Lugupeetud kuulajad, tere tulemast järjekordsesse kunstiministeeriumisse, mis on siis 2012. aasta esimene. Kohe tuleb meie kalleid kuulajaid vitada eesseisvatest muutustest nimelt seoses minu ümberpaiknemisega pikemaajalise komandeeringusse. Annan kunstiministeeriumi saate põhiosa tegemise pidulikult üle Indrek Grigori-le, kes on siis enim panustanud igas saates kulumniga. Tume heliseb. Ja tegelikult juba tänane saade. On selline nii-öelda ülemineku saada, milles siis Indrek Grigor tegi intervjuu all Paldrok iga teemaks oli natuke Tartu graafikafestival ja üldisemad sündmused siis Nongrattaga seoses. Ja teine saate osa kujutab siis endast vestlusringi Berk Vaheri, Indrek Grigori ja minuga, kus me püüame lahti mõtestada mitu kuvandit kui kaubamärk kõiki, kellele ja milleks. Mina olen mari mürk, head kuulamist. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen Indrek Grigor. Koos enesega olen siia stuudiosse palunud täna Maarja mürgi ja Berk Vaheri ja olen teid siia saatesse vähemalt sellepärast, et miin ennastunud pikka aega nagu huvitanud ja, ja nüüd ka juhuste kokkusattumusena tekkinud võimalus ja põhjus rääkida korra teemal Tartu kui selline nii-öelda kaubamärk ja Berk Vaheri oleme siia palunud seoses selle küsimusega seetõttu, et sa, Berk hakkasid hiljuti tegema delta saate raames sellist kuist kolumni nimega Sally tallaja. Ja maalin mürgi, oleme siia palunud, sõidetud, mürk on saanud viimased kuu aega väga vahetult kogeda tartus olemist ja ma olen koos kolleegidega ja väga paljud kimbutanud ka selliste kohalike sellise lokaalspetsiifiliste naljadega ja meil sel teemal olnud põhjust teineteise kallal natukene norida ja sel teemal ka rääkida. Aga alustaks sinust, Berk, et kui ma seda saadet nagu kuulasin seda saatan ime esimest kuulsin, siis mul tekkis kohe täiesti nagu siiras küsimus, et miks otsustasid saatele panna sellise nime? No vaata, kui see pakkumine tuli teha, toeta kultuurielust saadet, siis esimene asi, mida ma teadsin, kohe, oli see, et see nimi, mille ma ise võisin valida, peaks küll kuidagi Tartuga seostuma, õhtule viitama, aga ma ei tahtnud, et seal see sõna taastu sees oleks. Ühelt poolt sellepärast, et kasvõi juba olemas on suurepärane saate Tartu möliseb ja see oleks hakanud tahvatelt kordama. Teiselt poolt ma mõtlesin ka sellele vihjanud sellega midagi, saate Tartu möliseb kohta, aga panen sinna Tartu sisse, siis ütleme, ülejäänud 92 protsenti elanikkonnast võib-olla lülitab raadio välja hoopis, et mõtleb, et see on kohalikud uudised ega midagi pistmist. Ja siis ma mõtlesin, et mis oleks see, mis annaks selle sõnumi, et tegelikult mõned asjad, mis siin toimuvad või mõned mõtteviisid, mis siin on, on laiemalt olulise, et selliseid inimesi on ka üle Eesti. See, mis Tartus toimub, on Eestile oluline ja teiselt poolt, et see nimi oleks provokatiivne natukene, et ta mängiks mingisugustes tehtavate tüüpidega. Kolmas asi see, et ta kõlaks hästi ja nii ma selle salli, tallani jõudsingi. Teine variant oleks olnud märsilohistaja, aga see kõlab natukene Nuhjalisematakse sallid alla ja nagu sõida tasa üle silla, väga kena eestikeelne sõna. Nendega mind ütleme selles nime juures ennekõike, kui nüüd lahti arutada seda nime põhjendust, ütlesid siis mind esmalt huvitab kohe lokaalspetsiifilisust ja sellega kaasnev nagu provokatiivsus. Et kuidas sa enese jaoks seda nagu noh, mõtestavad või tõmmet see, et, et see salli tallamine, kui sa ei maini sealjuures Tartut, kõik saavad kohe aru, et see on konkreetne nagu nali, mis on nagu partu kui kohaga nagu seostatavad noh, lihtsalt on niivõrd tugev nagu märgiliselt samamoodi, kui see märsilohistaja oleks saanud, kõigil on kohe nagu selge mingis mõttes. Et kuidas sa natuke üldisemalt mõtestavad seda provokatiivseks kui sellist ühelt poolt meil on see müüt olemas, see nagu toimib, eks ole, sa võtad selle kavalasti kasutusele, aga nii nagu sa ka selle saate sisule viitad või sealsamas tingimata ei taha teha nagu lokaal uudist. Ja samas nagu suunad selle noh, sa eeldad, et suuremat publiku hulka nagu huvitavad küsimused, millega sa tegeled saates? Kas sinu jaoks need müüdid, mis Tartuga seotud, kas, kas see on nagu sihuke positiivne kaup? Osad kindlasti ja kui me mõtleme sellest tihtipeale, siis märsilohistajad, salli, tallajate ja kampsunite kuvand on, ütleme, seostnud ka näiteks Viljandi folgi publikuga vähemasti ütleme selle vanakooli Viljandi folgi publikuga noh, kampsunid nüüd on omandanud poliitilise varjundi seltskonna seas, mille vastu mul iseenesest midagi ei ole, aga teiselt poolt seda ma enam niimoodi ei saa kasutada, eks ole, selle kõva selline poliitiline taust tänaseks aga samas jällegi eelmisel aastal väga populaarseks kujunesid uue maailmafilm tuli välja samasuguseid salli tallede märsilohistajad on olemas, Tallinnas teevad väga suurepäraseid asju. Ja sealt tulebki see tunne, et õige mitmes kohas Eestis. Võib-olla siiski Tartus ennekõike selleks väga liikumapanev jõud. Et kui vaadata seda, mis ütleme kas või viimase 10 aastaga võib-olla pikemalt, eks ole, Tartu kultuurielus toimunud, on siis ühel hetkel on ikka needsamad poeeme seda salli talled, kes teatava rahulolematusega tõmbavad meid sellest stagnatsioonist välja. Teiselt poolt muidugi olles nendega väga palju koos tegutsenud, võib-olla isegi kuhumaani, üks nendest ma ei tahaks nende üle idealiseerida mingis mõttes. Do tunnuslause Heade mõtete linn on paras needus, sellepärast et väga paljud head mõtted ainult headeks mõteteks jäävadki, kõik käivad koos, teevad natukene sellist teetassi, revolutsioone ja, ja siis võib see asi ka sama hästi seisma jääda, selles mõttes sellel salli tale saatel kindel eesmärk haarata kõiksugu ideedel mässulistel mõtetel headel plaanidel sabast kinni ja panna märk maha, aga vaadake, kasutame selle siin saates läbi, see nüüd välja öeldud, see lubadus on antud tegelema sellega edasi. Et pani saatega on tegelikult teatav formaat juba väljakujunenud originaalselt seal midagi ei ole, ta on selline probleemsaate formaat, et võtad kaks saatekülalist ja esiteks natukene nutame koos ja räägime probleemidest ja saate lõpuks püüame välja jõuda selleni, et mis siis positiivne programm on või mis hästi on või mida annaks veel ära teha. Et kindlasti see ei ole ainult see, et lähmegi kõik nuttes laiali ja ei, et tal peab olema mingisugune edasiviiv moment, et kui saade algab, siis selleks hetkeks, kui saade lõpeb, ühesõnaga siis me oleme kuhugi saanud edasi, mitte see, et meil lihtsalt tund aega sooja õhku ajanud. Ma küsiks vahele Indrek, et miks Tartu möliseb, ma näen, see kasvas välja sinu internetiprojektist nagu me tegelikult panime 200 kunstiministeeriumid siis see sõna Tartu möliseb me oleme selle üle, kes minuga arutanud, et miks Tartu vist möliseb. Ja tegelikult siin on see natuke sedasama teema selle mõlema saate puhul mõlema nime puhul on, mis mulle tundub, on just see teatav enesemarginaliseerumine või enese selliseks pehmeks ja kuidagi see neutrealiseerimine ohutamine. Et kui sa ütled, et Tartu möliseb, et siis noh, et see nagu ei ole sinna päris tõsiseltvõetav jutt, sallid alla ja ka selline tore tegelane selline noh, ongi tee days pikad seelikud, suvel folk, eks ole, ja kampsunid praegusel hetkel, ma arvan, on ikkagi ka tegelikult osaliselt see kuvand toetub sellele samale teisele kuvandile tartu kuvandile ja nii-öelda müüb seda siis teises ringkonnas praegu. Et aga Indrek ise ja Tartu möliseb Ikkagi kas sa tegelikult väga täpselt nagu määratlused ära selle, et kõigepealt see oli teadlikult suunatud, möliseb, peab ära võtma selle, et, et ma saaksin öelda mida iganes, ilma et seda saaks tegelikult nagu rünnata. Selles mõttes on sul õigus ja tartu sealjuures on minu nagu see lokaalspetsiifiline Viide saate enese nagu vokaalsusele, aga sealjuures viide sellele lokaalsusele nagu olundat Kuperkki ühelt poolt nagu adudes hindas Kreitzberg ühelt poolt nagu kadudes seda, et tihtipeale need ideed nagu jõua kuhugi või et Berkil endale seda saadet tehes on väga oluline see positiivne sõnum, mida ta püüab selle Sally tallamisega kaasa nagu anda siis mina kuidagi ausalt öeldes veel teadlikumalt või, või miks ma siin Bergiga just selle saate pealkirja mitte nimega sisu kohta hakkasin küsima, on see, et minu jaoks selle Tartu, kuid koha ja sellega seostama mütoloogia, sellepärast ka nende stereotüüpide ärakasutamine on sihuke väga teadlik kaubamärgi ära kasutada ütlemine, et, et see on nagu selline leibeli küsimus. Tartu uniselt saatel ilmselgelt selline imelik on nagu iseenda saata siis enda saatusest rääkida, kitan kaka kunstiministeerium siiski. Tartu möliseb saate nagu formaadi juures on selline sõnaline provokatiivsus väga oluline, samas vähemalt olen püüdnud ja ma loodan, et mul on ka õnnestunud hoida, saate siiski nagu mingisugune väga konkreetne sisuline selline lävend. Et ma võin rääkida näiteks Maret rallast. Ta kunstnik, kes ei ole Tartu, kes samas nagu lugedes kokku need eluaastaid, kus kui palju ta on elanud, leidis, et on Tartus kõige kauem elanud. Aga ei hakka kedagi identifitseeritav kuidagi nii-öelda läbi Tartu kunsti ja kogu selle saate sissejuhatus oli väga sõnakas. Samas ma leian, et see analüüs, mille Mare Tralla esitasin Ebyssellist akadeemilist iseloomu et minu jaoks see tartu ja möliseb selle, et see on puhas nagu selline kaubamärgi ärakasutamine. Ja selle eest, et teataval määral Tartu on sellises Subalt tehni rollis meedias et me ei saa võrrelda Tartu meediakajastust Tallinna meediakajastusega, aga samas me saame ja me peame keha kasutama need võimalused, mis meile antakse, seda kuidagi tasakaalustada. Ja Ma arvan, et mõlemad saated ka seda eesmärki teenivad, et sallitallaja mängib mingisugusele sellisele sõbralikule ja võib-olla mitte agressiivsele kuvandile. Aga jah, loomulikult ja minu meelest ka see on teata tasakaalustab võtta. Sest et keskvõimu juures Tallinnas on neid reljeefse suhtumisega ministreid ja mehi küll kes akendavad mingisugust ühte ellusuhtumist, sellist haamriga pähe ellusuhtumist. Ja minu meelest see, et meil on võimalus luua mingisugune teistsugune kuvand asjade olukordade lahendamiseks on väga oluline. Aga näiteks kui mina vaatan, ütleme, enda positsioonilt alles panid Haapsalus elanud Tallinnas elanud Tartus olles seotud Moostega siis nagu ma ei saa aru sellest mõnes mõttes teatavast regioonides endas olevast enda lembusest või et minu jaoks Eesti tervikuna on niivõrd väikeskeene või see kultuuriskeene on niivõrd väikene ja kui keskenduda oma energia sellisele nii-öelda selle teatava koha ja just nimelt vastanduvas mõttes kohaidentiteedi loomisele siis minu meelest läheb lihtsalt kaduma see üldpilt, et millega sa siin võitled, et meil ei ole mingit müütilist Tallinnat, okei, peavoolumeedias on tartu vähem päästetud, samas minu meelest on meeletu hulk asju, mis on peavoolumeedias vähem kajastatud, vala kajastatud ei ole ainult mingi jutumärkides, spetsiifiliselt Tartu probleem, see on tervete hulkade teemade, ühiskonnakihtide suhtumiste, hoiakute kõige probleem, et ühesõnaga mul on tunne, et see Tartu rõhutamine võtab tervel hulgal väga potentsiaalikates inimestel selle nii-öelda auru ära, mida nad võiksid nagu mitte keskenduda Tartu nii-öelda päästmisele esiletoomisele mõtestamis elavaid tegeleda nii-öelda suurte küsimustega. Vot ühelt poolt ma saan su probleemist nagu aru, et ma lihtsalt sõnastaks nad teistmoodi. Ma viitaksin sellele, et et Tartu positsioneerib ennast nagu selle päikeselinnana, eks ole. Enesemarginaliseerumine. Just ja, ja siis on nagu see suur väline agressor, kelle suhtes ma nagu pean Mida ma väidan, et ei ole olemas välisena? Just et jaa, ma ütleme sinuga selles suhtes nagu nõustun, et postruktoralistikus teoorias tuntud päikesekirjanduse kontseptsioon, et noh, et ma ka ei nõustu sellega, et selline masohhistlik lähenemine, et noh, et see ei ole progressiivne või noh, see ei anna tulemust. Eneseimetlemiseni minu meelest katama mõnulemiseni sallis. Ja ma ütleks, et see on üks võimalikest strateegiatest, teine on selline igikestev depressioon. Tõlgendades sallidele kui salli jalge alla tallama isegi nii, et siin on mitu võimalust olemas. Aga noh, mis puutub nüüd sellesse, et konkreetne saade on keskendutud Tartule, siis see on puhtalt lähteülesande täitmine, ringhääling pakkus välja saate tartust, ma võtsin selle vastu. Oleksin võinud ka küsida, et kas hoopis saadet Haapsalust, aga kuna ma ei ole Haapsalus elanud rohkem kui kaks päeva kuskil hotellis võib-olla siis siis ma seda ei pakkunud. Aga ma ei ole päris nõus sellega, et seda probleemi ei eksisteeri, olles tatus ikkagi tõesti tosinkond aastat midagi korraldanud ja olles levinud kogu aeg seda ambitsiooni, et see oleks vähemalt üleriigiline, kui mitte rahvusvaheline. Ja üha enam, eks ole, on ju mõttetu tõepoolest teha midagi ainult Eesti piires. Me oleme Euroopas, me võime ka Me peaksimegi viima oma tegevust ka väljapoole, tõmbama inimesi sisse siia olles seda kõike juhtunut teha, siis on üsna reeglipärane kohata sellistes ahastus, organite suhtumist, et kõik, mis Tallinnas toimub, oma riiklik kõikumist tähtsustanud. On kohalik, aga samas ei ole regionaalpoliitiline mida Haapsalu võib-olla juba on. Nii et see tähtis roll teatava ütleme vahekihina või ütleme, toolide vahele istujana on neil pannud mõtlema sellele, et ehk meil on mingi selline identiteet, millel võiks olla suuremat rahvusvahelist potentsiaali, aga me jõuame sinna sellega, et me tunnistame neid probleeme, mis praegu on kogu riiklikus suhtumises. Kui sa nüüd räägid võimalikust eneseimetlust, siis jah, loomulikult ma arvan, et mitte keegi ei ole sellest ova ei ole ükski väiksem linn, sellest ava ei ole ka ükski suurem lind sellest vaba taevakene olles olnud, eks ole. Tallinna kultuuripealinna loomenõukogus ma olen näinud ka Tallinna enesesse kapseldunud eneseimetlust, nii palju. Ohc tuli peale. Me teame, tegelikult pealine on ikkagi eraldi juhtum. Eile ma ei arva, ma arvan, et see tema oli selline, ma arvan küll, et sa kujundad üsna tüüpiliselt ja need nii Eestisse mujale Eestisse Välja suunatuse potentsiaal kui ka mujale maailma väljas ootuse potentsiaal jäi kasutamata. See jäi ikkagi üsna ühe küla peoks. Ja ma arvan, et see tuleneb ikkagi nendest inimestest, kes seal tegutsevad nendest harjumustest, see sai tulla täpselt selline, milleks seal ressurssi oli. Ma arvan, et siin on see kaks asja, mis ma tahtsin öelda, et üks on see huvitav lause, mis on näiteks müürilehe pealkirja all vaata maailmakultuurile, et ja see on väga hea, ma arvan ja teine asi, mis mulle sellega seoses tuleb meelde kunagi kaadeeii talvefoorumil, kui non kratta oli veel kohutavalt võimas ja elujõuline ja veel ei olnud teisenenud mingiteks kaasaegseteks nähtusteks, siis nad joonistasid meile ühe Eesti kaardi, kus oli Pärnu, kus läks välja umbes miljon kiirt, mis siis kiirgasid üle maailma, ma ei tea koreasse Ameerikas Euroopas kõik võimalik punktid ja nii edasi ja nii edasi, jättes täielikult vahele Tallinna ja samamoodi ka näiteks Mooste puhul, et kes seal teevad, eks ole, seal käivad inimesed välismaalt, nüüd viimasel ajal mul on tunne järjest rohkem kui inimesed Tartust, aga kindlasti mitte käisime inimesed Tallinnast. Et selles mõttes suund keskenduda oma energia just nimelt sellele, et okei, meil on see koht siin, mul ei ole midagi mingi kohaga tegelemise vastu või koha mõtestamise vastu ja siis jäta see nii-öelda Tallinn vahele, võib-olla strateegiana väga õige, aga lihtsalt siin on see, mida sa ise ka mainisid, et see, kuidas asjad, mis juhtuvad Tallinnas, on riikliku tähtsusega ja see, mis asjad juhtuvad kuskil mujal on kohaliku tähtsusega. Aga ma mõtlen, et võib-olla mina näen sellel isegi nii-öelda. Tähendab, ma arvan, et see on vale. Et see nii on, aga kokkuvõttes mul on tunne, et see on loonud näiteks tartus, mingid teatavad võimalused, mina tallinlasena vaatan tihti kadedusega Tartu kultuurielu just selle koha pealt, et just olles teinud projektiruumi näiteks meil ei tulnud kordagi pähe minna linna juurde ruume küsima, abi küsima, nõu küsima, midagi taotlema me läksime siis okei, tõesti otse nii-öelda kulka juurde ja nii edasi. Aga et ma alati vaatan kadedusega näiteks kuidas on Tartus just nagu kohaliku omavalitsuse tasandil on olemas nii-öelda võimalused noortel ka mitte ainult sellise nii-öelda ise midagi algatades teha, aga tõesti, et see saab ka teatava sellise kultuuripoliitilise toetuse ja, ja väljundi ja selle. Jah, aga see on kõik teatavate inimeste aastatepikkuse lobitöö tulemused, nii on väga tore. Meil puudub võimalus niimoodi lobistada seal Tallinnas ausalt öeldes. Ma lihtsalt ei oskagi muud teha kui natuke teistmoodi, aga kui kokku võtta selle mõttekäigu, milleni tahtsin jõuda, et enne viitasin sellele väikese linna kontseptsioonile ja sellele, kuidas see ka minu arvates masohhistlik lähenemine ei ole nagu õige. Aga mulle nagu tundubki, et see teie juttu nagu kokkuvõttes, et see väikese linna positsioon ja see omamütoloogia, mis siia juurde loodud on, et see ongi puhas nagu selline strateegiline võtte, et saavutada seda, millele Berk nagu viitab, et ühelt poolt Tartuga seotud kultuuritegevus ei ole regionaalpoliitiline. Me ei ole perifeeria selles suhtes, eks ole, meil ei kaasne nagu mingeid selliseid hüved ja me ei saa selle peale nagu rõhuda, et me siin hoiame mingit maakondlikku, mida iganes elus. Ja seetõttu mulle näibki, et need tegelikult toimub ikkagi nagu reaalne võimuvõitlus. Et et kui sa ütled, et me üritame nagu enesesse kapselduda või või enest nagu marginaliseerida, siis see on minu arvates puht sihuke nagu vormiline võte, millega tegelikult nagu saavutada enesele see positsioon. Et mulle tundub, et puhas poos või ütleme nii, nagu ma Tartu möliseb enese jaoks nagu mõtestan, siis ma kasutan seda ennekõike nagu, nagu poosina, sellised nagu viis kuidas oma loodut nagu edastada. Aga vot see, mida sa kirjeldad, ajabki mind täiesti hulluks, sellepärast et see on täpselt selline modernistliku kunstnik, geeniuse tüpaaži, kes kapseldub endasse ja, ja loob mingi sellise individuaalse, mütoloogilise maailma, kuhu juurde ei käi mitte ainult looming, mis sealt tuleb, vaid samamoodi ka see elustiil nii-öelda ja mingid sellised teatavad nalja kellelegi nii-öelda selle suure tähega, teise kohta ja nii edasi. Et see, mida mina, näiteks tartus näen, on just nimelt mingi hoopis uut tüüpi loovisikute tekkimine ja näiteks alguses mainisid, et et sallilohistajad, tallajad, lohistajad olemas ka uue maailma seltsi, siis ma ei ole sellega päris nõus, et minu meelest tegelikult üks väga huvitav süveneda selliste uus puheimlastaja ja Uusipida sellisesse täpsemas tüpoloogiatest, et minu meelest siin on teatav, nagu vahe selle kaheskeene vahel nii-öelda aga et. No kindlasti on olemas raskekujulise maid, lohistaja natukene pragmaatilisemad. Raskem Tartu Ülikoolis kokku otsitud raamatutest, aga et, et ühesõnaga minu meelest ongi lihtsalt see, et ühel hetkel see nii-öelda endasse sulgumine, ma saan aru sellest kaubanduslikust võttesti nagu kunstis, kellel on minu meelest jätkab täpselt Ta lihtsalt seda modernistliku kunstnik geeniuse kergelt autismirida. Et aga see lihtsalt ühel hetkel savastadki, et et inimesed, või ütleme siis ülejäänud maailm ülejäänud eestis keele võtabki sind, et sa oledki selline autistlik? Ma ei tea, veidrik umbes seal, et et see minu meelest ei ole lihtsalt tulemuslik, sa saavutad jah, endale teatava maine teatava kuvandi, aga noh, et on siis sellest kasu või mida sa tegelikult tahad. Tahad, et sind nähakse? Ja võib vaadelda ka hoopis nagu teisest nurgast, et paljuski taandub kõik sellele, kus ma elada tahan, mis on mulle meeldiv elukeskkond ja mis tingimustel temale meeldiv elukeskkond. Et kui ma olen teinud selle otsuse, et ma tahan elada Tartus, ma kujutan ette, mida ma siin enda ümber näha tahan, siis ma hakkan selle nimel tegutsema ja ma olen aru saanud sellest, et see, mis mu ümber on, ei ole mitte midagi enesestmõistetavat. Võib-olla kunagi see niimoodi oli, kui piirid olid kinni, taht oli iseenesestmõistetavalt mingisugune vaimu ja kultuurilinn nüüd see enam on, muidugi niimoodi ei ole. Inimesed teevad oma valiku mitte ainult Tartu ja Tallinna vahel, vaid Tartu, Tallinna-Berliini ja Amsterdami mille tahes vahel. Ja siis sa avastad, et ühel hetkel sa võid tõesti tõmmata kiirekesi üle maailma nagu Pärnu, Pärnu, need kiired nüüd kustunud, ma arvan, suurel näe ja noh, sama võib juhtuda tähtuga, et ega see käimapanev jõud on ka teatav selline meeleheide või tunne, et kui sa väga kõvasti oma restakistega sibli sisse lihtsalt vajud sinna mülkasse ära. Aga noh, muidugi noh, ühelt poolt, see tundub mingis mõttes selline õilis tegevused taga, tekitame siia midagi, mis sunnib inimesi siia jääma, teiselt poolt, et hakkad mõtlema häälega, lõppude lõpuks, miks nad peaksid, miks neid siin kunstlikult kinni hoida, las nad lähevad, kuhu nad tahavad. Eks see olegi selline erinevate tungide ja mõtteviiside ratsionaalsust pinge, millest need asjad sünnivad. Noh, lõppude lõpuks kõik osutub mingi susse kontiinumist paigutavaks, et Tartu-Tallinn, eks ole, lõppude lõpuks võrreldes Londoniga on Tallinn kadelik Vastse-Nursi. Kokku on see, eks ole, umbes kui vaadata Midsomeri mõrvu, siis mingisugune kohalike pasunakooride omavaheline jõuvõtmine mingisuguses maailmakultuurilises plaanis. Absoluutselt jah. Ma siin viitaksin korra enese ja Bergi, ütleme lähenemispunktide erinevusele projekt tegeleb väga konkreetselt selliste avalike sündmustega ja okupergi mõte ja tema tegevus on suunatud väga nagu sellele keskkonnale avalikul keskkonnal, sotsiaalsele tegevusele siis mina ja ütleme, Tartu möliseb märksa nagu konkreetsemalt mingile objektile suunatud ja märksa konkreetsemalt minu enese nagu mingi huvide ja tegevuste väljaandmisele suunatud. Et selles mõttes ma olin täiesti nagu nõustun sinu kirjeldusega sellest, et et käib nagu sellise noh, suletud maailma loomine. Et ma olen sinuga nõus ja ma olen nõus, kui joonest sellega, et see ongi väga modernistlik nagu selline projekt ja ma ent ka kogu aeg nagu modernistina defineerinud. Et selles mõttes sa kuidagi praegu. Mulle enesele seletasid mind ennast praegu väga hästi ära, mul oleks kohe väga hea. Ei ole väga rõõmus sina. Aga samas see, millele Berk viitas, et noh, et, et noh, et miks me peaksime neid inimesi siin hoidma, et siis samamoodi, et, et kui see strateegia kuskilt maalt enam ei tööta, siis on vaja lihtsalt ümber mõelda. Aga mulle tundub, et antud hetkel nagu töötab Ja minu väide ongi see, et, et te magate maha selle hetke, kui ta enam ei tööta ja toimubki seesama lihtsalt see teatav nagu võib-olla armumine sellesse enda loodud kapslisse põhimõtteliselt ja see on lihtsalt, mis mind häirib selles mõttes, et, et see, millest ma kirjutasin vaatama näiteks artist kukkunud ja kui me vaatame väga lihtsalt nüüd selleaastase võitlemine eelmise aasta artist kukkunud pealkirju, et sul on tõesti kolm suurt näitust, mis kõik tegelevad sellised otu kui traumaga ja ma ei ole nõus sellega, et kindlasti ma ei näe kõiki neid traumasid, mida siin pole iga päev läbi elate. Aga näiteks mina näen Tartut tunduvalt viljaka maa kaasaegse kultuurikeskkonna, nagu seda on näiteks Tallinn. Ma räägin jälle, siin on see tegelik kadedus, et mida mina tunnen selle tartus geene suhtes, sest et esiteks võib-olla me võime siin spekuleerida teatava füüsilise keskkonna kompaktse keskkonnamõju suhtes ülikooli kohalolu, aga näiteks minu meelest Tartus juba ammu realiseerus nagu nii-öelda praktiliselt selline asi nagu interdistsiplinaarses kaasaegses kultuuris, mida mina näiteks Tallinnas sellisel kuidagi vahaval kujul, kus meil segunesid kujutav kunst, elustiili, kirjandus, muusikasemiootika kõik sellised asjad, mina näiteks ei näe. Kuju seda juhtunud, see oli vältimatu, sellepärast et ükski valdkondlik grupikene siin omal jõul välja ei veaks. Imeline asi ei ole nii palju veel, et tuleb lihtsalt kokku viia omavahel, et midagi üleüldse hakkaks toimuma. Ja Tallinnas on siiamaani inimestel tunne, et äkki veab välja või kuidagi ja sellepärast ühesõnaga see, kuidas mina olen Tartut näinud või teatava sellise tõstis geenena, millel on täidetud või mis toimib kohati minu jaoks tunduvalt huvitavam, tunduvalt paremana, tunduvalt kuidagi teiste reeglid alusel ja väga kaasaegsena, ma ütleksin, et see ongi see kaasaegne nii-öelda uus puhimos, kes ei ole enam mingit salli lohistajat Allajat mingi turud vaid vastupidi, nagu saavad oma impulsid teadusest, teooriast, rahvusvahelises teaduses, teooriast ja nii edasi ja sünteesivad selle kokku tõesti mitte niivõrd nagu objektideks, vaid just nimelt kas situatsioonideks või mingiteks kogemusteks ja nii edasi. Et ühesõnaga ma kardan lihtsalt, et kui siin teatav osakond Tartust jätkab seda teatavat sellist. Ma ei tea, kas provintsikompleksi ümbermõtestamist nii-öelda enesele või sellist positiivse minapildi loomist kuidagi sellele vastanduv on ja nii edasi. Siis ma kardan, magatakse maha see tegelikult, mis siin kõik on hästi või mis siin kõik toimub tegelikult või miks see on nagu palju kõvem kui see, mis toimub näiteks Tallinn. Kui ta lõpuks usalda loomuliku kultuuri dünaamikat, tulevad uued inimesed peale, teevad uutmoodi paremini, õigemini nad võtavad lihtsalt ülekogusele. Aga vahepeal juhtub kultuuripoliitika, juhtuvad rahastusotsused ja sa ei saa lihtsalt oodata. Minu seisukoht isiklikult elus on, et sa ei saa oodata dünaamika, mul ei ole aega oodata järgmist põlvkonda. Tuleb oodata, midagi ei ole teha, samamoodi on läinud, noh, kõik see, mis praegu on tulnud tõesti, ütleme, mingisuguse 15 paarikümne aasta jooksul ja suuresti tänu sellele, et mingit maailmaprotsessid on sellele kaasa mänginud, aga tähendab, et see muutus oleks siiamaani ei olnud veel täielik lõppude lõpuks väga suure osa linna kultuuriaastasest, linna rahastusest üldiselt põhineb väga konservatiivsetele arusaamadele kultuurist, ühiskonnast ja, ja see, et seal on hakanud mingisugused mentaliteedimuutused toimuma, on tõesti väga pika töö tagajärg. Et ma arvan, et kui tuleb peale mingisugune täiesti uus seltskond, neil ei lähe sugugi mitte kiiremini, aga samas ma ei kahtle selles, et nad suudavad ennast kehtestada. Ja see on täiesti loomulik, et nad seda teevad. See oleks kohutav, kui ma taidleksin veel niimoodi paarkümmend aastat hiljemgi ei olekski midagi uut peale kasvanud. Aga see võib juhtuda, sest et nagu sa ise ütlesid, et valik Tartu Tallinna kohtade vahel tegelikult järjest ju intensiivistub, et see ongi see, et võib-olla mis on minu jaoks, tunned Eesti kultuuris, ongi see, et asjad mitte ei kassa peale Vaidet jäävadki augud selles mõttes ja ma saan aru, et on see loogika, et teatud hetkel teatud tegijad väsivad ära, ma ei tea, tekivad elus muud prioriteedid kui selline õhinapõhine, kultuuri loomine. Aga minu kogemus on see, et siis jääbki auku ja mina isiklikult ei ole suutnud leppida augu jäämisega. Ja et sa praegu esindatud sellist edukat psühholoogilist isendit, kes saab hakkama selle 20 aastase nagu ootusega, et äkki keegi tuleb ja võtab üle, aga minul oleks nagu kohutavalt kahju või kurb, kui väsivad inimesed ära, mis on loomulik, aga et järelepauk. Ma olin, võtab mulle väga meeldis su käsitlus artišoki kommentaariumis, millele sa viitasid sellele nii-öelda rahvusvahelise artist kukkunutilile kui rahvusvahelisele festivalile temale kontekstile Tartus, aga samas viitaksin ka Triin Tulgiste artiklile, mis festivali raames ilmus sirbis ja kus on kord vihjatud sellele, et ütleme, näitus keeldumised tegeles nagu mingis mõttes nagu keeldumise võimatusega või, või noh, et Laura Tootsi lennuk ei tõuse lendu, et ei minda pära tartust ära, tegeles selle probleemiga, kuidas ei saa ära toomast etnov. Tartu möliseb saatele antud intervjuus ütles installatsiooni kohta Tartust ei saagi ära minna. Ja sina näed siin nendes näitustes selles sõnumis, mida nad Eestis nagu seda negatiivset projekti siis minu arvates otse vastupidi nagu selline positiivne nagu Impact või et tegeledes natuke abstraktsete teoreetiliste probleemidega mingite kunstiliste tekstide kontekstis, siis mulle tundub ja seetõttu olen ma ka oma tegevust hakata rõhuma selle peale, et koht on väga oluline või noh, et see teedeeritu realiseeritus ei vii kuhugi, vaid nagu koht on positiivne, et see on nagu hea, et ma koha defineerinud ja siit on palju lihtsam nagu luua. Nojah, see on see koht, et kas meil on tänapäeva maailmas olevas provintsid või mitte või kas meil on võimalik, et, et meil ei ole enam provints. Et kui me vaatame näiteks mujal maailmas, ütleme selliste kunstikeskuste arengut, eks ole, siis detsentraliseerimine ja kõik see juba juhtus ja tegelikult ma ei tea, kümmekond või rohkemgi aastat tagasi sellise kultuuripoliitilise suunana. Ja samal ajal ka selle loogika järgi on Tartul loomulikult keskenduses iseendale suurepärane potentsiaal just nimelt tõmmatuna kiirekesed üle maailma ja nii-öelda müüa ennast sellise huvitava kohana just nimelt kuhugi välja. Aga vaata, see ei ole sinu juures nagu tingimata selline see on pigem nagu just see selline statistiline või retooriline nagu mõte, et mulle väga meeldib see, kuidas Mare Ruus tegeleb. Margus on siukse Tartus elav kunstiteadlane, vanakooli kunstiteadlane, kes väga süsteemselt tegeleb näiteks Andrus Kasemaaga, Paul Saarega, selliste nii-öelda Tartu hääbuva nagu maalikoolkonna esinejatega, aga minu jaoks see, et ta seda teeb ja kuidas ta seda teeb, et see ei ole tingimata nagu selline Tartuga perifeeria, mingi Hiruliseerimine või selle eripära esiletoomine, vaid see on pigem nagu selline ajaloost tuntud skandaalide koolkonna lähenemine, et tegeleme nagu nende natuke väiksemate ja vähem tuntud autoritega, et, et see, et me siin seda nagu pakume sellises nagu Tartu kuues või et sinu ümber vormiline võtta minu jaoks ei vähenda nagu selle tegevuse mingit sellist sisulist. Impact, et selles mõttes ma väga usun, käesoleval hetkel eetris aga saate nagu sisuliste väärtusesse olenemata sellest, et, et ta üritab ennast kaubamärgi like võtteid ära kasutades positsioneerida nagu Tartu, kui mingi omapärase asja kontekstis loodud. Nojah, ja kui me nüüd räägime sellest tahtist kukkunoodist, siis kindlasti tuleks seda võtta kontekstis, sest et see, mis selle festivaliga praegu toimub nimetagem seda kannapöördest tekitatud peapööritus, eks. Lõppude lõpuks oli ju tegu Tartu kunstikuuga, mis alles hiljuti ennast totaalselt reformis. On need paar aastat tegelenud selle endasse vaatamisega või teatavate kõhkluste kasv Tartu baasilt on üldse võimalik mingisugust rahvusvahelist nüüdiskunstifestivali teha. Sest et kui me vaatame seda, kuidas ta festivali on ajapikku korraldatud, kaasates kõiki kunstiinstitutsioonides Tartus tegutsevad, siis me näeme ka seda, kuidas need kunstiinstitutsioonid ja isegi ütleme, erinevad grupeeringud nende sees mõistavad kunstidega erinevalt, ajavad väga erinevat asja ja mõistavad Tartu kuvandit läbi kunsti väga erinevalt. Et noh, selles mõttes täiesti erinev olukord, näiteks kirjandusfestivali Prima Vista toimib just tänu sellele, et institutsioonid ajavad ühte asja. Arusaam sellest, et kuidas Tartut läbi kehanduse näidata, Ta on üsna ühtne. Vaat siis kaovad ka hulk selliseid lastehaigusi või probleeme enese kaevuslike muhesi teha. Et see rahvusvahelisele tegevusele sulatus on tunduvalt lihtsam. Aga tõepoolest, Tatu kunstielus käivad mitmed sellised identiteedilahingud ja need kindlasti avaldavad mõju ka festivalile ja selle teemadele maa mürke, eks ju, tahad lõpetuseks veel öelda midagi. Andsin oli väga tore olla poolteist kuud. Ma loodan, et mul avaneb see võimalus, mõnikord jälle. See ongi nagu lähivälismaa minu jaoks ma ütlen. Ja ei, ma mõtlesin selle mõtte peale, et äkki peakski kolima. Õige aitäh, Marje Mürk, aitäh, Berk Vaher. Nõnda kalasid Jeeriko pasunad kunstiakadeemiat sulgemise eelõhtul. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen Indrek Grigor. 21. jaanuaril avati Tartus kolmas rahvusvaheline graafikafestival kunstiakadeemiate likvideerimine. Festivali kureerisid Al Paldrok ja Petrollik. Sündmuspaikadeks on Tartu Kunstimaja, mille suures saalis festivali põhiekspositsioon väikeses galeriis prantsuse graafiku Karoliina žürii väike personaalning. Monumentaalgaleriis on kesksel kohal Berliini rühmitus tsentrifuuge Kirjanike Majaaluses krüptis saab näha Lõuna-Eesti meistreid. Tartu loomemajanduskeskuses klassikuid. Tampere majas on kopp ees ning lastekunstikooli galerii seinad annavad läbilõike Tartustentsile põhisest tänavakunstist. Palusin kuraator älbeld Rocki põgusalt rääkida festivalist, graafikast ja asjade seisust. Tandroc tere, tere T6 Petrollikuga kureerite, Tartu kolmandat rahvusvahelist graafikafestivali pealkirjaga kunstiakadeemiate likvideerimine. Selline esimene küsimus, mis on üsna mitu korda nagu üles kerkinud, mida on minu käest küsitud ja ma arvan, et on ka sinu käest küsitud. Rohkem kui korra on see, et mida tähendab kolmas selle graafikafestivali ees, et saan ma asjast nagu õigesti aru, et esimese kahe festivali on siis nagu vaadeldavad in graafika lihtsalt nii-öelda Tartu sektsioonid, mis on varasematel aastatel Kunstimajas olnud. Jah, no kuule, seda Tartu asja organiseerib ikkagi Peeter Alliku ise on kõik tema initsiatiivil praktiliselt in kraamiga Tartu toomine Nendel aastatel olnud siis? Jah, varasematel aastatel on siis olnud natukene väiksemas formaadis need Ferrero trummis ja Tartu Kunstimaja galeriides, et selles suhtes sellel aastal siis on nihuke täis formaat suures, kus on ülalinna näitused ja kõik need workshopis esineja muumia, buss tuleb Tallinnast. Ja selles kontekstis võib öelda, et Tartu kolmas graafikafestival ei ole in graafika, vaid nii-öelda in graafika Pärnus ikkagi toimub aga see aasta vähemalt mitte nagu traditsiooniliselt keset talve aasta hakul vaid siis seekord suvele. Ja siis saamine on seal 21, juuli 15 aastat on neid tehtud seal, et noh, mina isiklikult tahaks selle suve peale üle tuua üldse. Ja eks ju Eestis peab ju arvestama sellega, mis, mis ajaks saab, näitusepindasid. Formaat in graafika Tartu graafikafestival on võrdlemisi nagu sarnane ja kohati kattuvad ka esinejad. Et neid on graafikal varem nähtud, aga kui nagu selle graafikafestivali sisu vaadata, siis ta distsiplinaargraafika on väga laia mõistena käsitletud, mis on ka kaasaegse kunsti kontekstis igati normaalne ja terve lähenemine. Mul tekib sealt selle graafika mõiste positsioon kogu selle festivali kontekstis nagu küsimusena, et, et kui me seda niimoodi lähemalt vaatama seda festivali, siis siis ta ennekõike tundubki sellise kaasaegse kunstifestivalile ja selles mõttes ütleme siis kuraatorina festivalile, et kui me teda siin sordist kukkunutiga hakkan võrdlema mõne teisegi kaasaegse kunstifestivalil, siis ennekõike nagu erinev kuraator ja sealt tulenevad erinevused festivali ütleme sisus ja ülesehituses, kuidas on see sinu suhe ja ütleme, festivali Suhe graafikaga. No ta ikka algselt kui läheme tagasi tule siin graafika sõja alguses, siis ta on puhtalt olnud graafikafestivali esimese Ingraviga tegi Reiu Tüür ja tema tegigi seda selle jaoks, et Pärnus seal tutvustada uusi graafikatehnikaid siis ainetest suur lasteaiast ja aga et no minu jaoks ongi ikkagi kunstifestival loomulikult, et see graafika on seal nii palju kui trükikunstungi. Öelnud, ja see ongi see põhiline kriteerium, naaseb, kui sina ütled, et seal nagu interdistsiplinaarne ja graafika pestakse väga vabalt, siis mina just olen noh, näiteks Tallinna graafikatriennaali ja Eesti kunstiakadeemia ja noh, nihukest inimeste poolt just saanud vastupidist seda, et nad on üllatanud, et seal festivalil nii palju traditsioonilist graafikat lähebki, sa vaatad graafikatriennaali saali või mingeid muid range näitusi, siis seal on palju rohkem videosid ja, ja palju nurka fotot ja see, et siin on ikka seda graafikat kontseptuaalselt ikka päris kõvasti sees ja teine asi on see, et see on kunstimaastikul ikkagi valdkondade ühendamine, graafikud on eraldi valdkond, maalijad on eraldi inimesed Medega kolovi, perfomance, festivali filmifestivali ja graafikafestivali ja need inimesed ei tule isegi needsamad inimesed, kes on Meie sõbrad, niimoodi valdkonna kaupu, need graafikud ei tule perfomance festivalile perfomance inimesed ei tule graafikafestivalile ja noh, filmiga siis veel hoopis ja siis ma mõtlen, et miks te ei tule, näed festival. Aga ma ei tee graafikat. Aga ma ei tee perfogantsid, aga ma ei tee filmi. Et inimese piirid peavad ennast väga täpselt, mis asi neid huvitav, mida nad vaatavad. Ja samas see on nagu natuke nende graafikute kasvatamine selles mõttes, et püüad nad siin lõksusele nimega graafikafestival nad tulevad siia, saavad nikest ikkagi kunsti suure algustähega mittegraafikat. Tegelikult on see graafikafestival noh, see on rumal korraldada graafikafestivali ja sellepärast olengi sel ajal nii laiaks selle mõiste, et seal tegelikult võiks esitada kõike, aga tähtis on ikkagi see, et inimestel hakkab mõte liikuma ja tegelikult graafika meediumina. Ta oligi kuue-seitsmekümnendatel ju samamoodi nagu praegu videokunsti ja sellepärast inimesed hakkasid seda tegema, kui sa vaatad, kõik, kes Eestis on hädasti kuulsat graafike meediumiseks ju kõigele arhitektid ja kes tulid ja võtsid selle kõige moodsama kunstimeediumi, mis oli, mis oli seal Pope seksikas ja siis hakkasid selles töid tegema. Ega Raul Meel ka kindlasti juhuslikult eakal graafikaga tegelema, sest kui sa väljaspoolt tuled, siis sa võtadki selle meediumi, mis parasjagu on kõige popim, et noh, nii on juhtunud. Hakkavad ju ikkagi tegemist seda videokunsti ja, ja interaktiivse kunsti perfomance eri valdkondadest ja kunagi selleks olid siis graafika või siis hüperrealistlik maal, milles tuli kõik need arhitektid, disainerid ja need, kes kunsti toidaksid, seda noh, et selles suhtes on see praktiliselt samasid lihtsalt graafika väärtus kunstimaastikul on vähenenud ja need on uued meediumid tulnuda. Põhimõttelisem probleem on samasugune. Nii et kui sa desintervjuus ütled, et graafika on kõige vabam formaat, sest noh, igaüks võtab ja trükib oma pildi ja levitab seda ise ilma kõikvõimalike hiiliva tsensuuri ka külvatud meediumiteta, siis tegelikult ei puuduta ikkagi mitte ainult graafikat, vaid kogu kokkuvõtteks võiks öelda kaasaegse kunsti. Noh, lihtsalt, et kuidas sa seda esindajat graafikegi, kui sa selles mõttes ta paberi peale trükkides ja saad selle ise kuskile seina peale lüüa ja ta on seal, kui sa ju tõenäoliselt sama hiilivalt videokunsti esitada võiks sisse murda. Kobarkino siin juhtimispulti videol sisse sorkile ja mis olekski kõige lahedam ja niimoodi veski teha ja ma olen ka nagu kunagi enne ka öelnud, et sotsiaalset kunsti peaks esitama McDonaldsi, eks ju, kandikutel ja kobarkino Meil programmis, aga mitte kunstigaleriides, kuidas need inimesed, kes seda näevad, kõik teavad neid probleeme nendele pole mõtet seda kohale viia, sellepärast on ka selles formaadis neid, et miks on nii palju neid kohti ja miks nad on niuksed osakonnaks täiesti kunstiväliselt kuvada ja osad on niuksed, kunstikohad, kus on siis teatud näitus ja mis võib-olla ei kõlbaks nagu kõrgkultuurifestivalil üldse nagu siinse krüpt ja, ja noh, need ostukeskused ja asjad, aga sellega saab need inimesed siia juurde, kellele seda vaja oleks. Seda kunsti Kunstimaja galeriis siin on küll väga hea näituste aja, siin ongi kunstiliselt kõige kõrgemal tasemel näitlejad kindlasti, aga aga noh, siia tuleb ikka ainult teatud kontingent. Aga tööd selle, kus Peeter Allikuga kirjutatud pressitekstis näitus saadab lõpetajate sellise fraasiga, et graafika kolib lõplikult tänavale. Mõnede kohtadega seoses tahaksin küsida. Lõpetate kolib lõplikult ära, vale, aga samas festival kaaperdas ikkagi terve hulga selliseid institutsionaalseid pindu. Et kas see vastuolu on näiline. No siin on küll kirjutatud vaba mõtte kolib lõplikult tänavale. Step by step selles suhtes, et vaba mõte kolib lõplikult tänavale, et see on see, milleks see graafik annab võimaluse. Aga see ei tähenda, et see festival peab lõpikut tänavale kolima. Et praegusel hetkel on need näituseruumides ja siis, kui sa lähed tänaval, siis see mõte on avardunud. Aga et jah, näiteks ingloviga suvel, seal tuleb palju, kui ta suveformaadis siis on päris palju tegemist, tänavad aga praegust ikkagi. Sa pead ikkagi aru saama, et mõte ja näitusele nagu erias graafika päris tänavale võiks, ta peab niikuinii kuskil põhjamaistes tingimustes, sa pead ikkagi selle teose siseruumides valmis tegema, kui sa just ei taha ainult suvel teha. Ise seda mulle tundus, see haakuvad teise mõttekäiguga, mida sa saator delta antud intervjuus nagu esitasid, et siis ei ole nagu vahet, et kas sa oled selline nii-öelda mainstream või marginaal. Mulle tunduski nende pindadega seoses ka, et nagu vahet, kas Mul on suur saal või Kirjanike Liidu alune paar. Nojah, ei olegi, et selles suhtes, et noh, need kõik ongi marginaalsed Eestisse meinstriim on nii nõrk, nõrguke sellele, kui siin mingi tugeva ande ground rühmituse sellele vastasest sind juba käsitletakse peaaegu võrdsena või siis sa juba süüdistaks selles, et sa teed liiga sellele liimile, kuna seda ei tohtivat niimoodi rünnata ja see peaks kõik need vastuolud, mis tegelikult on Joanne kraadio meistri vahel põhimõttelised vastuolud, et nende ületamiseks ei tohiks seda nihukest tavapärast diskursust läbi viia siin kuidagi mina pole kunstnike liidu kunagi astunud, aga paljud inimesed, kes seal on, ütlevad mulle, aga see on ju niivõrd marginaalne asi ühiskonnas ja nad vajavad nii palju tuge ja kas ei võiks sinna astuda ja toetada kunstnike liitu või noh, nagu nüüd on kunstiakadeemiat kunstiakadeemia ju tegime Pärnus Academia Non kratta, kohe oli kunstiakadeemia seal rektori isikus kohaselt soovis ühineda. Tallinnasse kalamaja kommuuni, mis on tõesti nagu täielik Laak ja kohe toimuvad seal Eesti kunstiakadeemia graafikatunnid ja noh, kuu veel peaks minema või ärapeitmine. Ja võrrelda nüüd seda, et meie organisatsioon on mingi täielik selles suhtes, et kõik need asjad on tehtud ju inimeste oma energia võtmes ja seal ei ole mingid rahaliselt neutraalsed, vaid ütleme, et kui on mingid pool miljonit krooni, oli eelarve siis, kui akadeemial oli mingisugune 150 miljonit. Aga põhimõtteliselt sa lood nagu sellel meetrivile paikasid, kus see saaks tegutseda. Ja seal on mingi väga imelik vastuolu. Selle kunstiakadeemia näitajad ongi seesama kunstiakadeemia, ka ei saa eeldada, et ministeerium näiteks annabki neile igal aastal annab raha, et päike tõuseb ka homme, et selles mõttes ei saa andekamad, ei saa sellest kunagi kindel olla, mis homme juhtub. See kunstiakadeemia asi on ainult üks selles pikas reas, et tegelikult on ju kõikidega, nii et kunstiakadeemia rektor ka tõuseb üles, üteldakse, et ära raha enam ei ole. Et tundub, et Eesti vabariigis on nagu täiesti normaalne. Et festivali enda juurde või õieti tema pealkirja juurde korra veel tulles, et ma usun, et see tekitab kui hästi palju küsimusi, et festivali pealkiri on nimelt siis kunstiakadeemiate likvideerimine ja sa oled ka öelnud, et see ei see kõlab küll väga nii-öelda päeva kajaliselt ja ilmselt ka väga teadlikult päevaga ajaliselt, aga sa oled kord ka rõhutanud, et see festivali enese sisulise seisukohalt ei ole nagu päevakajaline, et küsimuse all ei ole Eesti kunstiakadeemia hoone. Ei ole ja sellepärast, et see kontseptsioon sai ju välja käidud palju varem, õutan kool, mis seal toimub, toimus palju varem, kui see majasaaga seal see on ikkagi protsess, mis on juba pikemat aega toimunud ja noh, samamoodi on ju pandi kinni, eks ju, Eesti kunstiakadeemia, Pärnu kolledžisse siis kogu aeg on Tartu maaliosakonna sulgemine päevakorral. Ja noh, nüüd see kunstiakadeemia, see protsess oli juba enne näha, kuidas seal see asi hakkab toimima. Mina näen siin üldse seda näiteks seda ohtu, et, et koolijuhatajad ja institutsioonide juhid, et tänapäeval nende ainuke võimalus oma istentseeritada vait olla, et nad ei tohi vastu rääkida mitte midagi, et selles, et kuidagi on tunne, et needsamad institutsioonid näiteks Jaan Elken Tartu Ülikooli sisse maaliosakonna juhatajana, et ma pole kuulnud mitte mingisuguseid nagu valjuhäälselt teiste selles suunas, et seda ei tohiks sulgeda või miks ei tohiks jah, mingisugune petitsioon ilma kuskil seal art info saadetakse kuskile lehtedele laiali, aga mingit tagasisidet ei saa, mingit protsessis ei muuda ja noh, nüüd on ka selle kunstiakadeemia ja sellega on kuidagi kunstiakadeemia ringil kuidagi tundub, et neile tundub, et see on kuidagi nende oma asi ja siin ta ei tohiks nagu väljaspoolt isegi kajastada näiteks Enno otsing, kes ütles, et tema on seal mingisuguses sellega tegelevas komisjonis kunstiakadeemia seal graafikute liidu kose ütlesin, kelleks te ennast peate, et üldse siukse kontseptsiooniga võite välja tulla, sest rikuta kõiki ära ja meil on seal juba oma mingisugune strateegia mõisal vaikselt millegis usaldama, et see asi meist mööda läheks. Et niimoodi käsitledes see lihtsalt täiesti torpedeerivat kogu selle nende tegevuse ja tänu sellele kunsti prestiiž ongi nii madalat niukseid, labast hüüdlavatega välja tullakse ja aga mina arvan, et kõige keegi tuleb ikka uksest sisse niimoodi Urvis ja näeb välja nagu mõttetult alandlik, et sellega ei saavuta mitte midagi. Kõik need ülikoolid vaikselt naks naks pannakse kinni. 2004 akrediteerimise kõrghariduse akrediteerimiskomisjoni siia, ütles, et Eesti on liiga väike, et omada mitmes linnas kõrgemat kunstiharidust ja keegi nagu kunstiväljal sellele vastu ei protesteeri. Nojah, kui kästakse, kui järve käsivad, eksis, paneme kinni ja saame ühegagi hakkama. Tegelikult minu arust ikkagi kunstnike suurim relv on ebastandardsed, strateegiad ja ebastandardne käitumine. Kas see koolijuhtide positsioon, kus nad ei suuda end kaitsta või kus kogu nende rõhk läheb selle peale olnud ilusa magusa ja loodame, et, et kõik läheb mööda. Et mulle tundub, et see on ka osaliselt seotud selle nii-öelda marginaali ja mainstreami puudumise olukorraga, millele sa varem viitasid see, mida nii-öelda akadeemiline professionaal arvab, see lihtsalt ei maksa mitte midagi. Akadeemilised ringkonnad peavad ennast milleski ja mujal maailmas ongi niimoodi, et tõenäoliselt meil on mingisugune väärtus ühiskonnas, noh, Eestis ei ole seda saavutanud ja mina arvan ka, et see ei ole ainult sellest, et valitsus ei taha neid kuulda. Et see on ikkagi see, et need vahendid, mis on valitud nagu enda teatavaks tegemiseks ja selleks, et need ei ole olnud piisavad ja minu arust ei ole üldse nagu Arthur tervikuna maailmas ei ole suutnud peale internetitulekut enam oma nagu positsioone hoida diale andi vooru ei ole ühtegi keda iga mees teaks poe taga, et see infoühiskonnas ametlik kunsti vahel saartel ei ole suutnud kehtestada, nad ei leidnud strateegiaid, millega selles ühiskonnas kaasa rääkida võrdselt teiste valdkondadega ega siis mainstream ei muutu marginaalseks tänu sellele, et ta lihtsalt muutub, noh, midagi ei muutu niisama, et see on lihtsalt need inimesed, kes seda juhtinud, teinud seda valesti ja ja ei ole see oma tööga hakkama saanud. Kunstnike liit ja Eesti kunstiakadeemia elavad ikkagi mingisuguses roosas udus natukene, kuigi on ikka veel hästi tuntud ja kõik teavad ja kus asub kunstnike liit? Suusatamist jälgin viieveehaadiga, ma ei tea, kas Eesti Suusaspordi Liidu kontole, samamoodi peaks ka Eesti kunstiakadeemias vaatame seda, et inimesed ei tea, kus on kunstihoone. Et see asi tuleks võtta kätte ja võtta ette süstemaatiliselt hakata tegema, et praeguseks on vanaks saanud ju kogu nõukogude aegne põlvkond, eks ju, on juba siin 80 70 80 90, et need inimesed hakkavad kõik lahkuma, nendest pole mitte mingisugust nagu jäädvustuslik. Noh, nende nimedega ei tegeleta absoluutselt, tegelikult öeldi, relv on ju see, et sa lood staari siis isikute kaudu sa suudad seda meediumit propageerida, et niisama mingi suva jutuga, et nüüd meil on kunstisaalis, et keegi ei tule siis neid inimesi huvitab see isik selle kunstitagaja, neis staare ei ole siis kunstimaailm suutnud luua näiteks vormelimaailm. Jalgpallurid suudavad iga loo neid kogu aeg, eks ju. Andrus Veerpalu oli siin suur SARSi Eesti spordiliit, eks ju, suudab oma tööga suurepäraselt hakkama, saan, aga kunstnike samas ma ei suuda, Eestis ikkagi on kehtestanud nüüd ennast need kuraatorid, aga inimesed teinud, kuraatorid ei huvita, eks ju. Et inimene tuleb hea meelega nagu Jüri Arrakut vaatama või ta tuleb ikkagi Laaperit või Sirli Liivat või Liivia tollid vaatama, aga ta ei tule vaatama. Tegelikult Andrus äärmuslik käsitlust tänapäeva graafikast. Ükskord Andrus Ansip tegi selle graafikatriennaali. Poliitiline poeetiline, mis te sinna siis vaatasin seda Aktuaalse kaamera intervjuud sattusin peale siis seal on ja see on minu käsitlus praegusest graafikul, kus on minu käsitlusega ja ta ei nimetanud ühtegi neist kunstnikke, kes nad, kes seal osaleb kõik vaatavad seda, kes mees on, miks ta seal räägib, et, et ta ei ole ju mitte keegi tegelikult selles mõttes, et inimesed ei tea ju neid kuraatoreid, kuraator peaks müüdi taga, kuraatoril peaks olema hea meel, et ta sai selle näituse teha, ta on nagu selle näituse teinud. Ta on nagu projektijuht, noh et selles suhtes, et ta ei ole ju see niukene isiksus selles mõttes kellega hakatakse nüüd kogu seda klaarset. Kui kunstnik tuleb omal retrospektiivi välja, siis kuraator nagu selle näituse puhtalt samasugust autoriõigust sellel asjal ei saa ju omada. Või Reinarti, kui ta saab põhimõtteliselt nagu teoreetiliselt, sest inimese mälujäljest ta kunagi seda ei oma. Aitäh, Albeldroc. Petajas te kuulasite saadet Tartu möliseb, mina olin saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Selline oli siis 2012. aasta esimene kunstiministeerium. Kohtumiseni. Kunstiministeerium toimub klassikaraadio neljapäeval kell 21. Kunstiministeerium.