Tervist, mina olen Urmas Vadi on ilmunud Peeter Sooteri luulekogu Tomaklase mõõk ja leivanuga. Kuidas mõõk Souteri pea kohal ripub, seda küsime temalt endalt. Aga Kivisildnik on akvaariumis ja vaatab, kuidas vaadatakse Actat. Päevikut peab Kaupo Meijel aga Monika Siimets filmis Salme saladus saavad kokku vennad ja õed, sõnajalad, värav, paralleelmaailma ja muud müstikat ning ulmet. Head kuulamist. Vanaisa me täname sind, et meil on eesõigus minu juurde. Meil on eesõigus tänada sind palvetada nende eest, kes vajavad abi. Kallis isa, Me tahame tänada sind, et et meil on toit laual. Et meil on riided, mida selga panna. Et meil on kodud, armsat kodu, kus elada. Me täname sind oma armsate meeste eest. Kes on keda sa oled õnnistatud erilise tarkuse ja vaprusega. Me teame, et sa hoiad neid kõigi nende teedes. Üle-eelmisel kolmapäeval näidati Eesti televisioonis Monika Siimets sinu dokumentaalfilmi ja selle nimi oli Salme saladus. See on siis film müstilisest Salme külast, mis asub Saaremaal. Miks ta müstiline on seal sinu filmis on sellepärast, et seal külas tulevad välja viikingite luud ja siis ühe külanaised põllul on kaks imelikku kivi, mida sa, naine kogu aeg vaatab ja need kivid on tegelikult väravad, paralleel maailma ja selles samas külas elavad ka vennad ja õed sõnajalad kes lendavad helikopteriga ja ajavad omi asju. Oma paralleeli. Monica mulle õudselt see film meeldis just sellepärast, et, et tihti on need sellised lühikesed, et noh, pooletunnised filmid, sellised et nad ei jõua veel peale hakata ja lõpevad juba ära või, või kuidagi jäävad sinna kahe vahele. Aga mõnikord harva annad ka väga head ja minu meelest sinu film oli ka täpselt selline väga hea, kiire nätakas. Sa ei pea selle peale midagi ütlema ka minu kompliment sulle. Ja kui mõelda sinu dokument tool filmide peale, no näiteks maailmameister, mis oli kõrgus hüppajast ühest vanast vanast mehest ja siis nüüd selle solme saladuse peale, mida kõik said vaadata Eesti televisioonist üle-eelmisel kolmapäeval, siis need ei ole kindlasti mingid sellised väga konkreetsed teema filmid, mõtlen, sellised väga teravad probleemi püstitasid, et et no mis me siis teeme, vesi otsa saab ja maailm on hukas ja nii edasi ja nii edasi, vaid nad keskenduvad hästi selgelt inimesele. Kas sind huvitab pigem selline inimese portree, et ütleme, foto inimesest, et hästi tõetruu foto või selle juures mäng või või mis sind üldse selle inimese juures huvitab? No tegelikult mind ikkagi huvitab nagu kõige rohkem mind huvitab inimene ise või et noh, ma kohutavalt armastan inimeste inimene kogu oma ilus ja inetu, see, see on nagu noh, minu jaoks tohutult huvitav objekt, mida uurida. Et ma võin nagu tunde kuulata lugusid noh, just, et mikspärast lähevad kuni lapsepõlveni välja, maid esivanemateni välja, et noh, mind nagu hästi huvitav see, kuidas inimene on saanud selliseks inimeseks nagu ta on. Et kui ma kohtan mõnd endale siukest põnevat karakterit inimese nagu portree on ühest küljest huvitav. Aga minu jaoks tegelikult oleneb muidugi ka loost, aga näiteks selle Salme saladesse puhul tegelikult ei ole minu jaoks nii, et need inimestest mingis mõttes said nagu vahendid või sümbolid, et jutustada nagu midagi nagu suuremat nagu kogu ühiskonna kohta või anda nagu noh, sellisena laiem pilt nagu moodustub nagu nendest nii-öelda nagu inimpiltidest kokku. Jah, et ma nagu noh, ma ei ole teinud selliseid tooteid päevakajalisi või selliseid sotsiaalkriitilisi dokfilme. Aga et ma kuidagi püüan seda neidsamu valupunkte või ilupunkte anda nagu läbi. Just jah, läbi inimese enda. Et selle koha pealt ma hakkasingi nägema Seda kivi pilti. Noh, ma ei oska sulle öelda, kas sa näed seda, mida mina. Vaevalt küll sinu silmade jaoks mõeldud asi on, et elule üldse näed, on seal peal on midagi. Vaata, sina võid seal mustrit nahaks. Mina ei hakka üldse otsimagi. Muidugi on seal võimalik ilusaid mustreid leida. Jah, aga see ei ole minu jaoks nagu tähtis, ma vaatan, kuidas see jõud on. Ja mida see esindab. Ala hakkab kuskilt. Ta hakkab siis sealt kusid, ringid olid, siit hakkab, riigid olid natuke sinnapoole veel nii. Siiapoole minnes läheb tugevamaks ja, ja, ja kui sa nüüd veel lähed edasi, siis, siis sa jõuad nende ringide juur peale välja. Siin on hästi aktiivne, see kohtasin seal seal täpselt olidki. Täpselt kahe kivi vahel on värav. Paralleelmaailmavärav ongi värav. Selle filmi lõputiitrites ei ole märgitud stsenaristi, aga seal ei olnud ja siis ma mõtlesin ka, et selle filmi juures oleks võinud olla, sest mulle tundus, et, et see on kuidagi väga selgelt kirjutatud film just selle narratiivi kogu kompositsiooni mõttes, kui palju sa seda nii-öelda lavastasid? Et on ju hästi erinevaid dokumentalist alates mingisugustest, ründavatest, dokumentalistidest, kes manipuleerivad ja lausa peksavad inimestest mingisuguseid olukordi ja ja sõna võtta välja ja siis teised, kes lihtsalt vaatlevad, istuvad nagu loodusvaatlejad aastaid ja aastaid ja siis lõpuks tulebki üks ilus linnukene, et kes sina sellel skaalal oled. Ma arvan, et ma jään kuhugi vahepeale ilmselt ja see nagu jälle oleneb loost ja sellest olukorrast, et, et mis, mis nagu, nagu käsil on selle filmi puhul nüüd konkreetselt nagu mul oli tegelikult algselt nagu üks lugu valmis noh, mida ma nagu tahtsin jutustada, aga siis nagu muutus ja siis ma pidin nagu ise ümber kohanduma. Et olukord seid nagu üles filmitud, aga noh, mingis mõttes kamandama ja siis nagu nagu toimub mingis mõttes lavastamine või see, et kuskilt keset võtteperioodi ma sain nagu aru, et mis nagu peab juhtuma siis ma hakkasin otsima ise neid märke. Aga noh, kui Eesti lood on selline hästi lühikene aeg, et sa pead nagu suve jooksul saame need filmid nagu üles filmitud. Salme saladus, tegelikult on vähem kui 10 võttepäevaga üles filmitud, mis on tegelikult hoopis vool jah, see doki puhul väga vähe. Et selles suhtes noh, hästi oluline tegelikult nagu see eeltöö on ta nagu selle materjaliga või nende inimestega, et noh, arusaadav kes nad on, mis nad on, et noh, et ma pean nendega hästi palju ennem nagu rääkima, et, et siis kui me nagu võttele jõuame, et siis ma nagu suudaksin sellel hetkel nagu välja tuua selle olulise. Aga, aga selle filmi puhul ei olegi nii nii palju lavastatud, et nad on ikka väga-väga vähe tegelikult noh, mingid asjad hakkasid nagu ise kätte jooksmast samasse siirleviivi talvel, mis on tohutult skandaale sellist eufooriat tekitanud, et, et see oli lihtsalt, et noh, ma teadsin, et nad käivad palvematkadel iga päev ja siis pidimegi koos minema sinna palvematkale sind lugesid palvet siis mõtlesin, et kas te oleksite nõus ühe nagu ette lugema niimoodi kaamerasse ja siis ma ütlesin kaamerasse, vaadake, aga Sa ütlesid. Ja tegelikult noh, see oli fantastiline nähte nagu selline asi sündis. Et isegi kui me nagu nende meestega läksime helikopteriga, sõitme nendele nagu tuulikute ümber nagu lehmad oli ja sõnajalgadega ja seal on nagu lehmakari on seal tuulikute ümber, et noh, et see sellised oligi seal ja et noh, et kui tulime, siis nad jooksid nagu metsikus läänes laiali. Kas sa tunned, et et sa oled läinud sedasama salme saladuse filmi puhul kuhugile piiri peale ütleme, kui mõelda, vendasid-õdesid sõnajalgu näiteks. Nende puhul ma arvan, et ma isegi nii palju ei tunne seda, et tegelikult nad ongi sellised, et noh, nagu nad ise ka öelnud noh, küsimus on selles, et noh, mul väga palju rohkem materjali oli, et, et mida ma nüüd siis just siit välja valin, et mis kontekstis nagu kõike nagu näidata. Eks ta jahipiiripealne mäng on, aga seal ma otseselt nagu ei tundnud seda, et, et nüüd midagi väga halvasti või valesti teeksin või mitte, eetiliselt käituksin. Aga minu meelest see Salme saladus on selline hästi avatud film, et sai, see ei anna mingisuguseid väga konkreetseid hinnanguid oma tegelastele. Aga minul kui vaatajal tekib see väga konkreetselt vastavalt juba sellele, mis mõtted mul endal on või mis maailmapilt mul endal on. Et selline hästi hästi avatud filmi ja nii nagu sa ütlesid, et noh, need sõnajalad ongi sellised. Ühel hetkel mulle tundus ka, et, et see ei ole mingisugune kellegile haiget tegemine kellelegi naermine, vaid et need inimesed ongi sellised. Ja noh, see filmi räägibki sellest, kuidas on hästi palju eri paralleel maailma, kuidas ühes kohas on vennad ja õed sõnajalad ja siis on sealsamas külapoes mingisugused mehed, kes joovad end õlut ja kellel on oma paralleelmaailm ja kellel on oma arvamus nende sõnajalgade kohta ja kõik need müstilised sündmused, mis seal olmekülas toimub ja samas kunagi need paralleelmaailmad ei lõiku. Või noh, need lõikavad, aga nad ei nagu ei vastandaks teisele. Oled sa nõus sellega? Jah, olen küll sellest väga hästi aru saanud tegelikult võiks nagu mõeldud oligi jah, ma arvan, et see on selline film, kus on tegelikult hästi palju ridade vahele nagu pandud. Et ta natukene kõverpeegel, et noh, minu jaoks oli hästi üllatav see tohutu vastukaja, mis nagu sellele filmile on tulnud ja noh, ka nagu väga-väga erinevad vastukajad. Et on natuke nagu selline kõverpeegel, mulle tundub, et vastavalt sellele, milline nagu on inimene noh, tuleb sealt ka nagu see lugu välja. Mis vastukaja sa saanud oled? Ja minu jaoks oli kõige üllatavam nagu noh, see vastukaja selles suhtes, et siin on aga tekitanud kergini nii selliste süvaintellektuaalide hulgas kui, siis tõesti noh, kollase meedia netikommentaatorite nii välja, et noh, et et see on selles mõttes küll jah, aga et kes näevad ainult sõnajalgu ja noh, et, et kes seda nagu läbi haukab nagu selle üldisema üldisema sõnumi, et et mõned on nii pimestanud näiteks sõnajalgadest, et nad nagu unustavad kõik muu, onju, ja olekski ainult neid täht on näha, et need nagu noh, võib-olla ei mõtle sellele, et noh, mis selle nagu tervikut võib-olla ei tajunud. Aga teised jälle tajuvad väga hästi, et. Viimane küsimus veel, et kas Monika Siimets ei tekkinud mõtet et need kaks või kolm või isegi mitu paralleelmaailmas, ütleme kasvõi kõige laiemas mõttes see naine, kellel on põllu peal need müstilised kivid ja ta arvab, et sinna maanduvad ufod ja siis kõrval on vennad-õed sõnajalad oma oma Ufadega omal lennukite oma usuga, et et kas ei tahtnud neid maailmu kuidagi omavahel põrkuma panna või kas või selleni välja, et sõnajalad tuleksid ja vaataksid ka seda selle kalurinaise kivi. Tegelikult see oli mõttes ikka päris mitu korda aga see lihtsalt kuidagi ei olnud võimalik nagu noh, näiteks see naine ja sõnajalad, noh nende elud tõesti puutuge kokku nii palju, et noh, sõnajalad lendavatelt üle tema maja juurest üle kogu aeg. Et kui oleks rohkem aega olnud nagu jälgida, et siis võib-olla oleks nagu õnnestunud, et kuidagi oleks, need lood said niimoodi areneda. Et see oli selline lugu, kus ei puutu kokku mis tegelikult nagu võib-olla nagu õige, et tegelikult ega need maailmad eriti palju kokku ei puutu. Kui me loeme selle palve, mida Jeesus õpetas Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Kummaline, et mõnikord on nii, et selle asemel, et räägiks kompetentne inimene räägib hoopiski ebakompetentne. Ja seda küsib ka Kivisildnik, kes on muidugi kompetentne. Akvaarium 51, tere täiesti tavalised vikerraadio kuulajad. Mina olen tark Kivisildnik ja tänases akvaariumis tuleb meil taas kord nii vastumeelne kui see ka ei ole võtta lähema vaatluse alla vande nõulaste sepistatud ACTA, ACTA vastased meeleavaldused meil ja mujal ning ACTA meediakajastus enne ja pärast seninägematult menukaid avaldusi Tartus ja Tallinnas. Ma ei hakka refereerima kogu ACTA asjandust. Küllap on tähelepanelik raadiokuulaja isegi mõistnud, et selle kummalise võltsimisvastase seaduse ümber toimub seletamatu sagimine. Lissaboni lepingu allkirjaga kaotasime oma riikliku iseseisvuse, aga see ei kottinud kedagi. Nüüd mingi tühine võltsimisalane tollilepe ja tuhanded inimesed on Eesti tänavatel ja pole üldse eluga rahul. Sellist pilti Pole pärast laulvat revolutsiooni nähtud. Selge on see, et enamus meist pole rahvusvahelise autoriõiguse juristid. Ja Me kujundame oma arvamuse meedia põhjal. Meedia käitumine on aga pehmelt öeldes kummaline. Kui enne massimeeleavaldusi oli valdavaks kriitiline analüütiline ja vahel ka õigustatult paranoiline suhtumine siis pärast meeleavaldusi on meedia taltunud. Ilmuma on hakanud uut tüüpi mahedad mõista, püüdvad ja Akdata otseselt õigustavad käsitlused. Puudu on üks selline huvitav ja omapärane religioon mille kohta on väga palju erinevaid stereo tüüp, erinevaid, kindlaid arusaamu, mis ta on ja milline ta välja näeb ja selle juures on olnud oluliseks ka massimeedia, massimeedia, mis seda pilti kujundab ja populaarkultuur eelkõige siis Hollywoodi B või C-kategooria filmid õudusromaanid ja kõik muu taoline, mis on andnud sellele iseenesest mõistlikule religioonile väga kummalise värvingu. Kuulsime katkendit usuasju tutvustavas saatesarjast veel üks maailm. Vikerraadio heliarhiivist, erinevalt puudust, mida meelelahutuses ja meedias näidatakse alati kannibalid, sabatina on ACTA meediakuvand astunud. Enne meeleavaldusi oli ACTA saatana sepitsus pärast aga midagi sellist, mida keegi tegelikult ei mõista. Kõik ACTA vastased faktid tembeldatakse ilma tõestamata. Linnalegendideks räägitakse vandenõulased läbi kukkuvast projektist kui asjast millel on tegelikult ka palju häid külgi. Samas kui meie meedia leiab ühise keele valitsusega ja armub iga päevaga Actasse aina enam ja enam toimuvad mujal Euroopas vastupidised tendentsid. Saksamaa peatas ACTA allakirjutamise. Läti, Poola ja tsehhi valitsused otsivad võimalusi, et sellest jamast välja vingerdada. Kogu Euroopas on rahvas tänavatel ja valitsused üritavad oma viga parandada. Meil on aga lisaks valitsusele ja vaatamata ulatuslikele meeleavaldustele meedia põhimass kolinud üleöö vande nõulaste paati. Alates zombidest, kes imevad inimestest vered välja ja söövad laipu ja kõike muud taolist, et miks inimesed üldse sellist õudset asja praktiseerivad, et see peaks olema ju tohutult hirmus ja kole. Aga samal ajal vaadates Haitit, see on selline rahvausund või rahvareligioon, mida järgitakse, kui see oleks nagunii hirmus, siis tekib küsimus, et kas siis kõik haidilased on nii hirmsad inimesed, et nad järgivad mingit hirmsat nõidus traditsiooni. Kuidagi on juhtunud nii, et enne meeleavaldusi andis meedia Estonia autoriõiguste jurist ja teadlane Karmen Turk kuid pärast meeleavaldusi saab sõna suva teadur, kes tunnistab, et ta lihtsalt ei saa aru. Arusaaja inimese seisukohtade asemel hakkab meedia järsku võimendama ebakompetentsi hämarat soigumist. Võimalusi on siin kaks. Esiteks on meedia loll ja ei tea, mida ta teeb. Teine võimalus on see, et meede oli loll ning mõistis akt ahuka püüda on saanud targemaks ja üritab oma eksimust parandada. See teine variant ei ole tõenäoline, sest ACTA poolt kas pole argumente või on need argumendid otsitud ja tühised. Põhiline on ikkagi see, et võrgust muusika mahalaadimise vastu võetakse tarvitusele ennetavad karistused. Ja karistuse aluseks pole enam kaubanduslikke eesmärk, vaid kaubanduslik kogus. Eestis on aga kaubanduslikud kogused teadagi väga väikesed karistused, võtkem asja loogiliselt. Kriminaalkaristused muusika mahalaadimise eest saavad olema karmimad kui suurtes riikides. Kui vaadata selliseid põliseid traditsionaalne religioone ja sealhulgas aafrika religioone siis nende juures on selliseks esmaseks küsimuseks siiski see, et kuidas siin maailmas hakkama saada, kuidas siin maailmas hästi toime tulla. Kuidas elada siin maailmas niimoodi, et siin maailmas oleks hea elada, et oleks rikkust, tervist, palju lapsi ja kõike muud, seda, mida inimesed heaks eluks peavad. Hea võlu ongi asja mõte. Meelelahutustöösturitel on agdad vaja, et oma hiigelkasumeid kaitsta. Valitsustegelastele on vaja ACTA läbi pressida, sest kuidagi täpselt me ei tea, kuidas vandenõulased oma asju sätivad aga mingil kombel on poliitikute heaolu seotud ülirikaste heaoluga. Erandiks ei ole ka ajakirjandusajakirjanduse heaolu on kuidagi seotud valitsuste ja küla kurgnejate heaoluga. Me ei tea vandenõu kõiki üksikasju, kuid me teame, kellele mingi seadus kasulik on. Me näeme, kes mõnda seadust vahendeid valimata läbi suruvad ja me loeme, vaatame ja kuulame, kes mõne seaduse asjus sõna võtavad, kuidas nad sõna võtavad ja kes oma sõnavõttude sisu üleöö muudavad. Rohkem ei ole vaja teada. Suurem pilt saab väikese vaevaga selgeks, lihtsalt tuleb meediat emotsioonideta seedida, veidi analüüsida ja pilt on selge. Sinu heaolu ei ole tähtis. Ülirikaste valitsuste ja leheneegrite rahulolu on aga väga tähtsad. Nendest orjadest tehti vahepeal kristlased, Nad ristiti ära nii-öelda ametlikuks religiooniks sai kristlus, aga see rahvareligioon eksisteeris edasi nii-öelda põrandaalusena, et need on või ametliku religiooniga see, mida orjad omakeskis praktiseerisid. Et saada abihaigustele saada abi õnnetuste vastu, et saada võimalikult head elu ja kõike muud taolist. Leidke on siin 800 aastat orjastatud, ristitud ja tehtud kord kristlasteks või kommunistideks ehk koguni eurooplasteks. Aga meilgi on järel oma puudu väikega Bastiku oma rida meedias ja meelelahutuses demoniseeritud ebausk. See ebausk ei lasknud meil võtta tõsiselt kommunistide propagandat ega pappide mesikeelseid lipitsusi. Loodame, et meie terve talupojamõistus elab üle ka meedia ajupesu ja valitsuste vandenõud. Seda kõike on varem nähtud sellele kõigele sülitatud. Lugesin Jõgeval luuletajat proua publikust leidis, süda läheb pahaks. Lugesin, kuidas nokin nina ja söönud peti. Proua süda ei lähe pahaks Afganistani, Iraagi, Iraani ja muu taolise peale ei saa minna. Muidu poleks ta enam elus, ei kuulaks luulet. Tubli, proua, te olete end hästi vooderdanud. Laenake juppi, oma tugevust, voodrist, ma kirjutan sinna luuletuse. Tere, Peeter Sauter, tere, Urmas. Sule kirjutanud igasugu erinevaid asju hakkasin kokku lugema, sa oled kirjutanud peamiselt proosat siis filmistsenaariumeid, siis reklaamitekste, siis lasteraamatuid, näidendeid ja need on seal ilmunud luulekogu, mille pealkiri on temakese mõõk ja leivanuga. Selle küsimuse lõpus lõpetuseks võiks öelda, et et tegelikult kirjutad sa ikka ja kogu aeg seda ühte ja sama juttu. Jah, see on õige. Jah, aga ma mõtlesin seda komplimendina, aitäh siiski, mis luule kirjutamine sinu jaoks on, Peeter? Ma ei ole luulekirjad ega luuletaja ja, ja ma arvan, et ma ei saa selleks mitte kunagi kuigi võib-olla kõige esimeste tekstide hulgas olidki just luuletusest vaata noh, koolipoiss kirjutab vahel mõne luuletuse ja minu meelest see on normaalne ja see on niisugune hea käeharjutus ja kõige esimene käsikiri, mis Mul kokku sai, oli luulekogu mulla kasti mänglema viisin eesti raamatusse mis oli tõeliselt vilets ja ei ilmunud õnneks. Aga nüüd neid luuletusi. Ma olen kirjutanud rohkem, sellepärast. Avalikel esinemistel on kuidagi niru proosat ette lugeda. See läheb kiiresti igavaks kuulajatele ja, ja minule kui ma loen, läheb ka igavaks. Ja mul on siis nagu kurb seal oma teksti juures ja et, et ei oleks nii Kurb oma teksti juures molutada ja passida, siis ma mõtlesin, et äkki mingid lühemad tekstid, nii-öelda luuletused oleksid natukene krapsakamad ja ja niimoodi kergemini haaratavad see jah, et nad. Piimad ja, ja samas ka teravamad, minu meelest see on justkui teatav kontsentraat, sinu jutt. Tõdest mis sa selle peale ütled, ma ei oska arvata, jah, see on nagu mingi vaatan peas, et kui sa istud ja kujutad ette, et nüüd teeks midagi ja kui see, mida siis teeks on nii-öelda luuletus, siis, siis ta tuleb kuidagi teistmoodi, et tõenäoliselt kui kümnevõistleja ka läheb staadionile eest ka, paneb ennast nagu mõttes valmised tooks või on hüppe või on mingi vise või heidad seal natukene nagu erinev tegevus, aga samas noh, ma ei tea, Erki Noole ju iseendaks alati ükskõik mida tegi, et jääb ka siiani ma arvan, et et ennast väga palju ei muuda. Aga väikseid erinevaid harjutusi võib võib ju teha. Aga oled sa seda enda esimest luulekogu üle lugenud? Ei, mul ei ole seda olemas ja ega ma ei tahakski seda lugeda, ma arvan, et seda ei ole ka Eesti raamatus. Ja noh, see oli, vaata, sellised asjad on niuksed, väga epi Koonlikud või võib-olla kõige esimene ilukirjanduslik palakene siiski oli minu plagiaat aarete saarest, mida ma kirjeldasin, kaustikus, joonistasin ise ka pildid juurde, ma võisin olla siis noh, niimoodi natuke üle 10 või kuskil niimoodi. Aga noh, ambitsioon nagu oli, aga siis ei küündinud kaugemale kui, kui kirjutada oma versiooni aarete saarest, mis ausalt öeldes ei ole ka paha mõte, et ma võiks seda uuesti proovida teha, et võib-olla võiks veel kord proovida kirjeldada plagiaadi aarete saarest. Aarete saart seal ka ei ole alles? Ei, ei ole ka alles ja sellest on küll kahju. Minul eriti ei ole, et las need asjad tulevad ja lähevad, nagu on siis asjad peavadki kuidagi ära minema siis selle ruumi uutele mõtetele uutele asjadele, et ei pea rippuma jääma mingi eelmise teksti külge või või eelmise armastusloo külge, näiteks. Et kui asjad lahkuvad niimoodi elu film läheb edasi, siis, siis parem on ikka uute asjadega kaasa minna ja kirjanduse puhul samamoodi sinu luulekogu nimiluuletus. Tegelikult mõtlesin luuletuse pealkiri ei ole aga aga luulekogu pealkiri on tomoklese mõõk ja leivanuga, mis Tamoklase mõõk sinu jaoks on, et ta ripub seal pea kohal. Sellega on selline totter lugu, et kui ma teksti kirjutasin, siis ma ei vaadanud järele ja ajasin segi demostenese ja tammuklasem. Aga kuivõrd raha oli küsitud juba tammuklase mõõga peale, Kultuurkapitalist ka oli Sven Kivisildniku raamatu väljaandmiseks antud ja Mullega honorar siis mulle tundus, et nagu plass oleks need raamatu pealkiri ära muuta ja pannade Mostanese mõõg ja kõbisin teksti natukene ümber, et ta mahuks nagu daamoklase maga alla, siis mustenes oli selline selges, tahtis olla kõnemees. Aga tal oli närviline tõmblusedel õlg, niimodi kippus tõmblema ja siis ta riputas mõõga õla kohale, et ravida ennast sellest õla tõmblusest ja tal see õnnestus ja ta sai kõva kõnemehes täis, toppis givega sugu endale. Vaat seda ma ei tea, aga jah, see võib küll olla väga huvitav. Tore, et sa ütlesid, seda võiks muidugi ka proovida, et ma tean seda võib-olla proovima. Paljud kõle mehed topivad endale kurki suhu ja selliseid asju diktsiooni parandada. Tead, ma tegin palju selliseid kõne ja keeleharjutusi teatriga koolis ja ka näiteks noh, sirgelt püsti seismise harjutusi ja mõned aastad pärast teatrikooli ma sain aru, et ma käin ikka küürus ja ikka räägin sama pudinal ja porgandihäälega nagu varem. Ma ei tahagi nagu endast väga kaugele liikuda, et ma tahan olla selline, nagu ma olen püüda siis sellisena midagi teha või kuidagi hakkama saada. Daamaklas oli üks niisugune õukonnas liikuv sell. Nüüd nüüd ma ei suuda öelda, kes oli seal valitseja, kelle juurest oli kes oli rikas ja edukas tarmukus ütles, et tahaks ka olla niimoodi, et oleks elu hea ja oleks head sööki, jooki ja elada nii hästi nagu sina. Ja valitseja ütles, et hea küll, tammuklas, et seda on võimalik korraldada. Vaata pani tammuklase au järele istuma, klassi, tuua head sööki kooki ja ütles, et hammakas, aga vaata, üks asi veel. Siin on üks mõõk, et ma riputan selle sulle pea kohale hobusejõhvi külge, et üsna niimoodi napilt ripub seal. Et siis sa aru, et mismoodi mu elu on, missugune mu hea elu on Nende heade söökide-jookide juures, siis sa tunned seda ja tammuklas ei saanud ka ei öelda, ja siis ta natukene seal istus ja palus, et kas ma saaksin siit ära, et et olgu need söögid-joogid ja ilusad naised ümberringi, aga et ma ei taha, et see mõõk minu pea kohal hobusejõhvi küljes ripuvad, see on nii raske seal. Ma loen ühe katkendi luuletusest kui puudub võimalus kirjutada sellest, mis puudutab, tähendab, millest siis kirjutada, eks ikka sellest, et puudub võimalus kirjutada sellest, mis puudutab Peters, autor, kui tõsiselt sa seda mõtled? Ja kui mõtled, et kas käib üldse sinu kirjutamise kohta või, või ainult selle hetke kohta, kus sa seda luuletust kirjutas? Väga tõsiselt ei mõtle, et ikkagi sellest peabki kirjutama, mis, mis puudutab ka teinekord on lood niimoodi, et see, mis siin puudutab, võib puudutada ka kedagi teist, kellega sul on suhteid. Ja siis sa tahes tahtmata mõtlen, et kas ma tohin nendest asjadest kirjutada, et ega ma ei tee haiget teistele inimestele. Ja see on keeruline küsimus, ega siin mingit selget lihtsat lahendust ei ole, et et sellega kirjutada, siis tuleb nagunii vahetpidamata tegeleda, et kirjutamine suuresti sellega tegelebki. Ta kombib inimese noh, väga isiklikke asju, mis võivad olla riivamisi koos teiste inimeste isiklike asjadega. Boris luuletusest tulevad sul sellised tegelased välja nagu prussakad ja nad on huvitavad selle poolest, et nad luuletavad. Vähemalt kirjutad sina, lest, luuletasid keset prussakad on, mingis mõttes tõmbad sa ise end nende prussakate vahele ka paralleeli? Jah, eks need on umbes nagu Pippis punkma ja need on sellised imaginaarsed. Kaaslased, kellega suhelda või noh, nagu laps mõtleb välja endale Korneliuse kovskil oli, et laps mõtleb välja endale pusa ja siis pusa, kelle ta välja mõelnud on nii jube, et hakkab seda pusa kartma. Ja ta ei tea, mis teha, et, et sellest, kuidas täna meile lahti ei saa, kui ta on kord välja mõeldud. Et noh, taolist mängu mängivad minu meelest ka kirjanikud, et nad mõtlevad välja mingi Spungi pusa või prussaka ja siis mängivad temaga natuke aega ja võib-olla tüdinevad ära ja tahaksid minna mingi teise mängu juurde. Aga see väljamõeldis võib nendega kaasa tulla ja nad võivad siis jällegi omakorda tükk aega vaeva näha, et oma välja mõelda, sellest vabaneda inimestega, kes hulluks lähevad, võib-olla taolisi asju või? Noh, ma niimoodi silma vaadates raamatuid lugeda Salama mitu sellist väikest pisikest hullumeelsust ka endale välja mõelnud ja näiteks kõrgusekartus või selliseid asju on palju ja, ja neid endast välja saada on võimatu, et tegelikult neid võib vaigistada, aga need jäävad siis kaasa alatiseks nagu mingid viirused, mis on kord juba sisse tulnud, siis need võib kuidagi ravimitega pisut maha vaigistada, aga tegelikult neist saavad meie kaaslased alatiseks ja võib-olla nii ongi hea. Sama on ka selliste noh, positiivsete mõtetega selliste mõtetega headusest, et et nendesse ära väsida, aga kui nad on piisavalt tõsiselt ja sügavalt ennast sisse söönud, siis nad päriselt ei jäta maha. Noh, ütleme religioossed mõtted või või mingid loed Schwaytherist ja Albersoitherist ja siis ka hiljem aeg-ajalt tuleb nagu kummitama või tuleb meelde, tahaks vaid seal tegi nii. Ahaa, kas ta tegi neegritele head sellega, mis ta tegi või noh, mängib, mõtled nagu tulevad hiljem pähe keerlema. Aga mis hetkedel sa neid luuletusi kirjutad? Ma ei teagi jah, see on, kui ma ei viitsi muud teha või kui ma olen väsinud mingist näiteks tõlkides või, või mingi asi tüütab, väsitab ära, et siis on sellise pisikese teksti jupsi tegemine, on, on hea vahepala või või see on kuidagi mõjub värskendavalt, et noh, näiteks üleminekul ühe, ühe siukse Pikema tõsisema töö juurest teise juurde on päris hea vahepeal kirjutada mõni selline lühend teksti tekstijupp, nii-öelda luulatus. Lõpetuseks on muidugi minu isiklik soovitus kõigile kuulajatele, et lugeda viimast ajakirja vikerkaar, kus on Peeter Sooter, sinu sinu väga võimas lugu. Kas ma tohin ühe küsimuse selle loo kohta küsida, palun jah? Et noh, ma ei hakka muidugi lugu ära rääkima, noh, ilmselgelt on see hästi, sinu isiklik lugu. Aga kas see on ka sinu jaoks mingit pähe või südamesse kinni jäänud mõtet ära kirjutamine ja kas kirjutamise protsess oli sinu jaoks vabanemine? Jah vist küll, sest vaata see puudutab minu poja surma poeg suri üle-eelmise aasta detsembris ja siis ma olin üsna segaduses pärast Gustase surma ja ainuke, mis ma oskasin teha, ma kirjutasin lähedastele meile ja siis ma püüdsin nagu kirjeldada seda, mis oli juhtunud. Tasapisi ma sain aru, et kui ma nagu verbaliseeri sõnastan et see mõjub vabastavalt, surm on nii irratsionaalne abstraktne asi, et ta matab enda alla lähedase inimese surm. Et ei oska nagu midagi peale hakata. Ja kui, kuis õnnestub ennast nagu tühjaks rääkida või, või minu jaoks abistas see, et ma kirjutasin kirju, mida ma ilukirjandus kasutanud ei ole, aga, aga noh, mis oli niukene hundikene kirju. Kuni Kustas ära põletamiseni, siis kirjeldasin seda ka ja ma sain aru, et see mõjub mulle hästi, aga see on ka ambivalentne kahe otsaga asi, et et ühest küljest kirjutamine aitab ängist vabaneda, teisest küljest trivialiseerib või ta, sa vahetad suure sügava tunde peenraha vastu. No teed sellest sõnad. Ja sellega sa röövid endalt midagi sellist ehtsat ja suurt. Et see on kahe otsaga asi. Ma kardan, et armastusest sonettide kirjutamine võib ka nagu armastuse teinekord ära hävitada, et sellest saavad lihtsalt sonetid ja armastust enam näppude vahel lõpuks polegi. Ja see on seesama mõõtmispea kondliku, midagi taolist. Ma vajan võimalust kellegi eest hoolitseda. Aga kardame, et koduloom orjastub muliiast ja lasteaiast elama lahus? Ei, meenub. Üks neist elab minu juures, aga asi on selles, et ma ise ei ela seal kodus. Ma ei tea, kas elan sinu juures, et saaks sinu eest hoolitseda. Kui vahepeal elasin üksi, püüdsin hoolitseda iseenda eest, aga see polnud päris see. Sinu eest on lihtsam hoolitseda. Sa teed kõik ise ära ja mulle süüa. Kaupo Meijel on Pärnu mees ja kirjutab väga häid luuletusi aga sellel nädalal pidas ta kultuuriga päevikut. Tere Ma pole suurem asi päevikupidaja. Ma olen väiksem asi päevikupidaja. Laupäev, 11. veebruar 11. veebruaril oli helisünnipäev, mis mulle kui peremeespoolele tähendas toidu valmistamist ja mis veel sünnipäeva lauale sobiks, kui mitte kartulisalat singirullid ja täidetud munad. Kui hakkasin täitmiseks mõeldud mune koorima, tabas mind koordumatused tagasilöök. Muidugi ehmatasin ma keedumune külma veega, mis ehmatasin, lausa ähvardasin neid, aga koor oli kinni, mis kinni. Samal päeval toimusid üle maa demonstratsioonid ACTA ja Andrus Ansipi vastu. Ei jäänud minulgi muud üle, kui valitsust ja salalepinguid kiruda. Akto Acta, karjusin kui järgmine kooretükk koos veerandi munaga ära tuli. 10 muna koorimisele kulus üle poole tunni. See ei ole normaalne, mõtlen, ei ole. Pühapäev, 12. veebruar. Rahuliku talvise hingamispäeva muutsid eriliseks aknataguse linnumaja külalised. Sel talvel on meie kolme tuvi kohviku avastanud neli leevikest kaaslaseks kaks urvalindu ja ports rohevinte. Rääma aedlinna keskel asuva kolmekorruselise maja kõrgeima ja parkimisplatsi kohal asuva korteri akna kohta pole see üldse halb tulemus. Linnud käivad täpse graafiku järgi. Kell kaheksa tulevad hommikusöögile ja kella ühe-kahe paiku päeval lõunasöögile. Neil aegadel jälgisimegi sebivad ja pikeerivaid tiivulisi koos meie lumivalge kodukassi piisuga, kes võttis vaatus koha aknal sisse pani kõrvad põrandaga paraleelsesse asendisse ja tegi mingit naljakat linnu peibutushäält. Esmaspäev, 13. veebruar. Oma päevatööd, mis toob leiva lauale mulle ja ühele Rootsi pangale teema kohaliku lehe arvamustoimetuses. Töö pole teab mis glamuurne kui Kadri Simsoni, Annely Akkermanni või Marianne Mikko arvamuslugude toimetamine välja arvata. Kuid soojas toas ja meeldivas õhkkonnas klaviatuuri klõbistamine pole kaugeltki kõige halvem variant oma olemasolu õigustamiseks. Esmaspäeval kirjutasin natukene, toimetasin natukene leidma aega isegi Facebookis või Twitteris teramiilitseda mis muutis päeva saldo positiivseks sest jätsin andmata omapoolse panuse reaalajas infomürasse, säästes nii väga väärtuslikku internetiruumi mõneks teiseks olulisemaks puhuks. Teisipäev, 14. veebruar. Ikka on tore, kui sinu tööd märgatakse ja sa selle eest veidi tunnustust saad. Teisipäeva hommik tõi uudise, et minu arvamuslugu on pälvinud Eesti ajalehtede liidu välja antava pressipreemia nominatsiooni kategoorias parim arvamuslugu maakonnalehes. Eesti pressipreemiad on kui kirjutava meedia Oscareid uuriva ajakirjanduse preemia kui parim film. Parim uudis võrdub parima osatäitja, parim olemuslugu, parima režissööri tunnustusega ja nõnda edasi. Analoogiaga jätkates on maakonnalehes ilmunud arvamusloo preemia ilmselt kui Oskar kõrvalosa eest võõrkeelses filmis. Teisipäev oli sõbrapäev valentinipäev kui täpne olla. Aga mulle jääb selle päeva mõte kaugeks. Nii inimsõbrad, loom, sõbrad kui lind, sõbrad on mu sõbrad iga päev, mitte ühe korra aastas. Ja pealegi oli, on ja jääb Eesti rahva olulisimaks pühaks mihklipäev. Muide, mu sünnipäeval, 29. septembril. Mitte et see oluline oleks. Kolmapäev, 15. veebruar. Ilm oli pärnus, harilik kesktalvine. Väga külm ei olnud, väike tuul puhus ja väike lumi 100.. Mina eriline talve austaja ei ole, mistap mõtlesin kadedusega kolleegi peole, kes Vietnamis reisib. Seal on ilmselt palju soojem. Huvitav, hakkasin mõtlema. Kas Vietnamis müüakse kuulsat vietnami salvi, mida meil pisikeses topsis turustatakse lahtisena tänavakioskites. Et nagu võtad tühja kolmeliitrise purgi ja tervisest pakatav ja palsami järgi lõhnav korpulentne daam laseb selle kraanist imeravimit täis. Tuled siis sealt koju külma eestisse, määrid, varbavahed salviga kokku, tõmbad villased sokid peale ja kõik Patšillid põgenevad. Võtsin kohustuse see igal juhul välja selgitada. Neljapäev. Kohe hommikul tabas mind ja kaastöötajaid löök allapoole vööd ja taluvuspiiri kui internet läks mingil põhjusel maha ega ilmutanudki tõusmismärke. Elu seisis, töö seisis. Kuidas papa Jannsen omal ajal Perno Postimees ehk nädali lehte tegi, kui tal ei olnud ei telefoni ega telekat. Teisi ajalehti ilmunud ja internetti pääses ta üliharva, kui üldse. Ometi ilmusid uudised nii meie maalt kui mujalt ja maarahvast hoiti isegi kiina maa keisri tegemistega kursis. Lõppkokkuvõttes tuli neti ühendus muidugi tagasi, aga hing oli infovabadusekaotusest vägagi muserdatud. Seega läksime heliga õhtul Hiinakasse sööma ja nägime seal, Koit Toomet. Hakas, märksa parem. Reedel, seitsmeteistkümnes veebruar. Minu küllaltki rutiinse elukorralduse juures, mille vastu mul midagi ei ole tähistab reede eelkõige töönädala lõppu, nagu sadadele tuhandetele teistele inimestele. Kaks vaba päeva on ees. Salatimaterjali hakkima ja mune koorima ei pea. Saab linde vaadelda, telekat vahtida, arvutimängu mängida ja kassi mööda tuba taga ajada. Hakkasin mõtlema, et kas ma midagi kultuurset ka viimase seitsme päeva jooksul tegin või ei teinud seda mitte. Raamatuid muidugi lugesin. Lehelugusid tegin. Aga ühtegi luuletust ei kirjutanud. Teeks siis ühe haigugi test, parem haigu kui mitte midagi. Ja selline son. Leevike ei näe teispool klaasi kassi. Kui terad otsas. Kõike ilusat. Tänase saate tegid Kivisildnik Liivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Kaupo Meijel. Kuulake meid internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.