Keelesäuts vikerraadio kuulajad on päris mitu korda tundnud huvi, miks meil endistest presidentidest rääkides kasutatakse ikka tiitleid. President näiteks president Arnold Rüütel ajavad segadusse ja olevat ebatäpne. Kui küsitakse, püüan vastata. Selline tava on tõepoolest, kuigi üpris keeruline on sellele seaduse viidet anda. Vahest ei peagi kõik seaduses kirjas olema? Tavasisuks on see, et kes on presidendina ametis olnud, säilitab selle tiitli elu lõpuni. Kombega võiksime juba harjuda, pealegi ministrid ja muud riigiteenrid. Sõna minister tähendabki muide algselt teenrit, ministrid vahetuvad, president on aga midagi jäävamaid, tema amet, märgilisem. Pole ju raske meelde jätta, kes on praegu presidendina ametis, praegune president, mitte istuv president ning kes seda oli varem. Tihti tahetakse austust väljendada nimetuse esisuurtähega, aga unustatakse, et välja öeldes pole sugugi kuulda, kas öeldi suure või väikese tähega. Küll aga kostab austus välja sellest, kui me austame ja mäletame, et veebruar on meil riigikuu. Tuletaksin meelde sõnakasutust, mis puudutab korraga Eestis 100 üht inimest, ehk riigikogu. Riigikogu sünonüüm on parlament, kuid parlamentäärid tuleb selles kontekstis enamasti ära unustada. Parlament, määran vaenlasega läbirääkimisi pidama saadetud isik. Nii et riigikogu kui see on ikkagi riigikogu liikmed, teisisõnu rahvasaadikud sellel viimasel on vist punane maitse juures, kas pole? Ärgem aga neid kaht sõna, kukkusegagem on riigikogu või parlamendiliikmed ehk rahvasaadikud, aga mitte parlamendisaadikud. Rahvas, saadame oma esindaja, rahvasaadiku, kui parlament saadab siis ju endast väljapoole, aga nii ei saa kuidagi parlamendis sees olla ja tööd teha.