Viimasel ajal on Eestis filme hakanud tulema igast uksest ja aknast aina uusi ja uusi, iga aastaga üha. Rohkem ja paremaid filme tehakse ning jällegi üks uus uue filmi võrra on meie rahvuslik maks saamas seal vabariigi aastapäeval mil iseseisvuspäeval näitab ETV vastvalminud mängufilmi august 91 ja meil on külla tulnud siia Ilmar Raag, sina oled filmirežissöör, nagu ma aru saan ja ja kuidas siis nüüd niimoodi on, et ETV-l jälle üks film, kas nüüd ETVst ongi saamas nüüd juhuslikult peamine filmi tootja Eestis? Ei, see ilgelt kaks filmi, mis oli ja üks vist tuleb, võib juhtuda, et see jääb toredaks erandiks sellepärast et ühtegi avastasime, et ETV läheb rahaliselt niivõrd hästi, et meil on nii palju raha, et me võime panna seda natukene juubeliaastasse, kuivõrd ETV saab 50 aastaseks. Ja seal oli muidugi optimist, kes ütlesid, et teiste filmid lähevad koos numbrite arvuga kvaliteedilt laiali vähemaks. Selles suhtes ma usun, et on nii mõnelegi ilmselt teistsugused arvamusi. Noh, samas asi ongi selles, et viimasel ajal olen tähele pannud seda, et kui vanasti meil üks kord aastas mingisugune film ilmus, siis pool aastat materdati seda kõik ainult kirusid ja viimasel ajal on niimoodi, et enam ei materdada filme valimatult nende ümber käib diskussioon ja see on iseenesest väga meeldiv areng ja ma leian sellise kvantiteedi tõusuga teatud kvaliteedi tõus on juba paratamatus. Vaiko, millised sõnad? No tead, eks ole, ema on tubli ja ühesõnaga. Aga millest see film räägib? Pealkiri juba, ma kujutan ette, reedab nii mõndagi ja mis filmi žanr? Filmi žanr on väga-väga imelik asi, sellepärast et ma ütleksin hästi, rahulikult, tegemist on üle keskmise dokumenteeritud ajaloofilmiga. Aga niipea kui tänases Eesti kontekstis seda öeldakse, siis ahah, et kõik, mis seal filmis on järelikult täiesti tõene. Samal ajal ma vaatasin internetist, milline vaidlus käis Kreeka ajaloolaste seas selle Oliver Stone'i Aleksandri filmi teemal, kuidas kõik kõik pildistada tõenäoliselt vale olema või teine kuulus ajalooline nii-öelda valetaju on see, et endises Nõukogude liidus oli vaieldamatult kõige populaarsemaks sakslaseks Berliini gestaapo juht Müller. See oli 17 kevadist hetke teleseriaalis sümpaatne vana võrrelt inimlik, parajalt küüniline. Ja ta ei olnud teps ajalooliselt täpselt see. Aga probleem on selles, et sündmused augustis 91 on nii värsked, et kui me ütleme siin, et tegemist oleks ajalooline filmiga siis kõik eeldaksid, et mis, mis filmis on, see ongi ajalugu. Ja samal ajal on seal tuhandeid pisiasju, mida me ei saanudki niimoodi teha. Üks näiteks on see, et kui, kui seal on näha nõukogude armee tissantnike siis tegelikult on neil erinevad Need välivormid seljas. Sellepärast et me avastasime filmivõtete ajal, et siin, täna Eestis väikese raha eest või peaaegu tasuta ei ole võimalik saada riidesse ühte rühma venedessentnike lihtsalt Neid mundreid ei ole nii palju või meil ei ole täna võimalik enam autentselt täpselt samasuguseid soomukeid tänavale tuua, natuke teistsugused. Aga kas see on jälle tegemist, nagu ma aru saan, siukse vabaajalookäsitlusega filmiga sarnasena nagu näiteks ka eelmise ETV Silme selles suhtes nüüd asi on natukene teistmoodi peda, üliõpilased kogusid päris kõvasti, pärimused on meil ETV koduleheküljel üleval nüüd jupphaaval ja, ja selles suhtes, mis on kus ajalooline tõde on seal ilmselt selle vahel mis, mida filmis ei ole, aga nendes intervjuudes on. Aga ta püüab olla siiski suhteliselt suhteliselt suhteliselt tõelähedane, samal ajal aga need inimesed, kui nad mäletavad, nad mäletavad väga jaburaid asju. Noh, nii nagu tolleaegne ETV direktor Mart Siimann mäletab, et kahe 19. augusti õhtul tema Soomest tagasi tahab telemajja sisse minna. Aga ta ei lasta sisse, sest kodukaitset ei iial nägupidi näinud. Telenautontaks säravat direktorit ei tunta. Ja kui ta lõpuks sisse sai läbi häda, siis ta leidis enam-vähem oma kabinetivastast. Karl, tan hammeri, tuntud soome Amattalisti. Paraku oli sisse saanud. Aga lae need siuksed, mornimaid inimesed ei pea kartma, et nad jälle vihastavad, kui marslased näiteks sekkuvad mingisugustes augusti 91. aasta sündmustele, sihukest asja pole, ma kardan, et sekkuvad äkki sellised ortodokssed poliitikahuvilised. Need, kes, kes arvavad, et Eesti, kõik, mis on head võlgnen tänu Eesti kongressile täpselt samamoodi ka need, kes arvavad, et kui üldse midagi juhtus, siis tänu rahvarindele. See film ilmselt üritab seda asja võtta nende inimeste seisukohalt, kes ei olnud poliitiliselt nii, on gaseeritud ja kes on muuseas selle filmi nii-öelda stsenaariumi autor. Tõsiselt, Nende mälestuste killud kirjutasin ma siis lõpuks ise kokku. Muidugi muidugi, viimasel ajal 91. aasta putši ja nii edasi kõik on väga palju kajastamist leidnud, näiteks meenutatakse veel maailma paksemaid raamatuid, on hiljaaegu ilmunud selles perioodis pealkirjaga peaminister ja miks näiteks mitte, ega sealt võtta mõne killudele näiteks filmi sisse panna, kas selle liiga liiga hilja ilmus? See raamat ilmus liiga hilja, aga seal oli ka täiesti selge see, mida mina ütlen, mille kohta mina ütleksin, et lahti on läinud võitlus mälu eest. Ja, ja huvitav oli seda filmi tehes vaadata omaaegse ülemnõukogu praeguse parlamendi sellelt ajalooliselt istungjärgult interrinde ühte põhitegelast leeveedid, kes ütleb, et kallis eesti rahvas, ma saan väga aru, et meie hulgas on siin inimesi. Ma tahaks tulevikus istuda ÜRO-s toolil kirjutatud president või saada hiljem kutsutud rahvuse isaks. Ja tegelikult, mida me siin täna Eestis näeme, on need omaaegsed tegijad võitlevad selle nimel, et just nemad oleksid. Palun mälus kusagil ajaloo õpikus kõige kõvemad tegijad. Näiteks küsimus sulle, miks on viimasel ajal Eesti filmis niisugune trend just nimelt retrosigade revolutsioon, kaheksakümnendad kohtumine tundmatuga, veel varajasem pohh teiega lihtsalt aastast 91. Miks see kõik nii konkreetselt siukse mingi konkreetse õhustikuga, kindla mingi ajaloohetke miljööga filmid viimasel ajal moes on seal ka maailmas üldiselt trend nagu mina aru saanud? See on muidugi hea küsimus. Oluline on küll see, et kui me võtame need sigade revolutsiooni või seal august 91, et noh, suhteliselt lähiminevik, mida tegelikult ei ole filmis veel kajastatud filmi räägitud teisest maailmasõjast või sellest, mis seejärel juhtus. Aga lähiminevik on seni olnud nii õrn teema. Teisest küljest, nüüd tuleb kohe välja ju stiilipidu Urdla film, mis on nüüd küll tänapäevasest Eestist, aga ma tahan teada seda, millal seda kõik inimesed näha saavad. Televisioonis on ta 24. 10 45 kohe pärast paraadi vabariigi aastapäeva ja siis, kui ja siis selgub vaated nii-öelda hääletusest, kas saade peab igaveseks lahkuma meie mälust või me anname natuke hiljem välja DVD selgelt. Ühesõnaga nagu ma aru saan, on tegemist ka mingil määral patriootilise teosega absoluutselt sellepärast et tähendab siinkohal ma peaksin igasuguse iroonia maha võtma ja ütlema, et seda filmi kokku panin. Siis paaril korral jäin ise väga-väga sügavalt mõttesse, alates sellest hetkest, et kujutage ette, et kohe praegu sammub siia pommuudis kohe maanduvad Eestisse ja me teame, et ega Eesti vastupanu võime väga kiires vastupanuvõime ei ole väga suur küsimus, mida teie teete. Kas te hakkate otsima esimeste laevapiletit või või te võtate relva ja kusjuures see vastus ei ole üldsegi mitte nii ilmselge, sest mina tean seda, et 91. aasta augustis ma ise olin otsustanud, et juhul kui punavõim tagasi tuleb siis mina enam Tartu Ülikoolis õppivaid lähe kuuli kuhugi läände. Ja samal ajal võib-olla pigem just sellepärast, et ma tookord oli valmis ära põgenema püüangi aru saada nendest inimestest, kes olid ise valmis siia jääma. Jah, igal juhul väga tore, et selline ütelnud minu arust maailma kontekstis võib-olla kõige rohkem eestlasi, kuulsad laulva revolutsiooni poolest ja nii edasi. Väga tore, et niisugune lähimineviku äärmiselt oluline sündmus meie rahvuse ajaloos on jäädvustatud nende filmina siis igaveseks Eesti filmiajalukku, igal juhul neljapäeval kõik telekate ees ja pärast paraadi, nagu ma aru saan, saab filmi näha. Aitüma.