Helga ja tere head klassikaraadio kuulajad algab neljanda veebruari heligaja. Lõppeva nädala muusikaelu keskmes oli kahtlemata 23-ga kolmandat korda toimuv talvine muusikapidu mis siiani oli tuntud barokkfestivali na, nüüd aga saanud oma loomingulise juhi Andres Mustoneni järgi uue nimetuse MustonenFest barokkhüüu ja küsimärgiga. Ka meie kontserdipeegeldused on valdavalt sellest festivalist. Olen, sest algas kauaoodatud sündmusega, paraku päri esietendusega rahvusooperis Estonia. Selleks oli valitud endale üks menukamaid oopereid Julius tseesar. Vahetult pärast esietendust jagas oma värskeid muljeid Eesti kultuuriatašee Berliinis. Harry Liivrand. Marju Riisikamp jagab muljeid kolmelt festivali kontserdilt. Aivar Lessinski analüüsib kontserti valgus okastraadi tagant. See on kava, millega sega korraldada tria ja Hortus Musicus. Andres Mustoneni juhatusel esinesid ka läinud sügisel Brüsselis Klaara festivalil. Riikliku sümfooniaorkestri Brahmsi sarja avakontserti Neeme Järvi juhatusel käis kuulamas Virve Normet. Neeme raud annab teada Philip Glassi 75. sünnipäeva puhul Khani kehoolist toimunut kontserdist, kus ühe õnnitlusena klassile kõlas Arvo Pärdi lamentaate. Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu esimees Marje Lohuaru räägib helikunsti sihtkapitali värskelt täiendatud jaotamise põhimõtetest ja uutest stipendiumiprogrammidest. Järjehoidja teema on seekord Peeter süda, kelle sünnist möödus 129 aastat. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Mina olen toimetaja Kersti Inno, head kuulamist. Sülgaja. Eesti kultuuriatašee Saksamaal ära Harry Liivrand lendas esietendusele Berliinist ja küsingi teie värskeid muljeid vahetult pärast etenduse lõppu. Mõni minut pärast eesriide sulgemist. Muljed on vägagi seinast seina, aga kui me alustame positiivsest, siis sealt on muidugi äärmiselt tervitatav, et Estonias pärast mitukümmend aastat on repertuaaris taas endal, sest see õpetab nii meie lauljaid, muusikuid kui ka kuulajaid suhestuma klassikalise barokkooperiga. Kui mõelda üldse, kui vähe meil on endale mängitud, siis on tegelikult see ju omamoodi ime, et selline asi praegu ju mitme koosseisu oli, sõna lauale toodi. Ja kui rõhutada siin olulisemat osa sellest, siis siis saalis oli annab, tundus mulle, et selle ooperis lavastuse liikumapanevaks jõuks on Andres Mustonen ja Estonia orkester. Nii head sellist rokiesitust Joonia orkestrilt ei oodanudki, ausalt öeldes ja eriti hea mulje jätsid keelpillirühmad, kuid nähes, kuidas Mustonen juhatas orkestrit, kuidas ta lõi selle ooperi muusikalised tempod ja kuidas ta ka ise vahepeal viiuldaja täna võttis endale tegelikult kaksikfunktsiooni, nii nagu see omaaegsetes orkestrites oli mängides soolot ja samas juhatades orkestrit, siis seda oli tõesti lausa lust vaadata. On arusaadav, et meie lauljatel puudub tegelikult klassikalise barokkooperi esitamise kogemus ja siin on olge soristil palju, palju õppida, aga ma rõhutaksin, et praeguses esietendus koosseisus minu meelest tegid väga hea töö, härra, kindlasti kaks solisti, need olid siis Monika-Evelin Liiv see sari osas, kelle tämber härra oli erakordselt sobiv sellesse rolli. Ta tundis oma võimeid ja ta laulis tõesti kõik partiid väga hästi. Jaa, ning terve see, see rollilahendus tundus olevat väga orgaaniline, väga loomulik ja kuidagi sobiv ka seal ooperi peakangelase enda karakteriga. Ja teiseks rõhutaksin kindlasti juuli Lille, sest tema Cornelia oli väga stiilne lüüriline tegelaskuju ning ka see, kuidas, kuidas juuli Lill laulis välja barokk-aariaid, kuidas ta valdas koloratuura näiteks. See oli muljetavaldav, väga hea. Selle kõrval võiks kindlasti öelda ka, et endast ilmselt parima andis esietendusele Helen Lokuta Kleopatra. Kuid võib-olla ikkagi on Kleopatra Lokutele natuke kõrge partii ja siin peaks ehk võib-olla kontrollima natukene kõrgemaid noote, ütleme need kõrgestit lavastus tervikuna, aga ma usun küpsemist ja kujutan ette, et kui tulla selle vaatama võib-olla nüüd poole aasta pärast ja vaadata ära ka teised koosseisud, siis võivad olla ka positiivsemat, muljet tuleb ehk rohkem. Publiku ostis saalis, on loomulikult tore, et publik lustib saalis ja ma loodan ka, et publik õppis sellest, mida ta nägi. Kuid kui tõesti midagi öelda lavastuse kohta, siis ehk kõige suuremaks küsimuseks ikkagi jäi pärast etendust. Kas lavastaja oli olemas oma kindel kontseptsioon, mida ta ikkagi tahtis selle kõigega öelda, et see tundus kohati eklektiline, sära küll, jah. Ja teisalt võib öelda ka seda, et lavastuses deklaratsioonidel või kostüümi täna kasutatud elemendid võtted tundusid olevat võrdlemisi stereotüüpsed. Võib-olla tuletasid isegi meelde ühteteist mõnest nähtud etendusest, aga noh, see selleks üldise lavakujunduse kohta. Egiptust sümboliseerivam kõrbemaastikuna olid lavapildid täiesti omal kohal ja samuti siis Vahemerepildid juba viimases vaatuses näiteks. Ning mõtles seda kui mänguline ja kui vaimukas oli tegelikult barokkooper ja kui palju seal koomilist ja Sügav traagilist tegelikult ju vaheldust siis praegune lavakujundus oli ikkagi võrdlemisi üheplaaniline, ta mängis välja väga levinud kujunditele, millega me Egiptust seostame, püramiidid, antiiksed, mingeid ehitusalad seal, aga nad ei olnud kokku pandud nii, et see mõjuks taga uue pildina. Kõik oli nii-öelda tuttav, aga oleks oodanud ikkagi mingit sellist üllatuselementi. Ja samas võib ju ka öelda, et isegi mõned sellised forsseeritud koomilised elemendid nagu näiteks madu või lavastada sisse juhatanud tillukene helikopter, nad mõjusid ju omamoodi sümboolsete sissejuhatus, täna alguses aga näiteks madu, mida lennutati, visati läbivaatuste küll ühele ja teisele poole jättis küll mulje, et see on tegelikult võrdlemisi juhuslik element selles lavastuses. Ta oleks pidanud ilmselt kandma mingisugust suurt sümboltähendusega kujundit, aga tegelikult ta mänginud seda välja. Ta võis ja nii-öelda häälestada selle peale, et teades, kuidas Kleopatra suri aga päris tegeleta Kleopatra surmaga vaid tema pulmadega. Ja see on õnnelik lugu, milleks me peame siin, mängime selle maa peale. Samas viimases tulles olid mõned kohalikule kontekstile viitavad detailid, mis minu meelest olid täiesti õigustatud ja just sisse selle heas mõttes koomilise elemendi, nagu Tallinna linnamüüri meelde tuletavad kindlus ja rooma Est siis kummist gloobusel sümboliseerima siis Eesti suurriiki ja need töötasid minu meelest väga hästi. Need olid barokkooperifänni ja ooperikriitiku Harri Liivrandi värsked muljed Julius Tseesri esietenduselt. 27. jaanuari õhtust. Järgmisel õhtul oli esietendusel nimirolli laulnud Monika-Evelin Liiv juba Cornelia rollis Julius see sari osas oli aga Teele Jõks ja Kleopatra astus sel õhtul üles Katrin Targo. Igal juhul pakub see ooper palju põgenemisvõimalust, solistidele ja avastamisrõõmu publikule. Uhkelt barokkooperiga alanud MustonenFest jätkus tegelikult ooperi teemal. Marju Riisikamp. Teie olite ka järgmisel kontserdil, mis kandis pealkirja kreisi opera ja see toimus juba laupäeval, 28. jaanuaril Rahvusooper Estonia talveaias. Jah, mind väga inspireeris kaba Pealkiri kreisi opera ja mulle väga meeldis, et see kahe Iisraeli muusiku David seppaja iirid, rapi kava oli paigutatud just talveaeda kus olid siis lauad ja puudus akadeemiline õhkkond ja nende puhul tegemist kahe väga sarmika inimesega, kes valdavad oma ala. Selgub, et nad on mõlemad professorid Iisraeli konservatooriumis ja tunnevad läbi-lõhki seda kogu repertuaari, ütleme ooperi ja isegi oratooriumi ja liidi ja ütleme, kõik need valdkonnad, mis on seotud vokaaliga ja seda nauditavam, oli kuulata nii-öelda rännakut läbi kõigi ajastute alates siis barokkooperist kuni veristide ooperini välja mis oli väga maitsekalt ja täiesti minu jaoks õigesti doseeritud. Naljaga. Nii et see crazy opera tähendabki seda, et, et see oli võib-olla läbi huumori Jah, ja samas tegemist on kohe väga hea pianistiga, nad avasid oma kontserdipiss ooperi Carmen avamänguga neljal käel. Väga filigraanselt esitatud eri Traap on väga hea pianist, minuni kandus väga selge struktuur hoopis teistmoodi pianismetena kui ma olen seni harjunud kuulama filigraanne ja kuidagi kõik toetused, rõhud olid minu jaoks väga selgelt paigas. Mulle meeldisid tema esituses list'i transkriptsioon Schumanni laulule bit mong, mis oli tõeliselt muljetavaldav ja samuti üks õppenii Palts. Nii et selline kreisi huumor vaheldus täiesti tõsiseltvõetavate muusikateostega, mis muutis selle kava veel kuidagi väärtuslikumaks minu jaoks. Kuigi siin nüüd ei saa rääkida äkki mingisugusest Essteetikaste, nii et mulle meeldis just see universaalsus ja naljad siis olidki põhiliselt ooperilauljate pihta, kuna siis David sepal on nii palju õpilasi. Nii et ma kujutan ette, kui palju nalja nad saavad oma vigadest õppides ja ja sellised naljad nagu viivallaspanja asemel hüüatada viijal Laszannia. Või siis et kui oli juttu Schumanni lauludest, ütleme, liidi teemast, et nüüd järgnevalt esitame Robert Schumacheri laulu ja ühesõnaga seal oli tõeline sinna keelte kaabel ka, et inimene valdas kõiki keeli seda intonatsiooni, mis nagu iseloomustab erinevaid stiile. Haagnerit näiteks ja see oli minu jaoks täiesti nendest kontsertidest, mida mina sain kuulata, vaatajat esikohal. Nii et nagu ma teie jutust aru saan, oli see väga kõrgel tasemel muusikaline meelelahutus täielikult. Festival läks edasi juba pühapäeva õhtul Estonia kontserdisaalis ka väga oodatud kontserdiga. Kammerorkester, Moskva solistid. Paraku aga jäi tulemata siia Jurybašmet, orkestri kunstiline juht ja vioolamängija. Jah, orkester sai väga hästi koos mänguliselt hakkama ja loomulikult nende pillikäsitlus, ütleme see keelpillide tase ja üleolek pillimängu spetsiifikast vajaks tõeliselt nauditav. Aga teine teema on siis muidugi barokk ja siis Bachi esitus, mis olles kokku puutunud idanaabrite kolleegidega, neil on täiesti võib öelda, et vene barokk võiks nimetada mida nad vastandavad siis Hollandi koolkonnale, aga loomulikult temal on minu jaoks suured plussid, idanaabritel on see emotsionaalsus, ütleme selline isiklik lähenemine, see mulle väga meeldib sellisest positsioonilt baroki muusikat mängida. Aga minu jaoks jääb vajaka nagu ettevalmistusest, et õppida selgeks kõigepealt baroki väljendusvahendid. Kahjuks on ikkagi sealt Venemaa poolt tulijate mängus natuke minu jaoks Est stagnatsiooniaegset hõngu mida juba ammu ei ole kuulnud. Et natuke minu jaoks tekib siin selline põhjendamatu nagu oma liini ajamine. Aga neljapäeval, Mustpeade majas, kas seal kõlas tõeline barokk koos Itaalia sõproniga? No muidugi see tõeline, see on täiesti subjektiivne, eks ole. Kontsert oli nauditav ja väga tore päev oli näha ka Eesti barokimängijaid, Elar kuiv ja Imre Eenmaa, Ivo Sillamaa soleeris siis Bach, Vivaldi kontserdiesitusega, samuti Andres Mustonen loomulikult ja Tõnu Jõesaar, Viola da gamba. Minu lemmikteoseks osutus Vivaldi Folie variatsioonid instrumente Taal esituses ja see saal tõeliselt soosib barokiütlemisest akustilist publikusse kandumist ja ma alati naudin seda olemist seal. Huvitav, et mis mul ka nende moskva solistidega näiteks meenub, et barokis ei ole selliseid metronoomilisi temposid või ütleme, et nad kukume uhama ja siis igaüks vaatab, kuidas ta sealt välja keerutab ja kõik noodid on nagu ühe sellise tähelepanuga mängitud. Ja mina vaatasin neid ilusaid aknaid seal neid vitraaže, kus on vanad ilmselt käsitsi puhutud klaasist. Seal ei ole mitte ühtegi sarnast kujundit selles klaasi sees. Tekkis täiesti paralleel, kuidas barokkmuusikas, kui teda variantselt esitada, on nagu selline kolm tee dimensioon, samamoodi nagu saavutab mingisuguse teise ruumilise efekti, kui anda õigesti aega ja, ja ütleme, see tempo valik on väga oluline just selles rivaldilofolja variatsioonides, ma kuulsin hästi palju erinevaid numbreid, juba vahepeal oli nagu Vivaldi aastaaegadest nagu talve sellised nüansid. Nii et pianist sinust selle hulluseni ehk voliani välja olid minu jaoks kõik dimensioonid olemas. Ja ka see külalislaulja sopran, Itaaliast, Gemma Bertanniolly on väga mainekates teatrites tegutsenud CV-st saab teada, palju laulnud Mozartit ja oli meeldib kuulata tema esituses täiesti uut teost, mis avastati alles 2001. aastal. See on siis endelli, glooria, soolo sopranile tõeliselt nõudlik ja Virtoosne tsükkel. Ka laulja sai väga hästi hakkama, aga minu jaoks natuke oli tema seal, ütleme selline Belkanto ettevalmistusega, nii et need koloratuurid ja mida me oleme harjunud kuulama niisuguse filigraanse täpsusega, need olid kuskil nagu, ütleme mingi kupli all. Minu jaoks natuke jäi seda kõlalist selgust väheks. Aga väga emotsionaalne ja väga. Itaalne laulja andis jälle esitusele omad plussid. Aitäh. Marju Riisikamp. Sülgaja kolmapäeval, esimesel veebruaril Darryl toimus MustonenFestil raames kontserte valgus okastraadi tagant, kus esinesid segakoor Latvija ja Hortus Musicus Andres Mustoneni juhatusel. Sama kava esitus Läti möödunud aasta septembris Klaara festivalil Brüsselis. Kuidas aga mõjusse kava esimesel veebruaril Nigulistes Aivar Lessinski? Jah, see kava mõjus väga hästi, tervikuna olid kokku pandud väga nõudlikud tõepoolest väga professionaalselt koosseisu nõudvad teosed, siia väga kirkad ja muusikalises mõttes ikkagi väljendusrikkad ja eredad teosed. Et kava iseenesest jah, mõjus väga terviklikuna ja mõjusana. Esimesena oli kohe kavas Toomast Luis de Victoria Dixitoominus, nii ütles issand minu isandale 109.-le psalmi tekstile tehtud kooriteos, mis on siis tegelikult kaheksa häälne ja mõeldud kahele koorile. Väga tore oli muidugi siis see, et Nigulistes oli Rode altari ees pea 60, Latvija koorilauljat, mis on iseenesest ikkagi juba suurepärane vaatepilt. Ja koori kõla tervikuna oli minu jaoks üllatavalt hele ja läbipaistev ja samas varjunditerohke täis sellist head pulbitsevat energiat. Et koori kõla oli lihtsalt vaimustav, kõik ka täpselt muusikalises mõttes vormitud ja kõik detailid olid tõesti väga selgelt ja täpselt ka kuuldavad. Just see kooritoonus oli väga hea ja sisemine aktiivsus kandus nagu selgelt kohe ka saali. Ja nagu ikka, igasuguse koori puhul nii-öelda toonikvaliteedi näitajaks on ennekõike siis piano ja tõepoolest ka Victoria Dixitoominuses tõid siis lätlased kuuldavale siidpehme Piano ja see oli erakordselt võluv just lõpuakordide siiasamasse, nende piano väga fokusseeritud ja väga hõrk, nii et kogu see nii-öelda kõla aktiivsus jääb ka pianos alles, et see oli tõepoolest väga viimistletud, väga terviklik ja väga nauditav esitus. Pärast Victoria Dixitoominust kõlas Sis Valentin Silvestroviidibdisson seoses kirjutatud Silvestrovil Ševtšenko tekstile 1995. aastal ja kätkeb endas kahte teksti, õieti see on siis meie isa palvet ja testamenti. Silvestrov teadagi oli siis ju helilooja, kes ühena esimestest nõukogude liidus pöördus seeriatehnika ja Sonoristika fantilismi haledatuurika poole ja eks need mõjutused kõik on olemas ka sellest tipptühjanis. Kui see meieisapalve algas väga ühtlaselt ja kenasti hoitud meie säält ja orelipunktiga ja sellel siis liikusid üksikud repliigid erinevatelt hääle rühmadelt siis ajapikku hakkasidki nagu sealt joonistama, sellised selged reljeefsed, muusikalised kujundid ja, ja koor just ansambli mõttes nagu oli, väga nauditav ja kogu see arenduse pool siis testamendis oli koori poolt teostatud väga-väga veenvalt ja selgelt kuigi natukene rohkem oleks oodanud selles tiptghani teises osas, ehk siis testamendis dirigendipoolset muusikajuhtimist pisut selgemat struktuuri nii-öelda jaotatust ja täpsemate tähelepanu juhtimist nii-öelda muusika enda dramaturgia-le pärast külluslike Silvestroidissoneerivaid kooriakorde mõjusokekkimisereere nagu lonks head jahedat vett, et see oli tore. Hortus muusikuse poolt esitatud instrumentaalne kontrast mõjus sellise mediteeriva vahe peatusena. Väga mõjusad tundelised, pikad gaasid, väga selgelt eesmärgistatud liikumine mõjus väga selgelt puhastavalt korrastavalt ja sellele järgnes siis kohe jah, Ligeti, Pligeti, Lukset, Erna. Algselt on see teos kirjutatud 16-le soolale Pauliale. Jeligeti kasutab seal mikropolüfoonia, et ta jagab siis veel nagu siis iga häälerühma omakorda neljaks grupiks ja igal grupil on täita ja väga selged omad kindlad rütmiliselt ja meloodiliselt ülesanded ja neid rütmikombinatsioone meloodilise kujundeid siis korrates, teisendades ja liigendades kujunebki siis sellest Luksete ennast üks tervik, algab see kõik naise välte pulseeriva klastriga. Ja tõesti, see oli väga niisugune elav ja see väli oli tõesti täidetud väga selge energiaga, justkui sealt oleksid siis esile kerkinud mingid konkreetsed motiivid, mis olid edasiviiva nii-öelda muusikalise mõtte kandjaks. Mees, hääled liituvad naishäältele erakordselt kõrget falsetiga, mis on, on ka loomulikult väga nõudlik ja see oli koori poolt teostatud jälle erakordselt professionaalselt ja väga täpselt ja peaaegu märkamatult moodustas siis sinna uus kõlavärv sinna naishäälte kõlavärvide juurde ja kuni selle liigeti Luksetena lõpuni, tegelikkuses olid siis kõik tämbrid ja värvid ühtlustatud, jaga dünaamika mõttes, koor tegutses väga-väga koos ja loomulikult siis 16 erineva kooripartii kooskõla mõjus ikkagi väga lummavalt. Järgmisena kõlas Christoph Penderetski Haniust, ei, see kuulub siis Penderetski Poola reekviemi. Ja kindlasti võib öelda, et ta on just ei kujunes kolmapäevase kontserdi dramaturgiliselt kulminatsiooniks. Tegelikkuses sisaniusteis kõlas Latvia koor esmakordselt selle kontserdi jooksul täie kõlalises fortes. Ja see forte oli väga nauditav, erakordselt kaunis, ümar, heledam värviga tulvil energiat. Niisugust forte kõla kuuleb väga harva, tegelikkuses ja ülipingeline teose kulminatsioon, mis siis oli samas ka kontserdi tegelikult dramaturgiliselt kulminatsiooniks kõlas tõesti Trevori esituses külluslikuna ja, ja nad kandsid selle välja jälle väga lihtsalt ja loomulikult nii nagu terve selle kontserdikava. Kui nüüd midagi veel kõrva hakkas, siis võib-olla toona is reekviem osa, kust tuleb uus materjal Aniust ees. Natukene jällegi oleks oodanud dirigendi poolt võib-olla rohkem sekkumist, et see uus materjal oleks nagu selgemini olnud mõtestatud, et muusika lihtsalt ei kulgeks iseenesest, vaid sellest tuleksid välja mingisugused selgelt mõtestatud uued motiivid. Penderetski Aniust eile järgnes Aleksandr knaifel, tema miniatuurne julgeksin mõelda Udžhytelu lohutajale. Sellel oli siis sama ülesanne tegelikult, mis ka siis ooge Kemimisereeril seda esitas sportus, muusikuse instrument algkoosseis ja see mõjus jälle väga soojalt ja isegi intiimselt. Et selle muusika väga lihtne motiivistik ja väga selged harmooniat. Nad justkui samastusid niisuguste üldinimlike väärtuste üldinimlike probleemidega ja andsid samas Sis võimaluse kõikidele kuulajale tegelikult samastada sellega, olla maailmaga ja korraks vaadata nagu iseendasse pärast teda Penderetski niisugust külluslikku ja, ja lopsakad kõlapilti, äkki niisugune pisut askeetlik, kum ja vaoshoitum ja teiste kõlavärvidega samas ka väga soe ja väga inimlik. Klaifeli lohutajale järgnesid Jon tabenerigaksimine jumalaemale, need on kirjutatud kahele kuue häälsele koorile ja helilooja on pühendanud need hümnid oma ema mälestusele. Tekst aga pärineb nendes hümnidest siis vene õigeusu liturgiast. Ja koor oli siis kogu oma hiilguses ja kõikide oma parimate nii-öelda kvaliteediomadustega siin jälle väljas väga selge fraktuuriga teostatud keeruline teos, väga tasakaalustatud ansambel, samas kirkad kõlavärvid ja teise hümni niisugused heakõlalised paralleelsed akordid olid omakorda siis veel natukene värvi poolest täiendatud ka olev ainomäe, väga nauditava leebe plokkflöödi kõlaga. Daveneri muusika nagu väga väärikalt ja rahulikult ja suurejooneliselt lõpetas oma küllusliku kõlavärvidega selle väga sisuka ja toreda kontserdikava. Kogu see kava oli pealkirjastatud valgus okastraadi tagant. Kas seda muusikat seal Nigulistes kuulates sa mõtlesid ka sellele pealkirjale ja kas seal tekkis helista oma assotsiatsiooni sellega? Jah, ma mõtlesin küll sellele pealkirjale, eks ta seostub jah, niisuguse süngema poolega nõukogude perioodist ja kogu selle süngema poolega siis meie endi elu tegelikkusest, seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel. Ja ma julgen siiski arvata, et võib-olla see kontserti pealkiri on nagu pisut üledramatiseeritud oleks piisanud tegelikult kontserdi pealkirjaks ainult ühest sõnast ja see on valgus seda kirgast valgust, mis on inimese enda sees tegelikult kumas absoluutselt igast heliteosest ja sellest suurepärasest esitusest sellel kontserdil. Aitäh Aivar Läszinski, see kontsert on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Eesti riiklik sümfooniaorkester alustas Brahmsi sarja, millest nüüdseks on toimunud juba kaks kontserti. Virve Normet räägib meile 27. jaanuaril toimunud avakontserdist. Kui rääkida Kontserdisarjas Brahmsi sümfooniad siis ütleks kõigepealt tore, et neid on ainult neli, neid sümfooniaid. Sari on tervikuna hoomatav ja Brahms kui isiksus ja paljudele lemmik annab sellega ka keskmisele kuulajale mõnusa äratundmise. Ja tunne. Kõiki nelja juhatab meil siin Neeme Järvi ja põimib nende kõrvale sobivaid romantilisi ja rahvusromantilisi helitöid. Esimene sümfoonia c-moll oopus 68 häälestab esimese poolega sisse Anton Forsak oma kolme sümfoonilise avamänguga. Ja ma tahaksin juhtida tähelepanu veel, et kavalehel on väga huvitavalt antud nende kahe helilooja omavaheline sõprus ja loominguline teineteise mõistmine. Selle pani ikka ja kontserdil käia, rääkimata sellest, et elus asi on ikka kõige parem asi. Ja muusika kohta käib see 100 protsenti, et see kontsert kätkes veel õigemini. Tooma pärask hetke, milles ei saa ega taha mööda minna. Alustame siis Shakist, kaasolid, avamängud looduses, karneval ja hotello. Ilmselt andsid need pealkirjad tegevpoolele inspiratsiooni nimetada kogu kontserti suurejooneliselt. Loodus eluarmastus, väga kõikehõlmav, eks need kolm avamängu olid ERSO kavas üldse esmakordselt ja senitundmatud. Kenad kujun, tirikad, ideederohked just muusikaliste mõtete suhtes on Porsaki anne. Üks rikkalikumaid. Kava kinnitab. Karneval on neist kolmest kõige rohkem maailmas mängitud. Ja nüüd andis dirigent oma kodupublikule ühe harva nähtava väikese, ent hariva näpunäite. See tähendab, et kuula teost ikka veel ja veel ja korduvalt. Nimelt kui need virtuoosse ja tundelise tabamängud esimese poolajaga lõpule jõudsid, oli publik aplausi ja braavohüüetega oma kõrgeimal emotsionaalsel tasandil. Ja nüüd mängis Järvi, see tähendab orkestrile muidugi karnevali veel üks kord. Täitsa uskumatu, aga sel korral ma kuulsin nagu sootuks teiste kõrvadega. Sain aru, et teos oli terviklik, hästi komponeeritud, ilusate muusikaliste leidudega ja rohkete leidudega. Väga Slavilik, see tähendab Tšehhilik esitus oli nüansirikas ja Neeme Järvi ise kaval, elavalt väga mänglev ja vaimukas. Orkestrimäng oli väga tasemel, väga mänglev ja samuti vaimukas ja heatujuline. Sest orkester on ju Neeme Järvis tradivaarius, mida ta hästi valdab. Orkestrantide oma kommentaarides pärast lisasid, et need Porsaki palad on pagana tehnilised ja virtuoosse. Selleks tuligi teinekord palju paremini välja. Peateos praams. Olen kuulnud mitmeid Pramsi ettekandeid ja ikka ma mõtlen, ehk praam sihilikult Peeter Lilje dirigeeritule. Miks? Sest selle all tekstis oli traagika see sisse kirjutatud ja veel rohkem sissekirjutamata inimlik valu silmitsi seistes saatusega. Peeter oma intervjuudes on mitmeid kordi, et ta pole veel nii vana ega nii küps, et küündi Tabramsini ometi taoliseda. Neeme Järvi on nii hästi õiges eas kui küps elu filosoofilisi teoseid mängima. Minul aga on vahel tunne, et ta laiast maailmast kaasa toonud pisut pisut teistsuguse publikutunnetuse mis ei ole meie omaga päris adekvaatne. Nii jäi minu jaoks puudu Raamsi esimese ja neljanda osa suurest joonest Maiesteetlikkusest või tont teab, mis see õige epiteete oleks. Tähendab, tempod olid mikroni võrra kiired minu tunnetuse jaoks ja jäi mulje, et tal, see tähendab neil ja muusikal on kuhugi rutt, üks kihk ikka edasi edasi edasi. Ja muidugi finaali tõusu ja lõpu apotioosliku kulminatsiooni, ettevalmistus ja läbiviimine. Kõik see oli tegelikult jomm, meisterlik aga parim oli teine osa andante Soste nutta, millest kaunimat tundelisemat, terviklikumat, viimistletud matt ja nüansirikkamat ei oskagi tahta. Ja orkester oli väga hea. Arvan suuresti, et see andante elamus veel südames oli publik teose lõpu järel, see tähendab kontserdi lõpul pöördes, nagu ütlevad noored. Ja siis ehk taas Ameerikliku maitse piire meie peal kombates mängis orkester, isa, vala torsaki humoreski. Ilus tuttav, tuhandeid nüansseerimis võimalusi pakkuv ja 999 neist orkester, kaneeme juhatusel välja mänginud. Niisugust vabadust lubab endale meister, kes on niinimetatud suure muusika tegemise kramplikusest õmblusest ammu vaba. Ja võib sihukesi asju mängida ja mängeldes kavva võtta stiilis. Ah, see on nii kena tükk. Ja nii ongi. Nõnda rääkis Virve Normet muusikauudised noorimaks muusikauudised. Kuulsal Milano La Scala ooperimaal on probleemid eelarvemajandamisega. Ooperimaja mänedžer Stefan Lisner, kes asus oma ametikohale juba aastal 2005 kardab, et annetuste langus viib eelarve miinusesse hoolimata sellest, et nii külastatavas kui etenduste arv on kasvanud. Numbrite järgi läheb ju teatril väga hästi. Eelmüügist müüdud piletite arv on käesoleval hooajal kasvanud koguni seitse protsenti ja möödunud kevadel löödi ka senine piletimüügirekord ühele etendusele. Mil etendus nimega Surm Veneetsias tõi ühe õhtuga sisse 280000 eurot. Sel aastal peaks laskaala andma kokku 253 etendust, millest 21 antakse ringreisil olles. Kuigi Lister rõõmustab uue valitsuse toetava suhtumise üle, kahetseb ta siiski, et riigi toetus itaalia kultuuriasutustele on liiga väike võrreldes teiste Euroopa riikidega. Laskala eelarve käesolevaks aastaks 110 miljonit eurot, mida on veidi vähem kui aastal 2011 40 protsenti eelarvest tuleb riigilt ja omavalitsustelt ja 60 protsenti eelarvest eraannetustest, piletimüügist ja sponsoritelt. Lifneri sõnul naudivad näiteks nii Pariisi ooperimaja kui kabiini riikliku Operi maja oluliselt suuremat riigipoolset toetust. Laskala mänedžer loodab, et kultuuriasutuste eelarvet ei kärbita ja et valitsus vaataks kultuurile kui inimese põhivajadusele, nagu seda on tervis või näiteks teaduse uuringud. Ka Barcelona ooperiteatrile on majanduslikud raskused. Nimelt plaanib Barcelona ooperimaja sulgeda Hispaania majanduskriisi tõttu uksed sel hooajal kokku kooni kaheks kuuks. Väidetavalt on teater oma eelarvega 3,7 miljoni euroga miinuses, mis tuleneb omakorda valitsuse kärbetest erasponsorluse lähenemisest. Teater jätab mängukavast välja kokku 27 etendust ajavahemikus 20. märts kuni 10. aprill ja viies juuni kuni kaheksas juuli pileti ostnud teatrikülastajale makstakse raha tagasi. Majanduslikel põhjustel viibis ka ooperiteatri tänavune sügishooaeg, samuti kuu võrra hilisemale ajalehed ja nüüd lühiuudiseid. Brasiilias asuv Riia ooperimaja peab oma uue hooaja avamist lükkama edasi maikuuni ja seda hiljutise õnnetuse tõttu, mil teatrihoone vahetus läheduses varisesid kokku kõrget korrus hooned kuulust. Salzburgi festival on aga tembeldatud finantsilises mõttes vastutustundetuks. Nii sõnab Austria riigi audiitor Joseph Mooser, kelle hinnang kul makstakse festivalil artistidele liiga palju sularahas niinimetatud ümbrikupalka. Festivali presidendi helgaraablust Adleri sõnul on tegemist aga pahatahtliku laimujutuga. 92 aastaselt lahkus hiljuti tunnustatud ooperilauljaga Milla Williams, kes oli üks esimesi afroameerika ooperilauljaid, kes tegi väljapaistvaid rolle Ameerika suuremates ooperimajades. Williamsi debüüt New Yorgi linnaooperis toimus üheks aastaks enne seda, kui New Yorgi kuulsal Metropolitan Opera laval astus üles esimene afroameeriklasest lauljanna Marian Anderson. Helilooja, Steve raisk, plaanib kahe Radio Heedi loo põhjal teha aga klassikalise teose nendeks lugudeks on Everything inid, svaid Plays ja tšiksofooling kintsu Plays ja teos kama kandma nime väidio Ribrit. Ja selle esitavad London Sinfoniettaga. Ta on 13 liiget juba tuleva aasta viiendal märtsil Londonis South Banki festivalil. Sörsi toon hallur, kes teile on samuti käes pisut raskemad ajad, kuigi Šveitsi riik on ju seni olnud kultuuriasutuste suhtes majanduslikus mõttes suhteliselt helde. Run Halle kontsertide piletimüük on vähenenud 10 protsendi võrra ja saalide täituvus on laskunud viimase aja kõige madalamale tasemele, nimelt 72 protsendini. Kui mitmel pool on seoses majanduslangusega räägitud vaid eelarve kärbetest, siis pool on hakanud asjad ka tasapisi ülesmäge liikuma. New Yorgi filharmoonia orkestri muusikud sõlmisid hiljuti uue, kaheaastase lepingu näeb ühtlasi ette kaheprotsendilist palgatõusu järgmiseks hooajaks. Orkestri juhatus ei teinud õnneks teoks varasemat plaani, mis nägi ette drastilist raha vähenemist ja ka tervise- ja pensionikindlustuste arvelt. New Yorgi filharmoonia orkester rajati aastal 1842 ja tegu on Ameerika ühe vanima sümfooniaorkestriga. Ja muuseas selle orkestri liikmete minimaalne aastapalk on 141000 dollarit ja väljapaistvad orkestandit teenivad selle summa lausa mitmekordselt. Kui eelpool nimetatud uus leping poleks jõustunud, siis olid New Yorgi Filharmoonikute hiljuti valmis ka streigiks. Mis oleks aga ähvardanud teisel veebruaril alanud suure Euroopa turnee ärajäämist. Helilooja John Gates'i loominguga seonduvat temaatikat kajastav ametlik koduleht annab hea ülevaate arvukatest sündmustest, mis helilooja 100. sünniaastapäeva puhul tänavu aset leiavad. Nimelt möödub tänavu viiendal Pembril Ameerika helilooja John Gates'i sünnist 100 aastat ja 12. augustil möödub ühtlasi tema surmast 20 aastat. Heliloojale tema muusikale pühendatud sündmustega tehakse algust juba nüüd, veebruaris. Teisel veebruaril algas Tšuljardi muusikakoolis New Yorgis korraldatud festival nimega fookusfestival, mis keskendub tänavu suures osas John Gates'i loomingule. Kaheteistkümnendal veebruaril toimub Iowa Ülikoolis Jon Keitšile pühendatud seminaripäev ja kolmandal märtsil etendub inglise rahvusooperis per miinuses söökas. Ka tänavune Aldeburgi. Festival keskendub tavaliselt suuremal määral Jon Keitši loomingule. Aastal 2013 tähistab aga Inglismaal Royal filarmooniksossaieti ehk kuninglik filarmooniline ühing oma kahesajandat aastapäeva ja ühtlasi möödub järgmisel aastal 100 aastat Benjamin Britteni sünnist. Seepärast on kuninglik finarmooniline ühing ja pension Dani ja Pietro biossi ühing otsustanud tellida tänapäeva juhtivatelt heliloojatelt kuus uut helitööd. Välja valitud heliloojate seas on näiteks Harrison Prütmistlu, Magnus Linda peri beer, nurgu, Wolfgang riim, Richardi Rodney Bennett ja Dubai. Wolfgang juriimilt on tellitud näiteks orkestriteos ja per nurgord, kirjutab omakorda keelpillikvartetile. Aga plaanis on luua ka väiksem kaal, teos ja samuti muusikat lastekoorile. Seega on esindatud paljuski need kooslused, millele kirjutas omal ajal Benjamin Britteni. Teosed hakkavad Britteni juubeliaastal ette kandma Halle orkester, Brist, tantsi, Puunia, Birminghami kaasaegse muusika orkester, vertaavo, keelpillikvartett ja samuti kuulus tenor Mark Pad. Moria pianist, till fänner. Lõpetuseks uudis ooperimaailmast Ameerika sopran ändželamiid võitis hiljuti Beverly Silsi nimelise artisti auhinna, mille rahaline väärtus on 50000 dollarit. Tegemist on preemiaga, mida antakse lauljatele vanuses 25 kuni 40, kes on teinud rolle New Yorgi Metropolitan Opera. 34 aastane Andželamiin debüteeris metis Elvira rollis Giuseppe Verdi ooperis Fernani ja seda juba neli aastat tagasi. Ja sedasama rolli teeb ta kaupperi värskes versioonis, mis jookseb Meti salata tänavu veebruarist. Anzialamiid asendas tänavu sügisel metis ka ootamatult mitu etendust ära jätnud. Annan need trepkot, kes oli oma hääle üle pingutanud ja ära väsitanud ja seda nimelt on retsepti ooperis. Anna pooleeno. Everlis seltsi nimelise artistipreemia on aga varasematel aastatel saanud sellised lauljad, nagu näitan Kann Jostida Susan Phillips ja Isabel Leonard. Muusikauudiseid laiast maailmast, vahendas nelejevaste infelt. New Yorgis tähistatakse helilooja Philip Glassi 70 viiendat sünnipäeva. Kaanigi hoolis sel puhul toimunud kontserdil kõlas ühe õnnitusena klassile Arvo Pärdi lament taote Neeme Raualt lähemalt. Philip Glassi sünnipäeva kontserdist rääkides annab siinsetele kriitikutele kõige enam kõneainet muidugi helilooja enda mullu valminud üheksanda sümfoonia esiettekanne. New York Times nimetas seda pingeliseks nii alguses kui lõpus tumedaks melanhoolseks teoseks, mis kohati on aga ere ja kiiret. Lehemuusikakriitiku. Alancosiini hinnangul on klassi teised suurvormid ehk mõneti elavamad ja värvikamalt kui uus sümfoonia. Helilooja üllatas juba kuid välja müüdud sünnipäeva kontserdi eel oma loomingu austajaid sellega, et pani kontserdipäeva hommik internetis müüki 40 seitsmeminutilise teose salvestuse. Nii et kuulajad said enne ka neid ei hooli saabumist muusikaga juba tutvuda. Klaasi uus sümfoonia kõlas kontserdi teises pooles. Esimesse poolde oli valitud Arvo Pärdi 2002. aastal valminud lamentaate New York Timesi. Kriitiku sõnul on see 40 minutiline meditatsioon surelikkusest või nagu Pärt ise. Kontserdi kavas märgib valust ja lootusetusest maailmas üsna ebatavaline valik sünnipäeva kontserdi jaoks, leiab Timesi arvustaja, kelle sõnul on teoses palju haaravat ja hüpnootilist. Sünnipäeva kontserdist kirjutab Manhattani boheemlaslik, kus ist vilitses ilmuv Vilitš poiss, mille sellenädalase numbri esiküljel on Philip Glassi pilt ja selle allkiri. Vaatamata maailmakuulsusele on ta jäänud siiski ist vilitsi hääleks. Pärdi lamentaate, mis paneb ühtviisi keskenduma nii vaikusele kui helidele, oli kaanegi hooli kuulsa akustika jaoks. Perfektne teos, leiab kriitik. Dramaatiliseks muutis ettekande see, et üks kuulaja kaotas selle ajal teadvuse ja keset teose vaikset osa kõlas saalis hüüje. Doktori abi on vajab. Abivajaja toimetati saalist välja ja temaga on kõik korras. Tähelepanu väärne on aga see, et orkester ei katkestanud hetkekski vilitshoisi. Kriitiku arvates ei oleks midagi dramaatilisemalt kui sündida või surra Kaarnedy hoolis Arvo Pärdi muusika saatel. Kumbagi sel korral küll juhtunud. Philip Glassi 75. sünnipäeva tähistamine jätkub New Yorgis kogu veebruari ning tipneb kuu lõpus neljapäevase tema loomingu festivaliga klassikaraadiole. Neeme raud, New York. Filmiga ja stuudios on Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali. Nõukogu esimees Marje Lohuaru. Helikunsti sihtkapital täiendas hiljuti oma jaotamise põhimõtteid ja algatas ka erinevaid stipendiumiprogramme. Anname oma kuulajatele ka sellest teada. Ja helikunsti sihtkapitali nõukogu koosseis vahetus suures osas ja kuna Kultuurkapitali ikkagi väga selgelt baseerub rotatsiooni printsiibil, siis eks igav vahetus toob kaasa ka natuke uusi mõtteid ja ka muudatusi. Ütleksin niimoodi, et see helikunsti sihtkapitali nõukogu koosseis omab küll ikka väga laialdast kompetentsi ja ekspertiisi erinevates valdkondades. Ja vaadates selle esimese taotluste vooru tulemusi, siis panime plaanid paika ja sealt koorus välja selline väga selge liin, mida me siis kahe aasta jooksul nagu prioriteetsetena näeme ja tuli välja just et väga oluline on meil haridusmuusikaharidus tervikuna õppimine ja õpetamine ja siis sellele heale haridusele ju baseeruvad meie loometöö hilisemad loomeinimesed, kes tõesti nüüd hakkavad seda kõike ellu viima, seda muusikat maailma ja siin tõesti seda muusikapõldu nagu kündma. Ja me otsustasime täiendada Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali toetuste süsteemi just stipendiumite näol. Nii et siin on rõõm tõesti tõdeda. Loometöö peaks olema rohkem väärtustatud ja ka samuti peaks olema väärtustatud haridus, tähendab muusikaga ja kunstiga tegelemine nõuab aega ja ajafaktor on ikkagi äärmiselt oluline. Nii et siin tõesti me tahame anda võimaluse rahastamise osas just tegeleda ka oma tõelise loometööga ja ka õppimisega, sellepärast uue haridusreformi valguses on ka õppetöö ju küllaltki kokkusurutud, nii et me tahame tõesti anda siis üliõpilasele ka võimalusi, et ta saaks tõesti pühenduda enda õpingutele ja rajada korralik baas tulevaseks loometegevuseks. Milliseid stipendiume on teil plaanis hakata välja andma? Jah, alustaksime siis nagu tudengite õppuritest pendiumitest, siiani on olnud meil stipendium õpinguteks välismaal ja kultuurkapital on seda ju kogu aeg. Tänud. Aga nüüd vaadates neid taotlusi, mida meie üliõpilased, kes õpivad välismaal, esitavad jätisse minule isiklikult küll ikkagi väga-väga hea mulje. Nad õpivad mainekate koolides ülikoolides ja neil on rektorite kinnituskirjad seal ja ma ju välissuhete prorektor, nendega tunne neid inimesi ja neid Ta ilmaasjata. Nii et need tõesti on nagu esindavad meid esindavad Eesti muusikat ja osalevad. Ja kindlasti nad väärivad nagu suuremat toetust, sellepärast see elu seal ei ole ju odav. See on selge. Et me jätsime praegu kuus õppestipendiumi välismaa koolides, 3000 eurot on siis stipendium samuti me leidsime, et tuleb ka toetada siinseid õpinguid sellest, ega siis eesmärk ei ole ju kõiki üliõpilasi saata välja piima. Ja siin me jätsime selle otsustusõiguse Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalile ja taotleda saavad muusikakõrgkoolides omandavad haridust üliõpilased, nii et see ei ole sugugi suunatud ainult muusika ja teatriakadeemia üliõpilastele. Ja need stipendiumid on meil siis maksumuses 500 eurot ja neid me hakkame siis ka 20. veebruaril jagama. Võib-olla kõige olulisem stipendiumitest on pedagoogistipendium. Eestis on ju suurepärane muusikakoolide võrgustik väga lai ja nende inimeste töö, kes ikkagi toovad lapsi muusika juurde vajaks kindlasti rohkem valgusvihku asetumist. Praeguseks oli meie ühine otsus väga konsensuslik otsus, me anname välja viis pedagoogi stipendiumit ja see saab olema maikuu sees ja võime, me tahame ka nii siukest väikest tseremooniat sinna juurde veel teha ja seda saavad siis esitada meie muusikakoolid ja samuti ka keskastme muusikakoolid. Pean silmas siin Elleri kooli otsa ja Tallinna muusikakeskkooli. Tähendab see õpetaja osa. Õpetaja roll muusiku kujundamises on ikkagi tohutult suure tähendusega. Ja siis läheks edasi nende loomeinimeste juurde juba siin, nii et asutasime aastase loomestipendiumi, kavatseme seda välja anda viis loomestipendiumit ja see summa saab olema siis 8000 eurot. See tähendab seda, et kui inimesel on olemas oma loomeplaan professionaalseks võilla, ta soovib ettevalmistada mingit laialdasi kontserdikava või teostada siis ta saab selleks aja maha võtta ja tõesti pühenduda ainult sellele, ma arvan, et üldse kvaliteedis on ikkagi väga oluline see ajafaktor ka siin. Siis asutasime ka viis pooleaastast loomestipendiumi. Eelkõige peame silmas siin nooremaid ja aktiivsemaid tegijaid keda on vaja ka tingimata toetada, nii et kellelegi potentsiaal ei tohiks ju jääda kuidagiviisi varju või vaka alla. Ja see stipendium on siis 3000 eurot kuus. Ja siis on meil veel üks huvitav algatus, mis siiani veel ei ole jõudnud Kultuurkapitali koduleheküljele ka varsti ta sinna jõuab. Ja see on just mänedžeri ja muusiku artisti koostööstipendium et tõesti tuua siia juurtega professionaalseid kontserdikorraldajaid. Ja kui selle stipendiumi tulemusena, mis tõesti väljendub nagu stardistipendium tegelikult saab võimalikuks, kas interpreedi, portfoolio ja ka mõned kontserdid üks neist välismaal, siis ma arvan, et see raha saab ka ikkagi väga tulemusrikkalt kasutatud. Need on tõesti kõik väga head uudised ja siinkohal tasubki tähelepanu juhtida, et nende taotluste esitamise tähtaeg on juba 20. veebruaril. Jah, informatsioon on Kultuurkapitali kodulehel väljas, nii et oleme kõik valmis ka andma veel lisateavet. Nii et ootaks siis taotlejaid, et oleks valida. Aitäh Marje Lohuaru. Me kestab meil nii kaua, kui on neid, kes meid mäletavad, on öeldud ja loojaid aitab mäletada nende looming, kui see järgmistele põlvedele ikka veel korda läheb. Olgu teostuse taseme või teemade aegumatuse poolest. Anton Hansen Tammsaarelt teame ütelusest mälestuste mälestused. Anton Hansen 30 neljandat sünniaastapäeva 30. jaanuaril tähistati samal päeval päeval aga viis aastat hiljem Tammsaarest. 1883. aastal sündis Saaremaal Lümanda vallas Tammiku talus Peeter süda kellest mälestuste mälestamist püüab hinges hoida väike seltskond muusikasõpru ka meie päevil kogunedes 30. jaanuaril Tallinna siselinna kalmistule küünlaid süütama ja Peeter süda mõtlema. Mõnel korral on ka rahvalaulu lauldud, siis muidugi Peeter süda korjandusest pärit viise. Peeter süda elu oli ehmatavalt lühike. Ta lahkus igavikku Tallinnas Magasini tänava haiglas kolmandal augustil 1920 37 ja poole aasta vanuses. Tallinn oli kaotanud oma parima organisti vastavatud Tallinna kõrgem muusikakool, oma õppejõu, paljud muusikud oma sõbra, kolleegi süda lahkumise, raba puutumatus panid lähemad sõbrad olukorra ette. Mida teha südast jäänud maise võraga ahju tänava korteris. See kõik võeti arvele, kirjeldati täpselt kaheksandal augustil 1920, see on süda matustele järgneval päeval. Veebruaris 1924 oli sisse seatud Peeter süda memoriaaltuba Kadrioru lossi kolmandal korrusel. Märtsist 1924 registreeriti Peeter süda Mälestuse jäädvustamise ühing. Esimesel juunil 1925 alustati korjandust Peeter süda ausamba jaoks. Ühel korjanduslehel on kirjandushuvilistele tuttavas käekirjas sissekanne. Seitsmeteistkümnes august 1924 A punkt Hansen, õuna tänav 13, korter 20 200 marka. Anton Hansen oli teadagi suur muusikahuviline. Peeter süda Mälestuse jäädvustamise ühing põlistas varalahkunud helilooja mälestuse. Mitte ainult sellega, mis näha on olnud aegade jooksul Siselinna Kaarli kalmistul. Nimelt 1921. aasta suvel paigutati kalmule paremal dolomiidist hauatahvel, mille valmistas kunstniku haridusega August Pulst süda. Üks parimaid sõpru, kes teadis, et helilooja oli enne surma alustanud uut helitööd. Reekviem aternam, algusmotiivi graveereski, Pulst hauatahvlile. 1927. aastal otsustati süda hauale püstitada pronksist rinna kujuga haua sammas. Skulptor Ferdis Anna mees, mis püsis sellel kohal kuni 1990. aastani langes metallivarguste ohvriks. Praegune haua sammas, nüüd juba ohutuse mõttes kivist, paigaldati hauale viiendal aprillil 1999 skulptor Ellen Kolk. Peeter südafond on praeguses teatri ja muusikamuuseumis muusikaosakonnas number üks. Süda noodiraamatukogu hoolikalt valitud ja kõhu kõrvalt soetatud 680 ühikut asub muuseumi raamatukogus. Tammsaarega alustasime Tammsaarega, lubage lõpetada. Kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääseedee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei võimeid keegi aidata. Sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab. Või nagu suits, mis hajub ilmaruumis. Sülgaja tänasele helikaja leht tegid kaastööd Tiia Järg, Marju Riisikamp, Virve Normet nelevastentselt, Aivar Lezinski ja Neeme raud. Saate mängisid kokku Helle Paas, Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno. Aitäh kuulamast. Sülgaja.