Tere kuuleme huvitaja saadet, tänane saade on meil inimeste mõjutamisest, kingituste, aga ka teeneteabis. Kuidas meen kingituste kaudu seome ja millised on tagajärjed nii positiivsed kui ka negatiivsed näited kinkimisest. Ja neid toob siis Tallinna Ülikooli psühholoogia õppejõud Avo-Rein Tereping. Lisaks veel uurima seda, kui head suhtlejad on eestlased ja küsime nõu just Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudi õppejõult kajata pärast, et kuidas see välja paistab. Kõrvalt vaadates ja pärast virgutusvõimlemist ajame juttu Tallinna teeninduskooli, kokaõpetaja Annemäega teemaks on tervislik toitumine ja kuidas õpetatakse seda toiduvalmistamist noortele. Ja just siis tervislikkuse koha pealt. Sellised huvitaja saate teemadel minu nimi, Krista, taine head kuulamist. Ju. Olla. Ka aega. Ei ta. Ta ta. Ta. Ka. Head kuulajad ja eelmisel neljapäeval alustasime me sellise teemaga nagu inimeste mõjutamise kunsti ja erinevad müüginipid, mida siis kasutatakse, et suunata meie otsuseid ja jõudsime kinkimiseni, mis on üks vanimaid selliseid mõjutamise nippe. Tänagi stuudios Tallinna Ülikooli psühholoogia õppejõud Avo-Rein Tereping. Kui me nädal tagasi rääkisime kinkimiseks kinkimise filosoofias, siis tänapäeva juurde tagasi tulles, et millised on need kaasaegsed müügi kingitused või need erinevad kinkimise vormid, mida kasutatakse inimeste mõjutamiseks. No kui nüüd silmas pidada just seda, mis on mis, mis ei ole lihtsalt kingitus nimetama nii kingitus heast südamest, mul on meeldiv sulle midagi kinkida. Loomulikult ma tean, et kunagi kingiks, aga mulle, aga see ei ole tingimata vajalik. Aga siis need kingitused, mille eesmärk ongi siis mõjutada inimeste otsustusi, siis noh, üks selline näiteks müügi puhul üks üsna üsna tüüpiline asi, mida ilmselt meie inimesed on ka kogenud, on seda vahel nimetatakse ka põrnikaks, näiteks tullakse teile koju, tavaliselt on need ukselt uksele müüjad või vahel ka telefonitsi küsivad, et tahaksite midagi osta sellist. Noh, kui te ütlete, et ei taha siis võib asi jääda sinnapaika, aga kui keegi on ukse taga ja ütleb, et teate, meil on selline toode eiei teede ostma, me jätame teile lihtsalt, proovige pärast tahaksime teada, kas asi sobib ja nii edasi noh, jäetakse näiteks proovimiseks kas üheks päevaks või, või kolmeks päevaks. Tihtipeale on need mitmesugused puhastusvahendid näiteks noh, mis iganes kodukeemia inimene kasutab seda päeva ja järgmisel päeval või siis, kui kokku lepitud, tuleb see müügimees tagasi ja küsib, noh, kuidas meeldis. Ja loomulikult, et näiteks kui on meeldib pudelitäis mingit puhast vahendit, siis inimene ei kasuta seda ühe ööpäevaga ära. Müügimees võtab selle tagasi, aga ülimalt palju suureneb tõenäosus, et inimene ostabki sellesama puhastusvahendi läheb selle avatud pudeliga siis teise potentsiaalse ostja juurde ja teeb talle samasuguse kingituse ja, ja paljud firmad seda kasutavad ja see oluliselt suurendab müügiedu. Ma ei taha nüüd öelda, et ärge mitte mingil juhul laske ennast sellisel viisil haneks tõmmata, sest võib-olla tõesti see toode teile sobib. Kuid las kusagil kõrva taga tiksub see teadmine, et tegelikult pakkumine oli ju selleks, et minu valmisolekut toodet osta, suurendada ja, ja kui seda teada, siis on märksa lihtsam ju ka ära öelda, et jah, väga suurepärane oli. Aga ma seda siiski ei soovi ja seda on lihtsam teha siis, kui te teate, et, et tegelikult see on lihtsalt üks võte, muud mitte midagi, muidu jääb inimesel ikka väike selline süümekas, et näed, kasutasin ja nüüd ei osta ja vaene müügimees ta käis ja no see on inimesele omane, et kui sa oled midagi kingitusena saanud siis sellega tekib mingisugune kohustus midagi millegagi vastu. Aga sellised kingitused, mida pakutakse, et kui te ostate meilt sellise, nüüd asja, on see, siis mõni kosmeetika saate kingib kauba peale kas need kingitused või selline lubadus, king saada peibutavad inimest? No üldiselt küll, sest sest muidu seda ei kasutataks, see viitab sellele, et ma saan midagi ja, ja ma saan midagi veel peale, järelikult see, mida ma ostsin, ma sain just nagu odavamalt, noh, loomulikult müüjatel on kõik need asjad kauba sisse arvestatud kauba hinna sisse. Et ega siis lõpuks täiesti tasuta ei anta, mitte midagi. Aga, aga see soov saada täiendavat kingitust loomulikult paneb inimesi rohkem ostma küll, aga ma ütleks siiski, et eelnev kingitus tekitab tugevama kohusse tunde, midagi vastu anda. Eelmises saates jõudsime ka poliitikutele poolt tehtavate kingituste ja koorus välja selline huvitav teema, nagu kui saadab poliitik mulle oma pildiga kaardil või siis õnnitluse, kuidas sellisesse asjasse suhtuda ja see on ka justkui kingitus, justkui tähelepanu avaldus, mind on keegi kuskil märganud, mis siis, et see võib-olla oleks oste otsepostitusega ja tuhandetele ja keegi ei teagi, kes need seal kõik Tagolikesele sai. Tõepoolest, osa poliitikuid kasutab sellist võtet, et kui neil on inimeste andmebaas olemas siis sealt on üsna lihtne välja sõeluda need, kellel parajasti on sünnipäev ja ja mõned poliitikud siis saadavad oma näopildiga õnnitluse. No mulle tundub küll nõnda, kes on siis sünnipäeval see kõige tähtsam persoon, kindlasti see sünnipäevalaps ise. Nüüd kui ma sünnipäeva lapsena saan kellegi teise näopildi, siis inimene näo pildil ju asetab ennast minust kõrgemale ja, ja mina ütleksin küll nõnda, et mulle ei meeldiks niisugust kaarti saada, kui te saadate oma sõbrale või tuttavale sünnipäeva õnnitluse, ta ei saada oma pilti või ma ei tea, võib-olla mõned saadavad, aga, aga üldiselt on kombeks püüda leida mingisugune selline õnnitluskaart. Mis sellele õnnitletavale siis kõige rohkem võiks meeldida või mis oleks humoorikas või, või kuidagi temaga personaalselt seos. Aga et mina saadaksin kellelegi oma näopildi õnnitluskaardiks tema sünnipäeval, mina seda küll ei teeks, et, et siin on need ilmselt kaks asja koos. Üks on muidugi see, et ma õnnitlen sünnipäeva puhul, järelikult ma panin sind tähele, järelikult ma ootan sinult mingit vastuteenet. Aga teine pool on see, et saates oma pildi Se pildi saatja positsioneerib ennast juba eelnevalt kõrgemaks kellekski selleks, keda on vaja austada, noh, peaaegu et jumaluseks. Nii et mina käsitleksin seda asja nii, aga see on maitse asi, võib-olla mõnedele inimestele meeldib saada koone oma imetlusobjektiga sünnipäevaks, aga see on maitse asi. No see on see üks pool, kus poliitikud püüavad selliste nippidega võita inimeste tähelepanu ja poolehoidu aga küllaltki palju vastupidiseid juhuseid, kus tehakse poliitikutele kingitusi, et saada nende tähelepanu ja poolehoid, et siis kuidagimoodi hiljem vastuteenet saada. Kui palju seda on uuritud maailmas ja milliseid nippe siin kasutatakse, kui me nüüd altkäemaksu kõrvale jätta? Jah, no altkäemaks on täiesti selge vastuteene soov ja seal on juba kokku lepitud, ma maksan sulle ja siis sa teed mulle näiteks Ameerika politoloogide tähelepanu pälvis üks selline huvitav seik, KUI Lyndon Johnson sai presidendiks pärast seda, kui see on Kennedy oli tapetud ta oli enne seda asepresident ja siis ta jätkas ka pärast järgmistel valimistel presidendina. Siis Johnsonil õnnestus presidendiks oleku algusaastatel üllatavalt palju oma seaduseelnõusid kongressis läbi suruda. Noh, hästi võib olla, Johnson oli osav läbirääkija, osav poliitik. Nüüd aga hiljem järgmised presidendid, Jimmy Carter ja ja siis, kes seal veel tuni tulid ka klint Ta on, neil see ei õnnestunud ja politoloogid hakkasid uurima nende presidentide omavahelisi suhteid kongressi liikmetega ja selgus, selline huvitav asi. Johnson oli valge maja ja seal kongressi kuluaarides üsna tuntud tegelane enne seda, kui ta presidendiks sai. Ja enne Ta oli ta kongresmeni teleteinud üsna palju teeneid, mitte kingitusi, aga sihuksed pisikesed teen, et mõned tõepoolest pisikesed, mõned veidikese suuremad ja justkui täiesti ilma tagamõtteta, kuna tal oli see võimalus. Ta pakkus ise seda tema poole vahel pöörduti ja seaduseelnõude vastuvõtmisel siis kongresmenid suhtusid ka temasse mõnevõrra positiivsemalt kui kellessegi teise aga Chimmi karta Hitler oli mees väljast ta ei, tal ei olnud kongresmen idega suhteid varem olnud ja see oli siis Ameerika sotsiaalpsühholoogide hinnangul täiesti piisav tingimus, kuna seda ka teiste presidentidega oli märgatud. Et, et noh, sellised nagu vastastikused teened, need alati tekitavat kohustumuse ja muide, siin on ka üks selline taktika, et näiteks kui organisatsioonis tahetakse läbi viia päris tõsiseid muutusi või noh, saneerimine või kui organisatsioonis on väga rasked ajad siis kõige parem on seda teha niimoodi, et neid muutusi hakkab läbi viima mees, mujal mitte oma organisatsiooni töötaja. Ja põhjus ongi selles, et oma organisatsioonis ikka paratamatult tekkinud vastastikused suhted, vastastikused kohustused justkui, mis ei ole küll kusagil fikseeritud ja vot need ei lase inimese ümber paigutada täiesti lähtudes vajadusest vaidlema, arvestad, et ahaa, ta on hea inimene, ta mulle midagi kunagi teinud. No ma ei saa temaga nii halvasti käituda, umbes niimoodi. Et, et see on nüüd üks põhjus, miks siis organisatsiooni muutuste puhul näiteks vahetatakse välja juhtkond või kasutatakse nõndanimetatud kuldseid langevarjureid, need on siis niisugused tippjuhid, kes On üldiselt teadaolevalt edukad, aga nad on organisatsiooni jaoks täiesti välised väljast tulnud ja, ja nad siis hakkavad organisatsioonis teostama dusi, neile antakse üsna suured volitused ja kuna neile organisatsioonis mingisuguseid suhteid, siis nad võivad tõesti lähtudes organisatsiooni huvides need asjad läbi. Kõlab hirmuäratavalt umbes nii, et kui on kuulda, et tuleb uus juht, siis on. Muutusi oodata, tähendab jah, uus juht tavaliselt teeb tõsi, aga tõepoolest uus juht võetakse siis, kui muutusi on vaja ja, ja huvitav on, kuidas aktsiaturud reageerivad uuele juhile, näiteks kui mõne firma noh ütleme, aktsiad hakkavad langema, siis juhtkonna vahetuse järele veel mitte keegi ei tea, kas uus juhtkond on parem halvem aktsiahinnad kohe tõusevad, sest aktsiaomanikud eeldavad ahhaa nüüd midagi muud dub ja loomulikult paremuse suunas nagu ootas juba tsen ootus ja noh, see ei ole nüüd küll otseselt kingitustega seotud, aga see viitab sellele, et kuivõrd olulised on inimestevahelised suhted ja kuivõrd oluliseks võivad osutuda inimestevahelised suhted, siis kui on vaja läbi viia, muudab tõsi, nad hakkavad neid muudatusi sageli segama. Aga millistes eluvaldkondades on kõige rohkem just sellist omavaheliste suhete segu ja siis seda tunda, et mõjutatakse nende suhete läbi 11 ja otsuseid, on see siis ainult poliitikasfäär või võib see ka minna meditsiini, kuhu iganes edasi. No see on ju igal pool nõnda, sest kui nüüd kui nüüd veel kord pöörduda kingituste juurde tagasi, siis päris kindlasti eeldame niimoodi, et erinevate ravimifirmad ravimid on enam-vähem ühesuguse toimega. Nad on kontrollitud, aga ometi firmade vahel on konkurents ja näiteks kui mõni ravimifirma teeb noh, arstidele näiteks kingitusi siis on, et ega see firma ei ütle, et soovitanud minu ravimit. Aga, aga nendel arstidel tekib paratamatult mingisugune nagu kohustus seevastu anda, see ei pruugi olla nüüd niimoodi, et keegi teadlikult ostab kedagi ära. Aga ravimifirmad loomulikult teevad igasuguseid koolitusreise täiesti teadlikult ja lisaks sellele, et seal toimub tõesti koolitusfirmad, räägivad oma ravimitest, positiivsetest-negatiivsetest külgedest, see annab arstidele väga palju lisainfot. Aga lisaks sellele jääb siiski külge ka see, et jah, vot selle firma ravimit ma kirjutaksin just välja. Ehkki, kuna praegu on erinevate tootjate omad ja nõndanimetatud siis geneerilised ravimid, et siis on võimalik saada siiski apteegist odavamat. Võib vandenõuteooriaid arendada küll, kui väga tahaks. Võib küll ja ütleme, selles mõttes on, on vandenõu teooriatel ka mingisugune alus, et tõepoolest inimesed on omavahel sõltuvad ja ja siin ei ole mitte midagi parata, inimühiskond ükskord on juba selline ja see vastastikuse ahel, see haarab meid kõiki, mitte ainult, et me räägime siin just nagu sellest asja negatiivsest poolest, et kuidas meiega poleeritakse. Aga see vastastikuse ahel, see haarab meid kõiki. Ja kui nüüd keegi selle vastastikuse ahela katkestab, siis ta riskib sellega ka, et temasse suhtutakse halvemini ja seetõttu seda teevad kõik. Me teeme siinide pisikese pausi, kuulame muusikat ja seejärel jätkame juttu ning uurime seda, mismoodi ennast kaitsta siis nende võimalike nippide eest ja miks mitte ka neid enda kasuks pöörata. Mu indeebeetset mõte On kummalisel tõtvel Puiga ennil. Koige rullinnas näegin, räins Leesmann. Miks kõnnin Pelgulinnas? On nii, et meie linnas, kui koplis lähed öösel südalinna saad trammi ka kindlalt ei saa. Kas olen nõnda julge? Olgu, ärge tulge mind kiitma. Ei kaunis ammu lootus, mu ootus, et julgen, ma, Seal Koplis munad, seda. Vaimu ei kesta maha saada kui jõuab koju Galen päev varem, kui arvata On kaugesõidul laevas. Mees justkui jumal taevas, kuid ma pean Dallase Mikuks keegi tundub endalegi, et see Ja läheme jutuga edasi, stuudios on Tallinna Ülikooli psühholoogia õppejõud Avo-Rein Tereping. Me rääkisime ennistaja kingitustest ja jätkaks sel teemal veel õige pisut, enne kui jõuda selleni, et kuidas ennast siis kõige selle vastu kaitsta või kuidas seda enda kasuks pöörata. Kas on teada ka kingitustega seotud, selliseid natukene õõvastavad lugusid, kus kingi vastuvõtmine on võinud lõppeda lausa surmaga? Jah, seda paraku on ja ehk kõige kõige süngem lugu noh, küllap neid on võib-olla veel süngemaid, kuid mida on üsna palju kirjeldatud, mis tekitas ka maailmas palju vastukaja. Oli oli siis lugu, mis juhtus 18. novembril 1978 ja see on seotud ühe sellise tuntud vaimulikuga nagu, nagu Chimm Johns Tseems, Voren Johnson oli ta täis, nimi? Johns moodustas 1955, juba asutas nõndanimetatud rahvaste kiriku sele kiriku liikmeid oli erinevates maades, erinevates riikides, olid, olid kogudused, kuid siis 1974 rentis ta kuajanas Johnston ei lähedal mingi 16 ruutkilomeetri suuruse maa ja siis läks sinna üle 900 inimese tuli temaga kaasa, kanad asutasid sinna kommuuni hakkasid seal elama, hakkasid seal põldu pidama ja nii nagu džunglis õlut ka käib nüüd 1978, siis see oligi 18. novembril, kui kogu see kogukond sooritas kollektiivse enesetapushows. Rääkis jah, tõsi küll, enne seda oli seal käinud, et üks USA kongresmen asja vaatamas, kuna oli signaale, et seal nagu rikutakse inimõigusi, aga pealiskaudsel vaatlusel tundus seal elu olema täiesti õnnelik ja kuna nüüd shows tundis, et asi hakkab hapuks minema, siis ta ilmselt otsustaski lõpetada selle loo kollektiivse enesetapuga. Ta tegi segu ühest karastusjoogist, millele lisas siis tsüaniidi ja tuntud rahustit ja pommi, mis tegi inimesed nagu rahulikumaks ja ja veidi uniseks ja, ja pakkus seda ja kõiki õitseda täiesti vabatahtlikult. Kõigepealt vanemad andsid lastele seda juua. Siis nähes, kui lapsed vaikselt vajus, ei tunne, võtsid ise. Ja tegelikult nad läksid teadlikult surma, sest koguduse liikmed, et ei olnud mitte nõnda, et nad ei teadnud, mida nad joovad. Nüüd sealt mõned inimesed siiski pääsesid ja üks, üks naisterahvas, kes, kui see mürgitamist tseremoonia algas, põgenes džunglisse ja hiljem temalt küsiti, et kuidas, kuidas see õnnestus, kuidas, kuidas teistel see ei õnnestunud, siis ta ütles nõndamoodi, et tooli vältinud kogu seal koguduses olemise ajal ja vastu võtmast igasugust abi ja kingitusi Johnsonilt sest see Chimtšeosta oli üsna selline mõjuvõimas inimene, et tal oli väga tugev mõju koguduse liikmetele, ta aitas, neid toetas ja sellega tekkis veel täiendav sõltuvus ja vot seesama naisterahvas ta ei anna, Lui oli ta nimi. Ta oli keeldunud kogusele koguduses oleku aja jooksul vastu võtmast ühtki kingitust ja seetõttu ta oli seal küll, aga tal ei olnud niisugust sõltuvust ja nagu ta ise ütles, et see aitas tal pääseda. Päris kole lugu, mis paneb mõtlema sellele, et mitte kõik kingitused ei pruugi olla sellised, mida tasuks vastu võtta. Küllap see nii on ja eks neid situatsioone on ju elus üsna palju. Aga noh, ma arvan, et teades seda, et kingitus tekitab sõltuvust midagi vastu anda inimene siis ju tal on võimalus kaaluda, et kas ma võtan seda kingitust vastu või mitte, no näiteks üsna tüüpiline on see, et paljud noored daamid ei lase endale restoranis või kusagil peol või kus iganes teha sellist võimsat peoõhtut, mille eest siis noormees maksab? Ei lase endale teha kalleid kingitusi selleks et ei tekiks seesama vastastikune, sõltu puhus ja sageli noormeestel on muidugi selline selline hoiak, et, et kui ma olen talle välja teinud, siis järelikult ta on valmis ka minuga seksima äraostmise, et, et noh, see, see on nüüd selline asi, aga, aga teisest küljest ütleme lähisuhetes noh, perekonnas ja sõprade vahel seal üldiselt selline reegel ei kehti, seal on pigem siis see, et me teeme kingitusi. Ja, ja me teame, et teine inimene, kellele me kingitusi teeme, me teeme seda sellepärast, et me teame, et ta on valmis iga hetk, kui mul on abi vaja pidulema Mayota kohest vastukingitust, aga seesama tunne, et on keegi, kes on minu jaoks alati valmis. Seda me ootame tegelikult, seda me saamegi, nii et kingitused ei ole sugugi nii nii sünge ja hirmus asi. Ei ole veel kingitusena siis hea või kellegile midagi anda, kui sa tahad seda anda, puhtast südamest. Näiteks võtame jootraha, kui mul on ikka meeldinud see ettekandja, see kõik, kuidas ta minuga suhelnud toimetanud siis ma ju võiksin talle natukene jätta. Nojah, jootraha suhtes on need ka erinevaid arvamusi, mõnel pool arvatakse näiteks hiljuti lugesin üht, ühe rootslase poolt välja öeldut, et ja kui nüüd ma annan kelnerile jootraha, sellega ma alandanud prostituudi tasemele. Aga sellega nüüd küll päris nõus, küllap see sõltub erinevast erinevates kultuurides on erinev. Ja noh, Ameerika Ühendriikides tüüpiline, antakse jootraha ja kui sa ei anna, siis sinusse suhtub see teenindaja halvasti ja meil on see ka üsna levinud, see on maitse asi, mitte keegi ei sunni ju seda enam, et seda jooter jootraha antakse pärast, mitte mitte enne seda, kuidas ma hakkama see kelner tegelikult ei tee, aga kas see, keda ma teenindan, annab jootraha või mitte ja kuna ja see on noh, nagu selline peaaegu et vabatahtlik kingitus, siis ma ei näe selles mitte midagi, mitte midagi hullu. Ja teisalt jälle näiteks kui mina annan jootraha, aga see, kes minu järel tuleb, ei anna, siis tegelikult tema saab ju selle Parema teeninduse osaliseks tänu sellele, et mina andsin. Loomulikult ma ei taha propageerida, et sa teaks nii lausa olema, aga, aga aga noh, meil suhtutakse sellesse minu arvates täiesti normaalselt. Ja mis on, mis on selline huvitav jootrahaga seoses nähtus, et kui kelner toob koos arvega näiteks kommi või pisikese šokolaadi või mingi sellise kingituse, siis üldiselt on jootraha suurem. Jällegi seesama kingitus. Ja see eeldab, et ma kingiks midagi vastu ja jootraha suurenemine inimene ei tunne seda survena, vaid ta annab seda täiesti vabatahtlikult, see ongi see vastastikune kohustumus, vastastikku teenete osutamine. Mis te arvate, kas maailm muutuks sedavõrd paremaks paigaks kui inimesed hakkaksidki märkama 11 just seeläbi, et kui neil on midagi meeldinud, Nad teevad vabast tahtest ja seda pärast mitte, et kedagi ära ostes paide pärast kingitusi tehase tänaval tänades tähelepanu osutades või siis jootraha jättes hakkab eile kuidagi ka. Ma ei taha nüüd öelda, et kogu maakera mõjutama ka vähemalt minu ümber ja hakkab mulle head tooma. No hästi ütleme seesama näide eelmises saates siin keegi helistas ja ütles, et ma kui ma näen kedagi, kellel on tõesti vähe asju ja minul on terve korvitäis näiteks kassa juures ma lasen, et siis päris kindlasti see inimene, ta ei käi ju seal poes, ükskord ta käib tõenäoliselt ühes ja samas poes ja need, kes teda mäletavad, need ilmselt käituvad tema suhtes samamoodi. Ja noh, lõpuks me oleme kõikuma omavahel seotud, et mida rohkem me osutame, selliseid, et noh, ei tee neid teistele mitte mingit jootraha ega mitte mingit konkreetset kingitust, vaid lihtsalt vastutulelikkust. Siis paratamatult hakkab levima, et noh, sellise üleskutsena ju või loosungina, seda oleks kuusk püsti panna, sest kindlasti kõike ei hakka seda järgima ja mõned vaatavad, et ohoo, ma nüüd andmisi ja, aga, aga millal siis tuleb see aekul, kui ma vastu saan, võib-olla see tule homme-ülehomme, aga üldiselt naerata ja maailm naeratab Sulle vastu, see on selline reegel ja nutta. Siis sa nutad üksi enam-vähem. Aga millest tuleb see ütlus, et ükski heategu ei jää karistamata? Küll, kuidas seda mõistma? Jah, no seda, ma arvan küll nõnda, et et kui keegi on tuntud kui pidev heategude tegija, siis sellega harjutakse ja, ja kui ta ei tee heategu, aga temalt oodatakse, järgneb järgmine kord seda, siis pannakse seda pahaks. See ongi see karistus. Üldiselt on nõnda, et inimesed, et ei suhtu eriti hästi nendesse, kes ei, kes ei vasta kinkimisele laias mõttes, eks ole, et mina olen sinu suhtes hea, aga tema minu suhtes ei ole, inimesed ei suhtu sellesse eriti hästi, aga täpselt samuti inimesed ei suhtu hästi ka nendesse, kes ainult annavad, aga mida mitte midagi vastu ei taha võtta. Samasugune suhtumine, võib-olla see on ka üks seletus sellele samale noh, ütleme heateotegemisele, kuid siin on veel üks, teine pool, et kui teha kellelegi ja tegu ja see teine tunneb, et see heateo tegija on minust tugevam, võib parem, või noh, et ta tunneb ennast nagu veidikese kehvemana. See on täiesti niisugune subjektiivne tunne. Vaat siis võib tekkida lausa vihkamine. Sellepärast sageli öeldakse, et inimesed ei andesta headegu, sest heateo tegemise hetkel nad olid nõrgad, saamatud ja nad tunnevad ennast nagu viletsatena, võib-olla isegi alandatuna alandatutena. Mis muidugi ei tähenda seda, et heategusid ei peaks tegema. Inimestevahelises suhtlemises on kõike ja eks need vastandlikud vanasõnad need ju ka seda iseloomustavad, et on üht ja teist. Vahel võib see ka lausa elu päästa, kui teete midagi sellist, mida muidu võib-olla ideeks. Üks selline noh, see oli küll täiesti Spump tavaliselt toimunud lugu on esimesest maailmasõjast pärit nimel, et üks Saksa sõdur, kes oli väga osav üle rindejoone käia ja sealt vangide tooja siis saadeti ta jällegi järjekordset vangi tooma, et saadav mingisugust informatsiooni vastaste kohta, noh ta edukalt ületas rindejoone hüppas vastase kaevikusse ja seal oligi parajasti üks sõdur täiesti üksi. Ta tegi ta üsna kähku relvituks. Ja nüüd see vangi võetud sõdur ta parajasti sõi tal oli leivatükk käes ja tõenäoliselt ehmatusest või ma ei tea, millest või, või kuidagi täiesti spontaanselt murdis ta selle leivatüki pooleks ja andis selle teise poole teda vangistama tulnud sõdurile. Ja see vangistama tulnud sõdur ei saanudki teda vangi võtta. Ta läkski niimoodi tühjade kätega tagasi. Ja noh, tundub võib-olla veidi sentimentaalne, aga see on täiesti dokumenteeritud lugu kus selline spontaanne kingitus päästis elu. Aitäh teile saatesse tulemast, Avo-Rein Tereping, head kuulajad, me õige varsti jätkame juttu juba, Kaja Tampere ka. Ja teemaks on täna siis see, et kui head suhtlejad on eestlased. Ja läheme edasi suhtlemisteemadega suhtlus on selline keeruline asi, et kui midagi teed valesti, ongi asi läinud ja pärast klaari tükk aega mõnda valesti öeldud sõna. Täna stuudios Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudi õppejõud Kaja Tampere. Öelge palun, kas eestlased on head suhtlejad oma loomuomadus. Igal juhul on paremad kui soomlased. Et selles mõttes eestlane on temperamentsem ja räägib rohkem. Ma ei tea, kas te olete kuulnud seda anekdooti, mida eestlased soomlaste kohta räägivad, et et kui poeg läks isale külla, ütles ukse peal tere. Siis järgmine päev isa tulija ütles pojale, et oli kose puhe, nüüd tarballi, need, kas oli vaja seda juttu. Et, et see on, see on minu jaoks niisugune ekstreemne näide ja no ütleme, humoorikas ja anekdootlik näide ja, ja selle peale soomlased tavaliselt ise naerab laia häälega ja ütlevad, et jah nii see on tõesti. Et, et liigselt suud ei pruugita seal maal. Aga Eestis on samamoodi ja kuigi me oleme nüüd lõunapoolsemad, jahja, temperamentsemad ja, ja, ja võib-olla ka sõnarohkemad mõnedes asjades. Kuid, kuid siiski meil on teatud niisugune reserveeritud sõnade kasutus-. Ja võib-olla siin ei ole ka nii palju üksinda sellest Eesti kui rahvuslikult tuuri eripäradest jutu mõtet teha, vaid siin võiks ka olla näiteks niisugune taust väga oluline ja väga mõjus veel tänagi taga. Et me tuleme tegelikult ju nõukogude ühiskonnast, kus oligi kasulik suud kinni hoida. Sellepärast, et sa kunagi ei teadnud, kui sa midagi ütlesid, et mis jama sa sellega endale kaela kutsusid. Ja ma arvan, et see nii-öelda vaikimise kultuur on eestlasel pigem tänapäeval tänapäeva eestlased pigem just sealt Nõukogude Liidust pärit. Ja noh, ütleme, et kui, kui me nüüd võtame seda nii, et see on miksitud selle eestlasliku kida keelsusega ja, ja ütleme etnilise niisuguse pigem vaikiva kõnekultuuriga ja suhtluskultuuriga, siis, siis tulebki see Eesti Eesti mudel välja, sealt tulebki see meie eestlane esile, et et hästi ei ütle. Ja, ja üldse nagu vähe ütleb, et, et napi-napi sõnaga siis püüab ennast väljendada. Aga teisest küljest see on keeruline, sellepärast et kui sa ikka nagu ei, ei väljenda ennast täpselt või ei say say edastama mõtet nii-öelda Piisavalt selges for formuleeringus, siis, siis teine ju lihtsalt ei tule selle peale me me liiga palju tegelikult eeldame, teine teab ja saab aru. Ja, ja siis siis oleme õnnetud, miks, miks ta jälle mind niimoodi tõlgendab või, või miks ta nii arvab, et ma asjast nii räägin, et et see, see ei ole tervislik, et me peaksime, noh, teisest küljest ka ütleme, et liigne, ütleme, verbaalne niisugune noh, nagu mul vahepeal tudengitele meeldib öelda verbaalne kõhulahtisus, et on ka kurjast. Et nii nagu kõik tervisehädad, et ei, ei ole hea, kui üks või teine äärmus on, on, on kasutusel, et, et eestlane eestlasele oleks tervislik ikkagi leida niisugune kuldne kesktee ja natukene võib-olla ennast vabaks harjutada sellest nõukogude aegsest kida keelsusest. Ja teisest küljest nagu läbi mõelda enda jaoks, et et mis on siis elegantne ja kaunis eestlase kommunikatsiooni stiil nii-öelda põhjamaises, karguses ja põhjamaises niisuguses reserveerituses, kuid samal ajal siiski piisavalt sõnakas ja, ja, ja nagu mõtet väljendav. Et me peame nagu selle enda jaoks lahti mõtlema ja me peame selle enda jaoks omaks võtma uuesti, et et sellest sellest tulla tegelikult ju väga ilus asi, kui me, kui me sellega teadlikult tegelema, et probleem minu meelest on selles, et me, me jätame nagu hooletusse selle kommunikatsiooni poole, mõtleme, et liiga paljud asjad on enesestmõistetavad nagu näiteks, no näiteks kui, kui ma sulle ütlen midagi, et sa, ma eeldan, et sa saad aru. Ja kui ma ütlen, et ma ei saa aru, mis siis ma ütlen, et, et siis sa oled rumal, eks ole. Aga see on ju tavaline, nii tehakse, aga tegelikult ei ole, nüüd ei saa, tegelikult ei ole niimoodi tegelikult kommunikatsiooniprotsessis teoreetiliselt see, kes formuleerib sõnumi, võtab koheselt ka vastutuse koos selle formuleeringuga vastutuse sellest soovist arusaamise eest. Et tegelikult nagu see sõnumi saatja ju kodeerib selle sõnumi ära ja kuidas, kuidas ma seda kodeerin niimoodi, teine saab aru, ehk siis tegelikult sõnumist arusaamise eest ei vastuta mitte sellest vastuvõtja vaid sõnumi saatja. Ja, ja see on üks niisuguseid, kõige tavalisemad, kõige labasemaid möödalaskmisi meie igapäevastes nii-öelda kommunikatsiooniprotsessides. Me me oleme niivõrd enesekesksed ja, ja läheneme ka kommunikatsiooniprotsessile niivõrd egoistlikult, et me mõtleme seda, mida meie mõtleme ja ja, ja kuidas meie asjadest arusaamine on. Aga me peaksime tegelikult mõtlema just vastuvõtja kontekstis, et siis me oleksime palju täpsemad ja me saaksime palju tulemuslikumalt oma oma sõnumi kohale saata teisele ja teisele oma arvamuse arusaadavaks ja selgeks teha, kuidas käituda olukorras, kus olgu. Minu ülemus või keegi inimene, autoriteet minust kõrgemal positsioonil näiteks on mulle öelnud midagi, ma ei saa aru, mida ta ütleb. Ma ei julge küsida ka, sest siis ma tundun ikka täiesti rumalale. Et kuidas antud olukorras käituda, peaks oma hirmust üle saama ikka küsima, et vabandage, ma ei saanud mitte midagi aru. No ütleme, puhtpraktiline nõuanne on jah, see täpsustage, täpsustage ja noh, võib-olla võib-olla on endal ka paha öelda seda, et ma ei saanud sellest aru aga võib-olla öelda näiteks niimoodi, aga oot, täpsustame selle asja nüüd natukene. Et räägime selle nüüd natukene, ütleme konkreetsemalt ja selgemalt lahti. Et see ei solva ka, ütleme seda sõnumi saatjat ja sellega sa iseennast ka nagu ei pane niisugusesse ebamugavasse rolli, et issand jumal, et kas ma tõesti olen nii jobu, et ma ei saa aru, mis, mis teine inimene räägib. Et, et isegi kui see teoreetiliselt on nii, et sõnumi saata ja kodeerib selle ja, ja programmeerib nagu selle arusaadavuse sinna oma sõnumisse sisse siis noh, ütleme partneritesse tuleb alati, kui me tahame dialoogi partneritest tuleb alati lugupidamisega suhtuda, et et sa ei saa ka minna ja ütlema, et kuule, et sa oled nii-nii jobu, et, et ma ei saa mitte midagi aru, mis sa räägid. Et, et siin on ikkagi mõistlik niisugused täpsustavate küsimuste esitamine ja mittehinnangute andmine. Et me me hästi palju ja hästi ruttu kipume kohe andma hinnanguid. Ja, ja see hinnangute andmine on suhtlusprotsessis. Risk selles mõttes, et nii kui me anname hinnangu, nii kohe tekib mingisugune vastuseis ja noh, ütleme, kui see hinnang on positiivne, siis on hästi, siis, siis siis me mõtleme jälle tahaavanid, kiidab, eks ole, on ju. Aga kui see hinnang juhtub olema negatiivne, mida ta väga sageli ja palju rohkem on, kui see kiitev hinnang, eks ole, siis negatiivne tagasiside see kohe annab, annab niisuguse väikese Laksaka vastu, et selle negatiivse nii-öelda reflektsiooniga peab olema ettevaatlik. Kas sa pead jätma teisele inimesele tema väärikuse ja ütleme, kuidas väljendada ennast nii, et Sa tahaksid ise sind koheldakse, et seesama jällegi niisugune mõistmine ja arusaamine ja niisugune tolerants ja ja sallivus selles asjas, mitte koheselt nagu paikapanemine. Mina soovitaksin sellist lähenemist seal, see oleks tervislikum kõigile nii ühele, teisele kui kolmandale poolele, kes siis sellest ütleme, kommunikatsiooniprotsessis osalised on. Väga põnev, aga proovime, nädal on aega, järgmisel neljapäeval kohtume edasi. Huvitaja huvitaja ootab tagasisidet kuulajatelt edastada oma küsimus, arvamus või teema soovitus e-posti aadressil huvitaja teie Rärboee või jätke teade automaatvastajale numbril kuus üheksa kaheksa kaheksa üheksa viis kolm. Saadet saab kommenteerida aga kodulehel huvita punkt vikerraadiopunkt ee. Nii et ootame teie mõtteid, arvamusi kinkimise ja, ja teeneteosas ning miks mitte ka suhtlemise kohta, aga praegu ellugu muusikat, siis on uudised ja pärast seda juba võimlema.