10000 pommi oli maha langenud. Ja mina ootasin George'i. 10000 pommi oli maha langenud Beiruti, selle rahvast pungil linna peale. Ja mina lamasin sinisel diivanil, mis oli kaitseks tolmu ja räpaste jalgade eest valgete linadega kaetud. On aeg lahkuda, mõtlesin parajasti endamisi. Mu ema raadio mängis. See oli mänginud sõja algusest alates 10000 aastat vastupidavate Reio vakki patareidega. Raadio Raadio oli mähitud odavasse rohelisse auke täis plastkattesse mis oli määrdunud ema varitavate sõrmede jälgedesse tolmust, mis raadio nuppudesse tungis servade külge kleepis. Neid nukrameelseid Firuusi laule, mis sealt väljusid, ei suutnud miski eales peatada. Ma ei põgenenud sõja eest, ma jooksin ära kurikuulsa lauljanna Firuusi eest. Saabunud olid suvi ja leitsak põles lähedal paistva päikese käes, mis meie korterite sele katust praadis. Valge aknal kõndisid kristlikud kassid hoolimatult ilmel mööda kitsaid tänavaid ilma et oleksid kordagi risti ette löönud. Mustas rõivas preestrite ees põlvili laskunud. Kummalegi poole tänavat olid pargitud autod. Autod, mis ronisid kõnniteedele, jäid ette ära kurnatud lämbuvatele jalakäijatele kelle jalad väsinud, jalad, näod, pikad, näod needsid ning süüdistasid iga sammukese ja oma armetu eluiga õmbluse saatel Ameerikat. Leitsak laskus allapoole, pommid kukkusid ning kõrilõikajad trügisid pikkades leivasabades vahele. Varastasid neutrade toitu, terroriseerisid pagarid ja kallistasid tema tütart kõrilõikajad ja siis nad eales sabas. George kirtsutas signaali. Deme mootorratta koolnulikult, mustus ulatus aknani ja ratta pudin sisenes mu tuppa. Läksin trepist alla ja sajatasin minnes Ferruusi kuvad lauljat, kes mu elu võikaks põrguks teeb. Ema tuli katuselt alla kaks ämbrid käes. Ta varastas naabri reservuaarist. Vett. Bet pole, ütles ta mulle. Seda tuleb taevas ainult kaheks tunniks. Ta mainis midagi toidu kohta nagu ikka. Aga ma lehvitasin, jooksin trepist alla. Ronisin mootorrattale, istusin tema taha ning me sõitsime mööda peatänavaid, kuhu langesid pommid, kus saudi diplomaadid olid omal ajal prantsuse prostituute peale korjanud kus iidsed kreeklased olid tantsinud, kuhu roomlased tunginud, kus pärslased olid oma mõõk kujunud. Mame Lukid külaelanikke toitu varastanud, ristisõdijad inimliha söönud ja türklased mu vanaema Horjastanud. Sõda on kõrilõikajate jaoks ka mootorrattad on kõrilõikajate ja meiesuguste pikajuukselise teismeliste jaoks kellel on piss kõhu all ja varastatud bensiin paagis ja kelle eriti kuhugi minna pole. Jäime seisma linna kaldapealse sillaotsal. George ütles mulle. Mul on üks Moscal probleem. Räägi, ütlesin ma. See mees, kelle nimi on vist Shafik Allas, rakk pargib oma autot minu tädinabiila maja juurde. Ära minnes reserveeriti selle koha ikkagi endale. Nihutasin neid kaht posti, mis tema kohta märgivad, et muidugi parkida saaks. Nii et tädi pargib ja ja me läheme üles tema juurde kohvi jooma. Sessofficki molu koputab mu tädi uksele ja palub tal autot nihutada. Ütleb, et see on tema koht. Mu tädi ütleb, see on avalik koht. Tüüp solvab teda. Tädi hakkab karjuma. Tõmban püstoli, torkan selle tüübiga näkku ja peksan majast välja. Ta jookseb trepist alla ja ähvardab mind alt. Aga me näitame talle, eks sa igavene vaikija. Kuulasin ja noogutasin. Siis kargasime uuesti mootorratta selga ja sõitsime langevate kuulide all ise neid märkamata. Sõitsime läbi lärmi, mida tegid rivilaulud ja 1000 raadiojaama, kes kõik võitu kuulutasid. Vahtisime naissõdalaste lühikesi seelikuid ja sõitsime koolitüdrukute Reitest mööda. Olime sihitud kerjused ja varganäod, kiimas araablased lokkis juuste eest lahtise särgiga ja Marlboro pakk varruka sisse, kääritud kooli pooleli, jätnud halastamatult nihilistid, püssi, haisva hingeõhu ja pikad Ameerika Texastega. Näeme hilisõhtul ütles George mulle, kui ta mu koju tagasi viis. Siis sõitis ta minema. Saabus kesköö. George'i mootorratta mürin täitis kogu meie rajooni. Läksin alla kõrvaltänavasse, kus mehed reedeöist egiptuse filmi vaatasid ise väikestel rõdudel suitsetades külma õlut Arrakid rüübates värskeid rohelisi mandleid kasutades ja oma räpaste kollaste küüntega Ameerika sigarette. Folkloor setesse tuhadoosides sellemmastades. Vaesunud naised tilgutasid oma majades iidsetes Türgi liinides punastes klass tämblitest ettevaatlikult säästlikult vett oma pruuni ihu peale. Pestes maha tolmulõhnad koorikumiseli õhuke nagu baklawa. Õela hommikuse keelepeksutillukeste kohvitasside taga oma abikaasade vaesuse, higi Graseerimata kaenlaaluste alt. Nad pesid nagu piinlikult puhtad kristlikud kassid kes limpsivad oma käppasid väikest Euroopa automootorite all millest lekib suurfirmade bensiini, mida ekspluateeritud Nigeeria töölised on ekstraheeritud vaguralt, kus kuradid ringi tuiavad ning ussid, vabriku tossust ja valgenahaliste inseneride ahnest hingeõhust lämbunud Puur huntide juuri äravad. Laisad kassid passisid pesemata autode all ja vaatasid mööduvaid Itaalia kingi, lakitud küüsi, värvikirevaid välja kistud mansete terava tipuga, kõrgeid kontsi, plastist lesti, Datsumid, paljaid jalgu ja hõrgult paljastatud pahkluid mille ümbert jämedad labad hiljem kinni võtavad siis lahti lasevad ja kõrgemale libisevad. Jõudmaks sooja vedeliku fooni, mis ettevaatlikult ja heldelt muutub angerjate, punase kala ja roosivee järele lõhnavaks mõõdukaks tulvaks. Sõitsid imekiiresti George'i tädi maja poole. Kui kohale jõudsime, ütles George. See on Shafik kallasraki auto. Tõmbas püstoli välja. Andsin mootorrattale gaasi ja panin ta üürgama. George tulistas autokummid läbi ja õhk pääses nende seest valla. Ta sihtis kõrgemale ja tulistas autolaternaid ust toonitud klaasi istet, auto sees, omaenda peegeldust klaasil. Ta tulistas laagi lausumata tantsis, kes rahulikult ümber auto sirutas ja tulistas uuesti. Katkise metalli sisse, tungisid kiiresti teravalt, tillukesed, palju kahju toovad augud. See oli tappev, lõbus kättemaksuakt. Ja see meeldis mulle. Kui kõik oli läbi põgenesime sündmuspaigalt. Juhtisin mootorratta läbi lõputute Puustustega uniste rajoonide ja tundsin, kuidas Joosi püsimu selga riivas. Jõudsime lahtisele maanteele ja meie puuvillased särgid võtsid tuule rõõmuga vastu. See räsis Me ihu jäi kõrvusse püsima. Sõitsin kiiresti tormakalt. Tuul paitas mu silmi, tungis sõõrmetesse kopsudesse. Sõitsin läbi tänavate, mis olid täis katkisi, lampe, kuuliaukudega kaetud seina valatud verd, mis tolmustel unarusse jäänud kõnniteedel lihtsalt tumedates plekkideks muutus. Ma sõitsin ja tundsin soontes janu. Mõnus kosumiste värsket tuult. George hingas raskelt muna taga nagu hull koer. Ulgudes võidukalt deemonliku naeru saatel taeva poole.