Langevarjul on külas tydruk kelle kodu asub keset linna ja kes aeg-ajalt reageerib ka nimele. Liis, tere tulemast, Kadri Adamson. Tere. Kas Liis elab juba kadrist sõltumatute Luganat? Ma usun küll jah, eriti vist veel televaatajate peades ettekujutuses. Aga Kadri enda ettekujutuses minu ettekujutuses ka. Kodu keset linna on üks igati standartne seebikas, mis teadupärast võib kesta aastaid ja võib-olla isegi aastakümneid heal juhul. Ja ühe seriaali tegelase saatust ei pruugi ette teada isegi mitte stsenarist, rääkimata siis selle tegelase osatäitjast näitlejannast. See on ju, eks ole, päris ligilähedane, päris elule. Tervislik On üsna eluline on ja nagu ma aru saan, on see nii mõeldudki. Mina vist olen ka mõelnud, kas ma tunnen selliseid peresi ja inimesi. Et väga ei tunne, aga ma usun, et see on küll eluline. Mina olen kuulnud räägitavat kole, eluline ja väga paljudele inimestele, kes üldiselt seebioopereid ei vaata seda mingil põhjusel, vaatavad just sellel sellel lihtsalt põhjusel, väidavad tohutut eluline ja, ja justkui see peaks nagu kajastama või noh, nagu nad väidavad, et see on nagu väga-väga autentne, selles mõttes täpselt niimoodi eesti inimesed elavadki, ehkki ma olen ka nagu tähele pandud. Räägid inimestega, kõik kinnitavad, et, et selliseid, selliseid perekondi nemad küll ei tunne, aga küllap kusagil niisugused perekonnad siis ikkagi on, et kuidas ta seda asja nagu, nagu kohapeal teete, siis kui, kui palju ta niisugustel teemadel nagu omavahel arutate stsenaristi või lavastajaga. Just selle elulisuse ja eluläheduse teemadel Ega meil näitlejatel väga vähemalt minul. Ma ei ole väga sekkunud stsenaristi töösse ja seda ka võib-olla teadlikult, sest Kertu tihtipeale küsinud või noh, ma tean, et ootab ettepanekuid, et mis sa tahaks, et juhtuks, aga mina teadlikult ei ole seda teinud selle pärast, esiteks, et ma ei ole tahtnud vastutust võtta, et ma räägingi täpselt seda, mida Kertu kirjutab, ma teen kõike seda. Et ma oleks nagu, et mul ei oleks jah, vastutust selle nii palju. Kas selle vastutuse hirmu taga on, on, on see ka miskitpidi, et see tegelane ise end teile endale ei ole tingimata? Ma tean, sümpaatne või, või kuidagi lähedane vä? Sümpaatne on sümpaatseks saanud, on mulle küll saanud või noh, muidu ma ei saaks seda teha ja alati on see, et negatiivset tegelast ikkagi on lihtsam mängida või. Kas kas see on negatiivne tegelane? Noh, ikka kui öeldakse, et on nii vastik plika ja nii vastik kiuda meelde ja nii paljudele vat ju siis on see Sa võtad amatuda? Ütleme järeldused, nagu me tuleme tiiru jõudnud selle maale, et kuivõrd see on väga eluline ja ja, ja, ja Eestis niimodi elataksegi vastiku tegelasega on tore samastuda, siis me jõuamegi sinna, et, et Eestis elatakse üldse niisugust nihukest vastikute, kiusliku elu või mis No aga neid nägutamise nääklemisega ikka on, inimesed närivad üksteise hinge ja ma mõtlen minu jaoks, ta ei ole vastik, mina püüan nagu noh, alati sinna alla ja sinna taha panna. Et see, mida ta tegelikult mõtleb, et seda ta ei näita välja ka siis kuidagi kukub välja. Ta on nojah, et siis on, mida, mida alla suruda ja mida mitte välja näidata ja võib-olla siis nende jaoks natuke põnevam mängida, tahaks öelda üht, aga, aga roll on selline kiuslik ja siis peab olema kiuslik. Nii et sellise kiusliku ja õela korral tegelikult on niisugune hea ja armastav süda. Seda ma ei tea, kuidas kerkisid on mõeldud on, aga mina üritan seda niimoodi mängida. Kas rollist võib? Seriaali rollist võib sõltuvusse jääda? Ma mõtlen siis näitleja puhul? Ma ei tea, see on vist selline meditsiiniline asi. Ei, see ei pruugi olla tegema, siin läheb äkki näiteks mõnikord segi selles mõttes, et kui. Vaat ei ole, seda küsitakse tihti, mul ei ole olnud sellist, et ei teki dilemma, et kas seda mõtles nüüd liis või Kadri. Mentaalse tervisega on kõik korras ja seal, kui neil on küll jah, kõik nagu poes. Pöördunud voolavad vaatama, mida ta selveris sinnasamusesse korda ajada. Kas te mõtlete selle peale, et kas nad vaatavad, mida liis vaatame seda, mida Kadri saab rakendada, lihtsalt vaatavad ikka. Nii et selles mõttes, et EKA läheb natuke segi, aga see ei lähe mitte minema. Ühesõnaga, ja inimene pole pöörduvad, pöörduvad inimesed, tee pole selveris või ma ei tea, kas kõik kuskil, kus te tänaval jalutate, tulevad nad teie juurde nagu siis te peate, kelleks te siis kehastuta või kuidas te nendega räägite, mida nad teie käest küsivad autogrammi tõenäosuseks, midagi küsivad ka teie käest, mõnikord ikka küsivad autogrammi, aga Ok püstitamises küsimuseni, kellena ta seda autogrammi annate, kas Kadri, rõhutan alati, Kadri, aga Liisi käega. On pettunud ka siis vaata. Asi, sest noh, ma kirjutan oma nime. Aga inimestel on jah, et nad vaatavad, mida ma tajun seda poes niimoodi, eks noh, niimoodi vaatavad, mida ma oskan ja püüan, nagu kui on nädalavahetusel sellised üritused, On vaja veini osta, siis ma ikka vaatan, et oled korrektne. Korrektselt ostetud, aga kas. Teie käest kunagi küsitud ID-kaarti või passi ka veini naat osta ja Liis on ju alaealine. Ei ole, aga seda on varem juhtunud, aga küll ainult ükskord ma tean, ma näen noorem välja, kui ma olen, nagu see juhtus ammu eriti ei ole, see juhtub kuidagi teistega, kellelt, kellest üldse ei ootaks. Kas seriaali tegelase elu elamine kas ei ana omamoodi sellist võimalust kuidagi oma eelnevaid vigu või valestitegemisi kuidagi ümber teha või parandada, elada, elada nagu nagu teist paralleelset elu. Ei, ma ei ole seda niimoodi mõelnud küll, et. Ma lihtsalt olen meelde tuletanud, kui õlid liisil teismelise või noh, niuksed probleemid peigmeestega, siis ma tuletasin küll meelde, kuidas mul oli, et kuidas ma võisin mõelda, aga ma ei ole küll hakanud midagi, nagu ma üritan oma noh, maailmavaadet ellusuhtumist sinna, mitte nii väga teadlikult mitte sisse panna. See on selline ja miks ma peakski seda tegema kedel inimesed tahavadki näha sellist tegelaskuju nagu ta on ja las ta siis olla selline? Ei, ma ei usu ka, et selleks võimalust on seal hakata midagi isiklikku hirmsasti kuidagi läbi elama. Nojaa, teleseriaali püsivaatajad on küll muutunud täielikuks seebisõltlaseks, temas on ammu ja see on, see on ju tore ka Eestis õnne on, võib-olla on siis nii sellist seriaali inimestele kindlustunde, mida nad kompenseerivad sellega. Aga see on, see on nagu laiem teema või. Üks selline inimeste, kes käivad tööl ja Mis neil ikka nii väga teha on mõeldud väikelinnades, võib-olla eriti, et tulevad koju peale tööd teevad teleka lahti, võibolla raha ei ole ka paljudel käia kuskil restoranides ja eks siis vaatavad, teevadki teleka lahti, üritanud sealt vist siis mingit muud elu elada ja mõelda. Mõelda, kuidas nii oleks elada kaasa nendele teistele üldse inimesed, ma olen märganud, tahavad teiste inimeste elu elada. Noh, näiteks kui öeldakse, minge magama, ma olen väsinud, minge kõik magama või pange uks kinni, mul on külm. Noh ikka tahetakse teiste elu elada, õpetada kuidas peab elama ja selle asemel, et vaadata sa ise seda Mapeut. No vot, kas ühe kodumaise seebika põhjal saab öelda ka meie midagi meie ühiskondliku elu kohta? Inimesed, keskklass isegi elab veel paremini, kui nemad seal seriaalis. No te olete sellega päris hästi, jah. Kas tõesti elab keskklass veel paremini? No klassiühiskond nagu meil on ju, et need, kes juba on rikkad, need elavad ikka tihed, no kui on väli niisugune minna, reisile minek, nagu meil oli vest seal ka teema Hannese Heleni vahel, siis ikka minnakse ilma mingi jututa, et kas on raha või ei ole vä? Ma arvan küll, et need, kes on heale järjele jõudnud ja need, kes vaesed, no need on ikka vaesed ja need vaatavad siis, kuidas rikkad elavad. Jah, jah selles seebikanäitleja need nii halb on. Mõned mõned selle seriaali tegelased on küll avaldanud soovi lahkuda kodu keset linna seriaalist. Nähakse justkui nagu segab nende nende põhitööd teatris või seal mingi niuke imagoloogiline probleem. Ma arvan ka, et seda peaks täpselt võib-olla siis nende käest küsima, et mis neil seal oli. Ma mõistan seda väga hästi. Noorena nad ei noh, ma arvan seda peaks nendega. Kas te ise ei ole selle peale kunagi mõelnud, et see on justkui nagu kuidagi ma tean, madalamaid magedam töö, mis võivad teie enda tööd teatris. See kuidagi peaks sellega konflikti. Vaat mul on niimoodi olnud, et lavastajad on pakkunud just nagu kontrastiks teistsuguseid rolle ja on hoidnud just nimelt seda ora seal, et ta ei läheks sarnaseks. Et mida rohkem on erinevamad, tööd on mujale, seda lihtsam on ka seda seriaali kontrastiks teha. Jah, kontrastimatest. Et esiteks, noh, kui nüüd juba ära tulla ja katkestada, siis niikuinii see rong on juba läinud, niikuinii see tempel mingiks ajaks jääb külge. Aga seda saab alati uute tegemistega kustutada. Ja pealegi ma arvan, et inimeste mälu on lühike, et läheb pool aastat mööda ja. Ja siis nad ei mäleta enam küünal, juriini kooli vist oli see mees, kes, kes omal ajal kõvasti kurtis, et ta tahaks nagu mingeid tõsisemaid osi teha ja proovis, keda ei õnnestunud, astus lavale. Naerma, kõva häälega. Eks näis, noh, vast ei ole nii, hullus Eestis. No alustasite oma näitlejateed Teatrumist, siis tuli. Vanalinnastuudio Vanalinna stuudiost sai uus teater NO99 mis teid enam ei taha. Vanalinna stuudiost sai veel kuidagi teine teater, ka see teine teater teid tahtis. Jah. Aga teie teda. Ma olin siis, kui meid kõiki sealt lahti lasti, siis peale seda ma olin pool aastat või mis ma olin, olin vabakutseline, mõtlesin ka, et et mis nüüd ja kuidas, aga see oli ka suvine aeg, et pakkumisi mujalt väga ei tulnud. Ja siis tuli see pakkumine ja ja mina võtsin selle vastu, sest räägi, mina tahan Eino Baskin, et mina tahan ikka oma tööd teha ju? Jaa kui pakutakse. Noh, ega näitlejaks, vahet ei ole või noh, mina teen ikkagi oma tööd, ma teen oma rolli selles etenduses sellest nende võimalustega, mis mulle on antud või noh, see olukord sai, lavastajateater see etendus, roll, ma teen ikka selles mõttes oma teed, mis, mis mõttes vahet pole, vahet pole, milline katus, milline lavastaja. Nojah, et kas see tuleb nüüd erateatri alt välja või on see produktsioon või on see riigiteater või nagu ametinäitlejana, nii oluline see, et milline on see imagoloogiline taustteatril, kes on need lavastajad, milliseid tükke mängitakse ja nii edasi. Ja vot see ei ole ka paljuski näitleja valida, et loomulikult me läheks linnateatris Von Krahli hea meelega mujalegi kui kutsutakse, sest see oleks mulle huvitav. Aga paraku niimoodi see on, et ma neid üksinda ei saa teha või ma ei ole ka see, kes teeks ühe, ühe mehe teatri või, või teeks kohvri teatrit või noh, ilma lavastaja ja ilma selle asjata seal ümber ei saa. Aga kas nemad ei ole teadlased, on seda ei tea, sinna tahate selles mõttes, et arutavad vot vot Adamson oleks seal pea sinna osa aeda niikuinii tahad meil paremini proovida? Te peaksite ise võib-olla häälekamalt rohkem märku andma. Praegu andsite Von Krahli. See on nii, et ikkagi teatakse, nähtaks, vaadatakse, võib-olla vanalinna stuudiosse väga palju ei satu. Aga eks see, ma arvan, et kõik paneb paika see, keda ikkagi laval nähakse ja kes meelde jääb. Et ma loodan, et sealtkaudu, et nüüd on jälle võimalus mängida neid tükke, mis maha võeti. Et neis nendest meeldib mulle mängida, seal ühte meeldib väga mängida. Ja teisi ka. Londonis suhteliselt turvaline öelda, et selle uue Baskini teatri kõige kuulsam näitle olete teie. Ei ole, küll, ei ole. On sul veel on, on, seal, tundub teie seriaalist veel mõni salve. No aga miks üks realiste inimesed mäletavad ju Raivo rüütlite, Anne Paluveri ja ja kõiki teisi, kes meil seal saavad väga palju inimesi, kes ei mäleta. Aga need Eino Baskini teatrit käivad vaatamas ikkagi väga palju ka vanemad inimesed ja seal on täiesti seda ma kogesin küll vaneljastudes seal täiesti oma publik. Ja seal oli see minu niisugune ilmselt abitud. Katse kuidagimoodi. Teele saladus tõsta kuidagi. Eesti teatri. See liigub õiges suunas, on mingit suunda või on see niisugune kaootiline ellujäämiseks? Kursused, aga seal üldse olemas eesti teater, vot see on ema küsimus. Eesti teater liigub väga paljudes erinevates suundades ja mul on minu meelest pilt, on, võiks olla veelgi mitmetahulisem fon korraldev ajab oma rida täiesti. See, mis oli nüüd see Eesti ballaadid ja ja võiks olla seda alternatiivset teatrit, võiks rohkem olla isegi ja noh, klassikalist on ju küll ja kõik teatrid teevad ju komöödiaid. Et sellist mitme mitmepalgelisust võiks mitte mitmetahulised. Et seda võiks veelgi rohkem olla. Minu meelest on see väga hea, et erinevaid erinevaid stiile ja erinevat mõtet tahetakse edastada inimest. Arvutite arvata, et Eestis oleks veel ruumi ühelainsal, alternatiivteatril või isegi kahele alternatiivteatrile, nagu on kraalne. No vot, mujal maailmas on see vist niimoodi, et näitleja mängib sel suurel hiigelsuurel laval mängib üks õhtu ühte etendust, järgmine päev on ta kuskil keldriteatris midagi verist? Jah, et noh, see organisatoorne külg on ju nii keeruline, eks üritatakse, Kauna Reena ja ja teater teeb väga kihvt asju, aga kihte ja neid tunnustatakse nüüd. Et noh, orga kõikjal rahade taha ja, ja niimoodi. Ja sama teatrum Peko täiesti omanäolisi asju jälle tagasi tulema selle kodu keset linna juurde. Et kas, kas see oli, kas see oli õnnelik juhus teie elus, et sinna seriaalis aitama ei mõtle, siis nüüd see, et te saite konkreetset tööd ja, ja, ja tänu sellele leiba, aga, aga kas see kuidagi on edendanud teie näitlejakarjääritöödel? Ja juba helistan Von Krahli teatris, tuleb siin, kuulame teede leiba. Me ka, kas ta õnnelik juhus oli, noh, seda ka ka juhus oli ta küll selles mõttes ma, et ma olen mõelnud tagasi, mis oleks, mis oleks olnud teistmoodi. Et samal ajal oli üks, üks teine hoopis teistsugune kumine, millest ma üks film, millest ma ei saanud osa, et kui ma mõtlesin, kui ma oleks teinud sellest filmist, siis oleks praegu läinud kõik teistmoodi, et kuidagi murranguliseks sai ta küll populaarsus tele teleka kaasneb, seda ei osanud ette aimata. Ei, et kui päris aus olla ei osanud, esiteks ei teadnud, kuidas see läheb ja kuidas see välja tuleb. Minna, kust te teadsite? Ma vaatasin seda esimest seda episoodi, see kõik oli selge, et sellest saab hitt telerist nii läkski. On see on olnud nii, nii kindla peale minek oli see, et siin ei ole mingit küsimust korralikult normaalselt produtseeritud, normaalselt kirjutatud, normaalselt mängitud eestikeelne teleseriaal seep läbi nädala jooksul seal minu arust siin pole midagi arutada. Seda produktsiooni koha pealt, aga kas mina näitlejana sinnas üldse kaameratega, kuidas nii ja kas seitsmeteistaastane välja tuleb ja niimoodi seda ma küll ei osanud. Noh, see oli nagu iga rolliga, et ikka kuidas tuleb, aga väga hirmu kaali ataki. Kertu kirjutas võib-olla ühel hetkel sisse liidaks tagasi maale ja vaat kui ta hakkas minema ja kui ma aru sain, et, No ei jäta, sa ei ole seal linateatele. Oih, ahah ei saagi teatrisse minna, mis täna tuleb välja, tahtsin minna vaatama ühte etendust. Tuleb telekat vaadata. Kinodes. Ja näidata ei taha, ta ei käi kinos üldse, käin külm, aga ma vaatan, mida te vaatate ära, nii, aga need Hollywoodi asjade vaatamas ei käi. Tiit Sukk oli meil siin paar nädalat tagasi ja nemad on, tema on kõva Hollywoodi mees, vaatab hea meelega neid action filmi asja mina kaotanud tema poiss ja te olete tüdruk. Mul ei, väga ei, minu meelest on natukene noh, kõige tähtsam filmid ja need minu meelest on natukene alahindavad, kuidas publikut, et ma tunnen, et mul ei ole vaja nii puust ja punaseks ja nii magusalt selgeks teen, ma juba sain aru. Aga noh, kui on head näitlejad, siis häid näitlejatöid Noh, kinno ikkagi raudvara Meryl Streep, mul on alati huvitav vaadata. Roided, Meryl Streep ütlevad kõik näitlejad köögedel näiteks küsida, kes on nagu Ameerika tipp näitamegi minust Aarne Üksküla, Meryl Streep. Aga ta mängib niivõrd hingestatult, et ta ikka mängib nii, paneb ennast sinna sisse. Ja siis meestest muidugi on vanemad. Paczynobertiniirasustustes standardvastus. Nii on jah, Hannele pärast piinlik isegi öelda, aga jumala pärast. Mis veel mulle meeldiks, eks Siimor Hoffman. Ei, mul on nii nimede peale väga, ei ole. Aga palju on kihvt? Jah, neid väga palju on väga häid näitlejaid. Igaüks on omamoodi hea, halvad kõik ühtemoodi, nagu öeldakse abielude kohta vist. Kas teie töö on kuidagi Teie väärtushinnanguid ka mõjutanud, muutnud midagi, midagi, midagi väga radikaalselt näitlejatöö või üldse või näitlejatööga? Jah, need loksumised noh, oleksid nagu teatrikoolis ja siis pärast teatrikooli, kui ma läksin nagu sinna riigiteatrisse siis olid sellised murdmised. Aga eks noh, näitlejate töö üldse vist on selline, et sa pead palju. No ma ei tea, kas mõtlema ka selleks, et kehastada erinevaid elusid, siis sa pead kuidagi enda jaoks mõtlema, et kuidas ma ise suhtun või nagu ma ei tea, kas analüüsime, aga esiteks need tükid ja need materjalid, millega kokku puutuda erinevad, panevad mõtlema, tõstatavad küsimusi. Ja nii see on, väärtushinnangud muidugi niimoodi iga päev muutuda võivad. Muidugi. Sulle maremusele täpsemaks. Loodan, et nad iga päev juurde. See on niimoodi keegelt. Rein Kilk ütles selle kohta, et hommikul ärkan ülesanne parempoolne õhtul maha. Ma olen ikka nii vasakpoolne kui niimoodi need väärtushinnangud muutuvad. Nendelgi. Oli kena näha selle jutu lõpetuseks me ikka oleme nagu pinninud pinninud oma külaliste käest. Sellist muusikalist ma tea kuidagi mingeid nurgakivi või mingisugust laulu või lugu või, või, või, või teost, mis justkui teie elus on mingil hetkel ma ei tea, kas lapsepõlves või või kaks nädalat tagasi mingil kummalisel või, või tont teab millisel põhjusel nagu oluline. Ma mõtlesin siinkohal ühele loole, see on sensiira lugu. Maitski on selle nimi, see räägib ühest tüdrukust. Anitškaa on seal ja see oli, mängisin ühes etenduses Anjat ja see roll kuidagi ma ei osanud seda üldse mängida, aga hirmsasti kuidagi püüdsin, nägi vaeva ja kuidagi tahtsin samastuda selle rolliga ja siis ei tea, kas ta aitas, aga alati, kui ma kuule mulle nagu, tuleb meelde kõik kõik need hirmsad magamata ööd mis selle rolliga kaasnesid. Väga tore, aitäh, Kadri Adamson tulemast kuulama siis seda laulu ja meenutame neid magamata öid koos teiega. Aitäh.