Juba kaheksa aastat olid Melchioril lapsed, kaksikud Agatha ja Melchior, kaheksa aastat oli tema elu erinev kõigest varasemast ja kaheksa aastat vaielnud, kas on olnud piisavalt usina hoolas isa, kas ta on teinud kõike olnud kõik, mida üks isa peab tegema. Ja ta pole kunagi leidnud endas täit veendumustega suutnud endale vastata, et jah, seda on ta teinud ja olnud. Ta armastas oma lapsi piiritult, kuid kartis, et apteekriametimõrtsukate jahtimine on võtnud tema elust ruumi. Oleks pidanud kuuluma lastele. Ta arvas, et üritab teha kõik, mis võimalik, et seda muuta. Et olla rohkem koos lastega, nendega rääkida, neile õpetada. Ja ikka ta kartis, et seda on vähe ja et see pole piisav. Ta teadis, et seda aega, seda enam kunagi tagasi, et see on igaveseks kadunud. Jäädavalt. Kuid mis kõige kummalisem, aga ta ega Melchior ei paistnud seda, märkavad nemad elasid rõõmsalt apteegimajas, tundsid selles iga nurka ja nurgatagust paremini, kui apteeker ise teadsid selles iga eset, teadsid, kus parasjagu asub isegi siis, kui apteeker selles ise kindel ei olnud. Nad olid selles majas kasvanud ja see oli nende maailm, mis tähendas, et nende maailm oli palju väiksem kui Melchioril. See maailm tähendas nende jaoks turvalisust, soojust, armastust ja kõike muud, mille tähistamiseks nad õigeid sõnu veel ei teadnud. Kord, kui Melchior üle ukseläve astus, jooksid nad suure kisaga oma isa tervitama hüppasid talle sülle, kallistasid, andnud millegagi märku, et nad arvavad, et isa pole neile pühendanud piisavalt aega ega tähelepanu. Nemad armastasid Melchiori, nii nagu kaheksa aastased hinged teadsid, oskasid ega küsinud endalt iialgi neid raskeid küsimusi, mida apteeker endale esitas. Just sel sügisel, kui mitmed linlased olid tulnud apteekri juurde otsima ravimit ohu vastu oli Melchior võtnud oma poja kööki ja rääkinud talle, kuidas nohu vastu arstimit valmistada. Ja väike Melchior oli suure rõõmuga oma isa aidanud. Seganud tilliseemneid seemneid ja neid ahjuplaadil kuumutanud. Ja seejuures jõmpsika Lees nii tõsine nägu, et ta näis kahtlemata aru saavad. See ei ole mäng, see on töö ja ta teeb midagi väga tähtsat ja olulist. Ta sai suurepäraselt aru, et tema elus olnud midagi muutunud apteeki apteeker on täpsem tähendus. Et ta nüüd lastud sellesse olulisse pühasse ruumi, kus tema isa seni üksinda toimetas. Poisikese, kas ahju kohal seemneid ja teadis, et astub praegu pikka sammu oma edasise ellu, et ka temast saksa apteeker ja ta teadis, et apteeker linnas kõige tähtsam inimene, sest tema isa on Apteeker. Melchiori abikaasake oli seda tähtsat hetke vaatama tulnud, ta naeratus köögilävele ega söandanud seal sammugi edasi astuda. Ta hoidis süles Haagatad, kes oleks küll tahtnud apteeki joosta ja seal nende riistadega mängida, mis seni oli talle ja vennale keelatud, ent nüüd, nähes, kuidas väike Melchior kulbiga askeldab, tärkas temas, olgu see vimm, ta rabeles süles, mis jaksas. Nad olid kaksikud ja koos kasvanud ja see, mis oli lubatud väiksele Melchior ile, pidi olema lubatud ka temale. Aga ta ei saanud veel nõuet, on tõmmatud mingid piirid ja midagi on jäädavalt muutunud. Noorest Melchiorist peab saama apteeker ja aga ta saatuseks on saada kellelegi auväärse linnakodanikupoja, Morris jaks rabeles ema süles, kuni lõpuks rahunes. Võib-olla taipas ka tema kaheksa vastase tüdrukutirtsu mõistusega et vennaga kooskasvamise ja olemise Nad hakkavad ümber saama. Kedelinnaga vaatas noore Melchiori usinad toimetamist nukra naeratusega ja vist isegi pisar helkis tema silmanurgas. Ka tema teadis, et miski nüüd jäädavalt muutunud. Ta ei olnud enam noor naine. Ta oli sünnitanud kaks last talile lähenemas, 40.-le eluaastale dema Läku oli kirjutatud 20 aastat eluga akendus. Teede needusega. Ei ole lihtne armastada meest, kelle silmades vahel läikide hullumeelsus sest selle ravimiseks peatse ära andma osakese oma hingest. Seni oli ta ka tema elus Agata kaks Melchiori ning lapsed üritasid igas asjas oma isa jälgedes käia. Vana Melchior tegi kõike oma isa õpetuse järgi. Sedasama üritas ka noor Melchior, kes nüüd tähtsust täis ilmel kolde juures kulbiga askeldas. Nad olid väga sarnased, aga samas erinevad poisijõmpsikas. Laane ja kederlin oli mitmeid kordi pidanud arvama, et küllap ana Melchior oli selles eas malbe mäe tasakaalukam. Kedeleni poeg oli iseloomuga kaugus teise tugeva õiglustundega. Kui ta midagi valeks pidas, siis kippus ta seda oma mõistuse järgi õigeks sättima. Kordoli ceterline ainult kui tänaval üks poiss väiksema porilompi oli tõuganud. Ja siis oli väike Melchior talle järele jooksnud, temas kinni sasinud ja tagasi tirinud ning sinnasamasse lompi tõuganud. Nii et jah, ta oli Makendus, teede. See oli oktoobri esimesel päeval. Ilm oli hommikust saati vihmane, sombune ja apteeki astus wakestajate pere hea naaberneiu viibeke Tallinna linna mina timuka tütar. Kedeliline meeldis see tüdruk, nad olid hästi alati läbi saanud ja samavõrra oli tal temast kahju. Linnas polnud mitte ainsatki inimest, kes poleks teadnud, et viibeke timuka tütar. Ja see teadmine oli nagu timuka kõrvetatud häbimärgi vajutanud ka tema nimele ja saatusele. Timukas on timukas, teda vaja ja ükski linn, kellele kohtuõigus ei saa läbi ilma timukat. Ometi pole kellelegi vaja, et tema poeg, Nikes timuka, tütre viibikuid jooksnud Rataskaevu kandis ringi juba väikse lapsena. Kedeline oli tihti tähele pannud, kuidas teised lapsed temast eemale hoidsid. Teda kartsid ja vist isegi põlgasid. Mudeli viibekas kasvanud noore ilus neiu oma tumedate pikkade juuste, siniste silmade, tugevate toekate, jalgade ja laiade puusadega. Oleksite võinud olla nii mõnelegi noormehele unistus, aga vist ei olnud. Abielu timuka tütrega ei olnud asi, millest unistada või milles kellelegi erilist Su oleks sündinud käsitööliste poegadel, kellega timukas justkui oleks saatuse poolest linnas võrdne olnud targem naiseks kosida teiste käsitööliste tütreid. See oli ärile kõige parem. Aga viibekastusele hommikul apteeki sisse ja käterlingi siis lahkelt, et mis arstimütsis tema perel vaja läheb. Aga meie juures on kõik terved, hüüatas viibeke, ma tulin hoopiski dominiiklaste juurest refeni pärast. Noh, mis siis temaga. On, uuris Melchior oma apteegilaua tagant huviga. Temaga on kõik kõige paremini või noh, niipalju kui olla saab aga dominiiklased taotleda enam ravida, ütlevad, et on päris terve ja saab oma jala peal kõndida ja teda ei pea enam ravima. Ainult noor vend Vikerussoli kloostis raamatut lugenud ja leidnud sealt mingi retseptimis defini. Mälu võib aidata. See huvitav, arvas Melchior. Mina küll sellist retsepti justkui ei tea. Aga kuidas see sind siia toob? Vend Vickers kirjutas ka. Ta ütles, et tahaks Stefanile enne ühte rohtu prooviks anda, aga kloostris ei ole muskaatpähklit, see oli otsa saanud. Oh, jätas Melchiori, lõi endale äkige käega otsaette Mea culpa lõhnava muskaati, puuviljad muidugi. Kas need siis tõega aitavad, küsis viibeke õhinal. Kui inimene muskaatpähklit systeritakse, tema mõistust ja tajud puhtamaks. Kui seda nelgi kardemoni ja ingveriga segada ja küpsiseid teha, mida meiegi ju teeme, siis on see südamele hea ja puhastab verd, aga muskaatpähkel tõepoolest mälule head teha, mis retsepti on? Siin on Vikeruse kiri, sõnas viibeke ja andis apteekrile paberitükikese. Ta ütles, et muud osad on tal olemas, aga muskaatpähklit ei ole. Stefan lubas, et ta maksab oma ravimise kõik penni pealt kinni, nii et apteekrile keegi võlgu ei jää. See pole praegu üldse tähtis, ma sain hiljuti muskaati terve peotäie ja paar pähklit. Võin ma omahinnaga maha müüa küll vaesemaks, mind ei tee. Rikkamaks ka mitte, tähendas kettelin vaikselt. On küll apteekri säärast lahke, hüüatas viibeka rõõmsalt. Seda ei saa tõesti salata, märkis ceterlin. Ära nüüd muretse, naine ütles Melchior lõbusalt sellest muskaadist meie vaesemaks. Ja Stepheni juhtum on väga huvitav. Õnnestub teda ravida ja ta oma mälusele läbi tagasi saab, on terve arstiteadus sellele rikkam. Arstiteadus jah, seda kindlasti imises keederlin, kuid ega ta tegelikult ei kõnelenud. Melchior oli Stefinistele nii palju rääkinud, et ka temal oli selles poisis kahju. Kui Melchior pööningule muskaadi järele läks, küsis kedeline, kas see on tõsi, nagu räägitakse, et kaupmees Verdynkuusen selle ilma mäluta noormehe enda juurde võtab. Nii see on, kinnitas viibeke. Nii ma olen kuulnud. Stephen on ise ka selle üle uhke ja kardab, samal ajal. Ja juba homme see sünnib. Täna on tema viimane päev dominiiklaste juures. Ja sina tahad, vaat sealjuures talle igati toeks ja abiks olla, uurisketerlil sõbralikult. Neiu punastas. Mina ju nägin pealt, kuidas teda tappa taheti, ma mõtlen, et kui ma poleks minut, siis ta võiks olla vist surnud. Võib-olla viimiseskedele vaikselt. Ta mõistis, jah, muidugi ta mõistis seda lugu oma naise südamega. Tosteffen olevat kena ja sileda väljanägemisega poiss uhketes rõivastes kusagilt ülemeremaadest pärit abitu, nii lootusetu. Ja siis ta näeb kena neiut, kes tegelikult võib-olla tema elupäästja. Jah, muidugi see ühendab neid, teeb neid lähedasteks. Viibeka kohtab kedagi, kes suhtub temasse ainult nii, nagu ta tõesti on, kes ei tea, et on timuka tütar kardale ta ei põlga teda nimetab teda isegi oma ingliks. Ja kedelin teadis, et siit võib-olla ainult üks samm selleni, mida nimetatakse armastuseks. Ja et see võib olla ohtlik. Kuid siis tuli Melchior tagasi, ratas laisalt ja andis viibekkele riidetükikese mähitud muskaati Pähkli. Kritseldas midagi vastuseks Vikerlase kirja tagaküljele. Viise infirmaariumisse ütles ta viibekkele. Mina ei tea öelda, kas retsepte mälukaotuse vastu aitab, aga tervise teeb tugevamaks kindlasti. Kui neiu oli lahkunud, lennanud tegelikult ja kergejärgselt kloostri poole tagasi jooksnud, siis küsis Kepterline, et mida Melchior ise sellest toast õigupoolest arvab. Püha kosmose nimel umises Melchior. Ma ei tea, mida arvata, kõik võiks ju kenasti laabuda, kui Stephen saaks võrdinkuuseni juurde teenistusse. Ja see lugu oleks nagu lõppenud. Aga kallis naine.