Tere kõigile, no inimene on selles suhtes huvitavalt kokku pandud, et ta aeg-ajalt ikka meenutab vanu aegu ja mõnel puhul lausa igatseb neid taga. Või siis jälle tänab jumalat, et need möödas on ja kolmanda variandina võtab ta minevikku õpetliku kogemusena, kus kindlasti ka parasjagu huumorit omal kohal on. Aga meie, võib-olla täna esindamegi seda kolmandat varianti, et see mõistukõne nüüd lõppeks, siis olgu öeldud, et tänane saade tuleb nõukaaegsetest kommetest, rituaalidest ja uskumustest osaliselt, muide ka vastu tulles kuulajate soovile. Stuudios on Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Marju, kas sul ei tundu, et Vene ajal oli anekdoote rohkem ja Nad olid naljakamad ilmselt tänu juba sellistele eriti koloriidsetele valitsejatele, kes olid ju lõpuks inspiratsiooniallikaks, aga eks neid põhjusi oli veelgi või. Tere siis ka minu poolt ja see on üldiselt tunnuslik, et mida nii-öelda autoritaarse maad on režiimid, seda rohkem püütakse mõistukõnes ja ka siis anekdootide või muude pilalugude kaudu kuidagi nii-öelda kas süsteemi kritiseerida, tema üle nalja heita ja see kahtlemata Ta suurendab inimeste leidlikkust, ma olen täheldanud näiteks, et praegu ajalehesabades ilmuvad anekdoodid on paljuski ka nõukogude aegsete anekdootide variatsioonid, kus riigimeeste nimed on asendunud või, või nad on kohandatud nüüdisajale natukene sobivamaks ja noh, eks ta naljakas ikka oli see vani tegelikult ju mingil määral ka inimeste loovus ja niisuguse sõnamänguoskuse proovile, et kes suudab tabavamalt mingisugust absurdset situatsiooni kirjeldada või luua mingisuguseid absurdseid seoseid. Ja teisalt muidugi, mida on ka põnev olnud jälgida, kui keegi mäletab, siis üheksakümnendatel rahvaluule arhiivi poolt anti välja koolipärimuse raames kogutud lastepärimus, mis sisaldas väga palju ka nõukaaegseid, selliseid etnilisi nalju, kus teatud nõukogude aegse elulaadi või, või totrus EV-režiimi lolluse sümboliks oli üks või teine rahvas, on me kõik teame näiteks Janet toote absurdi anekdoote, mis siis pidid meid lõbustama ja see tekitas nüüd tänapäevapoliitiliselt korrektses ühiskonnas arusaamatust, et kas sellised teiste rahvaste üle tehtavad naljad on üldse sündsaid ja kas neid nii-öelda siis nõukogude aegseid koolinalju tohib koolikirjandustundides folkloori vallaska üldse käsi, seda. Nii, et see suhtumine nõukogudeaegsesse huumoris on kaksipidi, et üks pool on selline pehme, mis peegeldab seda ajastut läbi huumoriprisma näiteks selles telesarjas Eesti NSV, mida niimoodi nooremad põlved ka huviga vaatavad ja mida neile tuleb tõlkida. Ja teine pool on siis tõepoolest see, et kas ja kuidas me tegelikult nagu tänapäeva ühiskonnas selle aja nalju ja huumorit käsitleme. Et selleks, et nendest naljadest aru saada, peab põhjalikult tundma ka seda konteksti ja kahtlemata noorematel põlvedel on seda raske mõista ja kogeda. Selge on see, et anekdoote on ka tänaste valitsejate kohta küll ja veel, aga noh, nemad vähemalt teevad näo, et neile need väga meeldivad ja tehke, aga nalja ja prodeerige nii kui jaksate. Aga muidugi mis puudutab tooted, millest nii mõningaid ei tohtinud omal ajal liiga kõva häälega rääkida, siis märksa tõsisem oli, eks ole, nõndanimetatud keelatud kirjandus nõuka rajale, mis siis levis käest kätte, see oli ka komme, see oli traditsioon teatavates ringkondades seda käest kätte levitada, ise paljundada ja nõnda edasi ja inimesed, kes sellega vahele jäid, nendel läks üsna habras. Absoluutselt sellega nõus, et kasutati selleks kirjutusmasinaid, sinna pandi vahel, eks ole, selline õhukene kopeerpaber, mis lubas tehasel viis kuni seitse koopiat, sellel ajal see kopeerimine nii väga lihtne ei olnud ja eks see keelatud kirjanduse diapasoon oli ju ka väga lai, oli seotud siis ilukirjandusega, aga samas ka filosoofia ühiskonnateaduste poliitikaga ja nagu ikka, nagu me nii-öelda siin lähiminevikust täheldasime, et et kui midagi keelata tahaks ära või mille kohta, mis on nii-öelda ebasoovitav ühiskonnas, siis selle järgi tekib kõrgendatud nõudlus, on see siis nõukaaeg või, või siis meie nii-öelda lähiaegadel kultuuririndel toimunud niisugused väikesed vapustused seoses Barbara kartlandi, raamatute ja paljude teiste teoste väljaannetega. Kui nüüd punavõimukommetes rituaalides põhjalikumalt süveneda, siis alustaks ehk kalendri tähtpäevadest. Kalendrist võib alati alustada, sellepärast et nagu öeldud, üks salmikene oli, mida ma oma kooliõpikust mäletan, seitsmes päev novembris on punane kalendris ilmselt tänapäeva noortele, jah, jääb natuke võõraks, olid need esimese mai ja siis oktoobrirevolutsiooni tähtpäevale või nagu siis piltlikult öeldes Aurora paugu suurel aastapäevale pühendatud rongkäigud Lätis alates viiendast klassist, koolilapsed olid siis kohustatud ka nendes osalema, siis ma mäletan viiendas klassis oma esimest, see oli siis novembrirongkäik, kus oli kohutavalt külm ja sellel ajal ma käisin põhikoolis või noh, nii-öelda siis käisin Valgas ja kuna seal oli jagatud see niimoodi, et siis ükskord oli siis nii-öelda Eesti Valga poole peal reeglina siis see nõndanimetatud oktoobri paraad neil on, eks ole, uue vana kalendri vahemiks oktoobripühi tähistatakse novembris ja mai paraad oli siis vastavalt Läti poole peal ja noh, mida see laps tajus, laps ta just seda, et ta niimoodi hullusti külme, kas noh, võib-olla mõned olid õnnelikud, kui sellest sündmusest tehti pilti ja pilt trükiti lehes ära ja ja võib-olla mõni laps oli ka õnnelik, kui ta sai mõne vidina näiteks õhupalli või mingi loosungi Pi pihku, et oli ka mingisugune funktsioon, aga mis selle asja juures oli natuke kurb, oli see, et nautis koolivormimütside kandmist ja ja paraku nii mõnelgi korral oli äraütlemata külm ja eks see seostub hilisema ajaga ka seda, et need soojad joogid olid juba täiskasvanu peast kaasa võetud ja, ja kui ma hilisemast ajast mäletan, siis reeglina jälgib ikkagi, et ka täiskasvanud käiks, osaleks ette nähtud ka teatud mingisugused sellised hüved, et alates siis pudelist viinast ja lõpetades jumal teab millega. Ja kui ma nüüd järgi mõtlema hakkan, siis vist minu üks jah, mul vanem poeg vist titena käis ühe tegi kohustuslikus korras kaasa estele kohutavalt pettunud, et kas see oligi kogu see rongkäik, kui sai, siis nagu nii-öelda läbi linna marssida, aga üldjuhul jah, kippus olema siis nendel päevadel, et poodides anti mingisugust paremat nänni ja, ja üldiselt noh, nagu ikkagi väga kontrolliti ja jälgiti, et inimesed osa võtaks sellest sellest üritusest. See poes anti paremat nänni, see viis mu mõtted kohe suurepäraste valimiste juurde, siis olid ju ka puhvetid valimisjaoskondades ja seal sai ka sellist asja, mida võib-olla enne mõni olnud uneski näinud. Absoluutselt tähendab, mul oli, kui ma jälle tuletan niimoodi oma isiklikke kogemusi vahetanud, siis mul oli, kool oli täpselt üle tee ja see oli väga kasulik oli niimoodi hommikul kell kuus voodist välja ronida, tuua ära, jäädi lapsel apelsinide endale läits suitsuvorsti ja magada niimoodi rõõmsalt edasi, et hea kraam, eriti siin nõukogude aja lõpul, Brežnevi ajal, kui juba toidupoodide letid olid suhteliselt kurat. Kahtlemata oli üks motiiv, aga samas räägid näiteks rituaalidest, siis esimene valimispäev oli nõukogude aegsetele noortele väga pidulik, anti sulle lilled, kena ja veel midagi ulatati, et noh, tänapäeval ma isegi ei tea, kas esimest valimist, ühesõnaga saab täiskasvanuks, et on seda võimalust teha elektrooniliselt, sa ei pea nagu füüsiliselt kohale minema ja mida iganes, et kahtlemata sellist ühiskondlikust elust osa võtta, seda siis üritati minu arvates väga mitmel moel niimoodi premeerida ja meelitada, et tulge ikka ja tehke. Kui me läheme rongkäigu juurde tagasi, siis no esimene mai oli selles mõttes natuke leebem, et ikkagi päike paistis ja oli kevad ja siis oli palju lõbusam. Mida või kuidas kunagi jah, tähendab no nii ja naa olnud, et on olnud väga külmi mai hommikuid, aga on olnud ka näiteks niisuguseid, mis oli siis 87. aasta mai, kui olid need suured fosforiidikaevanduste vastased meeleavaldused ja siis oli tõepoolest äraütlemata palav, see rongkäik on mul erinevatel põhjustel jäänud niimoodi meelde just nimelt sellepärast, et ilm oli väga palav ja loomulikult ka see oli juba selline nii-öelda ülemineku aeg, kus siis avaldati meelt nii-öelda selle vastu, mis siis väidetavalt Moskvast olla öeldud fosforiidikaevanduste asjus, et eestlinodo poodi Balsi jaama Is Pärnu taa etava Kohtla-Järve, et ühesõnaga, et kui vaja, siis teeme siia ühe äraütlemata suure augu ja kaevandame siit kõik asjad välja. Et sageli siin nõukogude aja lõpus need rongkäigud kandsid sootuks teistsugust ideoloogilist sõnumit siis juba otse või varjatud kujul ka. Teadupärast on volbriöö ju vastu esimest maid, et kas sul on mingeid juhtumeid meeles, kus volbriööpidustused hakkasid nagu segunema ausa töörahvademonstratsioonidega või midagi sees. Jah, no tegelikult esimese maiga on jah niimoodi vot siis siirdeperiood, eks ole, nõukogude ühiskonnast vabasse Eestisse tagasi, et see kujunes ka teatud mõttes selliste kujundikeeletarvituse abil, et noh, me teame, eks ole, mis, mis esimesel mail või ühesõnaga, kuid mida see tähendab Helsingis või keegi on juhtunud seal olema, et seal omaette omaette nähtus, kultuurinähtuse fenomen igast otsast, aga, aga kõigepealt esimest maid hakati nimetama ka nii mitmelgi pool kevadpühaks, mis sisuliselt on selline teatud peet, nimetus oli ju ka lihavõttepühade puhul kasutada näitusel ja kui me läheme tagasi nende nii-öelda pidulike rongkäikude juurde, kus siis kanti ka lugupeetud noh, niivõrd-kuivõrd, eks ole, et lugupeetud öelda, aga vähemalt ideoloogiliselt lugupeetud poliitiliste liidrite nii-öelda päid pulga otsas, et, et see võiks, see meenutab natukene siis meile õigeusu kirikus tuttavaid kõikvõimalike ristikäike, kus teatud kindlatel, eks ole, tähtpäevadel austati siis religioosseid pühakuid, aga nüüd siis kraamiti lagedale nii-öelda ilmalikud pühakud või punased pühakud ja nendega siis punastel tähtpäevadel jalutate nii-öelda tähtsate kohtade eest läbi sest siis ühesõnaga näidata kogu maailmale ja tõenäoliselt ka iseendale tõestada, et see ühiskond on jätkusuutlik ja volbriöö, kui tudengid traditsiooniline püha, siis jah, Eestis ka nii-öelda äratati latentsest seisust ellu taasiseseisvumise käigus ja järgselt ja kahtlemata on populaarsust võitnud, noh, mul on küll tunne, et tegelikult ikkagi tõelist volbriööd saab kogeda tatart, et siin võib-olla Tallinnas, kus niisugused klassikalised euroopa juurtega tudengitraditsioonid on võib-olla natuke hilisemad, ei ole nii põlised, et siin vähemalt algul mulle tundus küll, et ta on rohkem selline lihtsalt napsivõtmise väljaelamise püha, aga võib-olla ma teen ka liiga. Ahjaa, ja näiteks töörahva püha üks traditsioon, mis tavaliselt maakohtades oli ja mida ma niimoodi ise oma lapsepõlvest hästi mäleta, et maakohtades ju rongkäik ei olnud ega mingeid muid selliseid suuraktsioone, võib-olla kui mitte laps sinna ei ulatunud, et võib-olla majandites kolhoosidest sovhoosidest korraldati pidusid, aga sinna lapsi sattunud, aga üks niisugune traditsioon vastu esimest maid on mul küll meeles ja see oli siis nii-öelda, kuidas küla kõik mehed pandi rakkesse ja vastu kevadet tuli tühjaks teha kuivkäimla ja see oli siis külas tõsiseltvõetav Ta nii-öelda töörahva püha ja seda tehti ja see oli nagu aamen kirikus. Et, et see töö tuleb ära teha ja see on mul alati kuidagi meeles, et õhtuhämaruses mehed hakkasid siis talitama ja sellele järgnes siis ka väikene söömala, tähendab saun, siis pärast seda söödi, võeti natuke napsi, öeldi, et nüüd on töörahva püha tähistatud, et ühesõnaga käimlad on tühjaks veetud. See viib mõtted laupäevakutel ja no see oli tohutu traditsioon koos oma kaasaskäivate rituaalidega. No absoluutselt kõik me mäletame, eks ole, ja teame ilmselt seda anekdooti, kus seltsimees Vladimir Iljitš Leninit kujutatakse siis palgina, siis ta niimoodi palka õlal tassib, teeb füüsilist tööd, eks ole, lisaks vaimsele tööle suudab ka füüsiliselt olla aktsioonis, et kus on jäänud tema täispuhutav palk rääkimata muudest venekeelsetest ja teistsugustest seda tegevust siis Pilavates anekdootides, aga mõte muidugi iseenesest algupäraselt oli ülimalt õilis. Haara, eks ole niisugune kevadine suurpuhastus ja ma arvan, et, et et, et mida, mida nii-öelda räpasemad argipäeval olemist rohkem tulebki laupäeval koristada noh, tänapäeva või praegu, kui me vaatame, ma ei tea, kas ma üldse julgeid niisugusi üldistusega välja tulla, aga samas nii-öelda noh, kasvõi seesama meie teeme ära ära. Ma just mõtlesin, on sisuliselt nagu tegelikult kannab nagu seda iseenesest head ideed, mis nõukogude ajal oli lihtsalt rüütatud teistsugusesse ideoloogilist paberisse, kuigi sisu iseenesest ju oli päris tõsiseltvõetav. Ja samuti noh, näiteks, mis siin ühistutes ja, ja ka mitmel pool mujal on ka ikkagi kombeks, et kevadel, kui siis nii-öelda kogu sodi on lume alt välja sulanud, et tehakse korda pargid tehakse korda oma majapidamised, viiakse siis ülejäänud või, või mittevajalik, kola sorteeritakse, viiakse sinna, kuhu vaja, et iseenesest on see natuke selline nagu ka traditsiooniline tegevus. Et kaks korda aastas on ikka suurpuhastuse majapidamistes tehtud, et, et see on vastu kevadet ja vastu jõulusid. Jah, aga nii mõnedki iseenesest täitsa väärt ettevõtmised said vene ajal nii või teisiti mingi karikatuursem maigu juurde. Küllap paljud hea sisuga aisad tegi just naeruväärseks üle õlitamine, et kõikvõimalikud rahvakunstiansamblid külagapellideta, et kühveldati kohale ja noh, ühesõnaga et see kõik võttis sellise natukene muigama paneva hoiaku, iroonilise hoiaku niimoodi kõrvalt vaadates ka siis, kui tegelikult asja sisu iseenesest võib-olla kõige halvem ei olnudki. Ja ometi tundusime meie siin Eestimaal ida poolt tulijatele kargematena iroonilisematena läänelikumatena ja nii edasi ja nii edasi ja meie poole vaadati igatsuses. Aga noh, kindlasti jah, kui me vaatame, kas või näiteks sedagi, et kui tänapäeval koolivorm on pigem nagu kooli sümbol, siis näiteks üks selline, mille poole igatsust ega vaadati ja mida ma olen ka kuulnud oma kolleegidelt, endise nõukogude liidu territooriumilt oli meie väga moodne koolivorm, näit. Koolivormi kandmine oli kohustuslik, tähendab, see oli väga, rangelt reglementeeritud, aga samas Eesti tüdrukud olid Nõukogude liidus esimesed, kelle koolivormi komplekti kuulusid ka pikad viigipüksid. No hea küll, hea küll, eks ole, see materjal oli nagu ta oli või kaunis ruuduline seelik, mida imetleti, mida arvati, et see on nagu nii-öelda argipäeval kandmiseks ja võib-olla mis tüsedamad tüdrukute selga väga ei sobinudki, aga need oli moodne koolivorm ja vaieldamatult me olime samme ees euroopalikud ja moodsamad, võrreldes siis nende vene laste koolivormiga lahku kirjutatud vene laste, kus siis tõepoolest noh, sealt on need anekdoodid, eks ole, tutid olid nii tugevad ja suured lastel pea külge seotud, et lapsel oli niimoodi püsiv naeratus näos kogu aeg, eks ole, ja villased kleidid ja põlled ja kõik muu selline. Jah, ja selleaegsetel vene tippnäitlejatel oli traditsiooniks tulla igal suvel puhkama Pärnusse või Haapsallu või näiteks Tallinnas virus veeta üks nädal hotellist väljumata, see oli nende jaoks glamuurse elu tipp. No loomulikult nad rändasid ka mujal, aga nii-öelda tollase nõukogude liidu taustal oli see glamuuri. Absoluutselt, ja noh, kas või näiteks see samagi ütlemine, et noh, et mis linn on Elva või kus asub elluvad, kui ma nüüd eesti keelde tõlgiks, siis Elva on fantastiline suvituskoht väikese linna Tartu lähedal. Ja kahtlemata tähendab eesti oma kultuursusega oli kahtlemata ta selline atraktiivne. Mul on meeles üks lugu, ma täpselt ei oska teda nüüd dateerida, aga väidetavalt oli Aasia riikidest ma ei mäleta, kas need olid viht, leiad, olid palunud Eestist asüüli, sest nad olid arvanud, et nad ongi sattunud päris välismaale, et selliseid seiku tähendab Nathan folklariseerunud kahtlemata, aga ma käisin ise välitöödel sellel ajal ka Nõukogude liidu piires ja siis paljudelgi puhkudel taheti teada, et kas on meil ka oma raha, et ei saa ju ometi olla. Meil ka kehtib nõukogude rubla, et mitmed sellised huvitavad folkloor, sed nii-öelda argiarvamused või kusagilt alguse saanud lood olid ka väga ja väga levinud. Mul meenub ka läbi udu mingi anekdoot, et poest näiteks Tallinn Sovetski Sojuz läheb välja. No enamvähem jah, küllap ühesõnaga ka see meie eneseteadvus natukene Torgutesse hästi eestlasele ka põhimõtteliselt sobib, et eestlane tahab ikka olla noh, absoluutselt kõiges teistest märkimisväärselt parem, mis on juudid olevat iseenesest. Ja ei. Targuta. Ei veel rääkida. Ta võib aruka Jabeegele Kääri varruka jaka. Tänane saade on nõukaaegsetest, kommetest ja rituaalidest, stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Kui enne meenutasime pisut seitsmendat novembrit ja sinna sekka ka mõistagi esimest maid, siis räägiks natuke keelatud pühadest ja tavadest vene ajal ja kuidas nende tähistamine ja nende tavade läbiviimine ikkagi kõige kiuste toimub. Jah, minu arvates, kui nõukogude lähiminevikust rääkida, siis hästi müütiline aeg ongi jõulud, et ühesõnaga nii-öelda salaja kardinate taga jõulude tähistamisest on minu arvates saanud nagu selline nõukogude aja keelatud pühade kristlike pühade teatud mõttes sümbol. Noh, kui nüüd siin edasi fantaseerida, et minu arvates äratakse just tähelepanu, et kogu linn on välja surnud kõikidel korteritel on mingisugusel teatel päevalt kardinad ees, et, et siis tõenäoliselt see võiks nagu niimoodi teritada valvsust, aga pidasid ise ka, aga tellita pidasid ise ka ja, ja teisalt eks ole, mingisuguse kujundiga tähendab, selle süsteemi absurdsus ju edasi anda saab, mida ma ise hästi mäletada. Ta on või oma lapsepõlvest on munade värvimine just nimelt vanad vanad inimesed oma vanaema teadis täpselt, oskas välja arvutada, millal on liha ja oli siis ka neid vanu inimesi, kellel oli veel eesti ajast pärit seda nii-öelda ehtsat munalakid, see oli ajaproovile ja selle alaproovil ilmselt vastu pidanud ja, ja ma mäletan, mingit punast munalakki oli, oli ka täitsa meil endal kodus olemas, kuidas ta sinna säilinud oli või kuidas teda saada oli, enam ei mäleta, tegelikult selgelt, aga just see oli minu jaoks hästi huvitav, et vanaema teadis ja teine püha oli siis vaimulik kalmistupäev. Ühesõnaga, olitsis ilmalikud kalmistupäevad, mida ametlikult reklaamiti ja kuhu kutsuti, kus käidi vähe, aga oli siis kalmistupäev, mida siis tähistati tiriklikult ja milline teave levis nagu suust suhu, et hoolimata sellest, et nii-öelda tänapäevaseid kommunikatsioonivahendeid ei olnud osati arvutada, Ta ta ja, ja ühesõnaga see just liikuvate pühade, et samamoodi ka näiteks suvistepühad, kus noh, Lõuna-Eestis vähemalt on olnud traditsioon ikkagi Gazett tuppa tuua ja teha paremat toitu, et seda teati, et seda ei olnud kusagil kalendris märgitud ja need pühad elasid nõukogude aja üle ja mulle nagu tundus isegi, et nii-öelda lihavõtte tele ja suviste pühadele, et nendele nii väga isegi tähelepanu ei pööratud, et just nagu see rõhutatud tähelepanu oli, pigem aastavahetus ja jõulud ja samas noh, ma tean ka tuttavaid setusid, kes samuti tähistasid niinimetatud siis nii-öelda vana kalendri järgi jõule, eks ole, hiljem noh, nii nagu, nagu peabki tähistama ja kuusk viidi ikkagi välja jaanuari pooles ja kuusesaamine iseenesest, ega minuga päris täpselt ei tea, aga selliseid väga kuusemüügipunktid linnadest tulid alles hiljem ja ka väljaku kuused ja kaunistati pärast jõule, kuigi samas mul on tegelikult omaenda lapsepõlvest meeles küll üks selline kujund, mis minu arvates kogu seda nõukogude ajasüsteemi absurdsus seoses nii-öelda aastavahetuse jõulude tähistamisega illustreerib kõige paremini Läti Valga poole peal, seal kiriku juures oli haubits ja siis kui aastavahetuspühad olid, siis seda haubitsad ümbritsesid vineerist välja lõigatud lustakad, loomakujud, mille ümber lapsed karglesid. Jõulukuusk oli ka seal ja minu arvates oli see kole ja ma kartsin seda ja minu ei olnud minu jaoks olnud selles midagi lõbusat, naljakat, aga kui, kui läti tuli sugulastele külla minna, siis ma nagu alati kartsin, sellepärast et kui seal karu ja jänesekõrvade vahelt vaatab välja haubitsa toru, siis oli see minu arvates hirmus, sest noh, kogu seda nõukogude aegset lapsepõlve, mida ma mäleta, Ta imestasid neist väikelinnu, need tsiviilkaitse bussidenid, viled ja vähemalt minu põlvkonna lapsed. Me kartsime, sest teles tuli ainult ja ainult tuli nii-öelda vabal hetkel sõjafilme, sõjahirm oli küllaltki suur ja see oli kusagil alateadvuses peidus, et seda sai nagu kardetud ja siis, kui nagu üritati nii-öelda siis relvi rekoreerida teatud kindlatel pühadel mingi muuga, siis minu arvates noh, tagantjärgi mõeldes, et see sümbolite vastukäivus või, või absurdsus siin ei olegi nagu päris õiget sõna, et minu arvates noh, see ongi nagu selle ühiskonna niisugune. Sest nagu selline võtmearusaamine No selge on see, et ikkagi neid keelatud pühi tähistati, kus rohkem, kus vähem inimeste leidlikkus ja oskus seda varjatult teha oli uskumatult suur. Nii-öelda näitliku elu kõrval käis loomulikult paralleelne ja teine elu, aga kui sa siin mainisid suvistepühi, siis jah, selline vastand. Suvist pühadele oli siis nõukogude võimul välja pakkuda noorte suvepäevad, eks ole, mul on siin on käes selline uhke roheliste kaantega noorte suvepäevade tunnistus, kus muuhulgas on selline tore lause, et seepärast ole alati ja kõiges vääriliseks revolutsiooni võitlusi. Töötraditsioonide jätkaja. Ja selle peale tulenenud Nõukogude hümnid tõusevad püsti ja plaatsetavad jää. Ilusti punases kirjas, nagu sa näed, on siin pini joru kirjutatud, aga noh, küllap siis olenevalt nende suvepäevade korraldajate jällegi leidlikkusest, võisid need suve päevadki olla nii ja naa. No vaat siin ongi jälle see teema, millest on ka vähe räägitud, eks ole, see nõukogude aegsed kombetalitused, mis pärast sõda kuuekümnendatel ja just eriti seitsmekümnendatel, kui asutati, siis tavandi praod, kus hakati spetsiaalselt nii-öelda tavandite rituaalide läbiviijaid koolitama, see mõjutas perekombestikku kõige laiemas laastus ja just eriti nagu pere või inimese elukaarel tähistatavaid sündmusi, mis olid varasemal ajal olnud valdavalt, eks ole, kiriku organiseerida, ütleme lapse ristimine, kus kiriklik laulatus, tus, leer, eks ole, kui täiskasvanuks tunnistamine, vot neid noorte suvepäevi hakati nimetama nii-öelda võsa leeriks ja ühesõnaga pärast sõda, kui majandusnatukene noh, stabiliseerus, siis hakati püüdma leida või ühesõnaga, võimalikult siis töötada välja uusi nõukogude aegseid tavandeid ja noh, lisaks näiteks noorte suvepäevadele, nagu öeldud, mine hakati siis rahvasuus nimetama võsa leeriks. Muuseas ka noorte suvepäevadel õpetajad käisid rongkäigus läbi linna üldse selliste rongkäikude pidamine või rongkäikude kaudu millegi nii-öelda pead andmine avalikkusele oli nõukogude ühiskonnale tunnuslik, et kui siin alati ühe või teise kombe kohta tänapäeval on kombeks öelda, et oh, see on kas vene või nõukogude komme, siis mõndagi paraadi silmates ma niimoodi aeg-ajalt muiga need, miks, nagu sellisel puhul ei öelda, et ühesõnaga selline paraadide või, või rongkäikude kaudu väljaelamine oli ka väga tunnuslik, ma toon üldse ühiskondade laiemalt ka tunnuslikega nõukogude ühiskonnale, iseäranis. Jah, ja oli ka kindlasti paraade, võib olla seegi kaasa arvatud, mida siis tollased võimuesindajad siiski pisukese värinaga hinges jälgisid. Ei noh, eks ikka jah, sellepärast et alati võis improvisatsioon väljuda kontrolli alt ja vaata nendele noorte suvepäevadele lisaks tahtsin öelda veel näiteks sedagi, et 62. aastal siis kogu toonases Nõukogude liidus toimusid ka esimesed lasteaialastele mõeldud kevadpäevad, et see pidi olema siis pidupäevaks sirguva lapsi elus, kes hakkab esimeseks iseseisvaks eluks tiibu sirutama. Et noh, selle vastandiks või selle jätkuks on siis tänapäeval väga luksuslikud peetavad lasteaia lõpupäeva näiteks nagu seda tasuta haridus ja siis haridusteel ette tulevaid sündmusi tähistati väga ja väga pidulikult, eks ole, tuletame meelde aabitsapäev ja näiteks abiturientide 100 päeva ball, mis on tegelikult ka läbi kirjanduse ja minu meelest ka tänapäeval tähistatakse päris kena sündmus ja noh, mõnes mõttes on minu jaoks on nagu selline või noh, mis oli, meie ajal oli väga tore tore sündmus tegelikult ja, ja ma tean, et vähemalt seda ka tähistatakse, et tõepoolest, et gümnaasiumiaeg hakkab nagu läbi saama, aga mitmeid muid, näiteks aabitsapidu ja tänapäeval aabitsapidu on ainult maakohtades koolides veel tundub, et populaarne Kui paljud neist osaliselt ka päris kenadest asjadest, mis sa nimetasid, võis olla ainult meie oma kohalik väljamõeldis, vöölise raudne värk, et kui miskit tuli, siis oli see üleliiduline. Ma julgeks kombestiku kohas küll niimoodi väita ja kui ma vaatan meie nii-öelda kombestikku selliste rituaalide kujunemise lugu, siis väga paljuski näiteks pulmade puhul ja mitmed ja teiste puhul on siis ka nii-öelda tavanditöötajaid sisse põiminud kas varasemast rahvatraditsioonist pärit elemente, mida siis püüti mugandada, sellepärast et ka näiteks mitmedki nõukogulikult kombetalitused, mida nii-öelda teoreetilised püüti juurutada, sisuliselt ikkagi juurdunud, et rahvas ei võtnud neid omaks ja see käib matuste kohta iseäranis aga samas ka näiteks pulmade pidamise kohal näiteks nõukogude aegsete pulmade, tavanditöötajate kriitika pälvisid äiad-ämmad ehk võistlused, kus siis äiad-ämmad pandi väga erineval viisil proovile, siis arvati, et noh, et see oleks nagu nii-öelda vanemaealiste inimeste selline nöökimine või isegi mõni mine aga, aga samas nagu püüti leida sellist noh, meile omast momenti, mida siis kallati siis üle selle nõukogude aegse kastmega, et ma julgeks küll seda öelda, et, et oli üle üleliidulised, olid ikkagi minu arvates armee aastapäeva tähistamine, vot sealt tuli see meeste ja naistepäev, mida juba tegelikult tähistati lasteaias vähemalt absoluutselt lapsed, kaardid alles meeste ja naistepäevad, kus siis oli, ma mäletan seda, kuidas oma koolipõlvest, kuidas me tähistasime poiste ple, kinkisime, mingid siuksed, naljakad plastmassist haamer, millega sainile pähe taguda ja nemad kinkisid meile vastu tütarlapsest naiseks või mingi niukse niukse raamatu, et see oli nagu tegelikult ka selliste pool pilakinkide tegemine, aga see jah, taandus lasteaeda juba, kus tähistati neid neid päevi. Ja no selge on see, et igal liiduvabariigil lubatiga armulikult natuke vastavalt oma rahvusliku koloriidiga mingeid sisu ja segada Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik Jevad, eks ole, miks nagu naistepäev ja mis nii-öelda ka sellisel siirdeperioodil tegelikult ju taandused seda peeti nii-öelda kas, kas häbistavaks tähistada või mis on taaskord noh, elujõudu hakanud koguma, et siin oli see vastandus ka emadepäeva naistepäev, emadepäev kui üks paljudest nii-öelda keelatud pühadest, mida siis ka noh, peredes, kus seda tähistati peresid, kus sellest nagu mitte midagi ei teatud ja siis, kui hakati taasiseseisvudes emadepäeva tähistama, siis nii-öelda töötavad ja rügavad naised jäid tähelepanuta, aga neid on täheldatav, et noh, töökohtades ja mitmel pool mujal seda tähistatakse jälle. Aga selline märksõna nagu tudengite ja töökollektiivide kolhoosisaatmine sügisel oja, eks ole, silt ukse peal seos linafront, ainult ilmselt arstid, arstitudengid ja muusikud olid need, kes pääsesid või pole ka kindel. Jah, tähendab samasse kolhoosis käimine, eks ta oli jah, nii et üks võimalus oma kursusekaaslastega tutvuda, aga see abitöötamine või nii-öelda majandite abistamine töökollektiivides minu arvates, sest noh, oli nagu nagu 70.-test 80.-test, kui ma ise mäletan, kuidagi väga iseloomulik ja siinkohal ma tahakski nagu tuletada meelde Sulev Nõmmiku või kaude tsiteerida tema Kärna Ärnit, kes ütles, et ja ma saan aru küll, et inimene on loodud Toysi abistama, aga ma tahaks teada, mis jaoks need teised. Et, et ühesõnaga, et tuli nagu ära teha ka ka nende töö ja, ja võib-olla ka rõhutada seda, et siis nii-öelda intelligendid ei tunneks ennast nagu võib-olla liiga valge Krajalistena, et vaat ma vaatasin, just hiljuti näitas teles kordas jälle every sõud, et et sealt on ka käibele läinud see fraas, et need, kes pidevalt ületavad päeva norm, on ka juurvilja lattu sõites esireas, et sinu sellist erialast kompetentsi mingil määral ikkagi nagu minu arvates kergelt nagu alandada, et mitte, et ma oleks füüsilise töö vastu vorm, kuidas seda tehti, et see võttis sellised huvitavad mõõtmed või andis sellise huvitava dimensiooni. Aga kolhoosipõllul. Või juurviljalaos külmetamise vas toitusid soojad joogid soojad, nii otseses kui ülekantud mõttes. See viib mõtted unustamatu kuiva seaduse ajale. No kuidas võis üks tõsine eesti pulm või juubel ilma viinata peetud saada? Pulmade juubelitega oli veel, kuidas oli, aga just nimelt matustega matuste juurde on ikka käinud mõõdukas alkoholi tarbimine ja ma olen sellest isegi natuke kirjutanud, et kuidas siis alkoholi pakkuda, tähendab, avalikes toitlustusasutustes alkoholi tohtinud laua peal olla, kuidas, kes mäletavad, olid sellised kuradi ees mitte ainult, tähendab, see oli siis kelluke ja marjajook ja lastele siis öeldi, et ühesõnaga, et see, mis seal limonaadipudelis on, et see ei ole mitte limonaad, eks ole, vaid see on siis mingisugune punane, kas siis kodus valmistatud mingi Nalifka või mõni teine kangem jook, mis käis ja kusjuures kõige piinlikum oli see, ma mäletan just Lõuna-Eesti matustest, et noh, nii-öelda avalik lageda taeva all tuleb mõne rituaali täiteks pakkuda viisakalt kombe kohaselt pitsist suutäis, eks ole, et sa lihtsalt maitsed, et noh, sa ju ei joo ennast täis, et see on nagu see rituaalide viisakas alkoholi tarbimine ja siis täiskasvanud neil oli kole häbi, et nad peavad nagu valget viinakillukesi pudelist jooma, aga samas mis Negavatt aktiivne oli, mida ma ise ka märkasin, kaheksakümnendatel oli see, et tegelikult see oli periood, kus sisulised alkoholi asemel hakati tarvitama igasuguseid muid olmekemikaale ka ja kas ja kuidas see meie tervisekäitumisele enda pikemas perspektiivis geneetilisele pagasile mõjus, oli omaette haiglates kaheksa kümnendatel alati arutati sõnaga narkoosi ja valuvaigistit ja muid asju enne kella kahte või kuidas sellega ei saa. Selline oligi saade nõukaaegsetest, kommetest, rituaalidest ja uskumustest. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör oli Maristamba Kuulmiseni nädala pärast. Kuule, ega see loodus liigub taas koidu eel. Mulle õhtud need Moskva lähistel ja Tallinnas, köiteedes mul õhtul veel Moskva lähistel jäävad kallimaks köiteedes. Voogemal raudajana telgid, Kõve kuusi seal veel kõlab, vaibub laul kuskilt kaugemalt. Nendel vaiksel õhtutel küla vaibub laul kuskilt kaugemalt. Nendel vaiksed õhtud kollageeni Speeaa poorne painuta, milles pelgu peidab mu ees raske kõnelda. Vaikida kõigest sellest, mis söödamees raske kõnelda. Kaastab vaikida. Paati puhkab koitu ta mulle ainult tõot. Taandume Moskva lähistel PA-le joone. Koondume Moskva lähistel meeles liiale ju.