Kell on raadio kahes stuudios meil hea meel tervitada Andrus Vaarikut, tere. Täiesti Päevalehes oli, oli mõni päev tagasi üks Pealkiri rumal pealkiri, nagu üks internetikommentaator kuuldavasti kirjutas, pealkiri oli näitleja Andrus Aavik lavastab Haydni ooperit kommentaar. Olla siis selline rumal pealkiri, kui üsna tuntud näitejuht Andrus Vaarik lavastab, siis järelikult on ta lavastaja lavastavad ooperit, kõlajanti või balletti. Iseasi, kui lavastama lastakse mõni asja kaugem tegelema näiteks kingsepp. Nõnda reageeris kommentaariga siis lehelugeja sellele Eesti Päevalehe pealkirjale. No mis seal salata, Andrus kingsepp ilmselt mitte. Oled sa näitleja või lavastaja? Näitleja pealkirjale õige ja õige jah, jah. Ja see minu lavastamine, vot see on sihuke etümoloogiline küsimus tegelikult, mis see, kes selle vastu on tegelikult ta paneb lava peale, lavastab, paneb, vormistab lavale mingi asja, eks. No selles mõttes ma olen lavastaja muidugi, aga tegelikult niisugune suu looja, lavastaja Mati Unt, pitsebrukliks. Priit Pedajas, noh, ja siin veel mõned noh, selline ma kindlasti ei ole tegelikult. Ja näitleja on jälle pahasena eesti keeles, muuseas, miks ma mõtlen, mis see tähendab, mis su seostub sõnaga, näit näitama, kust tuleb üldse SOS pille saksa keelest, eks üks hektar on ikka väga hea sõna inglise keeles tegutse, tegutse. See nagu väljendab selle elukutse olemust väga täpselt, aga see shouspiljas on niisugune näitleja näiline midagi. Näitemäng, vahetaja ja valetaja, võlts muidugi võlts ja ebasiirast ja see mulle üldse ei meeldi tegelikult. Jaa, aga tegelikult noh, kuna paremat sõna ei ole, siis ma olen näitleja. See, mis mina lavastan, tegelikult mul hea sõber Mait Malmsten ütles üks päev, et et et lavast ikka. Et need on nagu sellised meistriklassid või, või sellised workshop id teistele näitlejatele. Ma olen vana ja kogenud, eks. Ja, ja ma ei pretendeeri üldse mingile sellisele lavastusele kunagi millel oleks mingi sõnum või mingit tähendust või ma tahan muuta maailma või teatrit või tõestada, et mina tean, mis on tõe monopol ja tulge minu järel ja ja ma näitan, mismoodi peab teatrit tegema selline lavastame valemit, et mitte mingil juhul. Ma olen niisugune tõesti näitejuht abimees, selline inspitsient, inspitsient ja pärast leht on 100-l seal olnud. Inspitsient ja näitleja, haljastust ei ole, ta on vähem tähtis inimene. Kui kell saab kuus teatris, siis kõik, kogu teater peab töötama täpselt tema käskluste lõhtus. Kõige tähtsam asi. Tulen sedasama workshop termini juurde tagasi, workshop toimub tavaliselt suletud uste taga ja, ja see on niisugune noh nagu nagu väike kooliprogramm. Aga teie töödel on ometi ju vaatajad ja maksavad ja müüakse pileteid, inimesed ostavad, tulevad ja teevad omad järeldused, et niimoodi teater ongi, et päris. Nojaa, aga see konkurentsipuuduses lihtsalt minusugused lavastada võivad tegelikult, kas lavastan, Võud, kohutav, õudne vastutust, minusuguseid, niuksed, töllmokad rahulikult lavastada nukest õhtul, te peate ennast Helmakaks, selles mõttes küll, et ma ei ole professionaalne lavastaja või Jeemen terminit Skinny jälle. Aga ma pole eriti sõimata saanud. On ju ma siis lavastan, kuigi ma tahaks õudselt mängida hoopis. Näitleja olla. Aga ise lavastada, siis on võimalik endale seal haugataks roll ja. Annan nyyvaski ise olla, see on, see on väga skisoidne seisund tegelikult. Suured meest, klindi istud, teeb seda pidevalt kusagil film, eks ole seal midagi muud silmi. Mulin. Tekkinud oma lavastustes, aga see on, see on ikka selline. No miks on, miks on vaja ükskõik mis tasemel lavastajat näitlejale ikkagi näitleja ütleme, looming, objekt ja subjekt on üks ja sama, eks. See on hästi niisugune sõnast intiimne ja isiklik looming üldiselt näiteks miks näitlejad väga valuliselt solvuriga kriitika peale, sest noh tesaurus öeldakse tema töö või tema enda kohta tõtt ongi nagu üks ja sama häälikud ja näitleja ei ei näe ennast ise. Ja kui saalis on mingigi peegel, kes teda peegeldab, kommenteerib, sõnastab natukene, aitab edasi. Annab mingisuguse, noh, siukse intellektuaalse, ütleme mõõtme või võimaluse pärast järele mõelda selle üle, mis ta tegi, tegelikult siis kõlbavad minusuguseid ka väga hästi, aga vaja on kedagi. Kasvõi väga halb lavastaja, aga ilma lavastajat üldse tegelikult väga ei isa isa, pigem halb lavastaja või üldse mitte aastat tõesti. Ja, ja ikkagi sadakond lollust vähemalt omad järeldused ja oioi pidi, aga mingi Peegia peab olema, mingi võimalus peab olema. Võta videosse, vaata kodus. Aga sama loogika alusel need kui, kui halb lavastaja, kui ma lähen halva arsti juurde, kui mul on valida, kas üldse mitte arsti juurde minna või minna halva arsti juurde. No kui see seade siis ta annab sulle soovituse seal ei, tõesti, vastupidi. Ta kehtib. Te peate teadma, sa lihtsalt lähed. Erki Noole juhtum, sest olemas Peeter. Lavastada Andrus Vaariku tüüpi lavastajad, osutuseletuslike manifestid, varimanifestid aeg on teatrist kas lihtsalt ei ole sinu jaoks või, või on pöördumatult möödas. Manifestid aeg teatris, ma ei arva. Ma ei, ma olin juba väsinud selle koormas, teate, ei ole õhtukool mingi kooli mingi ülikooli, kuulge, õppige selle 120 krooni eest, õhtul tahaks küll, ei saa austada teatrist. Teatri funktsioon on minu jaoks meelelahutuspuhtalt ainult, aga oleneb jälle, vaata hakkama saaks kinni, eks noh, mis kellelegi meelt lahutab, ütleme näiteks Lotman lahutas semiootika tegeledes oma meelt kindlasti kuninglikult, näiteks. Tõnu Kaljuste dirigeerib Haiderit, lahutab oma meelt või noh, Watson terniskina tegelikult. Mulle tundub nii või ma ei oska teha sihukest teadet, mis mis mulle õpetaks. Teate, pole kunagi midagi õpetanud. On teile? Tuletage meelde. Mõtlema ikka vähemalt vähemalt tegema vahet, võib-olla heal ja halval teatril enda enda mõistes. Nuiaga õpetama mani mingi manifest. Ja pigem samal kombel meelas mingi manifest teatrist, mis on teid elus edasi aidanud? Nüüd päris nii, aga mul on mingid omad selged seisukohad, mingid tõekspidamised, Ma saan teadlast tuge, ma näen, et on olemas veel viis inimest laval, kes, kes samamoodi arvavad nagu menetlevad ja seal peal seda küll jah. Ja see on aga, aga selline tõesti sihuke etendus, et Res Publica on hea ja, ja Keskerakond on loll, on minu jaoks sõnateatri jaoks või? No kui me räägime üldse manifestist, siis tegelikult miks mitte? See on põhimõtteline manifest väga paljude inimeste jaoks. Aga kui sa sihukest asja näed õhtul laval ühemõtteliselt, siis minu meelest see on nagu teatri oleks kuidagi nagu alandav. Aga teatris ometi võimalik ridade vahelt ridade vahele ju kirjutada, eks ole? No vaata, need inimesed ja, ja nõukogude aegsed inimesed ja, ja me tahame siukest poliitilist metateksti. Loomulikult poliitiline ideoloogiline manifest. Ta on ju tegelikult noh, ikkagi ma ei väsi kordamast. Mina ei tea tõemonopoli, mina ei õpeta kedagi elama ja kui mõni lavastatud, et mind hakkab õpetama elama, et tema teab, mismoodi mina peaks tegema, mis on õige. Aga kas sa tead, mis on sinu jaoks õige? Naerumanifest jah, ei ole õige sõna selles mõttes, et pigem on see niuke, mingi ühine koosmõtlemine, mida ma tahaksin. Ma tahan teada, tahan inimestega laval koos mõelda ja ma tahan, tahan selle lavastaja mõtteid sealt tagant nagu näha ja kuulda. Ma tahaks kunsti tegelikult vaadates. Ma ei taha seda analüüsida. Susan Sontag ütleb ka, et kui teile meeldib väga analüüsi kui ei meeldi analüüsiga. Kui, kui on mingid kunstitunnused või selle kohta läheb, siis mulle meeldib ja kui sulle ei meeldigi, sina pole loll ja mina loll, sellepärast et mulle meeldib. Ärme hakkame analüüsima hulka, kui midagi meeldib, kui ei meeldi, rääkida mingitest tegemata jätmisest ja lohakusest ja ütleme noh küündimatusest võib vale elukutse valimisest. Aga. Kuu ei ole seda tarkust kellelegi tõtt-öelda, et nii peab. Nii tohib. Aga kui ma räägin praegu ka umbes, et ei tohi olla nagu valifesteerivad teatrit, siis ma astun samasse ämbrisse, mille vastava Sharan manifesti esimene. Aga kui keegi on Keegi ei vaidle mulle vastu, siis on temal õigus, kohe talle sobib selline teater. Ideoloogiline, teatavaid mõnusat, selline teistsugune, tead, aga noh, kõigil on õigus, kõigil on õigus, keegi. Haaraks nüüd kinni sellest samast terminist, mis enne lendu läks, et teater on meelelahutus. Et teile meeldib meelelahutust teha, no siiani räägitakse küll teatrist kui millestki ülemast ja meelelahutus on selline noh, see, mida telekas tuleb Brando, Emil ja, ja mida raadiot pakuvad ja ja kollane ajakirjandus, aga, aga kas on, on ka meelelahutuses siis olemas sellist kõrgemad ja madalamad ja, ja, ja kuhu, kuhu poole siis nagu teie teie tööl jääb? Ei, ma ütlen jälle, et see on vale sõna, meelelahutus. Ma vist mul ei ole õige meelelahutus, ma tahaks teha tegelikult siukse miski inimestele tööd saalis, et nad unustaks, ütleme, kahe poole tunni jooksul väga enda oma elu, läheks sellesse loosse sisse, elaks kaasa. Aga seda vist tahavad kõik, kõik kunstiga tegelevad inimesed. Aga mis see muusika, mis me muud pakkuda saame? Supervõime ma ise olen äkki loosse sisse kuskile jälgi nelinelgini, ma unustan kõik muu ja see on, see on niuke teraapiline teraapiline seanss täiest kaks ja pool tundi. Sinu jaoks see nagu ei ole oluline, mida inimene järgmisel hommikul mõtleb, sa tahad, et inimene oleks kaks ja pool tundi sinuga, sinu tõhusa Hennelik. Ma tahan, et oleks õnne kaks ja pool tundi oleks õnnelik, kui see, mis temaga järgmine hommik toimub, see enam ei pea olema tingimata seotud sellega, mida sa talle teatris näitasid. Eelmisel õhtul. Vastutusele ei, muidugi sa ei saa vastutada, kas vähemalt võiksid loota selle peale? Et mismoodi ma küsin, kas te tahate, ma ütleks nagu mina mõtlesin tüki peale järgmisel päeval. Teie õnne muidugi, et on õnnelik, et oleks üks kogemus, et oleks kogenud kunsti, et oleks saanud. No on ju suusõnaga taažis minagi ühe korra katarsise saanud Estonia kontsertsaalis kuulates koolas kvartetti ja, ja ma tundsin, et ma kohtusin absoluudiga tegelikult täiusega ilmselt olen jumalat näinud. Ei tundnud niimoodi, ma hakkasin äkki nutma mingi esimese lisaloo ajal ja ma ei tuvasta seda ühegi plaadi pealt, mis lugu see oli tegelikult. Ja, ja, ja ma ei osanud seda kinnitada, kas ma nutan rõõmust või kurbusest või no seal oli midagi sellist, seal midagi, ma olen ühe korra tundnud midagi ülevat. Ma olen Shapiro lavastus, seda kolme õde ja tema, ütleme, keskradade siini vussi, mul ei tulnud ka midagi sellist kohtumist apsaludega, tegelikult pole vaadanud, kas Lembit Peterson mängib isakese poegadest, eks ja. Ma kogen midagi sõnuseletamatut ma vaatan laste Ain Lutsepp paiks, no kuidas ta töötab niimoodi? Ma ei taha seda analüüsida, ma saan mingi asja kätte ja. Olisi vastus nüüd. Sellest kolleegid analüüsi, mis see on nagu põnedases mõttes räägitakse, et raadioinimene ei ole võimeline kuulama raadiosaadet ilma, ta ei hakka kohe mõtlema mingite tehniliste või mingisuguste niisuguste töö metoodiliste nüansside peale. Näitleja saab rahulikult vaadata, teades tükki tundmata ära mingisuguseid mingisuguseid asju. Tehnilises ja võib küll, võib küll, kuigi ma olen vana paletunud ja, ja, ja kohutavalt kriitiline ja ma tunnen kõiki ja ma tean, kõigi stamp ja ja ma käin väga harva teadvusetult, sellepärast et ma kardan pettuda ja mul on kaks võimast elamust olnud tõesti, viimasel ajal ma vaatasin renti, mis mulle meeldis, väga muusikalises, sest niimoodi ma vaatasin, kuidas on arenenud Koit ja Maarja-Liis muu sellise supersõpra pärast hea meel ja ma vaatasin Hendrik Toompere lavastatud Kivastiku seda sauna hoola mida ma tahtsin väga vaatama minna, sest ma nägin mingit musta proovi ja ma sain aru, et see on sihuke sihuke anarhia. Ja ma läksin esikale väga pika mokaga väga negatiivse eelarvamusega. Ja ma sain, ma sain, lasen pahuralt. Anarhia laval on priori midagi niisugust, mida sa ei talu. Ma olen jah niukene. Ma pelgan demokraatiat, isegi. Muidugi ma ei hakka arutama, ei, ei modega teadlasi. Demokraatiat olla sellepärast, et see ka niisugune Noh, ütleme jah, siukene, Monahistlik süsteem tegelikult seal peab juht olema. Selge see praegu lavastajate valdavalt, kas see tähendab, et teile näitlejatööd ei pakuta? Ma ei ütle ära. Malite Ma olin, jah ka muidugi olin ja mõtlesin, et, et ma tahaks õudselt mängida mingite väga heade režissööridega, kuna nende põud on väga suur ja ja alati nad ei tule minu peal, kui nad mingit uut tükki teevad, siis siis ma lavastan. Ma olen teinud kõiglasema tellimustööd, mul pole endal bootilis mitte ühtegi materjali. No üks on tegelikult valetan, vahetan üks on serva, määrin pähe. Mida ma tahan praegu välja, et ma olen valmis olema, et. Ja aga no ükskord ise Hoodes ka veel mängib sinna veel teisele vastu võtma veel juurde. Aga, aga ma teen tõesti tellimustöid kogu aeg, kõik mu lavastused on tellimustööd. Aga mis tuleb see tellimustöö nüüd, et noh, olge hea, Andrusel on lavastaja, kes nüüd ära, et kas paljude sinna sisse nagu piiluda või, või kas see kuidagi kuidagi noh, teie kui kaubamärki mõjutab või mida, mida te, mida te parasjagu siis lavastate või sellel on lihtsalt rahamärk juures ja, ja? Ja kõik? Ei ma ei õhuvorsti leiva peale, musa mujalt. Aga aga ma ikkagi tutvunud materjaliga ja vaatan, kes seal, kes seal kambas on ja kuidas ma saan trupi komplekteerida ja ja ma olen nagu halb näitemängu lugeja ka või materjali sisse minia ja et ma alguses vaatan või kastan seda hulk aega ja siis aga nädala pärast olema selle materjali suvifen. Kohanemisvõime, intelligentsi esimene tunnus. No see ometi laiali igale asjale, mida sulle hääletatakse. Ei, ei, ei, ma ei, ma ei võta. Ei, ma olen õppinud ei ütlema. Lõpuks ometi. Ma olen õppinud valima ja subjektistumise protsess käsil, praegu hakkan subjektiks muutumist. Olete õppinud valima, aga kas te valite ka publikut? Paratamatult mingit tükki lavastades te ju enam-vähem ikkagi mõtlete, kes on see publik, kes seda tükki tuleb vaatama? Kas publikul ja publikul on ka kuidagimoodi vahe? No ma ei saa valida publikut No kuidas sa saad, kui seal lavastatud mingeid Hayden oopereid, siis sa valid sellega endale Haydni ooperi, vaata kui sa lavastajat mingit janti, eks ole, suvisele lavale siseneda, teine publik, tõenäoliselt, kelle sa valid? Pritsinud? Topelt niimoodi, et ma tõin esikale kaasa ühe kaks, kolm neli sõpra, kes olid esimest korda ooperis 12 vangis istunud ja niimoodi ma ei olnud üldse väga vähe teatris käinud. Ja selles mõttes ma mõtlen küll publiku peale, et ma teen et ma tahaks, et rahul oleks. Ütleme, Tiiule evalt ja suurel mu sõber eelmisest elust, kes on võib-olla teist korda teadust ja esimest korda opesid, noh, see on sihuke, selles mõttes mõtlen küll publiku peale. Kõikidel korraga on võimalik teha, see on ideaal. Panso ütles seda kunagi, tema tahab, et ideaalne teatel on tema jaoks see, et see meeldiks ühtegi isegi Johannes Semper heli ja tema enda vanaemale. Ja ma arvan, see on tõesti ideaal ja teater on demokraatlik kunst labasem kunstide seast, nagu ütleb. Aga ta peegeldab raisk, täpsemalt seda väga sügavat tõde, et meil on mingi tähendus ainult nüüd siin ja praegu, see on minu seisukoht, mörovi seisukoht, millega ma ühinen väga hästi. Tõesti üks etendus, kaks ja pool tundi on mingis mõttes täiesti inimese elu võrdkuju niukse ateiste seisukohalt, eks, kes ei arvad, no ta elu peabki olema hädaorg, eks tee tööd, näe vaeva, siis läheb suuremaks ja siis. Et, et ta on tegelikult Aga kõike annab nagu aimu ka, kas siis kas siis olles, olles laval näitlejana mängides ja vaadates inimeste säravaid silmi ja kangestunud pilke või siis lavastajana kuskilt kulisside vahelt piiludes, et Vaugudes Ma ei olegi isane tüüp, mul ei ole selles mõttes sellist esimese astme võimu, nagu lavastan on, tegelikult ma tean. Ma tean, näitlejad, kolleegid on teinud isegi minuga ja ma ei tööta iial nende inimestega, koosneb, aga näitlejana on ka väga suur võim tegelikult. 500 inimese elu muuta rõõmsamaks, natukene õnnelikumaks, panevad vaikima ühel hetkel naerma ennekõike on, selleks on vaja. Ja tööd ja häid lavastajaid muidugi. Kuidas ta sinna ooperi juurde siis niimoodi sattusite? Muusikali Chicago juures juba. No. Saad käsi, Marko Matvere on abiks. Käis suurest. Ja oi Linnahalli seal kössoni, enne seda kuulsin väele, mida me kaitsesime väga. Aga ma ei pea viisi. Aga muusikat lavastada? Muusika dikteerib ise ju, eks ole, mis, mis, mis, mis kiirusel asjad ja mismoodi nad toimuvad. Kui me nüüd ooperi puhul räägime, siis. Aga muidugi kõrval Tõnu Kaljuste, kelleks ma õppisin nii meeletult, nii meeletult, ma võisin mingi lõplik sõna jäi ikkagi talle, sest avaldab materjalile niivõrd palju paremini. Ja ma võisin mingi mõttejupikese välja tulla või mingi lahendus, seda ta muidugi aktsepteeris kõiki mu ettepanekuid ja, ja ja millelt absoluutne dialoog ja koostöö. Aga kui ta hakkas äkki rääkima kul-kul Hayden on niisugune asi sind. Kuule, kas sa leiad midagi selle koha jaoks, vaata, vaata, vaata, kuule, kuule. Pea tuleb, eks, niimoodi. Kuule, võta rütmi, häpa. Kas leiad mingi lavalise klindi äkki selle jaoks noh, niimoodi, et veel rõhutada seda ma õppisin nii kohutavalt palju. Ma õppisin muusikat kuulama selle aja jooksul. Ja Tõnu pakun praegu moodsate tuvastanud, nii et kui sul on tutati, ma hakkan sellega kohe tegelema. Ahaa, nii et teie olete siis meie tulevane ooperi ooperilavastaja see, kellest kogu kogu eesti ooperiringkond puudust tunneb. No läks õnneks, aga noh, järgmine kord ei pea minema õnneks, aga aga ta on minu jaoks väga huvitav küll, jah. Aga näitlejate asemel on laval lauljad, kuidas, kuidas see nagu tööprotsessi mõjub. Ja mina olen ikka, noh, ma olen samamoodi kallale nagu näitlejatele selles mõttes, et ma ütlesin neile ka, et nad, laul ei ole see lähe lavale laulma, vaid sa lähed lavale laulma, et saada midagi. Hecting, eks, sama õppinud ooperilauljad, õppinud ooperilauljad, seal oli kaks tükki, kaks, see oli Priit Volmeri Helen Lokuta natuke õppinud, teised on kõik kaljust. Vabandust, kes on veel? Tean konkreetselt Toomas linoson. Maris oli esimest korda laval, kus orkestriga, nii et ei saa mingist tegelikult praktikast. No ma räägin sellest tooteid ja, ja et mismoodi, nagu nagu inimesi lauljaks õpetatakse Lõpetanud tegelikult nüüd oli, olen laval peale diplomilavastus, no see, see on niisugune. Aga, aga ikka samamoodi nagu näitlejatega tegelikult ja ja minu arust kaifisin seda muidugi koos kohustusliku sõja ja oi, ma avastasin, et kõik nagu minu lapsed, kõik. Tõesti. Millal siis see Mozart ei, projekt peaks käiku minema? Pärast aasta pärast kindral värisevad, ega mul eile tehti pakkumine, ma äkki tema mõtleb ümber. Siis ma vastan, mõtlemine on Raadusele hõigata. No see oli tore ja muidugi tore. Kuule ka, parasin näha Andrus. Kuule sind oli ka tore näha. Selles saates niisugune printsiip, et me üritame oma saatekülaliste käest pinnida, pinnida jutu lõpetuseks ka välja mõne mõne laulu, mida me, mida me siis võiksime mängida, mis on saatekülalise kuidagi ühel või teisel põhjusel oluline olnud ja sina oled, sumatan nüüd Mozarti Haydni kõrvalt näpistanud, kui on kaasaegseid eesti hiphop, muusikat. Aga kas need aastane üheksanda aasta muusikasse? Ja aga ilmselt jah, tõesti kontrasti mõttes, et. Ma olen enne, kui solist pärjati eelmisel aastal vist see kõik ja, ja mis ta oli? Enne seda veel, kui teda väga kiitma hakata, siis ma käisin perest peresse ja rääkisin sellest, et selle meelde mõnda integratsiooni preemium põlvkondadevahelise internatsionaalne. Sest ma olen endavanuste puhul. Testinud seda, et kuulake, kuulake, mis mees laulab sedasi mängimata. Ta on ise teinud neid. Kõik ise kokku mänginud, viisid on tema omad väikses koduses stuudios sihuke vallaslaps, probleemsest perekonnast. Ja ma olen isegi öelnud, et ta võib olla praeguse, ütleme Ivanovi nimed. Mingis mõttes absoluutses teises vormis ka, aga olge tähelepanelikud ja, ja ma olen noorematel löönud mu enda tütar tutvustas mulle seda muusikat ja ta oli kindel, et mulle ei meeldi. Ja mulle väga meeldis, väga meeldis nii et kallid nii-öelda teismelised ja kallid lapsevanemad kuulake vahest kuus, viis ja ma arvan, et te saate aru, et ta pole üldse väga erinevad tegelikult ja kindlasti mõned probleemid ja tülid jäävad kodusega. Andrus Vaarik. Too tund see laul ja. See on just seen praega olnud, mitte poole aega, sest unenäos me kõik lihtsalt tunnetage rütmika osaks sellest kaator teie muret, nagu sügisel korjab, läheb, siis on kõik tüdinud, morrast meelest pole enam püksi ka mitte omaette. Meie teekond algab siit. Võtsime nii tunda veel korda, võib-olla alati grupid kuulma südame bee poolt, mille elu depressioonini upuelised duaalsele nagu teleparteile tagasi praegu koged, mida, mida sõnad tähendavad öelnud ja keegi tahab mõelda ja mäletada. Emotsioonid, kas kõlab kaunitar lihtne jäljendada, võtab kõhedaks nagu kõrvits laviinina läbimi häälega aia ehitavad, lähed rajamist pidi, tuju läheb taeva, nagu käsi häälet rajab. Annan häälepaelad, et see mõjub, kui oskad leida muusikast rõõmu läbi valu, vaev läbi, on pinge läbi muretsemist ja läbi ka jubedal läbi viha ja kõik mu närvesööv alga maako neete harva. Õega on jäänud aegse jäänud Geounud toodund, see laul ja. See on just see praega nüüd olnud mitte poole head aega. Sest unenäos aitäh, et võtsid kuulda aitäh, muusika, mis muudab muusika, mis aitab muusika, mis suudab muusika, mis leidis üles meid mõlemaid ei saakski enam aidata. Soovime põdeda läbi helide, läheb sinna, kuhu päike iial paistab positiivne riivel trendina laiali mööda ilma paiskab jälle algusesse. Kõlaritest läbi keha kasvab oma rohelises su kehavälise kogemuse tuure nagu viimane emotsioon, positiivsus käib ringi, lihaste metroost, puhata pole raasugi edelast, rahuaiiges ei vaja enam parke. Määrab psühholoogia kaitseingel, oled kindel, iseenda peremees. Julma ilmis hulluks tegi võimuta, sulle ei saa midagi teha. Nii et nad küsivad, mis olukorda siin kasutad, sa isegi ei mäleta enam, sest et selleks korraks läbi on valud, vaev läbi, on pinged läbi muretsemist ja läheb ikka jube peal läbi, on liha ja kõik mu närvesööv alga. Baas on ettearvamatu. Õega on jäänud vaikseks jäänud jõunud toodund, see laul jääb. Praegu ta on see aega nüüd olnud, mitte poole. No me kõik on jäänud vaikseks, jääd jõudnud toodund, laul jaagu, toovad raudu väed on see jussi praega nüüd olnud mitte poole head aega, sest unenäos Me kohtume.