Head kuuleb tänane portreesaade on pühendatud Eesti armastatud Saxophanistile ja Eesti džässmuusikat palju mõjutanud muusikule pillu veskile. Kell 19. jaanuaril täitus 50 eluaastat. Tänases portreesaates on meil külas Eesti üks tipp-džässmuusik, saksofonist, ansambli juht, kultuurielu korraldaja, festivali eestvedaja, õppejõud Villu Veski. Tere, Vilo tere. Kuulates seda muusikat, mida kõike olete selle aja jooksul jõudnud teha, siis see on justkui nagu omaette väike reso ja mulle tundub, et nii palju jõuda teha, selleks on vaja tohutut järjepidevust. Te olete oma tähemärgid ka ju Kaljukits. Kas järjepidevus on miski, mis teie iseloomule on omane? Noh, ju ta siis on, ma ei ole ise pähe märkida asjatundja ega loe neid horoskoope, aga Kaljukitse kohta vist on tõesti seal midagi kirjas, et püüab ja püüab. Millal teadvustas üldse selline mõte, et olete nagu ikka Eestis? Väga suur tegija nii-öelda noh, ega sellest ise aru ei saa, aga tegelikult saab aru ainult seda siis, kui on vaja kirjutada umbes aastas korra kasse, loomingulisi aruandeid, Viljandi kultuuriakadeemiasse või, või viisi koostada. Mõnikord on küsitud CVT-aastase tegevuse kohta, siis panen isegi imeks, et ei mahu selle paberi peale, see jutt ja inimene lihtsalt elab ja tegutseb, et see on nagu kuidagi normaalne. Ma olen ise arvamusel, et ma ei oskakski teistmoodi siin elus olla. Midagi peab ju tegema ja muidu hakkaks igav. Muidu ei olekski elu, et oleks lihtsalt millegi ootamine, justkui lasta elul raisku minna. Kas te mäletate ka seda või on teile keegi ütelnud, et te olete väga musikaalne? See on väga huvitav küsimus. Ma pole ennast muusikaalseks õieti pidanudki, ma ei mäletagi, kas keegi on seda öelnud sellisel kujul tegelikult juba õieti viie aastaselt peale sattus mu kätte kitarr, mida ma püüdsin siis seal akorde avastada iseenda jaoks, ma arvan, et kolm esimest akordi näitas mulle keegi ja, ja siis tekkis mul selline huvi, et järsku on neid veel ja armoonia huvitas mind väga varakult. Otse loomulikult, ma ei teadnud ju alguses kõiki neid muusikateoreetilisi nimetusi ja ja mängisin kuulmise järgi, õppisin kuulmise järgi muusikat ja kui ma olin Kuressaare laste muusikakoolis, siis tollal seal harmooniat ei õpetatud. Ja ma võin sind tunnistada hetkel kummalisena näiva fakti. Et kui ma tulin siis Tallinna konservatooriumisse peale keskkooli lõpetamist, siis käisin ka ettevalmistuskursustel seal sõitsa ja erialas, aga harmoonia osas ma mäletan, ei olnud vist mul kedagi, kelle juurde minna või ma ei tundnud kedagi. Ja siis konservatooriumi moonia sisseastumiseksamitel oli tõepoolest selline väike ülesanne, kus olid siis need harmoonia funktsioonid märgitud muusika inimestele, on see naljakas ja teised ei pruugi isegi aru saada. Aga et noh, need põhilised funktsioonid, esimene, neljas, viies ja esimene, et neid ma teadsin. Aga seal oli järsku teine ja kolmas ka. Ja siis mul ei jäänud muud üle, kui ma siis enda eesistuja teooriaeksamitegija õlale koputasin ja sosistades vaikselt küsisin, et mis see võiks olla, ta ütles mulle väga ilusti, et see on siis teine aste. Ja see inimene oli Erkki-Sven Tüür. Aitäh Erkki-Sven Tüürile. Kes aitas muusikaakadeemiasse sisse? Aga enne veel, kui te muusikaakadeemiasse õppima läksite, me oleme rääkinud Muhu saarest ja selle tähtsusest, kui palju see Muhu saare kodu on teile ellu kaasa andnud ja mis on teile kaasa andnud? No kindlasti sellise definitsiooni on kaasa andnud, et kust me oleme pärit ja kust me tuleme, et kui üldse inimene sünnib, kasvab, areneb siis ka koolis ju kõigepealt püütakse talle selgeks teha, kuivõrd väikeste teadmistega ta on ja kuivõrd peaks ta arenema, piima reisima, liikuma ja kuidagi ka kogu koolihariduses, vähemalt sellel ajal, kui mina olin, tundus, et kõik see hea ja suur, mis on tehtud, see on kuidagi kusagil mujal tehtud. Ja üleüldse sotsialismi perioodist pärit selline pealinna keskne, et kõik toimub mekas, kõik on Moskvas, nüüd on kõik Brüsselis ja sellises väikse koha elanike vot see nagu seal toimuvat pole midagi väärt, et ma isegi mäletan, et ma ikka nagu häbenesin seda, et ma oskasin ka seda muhu keelt rääkida ja et kui ma nüüd Tallinnas olin, näiteks kui ma olin sellise väikse poisina laulupeol, siis siis jumala pärast keegi aru ei saaks, et ma olen ikka sealt Muhumaalt ja, ja teised linnalapsed siis nagu naersid, et siis praegu noh, mul on ikkagi naljaviluks öelnud, et, et nüüd, kus Muhu mänd, mis minu vanaema ja naabrinaise kujutud mütsi mees on nad nüüd on sa järsku EAS-i tunnusmuster ja kaunistab Eestit nagu üle maailma ja peaaegu on see siis saanud asjaks, mida praegu patta panna, et selle 20 aasta jooksul, mis siis Eesti on nüüd uuesti oma iseolemist edendanud, et on jõudnud kõigile pärale, kuivõrd äge on see, kui sul on mingi enda asjad mida sina saad siis teistele tutvustada ja mis nagu baseeruvad sinu vanemate ja vanavanemate komiteele kuidagi sisse toodud kultuur. Ja nüüd ma elan juba jälle viis aasta ringi seal Muhumaal ja ei kujutaks väga, et et see teisiti oleks. Ja muhu keel tuleb nüüd heal meelel huultele. Muhu keel on nagu sellised teised murrakut. Sa räägid seda siis, kui vastas on ka, kes seda keelt räägib, et teda kuidagi kunstlikult meelde tuletada või oleks minu jaoks natukene liiga turistlik, aga kõikide inimestega, kes räägivad muhu keelt, nendega ma kindlasti saan seda rääkida. Kes olid teie vanemad ja kas keegi vanavanematest tegeles muusikaga? Minu emapoolne vanaisa olevat olnud pulmapillimees väga hea ja nõutud. Mina olen perekonna kõige noorem laps ja mina oma vanem vanemad ei näinud lihtsalt juttude järgi, siis siis seda tean. Aga rohkem meil perekonnas ei ole olnud päris muusikaga tegelejaid. Ema laulis küll sellises ansamblis nagu omal ajal oli moes ja selliseks traditsiooniks, palju oli sellist segaja naisansambleid ja seal tema käis küll lauluproovides, ma mäletan aga, et kodus keegi oleks nüüd otseselt muusikaga tegelenud, seda küll ei olnud. Pere noorim laps kolmest siis ja õde-vend ei ole tegelenud. Ma ei ole tegelenud muusikaga ja nii, et ma ei tea, kust see siis õieti siiski tuli. Aga milline oli see kodu, kus need esimesed helid kõrvus hakkasid helisema ja tegelikult esimesena mitte saksofonihelid. Ja võib-olla siiski jah, meil seal Muhumaal oli selline Hellamaa pool kaheksa klassiline ja seal koolis pandi mind klarnetit mängima teise klassi poisina ja klarnet oli selline sädelevate klahvidega pill ja loomulikult mulle kuidagi see meeldis ja lihtsalt alustasime kooli orkestris tööd, meil oli hästi tore, ansambli juht, Vigalast pärit Vigalas oli väga tugev puhkpillimuusika traditsioon ja siis Vello tikkerpalu, kes töötas seal autojuhina, aga kes tegi stabiilselt harjutusi kooli ansambliga mängis ka ise seal kaasa, nii et ta ise ka klarneti saksofonimängija. See ansambel oli päris orkestri mõõtu, et see oli selline kohalike oludega tehtud Eesti Raadio estraadiorkestri malli, et seal minu mäletamist mööda oli oma 12 akordioni, mis jagunesid siis sellisteks kolme eri rühma. Nii nagu on viiulid orkestris tšellot ja siis sinna kuulasel kontrabasstrumm kaks ametit ja veel ühte-teist. Ja mina sattusin siis ühte klarnetit mängima sinna ansamblisse ja kui ma olin teise klassi poiss ja siis paari aasta pärast anti mulle proovida, aga altsaksofoni mäletan, mängisin saksofoni ka paari lugu solistina seal ansamblis. Mulle meeldis seal ansamblis mängida kontrabassi ja trummi isegi rohkem muidugi kui seda puhkpilli eest. Et see ei olnud tollal moes. Mida see orkester mängis tol ajal? See mängis selliseid Aarne Oidi ja Uno Naissoo ja sellist Eestist radi klassikaid, kergemaitselised, klassikatöötlusi, mis laiemale publikule oli vastuvõetav ja see ei olnud ikkagi tühipaljas väike ansambel, aga seal olid arranžeeringuid, noodid, harjutused ja esinemised, nii nagu natukene sellise väikse orkestri või suurema ansambli ja esinemismudel välja näeb, sealt ma oma muusikupisiku justkui saingi. Siis hiljem sai muidugi tehtud igasugust tantsuansambleid, kus ma mängisin soolokitarri elektri oma keskkooli ajal. Aga see kõige esimene tantsupunt, millega ma praktiseerisin, oligi kontrabass, trummid ja akordion selline. Mängisime sellist juba natukene Tšassilikumat, Raimond Valgret ja sellist muusikat huvitaval kombel mulle meeldisid õieti kõik need pillid ja mulle meeldis kombel tervikuna. Ma mäletan, et mu esimene mulje, mida ma nägin televiisorist, Eesti Televisioon kandis siis üle kas uue aasta ööl või midagi taolist läbi kesktelevisiooni sellist Ella Fitzgeraldi kontserdi New Yorgist, Kuulsast kontserdisaalist kaarnegi hool. Seal olid sellised sädelev trummikomplekt ja klaver, kontrabass ja Ella ohvitser laulis pika kleidiga ja neegrid olid sellised rõõmsas meeleolus ja laitmatute valgete särkidega. See on minu esimene mälestus sellisest inglist, mis mulle meeldis. Samal ajal edenesid külapoiste hulgas ka esimesed magnetofonilindid ja seal oli tip plit ja seal oli biitleid ja seal oli Rolling Stones i peaasjalikult ja neid sai kuulatud, aga te ei saanud minu lemmikuks kuidagi. Et ma vist siis nii rokimeheks sündinud. Ma mäletan peaasjalikult, et ma sain ikka ema käest riielda, et ma iga päev võtan seda kitarri kätte ja ta soovitas mul selle asemel raamatut lugeda või millalgi kasulikum, aga tegeleda, sest kitarrimäng tollal ikkagi seostus pigem et sellised pikajuukselised lõnguused ja biitlid ja et see on midagi sellist nagu halba või keelatud ja ma arvan, et see oligi põhjuseks, miks kitarri tollal nii tohutu võidukäigu tegi. Ja klarnet ja saksofon olid sellised pillid, mida tuli üldjuhul noodist mängida, noodid olid alati ju kaasas, mida tuli läbi vaadata ja see tekitas tõenäoliselt ikkagi mingit sorti kohustuse, et kui ma lähen järgmine päev proovi. Et kas ma olen jõudnud sellega tegeleda ühehäälse pilliga, ei saa ka mängida õieti lugu, et temaga suurt meloodiat mängida. Ja teine probleem oli ühel punktil igatseda, tuli alati kastist võtta, lahti ja, ja kokku panna ja pärast ära panna ja puhastada. Nii et see osa ma mäletan, mulle õieti ei meeldinud. Aga läksid aastad ja nüüd see kokkupanemine. Ja tegelikult siis see valik oli teie silmis suhteliselt kindel, et tuleb minna õppima muusikat edasi pärast keskkooli. No mul ei olnud midagi muud mõistlikumat plaanis muusikaga ma olin tegelenud ikkagi maast madalast ja tekkis olukord, et kui ma olin läinud üheksandasse klassi keskkoolis, siis võtsin ka laste muusikakooli läbi, nüüd neid nimetatakse muusikakoolideks, aga minu jaoks tekkis olukord, kus ma olin kaheksateistkümneaastaseks saades lõpetanud ikkagi muusikalise alghariduse ja aastat nägid ette, et peaks minema ülikooli ja keskhariduse vahele jätma ja see olukord mul oli. Ma lihtsalt proovisin õnne, kas õnnestub, ema valmistus ikkagi, selleks tuleb ka sõjaväkke minna, aga mul siiski oli elus see õnn, et, et ma sain sisse. Villu Veski esimene saksofoniõpetaja oli Olavi Kasema. Öelge palun, kuidas siis juhtus nii, et avati uus eriala muusikaakadeemias ja selle esimeseks õpilaseks saigi Villu Veski, kes akadeemiasse ju tuli sisse astuma, tegelikult klaarnetiga. See oli 1980, kui ta siis astun, selle tuli, ta jättis mulle juba tol korral väga avatud ja väga erksa vaimuga poisi mulje. Muidugi tal oli väga raske konkureerida teistes ainetes, aga mäletan, vist sai ühe konsultatsiooni enne armoonia eksamit ja pärast seda tegigi selle harmoonia ülesande olevat teinud õigesti ära, aga väga primitiivselt. Ja Tiia Järg läheb alati põlema, kui me räägime, et mismoodi villu sisse astus ja mismoodi ta pärast kujunes. Kõrvutab alati neid sisseastujaid, tulid muusikakoolist poisid ja istusid ja närisid pliiatsid seal. Villu tegi kiiresti ülesande valmis laat veidi primitiivne, aga kõik oli õige. Aga loomulikult aitas teda see, ta mängis kitarri ja kuna saksofon oli erinevalt olnud põlu all ja tol ajal veel Lembit Saarsalu meenutab seda aega niimoodi, et Karl Vaino keelas ära hommikuti soolosaksofoni raadios, et see ei mõju hästi nõukogude inimese töötahtele, kui ta peab selle soolosaksofoni saatel tööle minema. Aga mõni aasta enne seda oli siiski toimunud murrang Moskvas alati saksofoniklass konservatooriumis ja mul oli kange tahtmine tehase eriala Tallinna konservatooriumis avada. Rektor oli Viktor Gurjev, kes oli küll tol ajal suhteliselt ettevaatlik. Gurjev kuulas mind ilusti ära ja ütles plaat, kui sul boss on olemas, et võtta vastu ja nii mõtlesin vastu ja Villu sai minu esimene õpilane konservatooriumis 1980 ja ta oli üldse niisugune esimene tõeliselt eriala õpilane. Pill ei olnud, aga siis ta sai laenata muhust või Saaremaalt, vaat siin ma võin eksida kolhoosiklubist või oli rahvamaja või Leningradis valmistatud niisugune nikliga kaetutena. Me ütlesime plekist pilli, mis ikka mingil määral tegi häält ja sai vasakut kätt juba hakata näitama napiale väikest remonti, õppis ta selle pilliga vist poolteist aastat ja siis onu saatis talle Kanadast saatis juba parema Pilicon aldi mis mind aitas. Ma olin noor õppejõud ja aitas Villoli järjekordselt arenemisvõimeline kelle kohta ma võin öelda, et talent erakordselt andekas, kellel ei ole vaja mitu korda ühte ja sama asja rääkida, kes suudab realiseerida väga ruttu kõik, mis talle räägitakse, seal ikkagi suhteliselt erakordne ja isegi selle halva pilliga areng oli päris kiire, nii et mäletan, kui ta sai selle konn instrumendi siis juba vist teisel või kolmandal kursusel oli juba vabariikidevahelise konkursi laureaat ja vaat siis paar aastat hiljem Samuel Saulus, koli juba kateedri juhataja Eduard tõusis peale eksamit püsti. Lavale. Kuule Kasema, sul veab õpilastega ja huvitavaks tegi kogu selle õppeprotsessiga see Te, kõik need järgnevad lood, mida me Villuga tegime üldse, need olid kõik esmaettekanded Eestis, sellepärast varem ei olnud klassikalise saksofoni siin niimoodi mängitud ja veel, mis ma tahan öelda villu kohta. Ta oli teisel, kolmandal kursusel grammisama kapi ja tuli tagasi ja ütles, et teate mis ma leidsin, ma leidsin 101 kontserdi- ja teatriprogrammi, kus ta oli käinud, meil oligi Villuga selline kaob kohe, kui ta tuli, asjad Sul on keskharidus jäänud vahele, et võtta kätte ja kohustuslikus korras käin kõikidel kontserditel kõikidel teatrietendustel, kuhu sa jõuad ja Villu tegi seda ja tegi seda ka veel hiljem. Ja tal on selline iseloom, et ta väga hästi kontakteerub inimestega ja kui see näitlejatega ja tal oli väga palju sõpru ja tuttavaid ja ma arvan, et see oli, see oli ka üks, mis ütleme tänapäeva tudengist võib-olla helistab sulle, kui nüüd tagasi vaadata tohutu ahne muusika järele ja ahnet teatriahne kunsti järele kindlasti aitas arengule kaasa. Ja juba siis tudengina tal oma lähtekoht, oma arvamus ja natukene peab olema kannatust, et teda ära kuulata, sellepärast et ta isegi vestluse ajal ta arutleb. Ja ma ei tea, kas kõik muulased niimoodi, aga küllaltki niisukese mõõduka tempoga, ütleme niimoodi, et Tallinn on nii ehedalt andekas, et mis selle andev pinnalt juba muusikas ei eksinud, teda oli vaja võib-olla natukene suunata või siluda või natukene selgitada, andekas inimene haarab hoobilt, tunnetab muusikat, tunnetab õigesti, tunnetab kujundeid mängib kunagi igavalt. Ja kui kolleegist rääkida, ma olen kogenud seda, et minul on niivõrd sukestiine, et piisab talle püsti tõusta, võtta üksainus noot Salos ja rahvas kuulab seal hämmastavalt sellist võimet on ainult väga vähestel seda sisemist emotsionaalsust kõige ehedamalt, kõige omasemad, kõige intiimsemate, see on suur oskus, kui oskad seda edasi öelda. Mängis Tambergi saksofonikontserti ja oli esmaettekanne, oli Estonia kontserdisaalis. Jaa, Dambergiga läksime kätt suruma lava taha ja maalt täna siin selle teose eest ja kommenteerisin, et väga hästi kõla seal rütmist ja siis kuule, mis hästi külas, see oli niivõrd musikaalne, nii nagu ta peabki, kuidagi väga emotsioon läks põlema niivõrd muusikaaned. Ma ei kujutanudki ette, et seda saab niimoodi mängida. Ja loomulikult näiteks Hillar Kareva, mina viisin Villu Karevaga kokku Signe kiviga, Villu mängis kolmanda sonaadi ja siis mängis sisse ka kontserdi ja parema alati kommenteeris ka Villu puhled küll oli tulijale juurest läbi ja sai asja arutada ja siis ta käis, mängis. Ma ei tea, kas Villu küllaltki niimoodi tellis, aga talle meeleldi kirjutati. Sellepärast et ma usun, et iga helilooja õnn on see, kui tema teos kantakse hästi. Siin kõlas teine osa Eino Tambergi saksofoni kontserdist, mis on teile pühendatud. Aga kes on need olulisemad teile kirjutanud heliloojad. Kõige olulisem ikka Eino Tamberg, samuti Hillar Kareva, kes on kirjutanud tegelikult koguni kaks kontserti orkestrile ja tal on veel üks väga ilus lugu eleegia, mis oli tegelikult ikka varem kirjutatud, kui mina hakkasin saksofoni mängima, aga mul on õnnestunud seda üsna mitu korda mängida. Ja muidugi Eino Tambergi kuulus Concerto krossa mis on kirjutatud kuuele solistile ja orkestrile, et seal on ka üks solistide saksofon. Ja ma mäletan, et Neeme Järvi juhatamisel sai seda lugu Estonia kontserdisaalis mängitud just peale seda, kui Neeme Järvi tuli nagu tagasi esimest korda Eestimaale ja oli nagu selline väga meeldejääv sündmus number üks number kaks ka muidugi muusikaline elamus, ütleme siiski saades tema käe all olla mängitud oli, oli suur õnn, rõõm. Teie õpetajast ja just Valdur nõu manist ja teist kasvas välja üks esimesi olulisi kooslusi teie muusikateel. See oli siis Tallinna saksofonikvartett. Miks see kokku tuli? Olo? Armastajatele ja fännidel alati nende hulgas liigub informatsioon ja ma mäletan, et Olavi kasemaa oli sattunud kuidagi välismaalt, loomulikult tollal nimetati maailma kodumaa ja välismaa oli sattunud prantsuse saksofonikvartetti vinüülplaat ja seal oli siis terve plaat, siis klassikalist saksofonimuusikat kirjutatud saksofonikvartetile. Meile tundus muidugi olevat midagi erakordset, mida saksofonist üldse saaksid teha ja ja niimoodi Olavi kasemaa paningi kohe kokku saksofonikvarteti, kus siis tema ise oli selle kvarteti luht ja sopransaksofonimängija, mina mängisin alti, valdu Mann mängis tenorit ja ja kõigepealt mängis Ants Müür baritonsaksofoni ja hiljem, kui Ants Müür kolis ära Tallinnast, siis tuli teda asendama Hendrik Nagla, kes mängis Eesti raadio estraadiorkestris klarnetit ja baritonsaksofoni. See oli selline suur pill, et seda ei olnudki rohkem paljudele, et küsimus oli selles, et üleüldse sellist pilli nagu omada või ja niimoodi me hakkasime väga entusiastlikult muusikaakadeemiast proove tegema. 82.-st aastast ma pakun ja oleme selles prooviruumis istunud tõesti, majad vahepeal vahetanud, aga meie oleme ikka käinud nelja puhkpillinelja saksofoni kokkukõla harjutamas juunimas viimistlemas. Ja see on olnud üks väga tore aeg. See repertuaar on ka läbi aja kindlasti muutma. Repertuaar on muutunud ja kõigepealt me alustasime muidugi klassikalise muusikaga saime arranžeeringuid. Neid ei olnud kerge saada, nendele tõige õige vähesed. Ja siis kohe hakkasime eesti heliloojatelt tellima originaalmuusikat ja kui nüüd vaadata Eesti raadio fonoteeki, siis väga suurel hulgal originaalmuusikat on meie koosseisus kirjutatud. Ma arvan, et esimene helilooja Olev Sau, kes meile kirjutas, aga kõik need eesti tuntud nimed on meile kirjutatud tanud originaalmuusikat. Eino Tamberg ist alustades ja Valter Ojakääru ka lõpetades ET Lepo Sumera, sinna kuuluvad praktiliselt kõik. Ta on olnud igasugust muusikat, aga on olnud ka väga väärt muusikat, mis on jõudnud ka teiste saksofonikvarteti väljaspool Eestit repertuaari. Ja see on just see, mis, mis seda väärtust minu meelest näitab. Kas solistiks olemine mingil hetkel nagu ammendas ennast või tuli tagasi see noorusest saadud ansamblimängupisik, et tuli džässmuusika rohkem tellid omatehtud kollektiivid et mis sai selleks mõjutajaks? Selleks mõjutajaks sai kaks erinevat poolust, üks oligi see, et olnud enam väga kuhugi liikuda. Ma olin salvestanud ära originaalmuusika ja ma olin salvestanud ka kammermuusikat solistina sonaate. Ja ühel hetkel ma tajusin, et need palad, mis mulle meeldisid, oleksid mahtunud ühele plaadile kokku ja rohkem ei olnud näha. Ja ma ei olnud seda tüüpi muusikat, kes oleks meeletult püüdnud endale ise tellida muusikat, lindistada ära ükskõik, mida siis kirja pannakse, lihtsalt selleks oleks enda repertuaari. Eks muidugi, teine põhjus oli ka see, et ega esinemisvõimalusi ju tollal ei olnud väljaspool Eestit ja endist Nõukogude Liidu vaadetega välja ei pääsenud. Et see oli loomulikult minuga noore inimese jaoks tollal probleem. Ja lõplik otsus tuli siiski, kui ma Läksin Moskva konservatooriumisse kus ma siis õieti kaks korda sooritasin Moskva konservatooriumi valges saalis oma eriala eksami hindele väga hea ja siis samas leid tee mind olevat tõesti mitte pädev Nõukogude Liidu ajaloos kaks korda. Ja siis mulle tundus, et et võib-olla ma siiski ei püüa enam selles vallas, mis ei tähenda, et najale hilja mänginud soolod mitte sugugi. Mäletan, et kui ma sõitsin rongiga tagasi Moskvast teinekord ma proovisin sisse astuda üle aasta, mitte kaks aastat järjest. Selles rongi kupees oli veel mitmeid Eesti eriti tunnustatud interpreet tänapäeval, keda oli tabanud sama saatus, Nõukogude Liidu ajaloo mitte piisav tundmine. Siis tulime selle teadmisega tagasi, meid ikkagi õieti ei taheta ja kultuuripoliitika on selline. Ja see aitas mul kuidagi otsustada, et ma hakkan tegelema ikkagi džässmuusikaga, kuigi ma ei olnud seda õppinud. Aga armastus lõi uuesti välja ja. Nii et see oli nagu omamoodi tegelikult õnn, need piirangud, mida see nõukogude aeg seadis, et tegelikult võib öelda, et aitas nagu suunata sellele õigele teele. Ei tea, ei tea, oleks võinud täitsa teistmoodi minna, võib-olla ma oleks olnud just selline solist, kes mängib teiste kirjutatud muusikat, võib-olla oleks isegi sellist muusikat kirjutanud, kui mul oleks tundunud, et et ma ei suuda teiste poolt kirja pandud jutustust publikule vahendada piisavalt usutavalt oma lugu tuleks sinna juurde rääkida. Aga läks nii ja, ja kui me räägime instrumentaal solistist, kes mängib orkestrite ees ainult vahest ka klaveriga ja kelle igapäevatöö see on mitukümmend aastat järjest, et noh, seda ma ikkagi nimetaksin karjääriks. Et see karjäär otsustasin, jäi kuidagi katki ja otsustasin siis hakata lihtsalt mängima muusikat, mis mulle siis õieti meeldib. Ja seda ma nimetaks karjääriks. Ma ei ole kunagi Moskvat väiksemaks mekaks pidanud kui Pariisi või Londonit, samuti Peterburg ja nii praegu kui ka siis ma andsin endale aru, et seal on väga kõva tase, väga kõva konkurents ja seal esineda üleüldse on õnn, rääkimata sellest, kui siis oleks õppima pääsenud ka tänapäeval. Ma arvan, et ma siiski olen õnnelik, et see nõukogude aja lõpp, see mind ei viinud rööpast välja, aga ma olin veel nii palju noor, et ma suutsin kohe kohaneda uute reeglitega elus turu reeglitega. Kui nüüd tulla selle aja juurde, kui te ise tegite oma esimese ansambli sellisesse Villu Veski kvartetti Jah, oli selline nimi, mis endast köiates. Noh, see oli minu esimene selline džässansambel kuhu kuulusid siis Sven Kullerkupp klaveril. Mina mängisin saksofoni, Toomas Rull löökriistadel ja Toivo Unt kontrabassil. Meil on isegi üks esinemine, naljatleb, meil oli ikkagi mõned rohkem esinemised, aga ma mäletan, et esimene kontsert oli sellisel Aravete Charles. Ja ma oleksin veel hommiku juurde ja palusin, et kas ma ei saaks siin ka oma koosseisuga mängida ja ta oli väga lahke. Veel suurem heameel oli mul selle üle, et juba eesti jazzilegendide hulka kuuluv Toivo Unt oli, oli ka nõus millest mul on talle siiani tänulik ja ja see on olnud õpetuseks võtmeks, et kunagi ei maksa suhtuda üleolevalt sellesse, kui noored tulevad ja paluvad seal nendega koos mängida, sest sa kunagi ei tea. Võib-olla sellest kujuneb pikem koostöö ja ega suhtumine. Me natukene laiendasime kontrabassi mängima, Taavo Remmel, õieti Fretles basskitarri tollal sellepärast et see oli väga moodne ja siis tulid ka esimesed elektroonilised klahvpillid ja siis me kohtusime Sergei monokeaniga, kellel Raul ja harmooniakäsitlus ja elektriklaverimäng oli justkui täpselt see järgi me oleme vaadanud ja moodustasime siis ansambli, millele tuli ka siis juba nimi panna, selline ansambel, kellel igast esinemisi ei saanud ometigi Villu Veski kvarteti nime all esineda, siis mõtlesime sellele nime, milleks sai siis vitsa hinna ja ma mõtlesin alles paar päeva tagasi, et ilmselt minul oli juba varakult soov džässi tuua sellist maailma muusikaelementi või sellist rahvuslikku elementi ma isegi täpselt öeldaks eksootilist elementi, et erineda varasest standardses ei kõlapildist või noh, teine põhjus oli ka kindlasti see, et ma ei suutnud seda päris omandada seda streid, trofeed. Pärast aabitsa hennat tuli saksa aprill panud. Siinkohal kogu aeg tegelesime saksofonikvartetiga ka klassikaline muusika esitajana teistsugustes koosseisudes aga sellest ju siis sellest jäi mulle väheks, et mul oli vaja ikkagi olla ka sellistel teistsuguseid lavadel ütleme sellistel, kus inimesed ka käisid kuulamas. Et ma olin juba saanud Sergei Manukjani aabitsa vennaga olime saanud maigu suhu, et me õnnestus 88. aastal pori jazzil viis kontserti anda. Sama aasta lõpul sattusime ka nõukogude ajal Lääne-Berliini jazziklubisse teisele poole tolle Berliini müüri. Ja see kindlasti on meeldejääv elamus. Esiteks sellepärast, et Berliin oli kindlasti kogu lääneliku meie jaoks siis kättesaamatu noh, täielik eeskuju. Sest see oli suurte kaubateede ristumiskoht ja oleme ausad, et. Ma ju teadsin ka, et Arvo Pärt elas seal tol ajal juba. Siis tulid suured ringreisid Moskvas ja Peterburis Kiievis ja ja ma mäletan, et üheks selliseks kontserdiks sa võid sõnaga oli ka kontserdireis Jerevani pidime seal ühe kontserdi andma, Jerevani spordihallis kolmetuhandelise istekohaga. Ja lihtsalt piletid müüdi nii palju, et selle halli sai ka suuremaks teha, et sa ikka 8000 inimest mahutada. Et siis me tegime siis neli päeva päeva või viis päeva järjest kaks kontserti päevas ja need olid kõik välja müüdud. Ma isegi mäletan, et viidi sellise mustade autodega sealt inimeste vahelt, et oksa juurde pääseksime, et see on nüüd minu ainukene sedasorti elamus. Ja pärast seda kindlasti, kui see muusika ennast nagu ammendas, et selline popdžässitüüpi muusika siis tundus, et kõik otseselt midagi muud ja, ja minule tuli uus idee teha saksa pil bänd mille otseseks eeskujuks esialgu oli Stockholmi aasta jazzfestivalil kuuldud meisse ja Parker, kes mängis sellest Fancy tüüpi muusikat, et mulle tohutult meeldis. Ja siis me alustasime selle ansambliga esialgu mängisimegi palju Parkeri muusikat ja siis hiljem hakkasime ka ise muusikat kirjutama oma sellele. Suurelt osalt püüdsime olla populaarsed poisid ilma laulusolistid kui niimoodi lihtsas keeles öelda. Ja ma arvan, et üks, seitse aastat olime selline ansambel, kes tõi publiku Von Krahli teatrisse ikka täismaja, reede ja laupäeva õhtuti ja peale selle oleme juba esinenud ju ka samuti üsna mitmes riigis. Me sai ka selle muusika aeg ühel hetkel otsa ja umbes kui ansambli saksa Bilbantigi läbi mitmesuguseid erinevaid muusikastiile. Selleks ajaks ma olin jõudnud nii kaugele, et jalunesin teha muusikat, mille kõlapilte aeguks järgmisel suvel siis kui uus Eurovisioon ette lööb, näiteks oli tekkinud hingeline vajadus teha iseenda muusikat, mis toetub enda juurtele enda kultuurijuurtele. Ja niimoodi ilmselt, et mõtted olid valmis pandud, kuni siis vabandan, kui seda fakti mõni on juba kuulnud, aga praeguse meenutuse käigus pean ma teda veel korra ütlema. Et sattusime sõbra ja kolleegi Tiit Kallustega Pariisis esinema balti kultuurifestivalil, mille oli korraldanud Rootsi. Ja meie ülesandeks oli mängida taustaks Eduard Wiiralti maalidele. Ja siis meile tundus, et need on väga väärt maalid ja kas me nüüd oma muusikaga viimati seda väärtust ei kahanda või, või ja püüdsime teha sellist Eesti improvisatsioon. Aga meile tekkis vajadus kuidagi vormistada või kuidagi nimetada seda formeerida kuidagi seda enda kodust kaasa toodud muusikat. Ja mõne aja pärast Fääri saartel esinedes tekkiski meil Tiit Kallustega hotellis selline ootamatu mõte siis, et aga teekski terve programmi oma muusikast. Poleks sellele programmile sellise nime Põhjala saarte hääled, kuna meie oleme Põhjala saartelt. Me ei piira sellega ainult ühte kodusaart, näiteks Põhjala Vahemeres on palju saari seltsi meile nagu võtme kätte külastada kõiki teisi saar ja see oli nagu selline jätku idee. Kuidagi meil oli neid reise nendele Põhjala saartele just siis ja mitte vähe. Ja me kuidagi selle esimese hooga saime palju muljeid ja tähendasime üles ka palju ideid enda jaoks, millele siis muusikat teha. Ja ma mäletan, et kui me tulime tagasi sealt, siis Eesti raadios salvestasime paadi selline umbes kolme nelja tunniga mängisime need 10 12 lugu ära. Ei olnudki need lood ette valmistatud, lihtsalt nagu mängisime seda jutustust, mida me olime. Olime seal kogenud, 97 lõpus oli see plaat, siis tuli välja 90-ga kaheksandal aastal. Ja tõepoolest siiani vaata on käigus ja seda muusikat mängitakse. Ja seda plaati ei ole isegi et vähem müüdud. Klassikalise muusika edetabelis oli Arvo Pärdi plaadi järgi teisel kohal tükk aega, ise väga imestasime. Huvitav, mida seal leida siis on nii väga. Aga võib-olla oli see selline hetk, kus midagi muud huvitavat just parasjagu ei olnud peale tulnud, aga seda ei oska öelda. Selles muusikas on nii suurt lihtsust, et kui me kutsume endale teisi mängijaid solistideks juurde, me oleme ju seda muusikat mänginud väga erinevad koosseisudega. Me kuidagi anname selle lihtsa võtme ja iga muusik saab oma personaalsus sinna sisse panna, mis teeb iga kord selle muusika nagu uueks ja huvitavaks nii mängijate jaoks kui ka kuulajate jaoks. Et see on kuidagi stressivaba. Te olete hästi palju rääkinud sellest, kuidas teie jaoks on oluline see, et muusikute mõtlemine või tunnetus on sarnane ja olete ütelnud, et Tiit Kallustega on see hea klapp laval ja te tunnete seda head energiat. See on olnud teie. Mati kindlasti sellest olema tekkinud ja, ja kindlasti on väga palju mängijaid, kellel on eriline energia laval just nimelt ja kellega koos kohe tunned, et nemad sind sütitavad ja võib-olla vastupidi. Samas nad võivad sind tohutult väsitada siis, kui on selle täpselt, see kahe esinemisvahepealne või reisimisel või kontserdi ettevalmistusel võivad muutuda täiesti väljakannatamatuks. Sellepärast paljud bändid lähevadki lahku, et nad ei suuda teineteist. Olud on väga pikka aega koos. Meie klapp on selline nii kontserdil kui kahe kontserdi vahepeal. Pisi Finessid. Me tajume vastastikku ära. Ei väsitaks teineteist ilmaasjata, siis kui meil on energiat vaja panna õigeaegselt õige koha peale ei peaprogrammi kokku leppima omavahel. Lihtsalt vaatame, kes istub saalis, milline õhkkond selleks hetkeks moodustanud. Ja meil on kuidagi selge pilt, mida me sellel päeval peame mängima oma repertuaarist. Mõistame hästi üldist. Miks teie esimesi õpilasi oli Raivo Tafenau, kellega te nüüd laval tegelikult olete, kolleegid, kas te mäletate ka seda, et kuidas tema esimest korda tundi tüli, kuidas te vaatate nüüd tema peale, kui teie kõrval parimaalseks? Antiber Raivo on muidugi eelkõige üks parimaid natuur üldse karaktereid muusikuna. Ma arvan, et ei ole oluline, kas ta mängib saksofoni või mõnda muud pilli. Inimesena sellise positiivse hoiakuga teistesse on ta kindlasti meeldejääv karakter. Kellesuguseid ei ole palju. Raivo Tafenau, millised suhted teil on Villu Veskiga, praegusel ajal on ta rohkem teile eeskuju kolleeg või? Ma arvan, et Villu Veski on mul eelkõige sõber ja see sõprus algas meil tõesti niimoodi, et kuna meie vanusevahe on väga väike ja siis otsa koolist, mina tulin Vene sõjaväest, tulin oma saksofoniga, näitasin talle, tema näitas mulle neid võtteid, kuidas nüüd nagu peaks ja siis ma vaatasin talle tõesti nagu altpoolt üles, et vot, kus inimene ja selline sõprus nagu algaski, sellepärast et eks me seal vahepeal käisime, võtsime väikse pitsi konjakit kuskil ja, ja niimoodi ta käis, aga, aga tegelikult Villu puhul on ju see, et tähtis ei ole nende nootide õpetamine, aga tähtis on lihtsalt inimene viia sellesse keskkonda. Ta andis mulle esimesed plaadid, mis on väga tähtsad, mis te arvasite milles ta nagu ise on alustanud, nii. Ja õpetaja roll on see, et tekitaks huvi, tekitas küsimusi ja siis, kui on küsimusi, siis on ka vastused, nii et ta villu oskas ennast õpetajana panna sellisena minu jaoks elus paika. Mul oli väga palju küsimusi, millele ma tahtsin vastuseid saada. Ja ma mäletan neid hetki, kui ta mulle midagi ette näitas, et need jäävad mul nagu eluks ajaks meelde. Sest tema oli juba siis konservatooriumi viimasel kursusel tehniline ja kõik see asi oli nii hästi käpas, siis ma ei suutnud üldse aru saada, et saksofoni võimalik niimoodi mängida. Tal oli alati pill lahti, kui mina tulin tundi ja siis, kui ma midagi seal pusaldasin ja midagi ära ei tulnud, siis ta võttis pilli, näitas võt. Raivo, nii peab olema. Ja need hetked on mul meeles. Villu on kuidagi osanud selle oma maailma kujundada, nii et tema asjad on kallid. Need on sõna otseses mõttes kallidel väärtuslikud. Ma ütleksin selle peale, et kui Villu Veski läheb lavale, siis temas on ka lisaks väga heale muusikule on ka natukene ärimeest ja see on väga oluline, sest seda ei saa üldse alahinnata ja ta ei tee endale allahindlusi absoluutselt mitte üheski aspektis. Kui ta seda ju korraldab, siis ta kaob ära, siis on teda raske kätte saada, siis nagu päriselt ei saa aru, kas ta on olemas või teda ei ole või aga inimesena, sõbrana ja marata tantsuga. Lahe mees. Kui palju ta selle ajaga muutunud on, et te tunnete ju väga pikka aega? Ja ma arvan, et ta pole üldse muutunud. Ta on kogu aeg sellele, kuidas ma ütlen, kuidagi oma rada käiv või kuidagi selline natukene omaette olev. Ja samas ta teab väga hästi, mismoodi kõik asjad toimivad, kõik asjad toimima, mitte ainult see muusika, pillimäng, see on elementaarne, see peab olema väga hea. Pillimäng moodustab muusiku edust ainult 30 protsenti, ülejäänud 70 sisse sotsiaalsus, kuidas sa oled inimesena, kas, kas sinu energia jõuab saali teise otsa ja millal need asjad väga hästi? Muusika on ikka õnnelik siis, kui ta saab pilli mängida, musitseerida, kirjelda laval olla, tunda kõike seda, mida oleks muusikat tundma. Ja sellepärast ma olen oma tudengitele ju jaganud ikkagi neid lavakogemusi ka. Kuidas üldse esinemist saada ja kokku leppida ja kuidas pärast lavalt lahkuda. Me ju näeme, et üks dirigent jätab lilled puldile, ta saaks tulla gaasi kummardama, teine ei jäta. Et kõike seda, mida kontserdil sünnib sellest hetkest, kui artist tuleb kardina tagant ja kui ta on sinna jäädavalt läinud. Sellest kõigest on alati õppida. See võib olla tõsi. Ma olen ise rohkem lavaartist kui tohutu plaadist. Ja mind kuidagi huvitab see, et nagu ma juba varem ütlesin, kontserdist saks sündmus. Teie olete ilmselt õnnelik inimene, õnnelik muusik, sest teil on olnud nii palju võimalusi musitseerida ja olla laval. Kas te olete õnnelik? Selles osas ma pean tõesti õnnelik olema, et ma elan oma elu nagu täiel rinnal ja tegelen selle asjaga, millega mulle meeldinud tegeleda, et ma ei ole sunnitud olnud sellest loobuma. Armastad seda, mis sa teed entusiastlikult, et siis muu edeneb ka kõik. Minu enda selline nagu lihtne vanasõna iseenda tegevuse jaoks ongi see, et kui sa midagi väga põnevusega teed siis kuidagi need lahend, tused tulevad ligemale ja kui sa neid otsid, siis nagu vastumagneti kannad nagu nagu põgenema. Millega te tegelete siis, kui te muusikaga ei tegele? On üldse olemas sellist hetke, kui teil on vaja muusikast ka puhata. Kindlasti on, et autos juba ammu enam muusikat ei kuula. Ma arvan, et müra meie ümber on palju, see väsitab autos. Ma kuulan muusikat peaasjalikult ka tööotstarbel enne või kontserti on vaja veel mällu, söövitatud on mingisugune muusikaline informatsioon, siis siis kuulad seda seal, aga reisimine on väga suur abi, millest ma ei paista väsivad. Aga samas ma üldiselt ei lähe reisile, kui ma ei ole kutsutud esinema. Aga On eksootilisemaid paiku, kuhu ma jään kauemaks kui mu esinemiskohustused. See, kuidas sealne publik sinu muusikat vastu võtab, sa suudad inimestes avada mingi akna või, või teise dimensiooni Nonii, siis sul tekib uusi sõpru otsinud omakorda siis tutvustada selle maa eluoluga ja sa võid veel kuhugi sattuda, kui sa turistina ei satuks. Sellepärast mulle meeldib reisida ja kindlasti oleks ka talumatu Käia kastrollidel, kui reisimine ei meeldiks, et seda peab endale meeldivaks. Teine tegevus on selline. Kuidagi kõlab väga tüüpiliselt tõesti oma oma talu juures nokitsemine ja selle ehitamine või või renoveerimine või et sellest ei tüdine kunagi. Et see on selline asi, millega sa saad rahulikult tegeleda aastaid. Ja ma ei teagi kedagi, kellele see ei meeldiks. Et saaks rahulikult talu tagahoovis nokitseda. Õpid armastama loodust ja alguses need puud ei olnudki nii ilusad. Võsa võtad ümbert äras, lähevad ilusamaks ja siis, kui aknast välja vaatad maal, siis ikka leiad midagi uut tegelikult looduse keskel elades kat neid sügavamaid joonise nägema ja tajuma. See on nii kordumatu ja nii võluv, et kõik valmis toodetud ja inimese jaoks müügiks mõeldud produktid popmuusikast, kuni telereklaamide, nii muutuvad aina banaalsemaks. Taevas aina ilusamaks. Mul jääb üle ainult soovida palju jõudu järgnevateks aastakümneteks ja loodetavasti kõneleme siinsamas klassikaraadiosse. Test juba mõnel järgmisel ümmarguse hääl sünnipäeval. Aitäh Villu Veski, siia klassikale, aitäh stuudiosse tulemast ja palju-palju-palju jõudu teile. Suur suur Tõnu. Tänane stuudiokülaline oli saksofonist Villu Veski. Saates kõnelesid veel Olavi kasemaa ja Raivo Tafenau ning kõlasid katkendid lugudest Põhjala saarte hääled, linnukeeli teekondi allikas. Tõnu Naissoo õnnelik õhtu, Michel kraan Bachmann, happens Lepo Sumera luupus, Impaabula Eino Tambergi kontsert saksofoniorkestrile ning Concerto krossopus viis Villu Veski miraaž tõldid Sand aidates Piivid ja Sergei Manukjani üksinda tänaval. Koostas Annika Kuuda ning mängis kokku operaator Helle Paas.