Tere kuulama alustab saade portree ning täna modelliks aasta muusik, 2011 Siim Aimla. Pintslid ja värvid on käepärast kõigile, kes aparaatide juures. Igaüks maalib oma kujutlusi isemoodi portree noorest mehest, kes Eesti muusikaelus kindlasti ammu silma on jäänud ning kellega koos tõmbasime intervjuu ajaks käsipidurit ajale. Tõesti, tõesti, aeg on siin mul küll väga arvel ja pole ka imestada, teda jätkub nii kooli papaks kui orkestri proovinootide kirjutamiseks kontserte andma, aga kõigest järgemööda. Kui nüüd Agu sihvka moodi tahaks asju harutada, siis olgu algatuseks öeldud, et Siimu koolitee algas Tallinna muusikakeskkoolis. Sealt edasi läks ta Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse, kus õppis kaks aastat klarnetit ja siis hüppe üle Soome lahe Helsingi popdžässi konservatooriumisse, saksofoni, džässpedagoogikat, tudeerima. Kool, mis annab kõrghariduse rütmimuusika alal, ehk siis minu eriala, kas oli lõpuks siis lisaks jazzmuusikule ka muusikapedagoogi haridus ja siis ma käisin korraks pooleks aastaks veel vahetuses ka Islandil Reykjavikis, mis oli ka suhteliselt suure tähtsusega minu jaoks džässi õppides ja nüüd siis sedasama õpetades. Esimene asi, mis hakkab silma näiteks Põhjamaadega võrdlus, et nad on meist ajaliselt mingil määral ees algõpetuse osas, et seal on natukene pikem traditsioon rütmimuusika ja eriti džässi õpetamise juures, et õpilased, kes tulevad nii-öelda keskastme õppeasutuse, mida otsa kool on, nende ettevalmistus on üldiselt palju. Esiteks inimesi on rohkem neid kohti, kus õppida, mitte klassikalise muusika algab, kust on rohkem. Nüüdseks on juba olukord selle aja jooksul, kui ma olen Eestis olnud märgatavalt paranenud, et on olemas juba teatud koolid, kus seda järjekindlalt ja väga hästi antakse džässmuusika, järgney, muusika, algõpet, aga see on ikkagi Eesti lõikes küllaltki ebaühtlane suurel määral sellepärast ka, et neid õpetajaid selle muusikaõpetajaid ei ole veel piisavalt koolitatud. Need, kes tulevad otsa kooli ja neil on, näitaks laste muusikakool, et kui see põhi on selja taga, et see ei ole piisavalt tugev. Nojah, sest et nemad ju õpivad reeglina seal klassikalise muusikaalgeid. Küsimus ei olegi selles, et selles midagi pahasti oleks, küsimus on selles suunas, et võib-olla teatud Taani on ju kõik muusika täpselt samasugune joon ikka seal, kus ta on, et see on ikka seal, kus ta on ja toonipõhimõtted on ikkagi suurel määral samad. Loomulikult erinevates stiilides on erinevatest eetikat samamoodi kui on nagu vanamuusikas ja romantilises muusikas erinevad, samamoodi on ka džässis, aga mitte midagi ei teeks paha, kui algõpetust antaks natukene laiemalt. Ehk siis õpetatakse natukene rohkem esteetika nagu kergejõustiku trennis aega, kõik lapsed hüppavad kaugust, hüppavad kõrgust viskavad oda ja heidavad ketast ja nii edasi ja nii edasi ja siis lõpuks vaatavad, mis siis kõige meelepärasem on või mis kõige kodusem tundub ja mis kõige paremini välja tuleb, et mitte midagi ei segaks, kui antaks natukene laiemapõhjalist, seda muusikaala algharidust. Need muusikakoolid on isegi nagu kahel astmel, et on vist neli klass ja siis on need, kes käivad seitse aastat. Kas siis sellisel juhul peaks see nii-öelda laienemine olema alles siis selles teises pooles, need, kes õpivad kuni seitse aastat või algfaas heliredelid, solf, elementaarne, sellised asjad, need peaks ikka jääma ja see on seal esimeses otsas, et see ikka mingi baas peaks olema nagu üks. Tähendab, see baas on, võiks olla veel kauemgi üks, aga ta võiks olla laiem sellepärast et ma väidan, et näiteks rütmimuusika ja pärimusmuusika kõik nagu mitte rangelt romantilise klassitsistlik või klassikalise muusikaõpetuse juures hästi lihtne on õpetada teooriat ja solfi seetõttu et neid on reaalselt mängus vaja. Tihtipeale klassikalise muusika, Solphia teooria ja harmooniaõpetus on nagu asi iseeneses, et nendel ei ole nagu muusika suurt midagi pistmist. Puutun kokku selle probleemidega just õpilase juures, kes mängivad päris hästi pilli tulevad, tahavad hakata lihtsassi õppima ja on muidu väga andekad, aga lihtsalt neil ei ole kunagi pähegi tulnud. Solfi tunnis või teooriatunnis räägitakse ka muusikast, vaid see on omaette täitsa kast ja seal ei ole nagu pillimänguga midagi pistmist. Kui seda juba varasemast peale teha selgeks ja läbi erinevate atestiil ta näiteks just et pildi saab mängida ka näiteks kõrvakuulmise järgi. Et see ei olegi nii labane, vaid see aitab üht-teist kaasa ja mitmed muud asjad ka akordimärgid tõesti tähendavad midagi, mis on nagu seotud ja nii edasi ja nii edasi. Seal seda arenguruumi on küll, aga, aga tarku inimesi pusivad selle kallal, osa neist on väga selge, visiooniga tahavad parandada ja eks on ka neid, kes tahavad, pidurda kindlasti, kellel on mugav, et see süsteem oleks sama ja vana, sest et eks mugavus on meis kõigis mingi paha solk sees, aga mida rohkem tuleb selliseid avaraid, laia silmaringiga muusikuid ja muusikaõpetajaid, kes tahavad kohe midagi paremaks muuta, siis küllap see siis hakkab muutuma ka. Praegu näeksidki lahendust ainult sellest, kui tuleks juurde õpetajat, kes oleks võimelised neid aineid muusikakoolides õpetama. Ja ma usun küll, aga mis takistab praegu, et neid inimesi Eks seal on mitmed tegurid, et paljud noored inimesed, kes on kõrgesti haritud ja magistrid ja võib-olla mõni on tükike doktoritki. Võib-olla ta ei näe väga selget sihti Muusikaakadeemia lõpus, et tahaksin minna kuhugi väiksesse kohta võib-olla isegi oma kodukohta tagasi ja hakata muusikat õpetama. Küll aga oleks tore, kui antaks võimalus. Muidugi, seda on juba kasutatud ka, et reaalselt vahel toimib, aga seaduslikult see ei ole nii, et näiteks otsa kooli lõpetaja või Elleri kooli lõpetaja saaks ka, et inimene läheb kutsekoolipingist kohe õpetama, sest et mina olen näinud mõnda väga head näidet, et inimestel on silm särab ja mõni on kõike sündinud õpetajaks ja tuleb välja, et tuleb hästi välja ka. Ja tal see kuidagi, see side enda õppimisega on veel nii lähedane, et ta saab tihtipeale lapsed või noored inimesed paremini aru. Võib-olla see on nii, võib-olla ma olen täitsa valel teel. Tegelikult on tänases Eestis olukord ka selline, et näiteks muusikakõrgkoolis eesti tudengeid mõnedel erialadel ja lihtsalt ei jätku ja, ja et professorid ja muusikapedagoogid saaksid oma koormuse täis, siis võetakse välisõpilasi. Eks natukene paratamatult see pearahasüsteemis õppeasutuse kohtade täis saamine on igal pool natukene probleem aga eelkõige nendes õppeasutusest, kust me tahame, tuleb välja professionaalne muusik või vähemalt selle alge, aga eriti muusikaakadeemias, kus me tahame, et tuleb professionaalne muusik. Tegelikult peaks ikkagi hoidma seda taset, tuleb kuidagi teistmoodi need lahendused leida. Ma saan väga hästi aru koolijuhtidest, et pearahasüsteemiga on, on vaja raha saada nii, nii ja teisiti, aga Ma olen ka kokku puutunud nende muusikaakadeemia üliõpilastega, kellest mõni ei oska muusikake. TM isegi noh, ütleme võtteid, saksofoni. Kuulge, andke andeks, sest seal seal mingit täiesti jama ja siis otsa kooli puudutab ja seda valdkonda, mille pärast mina rohkem südant valutama, ehk siis meie meie rütmimuusikaosakond, džässosakond, seda kohtade täisvõtmise probleemi nägu peas praegu ei ole. Et on viimastel aastatel huvitav küll, on see konkurentsi tõusnud. Loomulikult see on, eriti lauljate osas, kõik tahavad saada kohutavalt heaks lauljaks, sest et see tähendab kuulsust ja au ja mida kõike veel. Aga ka teiste pillimeeste osase pilli naiste osas on see olukord päris hea ja ega õpetajad ei ole ju ka küll selgeltnägijad, et alati juhtub ka, et on vastu võetud mõni päris udukogu. Või on õpilane jätnud sisseastumis eksamil parema mulje, kui ta tegelikult on. Aga see on meie asi sellest veast aru saada ja siis suunata inimene veel iseseisvalt õppima kuskile või öelda, et vabandust, meil ei ole sinu jaoks ikkagi kohta või midagi niisugust, tundub karmi näoga. Aga kui me õpetame muusikat, kus koosmängu osa on väga oluline siis me ei saa teha karuteenet teistele parematele õpilastele. Need on peaaegu iga-aastased. Sissetulijad on niimoodi, esimene kurson juba jälle parem kui eelmine, esimene kursus oli, et see on tegelikult väga hea tendents, räägin natukene minu alguses räägiti murele vastu, aga, aga loomulikult see on nagu see püramiidi tipp, et kõikidel tulema üldsegi otsa kooli vahel on tore, lihtsalt inimene lõpetab selle muusikakooli, vanas mõistes laste muusikakooli Eha. Ja oskab peale Mozarti Beethoveni veel midagi mängida ja temast saab tubli muusikaharrastaja muusika. Kuulaja. See on väga hea kuulda, et sa ütled, et iga aastaga tuleb tugevam kursus see tähendab seda, et algrakukestes ikkagi toimub midagi intensiivsemalt või mis võib olla. See on, ma arvan, et suurel määral sellest, et kuigi see protsessina aeglane siiski mõned muusikakoolid annavad juba nii hea hariduse ja nii suhe tõukerütmimuusikat džässi mängida ja õppida et sealse algõpetus töötab väga hästi, noh ühesõnaga kindla peale võib öelda, et kindlasti Viljandi muusikakool on väga heal tasemel Saaremaalt on tulnud palju Pärnust ja Narvast ja see on täpselt õpetajatest, sõltub, on mingid kohad, kus tuleb just teatud teatud pillimängijaid palju ja ja on kohe näha, et kus on oma ala meister ees, siis on alati ka õpipoiss sell, kes tahavad tema moodi olla. Niisiis, Siim Aimla, kes on meie tänase saate peategelane, naases pärast pea kümmekond aastat kestnud õpingute perioodi välismaal kodumaale ja alustas siin oma tegevust väga suure haardeliselt. Pedagoogitööd Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis peab siin väga oluliseks, kuid samal ajal on ta hinnatud tegevmuusik, nõutud helilooja, arranžeerija ja bigbändi juht hingelt pillimehena, usu Paimlaid, muusik areneb kogu elu. Siim, usub meistrid, sellid õpipoisid õppesüsteemi jätkusuutlikkusse ja ta peab oluliseks, et noorel muusika õppuril oleks silme ees ja eriti kõrva kuulmiskaugusel mõni iidol, meister, kellelt mõõtu võtta temale endale muusikaliseks eeskujuks olnud John koltreid. Muusikut viib edasi eelkõige töö iseendaga. See, et muusikaõppur on maast madalast andekas aga õppimises laisk, sellesse siin ei usu. Tead, ma ei usu sellesse üldse. No muidugi võib öelda, muidugi on selge see, et mõnel on paremad eeldused, aga tegelikult noh, ikkagi päris andekus avaldub minu arust alles päris lõpus, et tõesti mõned õpivad asju kiiremini ja mõnel mingi aken läheb võib-olla varem lahti kui teisel. Aga siis ikka kuulad vanematelt kolleegidelt, et oh, sa tunned seda, tuleb tänaval vastukäijat. Et ma ei tea, mingi suvaline joodik või uidoid tohutu ohutult tundlikud, tohutult nendega üldse tööd ei teinud, noh maailm ei tea midagi. Kaks klassivenda kiidavad taevani. Metsikult andekas, aga vaata, oleks asutan taga või kahjuks ainult kogu aeg laiskles või siis laadarduse. Noh, väga tore, et ta oli andekas, noh, mingil hetkel see minu arust andekus ikkagi avaldub siis, kui on tehtud hulk musta tööd, mida peavad tegema kõik, eranditult kõik võib-olla mõni vähem võib olla rohkem kui see must töö on tehtud. Et inimene on saanud heaks käsitööliseks ja siis kas elektrivool jõuab kuuse otsas, selle tähekesed, selle põlema ja hops. Et inimesed tahavad kuulata millegipärast minu arust see andekus või see sära, see avaldub alles päris lõpus. Kui inimesed tahavad kuulata, siis seal on, kui mõttelised käituvad õlgu, et väga kiiresti mängib, aga mis siis noh, siis tema võib-olla mujal väga vajalik näiteks õpetajana või mingis suuremas koosseisus, kus tegelikult on väga palju ikkagi vaja häid pillimehi, kes oskavad muusikat mängida näiteks kellegi teise juhatusel. Kuidas oma õpilasi motiveerida seda musta tööd tegema? Oi kui hea küsimus kuidas oma õpilasi motiveerinud musta tööd tegema. Oled ise Esko, kui minust on selleks eeskujuks ja aga ilmselt nii motiveeringi. Sest et tegelikult motiveerib ka ju ümbruskond, kui on ees mingid head pillimehed, käivad siin kontserte andmas, mingid head pillimehed, Nad annavad workshop. Parim motivatsioon on võib-olla see, et kui räägid õpilasele ütleme nädalast nädalasse, kuust kuusse mingeid omi põhitõdesid, mida sa õigeks pead ja siis tuleb keegi väga kuulus ja väga tark mees ütleb samu ja samu asju, siis see võib tunduda nagu õpilasele põhjendatud, näed, ei olegi päris suvavall või mingi täitsa täitsa loll jutt ei olegi äkki, sest ikkagi peab olema mingi kinnitus sellele ja siis ikkagi kõige parem motivatsioon on see, et kui ikka inimene tahab saada muusikuks, kui ta näeb, et keegi mängib väga hästi, see on ikka kõige parem motivatsioon. Et kontserdil käimine ja võib-olla juhtumisi mõnel juhtub hea õpetaja olema ka, kes, kes hästi mängib, siis ma arvan, et see motiveerib rohkem. Kui palju sa ise oled pidanud musta töötakse. Lähme ajas natuke tagasi. Lähme muusikakeskkoolis Ma õppisin klarnetit koorijuhtimist. Muusikaakadeemias kaks aastat klarnetit. Ja sellel ajal ma tegelikult ei teadnud, mis tähendab pilliharjutamine. Ma mängisin ka muidugi suhteliselt kesiselt, sain enam-vähem häid hindeid, aga eks ma siukene ludri olin. Mulle küll meeldis nii-öelda bändi teha sõpradega ja nii edasi ja nii tagasi. Aga päris pilli harjutamisest ma sain teada ikkagi siis, kui ma läksin kodulinnast ära. Ma arvan, üks põhjus oligi kindlasti see, et no ma olin hea poiss, vea poekama perekonnale, kuna meil on metsikult ohe, perekond ja ikkagi on perekondlik kohustusi ka, et käid vanaemaga turul ja mis oli väga tore, mida ma ei vahetaks millegi vastu. Sõbrad on ikka kõige hullemad noormees peab ju tegema igasugu asju, noh peaasi, et jumalast pill ei, ei harjutaks. Ühesõnaga mingi miinimum ma kindlasti tegin, aga aga see oli ikkagi ka miinimum, see, kuidas asetatakse pilli kuus tundi päevas, kaheksa tundi päevas, sellest tasand ikkagi Soomas aru. Mikspärast meie siin Eestis harjutaja, lähme, Soomer. Ma arvan, et see ei ole üldse Eesti probleem, sest et ma arvan, et see on igal pool tugevamad inimesed saavad ka kindlasti kodu linnasekodus asuta, aga nõrgemad või pehme loomulisemalt mingu ära, kus meil ei ole nii palju ahvatlusi nii palju sõpru ja kui nad ei oska nagu enda selga sirgeks ajada, et või ei leia seda oma asja üles, magan, ma ei teadnud ka, et kas, kas see, kui ma Soome läksin, ma ei mäleta, kas ma nüüd olin nii kohutavalt meel, et džässifänn muidugi, mulle see meeldis ja kõik oli tore. Aga see oli nagu sihuke sõprade mõjutus ka oluliselt. Mul olid kaks head sõpra, Jurmala Taavet, kes mind siis nagu natukene vedasid sinna Soome ja mina sain üsna hiljuti arvet. Ohoo, et see asi, millega ma olen tegelenud, see tegelikult ongi minu asi. Et see mulle ikka väga meeldib, et ma sain sellest nagu hoopis nagu tagasiulatuvalt aru, et ega mul ei olnud varasest lapsepõlvest niisugust joont, et oh džässmuusikuks ja ainult üks tee mul igasugu mõtteid on vahepeal peas olnud ja ja noh, selle poolest muidugi ma vist väga õnnelik, et mul on vedanud. Aga ma arvan, et see jah, ei ole Eesti probleem, et ei, ei koduses asetada. Või et sa pead ennast teise rahva seas nagu tõestama, kas see võib olla ka see? No mingist hetkest on see ka, mul ei olnud nagu soomlastega seal midagi ennast tõestada, esialgu. Et ma tahtsin kuidagi ise hakkama saada, mind nagu tol hetkel väga-väga huvitas see asi. Ja minust ei olnud ka siis nagu soomlastele mingit võistlejad nendele soome õpilastele hiljem jah, tõepoolest võib-olla küll ja nüüd, aga tol ajal seda võimalust ei olnud, aga kuna ma sisse sain ja siis ma sain endale väga head õpetajad siis tänu sellele, noh, ma võtsin sealt, ma arvan küll kõik, mis võtta annab. Hilisemal ajal, kui ma mul hakkas juba soomlasega mängimise tööd olema, siis sinna vahetusõpilaseks ma läksin ka sellepärast et ma tundsin, et mul on veel vaja ühte siukest perioodi, kus mul ei ole muid kohustusi, ma lähen, harjutan ja tõesti ma läksin sinna Islandile Reykjaviki sic. Vastma poole asulat olema tõesti päevadel. Pildisel harjutamine oli põhiasi. Õpetaja roll muusiku väljakujunemisel on hindama Toi. Ja hinnatav ka hinnatav hindamata samaaegselt. Aga selle hinde sa õpetajale paned, tegelikult alles hiljem, kui sa juba ise saad aru, kui hinnaline see õpetaja olimise õpetad. Ja mõnest saab ikkagi aru reaalajas kohe, et vot see on nüüd see mees täpselt, kas tahan olla tema moodi või tahan teha neid asju, mis ta ütleb, sest ta räägib nagu puhast kulda. Aga mis sa arvad, kas sina oled hinnatud õpetaja oma õpilaste hulgas? Ma ei oska öelda seda, kuidas sa tunnetad, ma natukene usun ja liiga palju usun ja olen saanud mõne õpilasega nagu vitsad kätte selle poole pealt. Aga ma usun sellesse meistriselli õpipoisiteemasse, et igasugune kunsti õpetamine, igasugune käsitöö õpetamine on imelihtne. See on ju aastasadu nii olnud ja toiminud täpselt niimoodi, eks ole, õpipoiss selli ehk rännuaastad ja meistri või erinevate meistrite juures ja siis hakkad ise kaela kandma. Ja hoolimata sellest, et arukad ametnikud tahavad oma palka välja teenida, erinevaid raskeid õppekavasid teha hoolimata sellest hoolimata igasugustest õppekavadest see asi, meistrid Illi õpipoisiasi kunstialadel jääb igavesti nii olema, ma luban teile. Ja Mul on olnud kindlasti õpilasi, kellega sekka siis klapp või kellega on olnud niisugune tunne, et äkki ma olen teda täiesti kuidagi positiivses suunas mõjutanud isegi kui ma ei ole nõudnud võib-olla piisavalt tüüdide mängimist või heliradarite mängimist. Aga kuidagi võib-olla ma olen suutnud anda edasi nägu, see võib tunduda labase näoga nagu rõõm muusikast, hindu, millega muusikat teha, seda mul küll jätkub. See korvab paljusid mu muid puudusi natukene. Ratsakoolis sa oled kogu selle džässmuusika poolele uue hingamise andnud, mida see sinult endalt nõudnud? No see on küll väga julgesti öelda, et ma olen Aga ma julgen seda öelda, noh ma olen ise seal koolis käinud. No ma olen muidugi väga meelitatud, aga seemned on jah üks olulisemaid tegevusi olnud minu jaoks otsa koolis üks olulistest kindlasti ja minule on see väga palju uusi võimalusi avanud ja Mulle see töö on väga meeldinud algusest peale. Eks iga õpetamisega saab ju eelkõige ise targemaks. Bigbändi muidugi Ottokollis enne ka tehtud enne mind, nüüd on ta lihtsalt võib-olla natukene jälle omanäoline, natukene teistsugune. Aga kõik need kambad, kes nüüd aastate jooksul olnud, Ta on väga toredad olnud see miinuspool õpetajana olla kuskil koolis, bigbändis on see, et saavutatakse mingi tase, mingil kevadel on juba jube lahe, toredad poisid mängivad pilli, nii et maa müdiseb, lõpetavad kooli ära. Ja sügis, esimene september. Ja siis hakkab kõik otsast peale. Mis on omast kohast jälle tohe, eks mõnikord on tüütu ka, aga ma arvan, et üleüldse on tingimused sellele muusikale läinud natukene soodsamaks. Direktorid alates Madis Sanderist on teinud väga palju jõupingutusi selle õpetuse mainet madalseisust välja tuua. Neil on seal väga hästi korda läinud. Aarne Saluveer jätkab seda jõuliselt, et selle muusika, mis ei ole klassikaline muusika, selle maine ka tõuseks, ei oleks vähemalt samal tasemel. Ja ma arvan, et see tendents on olnud päris hea ja päris kiire, et on aru saanud, et, et me ei taha kellegi leib ära võtta. Teiseks ei olegi nii hirmus ja mitmed klassikalise osakonna õpetajad teevad meiega meelsasti koostööd ja sellest on küll hea meel. Räägime džässis, et ütle mulle, mis suunas meie džässmuusika liigub praegu, kas see on rahvusvahelise koosseisuga projektipõhine, esinemiste jada või on need muusikakollektiivid kuidagi ühes hoitavad? Nüüd me tahame väga hea teema peale nii-öelda riiklikule tasandile läheme koolist nagu pärisellu. Meil õpetatakse riiklikul tasandil riiklike õppekavade järgi klassikalist muusikat, selle väljundiks on ERSO, Estonia teater, Vanemuine, mõned natukene projektipõhisemad nagu Pärnu sümfooniaorkester ja Narva sümfooniaorkester. Need on loomulikult riiklikult toetatud ja eelarvelised kollektiivid. Riiklikul õppekaval õpetatakse meil ka džässmuusikat ja meil ei ole mitte ühtegi riigi poolt toetatud kollektiivi, kus seal kõrghariduse saanud inimesed saaksid ennast väljendada. Ma tulen oma jutuga sinnapoole, et kuigi Triin bigbänd, mis on väga hea algatus ja mis on juba suhteliselt pikka aega koos olnud on ikkagi siiamaani on jäänud projektipõhiseks ja nii-öelda suurt kunstiprojektipõhiselt on keeruline teha natukene mingi järjepidevus peaks olema, ehk siis hallo kõik otsustajad, raekojad, see puudujääk on nagu selgelt olemas, meil on käinud ju triin big bändiga koos tegemas väga-väga head rahvusvaheliselt tunnustatud mehed nagu õrnalt Donald Trump ja näiteks imestus siin esimene Eesti raadiosse kontserte andes, et teil on nii hea, Teil on nii hea koht, kus salvestada ja anda biitbändi kontserte, viidata siis esimesele stuudiole. Kuidas on võimalik, et ei ole veel asjad nii kaugele, et teil on olemas professionaalne bigbänd? See annaks just selle esiteks väljundi ja ka motivatsiooni noorele džässi õppurile, sest et nii nagu sümfooniaorkester on klassikalise muusika lipulaev, loomulikult tehakse kõrval kammermuusikat ja kõike muud. Aga kui me saaksime esimese sammuna selle biitbändi lood, kus inimesed saaksid seal mängimise eest palka ehk siis hoida seda taset, sest et tihtipeale on võib tekkida see tendents, et inimesed, kes ei saa oma erialale, siis džässmuusikal rakendust lähevad sõjaväeorkestrite või kuskile mujale, kus loomulikult nende arenemise motivatsioon džässialal hauge või natukene pidurdub. See on juba ju raha raiskamine. Miks me siis õpetame suhteliselt kallitel õppekavadel olevaid inimesi? Inimesed on suure potentsiaaliga ja teevad vähemalt sama head sama kõrget kunsti kui klassikalised muusikud. Ma isegi nagu natukene tunnen endas seda missiooni ja lähiaastatel niisugust ülesannet leida, need inimesed, kellega kuidagi seda asja upitada ja arendada, see on minu arust oluline puudujääk praegu. Esiteks ei ole nagu prooviaega, ei ole ka proovi kohta tegelikult, et logistilised probleemid lõpuks hakkavad sööma kvaliteeti ka näiteks ju sportlane ei saa nii teha, et ta käib, paneb tapeet, eks ole, kaks kuud ja siis kuulata ka, meil on võistlused. Me saime sulle raha, mille võistlusele ja siis kolm päeva-ööd-päevad läbi viskab ainult oda, eks ole. Ei, tuledased ei vihkertti kaugele. Aga muusika on natuke teine asi, aga sihuke võrdlus tuli pähe, näiteks. Naudid minu kodus trepi peal? Ja muusikaelu parem käekäik on üks teemasid, milles Siimule on väga selge visioon. Vähe sellest, tal on selged arusaamad, kuidas peaks rütmimuusikasuunda Eesti muusikaõppeasutustes edasi arendama ja kaasajastama, kuidas professionaalsed džässmuusikud peaksid saama võimaluse ametiga leiba teenida. Siimon visionäär, kuid mitte ainult tan innovaator. Teinekord riskantseid muusikaprojekte korraldades nakatab Siim enda ideedest silmad särama. Teistelgi ja sõpru on tal täis terve mets. Üks headest sõpradest, Reigo Ahven on siin mu mõte ja muusikakaaslane. Mitmed viimased aastad trummidel ja etnilistel lõõtspillidele end väljendav ahven usub, et sõprus Siimuga on üks paremaid asju ta elus. Sõprus kui selline üldse on ühtaegu midagi väga rabedalt ja teisiti midagi üsna kuulikindlad ja surematud. Kui kõik muusikud on otsustanud, et nad tahavad olla elukutselised muusikud, siis nad on, mõnes mõttes nad on ühte masti ja Siimuga mulle tundub, et me oleme üsna ühest asjast tehtud, kuidagi ühest materjalist täitsa ootavad, meil on väga palju sarnaseid omadusi. Meil on küllalt kõrge stressitaluvus ja selline ja isu teha asju Anselt ja lasta kindlasti asjadel hingata. Et kuidagi võtta kahe käe ja kui saab, siis jalgadega kinni on ju olevikust ja just sedasi oma muusikat ja kui võib öelda, siis nagu kunsti või seda elu sättida. Aga samas on jällegi teatav tung püüda asju teha võimalikult kvaliteetselt ja ikkagi pühendunult ja põhjalikult. Ja siis vahepeal on selliseid asjalikkuse pursked. Ja ma olen pannud tähele, et me meil nagu kuidagi need spiraalselt käivad nagu koos. Me saame mõlemad aru, kui mingi olukord hakkab minema käest ära näiteks ja mis on väga okei, kus võib-olla hakkabki asja sündima, aga siis, kui on vaja seda tüürida, ma juba näen. Siimu gene purjetab samadel vetelonju, et tal on samad mõtted, et oot, et kaosekoefitsient on läinud liiga kõrgeks. Põhimõtteliselt on niimoodi, et tegelikult kriis ongi see, kuhu me tahame jõuda, aga see peaks olema selline konstruktiivne kriis. Mulle meeldib see mailis Davise moment, et kui ta mängib vale noodi, siis tavaliselt kõik teised muusikud ehmatasid ennast kangeks, onju, ja siis proovisid jätkata pooltooni ükskõik, kas ülevalt või altpoolteni. Aga Maltevis võtab selle vale noodi, mängib uuesti samas kohas seda vananevat ja siis veel veel 506. kord, senikaua kuni see vale noot on uus õigenaat. Ja mulle tundub, et Siim Aimla aga on üsna sarnaselt, et meil on suhteliselt sarnane tausta, mõlemad käisime Soomes õppimas, siin küll nüüd tohutult palju kauem kui mina, aga, aga mina piisavalt pikalt ma teaksin, mida see annab. Ja miks see vajalik on ja mida see võtab ka ja soomes seal kuidagi. Me jõudsime sellisele hästi konkreetsele ühisosale. See Soome aeg näiteks õpetas seda, et tuleb julgeda teha asju, mida sa arvad, et sa ei suuda. See on muusika jaoks, on väga oluline. See on miski, mis ma olen vaadanud, et on Siimul olemas see usk sellesse, et kui me ei võta neid riske, kohtuda nii äärmuslikus olevikus nagu seda muusika oma iidolitega ja panne ennast silmitsi nendega ja isegi nagu lootes, et sa et sa satud kuidagi plindris ja murrad loodetavasti mitte kõik oma hambad, vot see uske, see julgus ja see nagu eneseusaldus, see peab muusikas olema ainult läbi selle, me saame tõsta ennast muusikutena kas või mõneks hetkeks, aga võib-olla jäädavalt nii kõrgele, nagu on need meistrid, keda me hindame, kelle poolema õhkame. Kas te Siimuga, mõistate teineteist poolelt sõnalt? Vahepeal ei mõista üksteistkümnendal. Aga vahepeal me mõistame isegi nagu ilma selle poole saata. Me teame üksteise maailmadest samal ajal üsna palju ja samal ajal ka üsna vähe. Ma ei ole religiooni asja nii väga uurinud, aga mulle tundub, et ma olen maailmavaatelt natukene aafriklane. Ja mulle tundub, et võib-olla ongi nii, et tänapäeval kõikide suhet, et ega mis põlevad ereda leegiga, ütleme näiteks eraelu suhted on ju neil tendents kustuda, kustutad sellepärast, et liiga suur ootuspäraks ühele inimesele ja tahetakse kõike, kõike, kõike ühike sellelt ühelt inimeselt, onju, ja mulle meeldib see aafrika variant, kus peremudel on selline Need kihid on hästi laiad. Kõik sinu ema tädid on sinu emad ja kõik sinu isa näiteks vennad ja ema vennad on sinu, sinu isad ja kõik need emad peavad andma sulle süüa ja kõik need isad peavad sind kaitsma. Ja kujutad ette, missugune sigrimigri elu see on, kui sa võid minna ükskõik missugusesse majja ööbima näiteks mis sul külas on meil tänu sellele, nad on harjunud sellega ka, et sa ei pea ühest inimesest teadma nagu kõiki asju, sa ei pea teadma tema PIN koodi ja kinganumbrit on ju tunda, et kui kell pool neli öösel midagi juhtub ja sul on vaja kedagi, kes sind aitaks, kas siis väikese või suure asjaga. Et siis see inimene on sul olemas ka, et ma arvan, et Siimuga meil meil on kuidagi niimoodi, et, et me teame, et me ei jäta 11 hätta, et siin ei saa pool neli, vajadusel võid helistada kindlasti, kusjuures täiesti kindlasti ja ma arvan, et ma olen seda teinud ka. Ja nüüd, kui me tuleme selle küsimuse juurde tagasi selle poole sela küsimuse juurde, siis me saame üksteisest aru ja seda mitte ainult nagu muusikaliselt, vaid ka vaid ka sellest, mida me vist nagu elus tahame teha. Üks asi, mis mulle meeldib, kusjuures on see, et ta ikkagi ilmtingimata, et nagu ei, ei keera naljaks, aga huumor ei ole talle võõras. Vaidluse tavaliselt on sellised, et tal on nii tugev nägemus mingitest asjadest, et sa näed, et vaidlemine vaidlemise pärast tegelikult ei vii kuskile ja see on ju hea, kui kellelgil on korrastatud kaoses, nagu on Tänapäevane rütmimuusika, kui kellelgi on mingisugune tugev nägemus, sellepärast et seda ei maksa karta, et nüüd võetakse võimalus ennast kuidagi manifesteerin. Et see on miski, mille saba peale kunagi ma ei ole pannud, täheletaimla astuks, kui on vaja mingit kontseptsiooni kuidagi koos, kui ehitada või luua. Ja siis on alati põhjendatud ja seal on alati piiritletud ja vahel on niimoodi, et selleks, et vabadus midagi määraks siis see vabadus ei saa olla nagu kõikehõlmav ja ajaliselt piiritlemata. Kui nüüd need raamid täpselt õigel hetkel lahti lasta, siis vabadus määrab 100 korda rohkem. Seda küll, härra Aimla, ei praktiseeri nüüd hirmus, sageli, aga vahel tal on sellised konkreetsed nägemused ja, ja see mulle väga meeldib, ma hindan seda väga inimeses, isegi kui näiteks ei pruugi mulle sobida, siis see ei tähenda, et see ei võiks olla geniaalne. Sa ütlesid ennist, et sulle meeldib see, milline on Siim laval. Kas temaga laval on kerge olla. On sest laval tahan mina ainult ühte asja. Ükski muusika ei ole valmis, aga igal juhul ma tahaksin saada kui võimalik oma kaasmuusikutelt seda, et et neil on seal laval hea ja et nad teevad neid asju täpselt nii hästi, kui nad oskavad teha. Et nad ei tee vähem ja et nad ei tee hirmus palju rohkem. Ja sellepärast Siimon üsna lähedal sellele täiusele ta võtab riske, mängib piiridega. Samas ma saan tema peale alati kindel olla ja temal on üks suurepärase muusiku üks omadusi, et ta ei lähe kunagi minu arust muusikas uhkeks. Ta saavutanud palju, aga ta ei lähe käest ära, ta on alati nagu mitte nagu alandlik, aga kunsti suhteliselt nagu Aubaklikese ja minu arust väga tore ja see peab olema, onju. Kui ma vaatan teda saalist, tema mängus on alati vajalikul hulgal tsitaate, mida ma hindan, sest mulle väga pool näiteks meeldib email. See et see on sinu puhul, on, on alati olemas. Tema selline interteisiti, laenum, musikaalsus on alati mind hämmastanud ja interinstrumentaalne vist ka, sest ta mängib igasuguseid põnevaid pille ja just see, ütleme, et mul on selline teooria. Et muusika on nagu maja, et vahet ei ole, missugusest uksest või aknast sisse lähed. Kas sa lähed saksofoni, uksestki klaveri või trummi aknasti? Et peaasi, et sa sinna sisse saada, kui sa sellest kontseptsioonist saad aru, siis pole vahet, mis pill sulle kätte satub, onju? Just see muusika jääb ikkagi teenindaks muusikat muusikaks, tal on oma mingi kõla ükskõik missuguse pilli peale. Põhimõtteliselt küll, kui sa teda hästi tunned, ei tunneta seda, kuidas ta ühe pilli peal mängib, siis sa saad välja mõelda, kes neid pille mängib. Aga lisaks sellele, et seal on need tsitaadid sees, on seal teave billi, funktsionaalsusest, mis on väga oluline. See funktsiooni tunnetus on üks nagu võtmeküsimus. Ja, ja siis seal on teatav hulk kaost ja selliseid ette ajumatest, mis on minu jaoks kogu selle asja kütus. Ja siis seal on see miski. Ma ei tahaks öelda muusikaline huumor, sest muusika käibe nalja tegema, aga seal on, seal on olemas see äärse, see vahedus minu jaoks kuidagi transformeerub selliseks koosluseks kogumiks. Mul ei ole vahet, kas härm mängib kaks koorusteks, no näiteks ma ei tea, kolm kaks takti või ta mängib, on ju 10 minutit järjest ja see, see on miski, mis mulle meeldib see meil kunagi ulm teha spiooni džässibänd, millel ei ole kuskile kiiret ja me tegime selle ära ka selle bändi nimi, foor. Ja me oleme vahepeal mänginud selliseid kulgemise, pikki kruve ja seal ma olen aru saanud, et Siimul muusika kuidagi ei saa nagu otsa ja need muusikalised valikud ei kahtle nendes ja see muudabki selle kuidagi nagu väga nauditavaks. Et Siimuga saab luurele minna küll ja seda mina, kui keegi on praegu öelda ka nii, et ma olen seda tõestanud, siis ma võin öelda küll, et ma ei näe võimalust, et me ei tee head muusikat, järgmised 40 aastat koos. Niisiis oleme valmis nautima Siim Aimla pika muusikukarjääri ja miks ka mitte. Seda enam, et Siimu sõnul jätkub Eestis head muusikat küllaga ja džässmuusikas peetakse siin lugu. Merd ja meresõitu armastava Siimule on selja taga ka veel üks taga lahkust energiat ammutada. Tal on väga tore pere. Piilume delikaatselt perekond Aimla aknakardinate vahelt sisse teejuhiks Siimu abikaasa, samuti muusikute perest pärit, kuid ise peamiselt väikese distantsiga muusikasse. Kristiina. Neil on ei rohkem ega vähem kui kolm last. Jah, see on tõsi ja me oleme koos juba üle poole oma elust nii, Vibelt. Mina, teie lapsed on 13 11 ja kuus. Missugune teie igapäevaelu on tegelikult, ma arvan, et eks ta on samasugune nagu igas kodus. Et isa tuleb õhtul koju, meiega saime tihtipeale palju hiljem kui tavalised isad võib-olla, aga kui ta koju jõuab, siis ta tegelikult väga hea meelega tegeleb lastega meile, kaotatud niiviisi, et näiteks lapsed küll tegelevad muusikaga, see pool näiteks on tema teha natukene, kellel on küsida midagi, kellel on vaja harjutamisel natukene abi siis tema on see, kes seisab seal kõrval ja vaatab, kuidas asjad lähevad. Meil on peres ka v1 koerakutsikas sellega tegelev cadema, tal on seda distsipliini hoidmist nagu rohkem tegelikult vanemale lapsele. Me oleme jätnud üsna vabad käed, tema ei käi meil muusikakoolis, vaid meil on üks hästi tore klaveriõpetaja, kelle juures ta käib ja kes siis õpetab talle ka klaverimängu kõrvalt natukene solfeedsut ja muid selliseid asju, nii et klaverimäng on nagu vähem põhjust olnud sekkuda. Kuigi siin täitsa hea meelega vahel annab talle nõu näiteks kuidas improviseerida või kirjutab talle noote. Ta ei mängiks ainult klassikalist muusikat, vaid õpiks juba natukene džässipoolset asja juba tegema. Pojaga on natukene teine lugu, sellepärast et tema käib päriselt muusikakoolis ja eks ta sellepärast on kindlasti see vastumeelsus on ka suurem, et see on ikkagi kohustus. Temaga on siin mõnikord küll teinud täitsa niiviisi, lihtsalt tund aega istuvad kahekesi ja mängivad, lõikusid läbi ja harjutavad ja noh, tegelikult mulle mõnikord tundub, et ta päriselt ei saa sellest aru, et need lapsed, kellega ta tavaliselt iga päev kokku puutuvad, ei ole enam lapsed, need on juba täiskasvanud, kellelt ta saab oodata, et neil on ka omavastutus. Ja ta ootab oma lastelt sedasama. Ta on tegelikult üsna range, kui lähe koos harjutamisega pika, püüan meelde tuletada seda, et tuleb teha vahet, kes on need kooliõpilased, kes on reeglina ikkagi juba ise otsustanud, et nad tahavad õppida muusikat ja neile on selle vastu huvi. Ja siis on need meie lapsed, kelle me tegelikult oleme ikkagi suunanud seda tegema, et kas Siimu roll sellel suunamisel oli nagu suurem või see tuli tegelikult natukene niiviisi juhuste kokkulangemisega. Nii sellise praegu on jäänud. Et ma usun, et vähemalt algatuseks on see olnud väga hea. Aga kas Siim ikka lumelabida ka kätte kodusõda võtab, kui vaja on, siis võtab, meil õnnestus just ennem neid lumetalvesid endale uus kodu muretseda mis tähendab seda, et oma maja eest tuleb ise lund lükata ja seda me siis seal kordamööda teeme ja kui vaja on, siis iimika teeb ka ja millised on teie pere traditsioonid? Meil juba on väikest viisi traditsiooniks kujunenud, et me käime iga aasta vähemalt korra kusagil suusatamas ja suviti me ikkagi püüame ka leida vähemalt ühe sellise nädala, kus me läheme kõik koos Saaremaale Siimu vanemate kodusse ja siin on isegi öelnud, et ta nüüd püüab teha niiviisi, et ta paneb endale kalendrisse kirja, sest teisiti lihtsalt see muidu ei ole võimalik, aga. Suusatamise kõrval on Simmul üsna vesine harrastus, on see surfamine, et kas on siis nii, et kui on äge tuuled, siis jätab sinnapaika ja läheb seda üksikud lained siit püüdma? Tegelikult see on nagu omaette teadus täiesti ausalt öeldes, et ja nemad juba oskavad vaadata, kui tuul on sealt nurgast, siis järelikult tuleb minna sinna randa. Et nad teavad üsna hästi ja tegelikult neil olemas täitsa oma sellised allikad, kus nad siis jagavad seda infot, et kus parajasti hea on sõita. Noh, ilmselt praegune sügis lihtsalt on olnud siin väga kiire, et ta sellel suvel ja sügisel on natukene vähe merele saanud, aga kui ta alles alustas, siis oli küll niiviisi, et ta üldse varustust katuselt maha ei võtnud, siis kui ikkagi hakkas tuul kõvasti puhuma, siis ta isegi oma tundevestis ümber, et see on, on tal olnud ikka väga selline südamelähedane asi surfilauaga ja purjega ikkagi püsid reeglina seal nende lainete peal. Päris hullu tormiga ta õnneks ei ole praegu läinud kuskile ja tegelikult surfiinimesed hoiavad kokku, et nad hoiavad üksteisel silma peal ja kes kaldal veel oma asju kokku paneb, see vaatab, et kas purje seal püstimis hetk tagasi oli ja, ja ikkagi sellepärast mu süda on natukene rohkem rahul. Olete ise ka väga muusikalise taustaga perest ja nii teie kui Siimon kasvanud maast madalast Lagamusikaalses keskkonnas. Ja nüüd teie kodus on muusikat väga paljud lapsed tegelevad muusikaga, seda kindlasti on. Ma ise olen püüdnud nüüd teadlikult lapsi mitte väga palju suunata, et ma olen lasknud neil kuulata rahulikult ka seda muusikat, mida ma ise võib-olla ei pea kõige. Noh, kas nii saab öelda, aga paremaks muusikaks. Aga suurem tüdruk temal ikka on tulnud neid harrastusi nagu kõrvalt ka, et tema tegeles spordiga meil päris aktiivselt. Ja noh, tegelikult eks ka see on natukene Siimu mõjutused, ta ei salli eriti sellist niisama olemist, et isegi kui ta ütleb mõnikord, et oh, nüüd tuleb selline laupäev, kus mul ei ole ühtegi kohta vabandust, et ma istuks lihtsalt niisama ei teeks mitte midagi, siis see tegelikult tähendab seda, et ta võtab kas mõne lauajupi kusagilt ja hakkab puutööd tegema või midagi ta kindlasti leiab, et ta on selline rahutu hing ja eks lapsed natukenegi kipuvad kohati samasse kanti minema. Jutus praegu järeldanud tundub, et ta on selline pealehakkaja ja, ja ka tegutseja on väga, meil kodus on päris paljud asjad ema tehtud, tõsisemad tööd oleme jätnud küll ehitusmeestele, aga sellist väiksemat nokitsemist ta armastab. Kui sageli te ise näete Siimu laval esinemas? Ma ikka püüan käia. Mõnikord täiesti teadlikult ei lähe, sellepärast et ma arvan, et ma pabistan paljude esinemiste puhul rohkem kui tema ise. Aga kui on midagi täitsa uut ja eriti sellised koosseisud, mis ei pruugi kunagi hiljem enam uuesti tulla siis ma alati püüa minna. Nüüd püüan siis vanemat last mõnikord kaasa anda, et vähemalt on keegi, kes kuulab, tagasisidet annab, kui vaja on. Mille üle siin tunneb muret? Kindlasti on asju, mis ühiskondlikus elus kui ka kultuuripoliitikast talle täielikult närvidele käivad ja kindlasti ta oma arvamust ka. Nojah, nii et ma pean tegelikult isegi kohati talle ütlema, et Eesti-suguses väikeses riigis võib-olla alati ei maksa nii otse öelda, et eks talle kindlasti praegu teevad päris paljud asjad muret, kuidas üks või teine asi läheb, et näiteks ma tean, üks tema selline murekoht on kindlasti Estonian Dream Big Band selline natukene kodutu, too orkester, et see on kindlasti jah, talle üks südameasi taia kodus räägib, et mis päeva jooksul juhtunud on, mis mingit sorti emotsiooni tekitab. Ma loodan vähemalt küll, et ta ikkagi kodus räägib kõik ära südamelt, et. No küllap ta nii on, aga sinu, Me teame kõik sellise lehvival, aga ka tore särtsakas poiss, kes tuleb uksest sisse, Talon, suur posu noote, alati teinekord mõni pill kusagil üle õla, tal telefonid helisevad tal kogu aeg, keegi Hanko, minul ta on selline väsimatu ja kuidagi alati aktiivses olekus, alati avatud, alati rõõmsameelne. Et kas on ka hetki, kus Siimon tõsiselt väsinud kindlasti neid on, ma arvan, tavaliselt, mis sellisel pool juhtub, on see, et ta jääb lihtsalt magama ja ongi kõik nagu palju. Siim kuulab, teie eks ta pigem on omapäine. Ma loodan, et ta võib-olla mõnes asjas vahel midagi kuulab, aga pigem on ta jah selline ja öelda, et päris kass, kes kõnnib omapäi, ta ikkagi nagu arvestab sellega, et tal on perekond ja kohustused ja ja ega teda liiga palju nagu mõjutada ei anna. Mis on teie arvates Siimu kõige tugevamad küljed ja mis Siimu juures teid kõige rohkem inspireerib? Ma arvan, et ta on lihtsalt täiesti tohutult teotahteline inimene, seda ma mõnikord tema juures kadestan, sest ma ise pärast kaheksa tundi töö juures mõnikord lähen koju ja vajun täiesti lössi. Eelmistel aastatel, kui ka temal on sisuliselt olnud peaaegu kaheksatunnine tööpäev otsa koolis. Pärast seda ta hakkab tegema veel järgmisi asju ja lähedal surfima ja öösel hakkab veel noote kirjutama. Et ma arvan, et seal peab ikkagi seda tahet olema ikkagi meeletult. Teo tahteline Siim Aimla peab oluliseks inimestevahelist suhtlemist, et see oleks viisakas ja 11 arvestav keskkonnasõbralik ellusuhtumine ja teravdatud pilk kultuurimaastikule Siimuga kaasas käinud maast madalast rõõmu eneseteostusest muusikuna leiab Siim enda sõnul päris piisavalt. Vot mind kui muusikut on ka mitut kihti, eks ole, ma kirjutan muusikat ja siis ma olen tegelikult nagu pillimees. Armsam töö on see pillimehe töö, saan küll päris hästi ennast teostada ja saan nagu pilli mängida näiteks viimane kõigele toredam väga pikk periood. Reigo Ahven, minu hea sõber, tõesti väga hea sõber ja kuldne inimene ja väga hea organisaator suutis kokku leppida, et mängisime PÖFFi igal õhtul, see tähendab kaks nädalat jutti. Igal õhtul oma ansambliga mängisime džässi igal õhtul me läksime sellel õhtul nagu teise koju, põhimõtteliselt võtsime pillid välja, Jakse mängima. Ja see on täiesti üüratult mõnus. See oli nagu nii hea, tuleb selline päris tunne sisse, et oledki nagu pillimees natuke. Ja mis seal salata, eks ta hakkab paremini välja tulema, kui samade meestega mängid niimoodi pikalt iga õhtu koos ja see, et ma teen mitmeid erinevaid asju, eks tuleb rohkem selliseid pealiskaudsest, et ega ma ju enda ühtegi s eriti hästi ei tee. Võib-olla kõige paremini tuleb pillimäng välja, aga see on see väikese riigi asi. Inimesi on ju vähe. Ja mulle meeldivad tohutult paljud erinevad asjad. Mulle meeldib tohutult seada, muusikat organiseerida, see on jube põnev tegevus. Ja eks seda tehes ka natukene õpid ja vahel isegi on, on juhtunud väikseid õnnestumisi, enda arust, aga suhteliselt harva. Aga kirjutatud ka lugusid ja keegi võtab neid laulda või mängida. Fain, et ühesõnaga see võimalus on siukene, väikse rahva või siukse külakooli, õpetaja võimalust. Ma teen kõiki asju sellepärast, et, et mulle antakse võimalus seda teha ja ma ei ole suurem asi ei ütle ja ma ei taha ka ei öelda, sest et nii õudselt huvitav. Aga eks mul on aeg-ajalt ikkagi põen seda asja, mida ma nimetan pealiskaudseks. Nagu sa ütlesid, mõni asi läheb sul hästi ja valjud tunnevad sellest rõõmu ja üks viimatine selline kontsert, millest väga paljud rõõmu tundsid nii tegijad kui kuulajad oli seesama noorte laulupidu. Seal laulukaare all oli seal, mis tunne olla. Või noh, meeletu, täiesti uskumatuna. Noh, see oli ka nagu teenimata, mõni hea kooriudki higistab ikkagi hambaid, mida see mees seal puldis teeb ja õigusega krigistab ka? Ega mina seda rokibloki välja mõelnud, see oli ikkagi kunstiliste juhtide poolt välja nuputatud ja eks ma siis kõik seal nii-öelda laua taga, kuna ma olin selle komisjoni liige, andsid oma panuse ja eks ma tegin seda nii hästi kui oskasin, kuna see kätkes endas ka noortega noortebändidega koos tegemist, siis on asi mis, mida mulle lihtsalt väga meeldib teha. Aga see, et mulle anti koorida, kätte juhatada ja no mitte nüüd väga väike kuu. Noh, see, eks ta pani mind proovile ja no eks ta ikka kõditas kõvasti, no mis seal, mis seal salata, koha peal oli ka väga tore ja nii, aga aga ega sa ju siuksed, et väga-väga suured asjad ju ei jõua alati kohal, samal hetkel, et ma mingil hetkel vaatasin sellepärast suve lõpus Youtube'ist üle, ega me kodus üksinda olin, siis tekkis alles niisugune tunne, et oh sa poiss, et täitsa lahe värk. Et see oli muidugi võimas ja, ja ilmselt, et mu elu kõrghetk, et siit hakkab siis nüüd alla mägi pihta. Aga, aga noh, ma pean olema jälle tänulik inimestele, kes mind on kutsunud. Ainus asi, mis ma olen teinud oma nii-öelda selle heaks karjääriks nimetatud või loominguline tegevus, et ma olen nagu ujunud suurte meeste ja naiste nagu ettepanekute peal ja öelnud jah ja selle siis kuidagimoodi ära teinud ikkagi nii hästi, kui ma suudan ja, ja ongi kõik, küll siis eks ole, nii, salu verd ja leitonid ja Veronika Portsmouthi ta kõik need kõik on toredad inimesed, kuidas midagi pakkuvat ja arva, et ma võiks hakkama saada. Muidugi võtab. Proovime, noh. Ega ma rohkem polegi teinud. Missuguseid omadusi sa inimestes hindad kõige rohkem? Kõik hindavad enam-vähem samu asju. Aga ma hindan hoolivust ja kõige rohkem. Et ja seda peab oskama ka nagu välja näidata ja see tähendab tegelikult lõppkokkuvõttes seda, et ma hindan oma sõpru, sest sõbrad hoolivad, eks. Ja sellest saabki aru mingitest tegevustest, mingitest ütlustest. Mulle meeldivad inimesed, kes liiga Jeputa ja pigem teavad võib-olla ise oma väärtust või, või et, et nagu ma teadmiste ja ma ei oska seletada, hea olemisega nagu ei eputa vaid on nii-öelda vastandsõna variselusele, ku variser on fassaadilt viisakas ja lahke ja hea. Ja siis tegelikult on õel vastik, salakaval ja mis kõik veel patuga. Mulle meeldivad inimesed, kellel on sellest fassaadist suht savi, nagu öeldakse kes on oma nagu sisemise poole pealt toredate kenad ja, ja seda võib-olla kõigile ei avalda alati. Aga mul on mõned sihuksed ribad. Sõbrad ja muusika, muusika ja sõbrad. Neid kahte suure tähendusliku sõna leiab Siimu jutust väga tihti. Aga see on ju iseenesest mõistetav, kui räägib ansamblipartner, kaasmuusik, orkestri dirigent, noorte innustaja, uue looja. Inimlikud põhiväärtused on Siimu naasklist silmavaates suurte tähtedega üles kirjutatud. Nii lihtsalt on. Kahju, et saatetund möödus nii kiiresti. Muusikast jõudsime küll pisut rääkida, kuid seda mängida õieti ei saanudki. Aga õnneks on Siim lavale alatasa küll enda loodud koosseisude ja rahvusvaheliste eriprojektidega küll koos Eesti tähtsamate muusikutega. Kui välismaiste solistidega tasub kuulata. Kui meri ja meremõnud on Siimule meeltmööda, siis toome siia saate lõppu ühe helikatkendi inimmerest. Kuidas teisiti saakski nimetada noorte laulupeo maa ja ilm lauljaid, pillimängijaid ja kuulajaid, põhjaid ja kõlab üksainus laul, noortepeo rokiblokist, mille üldjuht oli Siim Aimla. Tänase jutuajamise tõid teieni helioperaator Helle baasia. Toimime. Marge-Ly Rookäär täname kuulamast ja jääge terveks. Laululoojad Riho Sibul ja Villu Kangur. Teade autor Siim Aimla Liivimaa pastoraal.