Tänasest luulega vas loeb Einari Koppel Johannes Kehri luulet ning Einar Kraut lehitseb tema luuletajapäevikut. Saate on koostanud Helmelebereht. Muusikaliselt kujundas Tõnis Kõrvits. Mind värsid, vara virgutasid leidma teed, millel aimata võib kõrget tippu. Uut ilma otsisime ning kui lipu ees nägime lehvivat ees, nägin neid ma. Mind värsid täitsid vääramatu jõuga ja ootamatut ilma tõidmus endas. Need värsid, mida julgeist mõtteist lendas toeks mõeldes täiusest, mul olid nõuga. Maailmavärssides taas tahan luua ja suurele mu värsid, austust andku. Mu värsid ükskord tagasi mind kandku, mu värsid aidaku mind meelde tuua. Sind värsis värsis üha pean ma kiitma, toon sulle pärija värssidestma. Oo, jäägu värsis arm ja mõttevestma. Las lahkun, värsid huulil ilmast, Siitma. Igas inimeses öeldakse, on luuletaja surnud. Ja ainult eriti soodsa olukorra tõttu pole surnud sei luuletaja, kes luuletajaks saanud. Ta on ellu jäänud ülesandega inimestes peituvate surnud ja hukkunud luuletajate poole pöörduda ja neid ellu äratada. Luule ei ole erandlik seisund. Vaid miski, mis on inimesele omane Mis homme eelis? Et meie mõttelend võib saada värsikuju samal ajal ja palju, mis su hinges peidab end, sa lased välja öelda luuletajal? Mis eelis et on kõigi teada kõik piingi, mis me südames on just et kindla aluspinna peale seada. Me võime ajakirjut hajust. Mis eelis ning miks meie hõim on üle muist, kel lukk näid pandud suvile? Lõpp tuleb sellelegi eelisele. See võim ei ole igavesti võima. Kord kunst ei allu üksnes üksikuid vaid tarviduse järgi. Kõikidele. Proosa on eluproosa meie karm kaine argipäeva keel. Proosas selles karmis argipäevasuses on kodunenud ka luule. Tuleb argipäevases ainult liikuma panna ja me tunneme selles peituvat poeetilist. Võlukõla. Luule ei ole proosa vastu oksus ega selle teispoolsus. See on ülendatud, proosa liikuma hakanud, argipäevases igas argipäeva sõnas. Igas proosalauses on luuleks saamise võimalus, kui ta on viidud vastavasse seosesse. Niisiis luule peitub ja tegutseb meie otseses läheduses. On vaja ainult luuletaja puudutust ja juba hakkabki luule keset meie tavalist ja labast argipäevasust särama. Üks rida vaid kui seda kõike teaks, mis piinu, nõudis ta. Mis rammu? Mis ennekõike ei liitu kõltei lammu, kui sõnad saavad sõna võimsaks reaks. Oo, palju-palju aastaid on ta jaks ja paist kruvida käivat vastset sammu. Ma olen teeninud seda ainsat ammu ja teinud tööd ta saava kuju heaks mis pimeduse vallast ilma jõudis, see särav rida ja r reedab mingi nõrk jäljetigi vaevu mis ta nõudis. Mis ütlematus? Vaikus ümberringi. Tõe terviklikkus, milles iga lõik, kui joobub ühes ühes reas sees. Mina annan luulet, ei midagi muud. Midagi muud ei ole mul pakkuda. Kui paradoksaalne see esialgu võikski näida, see on nii. Midagi muud ei anna ka mu elu midagi muud ei ole mul pakkuda, kui poeesiat. Mis on küll õnn? Kas see on õnn, kui näed, et lakkabrut sa aia mõiste kaotad? Kas see on õnn sa ukse sinna paotada, kus võimul mälestuste võluväed? Üks tunduv meri, mäed, maa, taevavõlv, kõik milleks ilma jaotad. Kas see on õnn kui minu kätt Zawaotad? Kas see on õnn, kui rüppe taovad, käid ja aeglaselt kaob elu sära silmas? Kas sellele võiks keegi vastust anda? Need tummad on, kes jõudsid sinna randa? Kuid mulle näib mu õnn on siin maailmas, et ajastul, kui möllab võitluskeeris mad kaasal ööl ja võitlen õiges leeris Kaitske poeesiat, luuletajad. Kaitske seda luules ja kaitske seda väljaspool luulet. Ma loodan, et olen suutnud teid veenda, et tuleb oma nahast välja karata, et omaenda nahka kaitsta. Kaitske omaenda nahka. Kaitske luulet. Kaitske luulet kõige vastu ja igaühe vastu, kes on talle vaenulik. Kes püüab ta väärtust, alandada ta väärtust, võltsida ka teie luulesõbrad, poeesia, ustav lugejaskond, olete kutsutud luulet kaitsma tema laimajad ning jälitajate vastu. Ja mõnikord seda peaksime just meie luuletajad endale avalikult tunnistama ka luuletajate eneste vastu, kui need eksivad suure luule igavesti maksvusele jääva tähtsuse suhtes ja annavad järele aja maitsele, mis alandab luulet, okultistliku uhkeldamiseni, iseennast imetlema, sentimentaalse sonimiseni või viletsa tarberiinimiseni. Teie head arvustajad, poeesia, tõelised sõbrad, kaitske luulet koos luuletajatega, stiilituse ja luule olemusele vasturääkiva maneeri vastu. Kaitske luule kõrval ühtlasi keele ilu, puhtust ja täiust. Ja nii hästi, teie arvustajad kui teie luulesõbrad. Olge luuletajatega selles asjas üksmeelsed et luulekaitseliin peab olema kõikjal seal ja luulekaitsepositsiooni tasukeseid igal pool eesliinil kus kaitstakse õigust elule endale kõikide inimeste õigust inimväärsele elule kus kaitstakse rahu ja vabadust. Ma tean, see aeg siin, mille võimsas hoos ma elan. Kides on vägevam. Ta mõte ja ta mõttetus neis koos käib saabuva käib uue aja samm. Keeb minus ümberkujunemisind, sest seda aega ei või kaotsi lasta. Ja vaata, kujundab uus aeg nüüd mind ja muudab, vormib mind kui omalasta. Mind tihti kimbatusse oled ajanud sa minu aeg. Kui voli oleks prii, valida mul aega enesele. Sind ainult võtaksime ja uhkelt, nii veel kord ma kuulutaksin kaugustele. On meie aeg, on 20. sajand. Mis olulist sel tunnil lõpu eel veel ütelda, kui pöördun rahva poole et lisanduda võiks mult järel soole ta õnnesalve, ükski iva veel. Ei taha kurta enne surmaund, et mälestuste mõrkjast kaevust juua. See tundon seks, et veel kord tänu tuua. Oh tänu tund mu kõige viimane tund. Sind tänada, oh rahvas, kõige eest veel tahaksin. Mu viimseid sõnu kuuleb vaid sulle on mu elu Jamul luule. Vaid see on surm. Kui võõrduda su teest ja surnud see, kes sinust lahku sattus. Mu kodumaa, mu ema, surematus. Kõige võimsam Ki luule ei ole looduskaitseala. Kõige kõrgem oli geenius, ei ole muinsuskaitse all. Mispärast? Sellepärast et igasugune täiuslikkus on vaid lähenemine täiuslikkusele ja mitte objektiivne täiuslikkus ise. Ja mis geniaalse luuletaja Ilon täiuslikkuseni küündivat. See sisaldab justama täiuslikkusest ka seda, mis ei ole veel täiuslik. Lõpuni mõeldud maailm ei ole enam inimlik maailm ja maailm, kus kõik on lõpuni mõeldud, jätta inimlikule eksistentsile enam ruumi. Inimlik maailmaruum on just selline, mis annab meile alati uusi mõistatusi ning nõuab meilt uut tunnetust. Mõtlemisvõimetuna hukkuks ka inimene, kelle eluvõime on mõeldav ainult mõtleva eksistentsile. Laulud saladuse sära kätketud Meis ehk küll, sest kõik ei tea sest hävitaks end ise ära, kui me selle reedaks. Liiga pealauludel on saladuse sära. Mis liig ränk ei pääse ehk meka õnne. Vaikime. See pole plekke. Vaikust nõudvate on. Siis saab vaikseks tänupalveks. Üks laul aga vaikust nõudvat õnne. Mõni laul, kui kiirlaotab maale lehvides lahti, lüües end mööda tõusvaid kaarja spiraale lõpmatusse, hõljub tema lend mööda tõusvaid, kaari ja spiraale. Otsi ridadel on avar vahe. Kasuks on kõik leiud, mis seal teed. Uneldes ja mõeldes. Hoolas tahi püüdku leida peidetud ideed. Uneldes ja mõeldes näed ideed. Kata end on saladuse komme ka jälle tulla taas ja taas. Ning kui mitte täna, siis on homme sinu eest Harrüü tald siiski maas. Saladuserüü on üks kord maas. Leidmatus peab saama ülesleitu enda käest ekskao ja lendagi sajutisti lauludesse peitu otsides. Sealt leiad. Endagi. Laulust leiad vahel endagi. Saladusse laiendustes segu, elu ise annab nõu ja käe. Sest lauludest saab ükskord tegi. Ära sa neid mõistma hiljaks. Ära elu mõistma, hiljaks jää. Laulu mõttesügavusse vaata. Lauluvõimu all on aeg ja ruum. Välja ütleb laul, kui sõbrad saata kõik, mis on su unistuste tuum. Välja ütleb laul. Kui sõbraks saata kõik, mis on su unistustest. Ei tule alati kõike valjusti öelda. Rahul vaikusel sosistamisel on oma võluv hääl oma pateetika. Ning mitte ainult torm ja maavärin pole suutelised maailma vapustama vaid ka väike laul. Vaikne sõna. Maailm ei kuule ainult valju hääldajaid. Tõde tuleb vahel ka vaikselt. Kiki Varbel. Ilu on ilusama mitmekesisuses. Ilu on ilus ka oma kordumatuses. Roos on ilus roosikimbuna roosipõõsana roosi peenrana Roosi puhmana. Kuid roos on ilus ka omaette või kolmekesi. Või kahekesi. Piiratud oleks Roosi ilu, kui seda võiks leida ainult roosipuhmas või üksikus roosis samal ajal kui tema ilmnemisvormide mitmekesisus suurendab lõhet matult roosi olemuse, ilu. Caroos ületab lõpmatult roosi oma mitmekesisusega, kusjuures mitmekesisus laseb paista üksikut ja üksikmitmekesisust. Silmapaistmatu tegu igapäevaoludes. Sosinal öeldud lohutav sõna. Käeulatus sellega surustamata koduta jäänule sõbralik puhkepaik nälgijale naeratades pakutud lõuna, mis kokku hoitud oma kõhu kõrvalt. Külmetajale soojusomaenesesoojusest aseSu kolde ääres neile, kel teavari puudub Mõistev pilk ringi eksijale ja neile, kes meeleheites lootust ja toetust. Inimväärsed, hilbud räbala pundile ja emale poeg, langenud poja asemel. Mäng lastega, kes on unustanud mängimise õppimine koos kõigiga, kes õppida tahavad. Nendele aga, kes enam midagi ei taha ja enam millessegi ei usu. Ustav sõber, hea tahe, uus igatsus. See on rohkem väärt kui kõik need teod mille pärast meid ülistatakse. See ongi see, mis maailma koos hoiab, mistõttu meil veel kindel pind on jalge all. Seepärast tahan ma kiita korralikku inimest ja laulda ülemlaulu inimlikkusele. See on ainus, mis meile lootust annab. Et inimene siis Cycord Rumal küsimus, kas maastik ilma inimeseta võib ka inimlik olla. Üks kuidagi kunstlikult sisse komponeeritud koju ei suuda tühja maastiku inimlikult päästa. Maastiku inimlikkus on kunstniku inimlikus pilgus. Kujundades tegelikkust sellele omaste tõe ja iluseaduste järgi lisab kunstnik tegelikkusele uue tegelikkuse, mis avaldab nüüd juba mõju kunstilise kujuna. Sellega ei ole kunstnik enam tegelikkust reflekteeriv peegel. Sellega pole kunstnikke ainult seismograaf, mis määrab või ennustab teatud aja ühiskondlikku atmosfääri. Kunstnik on enam kui tegelikkus, kuivõrd ta lisab olevale tegelikkusele uue nimelt tema poolt kunstiliselt kujundatud tegelikkuse. Ei ole nii, et kunstnik näiteks maastikumaalides asetub looduse puhta tegelikkuse vastu looduse puhtale tegelikkusele tuleb juurde kunstniku kui konkreetse tegeliku, täiesti kindlaks määratud, inimliku iseloomuga ja täiesti kindla kunstikavatsusega inimese tegelikkus. Ja selles kindlas kunstilises tegelikkuses sisalduvad veel ühiskondlik tegelikkus ja teiste kunstnike loodud tegelikkuse pildid, mis selles kunstnikus tegelikkusele mõju avaldavad. Seega toimib korraga üheskoos või üksteise vastu teatav hulk tegelikkusi. Kusjuures ei saa etega kohe ennustada, milline neist tegelikustest on loominguprotsessis ülekaalus ja mis esineb seega uues tegelikkuse pildis. Ülekaaluka joonena. Käige ees. Ja näidake reaalsetes visioonidest tõotatud maad kuhu viib tõe tee. Käide ees kõigi nende hulgas, kes on teel ja laulge laulu. Et raskel teekonnal käimine rõõmu teeks. Käige ees ja pöörduda. Kuulge, nendegi poole, kes seisavad kõrval. Kõigi poole, kes veel kõiguvad ja kõhklevad ja veenda neid meiega ühinema. Ka see käib ees, kes toob senised kõhklejad õigele teele ning muudab sel teel tulevikku minevikku, vastupandamatuks jõuks. Ja ees käib ka see kes läbi käidud teelõiku veel kord laseb piltlikult meie silme ette kerkida. Ja meenutab suuri tegusid, mida teekaaslased on korda saatnud. Käige ees. Ja vaadake samal ajal tagasi kus õuduse kurbuse kannatuse paigateid manitsevad. Käige ees. Sa ulatud minust edasi oma väikeste kätega ulatuda kaugemale kui mina oma suurte ja tugevate kätega. Sa ulatud aega, mis minul jääb nägemata. Näed inimesi, linnu ja maid. Kui minu jaoks juba kõik uksed on kinni ja rongid enam ei sõida ja tänavad jäädavalt vaikivad siis alles saa algab. Siis alles sirutad välja oma käed kaugele-kaugele, kaugemale minust, nagu poleks mind kunagi olnud. Veel on mul rõõm sinu üle. Ent ikkagi oled sa võimsam, kui mina. Sa valad, mindi üle oma naeruga. Kui sa nutad, siis ma mõistan. Minu nutud on nutetud. Tohin veel veidike sinuga mängida. Siis jätad sa mind maha? Su jalad sibavad, sa jooksed ruttu hinge tõmbamata. Selle tormi ees jään ma vaikseks ja väiksemaks kui kõige väiksem laps. Sind rõõmustab, et sündisid maailmal. Mind kutsub sündimatus.