Tere hommikust, on päev, mil pool Eestit elab ja hingab Suusalainel, aga jutusaade jääb ikka turvaliselt raadiomajaseinte vahele. Sooja ja minu külaliseks. Täna hommikul Eesti kunstnike liidu president Jaan Elken, tere hommikust. Mina olen Margit Kilumets ja saadet aitab korda seada vilka Ludwig. Kuidas teil jaan on suhe lume ja suusatamisega? Noh, häbiks tunnistada, et suusad on veneaegsed. Jaa jaa, vist ei ole 20 aastat neid alla pandud, et, et nii on läinud, lumevaesed talvede võõrutasid ja, ja ühel hetkel ma sain aru, et mul on mingisugused mingid kaheksanda aastate dressipluusid ja mingisugused niuksed mustata kotiga saapad ja kitsad need pruunid Visu suusa. Ma võiks niuke kunstiobjektina või mingi kurioosumina kusagil olla, et ilmselt peaks uue varustuse ostma ja, ja lastega ei oleks ka niiviisi, et kui mõlemad kasvasid, sai noh, raudselt ostetud ikka neid uisusaapaid ja ja varustust ja siis ära antud järjest, et, et tuli olid järjest talved, kus kus ei läinudki neid vaja. Nii et eks peaks, praegune ajab, jutt on ka selline, et mingite valikute ees olen aga aga kindlasti, eks ma olen võib-olla niuke kepikepikõndimise kandidaat ja, ja, ja kergelt juba alustanud. Aga on teil kombeks sellest talvest ära põgeneda, et kui on puhkus, et siis pigem lähete kusagile sooja. Paar korda on juhtunud seda, et tegelikult küsimus on ju selles, et kui sa oled, ma olen ka õppejõud ja abikaasa, on ka õpped, abikaasa Lindalkan Tallinna Ülikoolis. Ja mina olen Tartu Ülikoolis. Maalikunsti eriala vea on seal. Ja see tähendab seda, et sul on pikk suvi. Aga suved on Eestiski head. Ja jaanuaris on on selline õppevaheaeg, mis võimaldab veebruari alguses, see võimaldab nagu ära käia. Tegelikult kui aus olla, siis ma üritasin seda saadet teiega kokku leppida mõned nädalad tagasi ja just siis ta ära olitegi, et nüüd me oleme kuulajatele võlgu selle, et et ikkagi tõstaksime saladuseloori, et kus siis seekord puhkus oli? Saladuslik annet on meil, ma olin abikaasaga Kuubas, et ma olen seal ise 22 aastat tagasi käinud jaa. Jaa, ja mingi niuke nostalgia, soov asju üle vaadata ja näha mingeid asju protsessis ja ja see mind sinna jah. Me olime nädal varateenus ja nädal Hannas ja Hanno arhitektuur on nii, et, et ma juba esimene kord armusin sellesse arhitektuuri ja sellesse visuaalsesse rikkusesse, mis seal, mis seal nagu on, muidugi on seal palju palju selliste Minooseid motiive, niuke lagunemine ja ja, aga palju minu loomingust on ka sellise niukse hädituudiga, et seal on nagu kass, niuke, luksuse ja lagunemise kombinatsioon ja, ja kuidas inimene sellest välja vingerdab? Jaa, jaa. Ja siis kui niuksed, sotsiaalsed huvid sa vaatad ja, ja eks, eks eks-sovjetikogemusega on ju, on ju, sellist sellist sotsime Londonis nii-öelda. Noh, kas see meelelahutus on nagu huvitav on, nagu vaadata, mis toimub tegelikult süsteemi krahhi. Nii et selles mõttes illusioone sotsialismi võimalikkusest eriti ei ole, sest see süsteem on ikka täiesti autinast mänginud, need on viimased päevad, nii et eks seda niiviisi reklaamitakse. Tahate autentset Kuubat näha, et minge siis praegu on tõesti, et sel aastal hakkas massiline privatiseerimine ja ja need rannad ja, ja kogu see meeleolu enam ei ole see, mis ta oli 22 aastat tagasi turistid munevad, nivelleerivad kõik maad, nivelleerivad kõik. Aga, aga see on vähemalt maa, kus ei ole kaubamärke, kus ei ole rahvuslasi kaubamärke, kõik see samase soust, mis meid igal pool ees ootab, seal ei ole. Nii et ei ole McDonaldsit, Coca-Colat. Mitte midagi sihukest, kõik on mingi oma järgi tehtud koola, eks ju. Ja ehtne on päike, vesi ja muusikat ja muusikainimesed, need on ehtsad, aga, ja viiendast autod on ehtsad ja seda glamuuri 100 viienda aastate nostalgiat Niukest eriti sihuke Arteko ja, ja, ja 20. aastate niuke New Yorgi arhitektuuri heiastused seal ja siis plussisse koloniaalarhitektuur 19-st saanud ja see on muidugi võimas ja imekaunis loodus, noh, mida ma esimene kord olla nii ei märganudki, aga nüüd nüüd nagu märkasin rohkem nii et et igal juhul on ta niisugune vaheldus, vaheldus argiellu, eks see reisimine on alati nii, et tuled koju ja siis saad aru, kui kui hea on kodus olla. Võrreldes Kuuba, aga miks meil siis on väga hea? Elu korraldati ja nad on ikka väga vaesed, eks ole? Vaesed jah, see on ka, aga, aga ajupestud ja jaa jaa. Ja tugev, tugev selline informe informatsiooni sulg nii-öelda Internetipääs oli päris keeruline. Et siin nagu töökaaslastega sidet pidada ja see on nii lihtne ja maksis kõvasti ja tavatubakale keelatud Interneti koduühendused, nii et mobiiltelefonid legaliseeriti eelmisel aastal. See on täiesti niuke, kolm riiklikku, neli riiklikku kanalit, kus siis ära makstud kultuuritegelased, põhilised niuksed jahvatavad ja ja siis lõigatud filmid ja, ja kõik, see nagu noh meie möödanik. Mõned inimesed paar-kolm aastat tagasi Kuubal käinud täna ütlesid, et kõigest sellest hoolimata ikka nad tantsivad tänavatel ja ikka on nad õnnelikud. Aga kas õnn hakkab vaikselt teie arvates ka hääbuma? Eks ikka, eks ikka, sest et ega, ega seal kunagi ei tea, kas sa räägid nii-öelda palgalise agendiga või päris päris inimesega, kes su juurde ujub, eks ju. Aga noh, valdav oli küll see, et tahaks muutust ja et mul on villand juba Kubast lahkujate arv, kaks miljonit on sealt ikka lahkunud. Praegu enam-vähem, kui sugulased su lennuk pileti kinni maksavad või tuttavad, siis sa saad sealt minema pääseda. Nii et et on kivist. Ongi vist kõik, et ega ma ei toonud kuvas rääkinud. Ei ole, ei ole, aga lihtsalt minu arvates on alati tore, kui inimene kuskilt värskelt tuleb. Ja laupäeva hommikud on selline aeg, kus, kas sa võiksid vähemalt raadiost saada mingisugust sellist uut teavet ja natuke sinu maailmapilti keegi avardaks, et kes seda teab, kui palju neid inimesi on, kes kunagi elus Kuubale jõuavad, aga me kuulame lõpetuseks ühe mõnusa kuuba loo, bueno vista reklaamid, mis on ka vaat selline ehe kaubamärk ja siis me jätkame juba juba hoopis teistel teemadel. Ja oma. Seal. Me jätkame jutusaadet, stuudios on Margit Kilumets ja minu külaliseks eesti kunstnike liidu president Jaan Elken. Millegipärast jäi mulle teie elulugu lugedes silma fakt ilmselt seal siiski talve lumega seotud, et te olete sündinud Krasnojarski krais. Tõsi küll, kas, kas te mäletate sellest midagi? Te ei mäleta, ma mäletan tagasitulekut, et ema jutu järgi nüüd on vanemad surnud, pole täpsustada, keeruline, aga aga mul oli, mul oli kõrge palaviku me tagasi tulime, mõni on siis kolm ja pool või, või umbes kolmele ja see võis kusagil Tomski kandis olla. Mäletan Niukest detailselt nii-öelda tollast tüüp, raudteejaamade sisustust. Ta mingit Niukest piina, Niukest tunnet ja siis nihukest hirmu, et hästi palju niukseid, kümneid ja kümneid raudteed, kus oli vaja üle minna, siis niukseid veduritulesid sellised niuksed, arhetüüp, visioonid, niuksed. Aga ülejäänud mul isa oli kõva fotograaf, nii et tal oli niuke fet kaamera, millega lapsepõlves mängitud ja, ja, ja ta oli seal nagu külafotograafiks, kujunes. Nii et kahjuks selline ta kõikjale säilinud, eriti need, mis need võõrad inimesed, keda ta pildistasid selleks täiesti kultuurantropoloogilisi projekti annaks välja, noh, seal olid ju kõik kohalikud, kas küüditatud need euroopa rahvused, aga siis ka niuke siseküüditamise, mis nõukogude liidu sees tihti küll olid korealased kokku koondatud ühte külla ja siis olid Volga sakslased veetud ja ja noh, Stalinil, stalinliku sellele rahvuspoliitikale. Igal kümnendil oli uus vaenlane, leiutati ja vaenlase kuju või hoidise süsteemi koosselist totalitaarsed, süsteemid ja ajupesud, nüüd ikkagi on vaja vaenlane leida ja nii et vaenlane oli. Ja samas oli see selline rahvaste sõpruse kool, nii et et isa ei rääkinud kunagi venelastest Talvat, eriti kiitis ta Siber, Siber lasi, nii et et jah, et selline taust mul on, aga, aga kuivõrd ma tahtsin fotofotodega jõuda sinna välja, et et kuna neid fotosid ma nägin juba varajases lapsepõlves, ütleme siinsamas Eestis kuue-seitsmeaastaselt, eks ju. Et nüüd ma, nüüd ma see raudteejaama, see interjööri, eksterjööri mälestus on ehtne, aga teised asjad on nii, et kuidas mane karjas käisin? Ma ei tea, võib-olla ma mäletan seda kuueaastaselt nähtud fotod öeldaksegi, nii et fotod pühivad tegeliku mälestuse, eks ju. Et selles mõttes, et, et võib-olla viie-kuuekümne aasta pärast ilmub midagi välja, sest me ei tea tegelikult, kuidas meie aju salvestab ja seal niuke valikuline protsessi ja, ja mis seal salvestatud on, see, see võib. Nojaa, kasvades märkame ju kõik, kuidas, kuidas ilmuvad välja väga kirkana mõned lapsepõlveepisoodid. Ma luban, et ma enam sellest reisiteemast ei räägi, aga kas te sinna, kas te Siberisse ei ole tahtnud tagasi? Absoluutselt oli kindel plaan oli minna ja, ja siis, kui oleks tasunud ju minna, siis kui oleks antime vanemad elus või siis kas või isaga koos, aga, aga see elu mängis ta nii ära, et, et, et, et ei olnud seda ettevõtlikkust vist. Et praegu on muidugi mõttetu minna, praegu praegu oleks, see nõuaks juba detektiivi. Noh, siis oleks sellel aga lihtsalt üldist Siberit, noh seda on. Seda on nähtud ju filmides palju ja, ja eks ma seda vene elu kujutan ette küll praegu, mis seal on? Kui suurt rolli teie kujunemises nüüd konkreetselt, kui me räägime juba erialaste ameti valikust mängisid teie vanemad. Kindlasti oli isa üks nõustajaid, et arhitektuuri minna õppima näiteks. Aga noh, kunsti poole tõmme oli, oli endal, see oli nagu ja vanemat muidugi toetasid seda, käisin kunstiklassis, käisin, õppisin, õppisin muusikat paralleelselt ja ja see selles mõttes, et õnnelik juhus, et see arhitektuur oli, oli, oli siin kunstiakadeemia juures, nii et, et ma puutusin tugevasti nende kunstiainetega kokku ja omaaegses omaaegses ekas Eesti see oli siis Eesti riiklik kunstiinstituut või tegelikult noh, iga päevakas joonistust tunniga arhitektidele ka peale, nii et et ma ei tea, akti oleme joonistanud umbes sama palju, kui praegu kujutad, kunstnikud saavad tõenäoliselt rohkemgi, selles mõttes olid need vanad Peterburi niuksed Müncheni kunstiakadeemias õppekavad nende baasil, nii et et, et kipsil pidi viimasedki varjudena konstrueerima ja näiteks Korintose Corentuse sambale varje konstrueerida. Ma tõenäoliselt juba mõte sellest, et ma seda kunagi teinud appinud judinad, sest et vaevalt et keegi enam kusagil tegeleb siin Eestis, aga aga, aga meie pidime seda läbi tegema ja, ja mis arhitektuur tallele andis, noh paljud näiteks maalilõpetajad nagu nagu lemmik Nagel, eks ju. Hea tuttav, kes ütles, et no osad õnnes õnneseened seal seal õppisid, et millise ajupesu mina pidin läbi tegema, et pidin kõigepealt selle ära unustama, mis see oli tema hinnang tollasele tollasele kooliharidusele. Eks noored on alati väga kriitilised ja vast lõpetajad, et ega see nii hull ei olnud, siis kunstnikud tulid ka kunstierialade lõpetajate hulgast, aga, aga tõepoolest olid 70.-te ja kaheksakümnendat veel ka sellised väga rikkad, et et need teatud baasdistsipliinide saamine pluss siis selle loomingulisuse enda leiutamine või laenamine kusagilt. Et see andis parema tulemuse, kui me hakkame neid nimesid lugema, siis me jäämegi lugema. Et, et tõesti, et siin noh, ütleme näiteks Ando Keskkülast alustades ja Andres Taltsi ja Urmas Pedanik ja kes Mari Kurismaa-arhitektuur, eks ju. Sisearhitektuur küll need eelmised kolm olid, esimesed kolm olid disaini lõpetanud siis Jüri Okase arhitektuur, Leonhard Lapin arhitektuur, nii et et Jüri Arrak metallikunst, eks ju siis tarbekunsti eriala. Et valdavalt valdavad, tuldi kujutavasse, kunsti, tuldi rakendusliku või siis arhitektuuri ja disainikateedri taustaga, nii et see oli, see oli tollal nagu normiks. Kuidas te praegu oma aega jagate, te veate maali eriala Tartu Ülikoolis, mismoodi te moodide loominguga seda seost? Aitäh, see on väga keeruline ja, ja ja samas see on inspireeriv, sest, et et see võimaldab, see võimaldab tegelikult nagu monitoorida, mis, mis, mis, mis toimub nagu noores kunstis ja, ja ma ei arva, et ma nagu sealt mingi infotõmbaja olen, pigem ikkagi võib-olla inspireeri ja pigem ma pean nagu olema see see, see kloun, kes nagu, nagu ise ette näitab või, või ja, ja see ja see, ma just räägin, et see töökunstnike liidus ja, ja kasvõi see maaliate Liidusin, näitusetegevus, mida me teeme, et see on nagu aitame nagu noortel omamoodi adapteeruda sellesse praegusesse kunstiellu ja loome neid formaate ja võimalusi neid näitusetegevus. No näiteks näiteks kasvõi laupäeval avad Pärnu uue kunsti muuseumis Eesti Maalikunstnike Liidu niuke suur ülevaatenäitus, kus ma ka siis tegev olen, et kujundajana olin seal tegev ja mari Roosundiga koos seda näitust teeme, et, et meil on ka sinna väga palju. Tartu ülikooli siis ja ka Tartu kõrgema kunstikooli, aga EKA alles äsja lõpetanud noori kunstnikke palutud ja, ja, ja kureeritud sinna siis, ja samas on seal ka eesti kunsti niuke ja enamuse väljas maalikunstnik, kes me räägime siis nii et need on võimalik neid ameteid. Nad toetavad kuidagi 11 ja nad annavad nagu need on sellised tegevused noh mõningaid tegevusi, mida teeks ka ilma selle ametit, võib-olla on keeruline, et kuidas seda loomingut sellega ühitada, aga see mul on, teiste sõnul on enam-vähem õnnestunud, põhiliselt on vaba aja arvelt ja vot siis see ongi see, et seda suusatamist ei ole. Enamik. Aga see Kunstnike Liidu juhtimine, see, see on tegelikult ma arvan, et igas riigis mitte ainult Eestis ikka väga keeruline ametipost, sest kunstnikud on tundelised ja emotsionaalsed ja, ja võib-olla on noh, ma ei kujuta ette, see on ikka väga raske amet. Seal on palju muidugi niukseid, majandusküsimusi ja, ja, ja selliseid kindlasti võib, igat asja võib teha halvemini paremini ja aga suurkogud on leidnud, et, et ma võin seda jätkata ja hetkel olen ma selle töö peal endiselt. Ma muidugi ei saa öelda, kui kaua tõenäoliselt on, on, on vaja ka värskemaid vaatenurki ja, ja. Rõhku pannud sellele, et, et sellel perioodil oleme nagu tekitanud oma galeriisüsteemi kõik need neli galeriid, kus me haldame, et opereerime lisaks siis selle meie kuuluvale sihtasutuse läbi on Eesti Tallinna kunstihoone fondi kaudu on kunstihoone hallatud ja selle kaks galeriid. Linnagaleriis ei saa kunstihoone galerii. Aga lisaks on nagu oleme nagu rajanud rajanud hobusepea galerii selle ise välja ehitanud nullist. Projekteerinud selle ja see oli Mari Kurismaa ja joon, projekt oli seal taga ja, ja siis pannud ta ka hästi tööle, võiks öelda, et see on, eks ikka Tallinna juhtivaid galeriisid julgeks nimetada. Ja draakoni galerii välja ostnud aktsiaseltsi käest. Jaa, jaa. Ja siis peame sealsamas ruumides ka müügigaleriid. Lisaks on meil veel viimane uustulnuk, on see väike tarbekunstigalerii, mis, mis, kus me opereerimisensconski liiduga riidest väiksem ja noorim on Hop galerii. Ja siis Vabaduse väljakul Vabaduse galerii, kus siis on, nagu tal on oma profildanud nagu seeniorkunstnikud. Aga kuidas te ikkagi hoiate lahus, noh, töö ja eraasjad, kõik need kunstnikud, kes kusagil oma näitusi korraldada tahavad või kellel on mingid suured isiklikud probleemid, nad on mingit pidi kindlasti teie Teie õpingukaaslased, teie perekonnatuttavad mismoodi, kust see piir läheb, millal te ütlete, et kuule, ära selle jutuga nüüd tule või et ära sellel üritusel minu sünnipäeval hakka mulle sellest näitusest rääkima, et et kas see ei ole juba eos sellise ei hoia endas intriigi. Jah, kindlasti ongi, kindlasti ongi see jaa, eks ta keeruline ole, aga ta on, võib-olla. Ma ei tea, ma usun, et ma olen nagu hakkama saanud, sellepärast et ma tihtipeale mõtlen küll, et et seal tekivad niuksed kiusatused, et oma oma üliõpilasi näiteks mingisuguse privileegi loomine või eelise loomine, aga kuna kunstis on, me vaatame, et et kõik otsustused on tegelikult nii või naa olnud. Nad ei ole mõõdustikuga meeter mõõdestikuga kaetud, et nad on subjektiivsed otsused, et nad on, mulle tundub, aga nad on. Meie konkreetselt nüüd konski liidu otsustasid, on, on tihtipeale delegeeritud otsustasid, nad on pigem nii, et sa valmistad ette selle võimaluse ja siis see otsustusmehhanism on näiteks, näiteks on juhatus või on meie volikogu ja volikogu on 30-st erinevast isiksusest koosneb. Ja nii, et need kõik sellised nii-öelda hüved, no mis võib hüvend olla, et ateljee kunstihoones või või see läheb kõigepealt ateljeekomisjonist, läbib, see on neljaliikmeline ja siis ta läheb volikogusse ja, ja nii et kahekordne kinnitus, et seal ei ole võimalik sihukeste ruktiivsuste tekitada, kindlasti on võimalik, on muidugi kõigil tasanditel, on, need otsustasid subjektiivsed ja isiklikud aga kui on 30 eri inimese subjektiivne otsustus on summeeritud, siis tuleb sellest välja midagi objektiivset. Samamoodi nagu on Kristjan Raua preemia näiteks mida, mis on nüüd muutunud? Üksmeelselt on leitud, et teil ei olegi nagu vigu, et kõik on niivõrd õiged, alati saavad kuidagi õiged inimesed, aga sellepärast, et seda annabki välja see 30 inimest. Nii et seal on muidugi, kes kirglikumalt kaitseb oma nii-öelda kandidaati või 11 mõjutav. Mõnikord ongi need kolmeminutilised, kui on meil seal 30 40 kandidaati, et siis on maksimaalselt kolm minutit, võid sa teha propagandat. Ja, ja kes siis, aga lõpuksid otsustabki siis see ikkagi see õiglus või siis, või siis ma ei tea, universumi tahe. Miks te õpetate Tartu Ülikoolis, mitte kunstiakadeemias? Mind kutsuti sinna nii, et kutsuti aastal 97, ma kandideerisin ja. Ja ei oskagi muud öelda, sest et mul on seal nagu oli võimalik see sisuliselt mitte milleski ümber ehitada, üles ehitada, meil ei olnud oma ruume tol ajal, nüüd on Rumid juba amortiseerunud, 12 aastat on nad olnud, aga tollal ei olnud meil alaliskodu, meil ei olnud ka üldse korraliku õppekava kagus. Kõrgharidus oli veel selline suhteliselt suhteliselt reglementeerimata ja, ja ta oli. Praegu on ta nüüd distsipliini rikkaks on kujunenud see maaliõppe, nii et me anname ikkagi väga palju ka selliseid teadmisi, et see lõpetaja jääks ellu ka ka näiteks siis, kui ta peaks reklaamifirmas lihtsalt arvutidisaini alal töötama, nii et ta tegelikult saab küllaltki küllaltki laia laia pildi ja anname ka teatud kompetentsi kõikidel sellistel interdistsiplinaarset del tegevustel ja meil on ka edukalt käivitunud magistriõpe, seal ka suur suur ettevõtmine muidugi oli, põhiettevõtmine oli muidugi see kui lihtsalt kogu Eesti kõrgharidus läksile Polonia süsteemiga ühines kolm pluss kaks, mida see oli muidugi küllaltki traagilised tagajärjed kunstiharidusele. Jaa, jaa. Ja see niuke üldine strateegia, kui on haridus tahetud lõigata selliseks massihariduseks, siis ta seda tähendab, et sisuliselt vanade kategooriate järgi lõpetamata haridus. Aga aga tegelikult noh, suur osa noori valivadki selle variandi. Nii et nad ei kandideeri Ki. Magistriõppesse, nii et see kolmeaastase kompetentsiga kunstnikke on meil suhteliselt palju, aga noh, noored on väga hästi üles leidnud selle varieerimis võimalused, väga paljud meie lõpetajad tulevad kunstiakadeemiasse. Ma eelmine aasta olin magistrikomisjoni segase EKA kunstiakadeemias ja tore on nendest 18 10-st või 20-st, kes seal lõpetas siis magistris kokku siis nendest oli, oli vähemalt kolm neli olid meie lõpetanud siuksed üldse mittegi halbade tulemustega, nii et ega juba vahepeal jõudnud paaris välisriigis stažeerima. Miks ma seda küsisin, et, et õpetajate Tartus ja mitte Eesti kunstiakadeemias siis praegu kui kunstiakadeemia ümber on nii palju paksu verd, nii palju pahandust? On teil mõnikord hea meel ka, et lähete õhtul koju, mõtlete? Uh õnneks ma ei ole seal. Ei ole sellist tunnet, ei ole selles mõttes, et et kui palju draamasid on Tartu maalihüppe ümber, ma arvan, et neid on täpselt sama palju kui one Eka ümber praegu. Ka jah, aga meid tahetakse sulgeda permanentne sulgemine, et meil on praegu oleme nagu rektor Karise armust saime kaks aastat pikendust, et on mingisugused. Ma ei tea, sellised korrastajad kusagile haridusministeeriumis, keda personaalselt küll ei tunne, kes, kes, kes, kes ei tunne tegelikult piisavalt kultuuri. Ja nad nad arvavad, et, et nad teevad nii-öelda noortele head, kui nad loovad mingisuguse ühe tõmbekeskuse nii-öelda, aga tegelikult kultuuris on see kultuur peab olema paindlikult üle maa jaotunud ja, ja seesama ma siin eelneva jutuga just nagu võib-olla üritasin illustreerida, milline liikumisvabadus on tekkinud üliõpilastel, kuidas nad koole kombineerivad ja, ja, ja, ja ühest koolist võtavad ühte ainet, teist ainet ja, ja vahetavad tasandid, et ollakse magistriõppes, ollakse Tartus ja vastupidi, ollakse bakalaureuses, ollakse Tallinnas. Bakalaureuse oleksin näiteks Tartus, eks ju, Tartu kas siis Tartu kõrgemas kunstikoolis või, või, või meil siis ülikoolis ja magistritasand võetakse, võetakse kas Londonist või siis EKAst, eks ju. Nii et see kõik on ja kuni on noortel huvi ja noortele ja konkurss on ju suure ja meie ja tagasisideme uuringud näiteks tööhõive osas näitavad, et meie lõpetajad on praktiliselt kõik töötavad, neil on, neil on hõive, neil on, neil on, see on üks riigil ka üks üks võimalus, kuidas tegelikult kunstnik on ta toetada, et seda on ka Signe Kivi välja toonud kunagi, et, et on, et nende palgapalkade kaudu või, või kasvõi isegi tunnitasude kaudu on, on suur osa kunstnikkonnast ärksama osa, see parem osa keskaloomikstraktiivne on, nad on, kõik on õppeprotsessis kaasatud, see on tegelikult ühtepidi on see nagu muidugi seal oma leivatöö, aga see leivatöö võimaldab ka kunstnikuna väikeriigis ellu jääda. Aga ikkagi selle maja juurde tulema, nii, aga, aga mis siis valesti läks, öelge nüüd, mõelge korraks ennast sellest kunstnike liidu juhataja positsioonilt välja ja siis sellest välja, et te olete Signe kiviga kunagi koos mai tea õppinud ja kunsti teinud. Vaadake lihtsalt nagu Jaan Elken ja öelge, mis läks valesti. Ma ei ole selle protsessi algstaadiumi, ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, kas, millised lubadused või kokkulepped olid ma isiklikult, kui ma oleks olnud otsustajate ring või EKA nõukogus näiteks, eks ju, siis ma isiklikult ei oleks kindlasti kätt tõstnud lauslammutuse poole, sest ma tegelikult oleks oleks mingi osa sellest vanast kehamist, sellest, sellest tsaariaegses koolihoonest oleks säilitanud. Ja selle ümber siis uue, uue ehitanud ja võib-olla säilitanud Kasele võimeliste ehitatud raamatukogu, mis oli ju täiesti nagu prillikivi. Aga see on minu selline visioon, kindlasti on teisi visioone ja, ja, ja ja, ja ühiskondlikud on ju niiviisi sellised imposantsema hooned, need annavad ka. Need annavad ka tähendusi, ained tekitavad respekti, me näeme, kuidas kuidas, piinlik on mõelda tagasi, et oli, oli inimesi, oli Riigikogus ülijuhtivaid poliitikuid, nad ei taha seda praegu meenutada kui neile, kes ütlesid, et milleks meile seda kumu, mida me sinna sisse paneme, eksju nad julgesid selliseid asju, öeldi riigikogu kõnetoolist, eks ju. Jaa, jaa. Et see on uskumatu tegelikult, milliste, milliseid arvamusi on avaldatud ja samas kui mõelda, kuidas on majandusega või ekspordipotentsiaaliga on üldse Eka seotud, see on ju niivõrd otseseid niidid, eks ju, kõik kõik, mis puudutab kasvõi Ma ei tea mööblitööstust või tekstiili või rõivadisaini, need on ka ainukesed alad, mis meil oma tootmine on, eks ju. Et tegelikult ma ei tea, rõivatööstus ja niivõrd-kuivõrd, eks isegi kui ta Hiinas õmmeldakse, siis ta disainitakse Eestis. Rääkimata mööblitööstus, mis küll on koomale tõmbunud, muidugi ka tootmine Hiinasse läheb. Aga tendents on juba selline, hakkab sealt juba ära tulema, sest Hiina palgad on nii, et nad on Eestile juba järgi jõudnud. Et, et selles mõttes on kunstniku roll, on, on otseselt ta on ju täiesti võtmepositsioonil nüüdisühiskonnas, niukses näivust ühiskonnas, samamoodi internetidisain, eks ju. Ma ei tea, animatsioone, kõik graafiline disain, kõik see, see virtuaalkeskkonna, keegi peab kujundama kõike, seda kujundab ja kunstnik ja valdavalt need võtmeerialad, eks ju, neid õpetatakse ekas, aga praegu vist et vist on nagu tunneli lõpus tundub, et valgus paistab praegu. Viimane küsimus ei puuduta rohkem seda kunstiakadeemia ehitust, aga te olete nüüd ennustaja ja vaatate tulevikku, seda valgust, mis tunneli otsast paistab. Mis on aastanumber siis, kui me näeme seda kunstiakadeemia uut hoonet Tallinna kesklinnas? Aastanumber on 2016. Ja siis on ta valmis, üliõpilased on sees ja ma usun, õpetatakse ka maalimist. Sedavõrd-kuivõrd akadeemia praegu. Võtab ju ainult vabadele kunstidele vastu, nii et, et inimene, kes akadeemiasse astub, ei pea määratlema, ei pea määratlema, astub ta teeb oma valiku, olles esimese õppeaasta lõpul. Ja see tähendab, et tal jääb nii-öelda selleks erialaspetsiifiliseks jääb bakalaureuses ainult kaks aastat, nii et, et selles mõttes on ta. Ja samamoodi ei ole neil ka praktilisi praktilisi eksamid, reeglina on, on sellist vestlusvormis, mis võib ka jõuda, praktiliste katseteni, mitte. Nüüd on minu andmetel sellised. Nii et kui akadeemia kurdab, et ettevalmistus on nagu halvenenud. Ma just lugesin, et pressis sellised noodid kõlasid selle jaanuaris toimunud selle kunstihariduskonverentsi raamise sirbist siis mina oma Tartu kogemuse põhjal ütleks, et vastupidi, et on, on ettevõtjad, on paranenud, et meil on nagu küllaltki raskem teha valikut tugevate kandidaatide hulgas, kes, kes meile õppima tahab tulla, et laste kunstikoolid ja selliseid keskastmekunstikoolide võrgustik Eestis on päris tugev ja tulemusrikas, nii et et suur osa sellist Meil on ju tegelikult sellised klassikalised distsipliinid, et meil peab oskama portreed joonistada figuuri joonistus kompositsioon, eks ju. Maale maal on ka portree kätega ja kõik niuksed natuuri, natuuri, stuudio on sisseastumiseksamite kavas plussis. Ja väga suurepärased tulemused on tõepoolest, et ja need on, need on kasvanud, nüüd need tulemused on paranenud selle, selle 13 14 aastaga, millal mina olen Tartus on, et võib-olla siis meile tulevad selliste traditsioonilisi väärtusi või, või sellist, kes tahavad selliste korraliku aluspõhja saada oma oma kunsti kunstioskustele, mis see üldse ei välista, et ta lõpuks maandub niukse rahvusvahelise videokunstnikuna aga tahab niukse korraliku klassikalise aluse saada, et need siis tuleb, pöörduvad Tartu nii et see on ainult tore, et see nii on. Mida teie lapsed õppinud on? Jah, nüüd ongi niiviisi, et, et et nad oleks võinud. Jah, mul isegi poeg sai kunstiakadeemiasse sisse ja paralleelselt vastaste Tartu Ülikooli ja läks filosoofiat sinna õppima. Et sellepärast, mis siin Tallinnas on või ma ei tea, ma ei, ei küsi tema käest. Küsisin küll, aga ma ei, ei kannata eetritse, tema arvamus, mille tõttu ta otsustas võib-olla sealsamas sisseastumiseksamitel midagi toimunud, mis misi impon imponeerinud talle, ütleme niiviisi, aga ta sai sisse, Ok jagati täpne ja tütar õppis kosti pedagoogiks, õppis bakalaureusetasandile. Ja oli oli Tallinna Ülikoolis ja. Mina arvan, et ta on nagu kõvem käsi maalis kui mina. Tähendab eeldused, ütleme niiviisi ja ma lausa imetlesin tema selliseid. Loodusvaateid ja, ja väga hea korista. Ja praegu on ta õpib kõrghariduse korraldust, õpib doktorantuuris, õpib Oslo ülikoolis ja, ja ta on seal juba. Annab, annab, annab loenguid ka, et õppejõuna töötavad paralleelselt. Nii et ta nagu. Ma ei tea, ma ei oskagi öelda, kas ma olen siis nagu edukas või edutu olnud, et et lapsed ei ole sama eriala valinud. Aga samas paistab graafilist disaini, kui on nagu. Sest ega filosoofi, elukutset või Niukest kabinetti vist ei ole, kus pannakse ukse peale silt, et siin töötab filos. Jah, aga kust see kabinet on, kas pannakse ukse peale silt, et siin töötab maalikunstnik? Jah, aga seal palka ei saa, ei saa. Nii et selles mõttes on meie president on ju filosoofiks näiteks. Öelge, Jaan Elken, kas Eesti riik ei hooli oma kunstnikest? Kui tihti teil niisugune tunne on? Ma ei, ma ei ütleks seda. Sest kui me Võib-olla praegu see, mis on kunstiakadeemia ümber toimub, et see väike seal on ikke kiusanud taga ja mingisugune seal võinuksid paranoia teooriaid arendada. Aga tervikuna noh, kui me vaatame, Meil on see, ma olen nende Euroopa kutsikaliitude kogunemisel ja maailmakogunemistel ütleme nii, et meil on ainukesena Ida-Euroopast rabamaadest on protsendiseadus vastu võetud see, et meil riik ei ehita ja et omavalitsused välja vingerdasid selle haldusalas. No see oli niivõrd tugev protest, et, et sealt ei olnud võimalik edasi minna omavalitsuste liidu linnadel liidu protestijate, et siis Laine Jänese ministriks oleku ajal otsustati, valisime siis nagu selle teise strateegiaid minna siis riigid, aga hetkel Eesti riik tõesti väga vähe ehitab, esimene konkurss on toimunud ja, ja asi on töös ja märtsis peaks siis jõhvis olema robot, sipelgas, siis tarkofi, kunstnikuks, kunstniku käe alt peaks tulema nii, et meil on ainukesena Ida-Euroopas on ühe protsendi seadus siis et kapitali mahutustest läheb siis kohaspetsiifilisest kunstiks. Meil on selline loovisiku ja kaitseseadus, mis tegelikult paneb täiesti kulmu kergitama ka vanemates Euroopa riikides, et me pakume ju tegelikult, et kui kunstnikul ei ole sissetulekud, siis ta saab, saab ju esimene kuus kuud saab miinimumpalka, mis on pidevas tõusus ju, eks ju. Ja temast makstakse sotsmakse ära ja ta saab veel taotleda veel kuueks kuuks seda. Ja nüüd see seadus uues versioonis, mis seda eelmine aasta nüüd läks, uus mahedat versioon läbi, Taleb isegi teatud sissetulek. Nii et see sissetuleku ei pea nullis olema näiteks no ei ole, kujuta ette, et kirjanikku, kes mitte midagi ei teeni, et seal ikkagi midagi tilgub, kas autorikaitsest, eks. Et, et sul võib-olla isegi mingi mingi mõõdukast tunnitasu kusagil ja sa saad tegelikult miinimumpalka riigilt, eks ju, see on suure. Ma ei tea, see on täiesti unikaalne. Ja, ja sa võid aasta aeglase saada, siis peab kaks aastat vahetada elukutset taotleda iga kolmas aasta saab taotleda nii, et see on, see on saavutus tegelikult. Ja muidugi võiks, alati võiks parem olla, mida ei ole, kui me vaatame neid tõesti ei ole, mina, ma ei ole see, kes hakkab Kultuuriministeeriumi kaitseväe, sinna ei ole üldse vajadus kaitsta, aga aga, aga statistika on ju selline, et, et need, meie mõõdikuid on nii ja naa paigutada ka meie kultuuri toetusprotsent on Euroopa absoluutselt üks kõrgemaid üldse. Aga probleem on ja Eesti väikeriigis see väikeriigis olekus, nii et meil puudub see, pigem võiks öelda nii, et, et Eesti rahvas ei toetama kunstnik, eesti rahvas on, ei ole piisavalt elatustasemega üldse niuke sotsiaalselt arengut nii-öelda, ma ei tea jõudnud sellele tasandile, et aru saada, et kultuur on meie kätes, et me peame kõik siin õla alla panna, mitte ainult ei räägi asutustest või, või, või see sponsorlusest võid võid sellist kodutarbijast. Nii et ilmselt sinna on nüüd väga pikk tee. Aga aga tegelikult on ju, on ju, mis hoiab üleval, eks ju, galeriisüsteemi läänemaailmas eks ju, kõik need, need sajad galeriid, mis, mis palistavad Berliini või Londoni tänavaid, eks ju, nüüd hoiab üleval eraostja mitte mingisugune riiklikust ja need on ju tegelikult kaubandusasutused, üks aspekt, tankusti, asutustan, eliitgalerii joome tihtipeale mingite fondide toetatud, aga valdavalt on nad eraasutused, nad on. Et on äriasutused ja, ja nad vahendavad kunstitarbijale tarbijaks on, on, on küll asutused ja korporatsioonid omakorda siis erafirmad, eks ju. Aga, aga, aga suur osa on eratarbijad, nii et just see aspekt on meil puudu. Nii et ja see aspekt ei saa ka kunagi väga suureks muutunud Eesti väikeriigis, nii et peame nagu kes tahab nagu, nagu kiiret heaolu, siis kunst ei ole kindlasti see valdkond, kus siin, kus seda on võimalik. Ja samas on ju Eestis näiteid, kus on, on võimalik. No need näited on küll kommertslikult tuuri vallast või, või mis on nagu öeldud, muidugi ei taha sildistada siin aga, aga siis tahaks neid nimesid nimetada on ju tegelikult siukseid üldrahvalikult tuntuid, kujutav kunstnikke, kes, kes saavad suurepäraselt sinaka hakkama, aga mille tõttu nad hakkama saavad ja nad ja nad ei koormaavaldustega Kultuurkapitali, vaid nad on, nad on siis see turule orienteeritud kunstnik, nii et meil puudub elase. Selline haritud tarbija, kes seda, kes toetaks ka seda kunsti, mis ei ole turule orienteeritud nii-öelda. Otsime sinna välja, aga tegelikult see see nii ongi, et tegelikult et paraku on nii, et Ene-Liis Semperi videosid ostavad, eks jaapanlased, kes maksavad, noh, ma ei hakka summasid nimetama, aga ostavad oma erakogusse, selle video- või DVD teavad, et läbi selleni toetavat protsessi, eks ju, toetab protsessi nad tahavad, nad tahavad seda omada ja, ja kunsti kogumine on kirge ja, ja ta ostetakse kodukaunistuseks, aga ostetakse ka oma kodukollektsioonideks. Ja, ja maailmas on vähe vähe neid asju, millega sa saad eristuda. Kunst on üks, üks nendest, et mille puhul sa võid kindel olla, et teist sellist asja näiteks ei pruugi olla maailmas. Aga siin on ilus lõpetada aitäh stuudiosse tulemast, eesti kunstnike liidu president Jaan Elken. Saadet juhtis Margit Kilumets ja nüüd on nii, et üks meist läheb suusatama ja teine läheb galeriisse hokiateljees ateljeesse.