Sa oled öelnud, et naaberriigid suhtusid üleolevalt Eesti kui riigi tegutsemiskümme aastat tagasi. Kas samalaadne suhtumine kandus üle ka teile kui, kui ajakirjanikele Eestist pärit ajakirjanikele? Pigem oli see üleolev suhtumine 10 aastat tagasi tunnetatav Rootsi poolelt isegi mitte üleolev suhtumine, vaid Rootsi võttis pärast Estonia katastroofi, nii ajakirjanduses kui ka mõned sealsed ametnikud selge positsiooni ennast kaitsta kaitsta enne, kui neid tegelikult rünnati. Sest laevaoperaatorfirma oli ju Rootsi osalusega. Roomlaste poolt ei olnud mitte mingisugust üleolevat suhtumist 10 aastat tagasi, aga ka praegu. Aga kui kui me seda dokumentaalprojekti tegime, siis. Peab tunnistama, et Rootsis oli väga vähe neid inimesi, kes 10 aastat tagasi olid Estonia katastroofiga seotud ja kes oleksid praegu olnud valmis rääkima soomlastega, oli hoopis teine lugu, soomlased olid avatud. Tõsi küll, põhjamaiselt napisõnalised teema oli ja on siiamaani erakordselt õrn. Mis teie jaoks sellest rääkides kõige raskem oli? Teadlikult mõtlesime vältida nii keerulise teema puhul kõikvõimalikke konstruktsioone selle kohta, miks Estonia uppus, seda on tehtud ja seda tehakse veel aastakümneid. Üritasime teadlikult ka vältida ja, ja stsenarist Indrek Treufeldt ka ka ei kirjutanud teadlikult stsenaariumisse sisse intervjuusid kannatanute või hukkunute omastega. Äärmiselt õrn teemaga, sellepärast et et väga paljud inimesed on ju nii-öelda kadunud, neid neid ei ole saanud maha matta. Ja me teame, et psühholoogiliselt on, on olukord, kus inimene kaob, on äärmiselt raske see, see tähendab seda, et kusagil isegi kui me seda ei taha kusagil sügaval hingesopis või alateadvuses, jääb ikkagi mingisugune lootuskiir. Sellepärast on see hästi valus teema. Meie omakorda püüdsime näidata seda, millises olukorras olime meie 10 aastat tagasi. Me ei tahtnud näidata niivõrd seda, kui tublid olid soomlased, aga see tuli välja, nad olid tõesti tublid. Ja teiselt poolt me tahtsime paarist kaardistada seda, kuidas see, kuidas see sõnum Estonia hukust siis liikus ja milliseid ahelreaktsioone ta ta ühiskonnas kaasa tõi. Kõik see alguse sõnumist meid ei, mille püüdis kinni üks Soome leitnant palun, kes asus otsekohe tegutsema. Ja, ja tõepoolest soomlased asub tegutsema ja nad ei mõelnudki sellele, et peaksid esmajärjekorras Eesti poolt informeerima. Tagantjärgi tekitas see muidugi Eestis väga palju segadust aga teistpidi tõepoolest Eestil ei oleks ka mitte midagi teha olnud. Testi ei saanud päästeoperatsioonil osaleda, sellepärast et Eestil ei olnud vajalikku tehnikat jälle siiamaani. Kas see, kuidas mõjutas selle teema lähenemissuuna valikul teid see, kuidas siiamaani oldi Estonia huku kajastatud, olid needsamad nüansid puudulikult valesti või üldse tähelepanu, et välja jäetud? Valisime teadlikult teise tee, valisime teadlikult tee, kus me üritasime näidata seda, mismoodi informatsioon tookord ühiskonnas liikus, kellel oli kui palju teavet kuidas see teave kokku panduna andis esimestele hukujärgsetel päevadel tervikpildi ja, ja sundis suunas inimesi tegutsema. Estoniast on kirjutatud palju raamatuid ja tehtud palju filme, aga mitte mitte ühtegi dokumentaalprojekti, mis käsitleks just nimelt, et nii-öelda seda kriisikommunikatsiooni 10 aastat tagasi. Ja uskumatu ka mina ise pean tunnistama, et me hakkame ikkagi unustama, kus me 10 aastat tagasi olime. Et siseministeeriumis oli kaks faksiaparaati ja valitsuse liikmetel mobiiltelefone Aga siseministeeriumi arvutid ei läinud tööle sellepärast, et nad olid viirusi täis edasi ja nii edasi ja nii edasi. Me peaksime meelde tuletama, kuhu me oleme 10 aastaga jõudnud. Kas see saade põhineb sajaprotsendiliselt faktidel selles mõttes, et kas see saade kukuks välja samasugune kui seda teha näiteks viie või 10 aasta pärast? Jah, see põhineb selgelt nende inimeste meenutustel ja emotsioonidel, kes 10 aastat tagasi olid selle õnnetusega maapealsetes teenistustes seotud. Dokumentalistid hulgas on üks levinud arvamus, et ajaloo sündmusi saab, et ajaloosündmustest saab teha dokumentaal, saadagi dokumentaalfilme kolmes etapis kohe pärast sündmust, mil on väga kõrged emotsioonid, Mil Mil emotsioon, reaalne huvi sündmuse vastu on hästi suur. Ja ajaloolist. Tegelikkust ei pruugi seal kuigi palju olla, sellepärast et emotsioonid varjutavad selle tegelikult. Siis nad väidavad, et 10 kuni 15 aastat pärast sündmust on emotsioonid suhteliselt jahtunud. Kivinenud inimesed saavad adekvaatselt meenutada, mis juhtus ja nad ka veel mäletavad seda. Ja siis on 25 aastat pärast sündmust, kui, kui mängu astuvad ajaloolased, kes annavad sündmusele erinevaid tõlgendusi, arendavad erinevaid teooriaid. Sest juba mälu hakkab inimestel kustu. Nii et ma väidan, et 10 kuni 15 aastat pärast sündmust ongi see kõige parem dokument seerimise tõelikkusele tegelikkuse dokumenteerimise hetk ja, ja ma arvan, et see, see hetk on nüüd käes. Raadio kaks Eestis, ma arvan, küllap ka Soomes ja Rootsis on Estonia huku 10. aastapäev väga palju tähelepanu saanud, mis Euroopa Liidu südames indrek toimub. No selles suhtes on kindlasti vaikne ja kahjuks on nõnda, et see 10 aastat on toonud väga palju õnnetusi ja, ja inimohvreid. Ja, ja kui Belgiast rääkida, siis tegelikult siin oli 1987 rannikul see püüke lähedal suur õnnetus, kui kus reisilaev eraldub Enterprise läkk külili ja väga palju inimesi hukkus ja õnnetus tegelikult oli üsna sarnane, sest laev Kaadus ka just seetõttu, et vöörivisiir oli, oli, oli lahti, vesi tungis, sisselaev, kaotas püsivuse ja, ja, ja nii ta ka uppus. Nii et Läänemeresündmused muu Euroopa jaoks kuidagi mingit erilist tähendust tegelikult üldse ei oma. Vot täna kindlasti mitte, ma arvan, et see on niisugune noh, teadjate jaoks oluline informatsioon, mida siin hommikul ka uudisteagentuurid levitasid, et 10 aastat möödub Estonia katastroofist. Aga mingit erilist uudist küll ei ole olnud ja kolleegide seas sel teemal juttu ei ole tehtud. Rääkides nüüd indrek konkreetsemalt sellest saatest, öelge, mis on selle saate põhitees või, või mida te püüate näidata sellega või, või tõestada midagi? Oh, väga raske on, on midagi tõestada, iseäranis selle teema puhul ajakirjanikuna ma arvan, et seal üldse üks kõige keerulisemaid teemasid sest noh, ütleme, et ebaedu on juba ette garanteeritud, on juba ette teada, et, et ajakirjanikuna on väga vähe öelda või lisada sellele loole. Aga noh, minu väited on, on seotud sellega, et kõigepealt riikidevahelistes suhetes siiski Eesti suhtes ei käitutud. Neil hetkedel võib-olla päris korrektselt ehk siis ametlikult võib-olla nagu ei antud teada Eestile. Katastroofi olid, olid väga segased. Siis võib olla ka see niisugune tunne, mis jäi selle loo tegemisi seejuures, et et Rootsi avalikkus ei ole tegelikult veel päris valmis. Näiteks vaatama vöörivisiiri ja vöörivisiir on üles tõstetud, ta on Rootsis ühes kinnises sõjaväebaasis sinna inimesed, ligipääs sinna on üldse väga keeruline saada. Ja, ja mul tekkis mõte, et miks, miks siis peab olema vöörivisiir nagu avalikkuse eest varjatud. See ilmselt on seetõttu, et avalikkus ei ole valmis seda nägema seda visiiri. Kas teie nägite? Jah, me nägime nii, et, et need südamefilmis ka näitama. Mis teid Indrek, selle saate materjali kogumisel kõige rohkem üllatas? Halvas või heas mõttes mida iganes. No mind mind üllatas lahkudes üllatus, selles kontekstis ei ole võib-olla viisakas sõna aga ikkagi ka paljud inimesed, kes on ela elanud üle selle, selle katastroofi nad siiski ei, ei taha rääkida või nad ei pea seda vajalikuks. Nad arvavad, et tegelikult see ei muuda asja, see ei anna midagi, kui nad, kui nad räägivad ja ja, ja ma siiralt mõistan neid, et see oli võib-olla kõige raskem. See, see, see film on võib-olla ta rohkem ametnikekeskne. Et võib-olla oleks tahtnud rohkem isiklikud isiklikke lugusid välja tuua, aga, aga see ei õnnestunud. Ja, ja mind šokeeris see, et, et ikkagi väga paljud inimesed loodavad veel, et, et keegi tuleb veel sealt tagasi. Ka siis, kui 10 aastat on möödas. Kui koostöövalmis Indrek, oli see seltskond, kellega te kohtusite, kellega te rääkisite selle saate materjali kogudes? Äraütlemist oli, oli ikka väga palju. Aga, aga mis välja tuleb, et, et ühiskonnad on erinevad, et mulle tundub, et Rootsi ühiskonna jaoks on olnud see ikkagi väga suur šokk, mida siiani on raske taluda. Ja, ja Rootsi on olnud ju riiki nii palju aastaid on saanud elada küllalt rahulikes tingimustes. Soome puhul on olukord teistsugune, nende puhul ei olnud nii palju ohvreid, aga nad olid väga aktiivsed osalised päästetöödes. Sealt pärinevad niuksed sangarite lood, päästjad, inimesed, kes tegutsesid adekvaatselt väga hästi, oskasid kohe hinnata situatsiooni. Nii et soomlaste puhul oli seda lugu kõige lihtsam teha.