Tere, head klassikaraadio kuulajad, MINA OLEN Annika Kuuda tänase heligaja saate toimetaja. Algavas saates kuulame kõigepealt kontserdimuljeid. Põhja- ja Baltimaade klassikaraadiote toimetajad käisid kuulamas möödunud reedel Estonia kontserdisaalis Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserti. Ta juhatas Neeme Järvi ja millest tegi ülekande klassikaraadio. Väliskülalisi intervjueeris Mirje Mändla. Neljapäeval esinesid Ta majas Tallinna muusikakeskkooli solistid koos Tallinna Kammerorkestriga dirigent Mikk Murdvee juhatusel. Sellelt kontserdilt jagavad muljeid Eesti muusika ja teatriakadeemia tudengid. Maarja tootja Sander Saarmets. Muusikauudiseid laiast maailmast vahendab nagu ikka neelevasteinfelt ja tänase pikema teema pühendame digihelile ja analooghelile arutleme teemadel, mida tähendab digiheli ja mida analoogheli, kuidas inimene neid helisid tajub ja mille poolest üks siis teisest parem on. Stuudios on helirežissöör ja Eesti muusika ja teatriakadeemia õppejõud Siim Mäesalu ning muusikateadlane, psühholoog professor Jaan Ross. Ja tänase saate Ta lõpetab taas järjehoidja rubriik, mis seekord on pühendatud luuletaja Maria Heibergile, kelle surmast möödub 70 aastat. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Kolmandal veebruaril külastasid Tallinnas viibinud Põhja- ja Baltimaade raadioajakirjanikud Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserti, kus soleeris Norra viiuldaja ragin Mihhail Hemsing ja dirigendipuldis Neeme Järvi. Sel õhtul kuulasid kontserti ka viis Põhja- ja Baltimaade raadioajakirjanikku, kellest kahe arvamusi kuulame tänases helikajas ja siin alustab arvamuse avaldamist Läti raadio ajakirjanik Edgars äragenskis, kelle käest ma küsisin, kas ta on Neeme Järvi interpretatsioon kuninga ka varem kokku puutunud. Edgars fragenskis Läti klassikaraadios tõi sellelt kontserdilt kõige rohkem esile halvarzeni loomingut. Talle meeldis ka noorsolist. Ragnhild Helsingis mängis hardangeri riiulit. Ta küll nüüd siin mainis, et ta natukene kahtlen selles, et kas Ragnhilt suudab samamoodi virtuaalselt mängida, aga nii-öelda traditsioonilist riiulit, kui seda toredat rahvapilli. Igal juhul jättis noorsolist siin Tallinnas laval väga veenma ja virtuoosse mulje. Ja Neeme Järvi nägi ta viimati kontserdilaval nii umbes kahe aasta eest, mil ta viibis Taani raadio kontserdisaalis ja kuulas seal Taani Rahvusliku Sümfoonia orkestrit ning võrreldes nüüd erzoga, siis tundub, et meie orkester talle ka avaldas muljet. Samuti jättis talle hea muljega järvi, kunstiline küpsus. Ma palusin tal ka esile tuua oma Ramsi interpretatsiooni lemmikut, aga ta sattus natukene kimbatusse ja tuletas meelde lauset. Raamse muusikat mõistetakse alles nii umbes 40 aastaselt ja järgnevalt saab sõna- Taani raadioajakirjanik Sven Andresen, kes on varem Neeme Järvi kontserdilaval näinud ja tema interpretatsiooni ka kokku puutunud. Sven Andresen sõnas siin, et tõepoolest Neeme Järvi suudab panna muusika voolama tema trigeerimis, stiil on väga minimalistlik ja ta veidi meenutab Andressenile dirigent Herbert plomsleri kes on Poolas Taanis ka väga palju kontserte andnud ja olnud ka mõnda aega peadirigent. Tundub, et ka Neeme Järvi suudab orkestri ise tööle panna ja sealjuures peaaegu et mitte midagi hingates koos orkestriga ja võib-olla sellisel puhul tõesti iga detaili alati täiuslikult paigas, kuid muusika hingab ja see on ehk kõige olulisem. Tsendrastrab Anderseni meelest on Neeme Järvi tõeline muusik, mitte tehnik. Minu küsimusele, et kas äsja kuuldud Pramsi interpretatsioon oli küps selleks, et seda teadvustada ja plaadil välja anda sattus ka seen, trastrab Andresen veidi kimbatusse ja sõnas, et tegelikult Ramsi sümfooniad ei ole just tema nii-öelda lemmikrepertuaar. Talle meeldib küll kuulata Brahmsi kammermuusikat, kuid sümfooniatest ei ole ta tegelikult siiani päris hästi aru saanud. Küll aga naudib ta Beethoveni muusikat ja võib-olla tõesti natukene isegi kummaline, sest taaniski toimub hetkel Ramsi sümfooniat, sari, mil lausa kaks orkestrit tema sümfoonilised muusikat esitavad. Kuid sellele vaatamata ütleb ta ikkagi, et siin Eestis kolmandal veebruaril toimunud kontserdi aegu jättis talle kõige suurema elamuse hoopiski halvarzeni. Looming. Arvas Taani raadioajakirjanik Sven Andresen ja me korjasime ka teiste Põhja- ja Baltimaade raadioajakirjanike mõtteid ning pikem kontserti kajastus on klassikaraadio koduleheküljel juba üleval delta kataloogis ning loomulikult on teil võimalusel ka järelkuulata kontserti ennast. Neljapäeval, üheksandal veebruaril toimuvas Mustpeade maja valges saalis noorte kontsertkivimäevirtuoosid 2012, kus siis astus üles Tallinna Kammerorkesterit koos Tallinna muusikakeskkoolinoorte Salistidega. Dirigent oli Mikk Murdvee ja ma palusin kahte noort muusikut eesti muusikat teatriakadeemiast seda kontserti külastada. Need on siis Maarja Nuut, Eesti muusika ja teatriakadeemia löökpilli eriala tudeng, kes isegi tegelikult muusikakeskkoolist pärit. Tere, tere ja Sander Saarmets, kes õpib Eesti muusika- ja teatriakadeemia elektronmuusika positsiooniosakonnas pärist. Te käisite sellel kontserdil, mis meeleolust, Mustpeade majast neljapäeval lahkusite? Ikka hästi positiivselt meelestatud, et nii tore oli näha jälle noori talente mängimas orkestri ees, kellest nii mõnedki sulle tõttavad. Ja kuigi ma vaatasingi, et kõik on nii suureks kasvanud juba sander, kuidas sinuga oli? Ma lahkusin ka pigem positiivselt meelestatud ja mina kui mitte muusikakeskkooliga inimene. Mulle olid need näod üsna võõrad, mistõttu võib-olla olen veidi objektiivsem hindama seda, mis ma kuulsin ja nägin. Mida te siis kuulsite, nägite ja mida te tooksite selle kontserdi puhul esile? No minule näiteks meeldis, et oli hästi palju seekord selliste, et alt on mingi viis kuuse, kõik mängivad kolm kontserti, osa näiteks. Aga seekord oli hästi palju. Ja see ongi, ma arvan, selle kontserti point, et nad saavad hästi palju näidata ennast ja kool saab näidata, kes neil on. See oli tõesti hea mõtet pikematest kontsertidest üksikud osad mängida, et rohkematele võimalust anda. Ja väga tore oli ka see, et veidi uuemat muusikat tuli näpuotsaga sekka lisatud, kuigi seda oleks võinud olla veidi rohkem. Jah, et üsna selline baroki kavali Paruki hõnguline, aga ma arvan, et õpilaste käest näiteks Vivaldi kuulamine tundub palju õigem kui vanade professionaalide käest Vivaldi kuulmine, et mulle tundub, et noored võib-olla tabavad rohkem seda vaimsust või seda võiks olla veidi kergust mis vanematel ja tõsisematel inimestel kipub üsna, võib-olla liiga tõsiseks minema. Käsitluse. Enamus teosed siis olidki siin valdi Teleman, Bergoleezi Bach loomulikult valgit veel ohtrasti peale aga sinna sekka te juba mainisite põgusalt, et kõlasid tegelikult kahe eesti helilooja uudisteosed, räägime ka neist. Need olid siis kaliina Reva, kapritsio ja Urmas Sisaski kontsert klaverile ja keelpilliorkestrile. Täielik päikesevarjutus. Mõlemad üsnagi suurepärased teosed ja väga mängitavad õpilasi ühtlasi ka arendavad, ma arvan. Ja Grigorjeva teose puhul mulle just meeldis selline pulbitsev energilises elu rõõmsus võib-olla samas ka piisavalt virtuaalsust nõudev kompositsioon. See oli siis viiulisolistile kuidas viiulisolisti Ekaterina Soova oma esitusega hakkama sai. Ehk et Riina sai oma sooritusega väga hästi hakkama, kuigi võib-olla jõulisemates kohtades jäi natukene veel puudu, aga noh, eks see tuleb aastatega. Moosun. Ta oli alles kaheksas klass, et tema jaoks on võib-olla uus mängida kaasaegset muusikat, aga ta Mismoodi oli selles teoses orkestri ja solisti vahekord lahendatud, Galina Grigorjeva kapritsas? Teose alguses tundus, et on oht viiulil kogu keelpilli virvarri ära kaduda, aga aeg edasi seda rohkem hakkas viiul ja orkester eristama. Et alguses oligi, võib olla oht, et ei tea, kas viiuldaja tuleb sellega toime, kas ta mängib sellest orkestrist üle, aga ta sai sellega siiski hakkama. Minu arust need olid sellised natuke vastandlikud, et nad nagu täiendasid ükskord 11 ja siis olid erinevad, et siuke dialoog käis nende vahel. Teine teos, mis oli samuti esmakordselt ettekandele oli siis Urmas Sisaski ja tema kontsert klaverile, kus isoleeris Kadri Toomoja 11.-st klassist. Mis selle teose kohta rääkida võiks? Mulle väga meeldis teose esimene pool teine pool tundus justkui omaette teos või teisest ooperist. Aga tõesti esimene pool oli suurepärane ja see lihtne trikk kustutada ära ja siis jätan nad vaikselt hõõguma. Teose pealkiri ka oli täielik päikesevarjutus, selline väike visuaalne nõks andis juba nii palju juurde minu arust. Ja seal kohal oleks võinudki võib-olla teos lõppeda. Aga ilmselt ta mõtles siis, et kui täielik pimedus oli, et pärast seda tuleb uuesti päike ja see kõik oli selline särav ja lõpetada. Et see oligi ütlesi esimese kontserdiosa viimane teos, nii et mitte lõpetada siis selgeks Sobinud kõige paremini kontserdi viimaseks teoseks, siis oleks selline heroiline lõpp võib-olla paremini mõjunud. Aga solist oli selle teose puhul küll suurepärane. Klaverivaldamine oli. Erinevad kõlavärvid suutis väga hästi esile tuua. Ülejäänud kontserdi Salistidest, keda te tahaksite esile tuua siin? Inimene, keda enne lummatud vaatame, oli Kristin Müürsepp löödil mängimas kuulates ja vaadates tundus tõesti, et tegemist on valmis artistiga, kes tuleks kohe lasta kontserdisaalidesse mängima. Täitsa nõustun, just tema mängu puhul, mis mulle kõige rohkem meeldis, oli see intensiivsus ja et ta suhtles publikuga mida noored veel ei oska või ei julge või millega nad pole jõudnud tegeleda. Aga tema juba suhtles vabalt. Maarja, sina oled löökpillimängija ise ja siin oli ka üks löökpillisolist säili Karl Johan latikas, kes mängis kontserdi marimbalehe keelpillile razaura sulest. Ja teda ma tahtsingi just välja tuua, et mina ei löökpillimängija, muidugi mul jääb meelde, et ainult üks osa küll, aga ta sai väga hästi hakkama ja mulle meeldis, ta pani ennast kuulama. Raske mängida selles mõttes, et võib-olla tundub ka natuke nagu kerge, aga tegelikult on Eesti tehniline. Ja ma arvan, et Karl sai väga hästi hakkama. Ja mulle tundus, et oli ka dünaamiliselt väga tundlik just. Ja mis mulle väga meeldis kolmanda klassi viiuldaja Anna Lotta käru, ta sobis nii hästi Vivaldi viiulikontsert, Keedur umbes kolm, number kolm esimest osa mängima ja see kõlas suurepäraselt koos keelpillisaatega. Täiesti super. On tõesti väga tore näha, et noored saavad oma kogemusega tõeliste, professionaalide kõrval, et kuidas Tallinna kammerorkester ja mic murdve kõike seda koos hoidis. Väga hästi püsis kõik koos ja kõik oli väga hästi. Ja mulle tundus, et Mikk Murd elas tõeliselt kaasa ja Oliver ka artiste toetab väga soliste toetav. Noorele solistile on see väga oluline ja kohati väga nautisin keelpilliorkestri kõla. Eriti tabasin ennast seda nautimas Urmas Sisaski teose ajal. Tõeliselt pehme, puhas ja agentidega. Sellised positiivsed muljed siis Eesti muusika ja teatriakadeemia tudengitel Maarja nuudilt ja Sander Saarmetsalt Tallinna muusikakeskkooli solistide kivimäevirtuoosid kontserdi kohta, mis toimus Mustpeade majas neljapäeval, üheksandal veebruaril. Klassikaraadio salvestas selle kontserdi samuti ning see jõuab eetrisse 22. veebruari õhtul kell 19, null viis. Muusikauudised noorimaks muusikauudised. Eesti vabariigi valitsuse otsusega määrati 2011. aasta kultuuri elutöö preemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest heliloojaid Jaan Räätsa-le kes on üks viljakamaid eesti heliloojaid, kauaaegne muusikaelu juht ja ühiskonnategelane, muusika ja 1960.-te aastate stiilipöörde esifiguure. Tema loomingu põhiosa moodustab instrumentaalmuusika, mille hulgas on sümfooniaid 20 heliinstrumente kontserti, kaks orkestri kontserti ja palju kammermuusikat. Rahaline väärtus on 64000 eurot ja lisaks Jaan Räätsa pälvisid selle veel Hellar Grabbi ja Jaan Tooming. Eesti vabariigi kultuuripreemia 2019. aasta loominguliste saavutuste eest pälvis ka helilooja Tõnu Kõrvits, kellelt võis möödunud aastal kuulata 12 teose esiettekannet neist nelja välisriikides. Sama preemia pälvis ka dirigent Arvo Helmer ja seda Richard Wagneri ooperi Parcifal muusikalise teostuse eest. Kultuuripreemiad pälvisid lisaks Tõnu kõrvitsa lävel näitleja Anu lamp, maalikunstnik Tiit Pääsuke ja kirjanik Mari Vallisoo. Viis preemiat, millest igaühe väärtus on 9600 eurot, antakse möödunud aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate loominguliste saavutuste eest. Kultuuripreemiad antakse üle 24. veebruaril Tartu Ülikooli aulas. Soome helilooja Eino Juhani raudava euroopercaivos, mille pealkiri tähendab tõlkes kaevandus rattud Grammy auhindade nominendiks parima ooperisalvestuse kategoorias ja eestlastele, on see uudis, rõõmustab selle poolest, et üht soolopartiid laulab nimetatud ooperis tunnustatud eesti tenor matid kurirauda väga, kirjutas oma ooperi 1950.-te aastate lõpus ja peab seda siiani üheks oma parimaks ooperiks. Kolmevaatuseline teos räägib kaevurite elust Euroopas 1950.-te aastate keskel ja Tatari varjatud viited 56. aasta Ungari ülestõusule takistasid ooperilavale toomist Soomes, kuna see poleks kindlasti meeldinud Nõukogude liidule. Peri muusika jõudis kontsert esiettekande nii aastal 2010 24. septembril Tamperes ja esituse plaadistus anti välja Undiin plaadifirma poolt möödunud aasta kevadel ja see saavutas kiiresti rahvusvahelise tuntuse. 54. Grammy auhindade väljakuulutamise tseremoonia toimub aga homme, 12. veebruaril. Ungari leinab tunnustatud klahvpilli mängijad yanos Sebastiani, kes suri neljandal veebruaril kaheksakümneaastaselt. Jaanus Sebastien oli eelkõige tuntud kui klaver, sinist ja organist ja 1970. aastal rajas ta Ungari muusikaakadeemias klavessiiniosakonna ja õpetas seal aastani 2009 Janasse past. Stennilt pärineb 80 heliplaati. Samuti tegutses ta raadiotoimetajana ja kirjutas ka raamatu filmirežissöör. Klas roosast ja Ungari raadioajaloost. Kuninglik Šoti rahvusorkester plaanib kolida Glasgow kuningliku kontserdisaali ja selle tarbeks on koostatud ambitsioonikas plaan. Avaldatud detailplaneeringu järgi tehakse olemasolevale hoonele juurdeehitus, millega saab kontserdisaal, juurte, multifunktsionaalse ruumi, mida saab kasutada harjutussaalina või 600 kohalise auditooriumini. Juurdeehitus toob kaasa ka uued salvestuse ja ülekanderuumid ja samuti kontoripinda. Projekti maksumuseks on arvestatud 14 miljonit naela. Praeguste plaanide kohaselt võiks ehitus alata käesoleva aasta sügisel. Tööde valmimisajaks on aga planeeritud 2014. aasta suvi, mil Glasgow rahvaste ühenduse mängude võõrustajaks. Ja nüüd lühiuudiseid. Helilooja Sir Charles Williams Stanfordi teist viiulikontserdi saab märtsis Dirhami Ülikoolis kuulata esmakordselt orkestriseades. Charles Willie Stanford suri aastal 1924 ja seni vaid klaverile kirjutatud partii orkestreerinud Jeremy tibul. 92 aastaselt lahkus tunnustatud Ameerika ooperilaulja patrationiuway, kes võitis 1960. aastal maineka toni preemia ema Messi rolli eest muusikalis helisev muusika. Napolis asuv San Carlo teater määras ametisse uue peadirigendi, kelleks on Nicola Luisotti. Hetkel tegutseb Luisotti San Francisco ooperimaja. Muusikalise juhina on külalisdirigent Tokyo filharmoonia orkestri juures. Nikola Luisotti ametiajaks Carla ooperis juures algas äsja ja tema eelkäijateks olid seal Mauricio Beniini ja chefferit heit. Londoni Barbikani keskus kutsus Enda juurde resideerub kaks uut muusikakollektiivi, milleks on ajastuinstrumentidele musitseeriv krüpti Academy of Music ja Britan sümfoonia. Mõlemad orkestrid omavad Paabikani kontserdi kavas tulevikus tähtsat rolli. Inglise rahvusooper kavatseb välja andma hakata saalsemad Terrase nimeliste stipendiumidega noorele dirigendile. Stipendiaadid on võimalik kahe aasta jooksul saada juhendus tunnustatud dirigendile Edward Kaarnerilt, kes oli ise inglise rahvusooperidirigent aastatel 1970 kuni 77. Stipendiaat saaks õppima asuda järgmise õppeaasta algusest. Ja tehakse teatavaks aprillis. 28. aprillil võõrustab BBC Sümfooniaorkester Londonis külalisi ja esineb ka ise Arvo Pärdi-ile pühendatud muusikapäeval täidavad kontserdid, filmi vaatamine ja Pärdi-teemaline vestlusring. Kõnealune ettevõtmine kuulub BBC muusikute ürituste sarja ja kannab nimed. Ei München ja eesmärgiks on pakkuda publikule terve pika päeva jooksul sissevaateid inspireerivate loojate maailma. Arvo Pärdi kõrval Pöör, BBC totali, München, kevadhooajal tähelepanu ka näiteks sellistele heliloojatele nagu Jonathan Harvia pretiin. Muusika päeva juhatab sisse arutelu Arvo Pärdi muusikast. Pärastlõunal esitletakse Aga Dorian suupeni 2002. aastal valminud dokumentaalfilmi Arvo Pärt 24 prelüüdi ühele Muugale. Lisaks toimuvad kaks kontserti, mille põhirõhk on koorimuusikal. Kild Hols kuulab muusikat, draama noored muusikud, esitavad Arvo Pärdi teoseid, magnifikaatiastavat mater. Samuti kõlavad kontserdil Firalina ja Spiegel im Spiegel. BBC Singers'i kavas väga Triewium summa, mis asüllaabika ja which ostes on off. Muusikapäev lõpeb õhtuse kontserdiga Londonis Paabical hoolis, kus BBC sümfooniaorkester Tõnu Kaljuste juhatusel, Arvo Pärdi esimese ja kolmanda sümfoonia samuti topeltkontserti Tabula Rasa, kus soleerivat unustatud viiuldajad Alina Ibragimov ja Barnabas keelemend. BBC Sümfooniakoori lisandumisel esitatakse Arvo Pärdi Berliini missa. Õhtul veel on Paabikani keskuses vaba laval BBC sümfooniaorkestri Family ookestaja esituses, võimalik aga kuulata muusikat, mis on inspireeritud Arvo Pärdi loomingust. Viimase aja digitaliseerimise valguses on hästi palju räägitud igasugu terminitest, mis tavakuulajale ei pruugigi olla niisama iseenesestmõistetavad. Ja üks neist mõistetest on digiheli, mis jõudsalt ka muusikatööstuses ja raadiovaldkonnas on välja vahetamas analoogsüsteeme, mida see kõik siis tähendab ja kuidas lihtsalt neid asju lahti seletada, selleks olen ma palunud siia klassikaraadio stuudiosse hea kolleegi, helirežissööri ja Eesti muusika ja teatriakadeemia õppejõu Siim Mäesalu tere. Tervist. Et püüda võimalikult lihtsalt lahti seletada mõiste digiheli, siis millest peaks kõigepealt alustama? Sa juba ütlesite ette ära. Me hakkame nagu üle minema digihelile, et see ei ole võib-olla nagu lõpuni õige. Et üle hakkasime digihelile minema võib-olla kaheksakümnendatel aastatel, siis kui hakkas CD-plaat kui selline levima, et enne seda me tegelesime siis analoogheliga, mis siis tähendab andmekandjateks on siis kas vinüülplaadid, kassetid, lindid, kõik sellised seadmed ehk siis sellised meediat, mis salvestavad seda elektrisignaali või seda, mille kaudu siis meie kõrvu lõpuks läbi kõlarite jõuab. Nagu analoogkujul mitte numbrite kujul siis CD plaadi tulekuga, et siis seda kvaliteeti parandada, heli edasikandmise ja reprodutseerimise kvaliteeti parandada, siis saigi 83 aastal välja töötatud CD standard, kus siis kõik seesama helilaine ei ole enam nagu sellest analoogkujul elektrivooluna. Põhimõtteliselt võib magnet impulssidena seal lindi peal, aga on siis numbrite kujul salvestatud CD-plaadile või kahendsüsteemis nullide-ühtede jadana väga pika aja täna küll. Ja sellest hetkest siis saigi see digirevolutsioon nii-öelda alguse ja see, et me tänapäeval ju võtame CDd täiesti iseenesest mõistetav on samamoodi ka MP3, mis on selle siis halvemaks tehtud variant või natukene riisutud variant ja kõiksugused, muud standardid, mis sinna kõik vahepeale mahuvad. Mille poolest on see digiheli parem kui analoogheli? Ma ei ütlekski, et parem on. Tegelikult inimkõrvale on tõenäoliselt analoogheli või kui me kuulame näiteks vinüülplaati, siis see on nagu meeldivam kui digitaalheli, et millest see nagu vahe on, siis on selles, et mulle meeldib seda võrrelda vahest ka näiteks maali ja ütleme, arvuti kuvari vaatamisega. Kui maali puhul me vaatame pintslitõmmet, mis on üks ühtlane joon, näiteks on sinna tõmmatud siis arvutiekraanilt seda vaadates me siis teeme seda, mingis ruudustikkused on arvutiekraanil, on teatud hulk piksleid, millega ta siis seda maali üritab edasi anda, aga noh, see ilmselgelt see tihedus ei ole võib-olla piisav, et inimsilma jaoks tundubki siis täpselt sama ehe nagu reaalne maal samasugune analoogia siis töötab ka selle helimaailma puhul, et lihtsalt läbi niukse ruudustikku üritatakse seda helilainet meile edasi anda ja on olemas tänapäeval sellised standardid, millega on, jõutakse nõuab väga kaugele, et see on juba peaaegu seesama nagu analoogheli, aga siiski mitte päris noh, et kui on vähegi võimalik, mina leian, et analoogheli kuulata, onju. Parem, mis need päris uued standardid on, millega jõutakse nii kaugele, et peaaegu on need ühesugused. Need standardid on minu arust välja töötatud, kas oli äkki Sony ja Philipsi koostöös, ma ei olnud päris kindel kestnud täpselt selle standardi väljatöötaja on täheühendit teeks T ja T-s t on siis sellised standardid, millest siis nagu päris kaugele jõutud võrdluspildina, et kui CD-standardil mõõdetakse seda helilainet ühes sekundis 44100 korda mõõdetakse, millises positsioonis helilaine seal parajasti on siis TSD ja teeks standardites vastavalt siis kas 2,8 miljonit kuni 5,6 miljonit korda sekundis, et lihtsalt see suurusjärgu vahe on, nagu võib hoomata? Aga ometi peab sellel digi helil olema ju mingisuguseid eeliseid, et miks ta siiski on niivõrd suure võidukäigu teinud? No eeliseks on mürad, et analoogmaailmas käivad kaasas kõiksugused mürad, panete vinüüli mängima, siis seal tolm, pealistan, ragiseb, sahiseb lindil samamoodi lindi, oma müra, kõik need on nagu selle ütleme analoogmeediumi, siis niuksed, negatiivsed pooled digitaalmaailmas on see, et kui sul on plaat, kui ta on heas korras, et asjal ei katkesta ja ei suuda maha lugeda, on ju, ütleme, jätame niuksed, tehnilised viperused kõrvale. Siis iga kord, kui sa selle paadimasinasse paned ja ta on korras, siis sa kuulud täpselt sedasama tulemust, aga analoogmaailmas sai iial ei tea, sul on üks tolmutükk, on seal rohkem, mida sa ei suuda eemaldada ja siis kuulamiskogemus on juba natuke teistsugune ja lisaks veel kulumine. Ja ka selle materjali töötlemine No absoluutselt, et näiteks tänapäeval helistuudiotes on ju kogu töötlus, on digitaalne, sellepärast et seda on lihtsam teha, et ja see võtab oluliselt vähem aega siin vanadel headel aegadel ikkagi tuli võtta Silep, panna lint lõikamislaua peale, lõigata, pooleks teipida ja siis noh, on üks lõige tehtud. Aga noh, digitaalmaailmas on seda täpselt sama lihtne teha nagu Verdis tähti kustutada. Ometi, ma tean heliloojaid, kes tahavad salvestada oma teoseid just analoog pultidega, et mida see siis tähendab, miks nad seda siis tahavad teha? See on nüüd elanike tunnetuslik küsimus ütleme kogu see kuulamiskogemus, mis inimestel on alates sellest, kui nad on, et ma ei tea, olid viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel väiksed lapsed, kuulasid magnetlinte, noh, see on nagu niisugune teatud nostalgia. Aga samal ajal ütleme, need jällegi need analoog meediumid natukene muudavad nagu selle muusikasageduskarakteristikut, et mismoodi, kui palju on seal kõrgsagedusi, kui palju madalsageduse näiteks lindi puhul. Et siis, kui salvestada seda ütleme, seda ühte sama pala näiteks lintmakiga salvestada, siis ütleme, mingi digitaalse salvestusjaama siis lihtsalt need kõlavad erinevatelt, et näiteks lindil on rohkem bassi ja see tundub võib-olla natukene niuke mahla. Ja, ja siis läbi selle panebki kaks salvestus kõrvuti. See digitaalne salvestus on kindlasti puhaa seade, võidan, mürasid natukene vähem kristallselge lindi peale, natuke lindi müra, aga samal ajal natuke rohkem bassi tundub niuke mahedam, noh siis ongi see, et see on juba puhtalt niuke inimese eelistused, mida ta siis täpselt nagu tahab saada. Kas siis tundub nii, et see vinüülplaatide tagasitulek on on seotud sellega, et mõned terava kõrvaga inimesed tajuvad seda helierinevust või on see seotud siiski sellise, nagu sa ütlesid, nostalgiaga ka teatud mõttes? Mina leian, et see on ka nagu nostalgia nishiprodukte noh, et mugav kindlasti ei ole, aga inimesed, kes nagu melomaan naudivad seda toimingut ja protsess ise, et ma võtan karbist vinüüli, seal niuke suur, panen peale, asetan nõela. Et noh, et see on eraldi toiming, noh, seda on võimalik nautida. Nagu meeldis, CD-plaadiga on see, et eriti kui sa kuskilt, ma ei tea, aiti untsist või Windows meediapleier istuda, maha mängida, kas ei ole mingit vahet, paned mängima ja topelt hiire klõpsuga, kas Delfi lingil või kuskil mujal või täitsa loo nime peal ja see toiming on sama ütles, et sa ei naudi seda toimingut kui sellist, aga noh, vinüüli kuulamine, see on hoopis midagi muud. Aga needsamad aiti ju niipea ja kõiksugu vidinad mobiilist kuulamine vaata kui elektroonilised uued vahendid muusika kuulamiseks, need ju tegelikult samas toovad selle muusika kvaliteedi just nagu alla, sest et mitte alati kuulata seal ka seda tipphelikvaliteeti, vaid võib-olla hoopis MP3-sid või, või hoopis teistes formaatides muusikat, palasid. Ja et sul on selle koha pealt nagu täitsa õigus ja sellest ongi väga kahju, et, et on terve generatsioon inimesi, kes on harjunud kuulama MP3 MP3, mis asi seal täpselt on don üksust lineaarses salvestusest nagu näiteks CD-plaadi peal siis teatud algoritmiga läbi töötatud fail, kus on siis nagu selle algoritmi järgi ära võetud see info, mida suure tõenäosusega inimkõrv ei kuule, mingit detailiga faili mahtu kõvasti vähendada saad 10 korda väiksema faili ja 10 korda vähem informatsiooni, aga inimene ei pea alati kõiki detaile nagu välja kuulun, mingid asjad, mida sa tunnetad, lihtsalt need on muidugi ütleme niisugune keskmine MP3, mida ma ei tea, mobiiltelefonides võrreldes kohtab, on nagu ikka nii halva kvaliteediga, et seda nagu noh, ilmeksimatult eristab iga kord, kui ma selle mängima panen, kohe saan aru, et need MP3, et ma ei tahaks seda kuulata, et mina eelistan siiamaani soetada CD plaate. Enamus veebipoode, kes nagu neid MP3 müügiga või muusikamüügiga tegelevad, nad nagu ei müü seda kõrge resolutsiooniga faile ja sellest on eriti kahju. Tavalised plaadipoed surevad välja, noh mingi aja pärast suure tõenäosusega selle pärast nende ostetakse aina vähem ja vähem ja vähem, aga veebipoed müüvad läbi selle ainult siis MP3-sid ja sellest on nagu kahju, et tehakse stuudioski, jõle hea produkt valmis, aga osta ei saa, saad ainult niukse riisutud versiooni. Kas võib öelda ka, et digitaalne heli on parem peatud žanri muusika jaoks ja teatud žanrimuusikaks mitte ma mõtlen, et kuidas klassikalise muusikaga on? See on jällegi niisugune filosoofiline küsimus, et mina, helirežissöörina leian, et klassikalise muusikasalvestis peaks olema võimalikult nagu nähtamatu, et iga tehnika detail, mis salvestusel kasutusel on mikrofonid, mikrofoni, eelvõimendid, mikserpuldid, mis kõik sinna vahele jääb, annavad natukene sellele helile midagi juurde, muudavad seda natuke siit-sealt õrnalt detaili ja mina leian, et just klassikalise muusika puhul on see nagu soovimatu tulemuseta, võimalikult sirge sound, mida ükski masin praktiliselt ei muuda, ei sea paremaks, halvemaks või teistsuguseks. Seevastu noh, popmuusikast tehakse kõik, just see, mida imelikumad saundi mingi asi teeb, võib-olla see just siia kabeli väga hästi sobib, aga viiuli puhul või sümfooniaorkestri pus ilmselgelt ei toimi. Aga mõlema puhul siis on, on neid tulemusi võimalik selle digisüsteemidega siis nagu paremini salvestada kui analoogsüsteemidega või. No ilmselgelt, et ütleme, see lõpptulemus on lihtsalt puhta ja ütleme ka energiasäästliku, et hea näide on siinsamas, Eesti raadio esimene stuudio nagu tohutu suur analoogpult tarbib elektrit rohkem, kui võib-olla peaks samal ajal need digitaalpuldid on nagu arvutipõhiseid kolleksükse arvuti nurgas seisaks ja lisaks on ta kõik, ma ütlen, salvestus on puhtam, täis ahise, nii palju nagu kõiksugused, analoogseadmed, nagu seda kipuvad tegema. Aga mida see digiheli tähendab raadio seisukohast? Enamus raadiod mängivad tegelikult juba nagu digiheli ikkagi selles mõttes, et kasutatakse kõikvõimalikke digitaalseid abivahendeid selleks, et kogu raadiotegemise protsess oleks ka nagu lihtsam. Klassikaraadiost siiski veel on soovikontserte, kus meil on põhjust kasutada seda vana lintmaki, nii et meie kuulajad natukene siiski saavad seda analoogheli kuulda. Aga see, mille kaudu raadio praegu Eestis leviv soon analoog levib. Ja siiamaani Eestis veel digitaalraadiolevi ei ole. Televisioon tegi digirevolutsiooni läbi, pidime kõike soetama, vähemalt mingi karbi, kui televiisorist parajasti sisse ei ole ehitatud. Ütleme, levi kui selline on ju iseenesest samasugune, ikkagi levib raadiolainete kaudu, aga see kodeerimine on võib-olla siis seal televiisori või tarbija poole peal on siis natuke muutnud oma vormi ütleni. Kui me tele puhul näeme, et pilt mõnikord hangub ja ei ole päris see, mis peaks olema, et kas see võib tähendada siis, et kui heli nõnda leviks, et kas see võib olla ka siis samamoodi katkendlik ja heitlik või on see analoogheli samamoodi tuulte tormide mõjutada? No ütleme, helikvaliteedi koha pealt võin, ütleme, katkestuste vabalt ta on nagu, meenutab ikkagi, nagu siis digitaalset telepilti kätte kui analooglevi puhul, kui levi eriti ei ole, siis natukene on kuulda võib-olla muusikat, palju sahinat, analooglevi digitaallevi puhul on vaikus siis et seda varianti ei ole see sahisema kas, kas muusika või ei ole muusikat. Et kas on nullida või ei ole, nullisid ühtesid seal mingit varianti, et komakohad vahepeal on seda nagu ei teki. Ma väga tänan, Siim Mäesalu, minu meelest oli see väga põnev pilguheit sellele, mis toimub ja mis see heli üldse on ja kuidas meil siin need asjad toimivad. Aitäh, Siim Mäesalu, klassikaraadiosse tulemast, aitäh kutsumast. Kui eelnevalt tegime põgusa ülevaate sellest, et mida siis tähendab digitaalheli ja mida analooghelitehnilisest aspektist siis selleks, et mõtestada lahtise inimese taju seisukohalt olen ma palunud ja klassikaraadio stuudiosse muusikateadlase ja psühholoogi professor Jaan rassi pere. Kui digitaalheli analoogheli on tehnilises mõttes erinevad süsteemid, et kas see tähendab siis ka seda, et inimese kõrv tajub neid erinevalt. Kõrv tajub neid erinevalt seda mööda, et need helid objektiivselt võttes ongi erinevad, aga kui nüüd digitaalsalvestust püüdu seostada inimese kuulmisega, siis on võib-olla oluline märkida. Digitaalsalvestuse karakteristikud lähtuvad tegelikult kuulmise karakteristikutest. Tõenäoliselt on sellest juba olnud juttu, et neid karakteristikuid on peamiselt kaks, üks kvantimis sagedase ehk diskritiseerimist, sagedus ja teine on bittide hulk, mida kodeerimisel kasutatakse. Ja võib-olla on huvitav nimetada, et see kvantimis sagedusel diskreetne tiseerimis sageduse standart, mis, kui mu mälu ei peta, on 44,1 kilohertsi. Et see üsna otseselt lähtub noore inimese kuulmise ülemisest piirist. Kuulmisteoorias on üldiselt teada ja aktsepteeritud, et umbes kahekümneaastane inimene muudab helisid kuni 20000 ertsini ja vananedes hakkab see piir tasapisi langema. Üks õpik ütleb ilusasti selle kohta, et ta langeb umbes üksed päevas, kuigi noh, nii täpselt see asi muidugi ei käi. Ja siis on meil üks teoreem, eks Kristi teoreem, mis ütleb, et kvantiteedis sageduses võitis kritiseerimist, sagedus peab olema kaks korda suurem kui see sagedus, mida me tahame kodeerida, nii et kui me nüüd võrdleme seda kahte arvu 20000 ja 44,1000, no põhimõtteliselt 44,1 jagatud kahega, see on siis 22,05, ühesõnaga 22000 hertsi on need helid, mis digitaalsalvestuse puhul nii-ütelda läbi tulevad ja nüüd teine parameeter bittide arv on ka seotud inimese koonusega, siis sedakorda küll helivaljuse või helitugevusega. Et kui me tahame teada, kui suur helirõhunivoo, diapasooni 16 bitine kodeerimine meile võimaldab, siis sedasi arvutada välja lihtsa valemi abil 20 korda Lagaritum kaks astmel 16-st me saame kuskil umbes 96 detsibelli ja tõepoolest ligikaudu detsibelli on ka see, mida muusika puhul meil vaja on. Muidugi võib ju selle helitugevusnuppu keerata rohkem põhjaga, siis riskime sellega, et kuulmine hakkab olema kahjustatud, nii et siis need kaks parameetrit, helisagedus ja helitugevus siis digitaalsalvestuse karakteristikud lähtuvad otseselt kuulmise omadustest. Mis siis lihtsamalt öeldes tähendab, et kas me petame kõrva, kui me kasutame digitaalheli? Võib-olla isegi, et nii ei ole vale öelda, sellepärast et vaata, huvitav tänapäeval ei tehnikas, on täheldatav teatud niisugune regress, kus inimesed pöörduvad uuesti tagasi vinüülplaatide poole analoogsalvestuste poole ja tõepoolest on huvitav mõtiskleda selle üle, miks nad seda teevad ja võib-olla üks seletus olekski, see digitaalheli on kuulamise ajaks liiga jutumärkides hea või liiga steriilne. Et võib-olla siin kehtib seesama analoogiat, kui ma veedan mõned päevad haiglapalatis, siis hügieeni seisukohast, et need tingimused on kindlasti paremad kui kodus, vähem tolmu ja kõik need esemed, millest ma olen ümbritsetud, nad on puhtamad ja steriilsema tega, samal ajal on selge, et mulle ilmselt ei meeldi haiglapalatis elada kogu oma ülejäänud elu. Sedamööda võib-olla, kui me reaalselt kuulame muusikat, siis niisugust absoluutset taustamüra puudumist võib-olla digitaalsalvestuse puhul on seda ju ja kunagi ei ole. Kui ma istun kontserdisaalis, siis keegi ikka sosistab jalgadega ja köhatab ja see tähendab, et see helipilt kuidagi kogemuslik kõrt ju salvestub minu mällu või minu teadvusesse ja kogemused tegelikult ju need, mis loovad etaloni, millest lähtudes ma otsustan, mis asi on hea ja mis asi on halb, et ma usun jah, et, et võib-olla see digitaalheli kõrvaletõrjumine analoogheli poolt, mis kohati tänapäeval on, on täheldatav, et ta on tingitud just sellest, et analoogheli oli salvestused, on kuidagi niisugused harjumuspärased või nagu vanad toatuhvlid. Aga kas siis tegelikult ongi tegemist inimese jaoks nagu tunnetusliku küsimusega, et, et kas me teadlikult ka suudame eristada neid kahte heli? Treenitud kuulmine suudab meid kindlasti eristada, noh, kas võrdleme näiteks mõnda 100 aastat vana salvestust vaadata millised sagedused seal on siis, ega naljalt üle viie kilohertsi nendes heliplaadis või paragrahvi salvestised, mis on tehtud kuskil 20 sajandi alguses, seal seal heli ei ole ja noh, näiteks sisihäälikud kõlavad hoopis teistmoodi, sellepärast et. Energia on, on kuskil, kui ma õigesti mäletan, siis 15 kilohertsi kandis ja kui salvestuses see sagedusala puudub, siis järelikult kassid on tublimad, nii et analüütilise koonusega inimene saab, saab loomulikult aru, millised on selle helisalvestuskarakteristikud puhtalt kuulmise järgi Ilmata tarvitseks mõõta. Kui palju üldse uuritud, seda, mismoodi mõjub digitaalheli inimese kõrvale või kuidas see üldse mõjutab inimese tajumist. Aga mis selle uurimistöö aspekt peaks olema, tähendab see On seal mingisuguseid ohte. Ei, ma ei, usuoht saab olla ainult selles, kui helitugevus nupu liiga põhja keerata, kui detsibelli siis selles suhtes lähevad üle 120 siis mina olen aastate oma kuulmist kahjustada ja no aga üldse väga pikka käega viibida tugevate helidega küllastunud keskkonnas, ka see võib olla ohtlik, et näiteks on näidatud seda, et inimesed, kes on kümneid aastaid mänginud sümfooniaorkestris, et ka nende kuulmine võib-olla mõnevõrra kahjustatud Aga kuidas te isiklikult tunnete, et kas digitaalheli on see, mis on meie tulevik või just see, mis te mainisite, et paljud on, on pöördumas tagasi analoogheli juurde? Oi, tuleviku ennustamine on väga ebatänuväärne ülesanne ja on ka üks niisugune anekdootlik väide, et mida vist omistatud Nils paarile, et ennustus ja on väga raske teha, eriti siis, kui nad puudutavad tulevikku, et seda, et ma nüüd endale küll ei võta, et otsustada, mis suunas salvestustehnika selles tehnika parameetrite tulevikus peaksid arenema, aga teiselt poolt ma ei näe küll mingit põhjust, miks inimkond peaks loobuma digitaalsalvestused just sellepärast, et noh, kõigele sellele eelnevale vaatamata Ta on vaieldamatu seed, digitaalsalvestused ja kvaliteet on oluliselt parem kui analoog salvestama. Ja inimene tunneb ennast ka mõlemas helikeskkonnas võrdselt hästi. No ütleme, üks võrdlus, võib-olla veel analoogheli on umbes nakku teie vanaisa ja seinakell, millest ei raatsi lahkuda. Televõib-olla meeldib, et see kell tiksub ja lööb iga iga täistund, aga samal ajal, kui teil on vaja ajas orienteeruda, siis väga tõenäoliselt kasutate siiski märksa tänapäevasemaid kellatüüp. Vaatate kellaga, mobiiltelefonist või patareidel töötava käekella pealt, kuigi jah, teatud niisugune mõnus soe tunne, mida kodus seinal rippuv seinakell meile annab, see on kahtlemata teatava väärtusega. Aitäh Jaan Rossi ja klassikaraadiosse tulemast ja ja kui siis iga raadiokuulaja otsustada, millises helikeskkonnast ainult paremini tunned, kas valida nostalgiast ajendatuna vana vinüül või hoopis uuem CD-plaat. Selge on aga see, et digitaalheli ja digitaalsüsteem on andnud inimkonnale ja muusikatööstusele vaieldamatult uusi, paremaid helitöötlusvõimalusi. Järjehoidja. Mets mühab ümberringi, ma seisatan lagedal ja mõtlen küll, armas on elu siin põhjataeva all. Kui sügav sinav süli end laotab üle maa ja kuuskede õõtsuvad, ladvulgeib kohin tuulena ja metsapuude varjul kui heljuks õnneaim. Kui laulaks lõputa laulu. Me kaitsja põhjavaim. Segakoorilaul põhjavaim on valminud tõenäoliselt 1910. aastal trükis ilmunud 1914 kogumikku Mart Saar neliteistkümmend laulu segakoorile. Selle kogumiku esimese teosena ja küllap on saare 350-st koorilaulust põhjavaim saanud sama tunnuslikuks kui hiljem Heino Elleri kodumaine viis. Mart Saare põhjavaim on loodud Marie Heibergi tekstile. Ja tekst on aastast 1905. Marie Heibergil lahkumine füüsilisest elust 70 aastat tagasi Viieteistkümnendal veebruaril 1942. Tänase jutu põhjus, August Eelmäe kirjutab Eesti kirjanduse ajaloo kolmandas köites okkaline täis kibedat hinge, tuska ja pidevat heitlust ainelise puudusega. Olin marja Heibergi traagilise finaaliga elutee. Sündinud 10. septembril 1890 Võrumaal Urvaste vallas Simmul talu popsi tare lasterikas Perekonnas kujunes noore Heibergi haridusteeolude sunnil lühikeseks ja lünklikuks. Ta regulaarne koolis käimine piirduski kolme klassiga Urvaste vallakoolis. Lisaks järgneval kahel talvel üksikutel nädalate kaupa Sangaste kihelkonnakoolis. Ainsaks enesetäiendamise viisiks jäi iseõppimine. Luuletama hakkas Heiberg varakult. 1905. aastal avaldas ajakiri Linda Heibergi värsse. Esikkogu murelapse laulud ilmus Friedebert Tuglase ja Gustav Suitsu kaasabil. 1906. aastal. Tartusse asunud lülitus eiberg aktiivselt linna kultuuriellu suhtles nooresti ringkonnaga kõige selle juures jäida, unistajaks ja praktilistes asjades eluvõõraks inimeseks, millele liitus liigne iseteadlikkus ja kriitika, vähene enesekindlus, suunavaid nõuandeid, tõlgenda seiberg loova isiksuse solvamiseks. 1913 ilmus Heibergi teine värsiraamat luule vastamata armastus, avalikkuse huvi vaibumine imelapse isiku vastu, kirjastust keeldumine, ta kirjatööde avaldamisest viis hingelise kriisini. Juunist 1919 toimetati Heiberg Tallinna Seewaldi vaimuhaiglasse. Ta pääses sealt varsti küll vabadusse, aga ta vaimne tervis enam ei taastunud. Kaheksandal juulil 1923 saadet tööaja ja koha suhtes orienteerumisvõimetu patsient Tartu Ülikoolikliinikust tapi korras Tallinna seekord sulgusid juuksed Heibergi järel lõplikult. Vaimuhaigla krooniliste haigete osakonna sviibiž Maria Heiberk ligi 20 aastat unustatuna nii omaste kui ka kirjanduslike ring kondade poolt. Marja Heiberg suri 15. veebruaril 1942. Haigla kulul, sängitati luuletaja 23. veebruaril Tallinna Liiva kalmistule. Elupuu. Son Alvisel. Soomes saab sees. Siini. Meie kõigi isiklik külma kogemus viimastest nädalatest toob meile lähemale ka luuletuse lõputa teel tunde ehtsuse. Mart Saar on kirjutanud selle luuletuse solvul lauluks Peterburis 1906 või 1907. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Te kuulasite heliga saadet, millele tegid kaastööd Mirje Mändla, Maarja nuut ja Sander Saarmets nelevast Eiffelt ja Tiia Järg. Saate mängisid kokkuoperaatoreid Hellebaase Katrin maadik ning toimetas Annika Kuuda.