Tervist, mina olen Urmas Vadi räägivad muidugi aknast ja õige koht. Ja terve Facebook on Oktot ja Ansipit täis. Aga meil on selline kummaline saade täna, et me isegi ei maini okta. Aga millest me siis räägime? Sellest, et Urmas lennuk lavastas tappa laulurästas ja Andrei Ivanov kirjutas väga hea romaani Peotäis põrmu. Ja kuna on Eesti filmiaasta, siis teeme ühe telefonikõne Maria Avdjuško le. Küsime eesti filmi kohta. Jüri Arrak peab kultuurikajapäevikut. Aga esmalt tahab Kivisildnik öelda, et kultuuriga pole mingit muret. Head kuulamist. Akvaarium 50 tervitus teile, seaduskuulekad ja kultuuri, fanaatilised vikerraadio kuulajad. Mina olen tark Kivisildnik, Eritlen täna kultuuri fanatismiga seotud probleeme. Kultuuriga, nagu me kõik teame, on väga hästi. Probleeme ei ole, keegi ei kurda, et oleks vähe, kultuuri-kultuurivaegusest ei räägi Ansip ja seda vaegust ei kurda ka Savisaar. Ühesõnaga, kultuuriga on kõik kõige paremas kohas ras. Ometi on mõned isikud kukkunud halama. Ma nimetan neid isikuid kultuurifanaatikuteks mõõdutunde kaotanud ja kinnismõtetesse takerdunud hälvikuteks kellele kunagi ei saa kultuurist küllalt ja kes iga pisiasja pärast hakkavad vinguma. Ütlen kohe, et ma ei salli selliseid isikuid silmaotsaski asjaga tegeleda kui mõõdukalt seaduse ja hea maitse piires. Nii nagu kõik normaalsed inimesed seda teevad. Ma ei tea ühtegi normaalset inimest, kes kultuuriga tegeleks ja ei tea kedagi, kes teaks. Seega on igati normaalne ja seaduslik ning mõistusepärane, et kultuuriga tegeletakse nii vähe kui võimalik. Ent nii palju kui vajalik. Käesolevast aastast hakkavad kihnu mulgi, seto ja võru kultuuriruumid koostöös maavalitsustega andma ühiselt välja oma kultuuri hoidmise auhinda. Sellega tunnustatakse oma piirkonna asutusi ja inimesi, kes hoiavad paigapealsete põlist keelt ja kultuuri au sees. Sellised need meie kultuuriuudised on kord aastas antakse kultuuriauhindu ja see on hea, ehk isegi liiga hea. Olümpiamängud on nelja aasta tagant, siis on veel taliolümpia samuti nelja aasta tagant. Nii on täpselt paras. Kultuur, võiks spordilt kombeid õppida ja iga nelja aasta tagant auhindu võtta. Ei maksa ahneks minna, kord auhind, siis jälle talveauhind. Palju neid auhindu siis lõpuks vaja on? Ma küsin teilt, kas te käite päev kirikus? Ei käi, kas te käite sünnipäeval kirikus? Ei käi? Naistepäeval kirikus? Ei käi. Kas te käite hullude päevade ajal kirikus? Ei käi? Muidugi ei käi. Kõik teavad, et kirikus käiakse jõulude ajal ja käiakse selles kirikus, kus käib president koos telekaameratega. Sest kirik on ometigi eesti kultuur. Kirikult on ka sportlastele väga palju õppida, pole vaja iga päev staadionil tolgendada. Lepime ilma üksteisele harja kargamata kokku, et kultuur on üks kord aastas või kord nelja aasta tagant, lepime selles kokku ja vältimine närvesöövat kultuuri, fanatismi või mis veel hullem, kultuurifundamentalismi. Aga kultuurifanaatikuid on, nad on kiuslikud kärarikkad? Ma olen inimene, kardab neid. Üks selline kultuurifanaatik, isegi äärmuslik kultuurifanaatik on kodanik Ahto Kaasik. Ehk olete juhtunud kuulma? Ta tülitab kõiki oma hiie ja maausu agitatsiooniga, kedagi ei huvita, aga tema ajab oma joru. Teda muidugi toetavad paar ära pööranud kabinetiteadlast folkloristid aga õnneks on see ka kõik, mis on meil folkloristide-ga tegemist. Püsige oma töölaua taga vagusi järgu sega. Kui ausaid inimesi. Aga näed, siis nüüd on hakatud rahvakultuurile auhindu andma. See oleks nagu päris skulptuur nagu kirik või orel või Arvo pühamees. Pärt. Ei ole vaja mass sellist auhindadega eksitada. Tühine algatus sündis selleks, et pöörata rohkem tähelepanu nelja piirkonna põlisele, kultuurile ja iseolemisele. Kihnu seto ja võrumaal antakse auhind kätte emakeelepäeval 14. märtsil, Mulgimaal üheksandal juunil toimuval teisel mulkide laulu ja tantsupeol. Õnneks on meil siiski meelekindlaid, institutsioone, kes igasugust kahtlast rahvakultuuri väldivad. Eriti tuleb tunnustada muinsuskaitsetööd, kultuuri, puhtuse, selguse ja euroopaliku kvaliteedi säilitamisel. Ekse fanaatiline kaasik käib ju kogu aeg muinsuskaitset tülitamas. Vot siin lammutavad hiiemäge, vot siin võtavad hiid maha ja folkloristid kiidavad takka. Looduslikud pühapaigad, looduslikud pühapaigad, looduslikud pühapaigad tuleb kaitse alla võtta. Ei tule midagi kaitse alla võtta, kui kaitse alla käivad ainult kirikud ja muud ilusad asjad. Muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uus talu räägib folkloristide ka nagu lastega, et amet tegeleb eranditult inimese tehtud esemetega ja nende jälgede kaitsmisega. Vaimset pärandit kaitsevad nad ainult siis, kui see on seotud inimese tehtud asjadega. Puude ja teiste loodusobjektide ning laiemalt maastiku kaitsmiseks puudub neil pädevus ning sellega nad ei tegele ja ei hakkagi tegelema. Hiie teeäärne võsa on jumala looming ja nagu me kõik väga hästi. Peame sellisena täiesti väärtusetu. Head gaasikud ja folkloristid. Kultuur on ikka see, mis on kultuur, aga mitte mitte tuur. Eestlased võtsid juba mitu aastat tagasi vastu ristiusu, sellest peale on eesti kultuuriks kirik ja kabel. Mingit muud Eesti kultuuri ei saagi olla, sest mittekristlikke eestlasi ei ole enam ammu olemas. Tõsiasi, et siiani on mõned üksikud hiiet siiski muinsuskaitse all, on viga ja tuleb kiiremas korras ära parandada. Uskumatu jultumus on kodanik gaasikust väita et ajalooliste andmete põhjal saadaolevatest pühapaikadest on praegu kaitse all vähem kui viiendik. Enam kui 700-st ristipuust ei ole muinsuskaitse alla ka ühtegi. Ei peagi olema hea inimene ka sellest ükskord ometi aru. Kuidas me siis oleme loonud riigiaparaat, padi, mis ei suuda arvestada kohaliku kultuuri, omada härrasid, mis jutt see on, kuidas me ei soovi oma kultuuri kaitsta? Kaitstakse omapäraseid kohalikke kirikuid, väga hästi kaitstakse. Probleemi ei ole. Kui kellelgi on kultuurihuvi, siis ta läheb eesti kirikusse langeb omapärase Eesti Jeesuse ette põlvili ja tunnistab kõik patud üles. Ei ole vaja endale ise probleeme tekitada. Tuuriga tuleb pidada mõõtu ja piiri. Mida kindlam piir, seda varem. Kultuur on kord aastas ja kirikus. Täpselt selline ongi eesti kultuuri omapära. On ilmunud Andrei Ivanovi raamat peodest põrmu. Andrei Ivanov on vene eesti autor ja ennegi on ilmunud raamatuid ja tekste ja mida Ilona Martson, sina oled tõlkinud ja ma olengi kutsunud stuudiosse Andrei Ivanovi ja Ilona martsoni, ET ylannas. Aga tõlgiksid praegu meie vestlust. Aga kõigepealt ütle, ütle seda, et kes on Andrei Ivanov. Andrei Ivanov on üks Eestimaal elav inimene kirjanik, kirjanik, kes kirjutab vene keeles ja saatuse tahtel, kelle lugejad enamus on eestlased. Raamat Peotäis põrmu, mis nüüd on ilmunud ja ma arvan, et tegelikult on see selline raamat, mida hästi paljud inimesed on oodanud. Et kindlasti sellepärast, et see räägib kaasaegsest Eestist. Ta ei ole mingi sürrealism, ta on kohal ja räägib siinsetest asjadest. Aga mis veelgi huvitav, et, et see ongi vene rahvusest kirjanikku sule läbi, et see, see annab veel hoopis huvitava pilgu sellele. See raamat algab siis 2003. aastal ja lõpeb tegevusega, kuhu jääb siis ka pronksiöö. Et selles suhtes ma arvan, et seda raamatut on hästi oodatud. Raamat on jah huvitav just seetõttu, et eesti autoreid sageli ei kirjuta tänapäeva Eestist. Ma ei tea, miks see nii on, Kender kunagi omal ajal natuke kirjutas, vahel Õnnepalu on seda teinud, aga üldiselt enamasti huvitavad eesti autoreid pigem mineviku varjud kui tänapäeva pained. Loodus teadupärast tühja kohta ei salli ja järelikult peab tulema keegi teisest keeleruumist ja selle asja kirja panema. Minu meelest on seda selles mõttes huvitav kindlasti lugeda, et see on elu, mida me iga päev elame. Andrei Ivanov, miks sina oled kirjutanud Tallinnast Eestist? Tänan küsimuse eest, see raamat arenes minus spontaanselt ja ühtlasi arenes siis kas peategelane, keda maal enda sees hoidsin? Ma olen mitme aasta jooksul pidanud jälgima ümberkaudu toimuvat selle kangelase enda sees areneva kangelase silmade läbi. Raamat on sisulised, selle tegelase, selle kangelase käsikiri. Ja ei ole juhus, et selle peal kirik on Peotäis põrmu seont hammast, Ellioti poeemi ahermaa tsitaat. Ja selle kangelase on täheldatav paralleel selle ahermaa kangelasega. Ja see poeem on sisuliselt sisse kirjutatud minu kangelase käsikirja. Parema, ja need meeleolud, mida siis minu käsikirja vangelane tunneb, on ka leiavad paralleeliga selles poeemis, mida tunneb selle poeemi kangelane Ja nii nagu Chans joyssennolyssiivse lugemissoovitas läbi lugeda odüsseia, nii soovitaksin mina enne minu romaani Peotäis põrmu lugemist läbi lugeda, siis ahermaa See kangelane, mida sa praegu nimetasid, see on ikkagi jutumärkides kangelane, et see on ju ikkagi irooniline. Jah, muidugi on see irooniline, ega meie aega ei saagi teisiti võtta, kui farssi. Loomulikult on iroonia selles raamatus väga tähtis ja eelkõige seetõttu, et raamat ei muutuks liiga süngeks liiga mustaks. Kirjutasin seda raamatut ümber mitu korda ja viimasel korral, kui ma seda tegin, lisasin ma sinna mitu satiirilist stseeni. Kuna toimetajad olid mulle eelnevalt märkinud, et raamat on muidu liiga sünge. Aga Andrei Ivanov, kui palju selles raamatus on teie biograafilist mina? Kui palju nendest kõrvaltegelastest on mingeid äratuntavaid hääli ükskõik, kas siis ajakirjandusest, klišeedest, mida me kõik väga hästi teame. Seda on praktiliselt võimatu öelda, kuna kirjutades sa elad oma kangelase või tegelase elu ja lõppkokkuvõttes, kui kõik on valmis öelda, kui palju on sellest tegelasest sinu enda mõtteid on sisuliselt võimalik. Üks asi, mis mulle tundub, et kui kõigis raamat Peotäis põrmu räägib meie kaasaja Eestist konkreetselt Tallinnast ja ühest vene rahvusest noormehest, kes saabub tagasi Tallinnasse, elab nagu unes ja uni ei ole midagi meeldivat. Kas romaan on teie jaoks ka mingis mõttes enda positsiooni lahtikirjutamine, teie kui eestivenelane? Mitte niivõrd selle venelase läbi, kes Eestis elab, vaid pigem minu positsioon, on autoripositsioon kes kirjutab raamatut, kes tahab oma raamatus kirjutada ja selleks, et oma teost luua. Sa pead nii või teisiti reaalsust ümber kirjutada, et teistmoodi ei ole see ju võimalik. Kes on teie raamatu publik või kui palju te mõtlete selle peale, et kas need on pigem vene rahvusest eesti rahvusest või tegelikult ei ole oluline see rahvus. Raamat on nagu mingis mõttes salapaik, kus sees elama pärgament, mida tuleks lahti filtreerida. Lugemine on omamoodi palverännak sellesse pühapaika. Selleks, et raamat tunni jõuda, tuleb, võtta maha hoog käia aeglasemalt. Nii 100 aastat tagasi kui ka praegu teame me raamatu lugemiseks võtma hoo maha, et endaks midagi selgeks teha. Seetõttu ongi mu lugejad need, kes on suutelised üldse ennast välja rebima sellest ümbritsevast reaalsusest ja mingil määral ohverdama oma isiklikku aega, et minu raamat lahti muukida. Noh, hetkel kindlasti inimesed, kes seda loevad ja mina ka, kes ma seda lugesin. Paratamatult võtan seda kui tänast päeva. Iseasi, kas see on reaalsus. Aga kas teie jaoks on see realism, mida te kirjeldate Me ei saa realismi kani üheselt määratleda. Ja alati on kõige raskem ületada see piir. Kui sa astud üle tavalisest keelest ja hakkad looma seda nii-öelda salakirja Minu jaoks on kirjutamine eeskätt selle salapaiga otsimine, kus ma olen absoluutselt üksi absoluutselt vaba. Ümbritsev tegelikkus on ainult üks objekt minu jaoks, millelt ma tõukun selleks, et minna iseenda sisse. Ümbritseva tegelikkuse kirjeldamine on minu jaoks lihtsalt üks võimalus, et raamatule lisada elulisust. Ahermaal näiteks on minu jaoks selline maastik, mille peale ma siis ehitan need lisatähenduse iseenda lisa tähtsust. Eliot kirjutas seda poeemi siis, kui ta oli sügavalt pettunud demokraatias sügavalt pettunud Euroopa tsivilisatsioonis. Ta nägi selle tsivilisatsiooni allakäiku kõiges. Ja ma arvan, et ega ta siis minuga kangelane ei valinud seda poeemi lihtsalt niisama, et seda iseennast selle foonile sead. Hallo tervist, kas Maria Avdjuško jahvaria? Tere, tere. Helistan sulle, et küsida sellist asja, et kuna on Eesti filmiaasta siis ma mõtlesin, et ma hakkan helistama inimestele ja küsima, et mis kõige esimesena kangastub, kui, kui öelda Eesti film. Et on seal mingisugune film, mingisugune osatäitmine, mingisugune pilt või stseen või midagi, palju üldisemat. Et Maria Avdjuško, mis sinul esmalt kangastub? Tead, kui mina, nagu mõtlen Eesti filmi peale siis Eesti film on küll väga sellises märkimisväärses eas, 100 aastat on tõesti väga lugupeetud iga ja selle aja jooksul on tehtud igasuguseid filme, nii häid kui paremaid, nii mõne mõnigi minu lemmikfilm, mõtlen Eesti filmidele üleüldse kokku, siis minu meelest on Eesti film nagu selline kõigi võimaluste maa, mille ees terendab selline suur tulevik. Et ma tõesti usun, et et noh, juba annab ka märku, et tulevad nagu esile uued inimesed ja uued anded ja uus hingamine, et ma tõesti usun sellesse, et see, mis tuleb, saab olema nagu väga põnev ja lootustandev tulemus. Niisugune uus laine nagu kunagi, kui alustasid Simm, Olav nõuland ja tahaks kangesti, et eesti film saavutaks kunagi. Me oleme ka niisugune väike maa ja ja piiriäärne ja ja et tahaksid, saavutaks kunagi sellise suurema hingamise, nagu on taanlastel ja. Aga Maria Avdjuško ma tean, et sa ise valmistad ka ette filmi Mati Undist. Mis film see saab olema, see kõlab väga huvitavalt, et kuna sa oled ju olnud Mati Undi üks näitlejaid, siis kõlab huvitavalt, mis, mis film see, mismoodi sa seda filmi teed või missugune see film tuleb? No see silm on nagu minu peas valmis, et, et tegelikult selle selle filmi juurde siis nagu selline täiesti kummaline juhus, ma teen ühe vene koos ühe vene stsenaristi intellektuaalid ja mõtlejakatele Tinjonolleegostseptinski, kes on küll üsna eakas, aga väga särav kuju. Rest huntide teadis Jah, ja tema, tema ühesõnaga helistas mulle ühel päeval küsis, et kus asub Mati Undi Auda ja siis ma sain temaga kokku ja rääkisime, vestlesime, tekkis idee sellest filmist. Ja nüüd on see muutunud minu jaoks nagu mingisuguseks selliseks kinnisideeks. Või mitte selles mõttes, et, et see oleks nagu mingisugune mingisugune siuke hull hull mõte, millest me enam lahti ja teisest küljest on ka, aga ma tunnen lihtsalt pärast kõiki pikki neid aastaid, mida ma olen mati kõrval olnud ja pärast kõike seda, mis ta on mulle nagu andnud. Ma tunnen tõesti tõesti siiralt, et ma pean selle filmi ära tegema. Ma ei tohi nagu astuda seda sammu tagasi sellest, sest et, et see et see film nagu teha ükskõik, kas ma selle rahastuse ja kõik muu sinna juurde leian, aga varem või hiljem ma pean seda nagu nagu teoks tegema. Aga see tuleb mängufilm, kui palju seal mingisugust dokumentaal, sest on või kui palju seal Mati Unti on, milline? Tead, ma arvan seda, et, et see tulebki selline täiesti niisugune vahepealne formaat või selles mõttes, et et ma ei, ma ei tahaks kindlasti teha nagu sellist rääkivate peade silmi. Ja ma tahaksin teha nagu selliseid, kuna Mati puhul on nagu juttu saab olla sellises teatud hullusest ja kreatiivsusest siis üks nagu seda matti maailma ka seal kujutada, et võib-olla teatud teatud koht ja, ja ma tahaksin nagu nendesse suhtlustada nagu mingisse perfoomel sisse, et seda oma sõprade näitlejate abiga nagu taasluua mingisuguseid situatsioone. Aga, aga see film saab olema tegelikult, et üleüldiselt, sellest kui väga nagu Mati Unt proovis leida see, kes elus armastust otsis, seda armastust nagu naistes näitlejannad, sõprades, teatris, kirjanduses, tegelikult ta kunagi seda armastust ei leidnud. Ja sellest sellest nii-öelda sellest armastuse teemast tema elus. Et sellest ma tahaks ka nagu rääkida, et sellest tema dramaatilisest isiksusest ei saa üldse tulema. Kurb film ja ma luban, et kõik inimesed, kes kunagi vaatavad, lahkuvad kinosaalist naeratusega näol, et et ma tahan, et sellest tuleks helge silm. Aga see, kuidas Maria sellest juba räägid, on, on juba väga hea. Meie ei ütleks nüüd kuidagi hästi mõnusa, nagu hoo sai sisse hoopis. Aga ütle viimase asjana, et, et miks stsenarist tahtis mati hundi hauda teada? Sellepärast, et tema peab Mati Unti maailma viie kõige parema kirjanike hulka kuuluvaks. Ja tema tuli Eestisse selleks, et seda haudu külastada. Aga ta elab muidu, ütleb ta Venemaal. Ütle veel, selle nimi oli. Tinski. Urmas lennuk eile ehk siis kolmapäeval oli seal Vanemuise teatris sadamateatris kontrolletendus ja see on sinu enda dramatiseering, Harper Lee romaanist Tappa laulurästas. Ja mulle see väga meeldis sinu lavastus ja ja, ja siis ma tahtsingi tegelikult praegugi see laulurästa lavastus selliseks fooniks meie vestlusele. Et ma tahtsin küsida hoopiski nagu sinu, kui dramaturgi ja lavastajatöökoht on, et kas sa nagu näed juba seda lavastust? Kui sa loed mingit romaani. Et kas sa näed mingisuguseid lavalisi, lahendasid. Ta on niimoodi, kui ta lugeda, et enam ikk asju on, mis on ka dramatiseeringus jõudnud, on ikkagi valdavalt kunagi loetud, aga kas siis nüüd kuidagi esile kerkinud kellegi teise poolt või siis või siis ise ikkagi mitte rahu saamata siis viimane, ütleme seda sinna aasta aega enne sellise nagu dramatiseeringu või lavastuse valmimist, ma ikkagi suhteliselt palju jah, näen erinevaid variante või mõtlen seal või kujutleb. Aga kas selle laulurest aga olid need antud puhul küll see, et ma, ma teadsin, mida ma teha tahan? Madis, või mis võtmes või ütleme sellise kooliteatrifanaatik, kuna ja jälgijana, et mul nagu kohutavalt on võlunud see moment, mis, mis, mis on kogu aeg Kuressaares mulle silma jäänud ja igal pool mujal kooliteatrite festivalidel, et see vahetu julgus teha asju niimoodi nagu nagu tegelikult professionaalses teatris ei tohiks või ei peaks nagu käima või lihtsalt vaeselt, aga, aga kihvtide lahendustega. Ja siis hakkasin ise, nagu see on kummitanud mingit Sa võtad mingid lavalisi lahendusi või pigem näitlejate mängu mõlemaid näitlejate mängus enam vist sellise vahetuseni tagasi minna on suht võimatu, kui ta on ikkagi professionaalne näitleja päris nagunii ütleme kooliteatris võib juhtuda selliseid asju, et keegi ajab midagi ümber, siis ta pöördub, Palja vabandab, aga aga professionaalne näitleja ei saa, ei saa kunagi nagu sellise siiruseni tagasi jõuda, tegelikult, et ta võib seda teha, ta võib mängida, seda ta vabandab, aga ta ei, tal ei teki sellist impulsi enda sees, sest ta teab, et ta on noh, tal on kool taga, tal on kogemused taga, et. Ta ei saa aga just sellises laadis, et kasutada selliseid vaeseid vahendeid, mis tegelikult nõuavad nagu natuke mõtlemist, natuke natuke nuputamist, aga, aga see on selline põnev nuputamine austajad. Et, et kogu see kogu see periood nii kirjutamise kui või proovide aeg oli nagu väga väga kihvt ja ma arvangi, et pigem oli nagu see, ega see ega sellisel, selle romaani mastaabis asju on mind kummitanud mitmeid ja mitmeid, aga lihtsalt said õnnelikult kui minu jaoks nagu see, see maailm, mis on Harper Lee sinna kirja pannud ja see maailm, mida ma tahtsin ehitada, et selles suhtes nagu õnnelik juhus lihtsalt. Miks sa valisid selle laulurästa Haroperly laulurästa? Lavastuse aluseks päris banaalselt öelda, siis ütle siis ma lihtsalt teadsin, et võiks olla mingisugune mingisugune materjal, mida inimesed natukenegi tunnevad, sama on ka Tammsaare puhul, et ikkagi nagu natukene ma tean, et keegi on seda kunagi lugenud vähemalt, et siis ma saan nagu mingit mingites asjades mängida nagu natukene tõlgenduslikumalt ja vabamalt, et on mingisugune eelteadmine. Sellisel esmane, see üks, üks üks selline impulss, aga eks seal oli ka Nabokov. Lolita oli tol ajal nagu nagu hinge peale noh, kõik sellised kultusteosed mingeid või noh, ma ei tea, kas nad on kultusega, minu enda jaoks on nad nagu sellised läbi läbi elu, ma olen neid neli-viis korda vähemalt lugenud, et, et nad on raamatud, mida, mida, mida see, millest sa ei saa kuidagi mööda. Aga siis sai määravaks see, et ma nagu tajusin, et sellist Bullerby hakkab maailmas väheks jääma või sellist nagu nagu sellist õnnelikku, õnnelikku kuidagi maailma tajumist. Kõik kõik inimesed kuidagi olid masendunud ja väsinud ümber ja siis ma mõtlesin, et et see on selline täiskasvanute Bullerby variant, et ma tahan, ma tunnen, et see on täpselt see. Ja õnnelikult, nad nagu vormusid koos, siis kostis laadiga. Kuigi mina, kes ma käisin eile kontrolli vaatamas, siis Bullerby kõlab küll väga täpselt, aga mis esimeses vaatuses oli, aga noh, see see annab aeg on nagu mingi selline surin õhus, et sa tead täpselt, et et noh, mina ei ole seda romaani lugenud, aga aga noh, sa aimad, et nüüd hakkavad asjad kuidagi liikuma, et see ei jää kuidagi selliseks nii-öelda selleks värviliseks lapsepõlveks või Pullerbiks. Noh, see on kuulda, kui see pinge seal lõpuks ikkagi on olemas. Et aga seda ilmselt toetab ka ikkagi see samased ärkvel Vii on tõesti väga siiralt kirjutanud selle oma oma isiklikele isiklike mälestuste pinnalt ja seda oli nagu väga hästi jooksid kokku ka enda isiklikke, istusime trupiga maas, mingil hetkel lihtsalt meenutasime. Võtsime teemade kaupa läbi nagu enda lapsepõlvest mingid asjad, et noh, paljud asjad nagu mis me ka transfeeri sime sinna sinna teksti ja lavastusse, aga, aga paljud asjad jäid lihtsalt kuskil kuklasse põrisema. Viisid kuskile selle, et, et oli, oli küll neid momente, kus tegelikult oli kuklas oli tunda seda, et nii need asjad ei jääd sinna nagu noh, palju sa lapsena seda mõtled, et varsti olen täiskasvanud saega mult ära võetud. Aga noh, ikkagi mingi mingi pinge on selles selles lapses ka endas, kui ta teab, et praegu on kõik hästi, siis homme enam ei pruugi. Aga. Kui palju see algmaterjal sinka kammitseb, et või sa tahaksid mingil hetkel üldse selle Harperly näiteks panustada, kirjutada hoopis mingid noh, võtta mingisugused kõige üldisemad jõud lihtsalt sealt ja kirjutada täiesti enda tekstist, sa oled ju noh, ka näitekirjanik, kes kirjutab oma teksti, nii-öelda mitte tramotiseeringuid. Et on sul seal mingid piirid. Näitekirjanikuna ma ise tunnen, kompositsioonitunnetus on mul natukene kehvakene, et ma nagu ei suuda kuidagi sedasi naise tervikuna komponeerida lugu, et siis on see kellelegi võtmine kellelegi asja aluseks võtmine on nagu lihtsalt minu võimet vastav. Et ikkagi ikkagi võtta, saad ju selle materjali, mis nagu inspireerib natukene või mis, mis hakkab nagu viskama kuskile sind õhku nii nagu orberly tegija nagu, nagu oleks ka ilmselt Lolita teenidena Pakovina Markovi kirjapanduna. Aga üks hea asi on selle sellise algteksti puhul see, et tõesti, kui tekib mingisugune pidur, mingisugune auk, mingisugune tühjusetunne, siis ma saan alati minna tagasi, et mis, mis, mis oli, millest see, mis seal päriselt oli. Et proovides ka me veel päris eelviimasel nädalal korra ühe asja lahendasime niimoodi, et Liisa tegelane siis nirksilm peab kuidagi sekkuma nende meeste, selliste jõhkrate meeste maailma, siis noh, ütleme, mis jõhkrad, nad on, oma põles, aga küsimus on selles, et motiivid jälle on erinevad, aga aga et seal selleni üksima sekkumine, siis sellisesse kriitilisse situatsiooni Eliisa muidugi lappas ka filmi läbi. Ja siis meil tekkis sealt moment, et peaks vaatama nagu tagasi, et kuidas raamatus oli ja see oli väga-väga õnnelik võimalus, et me saame seda teha tegelikult, et et meil on nagu kuskil mingi spikker või selline tagavara variant. Meil on need valemid kuskil kirjas, et me teame, et nad on olemas, kui meil häda käes on, aga siin on ka paljude, see on ikkagi Trumpilt endalt väga häid leide tulnud, mis, mis ma ütlen, et selle selle trupiga oli nagu teil siin avatud töö, et me küll panime mingi juurika kirja, aga ega me siis ega me siis ei ütelnud ei ühelegi sõbralikule mõttele, mis meid külastada. Muidugi romaan on hästi pikk, selline jurakas ja alati vastus on ikka kordikordi lühem. Aga sinu selle laulurästa lavastuse puhul on samamoodi, seal tekib kohe küsimus, et kuhu sa selle enda pilgud tahad või mida sa nagu seal fokusseerid. Kindlasti sa oled ka Vanemuise Ma või see kodulehe peal öelnud, et sinu jaoks mingisugune inimese ja lapsepõlveteema on kõige olulisem. Ja siis ma mõtlesin, et väga hästi saaks lihtsalt mingi sellise inimõiguste ja rassismi ja mingisuguse õigluse sellise teema peale üles ehitada. Jah, saab ja ega see mõte oli ka päris kunagi mingil momendil tugevamalt olemas, praegu on, sest ega ta ega me kõrvalteema tänaselt mööda pääsed, kus tegelikult mingisuguseid väikseid olemine lahendatakse läbi selle, et me tajume maailma niimoodi ja et seda sõnumit me oleme nagu vaikselt sans ajada, aga aga ta ei saa olla domineeriv. Jah, selles suhtes, et ma arvan, et Harparli romaanile tegi ka väikese karuteene, võib-olla see moment, et ta muutus, kuna teema oli Ameerikas väga õhus, siis muutus selline juss, rassismi teema, mida me seal väga-väga tõsiselt ei või selles suhtes nagu millele meie ei keskendu niivõrd et ta muutus nagu mingisuguseks selliseks. Noh, Ostrovski, selline vene kirjanik, kuidas karastus teras, eks ole, et mis muutusid nagu propaganda teostaks mingit pidi, kuigi kuigi tagantjärgi lugedes Ostrovskit üle, kuidas karastus teras on seal päris nagu tegemist oli kirjanikuga, kes lihtsalt jäi nagu olude vangi ja pidi pidi nagu sedasi sundima, et minu arust on see romaan ka jäänud Ameerikas natukene selle sellise propagandaorjusse. Aga õnn on tõesti selle üle, et on inimesed ja on kes loevad ikkagi seda valdavalt seal õhustiku pärast, mis seal kummitab raske lugema hakata, ma olen väga paljude inimestega rääkinud ja lugenud paljudest kommentaaridest kohutavalt raske sisse saada, nagu et, et noh, niimoodi algab ikka ja ega meil lavastuses on ka salajasele võtmele. Ilmselt võtab ikka mingi tubli viis minutit, võib-olla mõnel inimesel, et see Uiedus, mis endases tekib, aga aga kihvt on jah, see, et see raamat on jõudnud ikkagi selle oma põhiväärtusena sinna, kuskile mitte läbi tänu mingitele reklaamikampaaniatele niivõrd. Kui Jüri Arrak on siin-seal kirjutanud siis on seda alati olnud hea ja huvitav lugeda. Ja nüüd ta pidaski minu ja kõigi kuulajate rõõmuks nädalapäevad kultuurikajapäevikut. See on siis minu lühipäevik. Ma nimetan seda raadio päevikuks, mida ma kirjutasin teisest kuni kaheksanda veebruarini sellel aastal. Esimene päev on teine veebruar. Mobiiltelefoni saatus, tirin on kell seitse, 30, kuna elaniiviga korteris kahekesi pole saginat ega kiirustamist. Iivi teeb salati ja pudru teeb joogavõimlemist, mina teen sel ajal kohvi ja toon Altpostkastist ajalehe. Täna neljapäev kastis Postimees, homme on teil sirp ja meie tänane ekspress ootab peapostkontori postkastist äratoomist. Vahel on meie postkastiga lisatud ajaleht Pealinn ja olen imestanud, kust Tallinn Keskerakonna reklaamlehele raha leiab. Aga võimul püsimine on poliitikule tähtsam kui hommikune pudru. Täna on Tartu rahu 92. aastapäev, Meie vabadussõjakuulsusrikas finaal. Seda peaks rohkem meenutama ja tähistama väikese riigi faktiline sünd. Ärme seda kunagi unusta, sest riiklik iseseisvus on kuldaväärt. Leht loetud, lähen ateljeesse. Sinna on kodust kolm kilomeetrit ja minekuks mitu võimalust. Autoga jala, trammiga bussiga. Olenevalt laiskuse astmest valin nii ja naa või pool teed bussiga pool jalaateljees Annanelvi Liivele Eesti Kirjanduse teabekeskusest üle Andres Ehini luuletuskogule, pilvest ja varesest tehtud kaanekujunduse ja kolm siseillustratsiooni. Andres suri ootamatu haiguse tõttu. Kogu oli valmis ja ta ei näinudki seda trükituna rahuda põrmule. Ateljees viimistlen maali Ikaruse kõne enne lendu. Selle viin märtsis avatavale näitusele, kunstihoones Ikaros nagu paljud teisedki tegutsejad peavad liiga vara ülevoolavat kõnesid kuni pole veel midagi saavutanud ja kas neile ettevõtmine üldse õnnestubki. Õhtul kodus TV-s on hea saade, Brežnev esimene osa totaalse süsteemi telgitagused. Peame küll olema väga õnnelikud, et meil on praegu demokraatlik ja vaba Eesti. Reedel kolmandal veebruaril igahommikune, kohv, pudru, jogurt, salat, marjad ja ajalehed. Postimees, täna kassiir. Probleemid lehes Kunstiakadeemia ehitusega seotud. Tundub, et see ehitamine on ise kunstiteos sest praegu rõhutatakse kunstiteoreetikute poolt. Et tähtis on loomise protsess ja lõpptulemus pole nii oluline. Kuna märtsi lõpus tuleb minul Jaiivil ühisnäitus Riias, siis galeriist saatis emaili, et tuleb nädala pärast siia. Valin kataloogi jaoks ateljees materjali ja milliseid suuri joonistusi Riiga saata. Iivil tulevad seal maalid. Käisin kunstihoones näitusel mälestused külmast, utoopia, Ast, surmapäevikud. See tähendab fotod vangidest, KGB arhiivist, LEGO koonduslaagrist, mis on laste mäng tõsisel teemal. Verised majad, liialdatud omandireformi kriitika, poliitilised karikatuurid, võrgutamise akadeemia, kuidas naine Śaksa endale rikka mehe õnge tõmmata ja 12 poliitiku portreed väga head fotod. Paljuski on tegu sotsiaalse poliitilise uurimusega kallakuga ühiskonnateaduste valda. Kunsti muutumine on toimunud tänu heale tehnoloogiale visuaalses vallas. Kunst ja kunstnik kui arutleja uurija, kirjutaja, fotograaf, aga sealsamas kunstihoone galeriis näitusele esimesel korrusel Katrin perevaibad Ablikatsioonid ja Annika Tederi skulptuurid. Korallid olid rohkem kujutava kunsti vennaskonnast kui ülemise saali võrgutajad. Karikatuurid ja KGB vangide toimiku fotod. Pärast seda sõin Kuku klubis ühe kalasuppi tagasi ateljeesse, kus loen Eckhart tolle raamatut siin ja praegu kohaloleku jõud. Soovitan soojalt just neile, keda huvitab enesest arusaamise ja maailma laiem ning sügavuti minev mõistmine. Õhtuti on kombeks voodis lugeda, ma ei tea, kas on hea komme või halb aga viimane oli Fjodor Dostojevski sortsid kaks köidet. Neljas veebruar. Laupäev magame kauem väljas, paugub pakane. Õnneks on keskküte. Laupäeval ja pühapäeval väntan vana kohviveskiga kohviube, kus on umbes sajaaastane niuke puust veski. Panen kahte sorti ja lisan kaneeli. Meeldiv aroom ja maitse veel vutimunad, soolalõhe või kilu, tomat, salatid, jogurt, marjad, ikkagi laupäev. Laupäeval on ka Päevaleht tellitud, nii on lugemist rohkem ja seal ongi hea artikkel intervjuu neurofilosoftoomas Metzingeriga kelle magistritöö oli ratsionaalsus ja müstika Päevalehe artikli probleemiks, kuidas mõjutab aju hinge ja hinga aju? Ta ise käis mitu korda kehast väljas. See tähendab peenest ainest keha või budistidel teemantkeha. Minu jaoks on see arusaadav, kuna universum koosneb erinevatest energiatest, millistest tugevaim on? Mõtle, valge energia ehk Mae. Ja kui tagumine täht tõsta ettepoole, siis maha ei asemel, on ema ja emast me ju kõik oleme sündinud. Postimehes oli Edward Lucas'e artikkel, töö on hea, aga hea töö on veel parem. Tema raamatust pettus spioonidest, briti luure läbikukkumine meie metsavendade suhtes Ida-Euroopas KGB varjusurmas agendid kahe Herman Simm ja lääs sai petetud, nagu väga tihti on juhtunud. Sõitsime autoga Viimsi talumuuseumi pringi külaskingu talu rehielamu 1824 maja on ehitatud merest kaldale uhutud puudest ja laevatükkidest. Kaluri küla. Sõime restoranis Paat. Mõnus vaade. Inimesi eriti polnud. Miinus 22 kraadi, aga luiged lahtisel merel? Varsti tuleb jää. Viies veebruar. Kell 11 kuulasime kodus raadiost meie lemmiksaadet Vseviovi müstiline Venemaa. Suurepärane. Kes veel ei ole kuulanud, soovitan soojalt. Pärast läksime Iiviga Tõnu Aru ja Eve Estheri juurde mustamäele. Tõnu näitas filme, milliseid ta oli saanud kokku monteeritud. Tõnu hakkas minuga seostuvaid filme tegema alates minu joonistuste näitusest kunstisalongis 1977. Esimene oli 1978, aastal puhkab mees. Nüüd on ta töötanud koos Evega ja filme, on ka Iivi näitustest kokku 32. Esimene, mida vaatasime, oligi Ivi Arraku maalid Draakoni galeriis 2008. Teine film, Ivy Arraku näitus, tundeline teekond 2011. Tam galeriis oli näha ja tunda, tiivima olid muutunud tundlikumaks ja mõned lähenevad juba maastikuvisioonile. Kolmas film oli Jüri Arrak 75 näitus kunstihoone galeriis 2011. See on hea ülevaade näitusest vertikaal ja horisontaal, kus esimeses ruumis maalide, inimestevahelistest, suhetest ja tagumises olid inimese religioossed suhted. Neljas film, Hortus muusikuse kontsert Nigulistes, kaheksas november 2011 kus kolm heliloojat, vähi, eespere ja Kaufman kirjutasid muusika minu maalidest inspireeritud inspiratsiooni saades. Pärast filme sõime Eve tehtud maitsva lõuna. Kuues veebruar. Raamisin ateljees mõne joonistuse Riia näituse jaoks. Maalisin veel natuke Ikarost taevast ja maapinda. Lugesin ateljees Ecartollet. Huvitav mõtisklus inimesest, vajadus hinnata olevikku, sest sina oled siin ja praegu, aga mõtted on tulevikus ja tekib ärevus, lünk, et mis küll ikka saab ja mis küll ikka juhtub. Iivi tegi õhtul maitsva söögi ja õhtuti sööme veel küüslauguleiba juustuga ning joome taimeteed. Seitsmes veebruar. Peale traditsiooniliseks muutunud juba hommikusööki viisin värviprinteri remonti. Andis välja tühja valget paberit ilma ühegi märgita. Võib-olla aparaatide iga praegu ongi viis aastat? Meister ütles, et mingi võll on vist kinni jooksnud. Lubas helistada, kas saab korda või peab uue ostma. Kelviis läksime Iiviga Hollandi suursaadiku residentsi, kus oli informatsioon, irooniline koosviibimine kollektsionääride töömailt Madalmaades. Pärast seda läksin oma Erki kursuse kokkutulekule, kuku klubi tagaruumis. Kohal oli 12 kunstnikku, kõik üle 70 vanad, ainult noored, jutumärkides Kristiina Kaasik, Jaak Soans veel ainult 69 oli lõbus. Saame siiani omavahel hästi läbi, olgugi et oleme kõik erinevad ja tuntud kunstnikud. Võib-olla teeme veel ühe kursuse kunstinäituse, kui kõik juba 70 täis on saanud. Kaheksas veebruar selle minipäeviku viimane päev kujunes ateljee keskseks. Maalisin lugesin kella kahe-kolme ajal käisin, sõin ühe supi, vahel teen ka ateljees puljongit, see tähendab pool kuubikut kanapuljongit, tulisesse, vete suurde kruusi ja leiba juustu kõrvale. Väga lihtne ja väga maitsev toit. Vahel teen jalutuskäigu, vanalinna galeriid, näitused ja lihtsalt vaatan maju, inimesi, need on nagu jalutuskäigud. Mõtisklused. Õhtul sööme Iivi tehtud hüva rooga ja hoiame ennast kursis päevapoliitikaga tee vee abil. Huvitav ikkagi. See on ju meie oma riik. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Vivika Ludvig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Jüri Arrak ja suured tänud muidugi Ilona martsonile. Kuulake meid internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.