Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna vahelduseks ühest luuleraamatust. Nimelt on siis Eesti vene luuletaja Iifi Limonov andnud välja raamatu väärastuste käsiraamat. Eesti keelde on selle pannud lausa neli tõlkijat. Katrin Väli, Maarja Kangro, Igor kott, juhia Kajar Pruul. Tegu on ilusa punase raamatuga, mis sisaldab kokku veidi üle 30 luuletuse, neist kaks on siis pikemad tsüklid, nimelt NSVL ja kuu madrused. Ülejäänud aga veidi lühemad luuletused Teeii finimoonema, võib-olla lugejale isegi rohkem tuntud oma esimese ja seni ainsa proosaraamatu mitteeukleidiline geomeetria tsoon kaudu, mis ilmus siis paar aastat tagasi Aare Pilve tõlkes eesti keeles. Aga põhimõtteliselt on Filimulav luuletaja ja luuletajana ta ennast ise tunneb. Ja kes selles kahtleb, sa pead tõesti lugema väärastuste käsiraamatut? No võib öelda, et vähemalt tükk aega ei ole eesti kirjandus säärast luulet näinud. Seal Paroclick jõuline, läbimõeldud Pleonastiline, ehk siis täis palju sõnalisust, isegi liigsõnalisus. Samal ajal on see raamat triimilis, rütmiline sisaldab ühest küljest nii intellektuaalset kui ebaintellektuaalset materjali. Siin on nii romantikat kui just sellist rõhutatud natu realismi. Seal on iseendasse vaatamist kui, kui maailmaga arveteõiendamist. Noh, siin on lühidalt kõike feni Moonovan tõeliselt baroklike autor ja ja teda on selles mõttes lust lugeda, teda ei ole kerge lugeda, aga ta on väga võimas, jõuline ja kuidagi nii mõnusalt luule ja iseenda üle irvitab ja nende asjadega mängiv. Et mitte hetkekski ei teki kahtlust, et need read siin raamatus on tõesti pannud paberile suurt poeet. Aga ega luulest ei olegi mõtet niisama rääkida, ikka tuleb seda lugeda ka ja nii ma loengi ette siis. Katrin Väli tõlgitud luuletuses emfiira väärastuste käsiraamatu leheküljelt 40 emfiira tegelikult Tallinn pole meeldivam linn kui UFO. Ka siin on omad kiiksud täiesti nagu Stockholmis dekoratiivsuse tungist kahjuks kuskil mööda ei saa. Näe, võtab ja viib mind kullakest wushowyeri juurest Kreenholmi. Logistad vaikselt tööle. Järsk, kui maksahaakmaleõpikut uurib tütarlaps, jakis nahksed, on kevad, Tehiermitiseeriv, hapnik haihtub plaks, iga eluperiood lõhnab millestki raskest. Vanadus Ruskist kardinaist, lapsepõlv otsekui piin. Bändi Deep Purple, Austria lõhnab bänd, tiib õpilist. Ehk ongi elu kaunis, pole ennast veel kurssi viinud. Läksin õhupallidele nõelaga, jagasin lööke. Nii et selline luule siis omamoodi kohmakas ja raskepärane nagu öelda, et väga paljusõnaline ja, ja samal ajal väga kaunis selline läbitöötatud, läbi mõeldud ja mõnusalt narratiivne. Narratiivselt luulet muidugi Eestis harrastatakse, aga just teel siia saatesse ma mõtlesin selle peale, et kui noorem eesti luule tegeleb muidu selliste üsna sotsiaalsete küsimustega ja teeb selle tihti väga napisõnaliselt väga konkreetselt siis Filipp Moonov peidab justkui oma sellise palju sõnalisuse varju. Sellise mõnusa muige kogu maailma üle, ka tema räägib sotsiaalsetest asjadest, ka tema on konkreetne, aga see konkreetsus nende paljude sõnade varjus selle asemel, et kirjutada üks rida kirjutab ta hoopis kaheksa, selle asemel, et panna ühte ritta kolm sõna paneb ta 20. No hea küll, 20, mitte 10. Ja, ja see on kuidagi hästi tore ja sugestiivse. Ja, ja värskendav tõesti, sellist luulet ei ole eesti luulepildis ammu nähtud. Ja see on ainult tore, et niivõrd mitmekülgset materjalile meil siin on. Väga loodan, sellesse tekstivalimikku suhtutakse tõsiselt ja võib-olla annab sega, uusim pulss. Nagu öeldud, ei ole ju väga palju Eestis just sellist riimilis rütmilist, luulet ja võib-olla Filimonovi väärastuste käsiraamat näitab nii mõnelegi noorele autorile, et ka nii saab ja see ei ole sugugi vanamoodne või tühine või selline liigselt vormidesse kinni jääb vaid vastupidi, Filimonov jõuab minu meelest lähemalegi luule Essentsile kui mõni teine, kes ainult vabavärssi taob. On ju ka see lõppude lõpuks vormi kultus, kui sa ainult meelega vabavärssi kirjutada. Ja ega ma ei oskagi selle pisikese punase kirjastuse tuum avaldatud raamatu kohta muud öelda, kui et seda tuleb lihtsalt lugeda. Ja lõpetuseks loeme ette selle raamatu lõpuvärsileheküljelt 91 nimega allegro Vivaatia. Ja kui küsitakse ekveepassaa, vastad alati Pansai, mõeldes endamisi sela Vii või alangi r kummana, keeran vahel veel tempora omoores harvaga jeenendasaine äärmiselt harva sotsialism Omuerte ja juba üldse mitte kunagi ei, kuna kunagi või kui ehk vaid hirmuunenägudes Nolit angerjat sirkulas, Meos, aga ometi ainult nii tasukski vastata. Niisiis määrastuste käsiraamat Peeii Filimoonamilt, head lugemist.