Nii ja nüüd meil on hea meel tervitada siin raadio stuudios Erkki Otsmani, tere päevast. Tere päevast. No Erki on väga mitmetahuline mees, ta on nagu hästi teab õpetaja, aga, aga rohkem tuntakse teda võib-olla laulmise poolest. Mis see kõige õigem sõna nimetada esineja või laulja või kuidas sa, kuidas sa ise ennast kelleks ennast ise pead? Oskan niimoodi, ma arvan sõnaga niimoodi nimetada öelda, kui ma võin olla laulja Ma võin olla laulev näitleja. Laulja ja laulan näitleja, ütleme siis niimoodi, Erkki Otsman, kes on, on tuntud selle poolest, et ta laulab kaunis palju väga erinevates keeltes ja laulab laule, mida üldiselt on laulnud naised. Väga erinevad naised. Marlen Dietrich, Zaral, Leander ja loomulikult nii on see läinud ju ma olen siis selline emotsionaalne, tundeline kuju, et mulle meeldivad sellised laulda tunnetest. Aga milline te tegelikult ise olete te kehastute nendeks nendeks justkui nendeks laulataarideks, aga, aga. Aga kui öeldakse kehastul lauljataride, kas seda nagu nagu vale öelda, sellepärast et. Ju ma ikka püüan ikka oma mingisuguse, ma ei ole kunagi imiteerinud kedagi, võib-olla, kui ma alguses olin veel selline päris roheline artist, et siis siis võib-olla siis võib-olla olime nagu püüdlikum stiili säilitajaga nüüdselt ma ikka püüan leida igasühes oma võnked nendes lugudes. Kas need mõtted on või mismoodi seda teed mingisuguse loo ette, eks ole, kasvõi sedasama bioff, eks ole, mis, mismoodi sa, mismoodi sa temaga menetleda? Juma kahtepidi üks asi on muidugi see, et teadlikult mingid asjad paika panna, noh nagu kõik interpreedid panevad, et mida nad tahavad kujundada ka, aga samas olen ma ikkagi lase ennast konkreetse esinemise jooksul ikkagi küllaltki vabaks kuma kui see, nagu ütleme, see situatsioon kujuneb, sest alati ei pruugi kujuneda ka niimoodi. Ja siis need emotsioonid, mis tekivad, juba ise, panevad need värvid, ütleme muusikasse. No sa ütlesid, et alati ei pruugi need olukorrad sellised Hollad, emotsioonid nagu vabaks lähevad. Aga missugused olukorrad on need, kui sul ei õnnestunud? No see on paljudes asjades sõltuvad, et kui sa lähed kuhugile esinema, seal on ruum, eks ju, seal on inimesed kõik see energeetika, mis seal kujuneb, et see noh ja sinu enda vastuvõtlikkus või enda energeetiline seisund Kasel momendil, et noh, need kõik mängivad oma niisuguse suhte ütleme maha. Oled sa kunagi publiku ees mõelnud, püha jumal, ma olen täiesti vales kohas. No mingil algusaegadel, kui ma esinesin ka niisugustel, ütleme restoranides, kus inimesed sõid ja siis külmul oli vahest selline tunne, et miks ma seda siin teenet, et seda ei ole vaja kellegile ja, ja et võib-olla ainult sellepärast, et ma sain selle eest mingisuguse viimasel õhtul, et et ma hoidsin seda üleval seda meeleolu, aga samas ma olen niisugustest, nagu öeldakse, nõndanimetatud urgastest ka leidnud endale väga häid võimalusi edasi minna ja mind on kutsutud läbi läbi selliste esinemistega Pariisi ja mujale, et noh, mis on, kunagi ei tea, mis elus. Prantsatas sattudes mõnimbressaario, kinnitab keha ja sa laulad ja siis jalutab suurepärast, kuulas. Pariisis ja juhtus küll niimoodi täiesti konkreetselt Tallinnas vanaturu kaelas on selline, läheb sinna keldrisse üks selline restoran, mille nimi oli. Ma enam isegi mäletan seda nime, aga nagu ka olemas paremat kätt, kui minna linna poolt üles. Ja me esinesime seal konstantselt läbi aasta ja, ja noh, seal oli ka selline, et valid söögi kõrvale nagu prae kõrvale artist seal. Aga siis juhtus seal olema üks Soome härra, kes läks Pariisi tööle Soome Instituut ja siis ta kutsus meid sinna esinema ühele festivalile, mis oli siis nagu Eesti veel polnud tol ajal Euroopa Liidu liige ja, ja, ja prantslased korraldavad, korraldavad iga aasta septembris sellise euroga, pane nädala Euroopa keeltenädala ja, ja tema siis temal õnnestus meid siis sinna nagu panna esitama laulma lugusid 10. erinevas Euroopa keeles ja see oli väga huvitav võimalus minu jaoks saadib meid, kes need meie on. Mina ja minu pianist oli tol momendil Praeguse asemiku paluks vabandust. Palju paljukesi praegu esinenud, kus esines, seal on ka mingid erinevad. Väga erinevad jah, väga erinevad asjad on ja, ja see ongi toremaisaga leian, et muidugi, eks klaveriga ma olen kõige rohkem esinenud, sest need programmid, need, mida ma olen teinud, on sellised noh, ikkagi intiimsed ja klaveri ja siis akordioni ka olema, kõige rohkem esineda ka on, mul on olnud väike bänd ütleme, et selles mõttes mitte küll elektrikitadega bänd, aga, aga nagu pehmem variant ütleme ja, ja siis olenesin fonodega ja nüüd praegu teeme ka selliseid nagu pleibek shousid väga palju ööklubides mitte väga palju, aga kord-kaks kuus. Elektrikitarriga olekseid PÖFFi võimalik laulda. Ma arvan küll, ma olen täitsa kohe mõelnud, et mingitest mingite ütleme asjade täna päevastamisel, et kui leida piisavalt andekad ja mõtlevad kutid või tüdrukud siis miks mitte teha peaksid tegema seda vanuselt väga palav, ma arvan, ma ise ka olen mitmest kohast antud nagu mõtteid, et noh, tähtis on lihtsalt leida nagu õiged inimesed, kellega. Aga miks just naiste muusika, naiste ma ei oska laulud teie teie repertuaaris, kui ma kunagi võib-olla mul on see mingi selline. Ma ei oska, ma ei oska sellele küsimusele vastata, need asjad on lihtsalt nii läinud. Nüüd kui ma olen läinud vähemaks, siis ma muidugi võib-olla juba nagu olen, noh, mulle meeldivad väga palju ka sellised meister rahvaste laulud on rohkem sellised filosoofilised ja nad on, nad on nagu selline nende maailma valu või nendel nüüd probleemid nagu teised ju siis minu jaoks on selline hingeline avasti alastiolek, mida naises kui interpredist on olnud nagu rohkem alati nagu tähtsam, ma julgen nii-öelda, see ei tähenda, et ma samastan ennast nagu naisterahvaga, ma ei saa ju seda teha nüüd, kui ma ise ka rohkem asjade üle mõtlen. See on olnud võib-olla lihtsalt intuitiivne, mingisugune meeleline, selline valik. Kujutan ette, ma ei tea, ma ei oska teile täpset vastust anda nendele asjadele. Nagu ma ütlesin, see ei kahetse, isegi kui sa tahaksid praegu mingite meestelaulude juurde siirduda, kas oleks puht nagu kasvõi imagoloogiliselt võimalik. Kindlasti oleks, ma arvan küll, aga noh, eks meiega me keegi oma varjust kaugemale hüppaja ja selles mõttes noh, eks igal inimesel on tema antud tema hääl, antud, tema käitumine antud tema, nagu ma ei oska öelda, kõik need emotsioonid ja tunded ja kogu see füüsis ka, et noh ja samas see, kui sa oled kuskil endale endast juba mingisuguse jälje jätnud, siis muidugi inimene noh, ütleme üks meedia ja kogu ühiskond püüabki ja lihtsam on alati artisti käsitleda mingisuguses kujundis, ütleme mingis kastis. No vot, see on see mees, kes laulab naiste laule, eks ju, kes paneb kleidi selga, aga noh, see pea sind ennast nagu ütleme kasti panema, et sa oled ikkagi, kui sa oled vaba inimene, sa võid ennast kas siis välja minna, murda edasi, aga see ei tähenda midagi, ma loodan, et ma suudan seda, kui ma, kui ma tahan ja mu jaoks tähtis on. Kogu ühiskond, nii siin kui teisel pool maakera igal pool on liikumas andro küünsuse suunas. Mis, mis teie arvates androküünsus on, on see inimese sisemine olek või pigem pigem roll, mille ta endale võtab? Mina tean, minul Sandro küüsis olnud nagu algusest peale, ma ei ole nagu ma ütlen, et ma ei ole nagu väga noh, seal nüüd selles eas, mis on praegu, olen nagu rohkem hakanud oma asjade üle mõtlema. Mis igas on, meil on inimesena, mina olin 38 aastane. Mul on veel aega paar aastat. Selle hetkeni, kui ma hakkan asjadele mõtlema. Juba paar aastat. Asjadega sünnime, inimesed küpsevad ju nii erinevalt, mina olen hilise küpsemisega inimene ja õnneks ka ma praegu vaatan, et et noh, parem on küpseda, küpseda, niimoodi mõnusalt küpseda, kui olla juba kolmekümneselt või 30 viieselt päris küps ja et selles mõttes noh, ma mõtlen asjade üle alles hakkan, hakkasin alles mõtlen, julgen öelda, on mõned aastad tagasi mõtlema, et enne ma lihtsalt tegin ja mulle tundus, et see on kihvt ja vahva ja minu jaoks tähtis ja ja ma ei, ma ei ka ei tajunud seda, kuidas teised inimesed, kuidas üldsus võib seda nagu nagu üldse, kuidas peegelduna teistesse. Vaat selles see asi on, noh, ma oleksin olnud park, võib-olla oleks natuke teistmoodi teinud, eks endale kasulikumalt võib-olla noh, ma ei tea, aga mis on muidugi see, kas on alati vajalik No te olete ennast päris hea meelega eksponeerinud ka seltskonnakroonikas olete ta mõnda mõnda mõnda seisust on tegu kahetsenud ka, et nüüd te räägite sellest, et alles küpsete ja Võib-olla ei ole, seda kahetsen, ma arvan küll, et ma olin suht piisavalt olnud aus inimene iseenda ees ja see on minu jaoks kõige suurem väärtus. Aga miks te ennast eksponeerite, miks me ennast eksponeerida laval või seltskonnakroonikas, ütleme lavale erinevatel asjaoludel, ega ma nüüd ei ole ka nüüd selline inimene, kes kogu aeg, kui te räägite nüüd konkreetselt ajakirjast kroonika, siis ei ole mina muidugi see inimene, kes seal iga ütleme, iga iga nädal või iga kuu seal figureerib, eks ju, sellepärast ma arvan, et ma olen piisavalt omapärane. Ja esindan siin sellises eesti maastik, kus ma saan aru, et siiski suhteliselt nagu kitsast ja omapärast ütleme suunda, et selle pärast tulema ka võib-olla laiale massile nii huvitav persoon, ütleme aga teatud puhkudel võib olla küll jah. Nagu siin oli augustikuusk ei praid, eks ju, meil Eestis esimene siis muidugi on need teemad olid tol momendil huvitavad ja, ja noh, eks on ka selline ajakirjanduslik lõks, nagu öeldakse, nende asjade juurde nõndanimetatud praegu nagu huvitavaks või mitte. Huvitavaks. Aga, aga kas küsimus on hoopis selles, et inimesed kardavad midagi sellist? Noh, väga palju ei tea ja, ja mida nad ei mõista, seda küll, eks me kõik kardame seda. Kõik inimesed näiteks kardavad surma, eks sellepärast et me ju ei tea, enne kui me seda kogeme, et mis, mis asi see on samamoodi ka see, et et, et kõik inimesed, kes on oma olemuselt teistsugused kui keskmiselt, ütleme keskmist inimest, see on paha Alttermin, eks ju. Nagu üldse keegi ei taha ju meist keegi keskmine ollakse. Et, et siis ikkagi tähendab, et noh, ohtu, kas otseselt või kaudselt, ma arvan küll, et sellepärast sellepärast inimesed kardavadki teistsuguseid munad siis geid, lesbid või mustanahalised või mis iganes, eks. No kui hästi või turvaliselt või rahulikult sa ennast tunned nagu Eesti ühiskonnas, eks olevuse sa seda geiparaadi asja juba nimetati, greibop, Keipraid ürituse asja nimetasin kõva nagu dispuut või justkui nagu mingisugune kõva nagu arutelule lõkkele ja ja ega see, ega see pilt, mis ühiskonnast joonistusest vist nagu ülearu ülearune, roosiline ei olnud, või mis. Kuidas sa ennast tunned Eestis? Mina tunnen ennast inimesena, ma ei oska öelda normaalselt selles mõttes, et et ma olen siin sündinud ja kasvanud, kus selle ühiskonnaga ja See on vist see vist ei ole ka mingisugune Eesti omapära, et kardetakse. Mitte selge see, et, et kõik need ühiskonnad, mis on nagu nagu, nagu avatuvamad olnud selles mõttes, et pikemat aega avatumad olla nagu Euroopa riigid on, et eks nendel siis inimesed on lihtsalt rohkem näinud ja, ja nii mitmes mõttes näinud, et, et selles mõttes noh nad ei ole nii agressiivselt ründamas igasuguseid, et noh, teistsuguseid inimesi, et selles mõttes noh aga ma arvan, et küll meie riigis ka need asjad paranevad. Te olete öelnud, et homovaenulikkus on tingitud meeste ühiskonnast, mis te sellega mõtlesite? Eksam, mehed kardavad ikka, kui on keegi homoseksuaalet, see on otseselt potentsiaalne oht tema ütleme siis sellele see mees, kes kardab siis tema konkreetsele seksuaalsusele, et äkki siis homoseksuaalsest mees tuleb ja ründab teda ütleme. Ja ma arvan seda, et see on ja võib olla ka see, et osad mehed arvavad ka seda, et homod häbistavad meeste sugu. Ma olen sellega mu sellist versiooniga täiesti kuulnud ja et, et noh et, et noh, siin on mitmeid aspekte, mida, mida võib peenemalt lahata. No geidest on saanud nagu kunsti ja loomingulisuse etaloni. Et see näitab heteroosid kuidagi andetumate võimade juhmi matena. Ei, mina tea, see on jällegi mingi meedia või selline massimasside, selline hullutamise või mingi jällegi kellegi see kasti värk minu jaoks, et et see on jälle kujund ühe ühe massimeedia värk, et me võtame ja maalima mingi ühe kujundi ja siis nagu kasutame seda mingite asjade määratlemisel või maks paljudel inimestel on ka seda vajalik, et see mingil määral annab asja asjast mingi pildi, eks ju, aga ma ei usu, et see niimoodi on. Kuulge, nagu iga inimene, kes võib ju ise minna, vaadata, uurida inimeste taust, et te näete, et see protsent on siiski suhteliselt. Ma julgen öelda ikkagi ühesugune, et noh, see ei ole nagu Näiteks omadel on endal ka võib-olla aeg-ajalt, kas te need kujundid vajame? No ma arvan, et kõigil on vaja, tegelikult on, see on üks, ei, ma ei ütle, et see paha on, et see, et see kastid on, aga samas on jällegi hea, kui inimene suudab mõista, et, et see kõik päris niimoodi noh päris niimoodi ütleme ainult kastidesse eluga siiski ei ole. Aga oma ometi on homoseksuaalsus vaatamata nendele kastidele ühtviisi ahvatlev ja, ja, ja, ja samas ka hirmutav. Et kas homoseksuaalid on, kas see on nüüd taas stereotüüp või mitte, et nad on tundlikumad kui heterod. Ma ei oska öelda, kas tundlikumad, aga eks nad peavad nagu rohkem siis ma ütlen, et rohkem ta nagu mõtlema või tajuma mingeid asju, mis võib olla heteroseksuaalsetel inimestel, noh, ma ei oska öelda, ma ei saa kõigi eest rääkida, eks ma saan, ma saan rääkida, võib-olla ainult sellesse on ka teoreetiline, ütleme niimoodi, et, et kui sul on, ütleme kõik asjad paigas näiliselt ütleme niimoodi kseno ja, ja et siis siis on ju siis on ju lihtne nõnda nimetatult olla maailmaga sõber, eks ju. Kui sul kõik asjad paigas ei ole, siis siis sa kogu aeg mõtled, et miks need niimoodi on, eks ju, et miks asjad ei ole paigas, siis sa juurde põlenud maailm ei ole rohkem. Ma ei ütle, et see on ainult seotud homoseksuaalsusega, see on, ma arvan ka inimestega, kes on üldse tundlikumad inimesed, kes, kes vaatavad maailma asju natukene, suudavad neid läbi lasta mitmest aspektist, et see ei ole lihtsalt üks homoseksuaalsus on võimalus selleks, et tunnetada maailma peenemalt, kui sa oled nii tundlik, sest ma arvan, et homode seas on samas samas koodi mürgiseid inimesi, kui on heterode seas see vahet ei ole. Kuule, aga räägi natuke õpetajatööst ka, et seal puudub nagu väga palju kokku oma õpilastega, mida, mida õpilased. Kas te üldse arutlete õpilastega sinu nagu mingisugust nii-öelda kooli klassivälist elu ka näiteks räägite muusikast sellest. Ja kuidas nad suhtuvad sinu tegemistesse? Õpilased suhtuvad hästi nad noh, kui on, kui on võimalust käivad kuulamas ja ja kui mul tuli plaat välja, siis ostsin meeletult plaate, terve kool ostis ja et no ma arvan, et nad suhtuvad väga hästi ja noh, ma loodan, et ma suudan vaikselt nendel nende väikeste kontsertidega, mis ma siin anna, nüüd mul järgmine nädal tuleb ka üks šansoone kontsert, et suudan ka nende noh, ütleme maailma lihtsalt. Kavandada need õpilastele nagu pigem meeldib see, et üks õpetaja on ka natuke nagu teistsugune. Ma loodan seda küll, jah, ma loodan seda küll, et see meeldib, et noh, ma tunnen igal igal juhul, et kool on mul nagu igas mõttes selja taga, et toetuspind, et nii õpetajad kui õpilased Minu jaoks tuttav õpetaja on öelnud samuti meesõpetaja on öelnud, et ta peab väga hoolikalt kontrollima ennast igal pool, et isegi toidupoes peab ta jälgima, mida ta oma ostukorvi paneb, et, et sinna ei satuks. Pornoajakirjandus. Jumal teab, mida veel. Kas. Lõpetajad on on ise ise tekitanud sellise. Ma arvan küll jah, et see nad ise ise jänesekasti värk, mina olen ikka ka öelnud, et need vanasti oli ju see, et ega õpetaja ei ei käinud ju WCs ka, et kuidas kujutab üks õpilane ette õpetajad, kes on WCs, laiendab seal oma neid isiklikke vajadusi, eks õpetajale insoni püha olen deta. Kui sa üldse midagi roppu, eks ju, noh ja kui see kujund on, siis kui sa miskit miski sellise nagu öeldakse väga elulise elulislikuga vahele jääd, siis on nagu see pilt purunenud sinust kui pühast pühast isikust, aga noh, tänapäeval võib-olla on need asjad juba nagunii muutunud, et noh, õpetajat võidakse saata otse persse, nagu öeldakse. Ja vahet ei ole, et noh, see noh, igal igal ajastul on omad omad nagu, ütleme head ja halvad. Minu jaoks on see kuidagi nagu tagurpidi pendel on hoopis teise, teise äärde nagu jõudnud, kui vanasti oli nii, et õpetajal olid kõik õigused, õpilase pilet ei olnud, siis nüüd näib, et õpilasel on nagu absoluutselt kõik õigused, aga õpetajal nägu nüüd napib järjest rohkem ja rohkem või, või on see see nii-öelda õpetaja kohtusse kaebamise periood, meil ka juba üle elatud? Ma arvan küll, et, et see on noh, eks, eks võib-olla see oli, et enne enne enne eelnevalt oli tõesti niimoodi, et õpetaja oli, oli nagu kuningas ja õpilane pidi talle alluma ja, ja siis, kui nüüd tuli välja, et õpilasel siiski on ka omad mingid tõelised õigused ehk siis neid kasutati lihtsalt ära ja võib-olla julmalt ka ja siis eks meedia nagu ütleme kajastas ka selliseid juhtumeid, sest see on kindlasti selline teema, mis tekitab jällegi laineid inimestes ja, ja noh, selles mõttes, eks need Muidugi, eks see selline asi on, et loomulikult, et loomulikult on õpetajatel raske, sellepärast et tänapäeval, kus õpilased, need on juba ka põlvkondadevaheline konflikt, mina ütleksin ka juba seda niimoodi, sellepärast et et et need õpilased, kes praegu on meil, keda minagi keskkoolis õpetan, nemad on ju ju välja kasvanud hoopis teistes oludes kui meie näiteks mina olen selline murdumise põlvkonna inimene, sest mina olin siis ülikoolis, kui Eesti vabariik tekkis, eksju, aga need, kes on veel minust 10 aastat vanem, aga need on ju veel hoopis teistsugused inimesed, on hoopis teise põlvkonna inimesed ja nende tõekspidamised ja maailmavaated on ka teistsugused ja, ja selles mõttes on siin juba põlvkondadevaheline konflikt, mina näen juba seda niimoodi, et uus põlvkond on oluliselt endaga paremini hakkama saav kui see põlvkond, kes neid õpetab, ma arvan, nendel juba endal on juba sees palju suuremaid probleeme, sest sest noh sest ikkagi inimesele tema lapsepõlv ja noorusiga on selliseid kujunemisaeg on ikkagi teda nagu säranud oluliselt tema tema olekut ja, ja noh, ma sellepärast ütlen, et need, keda meie õpetame, nemad saavad oluliselt paremini hakkama endaga kui meie, ma julgen küll öelda. Seda toimist Leilanud kõva häälega hea ja, ja. Lähevad selle käe klasime aegselt, ainult lähevad. Aga noh, eks me siis püüame neid asju paika saada, nii et need käivad lained meil viimasel ajal Päris palju jõudnud ajakirjandusse skandaale õpetajate õpilaste vahelistest suhetest. Ühel juhul kaevatakse ühtepidi, teisel juhul teistpidi. Aga oma homovastaste sõnavõttudega on ajakirjanduses kuulsust kogunud Märt Sults. On on öelnud, et tema kaitseb oma õpilaste isiksust. Kas, kas õpilase isiksuse kaitsmine, kas, kas, kas selline asi on üldse võimalik, et sellega kaasneb väga suur vastutus? Eks muidugi, selge see, et õpetaja kui ta on õpetaja loogiliselt on õpilasest targem, eks ju. Et kui noh, põhimõtteliselt tema tahaks mingisugust mängu mängida, eks tal see õnnestuks ka, ma arvan seda, et, et siin on nagu see, et tõesti õpetajad peavad olema inimesed, kes mingis mõttes on siiski ikkagi mingis mõttes siiski, on ikkagi nagu head inimesed, et nad ei, nad ei kasuta oma tark kust halvasti nende õpilaste vastu, keda, keda nad õpetavad, eks ju, niimoodi et ja, ja kõiki nende ütleme ka seda omapära või neid tahtmisi, mis neil tegelikult võib-olla on, nad suudavad kontrollida, kui sa seda ei suuda, siis ei tohi seda tööd teha, ma arvan niimoodi, et siis sa pead ise ära minema ja parem on, kui sa suudad seda ise tunnetada. Kui juhtuvad mingid konfliktid koolis, eks ju. Et noh, selles mõttes on, on see loomulikult üks väga noh, väga eriline elukutse, ma julgen öelda No konfliktid on ainult nagu see äärmuslik juba, aga meil kõigil kindlasti on minul vähemasti küll on oma kooliajast väga, väga, väga väga drastilisi juhtumeid ja, ja selliseid läbielamisi, millest kusagil kellegagi rääkida ei saanud ja mis, mis võib-olla ei väärinud ka seda, et ma kuskile kaebama lähen. Et kuidas selliseid asju vältida? Minule isiklikult tundub, et õpetajal on väga-väga suur võim. No eks ta ole jah, ühtepidi aga, aga no aga mida, mis me teeme, no ütleme niimoodi, minul isiklikult hakkab üldse vastu see, et meil on, meil on niivõrd suured klassid tegelikult ja õpetaja tegelikult ei suudagi. Ta on väsinud, ta ei, ta ei ole, ta ei ole võimelinegi üldse õpilastega, kõikidega, nagu, nagu ütleme näost-näkku suhtlema, sellepärast et ja siis tekibki see asi, et osadest inimestest sõidetakse ülemusele õpetaja võib-olla ka sõidab üle lihtsalt sellepärast, et võib-olla ta kaitseb iseennast, aga võib-olla on inimene, kas lihtsalt selline ongi harjunud üle sõitma, võib-olla ta ei sobi õpetajaks, eks ju. Et ega mina ka ei oska öelda, iga igal konkreetsel juhtumil on kindlasti erinevad küljed, eks ju, niimoodi. Aga kindlasti. Ma kujutan ette, et iga õpilane on mingil määral tundnud psühholoogilist terrorit õpetaja poolt, eks ju, ja samas ka õpetaja võib-olla mõnede õpilaste poolt, et noh, see on ikkagi, see on juba puhtalt inimeste enda vahelised nagu nurgad, mis, kas siis sõidetakse sisse või lihvitakse sirgeks või ma ei oska öelda, et see on inimestevahelised suhted. Teie õpetajaamet ja teisest küljest siis lauljakarjäär kas need täiendavad teineteist või? Või on midagi täiesti teineteisest sõltumatut? Eks see on nii, kuidas kunagi, eks nad, muidugi ma julgen öelda, et noh, et kuna ma olen õpetaja, et ma võib-olla oskan inimestega suhelda, võib-olla niimoodi inimlikul moel võib-olla paremini, kui ma oleksin võib-olla puhas artist, siis ma oleks võib-olla väga oma ego upitada, nagu tavaliselt kunstiinimesed siiski keskeltläbi on, eks ju. Et, et noh, Ma ei oska öelda, samas muidugi ma tean, et kui mul on väga suur koormus koolis, ma olen väga väsinud, et ega ma ei jaksa jaksa nagu jällegi midagi. Ma ei, mul ei ole uusi ideid, sest ma olen lihtsalt väsinud, ma pean energeetiliselt taastama, sest see töö ikkagi see, ma julgen öelda koolis siiski mingil määral on sundsuhtlus ka. Et see aeg-ajalt väsitav, et lihtsalt, et sa, sa ei taha kõikide nende inimestega suhelda, aga kuna sa oled sunnitud suhtlema, siis sa pead lihtsalt välja hõigata ei tohi välja näidata ka ei tohi ja noh, ja vahest siis ta tuleb välja, eks siis ongi need võib-olla mingid konfliktid aegadel. Kuidas see taastumine ka ei räägi? Ma olen tõsises hädas. Vabastada. Selline aeg-ajalt ma käin klubides, käin, tantsin, mulle meeldib tantsida, siis ma tantsin ennast kaks tundi rahulikult, see on nagu füüsiliselt tühjaks. Ujumas ma tunnen, et ma liiga vähe nagu füüsiliselt tegelenud, sest ma koolis kogu aeg seal istuma ja, ja see on nagu vaimne töö, et, et siis on vaja nagu midagi füüsilist teha ja siis ma teengi tavaliselt niimoodi, et nädalavahetusel võib-olla võtan ka väikese napsu, ütleme niimoodi, eks ju. Meil siin põhjamaa värk ka, et eks on aeg-ajalt vaja ikkagi pimedas seda napsu võtta. Ja see on niisugune ja muidugi kui ma saan laulda, siis laulmine ka kuidagi laeb mind nagu maha tegelikult, et ma julgen seda öelda. Füüsilist tööd. Ma ei ole väga füüsilist tööd teinud kunagi Gerda puust ei ole ja ma olen kobakäpp selle koha pealt küll. Aga, aga niisugune kergemat laadi sport, kergejõustik ja tantsija ja ujumine. Mulle väga läheb peale, küll. Cavani moodi jaksab. Ma ei tea, ise ka, ma olen ausalt öeldes, ma julgen öelda, et ma olen mitu-mitu aastat mõnusalt, ma peaksin tegema pausi. Sest see on ka niisugune ratas, mis, mis käib kogu aeg ringi ja sa pead sealt tulema, istuma, astuma nagu aeg-ajalt minu meelest nagu välja seisma kõrvalt tule värskena jälle tagasi mis tahes, mistahes jah, see võib olla stressirohkemaid ja ma olen nagu mõelnud, mitu, mitu nagu aastat seda, et, et seda peab tegema, aga noh, vaadates on ka, et eks inimene ole nagu selline kompromiss, et miks asi, kui tal mingi asi juba käib, et siis on siis tal tekib ka endal jube hirm, et mida sa siis nüüd hakkad tegema ja mis su elust siis nagu saade kõik niimoodi. Miks on selle taga olnud, et noh, aga noh, Ma loodan, ma arvan, et see tuleb mulle kasuks, et ma teeksin Peinsile pausi ja ja vaatan seda asja natukene kõrvalt, et artisti töö on jällegi selline asi, et kuna meil Eestimaal ei ole väga palju sellist tööd, mis oleks kontants konstantne artisti töö. Et siis see noh, nagu puhtalt ütleme kontants konstantselt leiba sisse, et noh selle peale ei saa kindel olla. Kas vabadus. On olemas ja ja kui, siis millisest vabadusest teie unistate? Eks, nii niikaua kui me arveldama ass asju kogu aeg rahas ja nende väärtustes, siis me ei saa seda vabandust-vabandust vist kunagi olema, ma arvan niimoodi, et eks see on selline teema, millest vist annab filosoofiliselt rääkida, et ma arvan küll, et me oleme siin nii seotud selles selles ühiskonnas kõigi ka, et noh et niisugustes oludes nagu meie praegu siin elame, ei saa sellest vabadusest küll rääkida, ma julgen öelda nii, ma ei tea, ma räägin iseenda eest. Nojah, küllap sa tegid õigesti, sest me kõik oleme Hansa, Ühispanga omand, tegelikult nii kurb, kui see ka ei ole. Kuule aitäh sulle järgi tulemast, äkki äkki äkki me tohime su käest küsida mingit niisugust laulu minema siia, siia intervjuu lõppu võiksime mängida, mis on ühel või teisel põhjusel sinu elus nagu tähtis olnud. Praegu ma enam-vähem sellised nagu. Ta punane võlutuli põlema. Panen seal ühispangas. Ja nüüd me ometi oleme eetris olevat. Okei. Teeme nii. Ei no tegelikult oli see raske küsimus, et paluda mingit ühte ühte laulu mängida, sellepärast et eks muusikale mind elu jooksul väga palju mõjutanud ja ma olen väga tänulik, et muusika on minu jaoks olemas. Ma tõesti olen tänulik, aga üks artist, kes on mind kindlasti palju mõjutanud, on tipp-jah ja ja kui mul seda plaati vaatan, siis väga raske on siit nendest lauludest midagi välja valida, valiksin ühe, mille nimi on Öönebaalse üks valsia. Kuna valts on selline prantsuse šansoone ja üldse prantsuse muusika selline eriline ja ilusam nagu vorm, siis miks mitte lasta kõlada sellel laulul?