Tere lugupeetud publikum eetris olnud raadio kahe kaelani muusikatund eikellegimaal 60 minutit sõna- ja muusikat saad, kus need sisust muusika ühelt suurepärasemalt kunstiliselt kollektiivilt, kes helikunsti valdkonnas üldse tegemas on olnud viimased 33-ga aasta jooksul. Luurata õisik Chicagost, kelle ridades mängib viis niivõrd mitmekülgset improvisaator ist heliloojat. Kellesarnaseid annab ilmselt luuresatelliidiga otsida kogu meie pisikesel koduplaneedil tegemist ansambliga Athens. Chicago. Head kuulajad, olukord eikellegimaal ja siin kõlas muusikas on absoluutselt kontrolli all, ehkki viimane minut-poolteist võib-olla on tekitanud mõnes kuules kergeid kahtlusi selles suhtes kaunikesti kaunistis vingiv teema art ansamblil Chicagost mille koosseisu kuuluvad viis meest, kaks saksofonistiga, Ozzy arman eroskama, Mitchell, viimastel nähtud Eestigi. Ma olen 93. aastal jätskaarel Assistmalagi Faiverslampetistlasterbovi, kelle teemat Charlie emm praegusel juhul art ansambli improviseerin varieerib ning varsti väga kindlakäeliselt ja graatsiliselt teema juurde tagasi tuleb. Ning Bergušistvama. Ma ei jää, on viies viimane liige selles viisikus, kes ruumi kirjutatud ja Chaos tõhusale legendaarsele džässi passistele heliloojale pühendatud teemat mängides ja salvestada on pärit aastast 1979 on jõudmas just nimelt selleni, mida äsja lubatud sai, on kokku sõlmimas traditsiooni ja tulevikku ning olles selle kaunist tingiva teema algosadeks lahti võtnud, lühendab selle graatsiliselt, sünnib kokku taas ning läheb edasi sealt traditsiooni minevikust kenasti ja kindlakäeliselt graatsiliselt jalgelt tuleviku poole. Kohe-kohe on juhtumas see, mida lubatud. Nagu kuulda, pole ühele paindlikult Pille valitsevale ja stiililiselt laia haardega džässiansamblile eelkõige džässiansambel Aalto sambla Chicago all kätte saanud raamatu ja käsitlemata mitte ükski musta muusikastiil mis tahes perioodiga musta muusikuga äratus varasalvest siis parasjagu, kui tegemist oleks seesuguseid taotlusi just nimelt traditsiooni tulevikupüüdluste ühendamise osas. Martens sambla Chicago eales varjanud, vaid viisik, nimetame neid veel kord nimepidi, saaks ministriks. Annan Rosku, Michel passistmalakifeiver, Strompetistlasterbovi Percussion ist moodud on, ma ei jää, on selle sõnaselgelt kirja pannud esimestest tegutsemisaastatest kuuendate lõpus siis need algusest peale ka oma heliplaatide ümbristele. Sealt võib näha art ansambli püramiidikujulise logo Altkirja Kreit, plagnoosik Eižentodefiutše. Niisiis kõnelda iidsetes keeltes tulevastele põlvedele võib kahvanäoliste, skeptikute ja mitmete Kahalevaliste kriitikute meelest kõlada üliväga utoopilised kisest ses praeguses post mis tahes skulptuuri Segadikus seonduvad väga vähesed väita ainult tõsimeeli tegelevat aastatuhandete taga ulatuvate traditsioonide elushoidmisega. Vastu tuhandetest lähemate sajandite afroameerika kultuuriruumi, pidevust ja seesmise seoseid seatakse aina sagedamini kahtluse alla küsitavusi, kui otsida kahtlemata leiab. Samas esitavad aga teiste hulgas ka ansambel of Chicago ja kõik selle viis liiget oma paljudes sooloprojektides täiesti arvestatavaid kontraargumente ühendades veenvalt Aafrika ja Ameerika musta muusika aspekte tiimidest sinna sisse, samamoodi häirimatult euroopalikke elemente. Eelpool kuuldud reegel. Samuti Lester povi, Tampetisti kirjutatud on võib-olla üks lihtsamaid näiteid kuhu muusikalistesse valdkondadesse ja millistesse kõladesse tämbritesse tekstuuri lisse ulatuv, vaat assamblee mitukümmend aastat kestnud looming. Pisut teistlaadse pildi grupi Percussion Eesti, need on mu e-kirjutatud teema 85. aasta heliplaadilt vööd täkkeid, siis oli artas samblik, kolmas tegutsemisaasta 10 tõepoolest algamas. Võiks arvata, et eikellegimaal on kuulajate hämmeldamiseks millegipärast segi aetud kaks Häädemuusikute väga erinevat muusikut, kel mõlemal perekonnanimeks põue üks neist valge, teine must mees, aga eelpool kuuldud tükike kirglikud kompeti soolot veri eest tõepoolest Lester põue näppude alt ja huulilt. Ja mängitud oli see tõesti tõesti David Bowie 93. aasta albumil Black divaid romaanis vaevatud David pööri küll perekonnanime järgi Lesteri plaadile mängima kutsus, tegemist oli pigem ikka alles mainega ja selle maine ja väga kõrge. Nii nagu Arto ansambli teisedki liikmed on mitmel puhul mänginud kaunistanud, vaadates situatsioonides stuudioisse väga kummaliste artistide plaatidel saate muusikuina, lisades küll sellesse, mida salvestatakse oma kordumatu momendi teinegi kord. Nii on mõned aarde samblaliikmed kaasa läinud kunagi Johni Laidoni ehk ansambli PL heliplaadil album, mis avaldati 86. aastal, ehkki Arto ansambli liikmete ning teistegi lase mängijate nimed mõnda aega tolle plaadi puhul saladuses, püsisid. Niisiis kõige selle peale võib öelda, et pop-popmuusika kui niisugune ei ole Aart ansamblile teps mitte vastunäidustatud ja selle liikmete poolt põlatud. Muidugi, tegemist on viie kaunikesti erineva isiksusega viiev muusikuga, kes ilmsesti mitte tingimata ühes suunas ja ühtesid rööpaid pidi ei mõtle alati. Ja kõige rohkem on võib-olla popmuusikamaastikel nii nagu popmuusikat mõistavad Anglo-eurooplased saaksid ja kõik teised valged inimesed kaasa löönud just nimelt trumpetistlasterbovi, kes eelpool kuuldut paras David puu iga koos mängis. Põhjal laagi, kommenteerides 90.-te aastate valguse, džässi ja räppi sulameid sulama järgmist, et, et igasugune ehk muusikalile hübriid vajab aretamiseks sama palju loomingulist energiat nagu mis tahes nii-öelda puhta stiili pala. Sellest ei piisa, kui jess improvisaator lihtsalt mängib väikesi variatsioone. Nad olid kirja saanud muusikaajakiri Marie 93. aasta juulikuus ning vaevalt aasta hiljem oli Lester põu ise ses improvisaator linna trumpetistina tegev laadses projektis ühes palas koos hiphopi trupiga põelitz ja toob ala on võetud, mis nüüd ka eetrisse läheb, kellelegi valt kogumikalbumilt krathot, kuul kui eestlastel, Ovi suudab rutiinist väikestest variatsioonides hiphopi foonil kõrvale hoida ja mida kaunimat teha võib. Niisiis kuule oma kuningliku kõrvaga kohe kuule. Mitmesugusest popmuusikast Arto sambla Chicago liikmete osalusel oleme pöördunud suhteliselt hõredalt kõlavasse Torupilliteadusse ja mitte ainult vastased, pasunad bass ja trummid, auto sambla šikaalalt vaid klaver, mida võib taustal vaikselt mängimas kuulda. Arto assamblee aga äärmiselt nendele lähedal seisvalt isikult ja omaette muusikaliselt rikku figuurilt Chicago 60.-test ja järgnevatestki aasta kümnenditest. Muhaamrich haamrassilt. Teda nimetatud meenutada samblast seoses mitmelgi põhjusel, sest kui Chicago kunstiansambel on omaette loominguline üksus on ta samas ka ilmselt kõige paremini tundma improvisatsiooniline kompositsiooniline rühmitus Chicago loominguliste muusikute ühendusest. Association. Seitsmenda kleiti ehk lühendina ei, SM on too suurel ühendus, mille lipukirjaga andjatena tuntakse kõige enam ka Chicago kunstiansamblid. Tollegratiiv muusikute ühenduse alusepanijaks ideoloogiks oli aastakümneid Richard Abrams keelega eelpool kuuldut Torupilliteaduse tekikeses Chicago kunstiansambel koos musitseeris Chicagosse, Homli ning afroameerika muusika omanäolisemate eripärasemate, introvisaatorite, loominguliste isiksuste muusikalistest, kohtumistest tal improvisatsioonilist muusika vallast toodetud ning nende ühisettevõtmiste salvestuste ilmudes ka teinekord samavõrd petetud. On leitud, et suured isiksused kokku saada maades ei anna tingimata äärmised tublid muusikalist tulemust. Kui tükikene torupilli teadustatav salulažikaagoya Morrison Abrams osalusel. Lühike näide sellest, kuidas afroameerika muusikalikandidaate omavahel kohtuvad ja kas nad leiavad või leia ühist keelt siis sootuks pikem. Ehkki ka ainult osaline väljavõte ühest teisest muusikalisest kohtumisest saab, ei kellelegi ma eetrisse tasapisi imbuma ja kohe-kohe varsti tegemist on heliplaadiga lauljas munk, mille akosson, Bloshika aga avaldas ühistööna koos poeedi, pianisti improvisaator, helilooja siis seal treileriga üheksandat aastate alguses ning tolle albumi väljaandjaks, kui ma olen küll oli suurfirmast talu. Sest et suurfirmadega ei ole tšikk augustiansamblil, nii nagu ka nende kaasaegsetel mõttekaaslastel Chicagost kui mujalt improvisatsioonilist muusikast Ameerikas tihtipeale tegemist, Nende kõigi head klappi olnud Isartozaloshikaago ühisplaadseselt treileriga aga järgmine pala, mis kujud vändast töötlust. Olles Monki igirohelisest džässiteemast Raul kliin näit on siiski Aalto assamblee üksikettevõtte nii-öelda, sest sessil treener klaverimängija nagu legendaarne munki olevat leidnud, et temal pole nii täiuslikule džässiteemale omalt poolt midagi juurde lisada. Ja selles järgnevas loos tema ei osale Artossavliviisikaga ei tee ka teps mitte seda, et ta mängib. Tuntud teevad. Nuut noodilt püüdlikult samamoodi järele nagu seda teemat tolle autori Launis Monki poolt mitmel puhul ette kantud. Antons saabline jälgib ikkagi mõtet, et nii nagu meistrid on ees mänginud, nii ei pea õpipoisid sellid tingimata järele tegema või nad peavad õppust võtma noh, ja tegema omamoodi mingis igihaljas Romiinaid Chicago kunstiansambli seades. Haardans sambla, Chicago ehk lihtsa ja kena ja kohase nimega Chicago kunstiansambel viisikale muusika põhiliselt kõlabki taas lõi kellelegi kuni selle tunni lõpuni veel ja millele kommentaariks jutu vahele Tiit Kuznetsov loonud lühendus, mille viisik on õigupoolest igaüks neist multipillimehed. Üks mängib oma põhiinstrumentidele lisaks mitmeid pisi Percussiooni pill ja see on olnud üks uuenduslikke aspekte kunagi siis, kui Chicago kunstnik kombel ning nende kaasaegsed kõik muud muusikud Chicagos, kes kuulusid kreatiin muusikute ühendusse Association Hansman kui õieti, mis esines hakkasid hälvima loominguliselt muid välja väljapääse otsima vabast improvisatsiooni freejazz-ist, mis tundus paljude jaoks olevat kuuendate aastate lõpupoole end juba ammendanudki. Niisiis äärmiselt mitmekesine pilli on Chicago kunstiansambli üks firmamärke, samamoodi nagu on seda äärmiselt teatraliseeritud ja omapärased muusikalised etendused mida on praktiliselt kõik nende kontserdid, mis on vürtsitatud absurdsete dialoogide, paroodiate, pantomiimi, tantsuajaloohõngulist, rööde maalingutega. Mis nüüd puutub selles mitmekesises pilliparki, mida nad selle mitmemõõtmelise etenduse sees, mida iga nende kontsert on ohtrasti tarvitavad, siis need süntesaatorihelid mis on pärit ühe saksofonistiga Charmanni näppude alt ei saanud valitud sugugi mitte juhuslikult siia ei kellelegi vaid, vaid ja järelikult ettekavatsetult annavad märku sellest, et kaheksakümnendatel aastatel ilmus Chicago kunstiansambli koosseisu pillikoosseisu elektroonikaseisusele moel, mida seal varem polnud olnud. Kunstiansambel oli tarvitanud ikkagi ohtralt erinevaid traditsioonilisi instrumente paljudesse erinevatesse muusika traditsioonidesse kuuluvaid instrumente nii nii Aafrika kui euroopalikke. Ja ega too süntesaatoriga ja mis jäi suhteliselt harvaks selliseks sünteetiliseks heliks. Chicago kunstiansamblites graafias ei leidnud ka kõigi kuulajate ja kriitikute poolt sugugi mitte sooja vastuvõtu. Armastan plaadiga, mis märkis kolmanda aastakümne algust sigakunstiansambli ajaloos. Tekkein, millelt üht tõhusat trummiansamblit sai eikellegimaal ennist kuulatud saate valgu poole. Ja sellega seoses võib öelda, et Chicago kunstiansamblid olen tihti leitud, et nende stuudiosalvestused pole teps mitte need kõige õigemad allikad, millest aimu saada kõigest sellest, milleks nad tegelikult loominguliselt ja just nimelt lavaliselt võimelised on. Hüva, võtame siis läheme aseaine sellele, mida kujutab endast Chicagost. Lihtsalt võtame kontsertalbumi, kastate aastate alguses salvestatud duubel. Buss, meil on meie järgmine valik ning sellelt kaks lõiku mis siis võib-olla lahendavad meile pisut rohkem seda atmosfääri, milline tekib Chicago kunstiansambli viisiku äärmiselt värvikatele lavaesinemistele. Aeg-ajalt vaibub ja aeg-ajalt jälle kirge ja energiat kasvatav trummiorkester koos väikeste ülespillidega. Võib-olla andis pisut parema helipildi sellest, missugune atmosfäär levib, valitseb ja lummab kuulajaid. Artons sambloosid Kaago lavaesinemiste puhul. See poolne vaim ja hing arvatavasti ei jäänud ka sellel kontsertplaadivõttel päris varjataks. Chicago kunstiansambel, mis oma esinemised taaseikellegimaal mõne minuti pärast kokku sõlmib olnud ilmsesti üks olulisi loomingulisi jõude sellel muusikal mandril, kus kompositsiooni improvisatsiooni On. Nii nagu neid kahte aeg-ajalt kiputakse liigagi lahutama on kaunis kenasti kokku saanud ja tihedasti sagedasti ja suurepäraste tulemustega. Teisalt leitakse küll Chicago kunstiansambel kuuendate keskel kokku tulnud esmalt nelik, seejärel viisikgrupp, mis siis 90.-te aastate keskpaiku taas neli nelikuks taandus. Ja taandati ei ole teps mitte enam niivõrd terava vaimuga loominguline löögirühm, nagu nad seda varasemalt on olnud. Et nendegi esinemistesse, mis on üha harvemaks jäänud ja salvestustesse, mis samuti enam sama tihedasti ilmu laagi. Sellel ajal, kui Chicago kunstiansambel loomingulised eksiilis veetis poolteist aastat Euroopas selliseidkümnendate aastate alguses kujundati lõpus tuleta kõigile sellele siiski vististi õiguse väita selle kellelegi, ma saate lõpus nii kunstiansambli koos ettevõtmiste kui järjest sagedasemat ja mitmekülgsemalt. Sooloprojektide puhul, mida ansambli liikmed üksinda või mõne liikmelistes kombinatsioonides läbi viivad on ikkagi tihtipeale tunda olulised vihjed sellele, et tõkkepuud ja piiritsoonid muusikas ei ole mitte midagi objektiivset, vaid pigem eksisteerivad nad meis, kuulaja ees selle tõdemusega ja kunstiansambli kauni palaga mõtiskledes meistrist saab ta ei kellelegi ma varsti otsa, mina, lindid, kus need. Me oleme taas eetris teistsuguse muusikaga, küll nädala pärast siinsamas kuulmiseni.