Tere, teatrisõbrad meie seast kiirematel on uuslavastustest juba muljet kogutada. Õnnelikus seisus on siin tartlased, kuna Vanemuises mängiti reedel esimest korda lastelavastust Morten viks lollide laeval ja päev enne seda esietenduvas Harberley romaanil põhinev Tappa laulurästas. Kuid ega tallinlased kehvemad ole. Linnateatris sai valmis kahest Aleksander Puškini tragöödiast koosnev mürk ning täna õhtul on esimest korda draamateatri laval kolm õde seegi uudses kastmes. Loodetavasti nii mõnestki uuslavastusest juba mõnes järgmises teatri saates. Täna aga räägime veidi rohkem sellest, kes ja mis teatritegijaid loomise juures aitab. Ilmselt on see kõigepealt tugev kool, siis inspireeriv materjal ja innustav lavastaja ja ehk vahel ka väikesed ootamatused. Ühest sellisest ei pääsenud nädalake tagasi Rahvusooper Estonia. Saadet teeb Meelis Kompus. Just äsja on, mõni hetk tagasi lõppes Rahvusooper Estonia järjekordne Pipi Pikksukaetendus ja kui ma nüüd siit kavalehe pealt loen, oleks pidanud Ühte röövlitest kõva karssanit mängima. Kas Egon Nuter või Raivo E. Tamm, aga mingil põhjusel me kumbagi nendest täna lavale ei näinud. Selles rollis, mis näitleja Jaanus Tepomees, kes on tegelikult siin kavas välja toodud ka, kui üks Tommi osatäitja tänaseid Jaanus Tommyt mänginud, sa mängisid ühte röövlitest, kuidas see kõik juhtus, siis juhtus nii, et helistas mulle teatrist trupijuht ja tegi mulle sellise huvitava ettepaneku, et Raivo Tamm, Egon Nuter, kumbki ei saa etendusele tulla. Ja nad pöördusid laste pooled, mis siis teha. Ja lavastaja Andres Dvinjaninov ütles, et laste epomees teeb ja nii ta oligi. Mulle tundus, et see on huvitav väljakutse, aga selle kohta teatris öeldakse püstoleid tegema, et kas see on esmakordne siloks püstolit teha. Ja on jah, esmakordne ma olen näinud kõrvalt, kuidas üks inimene, püstoli, see tundus minu jaoks täiesti paaniliselt kohutav, et seda peab tegema. Ja siis ma mõtlesin, et täiesti lõpp, missugused närvid peavad olema, et niisugune asi ära teha, aga õnneks see asi vist oli nii piisavalt. Väikesemõõduline, ja piisavalt tore, et seda sellega minul nagu probleeme ei tulnud õnneks. Kuidas, nagu on kõrvalt vaadata, seda kõik Aksi vaheldusest, ega röövlid ja kogu aeg laval ei ole, nad ilmuvad sinna Pipi raha ära varastama ja pärast tulevad lapsi kimbutama surnuroboti saarele. Ma ei tea, see oli tõesti huvitav, oli vaadata seda kõrvaldada, kuidas EAS-i uue pilguga ja kuidas see just sellest, et ma näen seda etendust nüüd nii nagu näeb seda siis nii-öelda röövlid on jah, sest mina, Domina, ma olen kogu aeg laval, aga reeglina ma ootan kogu aeg lava kõrval oma lavalemineku korda. Et selles mõttes see oli päris päris huvitav ja tuleb, tunnistan, et mul oli isegi lõbus seal Aksi vahel kogu seda asja jälgida. Et jäid osalejate tekste kuulama. Ma mõtlesin, et oh, ma ei olegi kunagi, kuulame pidevalt, tegelikult omavahel räägivad meie põhiline oli see, et ma panin tähele seda, mida kõike, kuna selle, nende Tommy Annika selja taga on veel hunnik lapsi nii-öelda, siis ma nägin esimest korda, millega nemad seal tegelevad, sest neid ma etenduse ajal ei näe. Ja see oli minu meelest väga, väga koomiline, kuidas nad otsivad endale tegevusi, nad suudavad seal päris geniaalselt asjadega hakkama saada. Kui palju selle püstoli tegemiseks sellist ettevalmistusaega, sest kui on liiga palju ettevalmistusaega, siis ei saa seda enam püstoli tegemiseks nimetada. Kõige lihtsam variant loomulikult on see, et mulle toodi DVD on ja vaatasin DVD natukene ja me saime ka niimoodi pooleks tunniks kokku seal oma partneris Tõnu Kilgas ega kes siis mängib teiste röövlit ja natukene siis panime idee paika, mis seal laval siis toimub ja siis seda ideed, mida me püüdsime koosseis realiseerida, aga ikkagi märksõnad tekst on ju oluline, et kui sina ütled ütlemata viimase lause, siis Pipit mänginud hingel ei saa ju edasi minna või? Õnneks see, no ma usaldasin nii palju, tänu et ütles, et et kui sa ei tea, mis edasi juhtub, siis noh, ütle midagi, et raha on vaja ja raha on tulnud raha röövima, siiad külma edasi viinud asjad, ära selle pärast muretse, aga ei, see asi sujus meil minu meelest täiesti lõbusalt ja minul oli igatahes väga lõbus seal laval ja Tõnu ütles ka, et uus ja huvitav, olen juba mängitud, päris palju etendusi teeksid veel ja ma teen seda ühe korra veel, nii et vaatame, mis siis juhtub. See siis ei ole enam püstol, aga ikkagi sa ütled, et see röövlite osa ei ole väga suur, tõepoolest, ta ajaliselt ei ole väga palju, aga samas on seal ühendatud kõik muusikali komponendid. Sa pead rääkima, Sa vahepeal laulad ja seal on ka tantsusammud kõik väga orgaaniline. No ma arvan, et äkki see on hea lavapartner. Ma arvan, et Tõnu, väga palju kindlasti aitas mind. Ja ikkagi ma olen nii palju seda etendust Domina mänginud, et ma olen ka nagu üritan jälgida, mis rida need röövlid seal ju ajavad. Et nii tume maa see kõik ei olnud, aga ma ei tea, see ei olnud keeruline. Järelikult oli siis piisavalt võimetekohane see asi vastu võtta, et aga kui tuleks veel mingisugune olukord, helistatakse hommikul teatrisse, et vot nüüd on too osatäitja puudu, millised, nagu erilist valmisolekus ikkagi näitleja nõuab, et minna püstol linna lavale ja, ja tõepoolest olla selleks valmis. Mõtlen, et kui see on tükk, millest ei tea mitte midagi, siis ma arvan natuke see efekt, et no väga tugev närvikava peab olema sellele vastu pidada, aga ma arvan, et see on võimalik. Muidugi, kui on meeletu suur teksti maht, siis ma arvan, et see ei ole teostatav. Ma ei tea, mis need nii-öelda Rekkor siis nii-öelda on, eks ole, et meeletult mingid tekstimahud pähe õppida, aga ma arvan, et kui mingi kaks kolm päeva enne teatatakse, et selline asi on, siis ma arvan, et see on näitlejale väga-väga hea proovilepanek. Just selline kontsentreerumise küsimus, kuidas tekst pähe saada ja kuidas selles asjas kõik toimima ennast panna, ma arvan, see on väga-väga arendav kogemus. Kindlasti aitäh sulle, Jaanus Tepomees ja üks kord veel röövleid teha, aga see ei ole enam püstol? Jah, nii ta paraku. Elmo Nüganen tähistab sel kolmapäeval oma esimest suurt juubelit. Kalju Komissarov olevat Nüganenilt omalajal keeldunud lavaka lõputunnistust välja kirjutamast, enne kui Nüganen vähemalt üht lavastust ise välja ei too. Tänaseks on Eesti teatrile nii omane ja ilus järjepidevuse nähtamatu niit juba Elmo edasi kulgenud tänu tema enda õpilastele. Üle 10 aasta tagasi oli Elmo Nüganen külas ETV saates siin ja praegu, kus ta vastas Jüri Aarma küsimustele ning juttu tuli just õpetamisest ja sellega seotud vastutusest. See oli ajal, kui lavakoolis õppis särav 20. lend. Ma ei julge praegu öelda, kas see kunstimaailm või, või teatri majandus kastani julm, aga kindlasti on ta väga raske, ta ei ole sugugi nii noh, meelakkumine, kui see esialgu võib-olla paistab. Ma isegi olen viimasel ajal hakanud mõtlema siin viimased noh, päris päris viimasel ajal, et mul on õpilased teatrikoolis ja nad õpivad praegu kolmandal kursusel ja ma olen mõelnud, et vähemasti siin ja praegu ma mõtlen täiesti võimalik, et nad jäävad viimasteks õpilasteks mul, uusi õpilasi ma lihtsalt ei saa võtta veel eetilisel põhjusel, et see on kummaline, et hakkab tekkima mingisugune eetiline barjäär. Eetiline barjäär on siis, milline ma ei tahaks olla osaline selles protsessis, mis toob inimesi andekaid inimesi elukutse juurde, mis tegelikult on väga, väga, väga raske sõltumata sellest, kas nii-öelda millise taseme see näitleja või kunstiga tegelev inimene millise taseme ta saavutab, et millisel tasemel ta on, on ta keskpärane huntat tipus, on ta kusagil allpool see, ma mingit tähtsust ikkagi on pärast võimalik, et mida kõrgemale sa ronid, raskem ongi. 10 kevadet tagasi kooli lõpetanutest on aga saanud olulised tegijad meie lavadel kes näitlejana, kes lavastajana, kes mõlemad kes õpib teatrikunsti veel edasigi, aga eranditult igaüks neist on meie teatripildis tegev, kes parasjagu kus. Ja hoolimata Nüganeni toonasest skepsisest jagunevad sel kevadel meie teatrite vahel laiali Elmo 25. lennu tudengid kelle käekäiku mõistagi taas teravama pilguga jälgitakse. Teatri saates käis külas selle kursuse üks pikemaid poisse Hendrik Kalmet. See on nüüd raske, kui me räägime päris esimesest erialatunnist esimesest koolipäevast siis sellel päeval ma puudusin või noh, ma tean sellest esimesest koolipäevast räägitakse, et ega seal midagi nii erilist ei ole, et eks ta väljas vool saavutab sellise müütilise natuke olemuse. Tegelikult see on selline esimene kohtumine, kus pannakse paika teatud asjad, öeldakse, mida oodatakse. Mina tean küll meie kursusega, mitte väga karmilt, nagu meie Harjumaailmaga siis arvatavasti Elmo harjub ka meiega. Kas aukartus sellised lavastajaga esimest korda kokkupuuted on alguses kui selline halvav ikka kindlasti. Näiteks sinna see esimene poolaasta lähebki, muututakse vabamaks, et eks sealt see tulebki. Kui räägitakse, et õpilaste mingisugusest lahti minekust sellest, eks sealt ongi seda oodataksegi. Kuskilt aastaga läks see omavahel harjumine toimunud. Kuidas Elmo võtme kipsis on, mugib ta kiiresti inimesed lahti? Ma usun küll, et ta mugib ise inimesed kiiresti lahti, kas ta nüüd neid päriselt muukima läheb, et need inimesed ise lahti lähevad, aga enda jaoks ma usun, et ta mängib inimesed päris kiiresti lahti. Aga ma ei saa rääkida nüüd varem mate kursuste eest, aga mulle tundub, et meie kursusel ta on lasknud asjadel rohkem minna. Et ta on võib-olla mõnedest või paljudest asjadest ise aru saanud aga lasknud õpilastel ise sinnani jõuda. See siis tähendab seda, et on võimaldanud ka õpilasele seda, et ta võib eksida korra ja võib-olla rohkemgi. Jah, jah, lubatud see on isegi üks põhialuseid, et kui me läheme tagasi sinna esimese koolipäeva juurde, siis üks asi või Elmo jaoks hästi tähtis asi, mida ta rõhutab, mille näitlejatudeng võiks siis nelja aastaga olla ära õppinud, on oskus teha proovi. Ja sellest üks osa või hästi tähtis osa on oskus julgus eksida ja proovida, et need käivad omavahel koos. Selles mõttes see on jah, nii-öelda tähtis tema õpetamise alus postulaate. Jumal. Kas sa tuleksid minuga ka, aga minul ei ole meile mitte midagi pakkuda peale naerda. Ka. Selle eksimisega on ka natuke selline keeruline asi, et alati on oht ennast noh, nagu võib-olla lolliks teha või äkki see on sellise esimese semestri paine või? Jah, see oht on alati olemas, aga sellest tuleb mulle tundub lahti lasta, sest tihti nüüd hiljem erinevatest prooviperioodidest ma olen aru saanud, et ega kui lavastaja annab mingisuguse ülesandega, ta ei tea ka, et see on õige. Et alati see, kui olukord jätab tagantjärgi kas lolli mulje või näitleja tunneb, et seda ei olegi võimalik kuidagi hästi ära teha. See ei tulene ainult näitlejast, see võib tuleneda ka lavastajast. Aga teatud asjad on vaja ära proovida, et kui need jäävad õhku, siis on kõige hullem, kui nendest minnakse mööda. Sel puhul on siis olnud ka selliseid hetki, kus võib-olla tajute ära kursusega tega, Elmo nüüd ka päris seda õiget lahendust ei tea. Ta on küll muidu selline väga tekstipõhine, tema õpetus, eks ole, et sa pead, kõik on raamatus kirjas, sa pead lihtsalt oskama neid märke lugeda ja ja siis on juba teostamise vahele. Ma arvan, et me oleme küll näinud neid hetki, kus ta kompa ja pole ka päris kindel, ta on isegi seda meile tunnistanud, mõnikord öeldes, proovides, et ega mina ka päris täpselt veel ei tea, proovime, mõtlesime, et see tekitab sellise usaldusliku õhkkonna, ma arvan, see on väga kaval nipp, ega ma ei teagi, võib-olla ta sellel hetkel juba teab, aga ta tekitab meis sellise tunde, liidab meid nii-öelda ühtse see, et me oleme kõik ühises positsioonis. Targo lavastaja tunnuseta jätab näitlejale, eks ole, justkui sellise tunded, näitleja ise jõudis selle lahenduse. Täpselt täpselt, see ongi väga hea lavastaja tunnus. Millised tunnused veel Elmul, kui kursuse juhendajal on neli aastat, on temaga koos oldud on ta selline kursis, juhendaja, kes peab tähtsaks sellist kursusevaimu ja ühtehoidmist või hoiata pigem nagu teie omavahelistest asjadest ennast eemale? Ta on hoidnud omavahelistest asjadest eemale, aga nüüd tundub mulle sellele tagasi mõeldes või noh, ma räägin kui tagasi mõeldes, aga praegu sellele mõeldes, et see on olnud päris kaval. Ta on lasknud asjadel minna omasoodu ja nad on võib-olla läinud läbi selle veel rohkem sinna, kus ta tahab, kui, siis kui ta oleks isehakanud neid suruma, kuhugi suunda. Aga kuna ta isiksus on ikkagi nii-öelda võimsalt hõljub kursusele kohal, siis eks me tajume enam-vähem, mida ta ootab või mida ta tahab, ja me oleme lihtsalt vabamalt siis sinna kuidagi jõudnud. Need kursuse juhendaja on erinevaid, eks ole, mõned on ka öelnud seda avalikult, nad ei taha selliste jünger konda Eteegiks nende ümber, et Elmo puhul on see nagu paratamatult mul tunne vähemalt tekkinud tema õpilased on ikkagi tema küljest väga kinni ka aastaid hiljem, kas nad seda tunnistavad või nad seda ei tunnista? Ise? Ma arvan, et eks ei pruugigi olla lavastaja või kursuse juhendaja poolne tahtlik tegevusega, sellist asja ei saagi endale luua, mõni võib-olla tahab, jõngerkondanu ei ole lihtsalt võimalik. Aga ja kuna tegemist on sellise tugeva isiksusega Eesti teatris, siis see tahes-tahtmata tekib, kui sa oled õpilane, sul on vaja millestki kinni võtta mingi eeskuju. Kui sul on tugev kursuse juhendaja, siis tuleb nagu loomulikult. Aga mingisugust sellist lambakarjamentaliteeti ta on üritanud ja teistpidi ikkagi takistada või et me ikkagi ise mõtleksime, et lõppkokkuvõttes tähendab aru, et üks hetk see koolitee saab läbi ja ja osad peavad ise hakkama saama või isegi kõik peavad ise hakkama saama ilma kursakursusejuhendajate. Nojah, sellest nabanööri lõikamisest on ta nagu rääkinud ka, et jah, eks tuleb raske mõlemat pidi. On ka see, et mida sa nabanööri lõikamine tähendab, ikkagi võib olla igapäevaselt teede ristu, aga ta on ikkagi sinuga kaasas. Aga kas see ongi võib-olla selle lapsepoolne vaade, et mul on selline tunne, et õpetajatel on see vaade natuke teine et neil on selline tunne, et õpilased lähevad lendu või lapsed lähevad lendu, kas nemad mäletavad ja võib-olla õpilased kannavad seda õpetajat, kaaslased, see, võib-olla sedapidi on ikkagi raskem õpetajale see nii-öelda nabanööri läbi lõikamine. Kunagi räägiti Bonzo kutsikatest, kas võime rääkida tänases Eesti teatripildis ka Elmo kutsikatest? Ma arvan küll. Ma arvan, et need ei ole küll nüüd mingisugused meeletud verekoerad, Elmo kaitsel, aga ma arvan, et teatud kool on, mida Elmo edasi annab oma õpilastele. Ja võib aimata, kui räägitakse Elmo õpilastest, mida sealt võib oodata. Et mingisugune ühine joon on ja mis ei olnud. Mina arvan, et see on üks läbi seal üks teatriarmastus täie innuga selle töö tegemine täiesti pühendunult. Ja kui ma mõtlen teatriarmastus, siis täpsemalt kui seda lahti mõtestada mingisugune usk sellesse teatri maagiasse. Triga on võimalik mingisuguseid asju teha, et kui öelda, et kõik on võimalik, see on natuke selline, läheb suureks, aga, aga, aga teistpidi jah. Et seal on imelisi asju, mida mida avastada. Et on olnud erinevaid kursusejuhendajaid, aga meil on olnud see õnn, et need neli aastat, mis me oleme õppinud, ta on olnud ikkagi väga pühendunud sellele kursusele eelkõige töötanud kursusega, olete te nagu kaitstumat ka tänu sellele, et just ELMO kursus olete. Mõeldes tulevikule, ma usun küll mingil määral tõesti, sest et kui enne sai siin räägitud Elmo kutsikat, sest et siis on siis mingisugune mõnede jaoks mulle tundub mingisugune kvaliteedimärkõppes ja selles, et selles mõttes võib küll paremini minna Minu silmad on vaikus uinunud. Minu juusteks on magus ja lämmatav suits. Minu käteks on kõnnitee katkised kivid. Minu hingeks on tuks Lev ja veritsev siin. Vaata maakaanenud katki vaatama kas. Vaatama kandest läbi kasted. Vaatama siinserva vaatama kanistan. Tahan süstida arutut, armastust. Tahan hingata surmavat mürki suus. Võiksin lõhkuda kõik oma unenäod, pilt paiks. Võiksin joosta, kui tõbine peni kesktuur. Vaatama kas vaatama, aga kandes läbi kasted lähen. Vaatama siinse järva vaatama kaanestan näkku. 20. lennu tudengid aga jagunesid pärast lavakooli lõpetamist justkui pooleks. Osa neist jäi edasi Elmo Nüganeni käe alla Tallinna linnateatrisse. Võiaid liikuma piltlikult linnateatri kuulderaadiusesse aga teine ja väga suur osa võttis toona jalge alla tee Viljandi Ugalas. Aeg on ka siin teinud omad korrektiivid ja Tartu Vanemuises mängivad Elmo õpilastest praegu Maria Soomets ja Karol kuntsel. Vaatama siinserva vaatama kanistan. Kunsiit 1000-ks killuks. Sa ei olnud esimene, kes on küsinud, et mida siis Elmo on just seoses juubeliga, mida Elmo on õpetanud. Ma olen sõbrale viimasel ajal väga palju mõelnud, aga kas sellel on nii raske vastata, sest et veidikene on nagu teatud mingi kodune kasvatus või noh, et mida on su vanemad sulle andnud, et eks see meie nii-öelda lapsepõlve teatri mõttes, et mis mulle nagu seostub selle õpetusega niisugust väga konkreetsed praktilised asjad. Praegu ta on mingisuguseid proove, et et siis mul aeg-ajalt tuleb veel kord kõige elementaarsem asi, et nägu peab olema, saali mäletan, ta rääkis sellise loo, et et ta oli päris lasteaias mänginud saabastega kassi, kes ta oli vist olnud väga rõõmus ja uhke, et ta saab seda kassi mängida ja siis, kui ta pärast vaatasin neid fotosid, mis on sellest etendusest tehtud, siis ta nägi, et ta oli see saabastega kassimüts sellel viltu peas. Nii et kuu mitte keegi kogu tüki jooksul ei näinud. Et see tuleb mulle meelde jälle, kui ma taban ennast äkki, et ma võiksin kuidagi olema rohkem avatud nagu publiku suunas, on selline väga konkreetne teatri tehniline selliseid just nimelt sellised, eks ju, tema õppetöö oli ka väga praktiline. Maria, sina ütlesid, et ma parem ostsin kuskilt välja oma erialapäeviku ja sa tegid ka seda, see on selline väga suur kaust, mis on tihedalt täis kirjutatud, et kui nüüd eile õhtul sa hakkasid seda lugema, siis ma ei tea, hakkas sul silmis mingi film jooksma Elmo esimestest erialatundidest, mis mõtted sulle pähe tulid? Nojah, see on mõnes mõttes selline, ma ütlesin sulle ka, et nagu lasin kolli kapist välja, et tegelikult ma olen 10 aastat käinud nagu sellest toast lausa suure kaarega mööda, kus järelepäevik on. Et ma mõtlesin, et ma ei võta seda järgmised 20 aastat väljaga kuidagi nüüd kätte, ta sai võetud ja emotsionaalne mälu on käivitunud ja imelik on olla. No kui ma ütleks, et loe siit üks rida ette, kas sa julgeksid seda teha? Ei, muidugi julgeksin, eks see mõjub kontekstiväliselt igal juhul, et see on kõik seotud konkreetsete erile tundidega ülesannete katkenditega, aga ma võin misiganes kohast ette midagi lugeda. Aga see ei pruugi demonseisitele midagi tähendada. Aga seoses Carol rääkis ka nendest pisidetailidest, need, noh, need on ilmselt nii juba meisse jah, ladestunud või nii põimunud tööperioodis. Mina arvan, et ma isegi ei oska nagu eristada või mõelda, et kas nüüd emaõpetusega, kelle siis veel Eestis. Meil oli oli veel õpetajaid eksida. Aga see on selline, mõnes mõttes ümar jutt, aga lõppkokkuvõttes see, mismoodi tema õpilased tööd teevad, eks ole, oskavad tööd teha, töösse suhtuvad. Millised on töötulemused, mismoodi me suhtume oma kolleegidesse, mismoodi, mismoodi me käitume näiteks laiemalt teatrimaastikku, mismoodi käitutakse ajakirjanduses või see on? Seda ei ole võimalik kooliajast kuidagi nagu eraldi vaadata. See ongi. Ma mäletan, et Elmo rõhutas, et esimene semester on baas ja vundament mis määrab väga palju edasises. Aga tegelikult, kui vaadata nagu perspektiivid laiemalt teda meie teatriteed või elu üldse, siis neli aastat koolis, aga tegelikult see baas ja vundament. Läksime pärast kooli ju Viljandisse, et vahel isegi mõtlesin selle peale, et ma ei tea, kas mul on nüüd kergem või raskem tänu sellele, et tegelikult Elmo Tagoogina kui lavastajana petan eesti teatri kontekstis tegelikult küllaltki tugev, et ka teised lavastajad, keda ta meie kursusega nagu tööd tegema kutsus, on karusoo Komissarov ja et nad on kõik ütleme küllalt tugevad, et et hiljem, kui ma jõudsin teatrisse, siis selliseid võib-olla mingil hetkel mõtlesin, et lavastajad, kes meiega töötasid, neil oli väga konkreetne nägemus sellest tööst, mis me teeme ja nendest ülesannetest, mis meil on. Et reaalses teatrielus on tulnud kokku puutuda tegelikult palju hägusamate asjadega või et kus ma ühel hetkel olen olukorras ahah, et ma pean nüüd ise kuidagi oma rolli lavastama, et ma ei saa täpselt aru, kus ma tervikust on olema, et nii-öelda olukorras, kus sa pead nagu ujuma sellises häguses vees siis hakkadki mõtlema, et nii, et ahah, et et mis on ebaoluline, mis on oluline, et need ongi need hetked, kus selle Elmo õpetus ka tuleb kaarega tagasi. Reet kardemon. Roman Toi. Olid täna vari. Aga mida sa ise seal selle poodi preiliga tegid, kuigi meid kasvatati ehk kasvatate, ma ei tea, kas see nüüd õige sõna ikkagi kui väga kokkuhoidvad kokkumängivat ansambli kursust. Aga samas kogu selle sees ju Elmo väga rõhutas nii-öelda sellist mõtleva näitleja kuvandit ja see oli nii oluline, et sa läheksid kogu aeg ainult edasi edasi, edasi, edasi. Et sai rahulduks sellega, mida sa oled saavutanud. Ja juba minu meelest see oli vist juba, kui me olime kuu aega koolis käia. Ma lugesin erile päevikust, kus nördinud Nüganen ütles erile tunnis, et te olete unistanud, keeranud ei liigu üldse edasi, te olete rahuldate nii vähe seda, et tegelikult see saatis nagu neli aastat kogu aeg, et ärge rahulduda sellega, mis on, otsige edasi, ärge andke olla. Et sellise, noh ma usun, et need suhteliselt mõtlevad näitlejad, lõpetasime. No kui inimene ikkagi ühel hetkel väsib ka, et mis need hetked on, kui ühelt poolt on Elmo väsinud ja teiselt poolt kursus noh, ei suuda ju kõike vastu võtta. See on täiesti loomulik, et see nii on ja need madalseisud isegi päevikut lugedes, need olid suuremad, kui ma mäletan, praegu tegelikult siin on ikka täiesti tühje kohti, kus ma siin kael, üks koht, et täpselt ei mäleta ka, et no nii, et nüüd vist eriala tundides midagi. Lootus, et Nüganen käis väljas, tuli tagasi, panin suitsu ette, mida ta ei olnud kunagi järele tunnis teinud, ta vabandas, meie ütles, et midagi ei ole teha, aga nüüd läheb nagu üheksa ja nüüd läheb lavastamiseks, võttis, mäletan tookord mardi ette ja ütles, et nii, et noh, et me ei saa enam jätkata, nüüd hakkame tööle. Eks ta ju ise kompas samamoodi, ma arvan, nüüd on võib-olla tal see kooli papaks olemine natukene settinud ja ta teab paremini. Ta oli esimene kursus ka, et ta ei olnud varem kursust juhendanud, ta oli veel 18. lennu juures olnud ja lavastanud, aga päris oma kursustel ei olnud varem. Kolmandaks. Jah, ta oli nukud, akadeemial ei teinud ekse tudengitega. Sa Maria, ütled, et teised on tulnud, mõtlevad näitlejad inimesi, kes õppisid kahekümnendas lennus teid siiski tänase päevani midagi nagu ühendab Eesti teatris, et kuidas ilmusele ikkagi soorutas. Mõnikord olidki eriala tunnid, kus ta lihtsalt teiega rääkisid, vot mõelge selle peale vä. Eks need erialatunnina tegelikult olidki väga praktilised riiete sõltuvalt sellest, et mis parasjagu tegime, kas mingit etüüdi või katkendit. Et eks selle käigus kõik need Natuke rohkem ka kõigest ja samas meil olid ka selliseid Lõiga klubi klubiõhtud, kus iga klubiõhtu oli teemaks üks lavakunstikooli, lendusid külalised ja ja me käisime koos ju mingitel näitustel. Looma ja neid hetki kui ka lihtsalt oldi koos ja räägiti või mingitel põhjustel me käisime ju reisidel Linnateatriga koos Peterburis ja Poolas ja. Kindlasti seal sellist nii-öelda eluõpet oli ka väga palju kaasa. See on kogum, see on kõigest kogum, jah. Elmo ka lavakunstikooli raamatus, kus nad on siis pikka intervjuud ta tegelikult jubedalt nagu kiindub oma õpilastesse, tajusid ka seda, et see on päriselt ka nimi. Ta on seda küll hiljem öelnud pärast seda, kui te olite lõpetanud. Ei, seda on tunda, oli tunda siis ja sama selliste asjadega on see, et mõni inimene tuleb ja on nii avatuse, kiidab sind. Aga teine tuleb ja piisab ühest pilgust ja see osaleb. Tundsime küll seda, et me oleme talle olulised ikka. Ega ta muidu ei oleks meil nii palju tegelenud ka võib-olla. Siis ta ise on seda nimetanud sellel nabanööri läbilõikamiseks. Et kui koolilõpp lähenes, siis ta küll sellest väetis. Aga see tal õnnestus, eks seda teab ise kõige paremini. Peale kooli, meie oleme küll väga-väga vähe põgusalt kohtunud. Et ma ei saa öelda, et oleks läbi lõigatud nabanöör. Mida see üldse tähendab, kui sa lõikad oma lapsel, kuidas sünnib nabanööri läbi, ega siis laps ju ei tea tegelikult ei kaugele selles suhtes, et lihtsalt hakkab iseseisvalt elama, eks mitte enam sinuga koos. Muutunud see kooliaeg. Elmo käe all, et see tiksub kogu aeg siiamaani kaasa, et selles suhtes ma ei ütleks, et nabanöör on läbi lõigatud, et jah, et me ei ole kokku puutunud väga palju nende aastate jooksul. Peale kooli oli see kindlasti rohkem kuidagi. Noh, tõesti. Me läksime Viljandisse ja olin kohe oli eemal ja kaugemal ja oli tõesti nagu kanalites igasuguseid lavastajaid. Kogu aeg selline justkui nagu kõrvalpilk, et kuidas sellises olukorras aitaks mind Elmo või aitaks Anu lamp ja Kalju Oro või mida nemad ütleksid või oli justkui nagu see sinu nähtamatu isiklik publicedes aeg-ajalt kandsid endaga etendustel kaasas ja see annab kuidagi nii häälestuse. Et eks seda nüüd hiljem ta jääb järjest vähemaks, sa oled ise muutunud enesekindlamaks ja ega see ei päriselt ei kao kuskile. Nähtava publiku hulgas noh, on olnud vahel Paaril korral laata, mis et ma usun, et nii-öelda vähemalt meie kooli ajal Elmo ja tudengite suhe oligi teatud distantsiga suhe. Et oligi. Nüüd on kui autoriteet, mitte silotosite, teie ütlesite, leiutasime kuni lõpuni. Aga praegu oleks raske, kui ta vastu tuleks, päris täpselt ei teagi. Otsima veel enne, kui lähme merele. Laeva trimmis on meil toi kapteni lambale. Ja Saariga nina, Kappelise rutaka. Roosa meelel. Aga nüüd saab. Polügoon teater toob tuleval nädalal lavale Norra autoreid Jon fosse teksti. Keegi tuleb ju ikka ja poolakas lavahirm, roosaki pidu, põimiva lavaloo, mil uueks pealkirjaks on saanud maja prossa ja Prosecco pani kokku ja näidendi lavastas Tamur Tohver ja mängib näitleja teate. Kolmik Kärt Tomingas, Karin Rask ja Janek Joost. Eriti ma tunnen juba pikki aastaid ja me oleme ka Soomest trehvanud ja niimoodi see ongi jah, seesama üks põhjus kindlasti, et ta ei ole ammu nagu Eestis nagu väga sellist suure kõlapinnaga asja nagu teinud. Ja oligi huvitav Kärdiga tegelikult lavastajana ei olegi maga eelneval ajal eriti kokku puutunud. Et selles mõttes oli ta minu jaoks avastamata näitleja, ütleme nii. Janek, ma olen enne teinud ja Karin oli nii tubli armas, et tema saatis ise mulle ükspäev kirja noh, kahele teisele lavastajale veel, aga, aga mulle sümpatiseerib just see, et, et oli veel kaks nime. Mina kirja, kuna mõlemad Teised nimed olid mulle väga sümpaatsed ja ka äratavad usaldust, siis ühest küljest ma olin meelitatud, aga teisest küljest muidugi see kinnitas kaudselt seda, et me mõtleme sarnaselt. Sest. Nii on pidu, ma räägin sulle, meie oleme. Pidu ei ole. Esimene vahetus sai nüüd läbi mängitud ja esietenduseni on rohkem kui nädal praegu aega, et Karin ja Janek, kuidas teil endal praegu sisetunne oli? Osad kohad olid head ja osad olid halvemad ütlesetesse. Praegu jääb väga palju selle taha, et tekst ei ole veel täielikult peas, siis on väga raske tekst. See ei ole proosatekst ja see ei ole ka luulel on seal vahepeal ujumas kuskil. Kuna meil on kahe autori poolt see tekst kokku pandud, siis siis fossa iseenesest tegelikult on luuletaja, sellepärast ka tema tekst ongi selline proosa, luule vahepeal ja seda on päris harjumatu ja keeruline õppida. Ja ma lubasin lihtsalt endale proovi käigus seda, et lihtsalt võtsin seda teksti saadada täpseks, et mitte hakata oma sõnadega seal improviseerima või midagi. Nojah, need üleminekud, millega Tamur ise pöörab väga palju tähelepanu, on sellised küllalt järsud, eks ole, et rozeki noh, pidu, pidu, pidu ja siis jälle selle fosse nagu võib-olla staatika juurde ja rohkem nagu seesmiselt tegemise peale tagasi, et on see ümberlülitamine väga raske vä? Ma ei oskagi öelda, et esimest korda, kui me tegime niimoodi, et tegime fossega nagu eraldi proove ja peoga eraldi proove mingil hetkel panime need mix, isime niimoodi koka ära, nagu oli algselt mõeldud. Et siis tegelikult esimest korda mina olin isegi üllatunud, et et see ei olegi nii raske, kui ma kartsin, aga noh, ta nagu sihuke harjumise asi, et. Pärast esimest lugemist või me lugesime seda niimoodi kokku panduna, siis tundus, et veidral kombel need kaks lugu omavahel toetavad teineteist ja annavad mingi täiesti veidra uue mõõtme sügavuse sinna juurde. Avastasin täiesti juhuslikult eile õhtul Glogi inimese blogi internetist, kes kirjutab sellest, miks ta kolis Tallinnast ära maale Võrumaale elama metsa. Mis on täiesti, võib tõmmata väga suure paralleeli meie looga. Kaks noort inimest otsustavad minna väga kaugele üksikutesse majja, teistest inimestest kaugele teistest majadest eemal. Ja siis kui lugeda sellist kellelegi reaalset, väga hästi kirjutatud lugu, miks ta sinna läks, kuidas ta läks siis selline kogemus, mille ma sealt sain, see paneb nägema ka seda meie lugu, teistmoodi möla veel isegi seda Karin rääkinud seal ei ole ju eriti veel ei ole jõudnud jagada seda tegelikult ma tahtsin sellest rääkida sellest. Noh, ongi see, et sa pead nagu mõista nende, miks nemad sinna lähevad ja, ja mis neid teisi siis nagu kannustab, onju. Laitse graniitvillas paremat mängu kohta siis ei oska ette kujutada, see on ka seal. Natuke eemal vä? Detsembriks ta haakub küll inimeste jaoks, et nad peavad sinna sõitma, on ja ta ei ole veel nagunii isegi veel metsade vahel teisi maju näha, seal on ju? Jah, muidugi on see parem, kui lihtsalt lähevad kuskile tavalisse teatrisaali, on niisugune lugu. Mis seal salata, ega fosse ja Mrošeki tekstid ongi nii-öelda eri maailmad, erinevad autorid ja eri maailmad ja juba arhitektuuriliselt, kui me lähtume, et on maja, siis klotsid peavadki erinevad olema, et nendest maja saaks ja selle võrra, kui ma lugesin väikese vahega kumbagi teksti eraldi, siis ma korraga nagu sain aru, et need tegelased, kes ihkavad ära minna fosse loos ihkavad ära minna sellest maailmast, kus rošeki peotegelased elavad. Ehk siis erinevad tekstid täiendavad teineteist ja rõhutavad Lähme autori mõtete, mis seal salata, lavastaja sõnumeid kah. Ja lavastaja sõnum on lava tütarlaste tahab öelda selle. Lavastaja tahab öelda, et ta usub fosse tegelastesse, et see on selline lause, millega ma ei ütle nagu kuulajale suurt, mitte midagi. Aga ei pea karjas karjuma ja kloppima kellelegi uksele ja nõudma pidu. Pidu on sinus eneses vana ealisse. Täpselt nii ongi. Kärt Tomingas nendest eelmistest jutuajamistest on nüüd tubli hulk tunde mööda läinud ja ma olen sinuga tegelikult jutule saanud üsna hilja õhtul siin Toompeal ja said teateid vaid täitsin, lase kino, mis sul siin täpselt praegu pooleli on? No Eesti rahvusringhääling teeb siin oma 500 realist draamasarja alpimaja kus ma osalen. Nii et meil, jah, võtted on, on teinekord päris hilised, need. Ja praegu on selline võtete vaheline väike pausik. Sinust on saanud ühtäkki üleöö väga hõivatud näitleja jälle vä? Elus on vist niimoodi, et kõik käib lainete kaupa. Mingil hetkel on ühed asjad kuidagi ülekaalus ja siis on jälle teised asjad. Aga lihtsalt praegu on jah kaks asja kokku saanud, mida ma mõlemat hea meelega teen ja tahan teha nii et ma teengi ainult seda, mida ma tahan teha. No see on hea, kui selline valikuvabadus jääb näitlejale, teen, mida tahan ja kui ei taha No on küll luksus selles mõttes, et ega ma ei tahagi Jekatega hüpata, aga noh, ma olen õnnelik küll, tõesti? Jah. Aga eks ta on sihuke enda otsus ka, teen seda, mida, mida ma tahan teha, elu on ju lühike. Kuidas Tamur siis järsku nagu ilmus sinu kui näitleja jälle, sest kuigi te olete vist head tuttavad pikka aega, aga koostajate küll ei ole varem olnud. Ma ei tea, ilmselt see on mingisugune selline asjaolude kokkulangevus, et võib-olla ma tulin talle mingipäev tänaval vastu, siis ta mõtles, et Wolf näed näiteks. Aga kui ta näidendit sulle lugeda andis, nüüd fossayamrozeki selline, miks, kas sul oli ka siis kohe mõtet? Näe, vot see on see, mida ma tahan teha. Ei, no kõigepealt ma lugesin need näidendid eraldi jah, ja mul mõlemad nad meeldisid, noh nad on ju nii erinevad ja kuidagi, ega mulle algul see mõte ei tundunud nagu kõige selline vaimustavam, et paneme nad kokku. Aga kummalisel kombel juhtus see, et kui me esimest korda lugesime ja nad olid koos siis vastu minu enese tahtmist hakkas mulle meeldima. Kus sul see konflikti koht siis tekkis või, või mis sind nagu ei veennud. No mulle üleüldse ei meeldi, kui vägivaldselt hakatakse asju kokku miksima, selleks et teeme nad nagu huvitavamaks, et valame mingisugused asjad kokku, et siis saab hea kokteili ja võib-olla puhtamalt oleks identsemaks. Et mõlemile autoril nii tugevad autorid, neil oli oma mõte, omad rütmid oma nagu selline, eks ole. Ja noh, et paiskame selle kõik segi. Et mulle tundus algul, et võib-olla see mõte ise nagu äkki on liigne trikitamine või aga hakkasime koos lugema ja mõtlesin, kas mulle lihtsalt meeldima lihtsalt hakkaski meelde. No mulle tundub ka, et ehkki noh, ma ei tea, kas fosse ja Prosecco on niimoodi omavahel kunagi kohtunud ja sellest rääkinud, aga nad justkui on dialoogis ja kumbki vähemalt selle esimese vaatuse proovi põhjal ei ole kaotanud nagu enda sellest rütmist, millest sina räägid ja mõtlesin, et nad on kumbki seal eraldiseisvana säilinud, aga on omavahel sellises väga mõnusas dialoogis No tahaks uskuda ja loota seda, et me tajusime ikkagi õigest ära, aga teinekord on nii, et tegijad ise tajuvad asja natuke teistmoodi ja pärast vaataja tajub jälle teistmoodi, aga noh, eks see elu ongi risk ja, ja selline seal piiril kõndimine ja mulle ta sellisena meeldibki, sellepärast et ega ei tee ju asju sellepärast, et edu saavutada, vaid teed asja sellepärast et sa ei saa neid tegemata jätta. Selles ei ole midagi juhuslikku, kus ta on, seal väljas käib ümberringi või mitte, selles ei ole ohtlikum. Nüüd oleme meie sinuga koos. Sa ise ju ikka mõtled ka, et mida inimesed sellest teatriõhtust saada võiksid, et mis mõte sinul peas on? No seal on, miks mind üldse need lood võlusid, sellepärast et seal on sees kõik minu jaoks olulised teemad surm, kaotus, leidmine, otsimine ja seda nagu mitmel tasandil. Lõpuks tahaksime me kõik ju jõuda iseenese juurde. Ja tihtilugu inimene selleks, et iseenese Ni jõuda terve elu põgeneb millegi eest püüdes leida mingisuguseid lahendusi, mingeid kohti, mis nagu näiliselt teda aitaksid jättes midagi maha, mis võib-olla oli tegelikult see koht, kus tal ühesõnaga, et me muudkui otsime ja jookseme ja ja tahame midagi kõike loobudes millestki. Ja mis see lõpuks on? Noh, mis on see küsimus või mida, mida me taga otsima, ma arvan, et ikka iseennast. Näitleja sama moodi, et kui, kui sa ise Enda nii üldse jõudnud ei ole väheselgi määral või kui sa seda ei soovi, siis kuidas sa teisi saad kehastuda? Minu jaoks on selline põhiline küsimus, mis ma ise olen. Jah, kui räägitakse, et teatrikoolis võiks inimene eelkõige nagu iseendale lähemale jõuda, siis näitlejal on ka niimoodi, et läbiga rollide võiks nagu jõuda natuke jälle enesele lähemale. Aga siis peab olema näitlejale see valikuvabadus, millest sa räägid, ta mängibki, seda, mis teda viiks endale lähemale. Ma arvan, et mingis mõttes, sul on õigus jah, et kui sa mängid kõiksugu pahna, mida teatrites mängitakse kohutavalt palju kuskil, noh kõik ju on see meie enda kätes, mida me mängime või mida me tõsiselt võtame, mida me mängi mille peale me läheme, mida me tahame, mille jaoks me elame. Ja noh, mina ei arva, et peaks elama selle jaoks, mida keegi teine tahab või mis kellelegi teisele peale läheb. Et see on selline kuidagi vilets motivaator või kuidagi nagu nadi põhjendus. Olemasolemiseks. Ma arvan küll ja see näitleja elukutse muidugi väga kohtlane elukutse tegelikult. Et tundub, et võiks tegelikult ikkagi rohkem kasutada seda elu, ma mõtlen just näitleja perspektiivist nagu vaadatuna ikkagi selleks, et ise olla see mis ma olen, selle asemel, et hulpida läbi teiste, kasutada seda aega ikka selleks, mis sulle antud on. Aga kui sa kasutad, kui sa saad tegeleda materjalide ja küsimustega, mis sind enda poole viivad läbi selle ju ka maailma paremaks muudavad või vähemalt mõtestavad teda siis ongi õige seal pajud, loojat endas ja, ja avaldatada läbi enda, siis, siis on noh, see on väga hea põhjendus, et näitleja olla, aga kui see on puhtalt ego ja eneseeksponeerimine muidugi nadi. Seitsmeteistkümnes veebruar ja Laitse graniitvillas on siis esietendus, aitäh. Kärt Tomingas. Nende mõtetega ongi hea täna lõpetada. Me kuuleme teatri saates taas nädala pärast ja meie saade mõistagi järelkuulatav meie kodulehel laulma jääb. Kärt Tomingas. Valu on. Täna ja homme ta ikka. Kui sa On räpa ja. Igavesse Ello kosub ta Reida. Ta luine põu. Tules on valgus ja ja. Paljud hall ja valge, palju hall ja üks valge ülelend. Pall ju hall ja üks. Häälendaad linn, pall, Johann ball ju val käib. Len aas lin, palju hall pall ju valgeid üle. Õelen taas linn. Pall ju hall. Ja üks. Val.