Tere päevast, head kuulajad, raadio kahes on alanud saade poolt ja vastu, minu nimi on Urmas Vaino ja uue aasta alguses. Kuna on esimene saade, siis usun, et kõik me elame selle aasta kontekstis lootuses, et tuleb ilus, huvitav ja hea. Eelmise aasta lõpus tekkisid nii mõnedki põnevad teemad, millest ühiskonnas aktiivselt arutleti ja poolte vastu loomulikult ühekaupa neid ette võtab. Ja aasta lõpus ilmselt kõige sellisem ergum teema oli seotud ühe plaani ja ühe artikliga. Mis puudutas siis Delfis ilmunud väidet, kuidas kaitseminister Mart Laar kavatseb vabadus võitlejateks seadusega kuulutada Saksa mundris. Nüüd on täpselt see pealkiri puudu, praegu aga kuidas see täpne sõnastus seal oli, aga mõte oli selline Saksa mundris sõdinud mehed ja kogu sellele temaatikale seadusega, ajaloo kirjutamisel ja ajaloole valguse andmise üle. Tänavune arutlemegi hea külas on Andri olema, kes on Eesti leegioni sõprade Klubi juhtidest ja Läänemaa vabadusvõitlejate liidu liige ja Erkki Bahovski ajaloolane? No tõe huvides tuleb vist kõigepealt klattida tegelikult ära selle loo anatoomia, sellepärast et ka selle saate eelkaitseministeeriumist järele küsides on selge, et väga konkreetselt ütleme konkreetset dokumenti, kui sellist hetkel ei eksisteeri. Ja nii nagu Raul Rebane selle loo kohta, mis Delfis ilmus, ütles, et Delfi toimetaja otsustas tikutulega järele vaadata, kas bensiinipaagis kütust on veel. Siis selgus, et on ja, ja tegelikult saadi lugu millestki, mida hetkel ei ole küll aga mille osas on tunded ja sellepärast me sellest räägime. Millest alustame kõigepealt jah, selle loo kontekstis, et millest see meile tegelikult räägib, et reaktsioon oli täiesti olematule, nagu selgub hiljem loole, nii terav on ilmselt kümneid päris, mitte, aga neljad viied ka sinu enda sulest, arvamuslood kolumnis rääkimata siis tuhandetest selgelt tuhandetest kommentaaridest internetist. Ja no tegelikult seda eelnõud ei ole, nagu sa ütlesid seda kindlasti, et selles mõttes me vaidleme olematu asja üle aga peab meeles pidama seda, et see idee ei ole ju sugugi uus. Ja ka selles loos ma viitasin sellele, mis omakorda tulid rahvusringhäälingu uudisest, et laane vähemalt siis selle uudise järgi oli õhus juba 2006. aastal ja siis tõmbas justiitsministeerium sellele kriipsu peale, öeldes, et see õhutab rahvastevahelist vaenu ja sellel kujul seda ei ole mõtet vastu võtta. Ja, ja nüüd on siis tõesti nagu Delfi selle üles tõstnud ilmselt arvestades seda konteksti, et selline see seis paraku, et noh, kaks poolust, et esiteks praegu seda eelnõud ei ole. On küll koalitsioonilepingus punkt, mis ütleb, et iseseisvuse eest võitlejad tuleks kuulutada vabadusvõitlejate, eks, aga see ei viita saksa mundrile. Aga teiseks on see, et on ju ka Eesti poliitikud väljendanud siin mitmel korral seda, et see Saksa armees võidelnud tuleks kuulutada, usu ütlevad, et see on olnud õhus, ei ole meile uus, seda me teame ja seetõttu see delfi artikkel ilmselt langes sellisesse konteksti. Andrei olema te olete viibinud kindlasti kümnetel sellistel kogunemistel, kus ka tipp-poliitikud, Mart Laar, kaitseminister nende hulgas on kas rohkem avalikult või, või läbi lillede vihjanud ja viidanud sellele, et sellele plaanile, mis IRL-i initsiatiivil on, on koalitsioonilepingusse sattunud. Mis küll oma sõnastuses on, on mundritest mitte rääkiv. Aga olete te ise kuulnud, kus selliseid lubadusi poliitikute poolt on jagatud? Mina olen seda kuulnud 10 või rohkem korda kindlasti, et tegelikult ma pakun välja, et see lubadus on, on kindlasti vanade sõjameeste ette toodud juba 2000.-te alguses, võib-olla isegi 90.-te lõpul. Et see saab kohe-kohe juhtuma, et paraku need read on jäänud aastaga niivõrd hõredaks, et tänasel päeval on siis võib-olla sõjameestest suurem osa, kes on meie keskel on siis need mehed, kes on võetud mobilisatsiooniga või, või, või on siis lennuväe abiteenistuses olnud, et kes 41. aasta suvesõjast saadik siis juba punarežiimi vastu võitlesid, neid põhimõtteliselt polegi. Kas selle tõttu on kõigel sellel diskussioonil ka sellest, millest me täna siin räägime üldse veel nagu sellist pikemat või sügavamat mõtet, kas on vajav seadusega midagi kuidagi määratleda ja nentida ajaloo sündmuste kohta sündmuste kohta? Aga mis on olnud, mina leian, et kindlasti on, see on tulnud näiteks aktiivses kaitseliidu elus või värgis noort noorema põlvkonna esindajatega noorkotkad ja ja on ju alati küsinud seda, et miks Eesti riigis ei peeta lugu nendest meestest tänapäeval, kes on võidelnud selle, selle maa iseseisvuse sellesama eksistentsi eest, et me saame siin vabana iga päev oma elu elada. Aga see, see tooks nagu lõpu nendele süüdistustele ja meedia suurele sirkusel isegi võiks öelda selle kohta, et aasta aastast tegelikult puga paljusid neid lendasid näidata, et nad on fašistid koonduslaagris kedagi maha lasknud või, või et süüdistus on nii palju, et seda on isegi raske vaadata. Kõrvaltvaatajana pealt, et see tooks hingerahu tagasi noorele põlvkonnale ja kindlasti vanemale põlvkonnale. Ma arvan otse vastupidist, et et ja noh, ma ütlen, et ma ei vaidlesin nagu ajaloolise tõlgendamise üle, et ma üldiselt nagu jagab neid seisukohti. See on need enamik nendest meestest tõesti lootis mingisuguse, selle iseseisvusele ja kindlasti on nad mingisugused natsid, olgu kohe ära öeldud, aga aga ma arvan, et siis need süüdistused, tsirkus alles algab, kui see peaks juhtuma. Et juba praegu Need veteranid, kes kogunevad sinimägedes, see tekitab sellise meediatsirkuse ja süüdistuste tulva Venemaa poolt, aga ka siinsed eestivenelased võtavad aktiivselt sõna ja nii edasi, et siis tsirkus alles algab, mis on veel ohte, ma nüüd ei tea täpselt, kuidas see asi võiks välja kukkuda. Aga kui see asi saab nagu sellise riikliku õnnistusega heakskiidu, siis see eeldab ka seda, et igasugustel sellistel tseremooniatel üritustel, tunnustamis üritustel ja nii edasi ja nii edasi. Siis peavad kohal olema ka valitsuse liikmed ja mõnikord on see asi ka nii pidulik või tähtis, sõltub nüüd tõlgendamisvõimalustest, aga see eeldab ka mingisugust diplomaatilist protokolli või diplomaatilist kohalolu. See nüüd kujutate ette, et me kutsume sinna, peab olema välisriikide suursaadikud sellisel üritusel, et see, see, see asi nagu väljub kontrolli alt, et ma arvan, et me ei saa siin nagu väga suurt võitu. Mina jälle ei usu seda, et kontrolli alt väljuvat. Mul tuleb 99. aasta meelde juunikuu, kui metsakalmistule maeti ümber sellist tuntud Eesti sõjaost nagu kolonel Alfons Rebane. Oi jumal, mis juhtub meediast läbi jooksid, mis nüüd juhtuma hakkab, kui nüüd Eesti riik julgeb tuua selle mehe enda koju? See tekitas nagu hetkelise siukse sulpsu veelombis, kus alguses karjuti nii-öelda hääled puhtaks kõrvalt, naabrite poolt ja hiljem see kõik vaibus tänase päevani, kolonel puhkab rahulikult Eestimaa mullas. Idanaaber iga aasta ei räägi sellest, mina leian, et sinimägedes on see kisa selle ümber, sellepärast et riik ei ole julgenud neid meie ametlikult tunnistada siis on hea seda iga aasta üles võtta, näete, mis te lasete teha, no 2007 vaibunud siiamaani on asi üleval, et pronksiöö sündmused, see ei ole nii lihtne, et Alfons Rebane võib-olla natuke ennast rehabiliteerida ka selles plaanis, et ta töötas inglise luure jaoks, et ta töötas tegelikult lääneliitlaste jaoks, et noh, see võib-olla see võimalus, et noh, lääneriikide poolt sellist nagu tugevat nagu sammu ei tulnud, et see kisa ainult Venemaa poolt, aga ma arvan, et see. Ja ma ütlen, et me kõik räägime tingimuslikult, ma kordan üle, et me räägime asjast, mida tegelikult ei ole olemas, et juhul, kui see peaks juhtuma Ma ei ole sinuga päriselt nõus selles mõttes, et see asi on olemas, juba olemas, seetõttu peades olemas ja mitte isegi ütleme ka selles mõttes küsimusele, kuivõrd seaduseelnõus küsimus on selles, et, et ikkagi ühiskonnas needsamad vaidlused, need mingeid nii-öelda pingestatus kusagil nendel teemadel on ja kui me ei räägi nendest asjadest kas jah või ei, isegi küsimuses ka siis tegelikult läheb rohkem pingesse. See selles ma olen nõus, et me peame need asjad nagu selgeks rääkima, ma ei tea, kas nagu see on kõige parem viis, et me hakkame seda kedagi tunnustama. Aga kindlasti me peame sellest, äkki me peame rääkima sellest eestivenelastega lääneliitlastega Venemaaga ja tegelikult ajaloolased teevad tööd ja, aga see protsess on nagu Pikaalne, see ei sünni üle. Et kui me vaatame nagu ajas tagasi, siis kui Ida-Euroopa riigid vabanesid Nõukogude Liidu haardest 91 no varem juba 89 ja nii edasi, siis avanesid ka nägelikult arhiivid. Ja see mudel, mis oli külma sõja ajal teise maailmasõja kohta, et idarindel võitlesid ainult sakslased ja venelased on tegelikult kõvasti murenenud. Kui me loeme nüüd Lääne ajaloolaste teoseid, siis noh, väga palju räägitakse vastuoludest Nõukogude Liidu rahvaste sees, mis oli, mis oli Balti riikides, mis oli Ukrainas, Poolas ja nii edasi, et et tegelikult see pilt on kõvasti muutunud ja see noh, see süsteem töötab edasi kommunismi kuritegu, see on tunnistatud. Aga ma arvan, et me keerame vindi üle, kui me hakkame seda ise riiklikult tunnust. See on minu seisukoht. Andre minu, minu seisukoht on ikkagi kardinaalselt see, et me oleme seda vinti kogu aeg maha keeranud, et 20 aastat on aeg-ajalt teha. Võib-olla tublid ajaloolased on seda tegelikult teinud, aga mõtlen just riiklikul tasandil. Rahva valitud saadikud oleks pidanud seda ajalugu siis meie liitlastele nende 20 aasta jooksul ta selgitama. No nii palju kui ma tean, siis ju isegi on olemas europarlamendis vastavat päeva nii-öelda initseeritud ja nii edasi, seda kogu aeg tehakse maanteel olema. Siis täpselt veel, ma pean kuidagi täpsustama, ma ei saa aru, milles näete seda mittetunnustamist, kas on olnud Eestis keelatud mõni üritus, mida te olete tahtnud teha nendesamade leegioni meestega? Ei, no võtame nüüd selle keelatud, noh, kuidas öelda, et kas kaupmehed ei tohi koguneda, ärge tulge sinimägedesse, sel aastal jääb üritus ära, eks. Olukordi on olnud nii, et need üritused toimuvad kuskil mujal vanadel sõjalast, kellel siin aastatega, kui nad tahtsid. Padisel Ma tean, mingit kokkutulekut vist muudeti, toodi Tallinnasse seal mingid mingid mingid asjad tulid ette. Ma ei ole õige vend sellel teemal detailselt rääkima, siin on jah nii palju vahepeal aega edasi läinud, et Lihula ideaalne näide sellest tegelikult, mis on dikteeritud ajalugu. Pean tunnistama, ma olin ise ka seal Lihulas, kui see ausammas sealt ära viidi. Füüsilist vägivalda kasutades ahval alade. No Lihula ongi hea näide, et siis tekib küsimus riigi poliitikaloogilisusi järjepidevusest, kui viidi ära Lihula ausammas ja mina ütlen, et see oli hea või halb. Et kui see viidi ära siis kuidas siis nüüd riik kavatseb neid inimesi tunnustada, siis tuleks Lihula ausammast tagasi panna. Lihula ausamba näide on selles mõttes hea. Aga kas on mingeid teisi olukordadest? Mulle tundub kogu aeg tegelikult nii, et mehed saavad koguneda. Need on avalikud üritused. Selle avaliku ürituse korraldamiseks antakse load. See, kas sellest nüüd tuleb meediasündmus või mitte, sõltub enamasti. Meediasündmust keegi igatseks nendest, need mehed tahavad tulla kokku, oma rindel endi meenutama. Nemad ei kisa seda, et tunnustage meid, need suuremad ja vihasemad sõjamehed, kes kommunismiost võitlesid, nagu ma ennegi ütlesin, on juba tegelikult nagu nad ütlevad viimasel rivistusel koos oma meestega koos, kes siin langesidki paljus selles lahingus. Ma pean täpsustama, et tegelikult on ju ära keelatud, et aga seda mõlemalt poolt siis, kui oli 2006. See õnnetu juhus Eesti lipuga seisu keelati meeleavaldustel ära pronkssõduri juures Tallinna mõlemad. Sündmused, mistõttu neid ära keelas, just jah, jah, seda ei ole kunagi vist, ma ei mäleta, millal oleks keelatud ära mingitel rindel veteranidelt omavahel kogunemine, Väikse tota kergitamine ja möödunud aegade meenutus. Ei loomulikult mitte tekitaks. See on rahvale hästi tähtis küsimus seda näidanud sedasama diskustel. Millestki saade siin täna ju räägib ka, et, et nagu tegelikult see meediasse natuke lekib, see läheb Eesti rahvale hirmsast korda, tegelikult mingi haav on läbi selle ajaloojäänud ju rahva rüppe. Samas tekib küsimus, et kes oli siis professor Jüri Uluotsalt toonane peaminister, presidendi kohustuseta, oma avalduses, kui ta kutsus mehi 44. aastal üles, väitis, et käimas on teine vabadussõda ja meil ei ole muid võimalusi, et kuse riiklik järjepidevus on. Me tähistame vabariigi aastapäeva ja meil ei ole 20 aastat Eesti Vabariiki, me ikka tähistame seda. Justkui oli ka professor Jüri Uluots, Eesti kunagine president, presidendi kohusetäitja. Jah, aga siin on muidugi vaieldav. Tahtmata kuidagi vähendada uluotsa tähendust, tuleb ikkagi meeles pidada, et 44. aastal uluots ei olnud see, kes langetas otsuseid. Uluots ju alguses ei soovinud seda pöördumist üldse teha. Öeldes, et eestlased on ikkagi nagu sakslaste teenistuses, aga siis saades aru, kui tõsine on olukord idarindel Narva taga, siis ta selle üleskutse tegid tänu temale, ütleme nii, et tuli see hinnamobilisatsiooni suur kaasaminek, mis kindlasti võib-olla oleks ka oletada, võib alati, et olekski olnud suur ka ilma mitte ühegi pöördumiselt, ütleme siis jah, et Eesti rahvas näitas oma seisukohta juba sellega, et kui palju kuskil poolel keegi võitles ja ja, ja mis juhtus pärast teise maailmasõja lõppu seevastupanu. Ehk ma ei, mõeldud on ikka selle juurde tagasi Andrei, et, et see oleme ausad, on selline sisulises plaanis ei muutuks väga palju midagi. Sisulises plaanis ju ei muutuks midagi, me lihtsalt soovime või tahame midagi. Ja prognoosimata, mistõttu võiks juhtuda, eks ju. Me ei tea seda mitte kunagi, aga me näeme, et tagantjärele ei muutu midagi, lihtsalt omavahelised ka siseriiklikult suhted lähevad natukene eestlase ja eestlase vahel uuesti hetkeks halvemaks ja me oleme saanud lihtsalt pingelist. Seisukoht on siis ju välja hõigatud ametlik, praegu on siin fantoseerimis ruumi niivõrd palju. Just nimelt sellele poolele, kes siis rõhutab seda, et neid mehi on vaja tunnustada vabaduse võitlejatena? Muideks suur osa ilma igasuguste poliitloorbereid, et seal on ju tavaline eesti rahvas, mängusid, ei ole vaja midagi kasumit või asjadest. Seda enam, kui rahvas mäletab, rahvas teab, et see olukord oli sellisena siis lihtsalt tekitada nagu piiri äärde nii-öelda lõket. Et teise rindemehed ka nagu näeksid, siis see tundub natukene nagu lihtsalt noh, ütleme naiivne või. Naiivne tunduks ju ka see, kui me ei tunnustaks siiski ametlikult nende meeste võitlust, kui kunagi ajalugu kordub, tegelikult väga hästi, ütleksin üks Ta kamraad kaitseväest mulle mõned aastad tagasi, kes missioonidel käinud, et kas nende missiooni vendadega kunagi või kordade sama asi võimule satub, keegi, kes ei austa seda ja neid liitlasi, mis on praegu Eestile valitud, ütleb, et mille eest need mehed seal missioonil on võidelnud. No sellest on räägitud muidugi, et kui räägime praegust liitlaste missioonidest, noh hea uudis on muidugi see, et USA on lõpetanud tegevuse Iraagis, noh seal on võib-olla mõned instruktorid välja, toob oma väed välja Afganistanist, sest aastaks 2014, aga ma arvan, et see tunnustamine tekitab ikkagi suuri probleeme diplomaatiliselt, et ka noh, välispoliitikas välissuhetes. Et et ma ei tahaks olla Eesti suursaadik USA-s sel momendil, kui see otsus tuleb, et kui tema läheb, siis selgitame ameeriklastele eriti võimsatele juudi logistidele USA-s, et miks see otsus tuli. Noh, me võime nüüd jälle siin öelda vastu, et noh, et kas me peame kõigile pugema, aga selline realiteet ja tegelikkus, aga arvestades seda, et praegu USA kaitsestrateegia näeb ette, et Euroopast tuuakse vägesi ära, Aasias suurendatakse, ei ole vist väga nutikas tegu nagu ameeriklastega need suhted halvaks, aga mida on 20 aastat tehtud nende suhete loomisel siis ühesõnaga oma ajaloost midagi rääkimata või teatud etapp on olnud tabuteema, sellest isegi ei ole siis. No tegelikult see räägitud ja on kogu aeg ja ega Ameerika ühendriigid noh, ma olen täiesti veendunud, teavad väga hästi ka seda olukorda iseeneses. Kindlasti tead, sama hästi peaks teadma sealset ajalugu uurinud inimesest. Aga siin on üks asi, mis tuleks ära täpsustada praeguste missioonil olevate sõdurite ja 40. aastal Saksa sõjaväes teeninud eesti sõdurite vahel on ikka mäekõrgune vahe. Ühel puhul on otsustanud selle missiooni vabariigi valitsus, kellel on mandaat rahvalt, see on oma riigi ja rahva antud mandaat, teisel juhul riiki ja rahvast eksisteerinud mõlemad sellel juhul olid okupeeritud riik ei olnud ju Saksa ajal Eesti vabariik. Ei jah, loomulikult ei olnud, et et nendel meestel, kas kommunismi vastu läksid võitlema, et nendel ei olnud rahva mandaati et olenemata sellest, mis reziim siis toonase valitses. Sõda käis muidugi, eks ju, tänase päevani täiesti suur oleme nagu hakkaks pihta, et mis oleks saanud peale sõda, ma lisan ja nii edasi võrdlen lihtsalt seda, mis, mis paralleelide tõite, et see on sama asi, see ei ole sama. Rahva mandaat oli meestel olemas, mehed võitlesid reaalselt ikkagi sellest, et enam ei korduks seda, mis siin oli aastatel 40, eelkõige 41, see on kindel. Kindel see, aga see olukord on ikkagi dramaatiliselt teine, tähendab seda võrdlust võib tuua, aga see ei ole aus selles mõttes, et ühele olukorras oli riik, teises olukorras oli okupeeritud. Jah, riik riigi ametlikult, kuigi eksiilis ju Eesti riik kellelegi eksisteeris, eks ju, jah. Ma oleksin ettevaatlik selle rahva mandaadi küsimusega, et mõtlen, ma saan nendest meestest aru ja, ja ma ma ei taha neid sugugi halvustada, seda kindlasti mitte. Aga aga kui me siin loome sellise vastuse sooni, et see oli rahva mandaat ja riik võib-olla ikka kuidagi oli, siis see tähendab ka seda, et Eesti siis on kuidagi vastu holokausti eest, et et tegelikult ju see praegu, mis on, on on ju, et Eesti ei ole olokausti eest vastutav, sest on ju lääneliitlased on aru saanud või lääneriigid. Et Eestit ei olnud olemas, Eesti valitsust ei eksisteerinud üldse sellisel kujul. Ja seetõttu saab äkki ta, kui me räägime holokaustist ainult mõne eestlase osalusest selles ja noh, see vastutus on ikkagi rituaal, aga mina küsiks kohe küsimuses ja vahel, kui läheb holokaustist jutuks, et kas nüüd siis liitlased, miilitsad, ma pean silmas Ameerika Ühendriike, Inglismaad, tunnevad kommunismi kuritegudest, kui nüüd meie pidime tundma ennast holokausti. Või peaks tundma holokausti puhul puudutatuna, et kas nemad tunnevad ennast tänasel päeval sele sellest puudutatuna, mis juhtus siin 41, just eelkõige, mis toimub siin 44 kuni eks nad ikka tunnevad, nad ei tunne võib-olla tõesti niipalju kui holokausti, sest holokaust enam teadvustada seda ja seda kindlasti veel põhjustel, sellepärast et pärast teist maailmasõda ei saanud kommunismi kuritegudest rääkida. Aga noh, mingi tundmus on olemas ja see järjest rohkem suureneb, see, see ongi see protsess ja see töö, mida tehakse, et kommunismi kuritegudest hakatakse rääkima. Väga hea raamat tuli just eesti keeles välja Timoti snaiperi, Venemaad, mis räägib sellest, et just sellel alal, mis enam-vähem jääb siis Ida-Saksamaa Uuralite vahele, ta kutsub veremaadest, kus pandi toime tegelikult, et väga suuri õudusi ja ja holokaust oli üks paljudest inimsusevastastest kuritegudest ja genotsiidi vormidest. Nii et noh, selles mõttes seda teadvustatakse, seda sellest räägitakse. Ma meenutan, et USA-s on ka kommunismiohvrite mälestusmärke käib ja loomulikult kui me räägime teadvustamisest ja poliitikas nii-öelda esil olemisest, on holokaust praegu ees, aga see ei ole lootusetu olukord, sest. Nüüd ma muidugi ei tahaks ka seda, et oleks nagu niimoodi vaeva. Teen võistlused ja see, aga see oli vastus küsimusele, et kas on teadvustatud, mõtlen, et küll, aga mis, mis sellest juhtunud on, et teadvustatud on, et kui me nüüd holokaustist enne rääkisime, et siis justkui seda etappi meie ajaloost, kus me eksistentsist pidime võitlema, seda siis ikkagi ei taheta mõista nii nagu see oli. Ja, ja me peame siis seda varjama, miks me seda varjama peame siis, et me ei julge sellele rahvus või otsest riiklik, kui hinnangut anda? Me ju ei varja seda selles mõttes, et me arhiivid on avatud, ajaloolased sellest räägivad. Minu meelest on see, nagu see rõhk või see aktsendid on valed, et see asi ajab nagu rahvusvaheliselt sellele härjal rätiku punaseks, et see, minu minu ettepanek, mõtleme, võime siin vaielda, selleks see saade ongi, aga minu meelest tuleks nagu keskenduda rohkem nendele kannatustele küüditamistele, sellele, et Eesti eliit lasti 40. 41. aastal peaaegu täies koosseisus maha. Need on mõistetavad asjad, saadakse aru siis, kui George Bush, kes Tallinnas Andrus Ansip näitas talle Eesti riigijuhtide portreesid Stenbocki majas, enamikul oli surmaaasta, oli 41, mõnel oli küsimärgiga ja Bush sai sellest aru. Aga ma kardan, see moment 44. aastal, et või, või üldse Saksa mundris mehed, aga ma kordan veel kord üle, et me räägime olematust asjast, seda ei ole aga et see ei tekita sellist arusaama elust ja seesama suur kannatus kui eesti rahvaeliidi mõrvamine on noore põlvkonna hukkumine suuresti sõjas. Noorus puhkemata põlvkond, kes oleks saanud palju, on ta Eesti riigile nende noorus jäi rindele. Veel üks küsimus. Andrei, et sellisel juhul seda tuleb ju teatud osas siiski teha ka Nõukogude poolel võidelnud sõdurite eest. Et kas see on paradoksaalsel kombel, nagu siis see seal on samamoodi vabadusvõitlejate jaoks vaja rohkem ruumi. Kuidas saab nõukogude poolel olenud võidelnud mees olla vabadusvõitleja, sest keegi, kes läks sõtta Saksamaa vastu, liitlasena Inglismaa, Prantsusmaa kõigi Ameerika Ühendriikide nii-öelda poolt sõdides justkui, ja tulin koju ja võtsid kuulipilduja tulega tema Hermanni tornist sinimustvalge lipu maha. Sinimustvalge lipu sellel hetkel aga, aga mingis teises, teised ei, see episood aga, aga mingid teised olukorrad, need on samaväärsed nii-öelda võitlused, kes uskus ühelt poolt, kes oskasid siduda. Avinurme vennatapja tahtsin, tuleb jah, ikka neid päris palju asju kindlasti need vägisi mobiliseerib isikud, kes viidi Nõukogude Liitu, tuleks rehabiliteerida. Ja need mehed kindlasti olid ju eestimeelsed mehed. See ongi nii raske küsimus, need, kes seal tööpataljonides paljud surid ja kes siis nendest katsumustes ellu jäid, vägisi rindele saadeti. Väga raske küsimus, jah, see on see, see teema aga siis me sellele küsimusele ka kuidagi silma vaadata sellele väga raskele. Kindlasti tuleks selle punkti lihtsalt silma vaadata nendele meestele, kes siis sinna vägisi viidi. Aga need, kes siin hiljem levitasid punavõimu, läksid kaasa uue võimumentaliteediga. See on juba jälle järgmine seal hoopis hoopis teine teema. Muidu ei olnud, on ju öeldud, et inimesel oli vaba valik kuskile põgeneda, jätta midagi tegemata, aga noh, kuidas seda hinnata reaalset sõjaolukorras või mobilisatsiooni olukorras, noh see keeruline küsimus ja siin nagu mina küll ei taha olla mingi kohtumõistja, et no fakt on see, et kui minu oponent ütles, et rohkem mehi võitles Saksa poolel ja vähem mehi oli punane mees, siis see on õige loomulikult. Aga see on ka noh, mõnes mõttes paratamatu, sest Saksa väed Läti ja Leedu vallutasid nii kiiresti, et seal ei jõudnud Nõukogude Liit mingit mobilisatsiooni läbi viia. Eestis jõuti viia läbi mobilisatsioon siis mõnes piirkonnas. Aga see jäi ka oma, et see on tegelikult ajalooline paratamatus, miks vähem võitles punaarmees kui Saksa armees, kui oleks olnud näiteks rohkem aega, see on jälle niisugune, kui värke oleksid puhtad ka siis oleks rohkem mehi mobiliseeritud punaarmeesse kui Saksa armees ja kui nüüd ette kujutada näiteks, et rinne oleks kuidagi stabiliseerunud Riia all ja oleks jäänud seisma siis ja terve Eesti oleks kuulunud mobiliseeritavate alla, siis ju võiks ju ette kujutada, et oleks ikkagi rohkem inimesi ära viidud. Vägisi jah, aga kas saksa armee mobilisatsiooni, millest hiljem räägime, on võrreldavad punaarmee mobilisatsiooni tega vägisi viimisega, et noh, siin see hetk ja kui palju oli vabatahtlike Saksa armees, kes suvesõjas olid metsavennad ja liitusid saksa armeega jälle väga erinevad asjad, mida ei saa minu arust võrrelda. Täpselt nii, mina jälle edasi, et kas siis osaliselt need, kes läksid vabatahtlikult kuuluksid siis vabadusvõitlejate nimekirja, aga need, kes ei olnud valmis vaatamata kõigele ka kommunismi vastu natsimundris sõdima, aga võeti vägisi nemad, siis. Kuidagi vabastataks mopiga ju tegelikult tulid ju hiljem kaasa või mobilisatsiooni on ajalooliselt korrektne ikkagi, öeldakse 44. aastal vabatahtlikud, need härrasmehed mobiili selle soogani all, sest et hädaoht ju ohustas kindlasti oli seal neid, kes läksid, võib-olla kartuses, et järgneb mingi karistus. Aga näiteks kui võtta siin 42. aasta, kui hakati koolipoissi võtma seal koolidest Mobi käigus, kas töö paita, pataljonid Saksamaal, eks ju, või siis leegion siis paljud läksid muidugi rindele, panus tuli kuidagi anda tegelikult ja mis on ka võib-olla loogiline, et kõrvaltvaatajana oleks praegu idanaabril ka väga ilus öelda, mida nad aeg-ajalt meile nimetavad ju sellesama 40. aasta alistumise nii-öelda justkui me ise poleks tahtnudki oma iseseisvuse eest võidelda. Et me oleme ise selles süüdi, mis meil on juhtunud siin ja siin on see võti, ongi see, et siiski mehed võitlesid selle eest, mis jäi aastaid enne tegemata. No see idanema tõlgendus ajaloost on muidugi täiesti absurdne, sellest ma olen ka kirjutanud, et et tõesti mõni vene ajaloolane, aga see on selline rohkem isiklik arvamus on süüdistanud meid alistada, sest kui ta meenutab nüüd eelmise aasta lõpus aja välisministeerium pani üles dokumendid või, või siis noh, väitele, et Eesti rahvas ikkagi soovis ise ühineda 40. aastal Nõukogude Liiduga ja siin ongi see küsimus tegelikult, et miks siis nii palju võitles nagu Saksa poolel ja läks vabatahtlikult rindele. Kui eestlased oleksid tahtnud Nõukogude Liiduga vabatahtlikult ühineda, siis oleksid ju kõik Sappoteerinud Saksamaa üritust ja rindele läinud, et see, see on nagu Venemaal küll nagu väga vastuoluline ja ebaloogiline seisukoht, et ühelt poolt süüdistatakse meid fašismi neonatsismi õhutamises ja teiselt poolt siis räägitakse sellest, kuidas Eesti rahvas soovis Nõukogude Liiduga ühineda või vahad laiad rahvahulgad, et see ei lähe nagu aga kui palju võetakse Lääne meedias sellest kinni, et võtan täitsa tavalistest idanaabri sõnadest, et ma ei ole nagu päris veendunud, et kõik võtavad, aga on jah, ajakirjanikke, kes lähevad selle õnge tuleb ka meenutada, et idanaabril on päris võimsalt logistid ja, ja päris palju summasid makstakse Tiia kompaniile, kes siis ajakirjanike lobistavad ja mõni läheb õnge ka mõni, kes ei ole võib-olla nii-öelda esimese ešeloni ajakirjanik ja ja neid asju usub, et, et ja, ja siin on ka probleem, mis ilmnes pronksiööde ajal on see, et kuna Eestis on Eestile on spetsialiseerunud väga väheste meediakanalite esindajad ainuüksi Eestile aga siis ainuüksi Baltimaadele siis saadetakse katma Eestit, Lätit, Leedut, tavaliselt inimene, kes on Moskvas ja siis peamine informatsioon, mis tuleb, tuleb vene keele vahendusel ja, ja niimoodi läks mõnikord ka pronksiöö ajal ja sama võib olla ka ajalooga, et, et selles mõttes neid asju esineb. Jaa, jaa noh, see meie diplomaatide töö ongi see, et neid asju siis vältida või siis ümber lükata, aga ma kardan jah, et tagasi tulles selle saate küsimuse juurde, et see muutub järjest, see muutub, siis muutub see raskemaks, kui, kui see otsus tehakse. See otsus oleks tegelikult olnud minust ammu vastu võtta, võib-olla juba alates meie taasiseseisvumisest võiks öelda niimoodi, noh, kuigi nüüd läheme jälle selle punkti juurde tagasi, et me oleme kogu aeg justkui olnud iseseisvad, kõik siniselt. Et üheksakümnendatel oleks seda olnud kindlasti kergem teha, oleks sellele vastuseisu NATO tunduvalt väiksem, seda hullemaks läheb. Mida aasta edasi, seda rohkem sellega vastase propaganda on mõelnud välja uusi kanaleid, mis, mis meile süüdistuseks esitada, et iga aastaga võib-olla kohe siis kui oli laulev revolutsioon ja kaotasime iseseisvuse uuesti. Aga aga ma kardan, et siin tulid ka need välispoliitilised realiteedid nagu sisse, et kui me hakkasime kõnelema läbi Euroopa Liiduga esitasime taotluse NATOsse saamiseks, siis ei olnud minu meelest väga nutikas jätta sellist kuvandit, et riigist kes siis helista Fassist, see, see ei ole nüüd minu, minu sõnastus, aga, aga selline sõnastus oleks läänele jäänud ja see oleks raskendanud kõvasti meie võimalusi pääseda Euroopa Liitu ja NATOsse ja meie rahvusvaheline positsioon oleks olnud kui palju nõrgem. Kui palju praegu Ukrainale ette heidetakse, et nad oma seda vabatahtlikest koosnevad diviisi veteranide Ühendus seal siis üsna ütleme. Kõrgelt pean tunnistama, et küsimus võib olla hea või terav, aga sellises positsioonis nagu on Venemaa ja läänemaailma vahel ukrainamaa, nagu Eestile küll ei tahaks, tähendab, selles mõttes, et ükskõik nüüd nagu mitte ka päris ükskõik mis, eksju, aga see nüüd väga tore võrdlus küll ei ole. Ei, aga ajalugu on peaks olema igal maal püha, see on samamoodi meie põhjanaabritel Soomel ja tähendab meie siin täna tegeleme tõesti oletusega, nagu ka Austrias härrasmees siin ütles, et aga ega ei saa olla ajalooetapil inimesteks, valikulised, et ükskõik kui valusad on nad võib-olla seda tõde välja öeldes tuleb nendest rääkida nii, nagu nad olid, saamegi seda siin teha ja teemegi, sellel ei ole mitte mingi, ma räägin seda riiklikul tasandil, meie muidugi on see riiklik tasand nagu, mida seal siis peab veel tegema? Saame täna siin öelda, et ühes mundris ja teises mundris mehed tõenäoliselt võib-olla võitlesid Eesti vabaduse eest ühel ja teisel pool see ongi see vabadus, millist vabadust meil nagu veel vaja. Meil on vaja sellist samad eelnõud, millest on jutt, millise see meile see annab? Ei räägi siin enda hinge rahustast nii palju kui nende vanade sõjameeste omast nina küll nendega, kellega on mul au olnud kokku puutuda oma elu jooksul. Et see küsimus oli nendele, sest suurem osa just peabki rääkima, eestlased oli nendele meestele valus ja see oleks ka juba postuumselt rahu nende meeste hingedele, kui, kui see nende meeste hingedele Rahu ilmselt see, et täna on olemas Eesti riik, iseseisev riik, vabariik, kus me saame sellest küsimusest vabalt rääkida, ilma et meid keegi Siberisse küüditatud, ilma et meid kutsutakse ülekuulamisele. Selle vabariigi eest nad võitlesid, oleks, ma arvan, aga ka võitlesid selle eest, et nende võitlus oleks ka väärikalt hinnatud. Ega keegi kunagi elus ju ei tee midagi, lihtsalt niisama eriti veel. Mida meie kolmekesi siin on suht raske ette kujutada, kuskil kuulidaar ringi joosta, eks ju. Et, et see on minu arust üks väga raske. Enda tõestamisversioon, et pole alati elus, on kõige kergem, kui saaks asjad ju rääkida sõnadega kui selle selle eest ei pea tegema selliseid ohverdusi. See on kõik arusaadav, aga ikkagi, et, et kui me räägime sellest meedia Trallist, siis on see tekib tavaliselt nende meeste kooskäikude juures ainult Venemaa pressiteadete juures. Kui me teeme ühe või teise sammu nii-öelda ametliku tunnustamise juures. Pressiteateid ei jää ju ära, eks ju, me saame sellest aru. Suuremaks vahet ei ole, praegune olukord on. Kas need pressiteated ei lõpeks ära mingi aeg ära, aga miks nad peaksid jätkuma? No sellepärast, et miks nad jätkavad seal Venemaa poliitilisele juhtkonnale ju poliitiliselt kasulik, et üles keerata pidevalt seda välisvaenlase kuvandit juhtida ära tähelepanu, sisepoliitilised probleemid, mis on praegu nagu Venemaal nagu eriti teravnenud Venemaal on tulemas ka presidendivalimised ja nii edasi loomulikult ei saa eesti oma poliitikas lähtuda ainult naaberriigi sisepoliitilistest õmblustest. Seda kindlasti mitte, aga välispoliitikas on ka mingisugune pragmaatika, selline joon peaks nagu olema. Ja noh, ma, ma viin selle jutu võib-olla nüüd sellisena nagu põhimõtte lagedasemale joonele, aga aga paraku siiski tundub ka see, et me peame sellest ka rääkima. Kui me peame asjadest ausalt rääkima, on see, et kuidas siis need erakonnad, kes selle otsuse vastu võtaksid ja praegu minu jutele tingimuslik, juhul kui. Ja ma ei tea veel midagi. Jah, jah, aga kui see läheb niimoodi, nagu meie oleme siin tekkinud ette kujutanud, siis kuidas need erakonnad kavatsevad nagu võita vene valijate hääli, kui me räägime sisepoliitikast, kas seda nagu üldse ei ole vaja või nagu arvatakse, et sarnaselt eesti valijatega hakkama, et meil on siin ikkagi suur venekeelne elanikkond mõned neist, ma ütlen ausalt, muidugi elab oma mentaalsuses nõukogude liidus. Praeguse muidugi rebisid särginööbi eest lahti ja ütlesid, et pekske mind ausalt öeldes. Aga midagi ei ole teha, keegi peab sellest ka rääkima, kui ma kuulan ka Vene poolelt nagu neid ütlusi, et umbes Nõukogude Liit tagasi ja nagu Putin ütles, et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20 sajandi suurim geopoliitiline katastroof, siis on loomulikult väga negatiivne, aga kuskilt tuleb leida ühisosa. Kui me teeme selliseid avaldusi ja loosungeid, siis mõelge siis natuke samm edasi, kuidas siis nagu valimiskampaania hakkab pihta, 2013 tulevad meil kohalikud valimised, 2015 tulevad riigikogu valimised, juhul kui kõik läheb normaalselt, kui tule erakorralisi valimisi, et millest see valimiskampaania siis koosneb, et mida me siis venelastele ütleme, et kõik ongi nii nagu nagu nagu meie oleme mõelnud ja otsustanud ja teie siin noh, ma ei tea, ütleme, närige muru. Ma usun, et sama küsimus on olnud siis viimased 10 aastat või rohkemgi, sest sellest eelnõust on vanadele sõjameestele just kordakski veel meie lugupeetud poliitikute poolt räägitud aastakümneid. Et ega selle eelnõutoomise idee vist kindlasti ma usun, et ei olnud, ei olnud nõus tud vanade sõjameeste poolt, nad arvasid, et see juhtub niikuinii või naa iseenesest mingil hetkel kindlasti üle ülekäbide ja kändude, aga aga seda on lubatud, seda sinimägedes räägitud iga aasta, tõsi küll, mitte nii, et need oleks meil tõesti poliitikutest ametlikult sinna keegi julgenud tulla. Milleks valetame, räägime vanadele sõjameestele siis selle ära alati on tõde, on ikka parem kui ümber nurga vale, et et me ei saa seda teha ja me ei saa seda sellepärast teha ja ammu oleks tulnud siis seda teha, milleks öelda, oh mehed kohe me lähme kohe me teeme ei, absoluutselt nõus, et tulebki rääkida, keda ja minul ei ole ka mingisugust imelist retsepti, mida peaks rääkima nendele vanade sõjameestele, mida peaks rääkima vene valijatele, et kuskilt tuleb leida kompromiss. Mina ei saa sellest ka palka. Ma ei ole riigikogu liige, ei kuulu valitsusse, see peaks olema ikkagi nagu nende ülesanne täpselt nõust see asi ära lahendada kuidagi niimoodi, et hundid on söönud ja lambad terved, aga praegu tundub, tundub nii, et ühele poolele räägitakse ühte mingisugust jama ja teisele poole räägitakse sedasugust jama ja tulemus on ikkagi see, et ei ole ühtegi teist. Jah, iga aastaga tegelikult need hallipäised mehed on oodanud, et meil ju president tuleks sinimägedesse, neil on lubatud, et kohe-kohe mingi aeg tuleb. Tahan selle eelnõuga, et jah, ma ei, ma ei tea, et ma ei ole sellega kursis, muidugi minu meelest president ise ei ole lubanud, on muidugi ise kindlasti ta ei ole ja äärmiselt kahetsusväärne on, et keegi, keegi käib ja lumenimel on lubanud, et selliseid asju ei tohiks teha. Jah, et igalühel lugupeetud sõjamehed oodanud ja samamoodi nagu seda eelnõud, mis tegelikult tekitabki paralleeli selle esimeses vabadussõjas võidelnud meeste ja Tallinna tasuta bussiliiklusega kogu aeg, kui hakata mõtlema, et mehed olid läinud ja saidki Tallinnas tasuta bussiga sõita, mis on väga-väga-väga kahetsusväärne, kui see, kui see niimoodi läheb. Mina olen ka nõus sellega, et tõde tuleks rääkida nendele meestele. Kui me ei saa seda teha, siis seda oleks tulnud tegelikult juba 15 aastat. 20 aastat oleks veel parem tagasi, aga 15 aastat tagasi alustada. Andrea oled sa nõus möönma või saad sa kuidagi ikkagi aru noh, nii-öelda sellest on sinu jaoks nagu see pilt, selge, et miks ei saa. Ikkagi mingi meie väikse riigina tuleb reaalsuse piiridesse jääda. Mina kodanikuna olen ikkagi selle poolt, et tuleks teha, ütleme mul on reaalne pilt sellest, et see, see on raske. Aga me oleme selle katkise künas nii kaua olnud, et, et see on väga raske ja, ja see löögi alla meie riigi katkine küna, noh ma tõesti ma katkine küla, kui ta on lubatud midagi, millest me räägime siin ju lubadustest. Et see on katkine, ilusa ilmaga. Ja lubadusi on ju igasuguseid ja poliitikud ikka lubadusi annavad ja ma saan aru, et mõned lubadused on sigadus, teised lubadused, tegemata lubadused ja teised on nagu väiksem sigadus, eks ju, aga aga seda nimetada nagu lõhkiseks künaks on ka jälle nii-öelda väikese sellise tule alla panemine. Mis tuli seal on see ise näeme seda meedias, kui tagasihoidliku asjaga käsitlemine tegelikult, mis võib-olla tõesti teenis mingeid muid huve, kui see punkt tuli enne jõule siia meediasse. Aga see toob jälle meie sama eesti rahva kaasa. See, see punkt alati tõmbab selle rahva käima. Milline dringel rängilasele Lihula monumendi ümber pärast täismees oleks nüüd ammu vaibuda? See, see paneb põlema rahva ei no ma, ma olen nõus sellega, et meedia keerab ka teadlikult vinti üle ja ja noh, see eelnõu jutt valastesti õli tulle ja tõesti sütitas bensiinipaagi. Aga neid asju oli siin hiljuti veel, siin oli meil üks tuntud neidis, ütles midagi halvasti venelaste kohta Lasnamäe venelaste kohta ja läks jälle pöördesse, aga seda peab arvestama, et see, mis oli nagu Delfi publikus, eks ole. Ehk siis teiste sõnadega, mitte peavoolumeedias läks vene meedias läks peavoolu meediasse kohe ja minu meelest ka see, et kui me räägime sellest kavast või plaanist inimesi tunnustada, siis see peaks olema kompleksne selles mõttes, et see mitte ainult ei tekita noh, välismaal probleeme, vaid see tekitab ka siin probleeme, siin siin tuleb üks, tähendab, tuleb järeldus vene kogukonnas tehakse kohe see ahah, neid tunnustati, kui iseseisvuse eest võitlejad, järelikult nemad on jälle okupandid, tiblad ja nii edasi. Ma arvan, et noh, tõesti, me oleme siin kokku leppinud, sellest tuleks ausalt rääkida siis võtta ka need venelased ja rääkida nendele, kuidas on, et nad praegu ei ole okupandid ja minu meelest no kuidas me saame öelda nende kohta, et nad on okupandid ja võib-olla tuleks siis nagu minna sellist teed, nagu üritati Lätis teha, eks ole, kus on Nils akovi juhitud suur erakond, mida toetavad paljud venelased, aga ka paljud lätlased mida on saatnud valimistel edu, otsiaalne jõuti sellise vormeline, et Lätis oli okupatsioon, aga venelased ei olnud okupandid. Venelased praegu tähendab ei ole okupandid kuidagi, me peaksime selle asja lahendama, et kui me selle teeme praegu nii-öelda nuka taga metsas kivi otsas, teeme selle otsuse ära, siis me saame kohe siit vene kogukonnas sellise süüdistuse kaela ja nemad tunnevad ennast halvasti. Me Venemaa propaganda on üks asi ja sellest me ei pääse, see tuleb niikuinii. Sellega peame arvestama, selleks me oleme ka valmis. Aga me peame arvestama sellega, et puhtemotsionaalne reaalselt inimlikult need venelased siin tunnevad ennast halvasti alaväärsetena. Me peame nendega kuidagi suhtlema ja see on vajalik. Samas, kas see ei hakka nendel ajaloo tundidest koolis peale, kus räägitakse, seda ajalugu justkui niimoodi, nii nagu ta oligi, ka meie koolides? No Mei kaheksa ei ole väga-väga kindel, et mida seal olles seal ajaloo tundides õpetatakse, see ongi see probleem, et neile õpetatakse seda teistmoodi, ei muud. Ja siis kui nagu selgub seen, mida siis nagu siin Eestis arvatakse, sisaldab jahmunud, tunnevad ennast halvasti, ei ole nõus seda uskuma. Teeme väikese lõpuvooru, et, et ma niimoodi sõnastan küsimuse pikalt, et te saaksite lõpetuseks mõelda, milline oleks hea lahendusena hakanud küsima, et mis võiks olla see lahendus viis, kuidas nagu praegu sellest olukorrast välja tuleb, me teame, et Me oleme siin leppinud põhimõtteliselt selle siis kokku, et oleks vaja sellist, veel ka siseriiklikult peamiselt sellist julget, avatud rääkimist sellel teemal võib-olla mingil hetkel vaidlust vahepeal isegi tulisemalt, aga et me saame kogu aeg nagu sellest asjast natukene nagu niitiline lahkus, mis võiks olla nii-öelda see reaalne edasine tegevus, rida, kus me teame, et ikkagi koalitsioonilepingusse väike mingi punkt nii-öelda viide sellele teemale on ja et kaitseministeerium asub seda arutama, mis moodi asjadega võiks minna. Nagu ma ütlesin, minu meelest me peaksime seda võtma laiemalt, et me peaksime sinna juurde. Ma ka vene kogukonna esindajad, need inimesed, kes soovivad Eestis elada, Eestile lojaalsed olla ja need asjad nagu läbi rääkima, et peaksime konsulteerima loomulikult diplomaatiliselt peaksime konsulteerima ka lääneriikide esindajatega saatkondadega lihtsalt testima, kuidas see idee neile tundub. Kas see on vastuvõetav Taavi ja siis sellega edasi minema ja kui tuleb selline punane tuli, öeldakse nõu kõu, siis ilmselt tuleks panna kalevi alla ja, ja võib-olla siis, kui me räägime nendest meestest, siis leida mingi teine viis nende meeste tunnustamiseks, sest ega ma ei taha nende meeste teeneid ja motiive sugugi eirata. Aga selles küsimuses peaksime olema pragmaatilised ja meedia, muidugi ei tohiks seda asju osutada. Me ei tohiks teha pealkirju laari, plaan on selline ja selline juhul kui plaani veel hetkel ei ole. Just ma olen nõus sellega, et diskussioon peaks olema kogu maadhaarav, nii eestlasi kui ka siis vene kõike seda põlvkonda, kes siin praegu elavad. Ja võib-olla selles suhtes on ta muidugi rasked vanad sõjameeste organisatsioonid, seal ei saa enam niimoodi kaasa rääkida, nagu oleks saanud rääkida siin viis aastat tagasi ja siis oleks kuulnud ka nende meeste enda seisukohti. Et kas meil põhiseaduses on isegi võimalik oleks korraldada rahvaküsitlus selle lõpuks, kui kedagi ikkagi jääb, see, see asi muserdama, et need negatiivsed ja positiivsed pooled seal nagu ära kaaluda. Rahvas saaks oma sõna öelda, seal mina seda referendumi natuke kardan. No esiteks on see, et inimestel, meie põhiseaduse järgi ei ole rahvahääletuse algatuseks õigust, et see on siis ainult riigikogul ja valitsusel, minu meelest ja referendum, häda on see eriti näiteks, kui me kujutame ette olukorda, kus need hääled jagunevad suhteliselt võrdselt pooleks, näiteks me ei saa seda, ei välistanud üks, 51 ütleb jah ja 49 ei või vastupidi. Siis siis kui näiteks kujutame ette, et 51 ütleb jah, selle poolt siis 49-ga üldse nagu ei arvestata. Punased mustad ja seal mustvalge lahendus ja pealegi referendumil saab alati selle küsimuse, kuidas küsija tahab. Sageli. Poleeritud jah, ma olen siin ka oma oponendid või kaasa rääkida ka nõus, et ega see küsimus ei olegi lihtne väga mõttes, et, et see ei ole tõesti see, et me hõikame ühel päeval välja tasuta transport Tallinnas või siis teiselt poolt öeldes, et eesti viie rikkama riigi hulka Euroopas see ongi raske küsimused tulebki läbi rääkida. Ilmselt on see, et tõustakse püsti, minnakse ära, ollakse solvutud, aga siis tullakse tagasi, peab olema poliitiline tahe, seda ikka täiesti nõus. Mida rohkem oleks sinna kaasatud erinevate kogukondade esindajaid, ma pean siin silmas eesti vene kogukonda, poliitikutega on see, ma usun, et võib-olla isegi veel raskem, kui see, see arutelu ja see, see jääbki ühe ja teise parema asja taha, need lubadused korda on vaja, siis lubatakse kordades ja on vaja luba. Erkki Bahovski, Andrei olema suur aitäh tänase poolt ja vastu saate nii-öelda vaidlusdebatis osalema ja hea meel, et ma siin lõpus jõudsime nii-öelda Poolt Poolt positsioonidele. Ja ma väga loodan, et selles saates, kus mulle vähemalt tundus 95 protsenti sõnadest olid joonlauaga väga hoolega mõõdetud ei ole ühtegi põhjust, miks nii-öelda poolikusse, bensiinipaaki, põlevat tikku loopida, oma arvamused ja mõtteid, loomulikult kõik head raadiokuulajad. Ootame meie enda Facebooki kodulehekülje peale poolt ja vastu argumentidega seal võimalik mõtteid vahetada. Uus saade taas nädala pärast.