Kasiinos, kes piduAga velsker, Georg Julius von Schultz, Bertram sellest väga osa ei võtnud. Sõidud talvel olid ütlemata väsitavad. Täna oli ta näituseks käinud Taagepera Krahvinna Moskva Mapsi ravimas. Mopsile oli küll õmmeldud siidi ehmestega vooderdatud palitu, aga ikkagi oli külm teda kruustangidega näpistanud ja õiendamist jätkus kogu päevaks. Lõpuks tuli salaja tallis tõlgi tuua ja need krahvinna nägemata roosasse koera majja toppida. Talumehed tegid ikka nii, kui koertel külm oli. Nüüd istus velsker tuimalt, nagu oleks ookeani võtnud. Ta oli küll peolaua taga, aga pidutuju ehk head olemist ei paistnud kusagilt. Laual ta ees oli kaks pooltühja konjaakeri, klaasi, kohalike tammede küpsetatud pähklikujulised, küpsised ja maitsetu kaunistusena tumedast puust Viljandi paadimehe nagu aeruga neegrikuju. Peosaalis loeti, kupleesid ja tehti naljakaid ettekandeid. Aga kõik see oli vana nali, kuna kasutati ikka ühte ja sama abistavat brošüüri pealkirjaga naljanina, naljakad ettekanded ku pleed, laulud ja nii edasi ja nii edasi number üks. Pealegi oli velskri nohu ja need oleks palju rohkem huvitanud, kas on mingitki tõepõhja kuuldustel, nagu oleks täna pealinnast saabunud uus eksponaat, ebaharilik muumia, mis olevat ülikooli ootamatu kingitus provintsi ajal muuseumile. Õigust öelda, oleks olnud patt nuriseda kohaliku seltskonna üle sest Fellinisse muigima kolooniasse oli kogunenud igati kirev kogum tüpaaži. Vaadake või seda hiiglaskasvu endist opereti diivat, kes praegu puhveti leti juures tohututes kogustes head-paremat endale sisse kühveldada. Kelnerid üritavad teda küll söögilaua juurest eemale meelitada, aga see ei õnnestu, daam, see õis võib ka vihastuda ja koju Telefoneerida. Ma võin teile öelda, mis siis edasi juhtuma hakkab. Nõnda kui pea igal piduõhtul tormab siis kohale lauljatari poolemeelne orkestri võist mees ja hakkab karjuma, et tema naisega nii ei käituta. Nalja, kui palju magnifiik võtamegi itsaka näitleja kohalikust teatrist, kes parajasti on siia rahuoaasi saabunud esietenduse järgsele väikse napsivõtmisele, näete seal nurgas ja kaunis halvas seltskonnas nii-öelda mängimas elu klaveril neljal käel. Seda kõhna kuju võite kohata homme jalgratastega otsimas Jahamletlikult nutmas sest peale igat säärast Klunkerit ei mäletada reeglina enam, kuhu Makondi hobuse parkis. Ma võiksin teile jutustada siin igaühe kohta lõpmatuseni selliseid fantaasiaid. Igav pole meie provintsis mitte mingil juhul. Kas silmade paksu südametemurdjat on pistalwardsi, kes eristub teistest pooli joovates mees isikutest oma punase fraki ja täiuslikult lõhnastatud kuklajoone poolest? Tema on kuulsust võitnud vaimuka lendlausega. Tagant paistab see daam selline, nagu oleks seest ilus. Kusjuures tegu on ruttik, vere, mõisahärra ja tähtsa vabamüürlased. Kuid nüüd tähelepanu. Ta õngitseb just praegu taskust kiiskova kultuuri plõksatav hirmutavate sümbolitega kaetud kaanekese lahti tõstab käe kõrgele sigarisuitsukohale ning laseb kellatornis kehastudes vaesemale rahvale veidi täistunni muusikat. Seal popsivad endaga lumest puhtaks jaamaülem ja vedurijuht ning kelner ruttab minu juurde. Nende kutseril olla mulle midagi tähtsat üle anda. Velsker, Shulz, Bertrami kiri oma emale. Kallis ema, mäletad, et sinu pesamuna kirjutas sulle eelmises vist jaanuari kirjas, kuidas mind viimati suurelt pallilt öösel anatoomikumi kutsuti? Mäletad, pidin minema frakiga tööülesandeid täitma. Sest suur kooliluuprofessoril oli hommikuseks loenguks Vellini anatoomikumis tarvis paari prepareeritud jalalihast. Mäletad, kui kirjutasin, et oli lumetorm ja lõikusruumi oli toodud paar külmunud talumeest Riia postitõlla pealt? KEDA vana lõikusteener ahju äärde sulam oli pannud. Kallis maa, kas anamneesi veel, mu tõestisündinud seiklus sellest, kuidas talumatsid järsku üles sulades liigutama hakkasid ja lõpuks enam peris jäigad põlnudki, nagu vana Adamson tabavalt ütles. Nüüd siis uuesti samasugune Afrees juhtum, nimelt jälle pidin piduõhtult minema seekord raieveli rongilt toodud külmunuga väikses kotis kutserdi jaamast, öösel lõikusruumi, jälle kole ilm, aga ma ei lasku detailidesse, vaid ainult paar laia pintsliga üksikpilti sulle sellest imepärasest tööst. Niisiis vana Adamson juba magab, ahjud ilusti köetud, paneme koti lauale, saadan kutsari ära, keeran siis mansetid üles avangoti. Esiti vaatasin, et laps ja nii kolme või nelja aastane, aga karvane nagu kurat, nii et jääpurjekatest loik kohe laual. Kuni vähe sulas, tegin paberossa ja mõtlesin, kas alustada pehmendavate vahenditega Molifikantsijaga või kohe per operatsioone manuaale. Ma igaks juhuks panin lahatavale eetrilapikese. Nagu suur mood praegu lõikuste puhul ette näeb. Olen vahel ise ka uimastavaid segusid, sisse hinganud ja võtnud ette jalutuskäike, kõik siin elus oleneb ju kogusest. Siis märkasin aga, et väike sametpüks asi, jalg liigutas. Külmunute poolse ameti tavaline. Võtsingi jalanärvi pinguldamise ja äralõikamise pesiti ette. Lõikasin püksisääre lahti, säär paksult karvane. Aga mõelge, emake, nüüd ise korvus ju, Raarior Albo ei ole valget varest ja ei ole säädus karva jalaga lapsukest. Sel ajal, kui mina toimetasin, oli patsient ilusasti sulama hakanud, panin lauale kausi ja tõstsin eetrilapi üles, et ise ka väike sõõm tõmmata. Kui räti otse üles keerasin, läksid lebaja silmad nagu nukul lahti. Ma sain aru, Pole, laps, Hanssen, München, koobold. Samal hetkel sain ka kõva paugu pähe. Kallis ema, istun sügavamale oma armsasse, pehm tooli, sest siin peaksid kirja lugemise õigupoolest mitmeks tunniks katkestama. Kuna mitu head aega lebasin põrandal. Aga hüvasti jätta, tulin oimule alles hommikul kas raekoja kella kuuenda löögi peale või siis Adamsoni lume kraapimise tõttu maja ees. Sa tead ju, et kolisime hiljuti Von Pistolgortsi majja. Aadlidaamide pansionaadi vastab. Seepärast kloppisingi esitioto uksele. Aga või see nii vara veel jalgu alla võtab, oli alles peale mind kasiinos koju käkerdanud. Koperdasin alla, pealuu valutas keerdtreppi, iga aste oli kui korgitsa keere käbi kehasse. Vana hea Adamson ruttas appi ja pani mind külalistuppa küljed lebama, nagu korgita. Kraan, reserv, mis enne tarvitamist rahulikult hingata tahab. Varsti tulioto alla, rääkisin loo ära. Ta käis lõikussaalis, aga seal polnud enam muidugi midagi erakorralist leida. Järsku hakkas ta oma poole peal karjuma ja trumpima. Tema kuldkella ei olnud enam kaminasimsile kronotholi öösel pihta pandud. Sa tead ju, emake, Liivimaal öeldakse Talumäe kohta, kel hästi läheb. Et tal on koobalt toas. Kui neid olendid, aga vihastada, võivad nad väga kurjaks saada, asju lõhkuda ja muud trastikat. Tehaoto käsi värises. Ta ütles, et loos tuleb kokku kutsuda. Eks värskele majaomanikul oleks selline. Asjajuht on muidugi kena, entree rahunes alles pärastlõunaks, kui nõustusin, et lähen temaga koobaldit jahtima. Oma revolvri andsin igaks juhuks Adamsonile. Ta istub kojas vihmavarjude kõrval ja valvab nii. Ja nüüd kirjutas sina mulle. Mida sa sellest loost arvata oskad, sest sulle ju meeldivad kõiksuguromaanid. Kaitsku sind jumal, Armas Masha.