Varblased mu ümber, julgemad neist tulevad päris lähedale, kallutavad pea viltu, oodates, et ma neid leiva raasukestega toidaksin. Võimalik, et majaisand oli seda teinud. Kuniks linnas veel leiba oli ja mina annan omale rahu, te saate magada ja ükski ei hirmuta teid. Millal siis millal tuleb see aeg? Sina peaksid seda teadma, issand, kes head ja halba veini kokku kallad. Mõtled liiga palju, relvakandja mõtted ei vii kuhugi. Tegu on see, mis meist jälje jätab. Mis selle süüria liiva vajutab arguse jälje ja julguse jälje. Julgus paigale jääda, oma tegusid tunnistada. Teie teate seda, vennad, teie, kes te minuga olite? Süürias ja Palestiinas rannikuriigis, mille kaldal on templi varemed, kiirelt loojuv päike, uskmatute hüüded, palvetornidest. Ohutunne, mis liidab. Mis meelde jääb? Teil ei ole enam minuga, aga mina mäletan, ma jäängi mäletama. Me ratsutame viiekesi rivis, nõnda avarad on Süüria pealinna tänavad. Ja on seegi märk, sest on öeldud, laiad müürid kistakse maha ja kõrged väravad põletatakse tules. Ja rahvahõimud väsitavad endid tule tarvis. Mis tähendab alandage ennast uhked. Ja teie võitjad samuti ei ole teie need, kes võidu tõid hoopis tema inimesepoeg närudes räbalais, nagu mu kaaslased seal rivi lõpus viimaste seas jalgsi, sõja saagita. Aga poleriga linnu tuleb veel. Linnu ja kantseja kuningriike. Oleks ainult aega, aga aega ei ole, liiv langeb, päevad on loetud, isegi sõnad on loetud, liiv langeb ja liigub ja sina seisad pahkluudeni vees, kõik liigub, miski ei jää. Ja ma küsin sadulas kõikudes lunastaja ehk peaksid nad kohe vabastama selsamal hetkel taevasse tõstma. Palverännujärel vääna tuttav on sulle see kõik, sina tead, aga mina tunnen. Ja mu süda on raske. Elus olemine on ta matnud. Ma olen elus, ma elan ikka veel sureliku keha näruses turvises ja marja detu. Luus ratsutab mu kõrval oma normanni kauniduses. Nisuarve juuksed, tumedad kulmud, huulte küpsed murelid. Aga see pole peamine. Ilu ei tähenda midagi, see on tal ainult kaasa antud. Mis on siis peamine? Armsad, mis teeb sind eriliseks, mis teeb ühest naisest käskijanna ja teisest lihtsalt naise teadmine su silmis teras selge pilk, mis ütleb, mina mängin kuningate mängu, Maria detu luus, iga näojoon kulmukaarest lõualaguuni 1000 aastat ja üks päev Normandia, Inglismaa, Itaalia Bütsants, täna, Süüria, homme Palestiina igaveseks 1000-ks aastaks kuni needki mööduvad. Ja seejärel suur väsimus, kõik variseb kokku. Öised reidid ja vahikorrad, pidev valmisolek, ärevus, hirm, paganate väljatungi ees, kogu piiramine. Ainult hetkeks ütlen marjale. Aja mind üles, kui uskmatud pärale jõuavad. Aga uskmatud ei jõua, nad on ikka veel teel ning uni taob oma vaia Moimudesse ja naelutab mind terveks päevaks ja ööks. Märkan väsinud ja rammetuna. Aga see ei tähenda midagi, see läheb üle viskunud püsti, haaran lähima relva järele, aga rahuhommik rahuvalgusega ning avatud aknast tulvab rahuaja värskust. Ja ma tean, et see on vale. Ning ootamatult kellalöögid üha valjemini üle terve linna noodi, kui läänes. Esmalt ühest suunast, siis mujaltki. Antiookia kirikud. Keegi on nad helisema pannud. Päev päeva järel olime kuulnud paganate laulu, nende koiduhüüdu ja nüüd. Ma laskun tagasi voodisse ja leban selili, käed välja sirutatud. Tunnen, kuidas elujõud minusse tagasi voolab. Me jäämegi Süüriasse, mõtlen, jään alatiseks. Taevas praguneb valgus murrab välja, ma laman selili, käed laiali, nagu risti löödud allikaks, tõmbub laotus mu kohal. Helendus idast, päike tõuseb purpurmantlis Kreeka ohvitserina. Võimukal sammul astub ta üle nõlvade. Päike tõuseb, ööaeg on ümber saanud. Maailmal on uus kuningas. Kriisatus pea kohal, üle hõõguvpunase ketta lendab tume vari. Pistrik jälgin teda lummatult, läheb jahile, mõtlen, tapmine algab. Jaht algaski ainult moonutatud oli see kõik. Deemonid, taipasin ööolendid, nende viimane võimalus. Ja oligi, aga tuliga abi. Ägises päike end üles ajades lekivad paati lahti lükates aeruga rapsides kurivaime eemale peletada, neid roostikku pekstes, tulepritsmeid üle issanda ilma saates ja pagesivad nad röökides. Kõiksugu elukad, musta tyypsed ja mitte ringi sibasivad kraapisivat küüntega tallast otsivad varju, aga ei miskit, ei olnud neil pääsu, kärssas ivad kõik. Nii suur oli päikese võim. Ja saabus vaikus. Ainult kõrkjaid hõõrusid. Jeesus, mõtlesin. On see vast sõda?