Tänases fotovahelist juttu mehest, kelle pilte ma usun, nii mõnigi meie raadiokuulajatest on näinud, ehk siis see on see mees, kes pildistab massiliselt paljaid inimesi. Võtaksin mina niimoodi. Kaupo Kikkas, kes on see mees ja miks ta neid niimoodi pildistab kogu? Selle mehe nimi on Spencer Trionic Ameerika fotograaf, kes on sündinud 67. aastal. Ega tema isikust ei olegi nii palju teada, aga tõepoolest nendest alasti kehade hunnikutest, kus on 500 alasti inimest või 7000 alasti inimest ja nii edasi kuhugile mingile objektile kuhjata, see on ilmselt enamus raadiokuulajaid vähemalt kuskilt vihjamisi kuulnud, kui ei ole just rohkem pilte näinud. Ja see on tegelikkuses jällegi üks hea näide sellisest täiesti marginaalsetest ideekillust. Kui me eelmisel nädalal rääkisime mehest, kelle elukreedo on pildistada lainet murdlainet ja kuna ta teeb seda niivõrd hästi, siis sellest on saanud absoluutne nii-öelda igati väärtustatud kunst siis Spencer tuuniki tegemistest on kunstiringud ringkondades saanud veel tunduvalt nii-öelda kõrgemalt hinnatud. Selline võiks öelda tegelikult tegevus, kuna ise ta nimetab neid asju installatsioonidega ja sisuliselt too on lihtsalt vahend selle installatsiooni jäädvustamiseks. Foto ei ole otseselt eesmärk omaette, aga lihtsalt foto on kõige lihtsam ja põhimõtteliselt ainuke võimalus see inimkehade installatsioon kuidagi ajalukku jätta. Et tegelikult kunst kui selline sünnib sel hetkel, kui need kehad seal hunnikus on, nii et kunst on seal ja foto on lihtsalt selle siis kunstijäädvustus või, või reproduktsioon. Aga Spencer tuunika on tõesti kummaline mees ja tema huvi alasti inimeste vastu, mitte sellises klassikalises aktifoto võtmes avaldus juba nii-öelda koheselt, kui ta fotograafiaga tegelema hakkas ja ta alustas sellest, et ta paigutas lihtsalt üksikuid nii-öelda akti aktimodell kuhugile avalikesse paikadesse ja filmis seda ja pildistas, nii et tema sellistesse Härja alguse töödes kuskil seal 90.-te esimestel aastatel seisab lihtsalt alasti inimene kuskil ootamatus paigas. Ja, ja kindlasti sellel ei ole sellist kõne kõnekust nagu tema hilishilistes töödes, kus ta korjab kokku tuhanded-tuhanded, inimesed ja paigutab nad alasti mingitele objektidele. Kindlasti selle kunstiga väärtuse puhul ma ütleks, et see kõige kandvam moment on loomulikult see idee aga täpselt sama kandev on tegelikult ka selle idee edasi lahendus, et kui ta alustas sellest, et ta pani 20 paljast inimest lihtsalt kuhugile seisma siis pani 40 paljast inimest mõnda tuntud paika seisma, siis tänaseks on ta tegelikult tõesti arendanud oma selle alasti kehade noh, kuidas öelda sellise arhitektuuri nii kaugele, et need pildid ikkagi on kõik väga sügavate taga põhjadega väga sügavate lugudega ülistagunet siis jalgpalli või olgu nad tehtud aidsivastaseks võitluseks või olgu nad ühiskonnakriitilised mõne mõne tähtsa poliitilise hoones või olgu nad nagu selline viimane järelhüüe ja ka inimeste südametunnistusele koputamine näiteks liustiku peal poseerivatest, sadadest tuhandetest alasti kehadest ehk et ta on võtnud selle alasti kehade kogumi just nimelt kogumi oma selliseks tööriistaks. Ja tema piltide üheks nii-öelda suurimaks plussiks on see, et aasti keha niimoodi massiliselt koos muutub millekski täiesti teiseks sellest puudub igasugune irootilisusi seksuaalsus. Ta võtab sajad alasti kehad ja paigutavad nad näiteks kuhugile moslemite kombel palvetama ja see paigutab selle pildi hoopis mingisse teise aega, ruumi ja kunstikonteksti, kui lihtsalt see, et seal on inimesed. Tõepoolest Spencer tüligi näol on tegu väga suure kunstnikuga, kes, kes on loonud täiesti ainulaadse installatsioonide higi ja täiesti ainulaadse nii-öelda kunstivoolu ja ausalt öelda, ma ei kujuta väga hästi ette, et keegi hakkaks näiteks teda kopeerima, et okei, kui sellest on 100 aastat möödas, siis kindlasti võib seda juba teha, sest midagi pole parata, et tegelikult Me ju kõik vähem või rohkem kopeerime päevast päeva midagi, mis on kunagi olnud, aga näiteks ta on tõesti tänases kunsti nagu pildis, niivõrd ainulaadne. Ja täpselt samamoodi on ainulaadne see kuidas leidub tuhandeid, kümneid tuhandeid, isegi tänaseks jubedas sadu tuhandeid inimesi, kes sõidavad lennukiga teise maailma otsa selleks, et paljalt poseerida tema piltidel organisaator või kuidas ta saab need inimesed sinna, ma arvan seda, et kõik meist tahaksid ju olla osake ajaloost, et ja kui sa saad sellise kogemuse, et sa oled osake kunsti ajaloost, selle noh, ja sa oled, sa oled küll üks sadadest või üks tuhandetest, aga iga keha on oluline terviku tekkimisel siis ma usun, et sama tunne tunne ongi see, mis inimesi nii-öelda tiivustab seal osalema. Ja, ja see on, Ta on arendanud selle nii kaugele välja. Et ühesõnaga ta oma tema kodulehel saab registreerida, et ma tahaksin sinu järgmistes projektides osaleda. Ja siis ta näiteks määrab aga inimeste nahavärvi sealsamas kodulehel, et mitte lihtsalt seda, kas sa oled tumedanahaline heledanahaline, vot seal on selline gamma, kust sa umbes võrdled, milline su nahavärvus on ja ta paigutab inimesi ka siis vastavalt kas soo või juustele värvi või nahavärvi või, või mis iganes sellise näitaja puhul, mis annab, võimaldab sellist teatavat graafilise mustri, arhitektuuri teket, paigutab selle alusel neid inimesi. Tal on loomulikult kümned abilised ja iga sellise asja ettevõtmine on ju tohutu töö kuskile avalikku ruumi paigutada 10000 inimest ihualasti ja, ja ega keegi neist ei ole nõus seal kuskil külma kivi peal lebama tunde, eks ju, keegi ei suudagi seda. Aga see on täiesti täiesti täiesti ainulaadne nii-öelda kogu kunsti ja fotograafiamaastikul tegevus, mida ta teeb ja, ja see näitabki, kui on väga huvitav idee, siis inimesed tulevad sellega kaasa ilma mingit omakasu seal taga omamata, nii et. Aga tal probleeme ei ole, sellega, et ei lubata teda teatud kohtadesse pildistama. No arvatavasti, kui ta alustas üheksakümnendatel, siis ei lubatud teda mitte kuhugile pildistama, eks ju, ja mida kuulsamaks ta sai, mida suuremaks läksid ta projektid, mida kuulsamaks läksid kuraatorid, kes ta näitusi korraldavad, siis tänaseks hetkeks ma võin võtta selle nimekirja ja vaadata kohe paberi pealt, kus ta kõik on, kus ta kõik on, Neid projekte teinud, aga siin on Mexico City, Amsterdam, Miami piits, Düsseldorfi jooni biennaal-Prantsusmaal rüüs, ehk siis prüge linn Belgias, New Yorgis, noh, neid on, neid on tõesti kümneid sadu juba ja, ja enamasti on tegu ikkagi väga avalike, väga suurte objektidega, et ütleme niimoodi, et eks tema ka on ka klassikaline näide sellest, et alustad ühest inimesest, jätkad 10 inimesega 20 inimesega ja kui su projektid saavad sellise maailmakuulsa mõõta sellise dimensiooni, eks ju, siis lihtsalt sa, sa pead kasvama, sa pead muutuma suuremaks, kui sa tahad edasi minna. Nii et ühel hetkel on ka tema tegelikult põrku kokku sellega, et mis siis edasi saab, et kas ta peab lendama kosmoselaeva orbiidile, et pildistada, mingisugust kuskile tekitada juba kosmosest nähtav muster inimestest ei tea? Ei tea, aga ta on tõestanud, et ta on niivõrd võimekas kunstnik, et ta kindlasti vastab sellele küsimusele oma piltide ja oma töödega. Ühel päeval. Aitäh kaposikas.