Tere, keelesaade uurib täna, kuhu on kadunud iseseisvus päev kalendrites on 24. veebruari juures kaks nime sellel päeval iseseisvuspäev ja vabariigi aastapäev. Kolmas on muidugi ka, see on rahvakalendri madisepäev, aga kui kahe esimese päeva juurde tagasi tulla, siis kõnepruugis valitakse tihtipeale iseseisvuspäeva asemel ikka sagedamini vabariigi aastapäev. Ja sellest räägime täna keelesaates aja loolasega. Tere, Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur. Tere. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja meil tuleb saates juttu veel mitmest sellisest probleemist. Oleks mõistlik vaadata keelesaates just ajaloolase pilguga üle, näiteks kuidas nimetada mitmeid periood Eesti riigi elus, aga alustame kõigepealt siis ikkagi iseseisvuspäevast. Päev on 24. veebruar Eesti riigi ajalooks. Kindlasti tähtis päev, kui hästi lühidalt öelda ja mitte hakata siin otsima mingisuguseid konkreetseid sõnu, mida tohiks ja mida ei tohiks tarvitada. Ja nii nagu heal ja tähtsal lapsel ikka võibki olla mitu nime, et ma ei oska siin noh, aga väga suurt probleemi, et teda nüüd nimetada näiteks Eesti vabariigi sünnipäevaks või lihtsalt riigi sünnipäevaks. Aga algselt on ta muidugi jah olnud tõepoolest iseseisvus ja kui vaadata seda küsimust nüüd nii ajaloolase mätta otsast, mis ei pruugi muidugi inimeste igapäevast kõnekeelt üldse mitte mõjutada siis probleem on vast selles, et millal Eesti riiklus ikkagi alguse sai, millal see ise seisis, kus sündis, kas see oli 24. veebruaril või mingil muul ajal? Mulle isiklikult oli hästi sümpaatne see, et meie viimast suurt juubelit üheksakümnendad vabariigi aastapäeva tähistati läbi terve aasta mis mõnel pool küll kuuldavasti tekitas probleeme, et kas tööstust ja nii pikki pidustusi ja nii palju raha raiskamist võiks lubada. Aga tõsi on see, ega siis Eesti riik ei saanud ühe päevaga valmis ja selles mõttes kas riigi sündi ja inimese sündi päris kellaajalise ja kuupäevaliselt täpsusega ongi raske paika panna. Tulles nüüd 24. veebruari juurde, siis tuleb õigupoolest minna veelgi kaugemale tagasi ja nimelt novembris 1917 15. november vana kalendri järgi, mis tollal kehtis ja praegu peaks olema siis 28. november siis kui maanõuga kogu võttis vastu oma ajaloolised otsused, millega kuulutas iseennast ainsaks kõrgema võimu kandjaks kogu Eesti territooriumil. Nii nagu targad mehed on öelnud, tähendas sisuliselt seda, et Eesti ühendati Venemaa küljest lahti Venemaa riiklusega ei olnud sellest päevast peale puht juriidilises mõttes vähemasti Eestile mitte mingisugust pistmist. Ja kui nii, siis tuleks muidugi küsida, et mis siis Eestist sai, loomulikult ei jäänud siia Eestimaa asemel mingisugune tühi auk. Aga jällegi, puht juriidilisest seisukohast tuleks öelda, et Eesti riiklus tekkis just nimelt sel hetkel, mil Eesti ühendati Venemaale endise emamaa küljest lahti ja see, see hetk oli siis 15. 28. november ja sellega seoses võiks rääkida ka iseseisvuspäevast 24. veebruar 1918. Selles tähenduses oli selle iseseisvuse teod tavaks tegemise päev ja tõepoolest Eesti vabariigi väljakuulutamise päev, sest 15. novembril ei olnud otseselt öeldud, millist riikinud siis looma hakata takse või mis selle tulevase riigi nimeks võiks saada. Eesti vabariigi nimetus sündis tõepoolest just nimelt 24. veebruaril 1918 ja kui vaadata, kuidas seda neid päevi on tähistatud siis esmakordselt tõusetus. Et iseseisvuse tähistamisest 1919. aasta alguses jaanuaris 1919 koostati haridusministeeriumis pühade ja puhkepäevade seaduse eelnõu ja seal nähti tegelikult ette kahte niisugust suurt tähtsat riiklikku püha. 28. november, siis selle seitsmeteistkümnenda aasta maanõukogu otsuse järgi oli selle eelnõu järgi iseseisvumise päev ja 24. veebruar oli selle järgi vabariigipäev. Mõni nädal hiljem otsustas ajutine valitsus aga, et tähistatakse siiski ainult ühte päeva ja teatati, et 24. veebruar on Eesti vabariigi väljakuulutamise päev. Väga võimalik, et see pidigi olema ainult selline ühekordne tähistamine veebruarikuu 1919, eks ole. Punaarmee on vabadussõja käigus Eestist välja aetud, on põhjust pühitsemiseks ja tähistamiseks. Ja tundub küll, et ega see ajutine valitsus tol hetkel nii kaugele Ta ei vaadanud, et kas 20 kaheksandat novembrit üldse pühitsema hakata või mitte peetigi selle otsusega silmas seda ühte konkreetset tähtpäeva ühel aastal. Ja paika pandi nüüd siis see tegelikult tulevikus saadakse tähistama Eesti vabariigi aastapäeva iseseisvuspäeva nime all. 1920. aasta kevadel, kui asutav kogu võttis vastu vastava seaduse, jälle seesama pühade ja puhkepäevade seadus kus oli kirjas ainult üks riiklik püha kõikvõimalike kiriklike rahvaga kalendri tähtpäevade kõrval, see oli 24. veebruar ja see kandis nimetust Eesti vabariigi iseseisvuse päev hiljem on seal lihtsalt lõhenenud, siis iseseisvuspäevaks. Kõnekeeles on pruugitud kõikvõimalikke variante. Vabariigi sünnipäev, riigi loomispäev, vabadus, püha ja nõnda edasi, mida keegi ainult on osanud välja mõelda. Aga jah, kui nüüd küsida niimoodi, et millal siis ikkagi see iseseisvus meil tekkis ja tuli ja millist päeva oleks mõttekas tähistada just nimelt iseseisvuspäevana siis puhta ajaloolises kontekstis rõhutan veel kord, see ei pruugi mõjutada sugugi inimeste tavakäitumist ega, ega tavalisi omavahelisi kõnelemisi. Aga puht ajaloolises tähenduses iseseisev Eesti riiklus juriidilises mõttes. Ta sündis ikkagi maanõukogu otsusega, 15. 28. novembril 1917 ja 20 neljandat veebruarit 1918 oleks kõige õigem tähistada tõepoolest vabariigi väljakuulutamise päevana, nii nagu see oli ka esimest korda tehtud 19. aastal. Aga kahekümnendatel, hiljem ja kolmekümnendatel tähistati iseseisvuspäeva. Ametlikult oli ta iseseisvuspäev, aga ka tollal oli neid paralleelnimetusi, kasvõi, kui vaadata ajakirjandust või, või kus, kus neid veel räägiti mõningates raamatutes, siis oli neid paralleelnimetusi hästi palju. Aga mullu 20. augustil panime tähele seda, et juhtus nii, et inimesed unustasid ära sõna taasiseseisvumise eest taas ehk siis ma arvan, et see oli lihtsalt keele apsakas. Räägiti iseseisvumisest, mis juhtus 20 aastat tagasi. See oli apsakas, aga alles hiljuti kuulsin ma, kui räägiti televisioonis või raadios praegu elavast inimesest, kellel on omal alal iseseisvuse eelse aja kogemus. Et kas seal nüüd juhus või näitab see tendents, et kuhu me siis 50 aasta pärast jõuame, kui me 91. aasta sündmusi nimetame ise seisvumiseks? Ajaloolasena ma arvan, et ma ei pea tulevikku ette ennustama 50 ega ka mitte viie aasta, aga aga see on muidugi põhimõtteline eksitus küll, jah, ehkki ma saan aru, keeleliselt on ju taasiseseisvumine või iseseisvuse taastamine on pikk ja kohmakas, kas ja kipub tavakõnepruugis kindlasti asendama mingisuguse lühilühema vormiga, olgu selleks siis iseseisvumine või midagi muud. Aga tegelikkuses seda muidugi lubada ei tohiks. Seda nii ajalooliselt, juriidiliselt politoloogiliselt, sest see seab kahtluse alla ju kogu meie Eesti vabariigi praeguse praegusel kujul olemasolust me ju kogu aeg rõhutame, et praegune Eesti vabariik on selle omaaegse Eesti vabariigi õiguslik järjepidevuse alusel sündinud riik, et see ei ole mingisugune uus moodustis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, nii nagu vahest idapiiride taga siiamaale püütakse seda asja kujutada vaid et meil on ikkagi järjepidevus olemas. Juriidiline kontinuiteet saaks aga tõsise löögi juhul kui me hakkame nüüd 20.-st augustist rääkima edaspidi kui iseseisvuspäevast. Just nimelt, aga kui 24. veebruar selle selle nime vabaks annab nii-öelda? No see oleks teine asi, aga sel juhul tuleks muidugi 24. veebruaril mõelda välja mingisugune parem nimetus ja nii nagu igasuguste nimetuste puhul ikka, ega ei aita see, kui keegi kuskil laua taga istudes midagi välja nuputab, välja pakub, see idee peab ka rahva hulgas käibele minema populaarseks saama ja see tuleb kõigepealt omaks võtta. Noh, kas või nii, nagu siin presidendi välja kuulutatud suur uute sõnade loomise võistlus, eks ole, kui palju nendest sõnadest, mis tookord välja pakuti ja heaks kiideti, tegelikult käibesse on läinud palju kõneldud taristu küll, aga kas veel midagi. Aga mina teeksin siis ikkagi sellisel juhul ettepaneku, et me 20 neljandat veebruari võiksime nimetada iseseisvuspäevaks rohkem kui me praegu nimetame teda. No igal juhul on iseseisvuspäev 24. veebruaril märksa kohasem, kui 20. augustil. Võtame teised nimetused ja nimed Eesti ajaloos on üks periood, mis on meile väga oluline. Loomulikult, aga mida me kuidagi nimetatud ei saa, see on Eesti vabariigi algusaeg, kahekümnendad kolmekümnendad aastad. Olete leidnud sellele nime? Ma pean küll ütlema, et ega ma ei ole nüüd väga punnistanud otsimisega ja, ja ma ei tea ka, et ükski inimene või mõni institutsioon oleks lausa sellega tööle rakendunud, et hakata sellele head head ja sobivat vastust otsima. Aga tõepoolest probleeme on, sest jälle seesama asi, et kui me räägime Eesti vabariigis, siis tekib kohe küsimus, et mis aeg see siis on, kas see on see nii-öelda sõdadeeelne vabariik või praeguse vabariigieelkäija või räägime me siis täna päevast? Otsest vastust ei olegi niisama lihtne anda, et seda tuleb enne päris mitme lausega või vähemalt paljude sõnadega seletada ja lahti rääkida. Noh, iseenesest on ju kasutatud mitmesuguseid nimevorm, on räägitud, vähemalt vanem põlvkond on rääkinud Eesti ajast ja kui niimoodi võtta, siis see on ju samuti põhjendatud, meil on ju ajaloost tuntud sellised toredad asjad nagu vana hea Rootsi aeg ja üldse mitte nii tore ja hea, aga vene aeg ja sinna vahele võib-olla veel ka Poola aeg või enne seda orduaeg ja, ja miks siis mitte ka Eesti aeg. Ainult et ega see lahendust lähemale ei too, Eesti aeg on meil ju selles kontekstis ka praegu olemas, jällegi missugune eesti aeg rääkida esimesest ja teisest eesti ajast, see on jälle kipub meie riikluse alust kallale ja teeb justkui mingisuguse veelahkme sisse, et vaat siis oli esimene Eesti või nagu vahetevahel on ka öeldud, esimene vabariik ja nüüd olevat teine vabariik, et noh, sellega ei saa nagu absoluutselt nõustuda lavale see on, see on absoluutselt vale jah, ikka selle sellesama kontinuteedi pärast, mis sel moel ära katkeb, nii et esimest ja teist Eesti aega justkui hästi kasutada ei saa. Noh, on räägitud iseseisvusajast, aga ega see ei ole parem, praegu on ka iseseisvusaeg võiks ju välja, kui ta mulle isiklikult on jälle väga sümpaatne selline termin, mida kahekümnendatel kolmekümnendatel päris palju kasutati omariiklus, aeg kui pakuks välja mõtlemiseks, kaalumiseks, arvutit tamiseks, et see sõdadeeelne Eesti vabariik annaks näiteks omariikluse aja nimetust ja praegune, siis võiks olla ju iseseisvusaeg, aga noh, see ei ole meie otsustada, me võime siin omavahel rääkida ja mida mida iganes. Küsimus on jälle selles, et kas keegi peaks sellest osa võtma, kas keegi peaks sellest samamoodi arusaama nagu meie või kas keegi peaks selle omaks võtma? Aga praegu on ju ka omariiklus aeg, siin on ikka seesama probleemi. Põhimõtteliselt muidugi, et siin oleks lihtsalt kaks erinevat nimetust muud midagi, lihtsalt et oleks arusaadavam, sest noh, on ju ka kasutatud seda varianti, et ilmasõdadevaheline vabariik või kahe maailmasõjavaheline, aga see muudavad ju kõnepruugi niivõrd keeruliseks ja kohmakaks, et sellest ei tule tingimata midagi välja. Eesti riigi esimesel perioodil esimesel etapil kohmakas. Ka kohmakas jah, täpselt samuti ja, ja siis on veel küsimus, et mis esimene etapp siis oli, sest kui hakata nüüd nii riikluse või, või ütleme, et politoloogia seisukohast vaatama, siis oli ju ka sellel sõdadevahelisel vabariigil ütleme siis niimoodi oli ju selge veelahe sees, et kui hakata siin vabariik nummerdama esimeseks, teiseks, kolmandaks siis võib ju öelda hoopis niimoodi, et esimene vabariik oli 1900 18 kuni 1001 34 kuni riigipöördeni seis oli parlamentaarse demokraatia aastad ja pärast seda läks ju edasi hoopistükkis teistsugune riik, autoritaarse riigikorraga riik. Et noh, kuidas, kuidas seda vahet siis nüüd teha ja muidugi kõikide nende aegade nimetuste puhul ongi ju see, mida põhjalikumalt asjasse süveneda, mida detailsemalt sellest rääkida, seda enam tekib vajadus perioodiseerida ja kõikidele nendele perioodidele, alaperioodile, ala alade alaperioodidele oma nimed leida, mida muidugi igapäevases kõnes eriti tarvis ei ole. Aga siiski, kuidas sellestki probleemist mööda saada? Millal on viimane aeg leida ühele perioodile nimi? Ma arvan, et seda viimast aega ei tule kunagi, see on peatamatu protsess ja isegi kui oletada, et praegu võetav Läks omaks mingisugune nimetus, olgu see siis omariiklus aeg, olgu see eesti aeg, olgu see midagi muud siis kes garanteerib, et 50 või 100 aasta pärast kasutatakse sedasama terminit, see võib aja jooksul väga, väga kergesti ja väga kiiresti muutuda. Aga tuleme veel natukene ajas meile lähemale. Mis aeg oli meil enne taasiseseisvumist? Kuule, ropp aeg mida on ka nimetatud, et mitte mitut moodi ja mõnikord väga hellitlevalt väga hellitlevalt ja eks tagantjärgi on ju ikka kõik ilus ja lumi oli valgem ja rohi rohelisem. Ma ei oskagi öelda, siin on, on täpselt samuti terminoloogiliselt küsimused, et kas seda aega tuleb üldse kuidagimoodi nimetada, üks võimalus on ju nii, et lähenema umbes nagu maailma ajaloole tervikuna. Et ongi sellised suured ajastu, esiajalugu keskaeg, uus aeg võib olla vahele sinna veel siis varauusaeg ja siis kõik ülejäänu, noh, vähemalt 20.-sse sajandisse, mis puutub, on uusim aeg, lähiajalugu võib-olla rohkem ei olegi tarvis, aga jälle on siin ju see probleem, et kui me kogu maailma võimegi ehk niimoodi selles võtmes vaadata siis oma Eesti ajalugu, mida me loodetavasti ikkagi paremini tunneme kui ülejäänud maailma, siis selline suur, kus ei rahulda ja siin ongi tarvis jälle neid perioode hakata tõmbama. Vene aeg on, on kasutatud ju ka selle sõjajärgse perioodi kohta, aga see teeb taas raskeks arusaamised, millest me räägime, kas Tsaari-Vene ajast või Nõukogude Liidu vene ajast hakata lummerdama vene aeg, Vene aeg, kaks ei vii mitte millelegi. Nõukogude aeg. Või siis hellitusvorm nõukaaeg, noh, see on nõukogude aeg iseenesest on ju enam-vähem korrektne. Kui kuulaja saab nõukogude ajast aru samamoodi nagu kõneleja. Nõukaaeg ei ole kindlasti mitte haa termin juba sellepärast, et see on puhtkõnekeelne ja selline lühendatud vorm. Ja tõepoolest kipub sinna hellitava poole minema, aga ka seda hallitust ei tahaks nagu tolle aja kohta eriti palju tarvitada. Aga on kasutatud ka sovjetiaeg. No see on jah, pigem ehk läänest üle võetud, eks ole, Soviet või nõukogu ega seal ju sisulist vahet ei ole. Läänes, inglisekeelsele maailmale Soviet ütleb, ütleb muidugi kindlasti rohkem kui nõu kogumist tõlgitaksegi jälle sovetiks kätte. Aga jah, põhimõtteliselt saaks ju, saaks ju ka siin rääkida veel okupatsiooniajast, mis muidugi mõningatel meie erakondadel ilmselt ajab ihukarvad püsti ja kohe teatatakse, et mingit okupatsiooni pole olnud. Okupatsioon on üldse usu küsimus ja nõnda edasi. Võiks rääkida ka näiteks annekteeritud Eestist. Vähemasti Eesti ajaloo kuuendas köites on just nimelt sel moel lähen küsimusele ja sõjajärgne periood, üldpealkiri ongi annekteeritud Eesti. Aga see tekitab ka kohe küsimus, et kelle poolt siis annekteeritud ja see nõukogude liit tuleks ikka kuidagimoodi otsapidi asjasse sisse tooma. Kadunud professor Sulev Vahtre pakkus minu mäletamist mööda sellesama Eesti ajaloo kuuenda köite koostamise ajal välja sellise termini nagu riikluse kaotamise aeg või või kadunud riikluse aeg. Ühesõnaga eristamaks teda just nimelt sellest sõdadevahelisest Eesti Vabariigist omariikluse ajast, siis oli oma riik olemas, pärast seda ei olnud oma riik ajutiselt olemas, oli, oli olemas ainult puht juriidiliselt, aga õnnetuseks mitte faktiliselt. Noh, see iseenesest avab termin, avab küll ajastu sisu ära, kui tõesti ei olnud, aga kas ja kuidasmoodi seda terminit nüüd käibele tuua ja kas teda üldse on tarvis käibele tuua, võib-olla peakski laskma rääkida igalühel nii nagu tahab. Kes tahab rääkida nõukaajast, kes vene ajast, kes riikluseta ajast, miks ka mitte? Kes sovjeti ajast nii et igaüks valib vastavalt sellele, mida ta selle mõiste taga näeb? Noh, tegelikult on ju asi selles, et mingid väga konkreetsed terminid on vajalikud teatud asjaajamises kindlasti ajaloolased ei saa päris niimoodi, et üks räägib ühte ja teine räägib Neist, neil peab olema mingisugune omavaheline kokkulepe tõenäoliselt ka välissuhtluses riikide vahel peab olema mingisugune arusaam sellest, mis asi see Eesti siis ikkagi 1944 kuni 1991 oli, et kuidas teda siis nimetatakse, kas okupeerituks, annekteerituks nõu, kogulikuks, sovjetliku kuks või milleski iganes. Aga see, mida me kasutame igapäevaselt, see on ju tõepoolest inimeste vaba valik ja kas siin tuleks panna mingisuguseid väga selgeid tõkkeid ja, ja teha väga kindlaid suuniseid, et vaata, ainult niimoodi on õigus. Lihtsalt mõtiskleda selle üle just nimelt. Veel üks küsimus, riik ja vabariik, mis vahe nendel on ja mida ma julgegi nüüd küsida enam, mida peaks eelistama, aga, aga no kas peab alati ütlema välja Eesti vabariik? Ma küsin niimoodi. Alati ilmselt ei pea jälle, eks ole, kui me lihtsalt omavahel räägime, siis kasutame sõna Eesti ja neile on asi selge, millega on tegemist, et vabariik või mitte, see on juba juba teise kolmandajärgulise tähtsusega. Riik iseenesest on ju üldmõiste riikluse vormide alla kuulub väga erinevaid riigivorme, olgu siis vabariik või monarhia või konstitutsiooniline monarhia või hertsogiriik või mis iganes, eks ole. Et, et siin ei ole, ei ole seda küsimust. Teisest küljest jah, ma saan aru selle Eesti vabariiki või isegi mitte Eesti vabariigi, kui Eesti vabariik öeldakse, siis peetakse ilmselt ikkagi silmas konkreetset riiki ja, ja siis probleeme ei ole. Aga kui räägitakse, ütleme, Wabariigis toimus või vabariigis on otsustatud, vabariigis tehakse, ma kujutan ette, et see vorm võib tekitada küll teatud segadust ja tundub ka, et siin on teatud järelmid sellest samast Nõukogude ajast sovjeti ajast, millest iganes, sest toona oli tarvis ju, eks ole, ära jagada, ära lahterdada, mis on üleliidulised protsessid, mis on vabariiklikud protsessid, mis on rajoonilised või ülelinnalised protsessid. Ja tollal tuli nagu see sõna vabariiklik väga jõuliselt sisse tähistades muidugi Ta iseseisvat riiki, vaid just nimelt seda Eesti NSV-s Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariiki. Ja mulle millegipärast tundub küll, et see vabariiklik puhub praegu ka vahetevahel domineerima või pinnale tõusma ja nendes kohtades, kus võiks täiesti rahulikult kõnelda üleriiklikest sündmustest, kiputakse rääkima vabariiklikest sündmustest, justkui oleks veel mingisugune kõrgem tase, mida tuleks siis vabariiklikust tasemest eristada. See probleem on küll olemas. Ja võib-olla see ka, et kas võib lihtsalt öelda, Eesti riigis toimus see ja see asi et ei pea alati väga ametlikult ütlema, et kliendivabariigis. Tavapärases kõneles absoluutselt jah, Eestis Eesti riigis Eesti vabariigis tegelikult on need sünonüümid ja miks seda Eesti vabariiki siis tavakõnes peaks tingimata rõhutama pidupäevakõnedes arusaadavalt ütle nende välja Eesti vabariik ja mõtleme konkreetselt seda riiki ja rõhutamegi seda pidulikkust. Ago Pajur lõpetuseks nüüd üldse enam mitte mitte keelega seonduvalt, et vaid päris ajalooga seonduvalt lipu heiskamise traditsioon on olnud Eesti riigis kõneks. Toompeal 24. veebruaril on taasiseseisvumisjärgse traditsiooni järgi heisata hommikuti lipu. Kas seda tehti pidulikult ka enne teist maailmasõda? Vähemalt mitte sellisel kujul, nagu tänapäeval saanud, tõsi, on küll see, et ka toona langetati päikeseloojangul Pico Sermanis, lib jaa, heisati ta uuesti päikesetõusul, aga sellist suurt rahvakogunemist ja kõnede pidamist ja muusika mängimist tol ajal ei olnud vabariigi aastapäevadel. Toonane vabariigi aastapäev oli nagu üldse natukene teistmoodi sisustatud, et asi ju tavaliselt algas sellest, et kirikukellasid helistati, kirikutornides, mängisid orkestreid äratuseks. Seejärel toimusid juba pidulikud jumalateenistused ja noh siis kõik ülejäänud sündmused, paraadid ja vastuvõtud ja pallid ja mis sinna juurde käisid. Aga sellist rahvakogunemist Toompeale lipu heiskamisega sellisel kujul küll ei toimunud. Kas on midagi teada ka sellest, kas ja kui palju põletati iseseisvuspäeval või vabariigi aastapäeval, siis 24. veebruaril küünlaid? Mul on väga kindlalt ei julge siin midagi välja öelda olles lapanud ja lugenud tolleaegseid ajalehti. Mulle jääb mulje, et see küünalde põledes tamine ja ennekõike küünalde panemine vabadussõjas langenute ja riigitegelast surnud riigitegelaste haudadele et see on pigem 30.-te aastate traditsioon või vähemasti 30.-te aastate teise poole ajalehtedes, kõneldakse sellest, kuidas mindi jälle äkki ütleme kasvõi sellesama vabariigi aasta päeva eelõhtul, 23. veebruari õhtul mindi näiteks Tallinnas kaitseväe kalmistule, kuidas seal süüdati tee langenute haudadel küünlad ja, ja kui uhke ja kaunis siis kogu kalmistu välja nägi. Aga 20.-test aastatest justkui ei ole selliseid kirjeldusi mulle küll ette sattunud. Samas muidugi võib-olla siin ka muid põhjusi. Üheks põhjuseks võib olla näiteks see, et kahekümnendatel aastatel, et ajalehed, õhemad ja nii pikki reportaaže lihtsalt ei kirjutatud, võibolla et küünlad ei mahtunud ära, toimetaja tõmbas maha, pidades neid liiga tavaliseks. Seda enam, et tollal vaimustuti rohkem suurematest tulemärkidest ja näiteks väga pikalt ja põhjalikult kirjeldada ja seda, kuidas pidustusteks on elektrituledega suuremad linnad kaunistatud. Kuidas Toompea lossi on ikka siin ja seal mingisugused valgusmängud ja Kadrioru lossile ja Tallinna raekojal ja ka väiksemates linnades, kus siis pangahooned, kus siis mõne ettevõtliku ärimehe aknad on saanud just nimelt elektrivalgustuse ja seda siis kirjeldati väga jõuliste sõnadega, kuidas terve linn säravat pidurüüs ja nõnda edasi ja räägiti hästi palju ka kõikvõimalikest tõrvikurong käikudest, mis samuti olid sel ajal populaarsed ja ma ei välista üldse, et seesama küünalde panek elektrivalguse ja tõrvikurongkäikude uhkuse taha lihtsalt kadus kuidagimoodi ära. Aga tundub siiski, et pigem oli see küünalde paneku traditsioon 30.-te aastate teisel poolel iseloomulik. Ilmselt olid siis küünlad ikka valget värvi. Ei midagi muud ei ole küll kuskilt ette sattunud, ma kardan küll, et olid valget värvi. Tänapäeval on küünlaid erinevaid värve ja tänapäeval on võimalik oma kodu ehtida 24. veebruaril lipuvärvidega lipu värviliste küünaldega, sinise, valge ja musta küünlaga. Jah, see oleks iseenesest ju väga kena mõte, kui seda teostama asutaks. Võib-olla võikski siinpool üldse pöörata pilgud jälle minevikku 20.-tesse 30.-tesse aastatesse, kus vabariigi aastapäeva puhul kaunistati ka kodusid kaunistati sugugi ainult ametlike hooneid, riiklikke või omavalitsustekeskusi ja mingisuguseid suuri ärisid vaid näiteks jällegi 30.-te aastate lõpust on küll kirjeldatud, kuidas 23. veebruari õhtul ja samuti 24. veebruari õhtul paljude korterite akendel põlesid küünlad või põlesid ka, elektrilambid olid siis kuidagi eriliselt asetatud, niiet moodustasid mingeid kujundeid. Väga populaarne oli näiteks kaks täht e ja topelt v eks ole Eesti vabariik, nii nagu teda tollal kirjutati. Ja kohati olevat välja pandud lisaks pudele elukoha kaunistamiseks veel majaseintele või akende ümbrusesse rohelisi kuuseoksi põimitud läbi sinimustvalgete lintidega ja ma arvan, et sellise iga iga mehe, tavainimese kaunistamis oskusi kasutati tollal ametlikel riigipühadel tunduvalt rohkem kui tänapäeval. Aitäh, Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur. Minu nimi on Piret Kriivan. Soovin kõigile ilusat iseseisvuspäeva, ilusat vabariigi väljakuulutamise aastapäeva ja jõudu ja edu kodu kaunistamisel kolme koduvärviga, sinise ja musta ja valgega. Ja miks mitte ehtida laud iseseisvuspäeval kolme küünlaga sinise küünla ja musta küünla ja valge küünlaga. Nii et kõik kolm värvi ühe võrra kaua meie kodu kaunistaksid. Head pühade ootust.