Jää ise nahka, ise valget, me ise püüdist tulistan, ise kukun, ma ajan ta ise, jooksen ees. Peale enda, kedagi mul pole vaja, ise olen, ei näe ja keegi puu. Peale kedagi Olgole Aveliina ise olen leegi muu ameti alla ilusti ära ei aja. Kui tuule. Ametiga. See muide ei ole ansambel taaga, ehkki osa ansamblist Taage on siin esindatud küll Lauri Saatpalu nimelt. Ja see on Martini laul. Muusikat uuest Eesti kogub filmist röövlirahnu Martin ja selle filmirežissöör René Vilbre on meie järgmine stuudiokülaline. Tere tulemast Renee. Renee, miks sa oled teinud laps lastefilmi või koguperefilmi? Noh, kui ma nüüd ausalt ütlen, siis lihtsalt sellepärast, et sellist filmi ei ole olnud, juba avastad, et see nissan tühi ja meil sattus kokku selline huvitav kamp, kellel tuli selline mõte, et eks lastefilmi ja Mihkel Hulmanniga siis kirjutasime stsenaariumi ja Manfred Vainokivi võtsime selle ülesse ja, ja nii ta valmis tundus, et selline mõnus väljakutse olevat. Mis on vajalik ühe hea lastefilmi sünniks, milline peab olema stsenaarium, millised peavad olema näitlejad, milline peab olema võttepaikade valik ja mis on nagu? Alustalad selliseid asju ei ole kindlasti olemas, alus talu, et lastefilm on hästi-hästi mitut sorti, lihtsalt tuleb nagu endale selgeks teha, millist, millist filmi sa tegema tahad hakata ja siis vastavalt sellele oli ta meeskond, näitlejad ja seda suisa ilm hakata teeb, meie puhul on tegu sellise lihtsa, helge ja selge humoorika kerge lastefilmiga kus siis on ka tillukene iva sees, nii lastele kui ka nende vanematele. Räägi natuke näitlejatest, sul on nii väikeseid kui suuri. Jah, näitlejaid on, on päris palju, kolm peaosalist on meil lapsed 10 11 aastased siis peaosaline Martin, keda mängib Madis Ollik, ainen siis tema rivaali Kevinit, kes siis nagu kehastab sellist no mitte just kurja juurt, aga, aga selliste pätipoiss natukene ülbem ja natukene rikkam ja selline positsiooniga poiss koolis osa osatäitja nimi, siis Kevin ja näitleja nimi Andrei sagaras. Ja siis tüdrukut, kelle pärast kaks siis peaosalist nii-öelda rivaalitsevad ja kelle pärast probleeme tekib, mängib meil siis Kadi Sink, Roli nimega Marta. Et kolm last ja nendega oli väga vahva koos koostööd teha ja ja oli huvitav vaadata, mismoodi lapsed tegelikult esimesest võttepäevast, kui viimased võtame, pani näitleja isiksused, arenesid, nendega sai nalja ja kui alguses võtma hakkasime, siis oli tihti selliseid episoode, kui pidime rääkima, näitama kinos on hulk termineid, suurplaanil plaan, keskplaan ja lõpus oli juba sellised staarid platsil, et, et kui me tegime üldplaane, siis küsiti ülbelt, et noh, kas suuri plaane ei tulegi või? Et see oli nii armas rasva minema, aga muidugi kasvasid nad meil ka vaimselt, et näiteks madis nagu arenes näitlejameisterlikkusest päris korralikult esimese võttepäeva lõpus. Mootor mõtlesid nii siifilme edule. Viimase võttepäeva lõpus me juba jäime ikka üllatunult monitori vaatama, kuidas lapsed mängisid, et me tundus, et nad said oma asjadega päris hästi hakkama, kuigi meil oli kiire ja pikad päevad ja et noh, ei ole lihtne nagu 10 aastasel poisil 10 tundi kaameras olla ja elada kuu aega täiesti võõras keskkonnas, kusjuures ilma sõprade ja ilma ema isata. Et nad said nagu selle elamisega nii-öelda suurteks kõrval ja sellises suhteliselt rängas filmimaailmas päris hästi hakkama. Filmilapsed üldse leidsite. Mul kangastub kohe pilt, et kui ilmub lehes kuulutus absoluutselt kõik vähegi tegusad vanaemad tassivad oma roosade lehtedega lapselapsed sinna kohale ja tahavad, et nende laps valitaks filmi. Et kuidas teie oma õige valiku tegite? Noh, oli ka selliseid juhuseid, nagu sa kirjeldasid, aga me alustasime siiski nii, et meil abilised käisid kaameratega mööda Eestit poole siin ringi ja lihtsalt küsisid õpetajate käest, et et millised lapsed võiks teie meelest olla nagu need, kes on nagu lahti, andekamad ja näiteringiga mööda käisime ja, ja kahtlemata läksime kooli, ütlesime, kes filmi tahab, siis moodustus pikk järjekord ja siis lihtsalt hakkasime järjest lihtsalt võtsime üles suures plaanis lapse ja küsisime nime ja mida ta teha oskab teha, meeldib, et noh, esimene pilk on lihtsalt selline video pilistus. Hiljem, kui ma sain siis lindi kätte, seal oli see umbes 200 last, kuskil. Vaatasin mitu päeva vaatasin üle ja siis mul hakkas pilt tekkima, et keda võiks kutsuda nagu nii-öelda juba proovivõttele ja see vältas mingi paar nädalat, kui me lapsilmad kutsusime, muudkui filmisime, andsime ülesannet neile lõpuks meile jäi siis umbes 10 kandidaati, kelle hulgast me siis valisime need kolm, kes praegu hetkel filmis mängivad räägi täiskasvanutest ka nemad on tuntud. Ja nemad on juba tuntud lapsed kohe saavad tuntuks. Täiskasvanutest selle on plejaad häid näitlejaid. Maria Avdjuško, Piret Kalda, Jaan Rekkor, Ott Sepp, kes mängib meil siis selle, kas poissi. Ja siis? Jah jah, kaks põlvkonda isa-poega, Lembit ja Juhan Ulfsak mängivad selliseid humoorikaid. Noh, röövikud, aga selliseid küla pätid, sõbralikud tegelased, kellega filmis palju nalja saab nende kanda nii-öelda humoorikas liin. Mängib sedasama meest, keda ta mängis kuulsas üleline Minskis. Ei, ta ei ole kindlasti mees, ma praegu mõtlen jah, et, et tegelikult nii-öelda sotsiaalne staatus võib-olla enam enam-vähem sama, aga ei, rollijoonis on natuke teine ja, ja me tegime päris huvitavad kujud, vähemalt mu meelest Lembit ja Juhan leidsid nagu väga-väga uhkelt, selliseid oli lahendused. Hotigi selles mõttes nagu palju nalja, et Otiloni, need filmis läätsed silmas ja need, need läätsed ei läinud väga lihtsalt silma, nii et vana ott, kes mängis meile siis seda, kas poissi pidigi hommikul võtavad sil Vergis elasime Vergis üles ärkama kell viis sõitma Rakvere arsti juurde siis läätsed silma, suruti üheksa platsile tagasi ja siis päev läbi ootamata järjekorda, kui ta saab väikse sutsu ära teha. Vahi olnud ilmagi ta jäigi meil läätsedega õhtuni, lõpuks on seal silmapõletik ja ega ta nüüd läätsi vist enam väga palju näha. Räägime natukene, kas osatäitjast ka ja ma loen siin, et varjupaigast pärit kass nitram sai õnnelikuks kasvada täiteks. Jah, sellest kassist võib rääkida tunde, kassiga on, selles mõttes on, toodi meile kassid, oli ka selts kaastingega, kas ei olnud, valisime suvalise kassi, võtsime kuskilt lihtsalt Nicole köis, kassi käis ikka meil platsil ja tegid meile trikke, et kes mida oskab ja kuhu läheb ja aga viiest klassist neli olid sellised toakassid paksuks söödetud isepäised tüübid, neli suurt suurt midagi teha, aga see varjupaiga kass oli selline õnnelikult näljane ja, ja, ja kõhre saagi nimel nõus kõike tegema. Absoluutselt. Selles mõttes oli meil koos, ilma et selge selle kasime, hakkame võtma. Aga võtteperioodi, lõpuks suutsime meiegi selle kassi kõhu täis. Ja, ja siis ta oli suhteliselt vihane tüüp, kui me püüdsime teda ühest punktist teise liikuma panna. Aga noh, kui praegu nagu loomakaitse filoma armastad, vaatavad seda filmi, siis nad imestas küll, et kuidas te kassine hästi mängima saanud. Aga see on ainult tühi kõht ja tugev närv. No ma loodan, et ei viinud kassi pärast võtete lõppu varjupaika tagasi. Ei viinud kassi pärast tekkis juba meil võtete ajal selline konkurents, et kes selle kassi omale saab. Ja siis lõppkokkuvõtteks me otsustasime, et kassi saab endale ikkagi Madis, kes mängis peaosalist, kuna ta tahtis, et mitu inimest tahtis veel, aga me andsime nägu aukassi talle, kuna tal oli kõige suurem roll kassiga täitefilmi jooksul ja praegu on see kass ilusti täis söödetud ja jälle samasugune tegelane, neli, keda me enne võtteperioodi nägime. Kas kas tuleb esilinastusele õhtal sõprusesse? Ma vist ei võta teda, sest mina seda, kas siin on väga palju näha, ei ta kraapis mitme kunstniku käed filmi lõpust päris lõhki, veidi teine enam-vähem. Räägi natuke filmimuusikast ka. Me oleme nüüd juba paar juppi seda kuulanud, natuke mängib taustaks ka, te olete päris põnev originaalmuusika ka endale tellinud või tekitanud. Jah, muusikavalikuga oli ka, ma vaevlesin päris paar kuud, mõtlesin, siis võiks teha sellele filmile muusika, et oleks noortepärane ja samas ka endale ka väga meeldiks. Ja käisin neli, neli kuni 10 kilo, et lihtsalt plaati pidi läbi ja ja, ja lõpuks jõudsin lihtsa lahenduseni, vaatasin super Gazpromile otsa, küsisin, kas ta ei tahaks proovida täispikka mängufilmi teha varem teinud lühikesi animafilmijuppe ja, ja siis ta vaatas, on sama pika pilguga ütles, et ma võin proovida. Ja nii see sündis, nii et meil on seal päris huvitavaid helindeid. Praegu ma räägin meil taustaks lauljannaga, ööbik helgib köögis selline diktsiooni harjutus aga selliseid lahedamaid ja meloodilisemaid elemente on ka Kaspari muusika puhul on see hea, et tema muusikast saab kokku selline. No kuidas ma ütlen siis minuaegne vene multifilmi meloodia, vennaskonna rütmiga, kus seal taga mängib mingisugust sellist väikeste alternatiivid, jazzi, et selles mõttes on väga, väga vinge nagu element kokku saadud ja kriminaalne elevant see nimi, kes kellega need lood linti on mänginud Kasparanduses andis Gazporiancis jah, vabandust. Näed, räägin ainult eesnime pidi inimestest. Lisaks see film on homsest tava publiku ees Tallinnas, Tartus ja Pärnus kinodes. Kas filmi vaadates saab rohkem nutta või rohkem naerda? Ma loodan, et ikka rohkem peaks nagu naerda saama, sest eks seal on selliseid tõsiseid Ivasid ja mõtlemiskohti ka sees. Noh, ma usun, et päris nutune see asi nüüd seal filmis päris ei lähe, mõni osatäitja valab paar pisarat ta, aga ma arvan, publikut see päris nutma ei pane. Eks see sõltub sellest inimesest endast, kas talle film meeldis või ei meeldinud, kas tuleb pärast silmi ainult nutta või saab muiata natukene? Ja juhatas sisse ole hea ka see lugu, mis meie intervjuu lõppu kõlama jääb. Kindlasti jah, selle laulu nimi on ilus päev ja, ja seal on siis mängidele elevant kriminaalnagu seanssi segaja, seal laulab Kiievi rahusse selline romantiline teema meie filmist, kui kõik on hästi, kõik on armunud ja ilus päev on ees ootamas. Suur aitäh, Rene Vilbre, me rääkisime siis uuest Eesti koguperefilmist röövlirahnu.