Udust ilmus kaks munka. Nad olid jooksujalu teel ülesmäge ja hingeldasid. Jooksevad, pangad on sama harv nähtus nagu ausad ametnikud. Puhake, ütlesin ma neile ja laotasin lauale puhta lina, tõmmake hinge. Nad noogutasid tänulikult ja võtsin istet. Issand, vuda teenritele, pakun alati parimat teed ja tasuta. Noorem munk pühkis silmist higi. Komin tang tuleb, neid on 2000. Kogu küla oli pakku minema, kui me sealt lahkusime. Teie isa ronis oma nõo vankrile, nad pidid üles mägedesse minema. Olen seda kõike juba näinud. Jaapanlased peksid Mode'i hütikese segamini. Comentangi kõrval on jaapanlased veel viisakad, ütles vanem munk. Need on hundid, röövivad kõik toidu ja vara, mida kanda jaksavad, põletavad ja mürgitavad kõik, mida kaasa võtta ei saa. Ühes külas all orus lõid nad ühel poisil ainult selleks peama, et kaevu mürgitada. Miks kommunistid on neil kogu Hiinas võimu haaramas, Ameerika pommidest hoolimata. Kommintangil ei ole midagi kaotada. Ma kuulsin, et nad suunduvad Taiwanile, et seal on ka isegi ka ühineda ning neil on käsk kaasa viia kõik, mis ette jääb. Lessaanis kraapisid nad Budalt kullatise maha. See on tõsi. Noorem munk raputas skandaalist liiva välja. Ärge neile kätte jääge. Teil on aega umbes viis tundi. Piike, kõik sügavale metsa ja olge ettevaatlik, kui tagasi pöördute mõni võib-olla teistest maha jäänud. Palun teid oleks täiesti hirmus, kui teiega midagi juhtuks. Ma andsin munkadele veidi raha ja palusin neil viirukit põletada, et oma tütart ohtudest hoida. Nad lahkusid jooksuga läbi udu ülesmäge. Ma tarisin kõige paremat keedupotti kõrgele oma puu otsa ning palusin Overt buda käest andeks. Peitsin noh, kus kasvavad kannikesed. Udu hajus ja äkitselt oli sügis käes. Tuul puhus ja lehed keerlesid teerajal otsekui rotid nõia ees. Puud kasvasid sama kõrgeks kui püha mägise. Nende lehekroonist sai taevane muru. Tule minu järel. Ütlesid ükssarviku silmad. Pane käsi mu õlale. Puukoorest ja pimedusest koridorid suubusid uutesse puukoorest pimedusest koridoridesse. Juhil olid elevandiluust kabjad. Ma olin ära eksinud ja selle üle õnnelik. Jõudsime aeda, mis asus valguse ja vaikuse kaevu põhjas. Keeruka India merevaiguga kaunistatud silla kohal õtsusid leebelt lootused ja orhideed. Pronks ning hõbedased karpkala. Nad ujusid koos tumedate kullidega ümber mu pea. See on rahulik paik, mõtlesime üks sarvikule. Kas sa jääd siia kauemaks? Ema mõtles ükssarvik ning pisar üha paisus ja paisus tema inimsilmas. Ema, kas sa ei tunne mind ära? Ärkasin lõpmata kurvana koopas varju all vihma valvates soovisin ma, et võiksin muutuda linnuks või kirikeseks sõnajalaks või hirveks nagu armastajad vanades lugudes. Kolmandal päeval taevas selgis külast ei tõusnud enam suitsu. Pelglikult pöördusin ma tagasitee hütikesse jälle maatasa. Ikka ja alati on vaesed need, kes peavad maksma. Ning ikka ja alati on vaese rahva naised, need, kes peavad maksma kõige rängemalt hinda. Hakkasin laga kokku lükkama, mis mul muud üle jääb? Kommunistid tulid koos vara suvega. Neid oli ainult neli, kaks meest, kaks naist. Nad olid noored. Neil olid Tennis mundrid ja püstolid. Mu puu ütles mulle, et nad on tulemas. Hoiatasin isa, kes magas võrki, kes nagu ikka. Ta oligi ühe silma lahti. Persse, nad on kõik ühesugused. Ainult märgid ja medalid on teised. Isa hakkas surema samamoodi nagu elanudki. Nii vähese vaevaga kui võimalik. Kommunistid küsisid, kas nad tohivad minut hütis istet võtta ja minuga rääkida. Nad kutsusid 11 seltsimees ning pöördusid minu poole leebelt ja lugupidavalt. See oli ühe naise armsam, see jäi mulle kohe silma. Ma tahtsin neid usaldada, aga kui naeratasid sellel, kui ma rääkisin naeratad mulle ikka ülekohut teinud. Kommunistid kuulasid minu kurtmist. Paistis, et nad ei tahagi midagi peale rohelise tee. Nad tahtsid ainult anda. Nad tahtsid nõnda näiteks haridust, koguni tüdrukutele. Ja arstiabi, mis aitaks võitu saada hinna, igivanast, nuhtlusest, tõbedest. Nad tahtsid, et lõpeks ekspluateerimine vabrikutes ja põllutöödel. Et kaoks nälg. Nad tahtsid anda emadusele tagasi väärikuse. Mina ei ole enam aasia haige, vanaisa, ütlesid nad. Kusagilt seodolismi nimelisest kohast oli kerkimas uus Hiina ning uuest Hiinast pidi saama uue maailma juht. Usina pidi siia jõudma viie aastaga, sest proletariaadi üle maa revolutsioon on ajalooline paratamatus. Tulevikus Ühel oma auto ütlesid nad. Meie lapselapsed hakkavad tööl käima lendava masinaga, sest tulevikus on igalühel kõiki oma vajaduste katteks ja nõnda sureb kuritegevus loomulikku surma. Küllap on teie juhtidel suur võluvägi? Jah, ütles üks naine. Selle võlumäe nimi on marks Stalin, Lenin ja klassikaline dialektika. Minu kõrvus säärane võluvägi eriti veenvalt ei kõlanud. Isa keeras ennast võrkigist välja, teed ütles ta mulle. Me oleme väga rõõmsad, et kommunistid meie orus mäel väheke korda loovad, ütles ta, siis vahtis tüdrukuid ja torkis pöidla küünega hambaid. Natsionalistid vägistasid teda isa jõnkses peaga minu poole. Neil pidi küll kange häda käes olema. Tundsin, kuidas kuum häbi minus paisus. Kas ta oli täiesti unustanud, et seda tegid pealiku poeg tüdruk, kel oli armsam, tulime juurde ja võttis mu käe oma pihku. Noor käsi, tal oli nii puhas, et mul hakkas sellepärast hirm. Iganenud režiimid vägistasid väga palju naisi. Niisugune Loviis. Koreas ajas Jaapani armee mõnes asulas kõik tüdrukud ühte majja kokku. Andis neile jaapani nimed. Nad veetsid kogu sõja aja selili maas aga need päevad on nüüd möödas? Jah, ütles üks meestest. Läbi sajandite on kapitalistid-imperialistid Hiinat vägistanud. Seodalist tegi naistest kariloomad. Kapitalism ostis ja müüs naisi nagu kariloomi. Ma tahtsin talle öelda, et ta ei tea midagi sellest, mis tunne on olla vägistatud. Naine oli mu vastu nii lahke olnud, et ma suutsin vaevu kõnelda peale minu puu ja auväärt muda. Kui nüüd keegi veel minu vastu nii lahke olnud. Naine lubas mulle ravimeid tuua, kui mul seda tarvis peaks olema. Nad olid lahked, terased ja vaprad. Nad ütlesid mu isal härra ja koguni maksid teest. Kas teil on ees palverännak pühale mäele? Poisid muigasid parteis vabastab Hiina rahva religiooni kammitsas. Varsti ei ole meil enam palverändureid. Ei olegi enam palverändureid. Kas püha Mägi ei olegi siis enam teha? Mitte püha, olid nad ühel nõul. Aga ikkagi tõeliselt vägev kohta küll. Otsekohe mõistsin ma, et nende kavatsused võisid ju ehtsad olla. Aga nende sõnad polnud muud kui kanasit. Kui ma tol aastal külas talvitusin Joossellessaanist minuni masendavad uudised. Minu tütar, tema hooldaja ning tolle naine olid põgenenud Hongkongi. Kommunistid olid nõudnud, et nad vahi alla võetaks kui revolutsiooni vaenlased. Kõik teadsid, et Hongkongist ei tule keegi iial tagasi. Priitideks kutsutud võõrama, levitas valesid, nagu oleks Hongkongis paradiis, aga tegelikult pandi iga sinna jõudma otsekohe ahelatesse. Neid sunniti kuni surmani töötama mürkgaasivabrikutes ja teemandikaevandustes. Tulemusel õhtul oli puu lubanud, et saan oma tütart jälle näha. Ma ei mõistnud. Kuid ma olen aru saanud, et onu kõneleb tõtt, mis ei lase ennast mõista enne, kui hommikuvalguses.