Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest üsna mahukast ja sisutihedast romaanist. Selleks on siis soomerootsi kirjaniku Shell veste romaan, kus kõndisime kunagi shell veste on ilmselt päeva üks tuntumaid soome, rootsi prosaist. Ta on sündinud Helsingis 1961. aastal ja temast on saanud võib-olla selline üks tugevamaid Helsingi kujutajaid, võib-olla isegi Helsingi hääli tänapäeva soome kirjanduses siis nii rootsi kui soomekeelses soome kirjanduses. Eesti keeles on temalt varem ilmunud üks luulekogu. Nimelt siis Pruusi juhtum ja samuti lühiromaan lang, mis ilmus kuskil kolm-neli aastat tagasi Loomingu raamatukogus. Tegu oli siis looga ühest Soome rootsikeelse televisiooni saatejuhist, kes käib igas mõttes alla. Ja nagu juba sealt romaanist, kes seda lugenud on märgata võis, ei jutusta veste kunagi mitte ainult mingisugust lugu vaid alati on väga olulise karakteri või ka väga olulise loo kujunemise elemendina kohal linn, täpsemalt Helsingi veste romaan, kus kõndisime ikkagi on tõeline Helsingi romaani. Ma nüüd nii hästi soome kirjandust ei tunne, et julgeksin öelda, kas selle kõrvale veel mõnda teist saab panna. Aga ma julgen küll väita, et 21. sajandi kirjandusest ei ole ühtegi teist näidet nii võimsast linna romaanist soome kirjandusest siia kõrvale asetada kus kõndisime, kunagi sai 2006. aastal ka Finlandia auhinna, mis on siis soome kõige võimsam kõige olulisem kirjandusauhind. Ja see raamat osutus Soomes kohe suureks bestselleriks ning 2011. aasta sügisel tuli välja ka samanimeline film. Kõndisime kunagi on iseenesest väga melanhoolne teos. Ligi 500-l leheküljel. 470-l leheküljel jutustatakse siis kuskilt Kümnekonna raamatu alguses väga noore, veel lapseohtu soomerootslase lugu. Osatan teguga perekonna lugudega ja väga olulisel määral on tegu ka Helsingi linnalooga. Raamatu tegevus hargneb siis 20. sajandi alguse neljal kümnendil. Tegevus algab aastast 1905 ja lõpeb 1938. aasta viimaste päevadega ning epiloogis heidetakse veel pilk tegelaste ellu jätkusõja lõpus, 44. aastal. Aga põhitegevus koondub siis jah, aega esimesest maailmasõjast kuni 30.-te teise pooleni. Nagu öeldud, on raamatus kuskilt kümmekond peategelast, valdavalt on tegu siis Helsingi rootsikeelse koorekihi esindajatega, aga mitte ainult üks võib-olla eesti lugejale vähem oluline soome lugejale, aga oluline teema, mis raamatus ette võetakse, on nimelt Soome, Rootsi sellise tööliskonna vaatus Soomele keerulistel aastatel 1917 kuni 1919. Nimetasidki helveste heidab valgust väga vähetuntud aspektile Soome Roodsaskonna ajaloos, nimelt sellele, et Soome kodusõjas, mis peeti siis 1918. aasta kevadtalvel oli rootslasi rootsikeelseid ka punaste poolel ja ühte sellist juhtumit siis veste siin romaanis ka jälgib ja käsitleb üleüldse võtab, vestleb väga halastamatult armutult ette vennatapu sõja selle tagamaad. Ja ma arvan, et ka eestlastele, kellele see teema väga võõras ja kauge on, saavad nii mõnedki asjad Soome ajaloos selgemaks. Näiteks olles selle raamatu lugemine tegi mulle arusaadavaks, et miks ka minuvanused umbes 30 aastased soomlased väga hästi teavad, kelle poolel nende esivanemad seal kodusõjas olid. Nimelt siin raamatus, siis kirjeldatakse selle kodusõjajärgset aega Soomes Mil näiteks punaste poolel olnute lapsi koolis üsna kõvasti kiusati teil hõõruti kogu aeg nina, olen nende vanemate või mõnel juhul vanavanemad, et poolevalikut ja loomulikult need lapsed siis 20. sajandi alguses sündinud lapsed võtsid selle alanduse ja kibestumus tunde endaga oma täiskasvanu ikka kaasa ja kandsid meenutuse sellest omakorda edasi siis oma lastele, nii et seega ei ole mingi ime. Et siis tänapäeva täiskasvanute põlvkond väga hästi mäletab oma vanavanemate lugusid ja tundeid, mis seostuvad siis nüüdseks varsti juba 100 aasta taguste sündmustega. Aga mitte ainult sellest ei räägi see raamat, see raamat on ikkagi üks suur romantiline, kaunis, väga kurb lugu Helsingist ja inimestest, kes jäävad nii iseenda kui ajaloo seatud lõksudesse ja ei oska oma elu elada nii et nad võiksid sellele kas siis uhkuse või rahuldustundega hiljem tagasi vaadata. See raamat on suuresti lugu katki läinud eludest ebaõnnestunud armusuhetest või teostamata jäänud armusuhetest möödarääkimistest, vaikimistest, eludest, mis tõotavad alguses nii palju, aga millest lõpuks ei jää kuigi palju järele. Näiteks üsna lohutu romaan võib-olla kokkuvõttes, kuigi samas selle lohutuse taustal kuidagi optimistlikult mõjubki see Helsingi linn kui tegelane, kogu aeg kasvav, arenev, üha võimsamaks muutuv nii kõrgusesse kui laiusesse kasvav. Ja see linna kujutamine siin raamatus on tõesti väga võimas linn muutub selliseks orgaaniliseks nähtuseks ja justkui palju tõotavaks, aga ainult neile midagi andvaks, kes võimalustest kinni haaravad. Nii et tegu on jah, väga mahuka, väga paljusid erinevaid probleeme väga paljusid eri inimesi käsitleva teosega ja võib ainult rõõmu tunda sellest, et Tõnis Arno Mere on selle nii hästi eesti keelde pannud natuke keeruliseks. Võib-olla teeb lugemise see, et vest kasutab loomulikult Soome koha ja Helsingi tänavanimede kohta läbivalt rootsikeelseid nimetusi aga õnneks on raamatusse pandud lõpuregister, kus siis rootsikeelsetele nimedele on antud Soome ja mõnel juhul eestikeelsed vasted, nii et kes tunneb Helsingit siis soomekeelsete nimede kaudu, see saab neid siit teada ja see mõjub tuttavamalt. Võib-olla veel toredam oleks olnud, kui raamatule oleks lisanud tud Helsingi plaane näiteks üks plaan 1905.-st ja teine kuskil 1936.-st aastast, aga noh, liiga palju ei saa ka tahta, liiati on tegu paksu raamatuga. Mis on siis ilmunud kirjastuses Eesti raamat Põhjamaade romaanisarjas. Igatahes väga tore see raamat on tõlgitud ja võib-olla tunnemis veel niimoodi kirjandushuvilisena lõpus painama jääb, on see, et huvitav millal küll ilmub mõni sama võimas romaan mõne Eesti linna kohta. Aga olgu nende eestilinnadega, kuidas on, shell veste on tahes-tahtmata püstitanud monumendi nii Soome rootslusele kui siis oma kodulinnale Helsingile. Ja selle raamatu lugedes tekib kohe tohutu tahtmine seal ära käia, nii et julgen soovitada seda raamatut eel lugemisena igaühele, kellel on lähiajal plaanis Helsingisse minna. Nii et egas midagi, kui head lugemist.