Free tissimees looduse keskelt on meie tänane kahega lõunal teine külaline töödega rääkida, ilmselt tunda, aga me püüame selle sisukalt ära mahutada kümnekonna minuti sisse. Terepeed. Tore, et leidsid aega tulla looduse keskelt siia kesklinna katuste vahele. Räägi, milliste tunnetega täidab sind tegelikult see sügis. Lepiku teistsugustega, kui või teiste selliste tunded on olnud. Sest aastad ei ole vennad. Ja, ja kui me seda sügist vaatame, siis siis sügisel ei nagu läinud aastalgi. Et tavaliselt lumi sajab lehtede peale, aga läinud aastal oktoobris ja nii ka sel aastal oktoobris oli kuidagi pea peale pööratud, see ma räägin muljest, kui sa küsid mu käest tundeid, siis, siis ma räägin tunnetest. Et lehed sajavad lume peale. See nii üllatav ja, ja see on nii teist niimoodi ja see on omamoodi, nii ergastab, see jääb meelde. Niimoodi me räägime tunnetest. Ja kui sa küsid, ütlesid, et ma olen leidnud võimalused olla looduse keskelt linnakividel siis ma lihtsalt astusin ümber tänavanurga peal ühede kivide pealt teiste peale, ega ma nii väga palju ei ole looduses olnud. Hommikul käisin küll, muidugi Kadriorus, tegin oma tiiru. Võiks arvata, et sind ikka rohkem leiab kuskilt rabast metsast, mis iganes kusagilt mitte mitte linnast. Oleks muidugi, räägi, millises keeles loodus sinuga tegelikult kõneleb. Emakeeles see on väga oluline, et loodus kõneleb sinuga emakeeles. Ma olen sellele mõelnud ilmselt, aga, aga ma mõtlen, et ma võtsin tänavu sügisel kokku. Et et ei olegi oluline, kui see ilmavalgust näed, vaid oluline on see, kus sinust inimene saab ja ja on väga oluline, et seal isegi ikkus sinuga kõneleks emakeelt. See on mu aastakümnete. No ma ei tea, kas ma nüüd mõtled, et selle nimel, aga aastakümnete kogemustest tulenev järeldus Kui me räägime siin tunnetest ja looduskeelest, mind on alati huvitanud loodusvaimud ikka, kas sa oled mulle näinud ka? Nende vaimudega, nii nagu on, nii nagu on. Jumalaga sellest räägitakse nii palju ja ma mäletan, ükskord viker raadios olin külaliseks ja siis Jüri Aarma küsis mu käest, kas on olemas metsavaimud ja ma olin talle nõus vastama sel tingimusel, kui ma tea seletama ja ta oli nõus ja ma ütlesin, et on küll. Sa oled mõnda pildile saanud jalt. Piltidele on neid kindlasti mul sellepärast, et, et aiman midagi väga tähtsat vaimu, midagi väga tähtsat. Seal, kus liiguvad inimesed ja pistavad pead kokku ja mõtlevad ja tegutsevad ja elavad. Ja seal midagi tähtsad ka seal, kust inimene tuleb. Pean silmas ikka sihukest laiemat tähendust. Ja ja see kõige tähtsam on midagi niisugust, mida sa ei näe. Ja kõige tähtsam on see, mida sa ei kuule. Üks muusikapala võiksid võluda, sa ei tea, miks ta sind võlub ja sa ei saagi teada seda. Aga olles mõnda esitlust, siis sa saad aru, et, et see siiski võlus sind see esitus ja ja nii võid näitustele vaata pilte. Ja sa leiad ennast järsku ühe maali eest toest sa oled siin enese märkamata tagasi jõudnud ja ja sa ei saa aru, miks. Ja sa ei näegi seda seepärast, et see on nähtamatu, kõige olulisem on nähtamatu. Ja kui me räägime vaimudest metsas, siis neid sa ei näe, aga nad on, on ülitähtsad. Rääkides kuulmisest kuulmine pidavat olema kõige ürgsena kõige emotsionaalsem meel inimesel. Sina oled looduses hästi palju kuulamas käinud ja hästi palju loodushelisid lindistanud. Milliseid heliks sellel sügisel kõige enam meelde on jäänud? Viis? Kõige iseloomulikum on olnud. Sellel sügisel nagu võimastelgi on kippunud, kui ma nüüd siin linna ümbrusest räägime, Ma olen tallinlane, ikka seda ja, ja ma ja seda ei tohi mustikas ma vaimselt seda olen, see on teine asi, aga aga füüsiliselt ma olen elu sunnib mind olema Tallinnale siis, siis ikka varese hääli. Areson see, see A ja O. Aga aga kui ma linnast ära lähen, see oleneb aastaajast sügisel, mitte ainult üks, terve sügisel, sügisel haki oma lõpp, oma oma kulg ja mis tänavu oli, oli palju pasknääre, aga need olid rändpasknäärid tuhandeid. Et kui me räägime sellest loodusnähtustest, mis tänavusest sügisest teevad tänavuse sügise Roostet vististi ikaldus, tammetõrusaak ja siis nad lähevad otsima uusi söödamaid. Kaks aastat tagasi näiteks kume, võrdlus toome kaks aastat tagasi rändas meilt läbi sügisel tohutult sabatihaseid, üks väike armas linnuke tuhandetena tuhandetena. Nagu loovus ja siis täitsid nende sertsumine, nende peened viled, hääled üldse metsi ja, ja võsastik. Aga ja tundeelu, mida sa niimoodi, mida sa niimoodi elad, neid kuulates ja? Mis veel? Ajastuid, võib-olla on kronoloogiline aeg, sügisest, sügisest räägime siis ta, näeme jutt, pöörame kalendrilehte ja tulevad uued numbrid ja järgmine suurem kui eelmine ja. Ja siis vaatame kella, siis kell liigub, päev läheb lühemaks, õhtu tuleb rutem. Aga siis on olemas juba sisemine aeg. Ja see loogiline aeg, millega me oleme harjunud, seda küll tõstetakse, küll siia, küll tõstetakse sinna, aga aga sisemine kahjuks sellest ei küsi. Ja need sügised. Nad erinevad ka selle poolest üksteisest, et, et igal on omad sisemised sündmused. Ka sinul? Ma segan korra vahele, ma tean, mul on see eelis lihtsalt, et sa oled sellel sügisel saanud hakkama ühe suure väärase ilmutusega, mis peagi ilmavalgust näeb. Ma ei tea, kui suurepärane ta on, aga ilmutusliku laadid on. Seda ma õieti mõtlesin praegugi, mõjutasime, üürisin sellepärast, et. See on nii nagu. Ma arvan, et see on nii nagu käima peale saamine, sa oled selleks valmis ja sa oled saanud nii vanaks ja ja su hing on valmis ja su ihu on valmis ja nüüd peab tulema raamatuga, mida ma kandsin aastakümneid enese teadmata on vist niimoodi, et kantaks alguse enese teadmata selle raamatu ka niimoodi, et ja ta on ise nagu ilmutusliku laadi, see sõltub vististi paljude asjaolude kokkulangemisest, et, et järsku see nagu eostatakse see mõte või see idee või see tunne, see on ka tunne. Ja vot sel sügisel, kui me räägime sügise aja kulgemisest, sisemistest sündmustest, minu sügis, eks ole, siis siis see on seotud selle raamatuga. Ja see on üks, üks raamat mis on vististi alguse saanud. Raamat ise ei ole aga, aga selle asja sisu ja selle asja kulgi arenemine on alguse saanud mu poisipõlvest. Raamatu Nata. Mina raamatuid ei tee. Vaatlen ja mina korjan kokku, et raamatuid üldse on võimalik teha. Häid raamatuid. Vaata, raamat võib teha raamatuid, aga, aga ma arvan, et raamatutega nagu kirjanikega võib hakata kirjanikuks ja võib saada kirjanikuks ja seal on väga oluline vahe raamatuid, mida istutakse maha ja tehakse soovist elu eest teha raamatuid, see on üks ja, ja teine asi on raamat, mis kuidagi iseenesest sünnib ja iseenesest nagu ma räägin, et viljastataks üks, üks mõte või miski ja seda, mis on vain Neostamine, aga seal on ka midagi tähtsat. Ja sealt hakkab tema edenema ja arenema ja lõpuks näeb tema ilmavalgust. See raamat peaks nüüd ilmuma. Ei tea detsembri alguses tööd on lõpetatud, igatahes nad kõik ajamustrid, miks jäämused? Sellepärast, et ta on mustrid, mida aeg loota, loob neid. Ta loob neid. Inimeste nägudesse ja ja ta loob neid väga pikka Aja jooksul miljonite aastate jooksul loob näiteks kiili tiibadesse liblika tiibadesse, aga ta toob neid ka inimese ehitatud hoonetesse ja pall Ki otstesse ja laudadele. Ja see raamat on põhiliselt need ajamustrid põhiliselt, mida me võime näha enda ümber. Praegu veel, ma rõhutan, maal liikudes ja seisattudes vanade hoonete seinte ääres ja neisse süvenedes suurenenud. Reed selle põgusa ja mõnusa intervjuu eest. Ma soovin sulle veel pikka rändu ja olemist siin meie kõigi rõõmuks. Tänan, soovin sulle ka ilusat päeva jätku kõigile kuulajatel, samuti.