Algamas on 28. jaanuari heliga tänases saates tulevad kõneks järgmised teemad. Tõnu Kaljuste, Rootsi rahvusliku noorteorkestriga kontserditurneel USA-s. Teemat vahendab Neeme raud. Kerri Kotta analüüsib Pärnu nüüdismuusikapäevade raames toimunud multimeediumitöödega kontsert, kus esines repo ansambel ja kõlasid Andrus Kallastu, Malle Maltis, Hans-Gunter lokkija, Monika Mattiiseni teoste esiettekanded. Nelevas kommenteerib kontserti talendikodus, kus soleeris Heili Rosin ja kõlas ka Helena Tulve teose loomratärigeer toa esiettekanne. Igor Karsnek Aga vahendab oma muljeid kontserdist Anna Klas 100 muusik uudistega laiast maailmast tuleb saatesse kõneleva Steiselt ja vestlusringis kontserdikorraldajate ideede Eestis. Aastal 2012 osalevad ühelt poolt abonoment null seitse korraldaja Andrus kallastaja, teiselt poolt Corelli Music kontserdiagentuurist mail sildas ning nende ideid kommenteerib veel omalt poolt ka Eesti vabariigi Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Veera Raun ja järjehoidja rubriigis peatub muusikateadlane Tiia Järg teemal Paul-Eerik Rummo 70. Sülgaja. Dirigent Tõnu Kaljuste on koos Rootsi rahvusega. Orkestriga ringreisil Ameerika Ühendriikides neljapäeva esineti New Yorgi kuulsas kaarnegi hoolis ja Neeme raud jätkab siinkohal New Yorgist. Tõnu Kaljuste tegi koos noorte rootslastega Ühendriikides turnee, mis viis neid esmalt Chicagosse, kus esineti Sümfooniasaalis ja täna ollakse Washingtonis. Eile anti kontsert New Yorgi kuulsas kaarnegi hoolis. Üle Rootsi on noored koos. Tegelikult see on niisugune vorm, mis igal pool suurtes riikides on ülemaalised sümfooniad, kes nii nagu Eestiski on Eesti noorteorkester, aga nende töövorm on niisugune. Nad üheks aastaks võtavad ühe dirigendi ja teevad sellega ühe kava. New Yorgi publikule esitati Pärdi, södermanni, Rahmaninovi ja noore rootsi helilooja Tobias prostromi teoseid. Tõnu Kaljuste oli viimati New Yorgi publiku ees dirigeerides Läti rahvuskoori eile siis noorte rootslastega. Kuid millal saavuta siia mõne eesti kollektiiviga? Ma ei oska öelda, see on kõik niisugune organisaatorite maailm, mina tulen ainult sinna, kus kutsutakse. Kaljuste järgmine ülesastumine New Yorgis on tuleval sügisel, kui ta osaleb Lincolni keskuse valge valguse festivalil, mis sai nime Arvo Pärbilt. Neil kontserditel kõlavad tema juhtimisel ja taas Läti muusikute esituses Arvo Pärdi teosed klassikaraadiole. Neeme raud, New York. Muusikakriitik Kerri Kotta kõneleb nüüd lähemalt 15. jaanuaril Pärnus toimunud kontserdist, mis leidis aset Pärnu nüüdismuusikapäevade raames. Tegemist oli multimeediumi töötoa kontserdiga, kus esines repo ansambel ja tulid esiettekandele mitmed teosed. Jah, et kõigepealt räägiksin siis Andrus Kallastu teosest meloodia kompanjaato. Kavas on kirjutatud, et tegemist on versiooniga sopranile, viiulile ja klaverile. See on nüüd selline teos, mis tegelikult põhineb ühel Andrus Kallastu varem kirjutatud teosel ja nimelt sooloviiuliteosel ja nüüd on siis sellele lisatud klaverisaade. Aga see klaverisaade on lisatud nõnda, et see üsna tugevalt muudab seda algupärase teose sellist vormilist pilti võimelda muudab dramaturgiliselt aspekte. Siin tekivad need pinged nii-öelda selle vana ja lisatud materjali vahel. Ja, ja seetõttu tegelikult on sisuliselt tegemist nagu uue teosega. Et võib ka öelda, et Andrus kallastuseni jätkab Luciano peerija traditsioone lisada juba olemasolevale teosele mingi uus kihistus või kujundada täitsa uus teos siis millegi uue materjali lisamise põhjal. Nüüd Malle Maltis, teos kolm väikest sammu teadmata suunas, samuti hästi värske teos, selle aasta teos. Need kujutavad endast siis sellist kolme miniatuuri, mis siis mängivad nagu erinevat kujundit erinevate struktuurilist aspektidega. Heliloojaga endaga rääkides saingi ma nagu teada, et tegelikult aega selle loo komponeerimiseks oli võrdlemisi vähe. Nii et helilooja võttiski nagu sellise taktika, et ta põhines mingisugusele kujundile ja siis proovis sellest edasi minna nii palju kui võimalik ja kuhu võimalik. Ja samas ta ise tunnistas ka, et ega ta tegelikult ei teadnud sageli nii-öelda seda teekonda meniatuuri alguses alustades, et kuhu sa teda välja viib ja sealt ka siis selline pealkiri võib-olla kontserdi kõige selline akadeemilise teos oli siis Hans-Gunther lokki 2012. See teos mängib üsna tugevasti selliste ajalooliste stiili assotsiatsioon idega. Näiteks teose alguses võis pikalt kuulata kahe pilligrupi vahel siis sellist Antifoonilist nagu jah suhet või samas helilooja on ise tunnistanud. Ta on siin päris palju lasknud arvutil genereerida tegelikult seda teose struktuuri aga peab tunnistama, et kuulamisel see tegelikult eriti väga tuntav ei ole, et ilmselt on helilooja teinud siin ikkagi päris palju selliseid, et valikuid, et mida ta siis tõesti ikkagi kasutab selle arvuti poolt genereeritud materjalist ja kontserdi kõige viimane teos oli siis Monica Mattiiseni muudab suunda, see on nüüd natukene vanem teos pärineb aastast 2010 selle teose puhul on tegelikult väga tähtis ka visuaalne plaan, nii et ainult seda kuulata. Tegelikult võib-olla tervikuna seda ei hooma, see on siis kahele flöödile elektroonikale ja, ja nüüd statistid, kes seda esitavad, samal ajal ka liiguvad, nii et seal on ka selline teatav koreograafia, nad mitte ainult ei liigu, nad heidavad isegi pikali, eks ole, nad on erinevates suhetes. Nii et see kehakeel ja kõik, see mängib nagu üsna olulist rolli. Kui see materjal ise on selline hästi kiirelt muutuv või väga palju selliseid kiireid, väikseid miniatuursed muudatusi sisaldav, siis visuaalne plaan tegelikult aitab selle teose puhul just nagu aru saada sellisest sügavamast vormilisest plaanist, mis siis kontrastiks sellele hästi kiirelt väesti muutlikule muusikale oli siis võrdlemisi lineaarne ja kohati isegi staatiline. Võib-olla, kui öelda midagi selle kontserdi kokkuvõtteks, siis ma arvan, et see kontsert oli hästi iseloomulik just nimelt nendele üritustele, mida nüüd Andrus Kallast on Pärnus teinud, et kõik need teosed tegelikult, et ühel või teisel viisil päris tugevalt esindasid neid ideaale või taotlusi mida siis Pärnu uue muusika festival või praegu talle nii-öelda multimeedia-töötoa nime all, et mida sa nagu esindab ja see on just, et väga suur tähtsus on, on struktuuril, kompositsioonid tehnikal komponeerimisel erinevate parameetritega. Et selline jah, võib-olla intellektuaalne arutlev eksperimenteeriv selline hoiak, et seda oli need tunda tõesti kõigi nende nende teoste puhul, et, et võib-olla siin väiksemat rolli mängis, teine oluline suund ju eesti uues muusikas, mis on selline kõlakeskne, et kindlasti need kompositsioonid olid, pigem, on just nimelt struktuurikesksed või panustasid rohkem struktuurile võib-olla Monica Mattiiseni teosele selles mõttes kõige erinev, et sealse kõlaline aspekt oli ka päris oluline. Sõnas muusikakriitik Kerri Kotta, kes kõneles Pärnu nüüdismuusikapäevade raames toimunud multimeediumi töötoa kontserdist. Möödunud laupäeva õhtul, 21. jaanuaril toimus Mustpeade majas Tallinna filharmoonia kontsert nimega talendid kodus mis pakkus mitu põnevat sündmust. Maailma esiettekandes kõlas sel õhtul Helena Tulve uudis teas loomradereer toa ehk tõlgituna varisinu taga. Wolfgang Amadeus Mozarti flöödikontserdis G-duur saiaga kuulda soleerimas Eesti parimat noort Fletisti Heili rosinat. Kavas Oliver Belbeteris vasksi möödunud aastal valminud teos epifaan ja keelpillidele, mis muide on pühendatud seda kontserti juhatanud dirigendi Juha kangase 65.-le sünnipäevale ja koos Helena Tulve uudisteosega moodustas vask difaania täiesti erineva muusikalise paari nüüdismuusikamaailmast. Kontserdi esimeses pooles soleeris Mozarti flöödikontserdis G-duur hetkel Freiburgi muusikakõrgkoolis õppiv 21 aastane Fletist Heili Rosin kes paralleelselt oma õpingutega töötab ka Rahvusooperis Estonia flöödirühma kontsertmeistrina. Tema lavaline olek on väga-väga julge ja veenev ja oma jõulise väljenduslaadiga haaras ta igatahes publikut nagu tähelepanu jäägitult. Tundub, et Heili Rosinal on olemas seda väga vajalikku sisemist jõudu ja suurt eneseusku, mis teda tulevikuski ilmselt lavalaudadel hästi abistab. Tal on, mida kuulajatele pakkuda ja tema sõnumiks ei olnud lihtsalt noore talendimuusik armastus, vaid flöödimängutehniliselt tegelikult täiuslikkuseni lihvitud isikupärane arusaam muusikast. Ja sellest kõnelevad arvukad preemiad, mis heli rosinale on erinevatel konkurssidel nii kodu- kui välismaal osaks saanud. Tema tahtejõust inspireeritud Tallinna kammerorkester oli ka solistile tol õhtul parimaks partneriks ja kui vahel juhtub, et flöödikontserdis on pilli õrna tämbri tõttu solisti etteastet võimalus ainult vaadata siis igatahes selle Mozarti esituse puhul oli võimalus flööti ka kuulata ja seal oli igasuguseid kõlavärve ning orkester võis mängida isegi vajadusel täisvõimsusel, kartmata, et flöödihääl orkestri Allamatuks. Kava tegid põnevaks kaks täiesti erineva kõlapildiga nüüdis ika teost Helena Tulve ja Petteri spasksilt. Kontserdi avaloona kõlaski vask, epifaan ja keelpillidele, mida mängitakse sordiinigaja, mis on selline rahulik ja väljapeetud teos ja selle puhul jääb kõlama helilooja mõte või õigemini küsimused, mis jääb muusikat täis elust lõpuks järele. Aga Helena Tulve uudisteos Lombrederi Toa ehk Marisinud taga tegeleb hoopis valguse ja varjuküsimustega. Teos on tõuke saanud maailma väga erinevas paigus levinud ütlemisest, mis näiteks jaapanis kõlab nii. Vaata alati tõusva päikese poole ja sa ei näe iial varju oma selja taga. Helena Tulve on mõtestanud seda mõttekäiku, nii et kui inimese sihiks on valgus, siis suudab ta ka raskustele vastu minna. Teos on kirjutatud sellele kambale ja keelpillidele ja see valmis Tallinna kammerorkestri tellimusel. Sopran tenor ja basskambal soleerisid meie tunnustatud muusikud Peeter Klaas, Tõnu Jõesaar ja Leho Karin ja nad tegid seda tõesti suure asjatundlikkusega ja suure väljendusrikkusega. Teoses ristusid mitmesugused kõlaliinid ja soolokambade partiides oli tunda isegi sellist improvisatsiooni, lisemat elementi. Orkester aga lõi omakorda solistide ümber tiheda ja intensiivse kõlaruumi ja see näis olevat ka selle teose vormiline idee. Umbes veerandtunnine lugu pakkus igatahes saalisviibijatele võimaluse jääda oma mõtteruumi sundimatu samas ka peale ühest tõlgendusviisi. Helena Tulve muusikat on tegelikult alati väga põnev kuulata, sest see kõneleb otsekui olemise olulistest asjadest. Ja seda võib öelda ka selle teose puhul, kus juba pealkiri pakub mõtlemisainet ja viib kuulaja sellisesse meeleollu, kus saavad alguse või kust saavad tekkida isiklikud assotsiatsioonid või mõttekäigud. Tulve teose ettekanne õnnestus hästi ja nagu õnnestus ka tegelikult tervikuna see kontserdiõhtu ja publik, võis rõõmu tunda, et meie seas on selline Noorsihikindel flöödisolist Heili Rosin ja samuti rahvusvaheliselt tunnustatud helilooja Helena Tulve, kes hiljuti pälvis ka koos oma abikaasa Jaan-Eik Tulve ka maineka prantsuse kunstide ja Kirjanduse ordeni. Sel esmaspäeval oleks legendaarne pianist ja klaveripedagoog Anna Klas saanuks aastaseks. Muusikaakadeemias toimus sel puhul Urve Lippuse koostatud mälestusteraamatu ja dividee esitlus. Kuid suur mälestuskontsert toimus Estonias juba mõni päev varem. Täpsemalt eelmisel reedel, kui maestro Eri Klas dirigeeris ERSO ees kontserdil pühendus mis oli mõistagi pühenduseks tema emale. Maestro anna klassile. Kõnealusele õhtule oli esinema kutsutud ka maailma üks pianist Dmitri Aleksejev kes on maniaki liitsi klaverikonkursi võitja ning kes on samuti Tšaikovski ning paljude teiste rahvusvaheliste konkursside laureaat. Mitri Aleksejevi mängutasemest annab tunnistust juba ainuüksi see kõnekas tõsiasi, et ta on teinud koostööd niisuguste dirigentidega nagu Kardo muti Pearbulees, Valeri kerge ja Esa-Pekka Halonen. Kui ainult kõige kuulsamatest maailma tippudest rääkida. Ja eelmisel reedel sai tema ja ERSO esituses kuulda Johannes Brahmsi esimest klaverikontserdi teemani. Kuid esmalt mõne sõnaga siiski anna klassi mälestuskontserdikavast. Sest asjaolu, et üks kontsert algab vaid ühe osaga, Gustav Mahleri sümfooniast on tegelikult üsna ebatavaline. Kuid õhtul sissejuhatuseks kõlas Eri Klasi dirigeerimisel tõepoolest neljas osa Mahleri viiendast sümfooniast. Ent kui sai kavalehte vaadatud, siis selgus ka asja tagamata, täpsemalt öeldes koguni kaks tähendusrikast taganud. Nimetan seda muusikat tunnusmeloodiana kasutanud Lutschinowisconti oma kuulsas filmis Surm Veneetsias. Ja teiseks on teada esse. Jeto on Gustav Mahleri armastusavaldus oma tulevasele naisele Almale. Nii et selles mõttes muidugi hästi kaunis sissejuhatus tollele mälestuskontserdile. Esimese kontserdi pole. Peateoseks oli mõistagi Brahmsi esimene klaverikontsert mitter Aleksejevi esituses ning õhtu teises pooles sai kuulda Richard Straussi sümfoonilise poeemi Angelase elu. Kui nüüd vaadelda seda kontserdikava kui tervikut, siis torkab silma see, et muusikaline raskekahurvägi sega. Mahleri Brahms läksid käiku esimeses pooles ja nii-öelda pisut kergem kuulamine satiirilist sugemetega Straussi teises. Etteruttavalt öeldes oleks sisulistest kaalutlustest lähtudes võib-olla isegi varem olnud kontserdi pooled omavahel ära vahetada, seega Richard Straussi alustada ja Maleri Prampsikale lõpetada. Sest lausi kangelase elu esitusega võisid kaasneda mõningad küsitavused, mida esimeses kontserdipooles tekkida ei saanudki. Kuid Lähme nüüd kuuldust lähemalt. Mahleri viienda sümfoonia neljanda osa tõlgenduses oli seda elutarka resignatsiooni märksa rohkem tunda kui Malerile omast. Hingelist lõhestatus ja traagikat. Teine asi on muidugi muusika, sisemine dramatism ja romantiline kirglikkus. Need hõõrusid Eri Klasi dirigeerimisel, nadu tuli tuha all ja Brahmsi esimene klaverikontsert kõlas Dmitri Aleksejevi ja eriklassi koostöös täiesti erilise väljendusjõu ja sümfoonilise mõtlemisele omase arendusega. Juba selle avaosa mast, osa orkestri algus mõjus võimsalt ja monumentaalseid Aleksejev mängis oma partii kohati nimme hästi massiivseks ja nii-öelda paksu pedaaliga. Skambramsi orkestrantidega on on sind partituuris väga tihe ja massiivne. Ning peab ütlema, et pianisti tohutu kõlajõuga akordide kaskaadid pärast esimese osa dramaatilist põhi kulminatsiooni mõjusid ikka täiesti Teemulikult oma talitsematus romantilises vabaduses seest aeglane osa oli oma põhikarakterilt märksa välja peetum ja esinduslikult nii-öelda läbipaistvaks mängitud. Romantilised tunded olid selles mõttes muusikas mängus muidugi küll, kuid tõlgenduslikult mõjussi, osa pigem mõtestatud tunneta kultusena kui romantilise vabalenuna. Ning finaalis sai Aleksejevile ootuspäraselt kuulda kogu seda temperamentsed, löök, pianistlikud värki, mis on pianistid mängu tehnilise arsenalis üldse olemas. Väga mõjuvalt ja karakteri tähenduses, täpselt toetas seda ka orkestri Tokaattalik motoorika. Üks asi äratas finaali puhul veel tähelepanu. Dünaamika mõttes oli põnevalt ette valmistatud keelpillide fugado orkestris mis juhatas sisse jõulise ja laiendatud repriisi, kus siis sai kuulda veel klaverivaba ja romantilise hingusega kadentsi. Nii et Brahmsi esimene klaverikontsert kõlas suurepäraselt ja meisterlikult absoluutselt kõikidest parameetritest lähtuvalt. Nagu ennist öeldud, sai Richard Straussi sümfoonilise poeemi kangelase elu kuulda kõnealuse kontserdi teises pooles. Teadupärast on see lugu mingis mõttes helilooja muusikaline autobiograafia siinsamas satiirilise momente, Kustraus pilkab kriitikuid oma muusikalise joviaalsusega ning on ka tsitaate helilooja varasematest sümfoonilise poeemi, ühesõnaga vanglas elu on tegelikult tohutu konglomeraat lõputuna näivas muusikalisest materjalist. Aga kogu seda värvikirevust on esitusliku vajaga ühitsas kompositsioonis tervikus hoida. Ja see Pole mõistagi ühelegi dirigendile kerge ülesanne. Nii oligi. Et eraldi võetuna sai orkestris kuulda mitmeid säravaid momente. Tooksin kõigepealt esile Arvo Leibur hästi artistlikud mängitud viiulisoolo kolmandas osas samuti puhkpillide poli fonist repliikide articulatsioonilise täpsuse teises osas. Samas sümfoonilise poeemi esituslik tervik siiski päris lõpuni ei veennud. Teenis küll Lõbu dramaatiliste intonatsioonide arendus, ent tempoline sidusus vahepealsetes osades võinuks ehk pisut ühtsema hingusega olla. Kuid need on vaid mõned tõlgenduslikud nüansid, mis kõnealuse kontserdi üldist elamuslikus kuigivõrd ei varjutanudki. Arvas muusikakriitik Igor Karsnek 20. jaanuaril toimunud kontserdis, mis kandis alapealkiri Anna Klas 100 ja seda kontserti on võimalik klassikaraadio koduleheküljel järelkuulata. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Peame muusika, uudistajaid alustama täna kurva teatega nimelt on lahkunud maailmakuulus Soome dirigent Paavo Berglunud, kes suri 82 aastaselt 25. jaanuaril oma kodus Soomes. Paavo Berglon sündis 1929. aastal ja sai hariduse Sibeliuse akadeemias ja Viini muusikakõrgkoolis. Tema dirigendikarjäär sai alguse aastal 1949. Milder rajas endale kammerorkestri ja neli aastat hiljem asutas ta samuti Helsingi kammerorkestri. Aastatel 1955 kuni 62 oli Berg lund Soome Yleisradio sümfooniaorkestri dirigent ja peadirigent, aastat kell 1962 kuni 71. Ligemale 20 aastat enne dirigendi ametit oli ta aga samas orkestris viiuldaja ja kontsertmeister. Aastatel 1965 kuni 79 tegutses Paavo Berglon Born mousse'i sümfooniaorkestri peadirigendina aastatel 1987 kuni 90 Stockholmi kuningliku filharmooniaorkestri peadirigendina ja aastatel 1993 kuni 98 Taani kuningliku orkestri peadirigendina. Paavo Bert Lundi nime seostatakse iseäranis Shan Sibeliuse loomingu juhatamisega, sest Sibeliuse tooniaid salvestas ta kokku kolmel korral Born Moody sümfooniaorkestriga, Helsingi linnaorkestriga ja ka Euroopa kammerorkestriga. Sibeliuse kuulis 1900 viiekümnendatel aastatel Berg Lundi esitusi oma sümfooniatest ja hindas neid kõrgelt. Moderlunud salvestas ka näiteks Johannes Brahmsi, Wolfgang Amadeus Mozarti Edward kriigi, Carl Nilsson ja Dmitri Šostakovitši teoseid. Külalisdirigendina tegutses Berg lund erinevate maailmakuulsate orkestrite juures, nagu näiteks New Yorgi Filharmoonikute ka Berliini Filharmoonikute Londonis, Ronja orkester, külalisdirigendina, Paavo Berglunud juhatanud ka Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit ja Eesti rahvusmeeskoori. Ka uudiseid Taanist, Taani kuninglikus ooperimajas on valitsemas väga segane olukord. Nimelt lahkusid hiljuti ametist kuningliku ooperimaja direktor gif Spooner, kes sai pidada ametit vaid kuus kuud ja samuti lahkus peadirigent Jacob Rusha, kes asus peadirigendiamet Lätis alles läinud aasta oktoobrist. Taani Kuningliku ooperimaja direktori ja peadirigendi lahkumise taga on Taani valitsuse suured eelarve kärped ooperimaja osas, mis tehti teatavaks umbes kuue nädala eest ja nüüdseks juba endine direktor Kiiifoone sõnas, et sellises rahalises puses ei suuda ta ooperimaja põhimõtetest lähtudes korralikult juhtida. Rahalises ütles on Taani valitsus vähendanud Taani Kuningliku balleti ja ooperimaja eelarvet 100 miljoni Taani krooni võrra. See aga tähendab umbes kaheksa üheksa lavastuse produktsioonikavas hoidmist hooaja jooksul samuti umbes 100 töökoha kaotust ja ooperikoori kahandamist 56-lt liikmelt 40-le. Orkestrile on kahju sellest, et ametist lahkub muusikaline juht, noor kolmekümneaastane tšehhi dirigent Jacob Žuša Kesler Briti mainekas ajakiri kremov Narvas möödunud aastal näiteks 10 parima noore dirigendi hulka kogu maailmas. Seni, kuni leitakse uus juht, täidab Taani Kuningliku ooperimaja direktori kohuseid Sven Müller. Ja nüüd lühiuudis Londoni Barbikani keskus kutsus enda juurde resideeruma kaks uut muusikakollektiivi, milleks on ajastuinstrumentidele musitseeriv trupp Academy of Music. Ja teiseks kollektiivikson Britan sümfoonia mõlemad orkestrid, tere, tabavat Barbikani kontserdi kavas tulevikus olulist rolli, nagu ka senise traagikani keskuse juurde kuuluvad Londoni ja BBC sümfooniaorkestrid. Lahkunud on ka kuulus Belgia metsosopran ritta koor sünnipärase nimega margariin reageernart, kes suri 85 aastaselt Hispaanias. Ritegoori karjäär sai alguse Saksamaal ja Prantsusmaal 1900 viiekümnendatel aastatel enne kui laulja saavutas maailmakuulsuse kritegoori. Kodulevadeks on nii Pariisi per Bayruti ooperimaja, aga ka Londoni kommentaarium, Milano La Scala ja New Yorgi Metropolitan metsosoprani viimane avalik ülesastumine toimus aastal 2007. Briti viiuldaja Daniel Õup pikendas oma lepingut maineka Deutsche grammofoniplaadifirmaga, mille artist on ta juba alates aastast 2006. Järgmine plaat peaks kandma nime Hollywoodi yxals ja see on pühendatud natsirežiimi Est Ameerikasse põgenenud heliloojate looming. Briti oboemängija dirigent Nicolás Daniel pälvis Aga maineka inglise kuninganna medali, mille on varasematel aastatel saanud sellised muusikud nagu Charles McCain, ras ränderfel, Colin Davis ja ema kööki. New Yorgi kuulus Juljardi muusikakool andis teada, et ta on saanud 20 miljoni dollari suuruse annetuse edendada vanamuusika ja ajalooliselt informeeritud esituse osakonda oma koolis. Annetajaks oli miljardär Pruusgowner, kes aastal 2006 tas Tšuljardi koolile ka näiteks ülihinnalise partituuri, ta kogu annetuse, mis pole küll nii suur kui eelmine, rõõmustab samuti Calgary filharmoonia orkester, kes sai Caroo nimeliselt perekonnalt miljon dollarit. Peterburi Maria teater andis aga teada, et toob Company ajaloos tänavu 18. veebruaril esmakordselt lavale kuulsa muusikali minu veetlev leedi mida lauldakse vene keeles. Austria helilooja, 85 aastane Friedrich Gerha pälvis hiljuti Ernst von Siemens'i preemia ja 200000 eurot preemiaraha. Fredi keha on tuntud ka muuhulgas selle poolest, et andis välja Alban Bergi ooperi. Lõpetatud versiooni. Rõõmustav uudispianistidel on see, et hiljuti avastati kaduma läinud Artur Rubensteini video aastast 1966, millel maestro musitseerib Hamburgis asuvas Steinway vabrikus. Easy Ta Schottanishimonovski Ravellija Schuberti teoseid. Lõpetuseks rõõmsaid uudiseid väljapaistvate eestlaste tegemistest maailmas. On rõõm teatada, et Erkki-Sven Tüüri valdavalt eestikeelse muusikaga plaat ärkamine pälvis Briti muusikaajakirja grammofon veebruarinumbrist tiitli nimega editavas Tšaisse ehk toime ja valik. Möödunud aastal pälvis tüürise sama plaat tähelepanu ka saksa muusikaajakirjast siit, kus kriitik Burghardt Scheffer tutvustas kolme temale kõige rohkem muljet avaldanud heliplaati. Läinud aastast. Scheffer kirjeldas Erkki-Sven Tüüri teost ärkamine kui väga kaasahaaravat muusikat koorile ja orkestrile. Plaadi nimilugu ärkamine on pühendatud aga Eesti taasiseseisvumise 20.-le aastapäevale ja lauluvale revolutsioonile. Lisaks on plaadile salvestatud veel tüüri teosed, rändaja õhtu, laulja, insulade serta, muusikat esitavad Eesti filharmoonia kammerkoor ja sümfonietta Riga dirigent Daniel-Royce'i juhatusel. Ajakirja kramafoun toimetama ja sõnul suudab Tüüraga oma muusika kaudu Ta metalli kullaks ja tavapärase maagiliseks. 26. jaanuaril kõlas Helena Tulve uus teos Hanostaatika Olari Eltsi ja Uppsala kammer orkestri esituses. Uppsala kontserdi- ja kongressihallis turvet nimetasid kontserdikorraldajad aga heliloojaks, kes on saavutanud oma Ekspressiivse ja emotsionaalselt laetud muusikaga arvestataval rahvusvahelise tähelepanu. Rootsis toimunud kontserdil oli kavas ka Beethoveni sümfoonia number seitse ja mendel soni viiulikontsert, milles soleeris Vivian Ehaagner. Dirigent Olari Elts viibib aga homme, 29. jaanuaril Pariisis, et koos kauaaegse koostööpartneriga ansambel orkestrantide pariga anda kontsert John, see oli see tead. Kavas on muusika Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis Tiidomeenio Robert Schumanni klaverikontsert, kus solistiks son Frederick noi burger. Ja samuti on kavas Joseph Haydni sümfoonia number 86 viimati aastas orkester koos Olari Eltsi ja Eesti filharmoonia kammerkooriga üles läinud aasta neljandal novembril Pariisis toimunud Eesti kultuurifestivalil ESTO niidonic. 20. jaanuaril lõppes taotluste esitamise tähtaeg Kultuuriministeeriumi programmi, milles toetatakse eraõiguslikke muusikakollektiive kontserdikorraldajaid. Ja sellest inspireerituna on klassikaraadio stuudios tänagaks kontserdikorraldajat. Ühelt poolt Corelli Music kontserdilt valdaja mail sildas teiselt poolt Pärnu Ooperi Pärnu nüüdismuusikapäevade korraldaja Andrus Kallastu ning Kultuuriministeeriumi poole pealt kommenteerib muusikanõunik Eero Raun. Ja vestlusringis tulid teemaks ka sellised võimalikud variandid, kuidas seda majandusala siis natukene paremini korraldada, kuidas infrastruktuur või taristuid kuidagi teistmoodi kasutada. Siin kõneleb Andrus Kallastu. Tõesti, mul on mõningaid kogemused võib-olla olnud ka mujal maailmas ringi käies, et et kuidas, nagu riik tegelikult panustab just sellisesse nagu kultuuritegevusse, et väga palju nagu vaadatakse asju, ka sellise nimetataks seda siis infrastruktuuri. Vot sellist meedet meil tegelikult Eestis nagu ei olegi, seda võikski nimetada, marjamisi on nad olemas, tegelikult on Eesti rahvusringhäälingule olemas tasuta ütleme, reklaamimise võimalust ma saan see 20 sekundiline klipp, see on üks asi, teine asi, mida näiteks L1 projektiga seoses ma Prantsusmaal panin tähele. Et seal on ka niimoodi, et on olemas sellised spetsiaalsed teatrid, millel ei olegi oma nagu loomingulist kollektiivi, aga neil on olemas täisvarustusega tehniline ja administratiivne staff ja need ongi sellised majad, nad on heades kohtades, nad on selles mõttes riigi poolt rahastatud, nad ongi sellised kohad, kuhu nüüd eraprojektid saavad toota selle sisu ja minnes sinna sisse nendel teatrimajadel, nendel kohtadel on olemas finantsid, teha tõesti üle Prantsusmaa reklaami. Nende kahe institutsiooni vaheline suhe ongi nagu mitterahaline. Aga samas tegelikult rahad liiguvad, samas tegelikult on nagu garanteeritud üks tapmistöötabki selleks, et teha näiteks reklaami ja, ja see on nii-öelda riigi poolt kinni makstud, see on nagu riiklik meede ja samas ütleme need kollektiivid, nendel ilmselt on ka siis mingisugune konkurss ja, ja nii edasi, ka nad igaüks sinna ei pääse. See asi peab ikkagi tasemel olema, sellel peab olema ühiskondlik resonants, ühesõnaga saab olema hea produktsioon, hea asi, et nemad ei pea nagu sellega vaeva nägema ja, ja teisest küljest sõnaga need kaks asja on lahus. Ja mulle on tundunud, et mõningatel juhtudel Düsselises era- ja riigi nagu sektori nii-öelda koostöös, vaat need asjad võiksid olla produktiivsed. Nüüd kõik see, mis me räägime, on väga tugevalt seotud sellega, et meie ühe miljonilise rahval on sedavõrd palju andekaid talente mitte ainult muusikas, vaid ka teistel kunstialadel, et tegelikult me suudaks rahulikult täita kolme või neljamiljonilise turu vajadused ja sellest lähtub ka see väga konkurentsitihe olukord. Ja lähtub ka see, et paraku just väga paljud nooremad väga head tegijad pigem lähevadki algusest peale, otsima endale väljundeid just nimelt Eestist kaugemal, see on paratamatu ja samas on ka tegelikult omast küljest hea, sest igasugused esinemised väljapoole Eestit, sellega seonduv, silmaringi ja info on muusikule nagu õhk, mida on vaja ja seetõttu ma olen veendunud, et see Eesti muusikaelu pealisülesanne järgnevatel aastatel talongi selline võimalikult suur rahvusvahelistumine. Et saaksid inimesed käia esinemas nii palju kui võimalik, kõige erinevamad lahendusvariantidega, eks ole, rahalises mõttes, aga ka korralduslikus mõttes, et tutvustada eesti muusikat, seda kultuuri, mis meil siin on hankida sealt häid kontakte, uusi muljeid, mille pinnal siis pakkuda välja muuhulgas ka kodusele publikule selliseid uusi värskeid ideid. Väga palju Eesti inimesi elavad eemal suurtest linnadest. Mingisuguseid kultuuri tarbimise uuringuid on aeg-ajalt tehtud, paari neist ma olen saanud lugeda ja muidugi enamus inimeste mure on see, et nad ei saa käia teatris ja kontserdil. Esiteks nende kodukohta ei sõida buss või rong, neil ei ole lihtsalt transpordivõimalust. Ja teiseks on see ka väga kallis. Ja nüüd kas ei peaks olema ka üks näiteks? See ei ole nüüd eraõiguslike ainuke küsimus, see on nagu üldiselt kultuuriline küsimus, et viia need väga head kontserdid, mis toimuvad Tallinnas, Pärnus, Tartus, nende korraldajate poolt viia need ka võimalikult laiemalt väikestesse maakohtadesse. Sest neid kohti, kus väikestes kohtades mängida, on tegelikult väga palju. Meil on kirikud, meil on kultuurimajad, meil on mõisad, nii et oleks võimalusi, siis võiks viia iga nädal mitu kontserti linnadest kaugemale. Siin on leitud kuigi palju ka lahendusi. Aga mul on hea meel, et uus Kultuurkapitali helikunstikoosseis on üle võtnud eelmise koosseisu sellise põhimõttelise hoiaku toetada ühte sellist skeemi nimega muusikamaale mis on nii ära seletatud, selline, et kui kohalikud omavalitsused ise väärtustavad mõningaid eesti tippinterpreetide kontserte sellisel moel, et kohalik omavalitsus on valmistatud rahaliselt toetama, pluss kohalik Kultuurkapitali ekspertgrupp siis tuleb Tallinnast taha Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital pluss siis on selline produktsiooni abiga Eesti kontserdilt ja siis mitme jõu koostöös pannaksegi skeem paika, et näiteks Ralf Taal saaks Abja-Paluojas esineda ja nii edasi ja nii edasi. Et see töötab skeeme, mis on alustanud eelmisel aastal ja millele tahaks küll soovida pikka iga ja kindlasti suurenemist, aga peale selle skeemi loomulikult on igati loomulik, et väga paljud eraõiguslikud korraldajad katsuvad ka eraldi kokkuleppeid saada mõisadega, kirikutega ja nii edasi. Skeem, millest ma nagu rääkisin, et me oleme Pärnus rakendanud sellist kontserdisarja, kus tegelikult see asi nagu pöörlebki tänu kokkuvõttes linna hea tahtlikkusele ja see ongi see, et tegelikult noh, ma olen ise seda analüüsinud, ma olen ise selle sarja nii-öelda korraldaja see süsteem tegelikult hoiab nagu ka kõikidelt osapooltelt tohutult palju kokku nagu ajalist ressurssi, et seal on, seal on nagu võimalikult minimeeritud nagu üldse mingisuguseid maksetehingud kellelegi vahel, et see kontsert toimub nagu võimalikult koostöös ja nagunii rahad tulevad, eks ole, siis kohalikelt omavalitsustelt rahad tulevad mesinejate, taotlevad ise oma vahendeid, tulevad kultuurkapitalilt. Et kogu see süsteem on nagu läbipaistev, selge see planeerimine on, on nagu läbipaistev. Et noh, ma olen seda ise nii-öelda vaikimisi nimetan, olgugi et Pärnu linnas ei ole sellist infrastruktuuritoetust tegelikult olemas, aga ja nagu nimetanud seda selliseks infrastruktuuri meetmeks või toetuse meetmeks mida, mida neil endal tegelikult ei ole, aga ma olen seda öelnud, et nii nad tegelikult toetavad skeemi nimi on tegelikult selline. Et kas on arutatud, kas on selles mõttes plaani, et kas sa mainisid Eesti kontserti, et noh, meil on näiteks olnud väga suureks takistuseks kas või Pärnu kontserdimajas teha kontserti, sest meil ei ole tihti, on väiksema kontserdi eelarve nii pisikene et meil ei ole seda kahtekümmet tuhandet vanad rooli nii-öelda maksta saali üüri näiteks, et oleks olemas tõesti meede, mis ühest küljest ka motiveeriks Eesti kontserti nagu partneriks olema ka reklaami ja nii edasi, tal on võimsad süsteemid olemas selle jaoks, et ja teisest küljest ka sellisele erakorraldajale, kes tegelikult toota nagu sinna kvaliteetse sisu selle kontserdi jaoks, et tal on üldse võimalik seda kontserdi korraldada, et kas, kas on nagu sellist infrastruktuuri meetme teemat nagu arutatud? Ma arvan, et näiteks sotsiaalmeedia väga kiire areng on võib-olla avanud ka uusi võimalusi kontserdikorralduse valdkonnas, et kasutades selliseid kanaleid, mis ei maksa üüratut, raha, nagu on võib-olla telereklaam või ka mõne päevalehe reklaamipind, eks ole, on tegelikult võimalik ka sellised nii-öelda kogukonna kontserte korraldada, kus ütleme kasvõi mingid põlvkonnakaaslased õpingukaaslased, eks ole, hoiavad omavahel kokku ja 11 saavad väga kiirelt informeerida mingitest oma kontsertidest, kusjuures nagu ka mail ennem ütles tegelikult neid kohti, kus kontserte teha, on päris palju. Et sageli ongi nõndamoodi, et need lavad iseenesest on olemas, saalid on soojaks köetud, aga samas, teisalt, et on veel väga palju interpreet, kellel ei ole piisavalt palju pääsu sinnasamasse lavale, et professionaalselt areneda. Tähendab, et ilmselt ongi üks lähiaja selline süvenev suundumus, et meil tulebki otsida sellised nii-öelda ikonomy, patsid võimalusi kontserdikorralduseks, kus tõesti eraldi eesmärk ongi see, et hea küll, kui ka ei ole saal täis, siis vähemalt ikkagi Eesti intervjuu saab selle suure lava kogemuse, mida on tal väga vaja selle jaoks, et minna selle kogemusega ka välismaale. Aga üks üks asi on nüüd kontserdi korraldamine aga kontserdile eelnev prooviperiood ja see on ka näiteks erakorraldajale, on, on väga krõbe pähkel. Kõik kohad küsivad üüri oma ruumidest, aga näiteks orkestri proovi, suurvormi, proovikoor, orkester, sa ei saa teha seda kuskil kuurinurgas, seal peavad olema teatud tingimused, seal peab ruum olema, õhku peab olema. Rääkimata sellest, et puldid ja toolid ja valgus peab olema ekse. Et vot see on ka üks väga suur murekoht tegelikult. Taristu meede võiks sisaldada ikkagi projekti kui tervikut, ühesõnaga see hakkabki peale ikkagi proovi perioodina ja lõpeb kontserdina ja, ja ühesõnaga, et ta on nagu üks, üks terviklik, ma pidasingi silmas ikkagi ühte terviklikku projekti mitte ainult seda ühte esinemist jah, tulemit, aga ühesõnaga lihtsalt, et see on ka sellel on selge rahaline hind, et sellele on välja arvutatud, et see ei ole, ei ole niisama, et sa oled Estonia kontserdisaalis ja annad seal kontserdil. Oletame nii, et tõesti keegi kellelegi ei maksa selle eest otseselt, kellega ükski arve ei liigu, aga tegelikult on teada, et selle asja hind on 35000 vana krooni. Et see on antud juhul nüüd siis Eesti riigi läbi Eesti kontserdi tegelikult infrastruktuuri, sedasama taristuline siis toetus nüüd sellele kontserdikorraldajale, et lihtsalt lihtsalt üleüldse selline nagu rahastamise või selline vahendit nagu selline meede üldse nagu tuua orbiidile, mul on nagu see ettepanek lihtsalt võib-olla Eerole ja ja nagu Eesti kontserdile raha ei lähe kellelegi, kuna, kuna nagu eraotsaga ilusasti raha on juba kulutatud, saal on soojaks köetud ja nagunii ta eksisteerib. Eks see saal on ju olemas, aga ühesõnaga ta ei ole mitte kommertsmingisuguse ürituse kasutuses, vaid ta tuleb nagu teatud meetme alusel ta tuleb nüüd ütleme selle loovisiku kasutusse. Kui ikkagi täiendava maksulaekumise toel on järgnevatel aastatel võimalik ka seal eelarvet suurendada, siis kindlasti need mõtted saavad olema väga aktuaalne debatiallikas, sest iseenesest on olemas ka mõtled selle jaoks Tuua täiendavalt juurde niinimetatud resideerivad kollektiivid, eks ole, kes siis oleks, ütleme, kaheks või kolmeks aastaks otsustatud, et nad saavad sellise natukene enama soodustus rezhiimi, mis loomulikult eeldab väga palju värskeid ideid selleks et publikut katkestada. See kindlasti saab olema valdkonna sellise väga pingsa tähelepanu all. Ja loomulikult see nõuab selline valiku tegemine, sellist laia kandepinda üks printsiip, millest kahtlemata Ta mina muusikanõunikuna oma tööst lähtungi on see, et need kultuuripoliitilised otsused, mis ka rahastamisel on tehtud, et nendel oleks ikkagi valdkonna selline toetus, aru saame kanda ning taga, sest ka rahastamisotsuseid nii ministeeriumi komisjonides kõige kultuurkapitalis teevad ikkagi oma ala eksperdid, neid ei tee mina kabinetis üksinda. Tänavu on eraldatud programmile eraõiguslikud muusikakollektiivide kontserdikorraldajad märksa suurem toetussumma ja ka taotlusi tuli märksa suuremale summale kui tavaliselt. Palusin, et muusikanõunik Eero Raun teeks väikese ülevaate kas taotlejad näol on tegemist varasemate tegijate suuremate soovidega või on siin ka uusi tegijaid. Eelmisel aastal kahe tookord veel eraldi tegutsenud programmi peale oli meil kokku 23 pluss 19 ehk siis 42 taotlust praegu on ligi 60, loomulikult taotlevad staažikad tegijad, aga lisaks on küllalt palju juurde tulnud uusi taotlejaid, siin on selgelt näha, et üks või teine noh, sellise kergema muusika ansambel, kes tõesti aastaringselt tegutseb, on kirjutanud taotluse, aga on üks täiesti uus suundumus ka, et mul on täiesti iga päev helistanud inimesed väiksematest asulatest, ütleme näiteks maakultuurimajade juhatajad, kes ütlevad, et vaat eelmisel aastal veel oli ka meil vallal ikkagi mingit raha kultuuri jaoks, aga tänavu enam ei ole. Kas teil on võimalik meie seda festivali või mingit muud initsiatiivi toetada ja nad kirjutavad taotlusi? Küllalt palju neist tõenäoliselt ei kvalifitseeru, kuna lihtsalt on teatud tingimused, millele nad peavad vastama, võima soovitan neile mõnda teist programmi, näiteks kas folkloorifestivalide programmi, mida jagab tänavu rahvakultuuri keskus või midagi muud, et nad ikkagi saaksid oma murele lahenduse, leiaksid rahastamisallika. Aga seal selle initsiatiiviga on seotud ka küllalt palju tõesti professionaalsete tippmuusikute esinemised just nimelt maapiirkondades, mille kahtlemata on vaja kaasa aidata. Nii et konkurents on tihe. Mina mõtlesin tegelikult sinna aasta lõpus oli selline Pärnus selline tähesäraüritus, kus oli ka kultuuri ja sporditegelased olid kõik kokku kutsutud ja mina mõtlesin ikkagi selle peale konkreetset Pärnu kontekstis, et kui hästi on tegelikult sportlastel asjad korraldatud, mina ütleks, pigem tuleks nagu sellest valdkonnast õppida, kuidas asju korraldada, kuidas asju korraldada niimoodi, et see läheks nagu ühiskonnale peale tekiks tegelikult see resonants, kusjuures tegelikult naised on samas Pärnu kontekstis, et ma võin öelda niimoodi, et Pärnu kultuurielu ei saa lähedalegi sellele tipptasemele, mis on Pärnus spordielu, sest need inimesed käivad, reisivad ümber terve maailma, võidavad olümpiamedaleid. Et ühesõnaga, see on täiesti teine tase, et siin on ainult müts maha, mina arvan. Kultuurielu ja spordielu ei peagi üksteisele vastanduma, vaid nad täiendavad 11. Kui nende valdkondade esindajatel on omavahelisi kontakte, palju siis üksteiselt õpitakse ja ma arvan, et tulemus on selle võrra sünergeetiliseks. Lihtsalt sellelt spordi elukorralduselt oleks praegu väga, väga palju õppida, täiesti nõus ja see oleks üks, üks minu meelest täiesti asi, me räägime loomemajandusest ja millest kõigest veel, eks ole, tegelikult tuleks vaadata, kuidas on spordielus need asjad korraldatud, kuidas tegelikult see spordikoolist on raske öelda loom ja ma ei tea, mis majandusse siis on seal eraldi majandusharuspordiga seotud. Et kuidas on seal ikkagi asjad tegelikult korraldatud, mis on need positiivsed kogemused, mida võiks tegelikult üle võtta, et neid samu kultuurikorralduslikke muutusi läbi viia? Jah, ega. Näiteks olümpiaaladel ei tehta reegleid ümber selle nimel, et televaatajal kodus oleks võimalikult mõnus ja huvitav vaatemängulise neid jälgida. Et meile võib see ideena meeldida, sest sport justkui ei kaotaks ka midagi oma sellisest puhtast olemusest muutuks võib-olla liiga palju show business-iks, aga paratamatult me peame sellega arvestama oma muusikamaailma juures. Ja sellepärast ka siis, kui me räägime näiteks pressiteate koostamisest on ilmselt oluline muusikal, kes presidendid kirjutab, mõelda selle peale, et mitte, et mis on tema arvates oluline vaid, mis võiks olla selle sihtgrupi, selle lugeja arvates oluline. Ükskõik, kas me räägime lugejas siis juba reaalselt, et nii-öelda lõpptarbijana lehelugejana või siis esialgu selle lehe toimetajana, kes peab ka sellest infost vaimustama, mida muusik endast välja annab. Sõnas Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Eero Raun ja vestlusringis osalesid ka Corelli Music kontserdiagentuuri korraldaja May'l sildas ning Pärnu ooperisarja parlament null seitse Pärnu nüüdismuusikapäevade korraldaja Andrus Kallastu. Vestlusring klassikaraadios oli muidugi palju ulatuslikum ja seda terviklikult võite kuulata juba järgmisel kolmapäeval saates telk no algusega kell 14, null viis ja hiljem on see vestlusring ka klassikaraadio koduleheküljel järelkuulatav. Järjehoidja. 19. jaanuaril märgiti pressiga Paul-Eerik Rummo sünnipäev, mida kirjanik ise küll keeldus ühendumast sõnaga juubel. Aga põhjust andis Paul-Eerik Rummo tähtpäev siinkõnelejale vaadata ta tekstide rakendamist helitöödes. Vaevalt et minu poolt leitud rida on ammendav, aga näppu jäid mulle niisugused teosed. Veljo Tormis, Mahtra sõda, kantaat segakoorile ja puhkpilliorkestrile show'd annab runo tuleri. Gustav Ernesaks segakoorile 1962, kolm mul oli kaunist sõna poeeemmess koorile, flöödile välja tormiselt kolm laulu, Paul-Eerik Rummo sõnadele naiskoorile välja tormiliselt kodumaa sünnipäev, kantaat ühendkooridele laulupeoks. Veljo tormiselt jäeti ette kandmata. 1964 65 Hamleti laulud meeskoorile meestel laulud meeskoorile tasase maa laul, meeskoorile, ühtehoidmise laul, meeskoorile. Kõik Veljo Tormis elt. Ja nende lauludega seoses tekib loomulikult mõte, milline side on kaasaegsel luulel heliloojaga. Me ei hakka seda keerulist teemat siin põhjalikumalt arutama. Aga Eesti muusikat jälginud inimesed märkavad, et meie heliloojad on väga luuletundlikud ja mitte ainult vanadel klassikutel, et ei otsita tarvilikke tekste, vaid sageli ka sõna kõige otsesemas mõttes. Tint märgadelt käsikirjadelt leitakse muusika jaoks tarvilikku tõuget. Aga selle kõige kohta on lugeda Veljo Tormise enese suust kirjutatud arvamused, mälestused nende aegade kohta. Raamat välja tormis jonni pärast heliloojaks. 62. aastal algas minu loominguline koostöö Paul-Eerik Rummoga kuigi olen tema nime maininud juba aastast 1958, kui ta kirjutas koolipoisina kantaadi Mahtra sõda teksti. Ma elasin koduväina Rumorde peres, siis olid meie Paul-Eeriku toad kõrvuti. See oli Pärnu maantee 23, korter viis. See on ajalooline maja. Seal olid lühikest aega enne sõda elanud ka Aino ja Oskar Kallas. Pärast sõda anti sinna kortereid kirjanikele ja teadlastele. Seal elasid Semper viidingute. Keegi akadeemik ja endine majaomanik Rumonovitš Semper elas samas korteris. Praegu keelab Lilian ja Rummo oli tema põrandaalune naaber. Nii ta nimetaski, et Rummo on tema põrandaalune. Rummo korter oli suur, viie või kuuetoaline, seal jätkus ruumi kõikidele. Nii et Pärnu maanteel oli meil üks tuba. Hiljem, kui Kirjanike maja valmis, sai kollis Rummo pere sealt välja ja sellest sai ühiskorter. Sinna tulid uued kirjanikest kaasüüriliselt Rammud ja Kaugverid. Meie elasime seal 63. aastani, kuni sain korteri heliloojate majja. Niisiis, Paul Eerikuga, elasime Pärnu maanteel korteris kõrvu. Ta oli siis reaalkooli poiss. Ta oli vastne 16 aastane, kui ta mulle selle Mahtra sõja kirjutas, kas see oli nii-öelda minu tellimustöö temale. Aga meie loominguline koostöö algas siis, kui tema luulekogu oli ilmunud. See ilmus 62. aastal. Seal oli luuletus kingitused, mis algas nii. Kolm mul oli kaunist sõna. Mina paningi selle esimese rea oma töö pealkirjaks ja kirjutasin sellele muusika. Vigalas kirjutasin. See lugu tuli mul väga kergesti. Tänasele saatele tegid kaaslased Neeme raud, Kerri Kotta nelevas seishelt Igor Karsnek ja Tiia Järg. Ja saate mängisid kokku paraatorid Helle Paas, Katrin maadike Saadet toimetas Mirje Mändla. Pilkaja.