Narride laev, ka meil on teatrijutusaade ja käivitasin auto ja sõitsin Rakvere linna. Et vaadata lähemalt, kuidas siis niisuguses väikeses toredas töökas linnas see teater toimib ja mida inimesed sellest teatrist mõtlevad. Ja mingisugustel, objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel istume me siin õdusas Rakvere teatri koosolek ruumis koos kahe mitte enam päris noore teatritegijaga. Erni Kask ja Peeter Rästas. Kuidas te ennast siin ja praegu sellest teatrist tunneta ja millest teie teatripilt koosneb? Aga millest teatrivilt koosneme? Laias laastus koosneb selles teatris, kus mina töötan, teatripilt tööplaani järgi ja ja seal on proovid, väljasõidud, etendused. Minu teatripilt koosneb sellist noh, põhiliselt koosneme sellest teatristiil nagu Erni ütles, väljasõidud ja proovid, etendused. Peetriga kahekesi istume, et lisaks sellele teatrile koosneb meie teatritegemise pilt veel ühest. Päris teatriks seda võib-olla nimetada oleks palju, aga ütleme sellisest loomingulisest ühendusest, kes siiamaani tõsi küll, on tegelenud põhiliselt etenduskunstidega, aga ta on avatud loominguline ühendus, sellepärast võib ta suunduda ka mõnele teisele kunstirajale. Ja selle nimi on Nuuni joon ja mul on väga hea meel öelda, et need kolm inimest, kes siin kõik räägivad täna on selle Nuuniooni liikmed. Mina olen selle selle Nuuniooni nii-öelda projektijuht ja Peeter on selle Nuunioni idee juht, kuigi noh, ega meil mingisuguseid ametinimetusi otseselt ei ole, et nii on lihtsalt kujunenud. Minu jaoks on ta Rakvere teatri kõrval teine viis, kuidas oma vajadust kunsti teha väljendada. Panen siis lõpetaks oma teatripildi ikkagi ka teatripilt, koosneb ikkagi enamused sellest teatrist, siis koosneb ka sellest, mida monteerija näen mujal, eks ole, no ja nagu Erne ütleb, Nuunioon on veel igasuguseid variante siin, eks ole, see kõik, mis ma mõtlen hetkel sellest, mu teatripilt koosneb, millest sa mõtled? Igasugustest asjadest. Huvitavatest asjadest mitte ainult elu põhiväärtustest, vaid pisikest tühjast aiast, ühesõnaga kõigest, aga noh, selles mõttes, et nagu herneütleb, et millestki teatripilt koosneb nii-öelda reaalses maailmas või konkreetses ajas ja ruumis, siis on küll jah, Rakvere teater on see, milles mu teatripilt on pandud koosnema. Aga noh, olgem ausad, mina üritan igatpidi seda teatripilti nagu laiendada ka sellega, et Rakvere teater kui selline institutsioon kui selline ei võtaks mu teatripilti nagu mingi eriline hiid, kaheksa algend enda embusesse, et oleks seal teatripildis muid asju ka. Aga neid on õnneks. No kas siis on oht, et üks mingisugune organisatsioon olgu tema nimi siis Rakvere teater võtab kogu selle teatri nägemuse teatrijõu ainult endale ja ja sinna kõrvale mitte midagi muud ei jäta ja sa muutud mingil kombel noh, ma ei tea, tema orjaks või. Vaat, siin on küll üks asi, millega viimati olen vaielnud mõne inimesega, kes on väljaspool teatrit üldse ja nii edasi seesama asi, mida me tegelikult kuulame oma emalt igalt poolt või isalt või et et mul on raske tööpäev selja taga ja ma ei viitsigi vaadata ja mõelda muudele asjadele. Mul ongi tore, kui ma saan lihtsalt välja lülitada ennast. Ja ei ole nagu sellega nõus, et täpselt tegelikult on ka see kehtib selle teatri kohta, et kui mingi asi muutub nii rutiiniks või sa lased sellel muutuda enda jaoks nii rutiiniks, need sa enam midagi ei tahagi, see ongi sul ainult töö, et siis ma ei näe nagu selles mõttes materjal, eriti ei näe ma erilist pointi, et arusaadav on see, kui sa pead pead üüri pärast tegema midagi, mis sul võtab selle jõu ära, siis noh, okei, ma ei oska sellesse nii süveneda ja ja see on võib-olla vaidlemise koht, aga noh, teatris eriti ei tohi nagu ise lasta muutuda seal rutiiniks, aga noh, eks ta luht muidugi on, kui sa oled ikka noh, meie jaoks hommikust 11-st õhtul kella 10-ni oled vahest kauem, kui väljasõit on, oled mingis ühes rattas, siis loomulikult on oht tekkima, aga sellega tuleb ise diilidena. Midagi ei ole teha, on muid asju, mis võivad huvi pakkuda, peaksite pakkuma ja olekski tore. On olnud ka aegu, kus, kus ma olen saanud öelda, et Rakvere teatris töötamine on selline mõnus hobi sest et reaalsed sissetulekud on tulnud kuskilt mujalt. Aga noh, see on, kui me läheksime praegu kohe seda rada pidi, me ei pea seda rada pidi minema. Oota nüüd sa ikkagi sõlmisid ühe korraliku sõlme siia kokku, et töö, ütleme riigiteatris. Noh, see on ju niisugune töö, see on niisugune hea positsioon teha neid asju, mis sulle meeldib. Aga tuleb välja, et teinekord on vajalik elus püsimiseks teha tööd. Kuskil mujal ja vaimselt vormis püsimiseks on vaja teha veel asju kusagil mujal nii-öelda kujunenud, et ma olen seda ühes. Ma ei tea, õnnelikus õnnetus kirjatöös siin mõni aeg tagasi ka natuke täpsemalt lahti kirjutanud. Et nii-öelda jah, kujunenud, et mõnes mõttes tähendab näitlejana riigiteatris töötamine sellises süsteemis, nagu ta meil praegu on nii-öelda nagu sotsiaalset eksperimenti noh, eksperimentide igas mõttes selles mõttes, et et selle kõige juures oleme me veel, kuidas ma ütlen, ütleme otse välja alamakstud. Et, aga jah, et, et siin on nagu jah, tõesti selle mingis mõttes võib seda teatripilti justkui defineerida, nii et siin on selline kolmepealine hüdra mis, mis tähendab siis nagu raha teenimist selles nendesamade oskustega, milles ma olen koolihariduse saanud, ehk siis näitleja siis on seesama, kus ma igapäevaselt töötan, hoian nii-öelda seda institutsioonist teatrimaja üleval oma pisikese osaga ja siis on see kolmas, kus ma nii-öelda teen kunsti. Kolm peatun sellel hüdra nagu tõepoolest olemas. Vahel võivad kattuda, aga vahel mitte need hüdraabiad selles mõttes on küll see, et ega riigiteatris kui institutsioonis töötamine, kui rääkida, noh, riigiteatrites, meil on väike teater, meil on see isegi võib-olla kuidagi noh, ei ole nii terav. Muidugi, ega ma ka ei tea, teiste teatritega vabalt rääkida, aga, aga teisest küljest on see, et ega siis midagi teha, on ju, et kui ma siia tööle tulnud, siis ütleme, et kui me hakkame Kunstiga tegelema siis näiteks sõprade või inimestega, kellega ma olen teinud oma täieliku vaba valiku ja konsensuse, leidnud, et me hakkame nüüd koos tegema midagi me vaidleme asjad läbi, me räägime asjadest, mis võib olla asjapuutega midagi, aga me oleme ise teinud selle valiku, et me, me teeme midagi, on sellel natuke teine, Tartus ma ei ütle, kas parem või halvem alati pruugi parem olla kui see, et noh, nagu riigiteatris on ikkagi see, et me oleme vette visatud grupi inimestega, kellel noh, kus ei ole, ainult meie valiti määra. Et ei ole niimoodi, et mina valisin siin töötamise tihtipeale noh, paljud on neist on ka valiku ees, seisavad selles mõttes muidugi sa seal valiku teed, aga karm tõde minu jaoks on see, et ega siis kõik, kes siin teatris nii palju, kui ma ei taha, finaadi tahaks ega puht mainida veregrupilt, mis iganes, me ei ole ju sõbranna. Me oleme kolleegid, lihtsalt, mis on, mis on karm tõsiasi. No selles mõttes, et me, me peame enamuses, seisneb töö nagu igas teises töökohas kompromisside tegemiseni. Et ütleme, kui me valmistame ette mõne mõnda Nuunioni ettevõtmist, siis, siis seal me vaatame küll, et, et need inimesed, kes kokku satuksid, nad ei pruugi olla samade vaadetega asjale parem on kui nad ei olegi, aga selles mõttes, et nad nagu jagavad omavahel mõtteid ausalt ja, ja see resultaat on nii-öelda aus tulemus, et me ei pea tõesti ei pea siin võitlema publiku pärast või noh, nii-öelda nagu puhas kunstiline väljendus on siiamaani olnud. Nuunioni ettevõtmised. Vaata ka siit olid need kaks sõna, üks oli publiku eest võitlemine ja üks oli aus ja puhas väljendus, kas siis riigiteatris töötamine on publiku eest võitlemine ja ausale enese väljendusel selles valemis ruumi ei ole? Noh, nad ei ole nii mustvalgelt võetavad, aga ma pean ütlema, tegelikult mulle tundub, et, et selle eesti teatripoliitika koha pealt kuidagi nagu püütud seda olukorda ilustada mingil hetkel ja tegelikult me võiksime nagu välja öelda mõned asjad, mis on faktid tõesti, Nuuni joon, kes kui on olnud rahastatud, siis on ta rahastust saanud reeglina Kultuurkapitalist või on tulnud appi kasvõi seesama Rakvere teater, kes kogu nägu, kuidas ma siis ütlen kõikidest tõmbetuultest hoolimata on väga soosiv ja, ja nagu nagu laialt ringi vaatav institutsioon? Hetkel Nuuni joon tõesti ei pea nagu võitlema publiku pärast sel hetkel, kui Rakvere teater, selleks et toimida, peab võitlema publiku pärast. Me oleme publiku, me peame neile alla mängima. Me oleme nendest väga-väga otseses majanduslikus sõltuvuses. Mis ei tähenda seda, et selles samas majas siin ei, ei tehtaks asju, millele ei oleks kunstilist väärtust. Või noh, ütleme kõrgemat kunstilist väärtust, kui ütleme on sellised tavalised väljendamises, mis ringlevad, ma arvan, nii meie majas kui mujal seda suure saali kassatükk lastekas. Need on muutunud nii-öelda selles, mis peaks olema ideaalis kunstitemplist, nagu ütleme, tavasõnavara osaks. Sellised väljendid noh, jah, me siin mõtleme nii-öelda publiku ja raha pärast. Aga mis võitlusse siis selline on, kuidas käib teatri võitlemine publiku ja raha pärast? No sellest on nüüd viimasel ajal ju päris päris mitu kirjatüki ilmunud mõni aeg tagasi. Tiit palu intervjuu Postimehele, mis, mis väga selgelt nii-öelda mõningatele kitsaskohtadele meie kultuuripoliitikas viitas. Riigi rahastamissüsteem, noh, võib minna detailidesse või minna nüanssidesse ja ja öelda, et et mingid asjad on korras, mingid asjad, mitte aga laias laastus. Me peame võitlema selle eest, et inimesed oleksid saalis, meie etendused peavad olema välja müüdud, sellepärast et teatri omaosalus sellises rahastamises süsteemis muutub aina olulisemaks. Kui sa võitled publiku eest saalis, siis kellega sa võitled? Noh sisuliselt peaks olema tegemist nagu nagu teatritevahelise konkurentsiga, kuigi mulle tundub, et me nagu omavahel konkurendid ei ole või vähemalt ei ole seda kuidagi nii sõnastatud. Aga nii see on, ma üks päev jäi, jäin selle üle mõtlema, et miks peab olema nii, et lavastus, mis ei ole veel esietendunud, peab olema välja müüdud. Ma ei tea, mis loogika selles on või miks, miks ma pean olema kindel, noh, ma võin, loomulikult ma vaatan komponente, millest see lavastus koosneva vaatan materjali. Ma vaatan lavastajat, ma vaatan trupi, kes on üles antud, kes seal mängivad. Et ma võin ju justkui eeldada, et see, see tulemus on selline, mis võiks olla hea, aga tegelikult ei ole selleks mitte mingisugust garantiid. Vähe sellest, et esietendus on välja müüdud, on on teatreid, kus on välja müüdud teine, kolmas neljas etendust, see on muutunud selliseks normiks malliks. Ja teater on selle üle uhke, ta peab selle oma oma pisikesse statistikasse kirja panema ja ta on selle üle uhke, ta on sellega rahul. Akas On siis halb, et etendused on ette välja müüdud? No minu meelest on see pisut ebaloogiline. Me ju ei tea, mida ma vaatama lähen, ma olen juba nõus selle kindla peale ära ostma. Kindla pealsust on nii-öelda selles kultuuripoliitikas palju kindla peale minekut teatris töötavate inimeste poolt kindla peale minekut publiku valikutes kindla peale minekut, materjali valikutes väga palju on kindla peale minekut. Minu meelest mis võib olla seotud hea kunstiga, aga ei pruugi seda olla. Kindla peale minekut siis selles mõttes, et kui mina olen keegi publiku hulgast ma mõtlen, et, et mul on vot sellised lemmiknäitlejad ja ma näen, et päris hea hulk mängib selles etenduses kaasa ja siis ma tean, et mul on sellised lemmikkirjanikud ja see etenduse tiitel läheb ühega nendest kokku. Siis ma justkui teen mingisugused otsustused, millega sina Erni rahul ei ole, sest ma peaksin kuidagi teistmoodi otsustama. Mõtlesime tasemel siia lisada, et teatri nii-öelda turundusosakonnad, kes on kindlasti väga tublid ja töökad inimesed, mida näitavad, kas need etendused on ju välja müüdud juba enne esietendust näevad sellega väga palju vaeva, et leida just nimelt need materjalid, kus kõik need ideaalsed komponendid oleksid olemas. Toode, nii-öelda oleks võimalikult kiiresti inimesest tähelepanu äratav jätta see kiiresti kaasa haaraks. Sa siis väidad seda tegelikult, et teater ei tegele suures osas mittekunstiga mitte sellise asjaga, mis tuleb tegijate niisugusest loomevajadusest, vaid ta tegeleb tootmisega, kalkuleeritud lihvitud toodete tegemisega. No ei, võib nii öelda küll, kusjuures ei ole, seepeale on, on oluline see asi, mida Peeter mainisid, et inimesed on sinna kokku pandud meelevaldselt võib-olla ideaalis ühesugune kunstiline kreedo, aga tegelikult olgem ausad, kas on, et selles mõttes kindlasti on, noh, ma ei saa ju kõigi nimel sõna võtta, aga noh pigemini kahtlen, et neil ühesugune kunstiline kreedo on, aga nüüd me jõuame nagu minu meelest väga olulise asja juurde, on see, et mida kindlasti paljud, kes on seda juba kuulanud, seda saadet mõndagi küsivad, et aga mida te seal olete? Miks te seal olete? Miks te seal olete? Et mina pean tunnistama päris ausalt, et eelnev jutt, mis me kõik rääkisime, nagunii igav ja igal pool räägitud, et ma ei viitsi sellega kollektida. Et me püüame tegelikult nagu sukelduda teatripoliitikasse nagu natuke poole vinnaga selles mõttes, et noh, kas me siis laseme ennast poliitikal valitseda või me ei lase ennast poliitikal valitseda või natuke laseme poliitikal ennast valitseda? Selles mõttes muidugi me oleme alamakstud, sisuliselt see oli minu jaoks igav-na. Aga miks ma siin olen, on see, et siin on nagu mina ei tea, noh eelneva jutu valguses on nagu väga keeruline sellele küsimusele vastata, sest et see tegelikult on juba suunanud või pannud paika mingi vao. Miks ma olen ma, mul on mitu põhjust, miks ma olen üks põhjus on see, et algselt ja ma praegu vaest hägustub, vaest hakkab kuhugi ära kaduma. Aga mind väga huvitab selle organisatsiooni, mille nimi on Rakvere teater. Mind väga huvitab selle organisatsiooni käekäik või tee või misiganes areng või mitte areng. Et mind huvitab selles nii-öelda kaasa lüüa nii palju, kui ma vähegi suudan või jaksan. Sest et noh, midagi ei ole teha, siin teatris on ikka jällegi ma ei tea võrrelda, aga meil on ikka kraaksumist päris palju igasuguste asjade üle. See kehtib igasuguste, noh, mina panin käe südamele, võib-olla ma tihtipeale plärtsun isegi liiga palju reklaamide muude osas, kus mind ei peaks nagu koti maine. Teisest küljest on see loomulikult koht, mis maksab minu üüri. Midagi ei ole teha, mul üür vaja maksta ja kuna üür kattub tööga, mis mulle sisuliselt meeldib, mis ei pruugi mulle meeldida hetketi ajuti ei pruugi meeldida või ma ei pruugi nõus olla mingite tendentside või trendidega, mismoodi minu töö on suunatud. Kuid sisuliselt see töö mulle meeldib ja seda ma saan siin teha hoolimata sellest, et seal riigiteater. Ma ei, ma ei näe, nagu just kus ma ennast nii väga paremini tunneksin. Ses mõttes, et rahulolematus ikkagi geenides ja rahulolu mõttes on, see ei ole üldse halb asi mitte üheski aspektis rahulolematusega. Aga küsimus on selles, et Mul oleks parem, võib olla täiesti üksinda kodus töötada, mis on ka täiesti võimalus, aga ilmselt mul pole endal mune olnud, et seda nagu pealehakkamist endale võtta või, või kas ma saaksin hakkama, see on teine küsimus. Kindlasti on ka mingi hulk mugavust. Kusjuures ma pean nagu nõustuma nende punktidega absoluutselt, mida sa ütlesid, lisaks ma pean ütlema seda, et kuivõrd on kunstiline väljendusvajadus olemas, siis riigiteatris töötamine hoiab mind kui näitlejat või kui kunstniku töös nii-öelda hoiab meil mootori käimas. Ma ei tea, ma ei ole seda varem kogenud, sest et ma olen samamoodi 10 aastat teatris olnud küll kahe teatri palgal kahe riigiteatri palgal nii-öelda, aga ma ei ole olnud mingi tegelikult ma olen olnud ühe perioodi nii-öelda eemal praktiliselt pool aastat teatrist, kus ma käisin etendusi mängimas, mis oli minule isiklikult superluks aeg selles mõttes, et mul ainult oli palju aega järele mõelda ja tegeleda mingisuguste asjadega, aga ma pean ütlema, et ma nii-öelda kunstnikuna olin roostes või noh, läksin rooste. Selles mõttes ma ei osalenud prooviprotsessis. Ma tundsin, et ma ei ole töös, sel ajal hoolimata sellest ma õhtuti käisin etendusi andmas. Seda võib ka öelda, et see on minu enda isiklik vigane, hoia ennast kuidagi muud moodi tööl, ma ei kirjuta raamatut samal ajal või maali jah, vastuseks öelda, mugavus on selles asjas ka päris päris oluline, märksa. See ei olegi tegelikult niivõrd mugavus kui tegelikult seesama turvalisus, et noh, mingi mingi tugijalg on olemas, noh teine asi. Mis ma tahtsin öelda, et jah, mind huvitab Rakvere teatri kui institutsiooni käekäik ja et sinu eelneva jutuga Peeter nagu haakida, on see, et aga võtet Vaat et see, kus kohas Rakvere teatri käsi käib, mille sees et vot see on aastaid oli minu jaoks selline maailm, millega ma ei tahtnud tegemist teha või mulle tundus kuidagi, et mis see minu asi on, neid asju otsustatakse kuskil mujal ja nii edasi ja nii edasi. Mul on viimasel ajal või viimastel aastatel mingisuguste minu eest tehtud otsust varal või nende pärast on hakanud see seal nii-öelda keskkond, kus institutsioon või organisatsioon Rakvere teater funktsioneerib või kuskil kõik need riigiteatrid funktsioneerivad, tal on hakanud pinget pakkuma või noh noh, mis on siis tegelikult riiklik kultuuripoliitika või, või Eesti ühiskond, kus need teatrid asetsevad? Selge, kui nüüd tuleks nagu välistelt asjadelt, me oleme nagu kirjeldanud päris palju mingisuguseid väliseid kvaliteete. Kui sealt tulla nüüd sisemiste asjade poole, siis mis on teatris sisuliselt tänasel päeval mis teile huvi pakub, mis sulle pakub Petrovi? Sa mõtled teatris üldse? Jah? Vot, ma ei teagi, et kas see on nagu süvener võld või millestki muust, aga noh, ääremaad pakuvad huvi, noh, igasugused ääremaad. Noh, arutasime näiteks sõber Taaveti karutasime asja kunagi. Ja me leidsime, noh, mingi eneseohverdus peab olema selles kunstis, mida me teeme ükskõik, kas ta on muusikateater või maal või mis iganes annus peab olema selles eneseohverdust. Ja vot minule pakub see eneseohverdus huvi teatritöös nii enda koha pealt kui ka selle kohta, mida ma näen või kuulen või, või püüan otsida, et see on nagu mingi sihukese osakese endas suretamine või, või noh siis tuleriidale saatmine või see võib olla noh, see võib avaldada väga väikestes asjades niimoodi, kuidas ta nagu loomeprotsessis on, et noh, ma ei tea, näitleja peab laval monoloogi ja ma näen, et talle läheb see korda ja ta revideerib sellega näiteks oma maid, sisemisi kriise või või muusik mängib bassisoolot just sellel hetkel, sellepärast et. Ma ei tea, et tal vanaema murdis puusaluu või noh, mis iganes. Ühesõnaga et see on nii-öelda see eneseohverdus või osakese eneseturule tassimine, et see, see ei paku mulle huvi konkreetselt. See võib olla ideena idee, mis võib olla täiesti praegusest normist kõrvale kalduv, aga see idee peab olema see, et kedagi see nii-öelda põletab, põletab on jälle niuke noh, ega tänaval kõik asjad on nii kuradi äranämmutatud, igasugused need väljendid, aga see võiks olla selline. Et ühesõnaga, mind ei huvita laias laastus professionaalne etluskunst, kus kõik oskavad professionaalselt teha asju ära. Nii nagu noh, neid peaks tegema. Et see, see professionaalsus selles vallas mind absoluutselt ei koti. See on üks asi ja teisest küljest ma ikkagi leian minu, arvan, selles on professionaalsus, just see, kui inimesed leiavad motivatsiooni, kui nad on millegiga nagu ühenduses või hakanud millegiga liitunud nii-öelda kas siis omal valikul või pool pealesunnitud valiku, ükskõik kuidas nad leiavad motivatsiooni, kuidas seda teha või siis motivatsiooni, kuidas sellest välja saada. Vot sihukesi. Mis sind huvitab? Ma mõtlesin selle peale ja ma ei oska sellele vastata. Päris ausalt ma pean selle üle veel järele mõtlema. Andres, sina ise rääkisid sellest hiljuti improsatsiooniga seoses natuke selle intervjuuga või ütleme selle saatega praegu selline situatsioon minu jaoks ma teen selliseid kannapöörde. On tegemist sellega, et ma tulin siia nagu sinuga rääkima justkui mingisuguse teadmisega, mida ma soovin välja öelda aga tegelikult ei ole seal mitte mingit tähtsust. Et selles mõttes, et Teie vastab minu ootustele või mina ei vasta saate ootustele. Mul väga kahju öelda, palun vabandust, aga nii on. No millised on siis sinu ootused? Mul justkui tundus, et ma tulen siia saatesse mingisuguse tõega, mis mul on vaja välja öelda. Aga ma ei ole kindel, kas, kas see on tähtis? Ma ei tea, kui tegemist on tõega, siis ta võib ikkagi ju tähtis olla, noh, ma arvan, et see võiks ikkagi välja öeldud saada. Jah. Ma olin valmis ette valmistatud justkui rääkima teatripoliitikast, aga tegelikult võib-olla ei ole see see asi, millest rääkida. Innovataga teatripoliitika ei ole ju ainult see, mida nimetatakse nagu organiseerimiseks või või mingisuguste vormilist asjade paikapanemiseks. Minu meelest on teatripoliitikaga see, kuidas sa salt poolt üles seda vaatad või kuidas sa ennast mingisuguses selles teatri toitumisahelas paika paned. Et on üks teatripoliitika, mida tehakse justkui väljapoolt sissepoole. Mida ootavad need inimesed, kes sõltuvad mingisugustest, rahastustest. Aga teine on see teatripoliitika, mida mina Enda seestpoolt vaadates väljapoole paika panen. Pannes. Maha mingisugused niisugused märgid, et et vot seda ma kindlasti ei tee või kui see on niimoodi, siis ma lähen sellega kindlasti kaasa ja nii edasi. Võib-olla ma küsingi mingisuguste taoliste motivatsioonide kohta, aga mulle tundub, et kogu selle või paljuski selle eelneva põhjal, ega sul ei ole väga palju riigiteatris näitlejana ju võimalust mitte kaasa minna või noh, ütleme mängus on ju väga oluline see, et sa pead asjadega kaasa minema, vastasel juhul seda sünniliselt näitlejana just ma mõtlen, kui mu lavastaja olen, siis, siis ma võin kutsuda kõiki oma paati, eks ole. Keda see idee huvitab, kuigi mulle tundub, et me peame aeg-ajalt Nuun joonis ei pea justkui seda tegema, et te peate siin selles olema, ei pea, aga ka siin teatris nagu noh, Tahtmata kellelegi tülli minna või midagi ultimatiivset teha või öelda. Palju seda siis nüüd ikkagi riigiteatris juhtub, et keegi, ma ei tea eetilistel või poliitilistel probleemidel mõnest rollist loobub või ma ei tea, shop seksuaalse orientatsiooni pärast või ükskõik mille pärast oma rollist loobub, et tegelikult on need pigem ikkagi erandid kui mingid asjad, mis sageli juhtuvad. Mis mõnes mõttes näitab jälle seda, me lähme nagu ühte vagu või noh, me läheme nagu ühte sissetöötatud rada, kus nii need asjad on käinud ja nii minnakse, et noh, neid, neid kõrvalekaldeid ja neid riske on, on nagu kunstilises mõttes. Mulle tundub riigiteatris vähem, kui neid võiks olla. Siis pean sinu jutust niimoodi aru saama, et riigiteatri sisse Nuuniooni ehitamine on mõeldamatu. See on päris kihvt fantaasia. Ma arvan, et ei ole mõeldamatu. Minagi sa, mis see point oleks, sellel tähendab mõõdaks täpsustust, aga mis riigiteatri sisse Nuuniooni eitamine ehk teisisõnu, et ühesõnaga, et, et me noh, teisest küljest siis saaks võib-olla teha niimoodi, et siin on küll vaba truppe nii-öelda vabatrupp, kes on eksisteerivaid olemas, siis tegelikult oleks pigem nagu sedapidi, et need nagu ära riigistada Või seal tegelikult hea. Hea, et sa tahtsid täpsustavaid küsimusi saada. Ma hakkasin kohene visioone looma. Aga nad ise, jänes? No ma ei tea, riigiteatrisse. Unioon loomine, võiks midagi sellist välja näha, ilmselt saadaksime sele inimesed laiali, kes siin kõik olid töötanud on või siis no ma ei kujuta ette, et ühesõnaga arvestades sellega, et luuni joon on nii-öelda vaba loominguline ühendus, siis linnarahvas on siia oodatud osalema ilmselt tegema, et ühesõnaga mingi seal, eks selleks oma omalaadne eksperiment tõenäoliselt, kui me jätaksime kõrvale kõik need reeglid, millega me siiamaani oleme Nuuniooni teinud ja üritaksime seda kuidagi sellesse pilti settida. Ja ma isegi ei räägi praegu, mida me siin teeme, mida, millist loomingut me siin teeksime, aga ma mõtlen, et süsteemselt võiksite noh, ilmselt ei saaks, palkasin ja. Kas ei ole võimalik, et sellesamase süsteemi osana või noh, teatrisüsteemi osana või sellest süsteemi osa oleks mingisuguste taoliste vabaplatvormide olemasolek või loomine mida siis täidetakse vastavalt mingisuguseks ajaperioodiks? Mingisuguste ideedega, mis ei ole seotud ilmtingimata ei publikunumbritega muude majandusnäitajatega, kus avatakse mingisugune platvorm selleks, et lihtsalt mingisugune hulk inimesi, kes on sellest huvitatud, saaksid ühenduda ja seal nii-öelda oma oma mingisugused otsingud, tahted, vajadused läbi töötada, loominguliselt kirja panna. Teatud osas on see ideaal noh, selles mõttes, et mul puuduvad küll isiklikud kogemused ja, ja võib-olla ma tean, sest natuke vähem võib-olla, aga mul on endal mingisugune ettekujutus olemas, et et noh, näiteks Saksamaal on ju need vanad teatri kolossid täidetud nagu nii-öelda tuttuue sisuga, kas ma olen, ma olen käinud seda teataval määral vaatamas, et ja lugenud selle kohta, et noh, need näited on olemas, aga et meil võiks ju midagi taolist olla, aga ma ei arva, et see peab olema üldine. Ma ei arva üldse, et mingisugused põhi suured nii-öelda vaod, et kui ühel on niisiis peab ilmtingimata olema kõik teised täpselt samasugused nagu sama printsiibiga eieiei. Kusjuures ma hakkasin selle peale mõtlema, et jube palju on seda nii-öelda kirumist, et millised on siis lahendus, et see on ka nüüd fantaasia, mida ma ette kannan, aga üks visioon või rada, kuhu minna selle selle riigiteatris süsteemiga, mis minu meelest on nagu vaakumis ummikusse jõudnud, teataval määral on see, et nii nagu nagu meie avalik-õiguslik televisioon on, et see on täitsa normaalne, et me arvestame, et meil on olemas vikerraadio, Raadio kaks klassikaraadio, Raadio, Tallinn, neil on kõigil oma mingisugune suund spetsialiteet selle juures, seejuures ei ole seal reklaami pommi, seda peetakse üleval maksumaksja rahaga. Loomulikult on klassikaraadiole vähem kuulajaid kui teeveegolmel, aga TV3 eksisteerib ka seal kõrval ja tasub selle eest mingil määral, noh et nii-öelda, et minu meelest oleks väga OK, kui siin meie armsas Eestis eksisteeriks tugevat kommertsteatrit, kes vajutavadki korralikult muusikapedaali korralikult komöödiapedaali. Minu kõige suurem probleem ongi see, miks, miks minu kui maksumaksja raha eest tehakse seda, mida meil praegu tehakse. Ja ma ei küsi seda nende käest, kes seda teevad vaid ma küsin seda nende käest, kes on loonud selle sunduse, et need inimesed, kes riigiteatreid nii-öelda siis organiseerivad või need plaane koostavad, peavad seda tegema, et nad on sellises situatsioonis nad ei saa ilma Lotte ja poi bändit hakkama. Aga Lotte meeldib lastele, noh see on väga tore asi, mis lastel on käe südamele, ma vaatan, Lotte multikat, meeldib mulle lotte sorry, midagi ei ole teha. Väga hästi tehtud materjal, tore on lotte, miks ei või teadnud, et miks ei võiks teha kõik teatrid, Lottet võivad ju, tähendab mida ma tahan öelda, on see, et meie ei saa ju panna paika seda või noh, see on nagu hiljuti tädi blogi oli see, mis on siin kõvasti laineid löönud, kus sa, need kõigile on vaja nüüd kvoodid peale panna, et selles mõttes, et aga siis peab kuskil istuma ikkagi omaette kuradi ülemnõukogu, kes hakkab seadma neid asju, mis siis on kunst ja mis ei ole, kuna pole vabandust, ootan ööd. Aga me ei ole ju sedagi kokku leppinud, ega keegi ei ole seda kokku leppinud, keegi ei teagi seda. Mis asi see siis on see kõrgkunst, mida võib teha maksumaksja raha eest, mis, mis on see kommertset, selles mõttes, on, see, on, see on nii hägune ala. Ma saan aru, teisest küljest, ega mina ka ei taha, et mina oleksin lihtsalt publikuteenindaja, kes tuleb ja täna õhtul ma astun lavale, ütle, mida te vaadata tahate. 450 inimest, mida te vaadata tahate? Mul on siin, näed repertuaari leht, vaadake nagu umbes Carokkel. Nii, mida te tahate näha, mul on, kõik on ette valmistama, nüüd hakkan tegema. No ma ka ei taha olla selline publikuteenindaja. Ideaalis tahaks ikkagi olla, tahaks mõelda, et äkki ma olen mingi seesama, mis on artisti või võiks kõik ülesanne olnud see meedium või see kõverpeegel siis, kui ta näitasin, jutumärke, see kõverpeegel loomulikult ideaalis tahaks olla, aga kes ütleb, et ma ei ole. Et näiteks etendus, kus mina mängin praegu nimesid nimetamata etendust, kus mina mängin, arvan, on täielik jamps. Mina isiklikult minu enda maitse järgi, aga ma mängin seal. Aga ka see ei tähenda, et mina, Meidiumina, mina artistina ei anna sinna midagi, ei tee seda vähemalt kõige oma kõige paremast tahtest. Muidugi Hitler tahtis ka head, onju, aga põhimõtteliselt minagi oma parimast tahtest panustada sinna niivõrd, et ma teinekord näen isegi seda, kuidas minust hüti minu partner või teinekord vastu pidanud, mina sütti partnerist, kes mängib seda tõelise nii-öelda eneseohverduseks. Et ma ka ei ole yin, aga mis on see, mille järgi? Lotte on väga hästi, see kõik on hästi ja minul kui kunstnikul ei ole ka küsimus, ma ei arva, et et ma tänu sellele, et ma lähen mängima suure saali komöödiat nimetuse all ma mängin seda kuidagi halvemini, kunstniku panus jääb samaks. Aga mille sa siis räägid? Ma räägin sellest, et seda, seda, seda, seda suure saali komöödiat on vaja teha millegi jaoks. Mitte sellepärast, et inimesed nii väga seda tahaksid. See on neile ette söödetud, see on selleks, et meil oleks, me saaksime majanduslikult ennast järje peal hoida. Me saaksime majanduslikud ennast vee peal hoidma. Nüüd ma küsin seda klassikaraadio tegelema näiteks sellega, et nende saatekavas oleks saade nimega võsareporter. No ei ole vaja, noh, ma praegu tegin küll Carney Swifti ekse telest raadiosse või vastupidi, aga aga neil ei ole vaja sellega tegelen jälle oma Nižni, on oma asi oma selle kohta võib samamoodi öelda, et klassikaraadiol on justkui ettekirjutus teha seda. Ma ei tea, ma tegelikult ka ei tea, no selles mõttes, et vot see ongi see, mis ma ütlesin alguses minu jaoks läheb nagu selles mõttes igavaks see jotha. Meil on ju meil on väga head teatrit, mis ei ole, ei mängi publikul alla. Pean silmas näiteks von praan, kes ei mängi mitte üheski kohas publikule alla. Ta on väga kätte nõudnud oma publiku, ta on märk, inimesed teavad, mida nad lähevad vaatama, õigemini ei tea kunagi, mida nad näevad, kui nad lähevad sinna vaatama. Ja nad annavad tooni Eesti teatris eesti teatris, kui sellises. Meil on Tartu uus teater, mis teeb, põhimõtteliselt ongi noh, sõbrad teevad ja siis kutsuvad inimesi samamoodi nagu nagu Nuun joon. Nad on samamoodi, riigid saavad samamoodi mingit toetust. Et need ju kõik need on olemas. Ma saan aru sinu pointist, et, et me justkui peame tegema seda, et, et me peame komöödiaid tegema lastetükke, tegema aine selleks et ellu jääda. Aga küsimus on ju selles, et no ma ikkagi arvan, et tihtipeale on nagu meie teatriinimesed ise ka mitte ainult teatripoliitika selles, et meid toetatakse vähe oma. See osalus on suur. Ma arvan, et me teatriinimesed ise ka tegelikult lähme, just nimelt see, millel sa ennem puudutasid, et me läheme nende kindla peale asjadele välja, sest et kui meil on lastetükk, ega siis meil ei noh, loomulikult LOTE müüb kergesti, me näeme juba, noh, tal on nii suur eeltöö tehtud, see on töö lihtsam. Aga ega siis see selle võrra ei pruugi olla üldse üks teine lugu, võtame noh. No ma ei tea, tuhkatriinunäiteks on ju samamoodi millel, mis lugu on 200 300 aastat juba tegelikult ette töötanud endale, kes see ei ütle, et kui me teeme lastetükki, et siis me ei saa teha nagu latti kergitada? Seesama on ka komöödiaga. Ma tahan öelda, et me teatriinimestele tihtipeale ise paneme alt lati, sellepärast nii on lihtsam. Saad aru, mis ma silmas pean? Saad aru, me võiksime välja teenida selle nii-öelda publiku oma toetuse või selle omaosaluse võiksime välja teenida, aga puht sellega, et me teeme küll selle lastetüki. Me teeme küll selle komöödiat, aga komöödia on hea. Selle kõige juures ma tahan öelda, et kindlasti on olemas ka nagu riigiteatrijuhte, kes on rahul sellega, et tema juhitava teatri repertuaari ilmestavad suured muusikalid ja edukad lastetükid ja nii edasi on rahuldada, aga ma ma selle kohta ütle midagi, aga ma lihtsalt kui me võtame nii-öelda lääne näite, laias laastus me teame, mis asi on Broadway. Seal on, see on, selle jaoks töötabki suurem suurem meelelahutusega, see on erakapital, selle eesmärk ongi raha teenida. Ma küsin, me ju ei eelda, et Ma ei tea, TTV-s on tagasi, superstaarisaade on ETV-s tagasi või sa kujutad ette sellist pilti, sa oled ju ära harjunud, sellega oli aeg, kus meile tundus kohutavalt kuidagi ebaloogiline, et ETVst kaob reklaam ära. Me oleme sellega harjunud seal täitsa okei, see on meie. See süsteem saadi kenasti paika. Kindlasti on ajakirjanduses rahvusringhäälingule kõigel ka mingeid kitsaskohti, ma ei räägi, et seal mingi ideaalne pilt, see jutt alguses ütles, et mul on fantaasia sellest, eks. Aga et laias laastus see on okei, toimivad muusikalid, laste tükib komöödiat, see on rahateenimise eesmärk. Kommertssee peaks olema selle kõrval, kus on riigi raha eest tehtav teater, kõik peab eksisteerima. Kõige jaoks on koht olemas. Öelda, mida ma tahan öelda, on meil olemas hääbuva rahvaga riik, eks me nüüd saame teada, mis meie rahvaloendus näitab, panime ta on, meil on vananev riik, me, me peame väga hästi mõtlema hakkama, mida selle raha eest inimestele pakkuma hakatakse. Ühel hetkel otsustab selle riigi elanikkond, kui nende haigused on piisavalt pestud, et see soov, mida, mida me tahamegi, ongi ainult tükikaga komöödia, tükike muusikaline edasi siis see peab nii olema, sest selle riigi elanikkond soovis nii seal radikaalne arvamus, praegu põhimõtteliselt siis tuleb seda teha, aga mulle tundub, et niikaua, kuni kuni on võimalik neid süsteemi natukenegi tagant utsitada või murdub, võiksime me selle pildi laiemaks lükata, mitte nii, et et nii Vanemuine, Ugala, Rakvere peavad kõik tootma, midagi nii-öelda misse täitma. Minu meelest muutuvad need teatrid siis ühenäoliseks. Seesama näide, et kõigile tundub, et Rakvere teater ongi väljasõiduteater, sellepärast et ta on aastasadu selline olnud. Aga aga keegi küsi, äkki on see lihtsalt teatrile pealesunnitud vajaduseta peab käima ringi selleks, et lihtsalt oma osalust suurendada, et inimestel elementaarselt raha maksta. Ja ma ei räägi üldse sellest, millised, millele Tiit palu viitas oma intervjuus, et sisuliselt ongi igasse kasvavasse nii-öelda piirkonda rajatud teatrit. Nõukogude võimu alguses ongi nagu kolhoosid, kolhoosid on laiali läinud, teatrid on jäänud. Kuidas me sellest asjast siis need positiivselt välja tulema et olles kolhoos teatrit riigis niisuguses õnnetus olukorras, et ise teeme ja ise sööme ja ise nõudku ära toome ja kuidas siis noh, panna see asi niimoodi tööle, et see ikkagi oleks mõistlik ja arukas. Tõepoolest ei oleks ühel päeval niimoodi, et eesti teatrikunstis käivad vähetähtsad teosed ja kui tahad midagi olulisemat näha, siis pead minema lähemal asuvates metropolides ooperit vaatama Riiga kaasaegset tantsu ja, ja draamat Berliini ja nii edasi ja nii edasi, noh, mida siis teha, kuidas lükata see asi ree peale, kuidas hoida see asi noh, niimoodi toimivas, et et seda ei juhtuks. Kuule valemit ei ole, aga me võiksime mõelda selle peale, et kui me näeme inimesi ütlemas televisioonis, et et lauluväljak võib-olla ei olegi see koht, kus neid laulu pidas pidada või siis vot need on sellised ohumärgid, millega me peaksime igaüks inimestena sees tegema tehes valikuid, keda me valime väärtustades neid asju, mis tunduvad, et ei lähe kergema vastupanu teed asjad, seesama asi, millest Peeter intervjuu algul ütles, et kuigi on Kuigi on raske tööpäev selja taga, siis ei, lihtsalt ei lülita teleka käive ei, vaid ei vaata nägu. Esimest ettejuhtuvat nendest 60-st kanalist vaid vaatan võib-olla kus seda pilti natuke laiemalt haaratakse. Mulle tundub, et need on kõige rohkem inimeste endi otsuste küsimusele, et ei tohi lasta teiste ees 10. valikud ära teha. See kõlab jõle banaalselt trafaretselt, aga nii on ja mulle tundub, et teistel enda eest just täpselt teistel enda eest ära teha neid asju ja, ja mitte kergema vastu minna, kuigi see paistab nii. Berendab ja see on tehtud sulle nii mõnusaks läikivaks lõhnavaks, säravaks ette. Aga ma tahan öelda, et see saade siin on vestlus, et see on seal arutlus ja. Mingisugused morbiidsed, toonid, ma loodan, see siile jääks prevaleerima, ma ütlesin praegu sujuvalt oda üle. Või noh, nii keerulist on seda sellest teada, millised, onju, aga me elame ju, mis see on see, mis ideaal on siis sinul, minul, mina, ühe ühe? Mudeli pakkusin välja, noh, ma ei tea. Kindlasti noh, tähendab, me ei ole ju mingid asjad üksüheselt võetavad, midagi lisatakse ette ja teeme selle ära, mis seda on ka päris palju meil. Aga teise koha pealt on, minu meelest on hullem asi, on suitsunurgas istuda, tõmmata suitsu, öelda kurat, raisk, näed vaata mölakas persest ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja kokkuvõttes lihtsalt seda sinna jättagi. See on vähemalt mingisugune meedium, kus keegi teine mõtleb seda. Seda, ma ütlesin sulle, ma ei jäta ma jätta oma näitlejatööd ega teatris töötamist, ma ei tea siis kas lavastajana arvutigraafikuna ma ei jäta seda selleks, et minna ja hakata suunama meie professiooni poliitikat kultuuripoliitikat Eestis. Ma võin poliitikas kaasa rääkida, kaasa arutleda, see on teine asi. Aga poliitikat suunama. Ma ei lähe, sest et praegusel hetkel ei ole mina isiklikult isegi kõige pädevam selles. Ja ma ausalt öeldes isegi ei tea, mis asja see pädevus tähendab selles mõttes eriti viimases asjade valguses, kus noh, ma saan aru, et et igalühel ongi igalühel, tänu internetile on õigussõnale oma sõna öelda aina kõva häälega välja kirjutatud valge mustal kirja panna, et milline võiks olla teater on ju, et samamoodi võiks hakata kvoote nõudma, kuidas nagu raamatukogudel võiks hakata kvoote nõudma, teatrites oleks pehmed toolid ja ei läheks igasugustes hulgastesse inimesed teatrit tegema. Sest miks ma pean tulema teatrit vaatama nihukeste surgastesse? Noh, et selleks võiks ka nagu kultuuriminister kvoodid ja noh, et hiljuti olid lihtsalt üleval, üks inimene kirjutas sedasi. Et, et samamoodi on nagu see, et noh, nagu teiegi kõneluses tuleb välja noh, võib-olla olen enne kuulanud ja olen ise ka kaadrati mõnes mõttes nõus, et kui teatri ühendada publikust lakkimise rahastamine ühendada publikunumbrist lahti. Et kas publik, et mitte meie peade arv ei oleks tähtis, vaid oleks tähtis, lihtsalt on Sumaks Lutsu, millega siis tehke, on ju. Aga noh, seal on nagu väga suur väga-väga suur oht selles. Et siis noh, ega see tegelikkuses ju on ju võimalus, et see ei, ei muuda, kindlasti ei pruugi teatri muuta selle selles harjumuspärases mahus, kus me oleme, ei pruugi muuta seda, et nüüd latt kerkib kohe plaksult. Nüüd me mängi publikule alla. Sest et ega siis teatris üks asi peale rahalise motivatsiooni on ju ka ja elusolemise motivatsiooni on aga ikkagi publikule meeldimine või noh, mingil määral, kas või ega keegi ei lähe eriti ju publikut munadega loopima. Selles mõttes, kas see kvaliteet siis kerkiks või teine asi võib olla kvaliteet kergeks, aga võib-olla tõepoolest läheks ainult oma naba nokkimiseks sinna kui publik enam üldse luba. Mul on saalid tühjad, täiesti. Lihtsalt keegi ei taha vaatama tulla, aga ma teen asja, mis on väga tähtis ja mulle makstakse kinni see, et noh, ma ei ole päris kindel, kas see on ka nagu variant. Minu arust peaks olema see, kui te räägid ideaalmaailm, minul ka ideaalmaailm oleks, ma ei tea, teeme teatri tasuta, mille poolt mina täiesti ole, absoluutselt inimesele, kes tahab teatrit vaadata, oleks teater tasuta või üks euro, et oleks mingi noh, et kui ta broneerib piletit ja ta maksnud seal ühe euro pärast, et, et oleks mingi kohustus nagu hetke, sest et, et minu arust oleks see teatripileti hinda tuleks alandada inimesele. Mitte, et ta tuleb umbes niimoodi, et ta tuleb teatrisse ja kui ta on saanud selle teatrist ükskõik pildi ta lihtsalt enda publikus minulgi tihtipeale ei küündi. Aga kuid ta on saanud mingi elamuse, milles temal ei ole mingit connection seal elamusega siis tänapäeva eriti laevia, pasundab ta sellest nii kõva häälega, kui vähegi saab. Või või toolid ei olnud piisavalt pehmed või, või ees Riior piisavalt sametine või ükskõik, on ju, aga ta on maksnud, vaat see seesama, see noh tänapäeva inimese maksud, mis on meil kõigil, on see maksumaksja raha, mis on kõigil hambus ja seesama minu kui kliendi õigus. See, et klient on kuningas. Vabandage väga, niipalju kui inimesed tahavad uskuda, et klient on kuningas, on see kõige hullem luul üldse, mis saab olla see, et Me kõik oleme hästi targad, ütleme, et kui, kui mul elioni alal ta minu arveid, siis ma lähen sinna, ütlen, et, et mina olen ja pikaajaline klient, vahetan, teenusepakkujad, kui te mulle alanda seda hinda, et siis kõik kohe hakkab muutuma liikumisel luul, noh kui inimeste organiseeri omavahel, kui inimesed üldiselt ei taha saada targemaks või paremaks, siis. Noh, ma loodan, et ma selle jutu valguses nagu liiga radikaalse mingi revolutsionääri mõju, aga mulle tundub, et me oleme selles letargias natuke liiga kaua viibinud. Ei taha liiga palju oponeerida, aga, aga mulle tundub, et muudeton Chain, muudelt on vaja lihtsalt, et see, see süsteem on nagu ta ei paisu enam kaugemale, sa ei saa teda enam lükata. Saatsin sees mingisuguseid nuppe nagu ringi tõsta. Mul on tunne, et siis see, see erakond, kes omab oma nimes sõna reform võib-olla peaks hakkama ühereformiga pihta, aga see on lihtsalt üks üks üks üks mõttekäik, aga teine asi seesama poliitika koha pealt rääkida, et ei pea olema poliitik selleks et maailma muuta minu meelest. Ma ei pea selleks ühtegi erakonda erakonda astuma, vastupidi ma peangi pasandama sellest, ma pean kokku koguma oma mõttekaaslased ja nendele poliitikutele piisavalt hästi selgeks tegema, mida me mõtleme, et kui see on hea idee, võetakse vastu. Noh, kui see on halb mõte, siis seda ei võeta vastu, siis saab iga mõistusega inimene aru, et seal vale otsus. Et seda, seda nagu sisuliselt nimetataksegi kodanikuühiskonnaks. Minu meelest sellele tuleb ainult märguauru juurde anda. See andis, et te olete, tuleb selgitada piisavalt, onju et vaat see mul vabandust, võib-olla Teide tollel ajal, et see on see, see poliitikute ja tänapäevane, see just nimelt see minu jaoks, selgitas üks kord kõige rohkem seda ülevalt alla, suhtumist sedasama, et et kui on mingi mõte struktuurides nii-öelda, ütleme siis valitsus, seal on mingi mõte, mida tahetakse ellu viia ja rahvas näiteks või noh, oponendid ei ole sellega nõus. Siis need, kes selle mõtte välja käisid, ütlevad, et ilmselt on liiga vähe selgitustööd tehtud. Et sellist varianti ei ole olemas, et see on halb mõte ja kui piisavalt selgitada ja see siis veel selgitada ja siis veel selgitada. Küll nad aru saavad, et peegeldus on hea käega ja nii kaua selgitame. Läheb, et selgitamise värk, et, et noh, see näiteks mul tuli mõte, et oh no vabandage väga, no Hitler Hitler endale hea mõttemaailmas, palju parem, kui me kõik, kõik juudid puhastaksime ära ja, ja kõik ütles, et kuule, ei, see on halb mõte, aga Hitler selgitas neile piisavalt seda. Ja tegi selgitusmeetodid olid võib-olla ka tähtsad. Jah, mulle mulle tundub ja ma sedasama nii-öelda nagu kuskil, ma ei tea eebenipuust, torn on natuke võib-olla vale kujund, aga just seesama mingisugune nagu mingisuguseid unevatis viibimine on väga muidugi omane selle eluala inimestele, kus mina viibin. Kas see tähendab sedasama teatriinimestel on see kuidagi väga-väga omane. Seejuures nad unustavad ära selle, et tõesti, eestlased käivad palju teatris nende näitleja, et on tuntud inimesed, ma tean, nende hulgas on väga palju mõtlevaid inimesi, kui need ütleksid oma arvamust sagedamini välja. Minu meelest on on eesti näitleja või eesti teatriinimene ära unustanud, et ta on arvamusliider. Lisaks kulumnistidele ja mainimisekspertidele nõgese, nähes, et meil on nagu selles sofistikaidid, lukk natukene peal, me teeme oma etenduse ära, eesriie langeb, lähme koju ja meil on palju suuri mõtteid, aga kui nad avalduvad üldse, siis nad avalduvad selles teatri lavastuses, mille ma lavale panin. Persetki, tuleb öelda ise, teater on teater, elu on elu. Aga ma ei tea, kuidas see positiivne lõpp saada. Positiivne lõpp minu meelest juba saabuski. Teater on teater ja elu on elu. Ja tore on, et meil on võimalus teatri ja ja elu vahel omandanud niisuguseid kokkusaamiskohti mis on teatrimajad seni, kui neil on olemas, on hästi. Aga millega nad on täidetud, need võtmed on teatriinimeste enda käes, et meil ilmselt on väga raske oodata, et keegi onu kuskilt võõralt rikkalt maalt tuleb, selle asja väga hästi paika paneb. Tänan teid. Noorhärrad, Rästas ja Kask Rakvere teatrist narride laeval kaasa sõitmast. Ja loodan, et ei teinud me ennast liialt narriks. Te kuulsite saadet sarjast narride laev. Stuudios olid Erni Kask, Peeter Rästas ja sarja autor Andres Noormets. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär. Narride laev.