Kaabli taha? Saab? Apelleerida. Maa peal valitseb alati üks suur segadus, aga elu vee all see on alles midagi. Suur hulk vahvaid taimi ja kõik kalad on õnnelikud, siis keegi ei pane neid pannile. Elu vee all, see on alles õige eluandev. Otsekui muinasjutte raamatus, astudes sisse puutüvesse peidetud rõduuksest ja kivine trepp, juhib sind sõude paadini. Lühike maa-alune paarisõit ja sinu ees avanevad suured uksed koopa tavalisse ballisaali, mis on täis süngevõitu rohelist valgust, valgust, mis tungib läbi ilmatu suure korrapärasteks sektoriteks jaotatud klaasist laekuplid sadade väikeste aknaavade valgust, mis on leidnud oma tee läbi kupli kohal laiuva järve roheka vee. Sestinu ballisaal seisab vee all. Britli kõige pentslikumaks narruseks on nimetatud seda veealust vallisaali, mis asub kuningriigi kaguosas sari piirkonnas. Sari on Inglismaa ajaloos päris tuntud maakond, see külgneb Suur-Londoni edela ja läänepoolse osaga ning yld Fordonzarys üks tähtsamaid ajaloolisi linnu. Niisiis võid liba Briti kuningriigi kõige pentsikum Narssarris, nagu mõned asjatundjad arvavad. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja algaski taas üks. Kui kõnelda kaunitest ehitistest, siis jäävad britid Itaalia ja Prantsusmaa järel küll vähemasti kolmandale kohale, kirjutab Harrymound ja jätkab. Kui aga jutt peaks igasugustele naljakatele eriskummalistel konstruktsioonidele kalduma, siis oleme me maailmameistrid. Briti kuningriik on globaalne narruste kodumaa Bolton meister Mount asja põhjalikult uurinud. Ta väidab, et need arhitektuurilise mõttes ekstravagantset teosed võivad sageli tunduda millegi sellisena, mida nad tegelikult ei ole lihtsalt dekoratsioonideks osutuda ja nende loojad on tavaliselt just sama põnevad ning kummalised nagu ehitised ise. Seda oli ka mees, kes ehitas võlvi paati Saaris sest selle nii erilise rajatised taga on peidus mitte ainult ekstsentriline kuulsusejanu, vaid ta traagiline Victoria ajastu moraalilugu, milles on olemas spekulatsioonid, altkäemaksud allakäik ja enesetapp. Laaskonkreedenston klaas, betoon ja kivi meie veealune palli seal on ehitatud klaasist ja rauast, kuid küllap on nende ruumide loomisel ka betooni ja kive vaja läinud. Siis saarest seal mingi nime kandva linnakese lähedal laiuv võitli küla külas Lääne pool asuvas hooletusse jäetud metsas, kunagise aiamüüri kõrval suure puuõõnsustes seisab väike maja mõtli paaki õitseaegadel ava sisse, selle ukse astusid mööda spiraalset betoontrepi alla umbes 13 meetri sügavusse ja pisarakujuline tunne juhtis sõbriiti kuningriigi kõige suuremaks narruseks peetud veealusesse ballisaali. Pisut edasi seisab klaasseinaga suitsetamisruum. Sõjalised oma sigareid pahvides mööduvaid karpkalu võisid imetleda läbi saali osaliselt veetaimedega varjatud lae kupli klaasakende tungib ruumi kollakat, päevavalgust ja otsekupli tipus. Keset järve seisab tohutu kivist Neptun. Seda kuju saab vaid järve kaldalt vaadelda, kuid veealune saal jääb sealt nähtamatuks. Öeldud, et see veealune palli seal on Victoria ajastu fantaasiamaailma viimane hullumeelne ja suurepärane näide, mille kõrval Michael Jackson'i never lend tunduvad tavalise igava linna pargina. Briti kuningakojaga seotud võitli häärber oli olemas juba enne normannide vallutusretki ja selle omanik oli krahv Goodwin. Sajandite jooksul oli sellel härrastemajal mitmeid kõrgest soost omanikke, nende seas kuningaid. Kuninganna asid krahvellorde ja paraneb, et kuni aastani 1763 siis ostis selle kaatrit veebiperekond ja tema mees 1890. aastal kogu valduse mehele, kelle nimi oli Vidaker. Rait. Võid ta kerra Ed sündist afardist 1846. Tema isa oli vaimulik ja poeg astus õige lühikest aega oma isa jälgedes. 21 aastasena otsustas ta Ameerikasse õnne otsima minna on ja varandust Colorado ja New Mexico hõbedakaevanduste äris tegutsedes said oma majanduse kätte ja kaotas selle taas. Niimoodi juhtus päris mitu korda järjest, kui paljude oma tehingutega ka teenis. Alati oskas ta asjad niimoodi seada, et teised omanikud ei saanud Theft penni. Sel kombel oli siis võida kerra karjäärimudel sündinud ühel hetkel võista miljonites supelda. Järgmisel oli puupaljas Läänes kõik oma rahategemise võimalused ära oli kasutanud, suundus ta idarannikule, sai mingil moel koha New Yorgi väärtpaberite börsil ja 32 aastasena oli üks maailma edukamaid edukamaid ärimehi. Siis abiellus ta seitsmeteistkümne aastase ameeriklanna Anna Whitmanniga ja perekondade sündisid poeg ja kaks. Kümmekond aastat hiljem pööras õnn võitjakerile jälle seal ja tema kompanii kukkus kokku ja mees sõitis peaaegu laostununa 1889. aastal Inglismaale tagasi kujundit Ta lööduna. Ta hakkas otsast peale, kuulutas ennast riskantsete kaevandusprojektide asjatundjaks, oma impos, antse figuuriga. Tal oli nimelt suur pea ja väga tugev kael ning enesekindla jutuga suutis raidrikkaid usaldavaid inimesi oma intriigidesse meelitada. Tema finantspettuste meistri karjäär Saar jõudis haripunkti 1800 üheksakümnendatel aastatel, kui ta moodustas kompanii, mis tegeles usaldavate investorite ning kaevandusäriga seotud aktsiate ja võla kirjadega. Tegeles, kuidas selle arutamiseks tuleks ärimaailma sukelduda ja minusugusel käib see üle jõu. Ja see ei olegi siin ju nii kangesti oluline. Oluline on see, et kuidagi rait oli peetis. Usutavuse suurendamiseks nimetas ta osa oma dokumente konsoolideks. Nii kutsuti Suurbritannia valitsuse kindlaid usaldusväärseid riigi pabereid. Raiti aktsiad polnud ei seda ega teist. Lisaks kutsus ta oma kompaniide juhatusse tiitlitega kõrgestisündinud isikuid ja raha lausa voolas meister petturi taskutesse. Ent tõenäoliselt kuningas Miidasena tundev raid asus kergelt saadud raha kulutama. Vana ja kõrge tammepuu saatus oli siis selline ja lugu näitas, et mitte iga inimest ei tohiks looja kauni loomingu kallale lasta. Aastal 1890 ostis miljonärvide raid 250000 naela eest ühe Londonist mitte liiga kaugele asuva maamõisa. Tol ajal kutsuti seda liiad A ja see seisis võitli küla lähedal ja rait ostis veel teisegi Lia paagi kõrval asuvasse Outback farmi, mis oli kuulunud abigraafile. See valdus andis talle tseremoniaalne mõisahärra tiitli. Londonis muretses rait endale maja paaklainil rannikul aga seisis tema luksusjaht saba ritta. Kuninglikul regatil võistles ta oma Saibari, tal keiser Wilhelm teise jahiga ja võitis. Aga Sarrise ühendas raid kaks nüüdsest talle kuuluvat valdust ja sai ühe hiigelsuure ligi 1400 aakrit. Tark raamat, teavet üks Aaceron umbkaudu 4047 ruutmeetrit. Siia otsustas mõisahärra raid rajada ühe tagasihoidliku maakodu, mille sisseseadmine läks maksma lõviosa tema varandusest üle miljoni inglise naela. Kogu valdus sai nüüdsest uue nime võitli paak. Siia kerkis luksuslik häärber, milles oli 32 magamistuba, 11 vannituba, pidulik saal, kaks söögisaali, raamatukogu, teater, talveaed, tähetorn, haigla ja kes teab mis veel. Itaaliast toodi kohale kauneid skulptuure ja seintele riputati hirmkalleid maale. Kusagilt ostis Rait ka nii hiiglasliku pronksist delfiini peateel Soughemptonist võitlisse jäise tee silla alla kinni. Kuid uhkest majast Raitsile Ebisanud. Ta pani ligi 600 töömeest kohaliku küla Rahva meelehärmiks ümbritsevat maastikku sõna otseses mõttes ümber muutma. Tema vaadet piiravate künkad tehti madalamaks ja jah, tõusid uued mäed kogu maavaldus ümbritseti müüriga ja kaevati ka kolm kunstliku järve ja ühe järve alla rajati veealune ballisaal, mida ka piljardiruumiks on kutsutud. 19. sajandi lõpp see oli aeg, mil Briti miljonärid igat sorti eriskummaliste ehitistega 11 üle püüdsid trumbata. Näiteks ehitasid nad künka tippudele täiesti mõttetuid ekstravagantseid. Torn, mida siis suure maavalduse luksuslikust peahoonest külalistele uhke näidata oli. Sedasorti arhitektuuriliselt narrused pidid oma peremeeste jõukusest ja ekstsentrilisusest jutustama. Vitsakerraid otsustas torni ehitajad üle trumbata. Tema ehitas järve aluse ballisaali koos sinna juurde kuuluvate ruumidega ja see oli hoopis salapärasem kui mingi künka otsast tõusev torn. Sest järve ääres seisja jaoks oli see veealune maailm täiesti nähtamatu. Näha oli vaid tore Neptuuni kuju keset järve ning asjasse pühendamata võinud uneski aimata, et Neptun all kupliga kaetud ruum, kus Rait ja tema sõbrad rõõmsalt piljardit mängisid, sigareid pahvisid ja läbi klaasseina möödaujuvaid kalu imetlesid. Võtakerile meeldinud eriti kuplit katvast veekihist läbi sädelev päikesevalgus. Kuidas seda järve alust maailma siis ehitati? No tollaste kohalike elanike meenutustes olnud juttu eriskummalistest kaevamismehhanismidest. Tõenäoliselt kasutas Vrait neidsamu masinaid kunagi oma kaevandustes ja pani tööle ligi 600 ehitusmeest. Suure klaaskupliga kaetud palli või piljardisaal pole ainus ruum, võitle kunstliku järve all. Tunnelitega on ühendatud paadimaja marmorseintega basseinid, looklevad koridorid ja ruumidele on lugematuid kummituslike järvevette avanevaid aknaid. Kesi. Tähtsaim on siiski kupliga kaetud piljardisaal, mida on küll põnevam pallisaalina kujutleda. Kus siis võida keraid ja tema külalised. Helget Viini valssi tantsisid. Just või siis mõnd kommitusliku tangot? Ja läbi paksu klaaskupli tungis vee alla moondunud viirastuslik, päikesevalgus aga kujutluseks. Pilt jääbki hoidli paaki. Hiilgeaegadest pole kahjuks vähemalt seni leitud ei fotosid, jooniseid, illustratsioone ega kirjeldusi. Võitlebacki praegused külastajad on aga seda kunagist, tõenäoliselt rikkast ja hiilgavat veealust ehitust päris nukrana kirjeldanud. Lähedale pääseb vaid paadiga, aga tavaliselt pole keegi paati kallale unustanud, nii et tuleb vaeva näha ja otsida. Paik tundub tühja ja kummalise mõistatusena. Järve ümber on lai muruplats, selle üht külge piirab puudesalu. Ootamatu on kaunis väike kuusnurkne kupliga kivihoone puude vahel, sambad kahel poolust, katuseäärt ehtimas möödunud aegade kostüümides naisekujud. Paadimaja uksed on avatud, sees on laudu ja toole ja on näha, et siin pole kaua käidud. On olemas ka veealune paadimaja paksust klaasist laeaknaga ja üpris kummaline. Siit algab keerdtrepp. Ruumi seintes leidub väike, seal Ove ja põrandal lebab lubjastunud kala. Öösel tundub kogu järve ümbrus täiesti väljasurnuna, ei ühtki tule silma. Kui aga julged uurijad on ikkagi leidnud tee järvealusesse ballisaali ning seal kaasa võetud lambid süüdanud siis paistavad valguslaigud läbi vee otsekui kummituslikud virvatuled ja esitlevad vaatajale kivist näpp tunit veealuse kupli tipus, kes on jäänud valvama seda briti kõige pentsikumaks narruseks kutsutud ehitist, aga mis sai selle narrose loojast? Mis sai seiklusi, mulisest fektsendrikust ja rännumeest väetist, kellele oli antud võime põrkuda rikaste ja kuulsate, ka nende usaldus võita ja nendelt raha välja meelitada. Näiteks kuidagiviisi õnnestus kuninganna Victoria ihuarsti söörtšeeemms Reidiga sõbraks saada ja anud isegi doktori rahaliseks nõuandjaks sokutada. Ja asjad niimoodi sättida, et sörceeemms pidi netiabikaasale 5000 inglise naela maksma. Ja siis, kui Vraidi äriasjad käest ära hakkasin minema, kõik on ainult üks kelkimine plemine, kirjutas Blackwoodi nalja siin veealuse ballisaali ja teiste projektide kohta. Kõik on lihtsalt üks hiilgav voolgaarsus äritegevuse Jantlik naeruvääristamine sest allakäik tuli paratamatult ja arvatakse, et süüdlaseks võis saada. Visake Raiti tohutuks paisunud ego. Ta ei osanud või ei suutnud õigel ajal lõpetada. 1890 sees asutas Raiti järjekordse. Com. Panin ärikorporatsiooni, mille juhatuse esimeheks kutsus Londonis väga austatud endise India asevalitseja. Ikka selleks, et aristokraat vaatlike investoreid kohale meelitada. Näiliselt kompanii õitses, sest rait ostis kullakaevanduse Lääne-Austraalias ja tõi selle miljoni inglise naelaga Londoni börsile. Kuid tegelikult olid selle näitliku õitsengu taga peaaegu ainult Vraiti petlikud äritrikid. Tõenäoliselt paistis Wraithi äriimpeeriumis kuni aastani 1900 vähemalt pealtnäha kõik korras olevat. Siis andis ta ka tohutu rahasumma Londoni päike Streeti ja Woodželu raudteeliini ehitamiseks. Praegu on see päikerlu liin Londoni metroos. Keeruline ja kallis ehitus ja raske oleks seletada, miks videorait sellega tegelema pidi hakkama. Erialaks olid ju kaevandused, mitte raudteed. Arvatud on, et selle sammuga lootis mees ehk rüütliseisuse ära teenida kuid tegelikult oli see lõpu algus. Mitmed investorid nõudsid juba oma raha tagasi ja kogu Wraithi äriimpeeriumi spiraalne allakäik oli vähehaaval alanud. Muide, raid püüdis päästa, mis päästa, annab ette oma maksevõimet, tõestada asuste tuhandeid naelu ühest kompaniist teise tõstma. Kuid tema äripartnerid hakkasid juba kahtlustama. Novembris 1900 kukkus üks ston Hendschi suuri kivisambaid ümber ja Londoni ajakirjandus nägi selles halba ennet. Nii juhtuski midagi, Raidsi kompaniid kukkusid samuti kokku ja kontrollimisel avastati suur hulk võltsitud dokumente. Kõik see tõi kaasa paanika Londoni börsil ja muidki pankrot. Wraith põgenes vale nime all üle ookeani New Yorki, kuid toodi sealt Inglismaale tagasi. Jaanuaris 1904 toimus kohtuistung. Selgus, et ta oli kulutanud viis miljonit naela investorite raha praeguses arvestuses teeks umbes 400 miljonit ning et tema võlad moodustasid kolm miljonit naela. Rait mõisteti petmise ja võltsingute eest seitsmeks aastaks vangi. Ta lahkunud kohtuistungilt koos oma advokaadist George Lewisega nõupidamisruumi vaatanud George'ile oma kella, öeldes seal, kuhu ma lähen, pole mul seda vaja. Siis suitsetanute lõpuni oma sigari joonud klaasi viskit ja neelanud alla tsüaniidikapsli. Rait on maetud hoidli kirikuaeda. Hoidli paak ning sealne imepärane järv alune ballisaal olid ilma peremeheta jäänud ja valdus müüdi osade kaupa maha. Wraithi uhke häärberi ostis 1909. aastal Williamsi spiri Titanicu loojaid, kes elas seal koos oma naisega kuni surmani aastal 1924. Siis ostis selle maja rikas ärimees Jaan Lee umbes aastast 1948 tellinud fotosid, mis näitavad, et mõisahoone oli tema ajal sama kaunis, stiilne ja elegantne, nagu ta oli olnud Whitaker Wraithi õnnelikele aegadele võtlibaki häärberi järgmine omanik, keegi Ronald hagid korraldanud aga otsemaid oksjoni ja müünud kogu Raiti muretsetud stiilse Väärtusliku sisustuse maha. Oli kurb. Aastal 1952 puhkenud tulekahjus hävis maja täielik. Kunagistesse talliruumidesse ehitati pikapeale konverentsikeskus, kus olevat ka võidakeri nime kandev saal. Nii et maa peal pole kunagisest uhkest võitli paargi häärberis ja selle omaniku tuju järgi ümber kujundatud ümbrusest suurt midagi järel. Kuid alune palli seal on alles, jääb tühi. Ainult kalad ujuvad kurikuulsa petturi ehitatud briti suurima narrze ümber muretult ringi. Kaugeltki mitte kõik pole nõus väitega, et võitli veealune palli seal enesest üht suurt arhitektuurilist narrus peaks kujutama. Kommentaarides on öeldud, et Victoria ajastu leiutajad olid tegelikult üllatusi täis otsivia fantaasiarikas seltskond, kes suutis luua erakordselt põnevaid ehitusi, aedu ning et see, mida mõnina Ruseks pead oli tollal tegelikult julge tulevikupilt. Et selles veenduda võiks too harva ja ükskõik millist tänapäeva loodusmuuseumi akvaariumi külastada, kus vaatajaid veealusesse maailma juhitakse ning kala Nad ujuvad seal su pea kohal ja kahel pool kõrval. Nii et alune saal oli hoopiski Raiti tulevikku kogemus, oli siis mees ise oma tehingutes nii suurpettur kui tahes ja veel on kirjutatud, et sellised põnevad lood nagu Sisvudyakeri lugu on miljon korda huvitavamad kui tänapäeva tillukeste tähekeste lapselikult seiklused. Meil siin õnneks tähekese ei ole. Meil on kõik ainult superstaarid. Võiks siis arvata, et mingis mõttes oli videkeraid omaaegne superstaar selles mõttes, et ta suutis 20. sajandi alguses luua midagi nii fantastilist nagu veealune ballisaal, mis polnudki nii suur ja mõttetu rumalus, nagu kainelt mõtlevad inimesed ilmselt arvanud on. Erinevatel aegadel on kõikjal maailmas leidunud rahutuid, hingi, kes otsivad, uurivad ja püüavad luua midagi, mis loomata on. Ilma nendeta oleks elu päris igav, internet annab nimistu kummalistest ehitistest streinš mõlvings ja on seal alles põnevaid ja ootamatuid hooneid, vanu ja uuemaid võitli paak kaasa arvatud. Ja et meil veel nüüd natuke aega on, siis võiksime paariga neist põgusalt tutvuda. Just teispool ookeani Bristoli linnast enne, siis lülitab maapinnal hiigelsuur kita paar krängidar oma 30 meetrit pikk ja kolm korrust kõrge kitarr, maailma ainus kitarrikujuline kitarrimuuseum. Siin on välja pandud tohutu hulk igasuguseid tarre, ukuleelesid Angelesi, mandoliin, viiuleid ja suupill. Nende hulgas leidub ka väga haruldasi instrumente alates käsitööst kuni kõikjalt maailmast kohale toodud eksootiliste pillideni seintele kaardid, mis näitavad paiku, kust üks või teine pill pärit on. Ja ühes osakonnas võid imetleda Ameerika kantri, Jabluubrassi, tähtede esinemiskostüüme. Suure kitarri sees saadavad sind tõenäoliselt kitarrihelid igal pool, kuid siin on olemas ka kohalik raadiostuudio ja ümbruskonna kõige vanem raadiojaam, kus on esinenud hulk kuulsaid staare. Näiteks alustas just siin 1930 lättel oma karjääri DNS-i food. Aastate jooksul on paljud parasjagu tuuril olevad muusikud selle hiigelkitarri ees oma bussi peale tänud ning parasjagu raadiostuudios saadet tegeva tiitšei oma esinemisega üliõnnelikuks teinud. Küllap kuulajad samuti, sest kitarrid on tulnud, et jääda. Ja kui me nüüd ennessist pisut loode poole hoidume, peaksime jõudma, mis juurisse Kansas Citysse. Selles linnas on olemas koht, millel nimeks raamatukogu piirkond. Varasematest aegadest on teada, et 1800 kaheksakümnendatel oli siin hoopiski linna ela väri ajaviitekeskus. Kuid 21. sajandi alguses kolis siia Kansas City avalik raamatukogu ja piirkonnale otsustati hoopis väärikam imidž luua. Need koosneb kogu Kansas City raamatukogu piirkond neljast suurest hoonest, mis on hooned nagu hooned ikka välja arvatud üks selle hoone nimi on raamaturiiul. Ja selle fassaad koosneb 22-st ilmatu suurest ja laiast hiigeltähtedega raamatu köite seljast. Need on kaunid ja nii klassikaliselt kui ka moodsalt kujundatud köited mida terve maailm peaks tundma, sest need leiduvad tõenäoliselt kõikjal maailma raamatukogudes. Igal pool omas keeles. Shakespeari Roomeo ja Juulia Tolkieni Sõrmuste isand Dickensi kahe linna lugu, Herbert valsi nähtamatu mees, haardaja Lee Tappa laulu räästast ja hulk teisi maailmakuulsaid teoseid. Uhke hiigelsuur raamaturiiul ka raamatukogu piirkonna ploki teised seinad on kenasti täis maalitud. Siin on suured ajaloolised postkaardid, mis jutustavad 20. sajandi alguse Kansas Cityst ning linnatähtsündmusi meenutavad maalingud. Klaas betoonkivi ja igatsorti muud materjalid, mida kõike otsiv andekas arhitekti mõistus ning meistri käe nendest siia maailma luua on suutnud ikka aja jälgedena lühemat või kauemat aega püsima jäävaid ehitisi. Kui nende hulgas ka eriskummalisi võttamatuid leidub. Seda põnevam vaheldus värskendab ka muusikas.