Ta ärkas kurguvaluga. Katsus otsaesist, palavikku ei olnud. Ta põrnitses lage. Pärast seda, kui ta oli hommikusöögi ajal uuesti kontrollinud, et televiisor virvendab tänavani inimtühi, istus ta telefoni juurde. Marie ei vastanud ei mobiilile ega oma sugulaste numbrile. Ka kedagi teist ei saanud ta kätte. Ta tõstis esmaabi karpi tühjaks, enne kui leidis aspiriini. Seni kui see veeklaasis sihisedas lahustus, käis ta duši all. Ta pani selga sporditrassid, jõi klaasi ühe sõõmuga tühjaks. Maja varjust väljudes vaatas ta vasakule ja paremale. Ta kõndis paar meetrit, pööras välkkiirelt pead. Kuulatas kõrvu kostis üksnes Doonau kanali summutatud veevulin. Pead kuklasse ajades otsis ta maja tere, akende tagant liikumist. Ei midagi. Ta läks majja tagasi ja laskus keldrikorrusele. Oma keldriboksis pööras ta tööriistakasti pahupidi, ilma et oleks midagi sobivat leidnud. Mõne aja pärast meenusid talle torutangid, mis olid jäänud. Rehvib Järna kõrvale. On keegi Lääne vaksali avaras piletimüügisaalis külasta hääl naeruväärselt nõrgalt. Vangid õlal sammuste, trepist üles ootesaali, rahavahetuspunkt, ajalehekiosk, püstijalakohvikud, kõik olid suletud. Ta läks välja perroonile. Mitu rongi seisis seal otsa kui ärasõiduvalmis. Ta läks tagasi ootesaali uuesti välja, perroonile tagasi välja. Ta hüppas Bregentsi rongile. Vagun vagunihaaval kupeegubee haaval otsis ta rongi, läbitange hoidis ta tugevalt käes. Homsetesse vagunitesse sisenes ta valju hüüatusega. Aeg-ajalt ta köhis köhatus nii rämedalt, nagu oleks ta 30 kilo raskem. Kolkis tangidega vastu seina, et võimalikult palju müra tekitada. Lõunaks oli ta raudteejaamast läbi uurinud viimse kui nurgakese. Kõik rongid, kõik Austria raudteebürood ootesaali restorani, kus ta oli paar korda väga viletsalt süüa saanud ja kus ikka veel haises rasva järele. Supermarketi tubakapoe, raamatukaupluse Palitangidega aknaid klaasukesi purustanud ning üürga vaid signalisatsiooniseadmeid lahti ühendanud. Tali läbi otsinud paga kambrite tagakambreid. Kaks päeva vana leib andis tunnistust sellest, millal siin viimati oli viibitud. Suur tabloo keset ootesaali ei näidanud ei saabuvaidega väljuvaid ronge. Kellad töötasid, pangaautomaat andis raha välja. Väsiati lennujaamas ei hakanud ta vaeva nägema auto parklasse viimise ja pika tee tagasi. Kõmpimisega jäi seisma peatumise keelualal otse peasissekäigu ees, kus tavaliselt patrullisid politseinikud ja erijõud. Siin väljas oli temperatuur pisut leebem kui linnas. Liput lagisesid häälekalt tuules. Käega silmi varjates otsis ta taevast lennukeid. Ta tervitas kõrvu. Lippude plagin oli kõik, mida ta kuulis. Tangi külal marssis ta mööda nõrgalt valgustatud koridore väljuvate lendude terminali. Kohviku ees laudadel seisid hoidikutes joogikaardid. Kohvik oli suletud, samuti restoran ja kõrts. Liftid töötasid, sissepääsu ootesaalidesse oli avatud. Tablood ei näidanud ühtegi lendu. Ekraanid olid pimedad. Ta kammis läbi kogu terminali. Kui ta läbis turvaväravad, hakkas alarm tööle. Üürgamist ei lõpetanud ka paar tangi hoopi. Ärevalt vaatas ta ringi. Seinal oli elektrikiip, ta vajutas mõnda nuppu. Lõpuks saabus vaikus. Saabuvate lendude terminalis uurista info arvutit. Ta proovis teada saada, millal oli startinud või maandunud viimane lennuk. Ent tagas lähenes probleemile täiesti asjatundmatult. Või oli arvuti rikkis. Ekraanil virvendasid, kasutad tabelid ja seda olukorda ei parandanud ükski hiireliigutusega klahvi vajutus. Ta eksles pisut ringi, kuni leidis Bigoya. Ta läks ruleerimisväljale. Enamik sildadel ääres seisvaid lennukeid kuulus Oostrianyerlintsile paistis üks lauda, eks Lufthansa. Eks Jeemeni lennuk üks belgia oma taga kaugemal seisis Ellaliis seitse, kaks seitse. See lennuk huvitas teda kõige rohkem. Miks seisis ta nii kaugel, oli see valmistunud õhkutõusmiseks. Lennuki juurde jõudes laskus takid kakile. Ta vaatas nohisedas üles ja seejärel uuesti hoone poole. Ta oli pettunud. Okei, seisnudki nii kaugel. Ruleerimisvälja suurus oli talle ninanipsu mänginud. Muidu ei viidanud miski sellele, nagu oleks piloot olnud teel stardirajale. Joonas hakkas karjuma. Ta virutas tangid õhku, üritades esmalt tabada kokpiti. Seejärel reisijate kabiini akent. Kaheksandat või üheksandat korda kõlinal asfaldile. Prantsatades lagunesid tangid kaheks tükiks. Ta kondas läbi kõik hallid, kõik ootesaalid, kõik ruumid, kuhu sisse pääses. Selles lennujaama osas, kus pagasit käideldi leidis ta midagi, mis mõjus kui elektrilöök. Kümned kohvrid ja reisikotid. Ootusärevalt avasta, esimese kohvri aluspesu, sokid, päevasärgid, pesemisasjad. Ei see ega ükski järgmine kohver viidanud sellele, mis oli saanud nende omanikest. Kuid ta ei olnud ka nii palju, et neid oleks võinud pidada ühe lennu pagasiks. Tõenäolisem oli, et need kotid ja kohvrid olid maha unustatud. Nii ei olnud neile veel järele tuldud. Need võisid seista siin, kes teab, mis ajast saadik abi neist Talle polnud. Karoliina on kassa, Momben kassa nurgas seisva maja ees väljus ta autost. Läbi avatud küljeakna, pistis ta käe autosse ja andis signaali. Ta vaatas üles ümberkaudsete akende poole. Ükski avanenud ühtegi kardinat ei lükatud kõrvale, kuigi ta tuututas vahetpidamata ta. Ta ei võtnud vaevaks hakata välisukse taga kella andma. Üle poole uksest oli klaasist, millest ta sai jagu mõne tangi hoobiga. Tõmmanud pea õlgade vahele, puges ta läbi ukse raami majja. Werner elas esimesel korrusel. Uksesilma alla oli kleebitud foto, millel paistis rasket koormat vedav jakk. Jalamatil näitas Rolling Stones külalistele määrdunud keelt. Joonasele meenus, kui sageli oli ta seisnud siin veinipudel käes ja kuulanud Werneri lähenevaid samme. Ta virutas tangidega vastust. Lahti ta seda ei saanud. Ukseluku jaoks oleks vaja läinud vähemalt raudkangi. Ta otsis taskutest paberit ja pliiatsit, et jäta uksesilma alla teade. Ta leidis üksnes kasutatud taskuräti. Kui ta üritas hariliku pliiatsiga otse uksele paar sõna kirjutada, murdus tera ära. Lõunavaksalisse jõudes oli ta järsku väga näljane. Äkki müügisaalis lonkis ta ühe kassa juurest teise juurde ühe poe juurest teise juurde lõi tangi poolikuga aknaid sisse. Signalisatsioon nonii, seadmeid ta seekord lahti ei ühendanud. Pärast rahavahetuspunkti akende purustamist ootas ta spetsiaalselt, kas alarm hakkab tööle või tuleb tal purustustööd jätkata. Võib-olla siiski kusagil keegi, kes hoolitseb õiguse korra eest ja sekkub, kui rünnatakse, hoiukassasid.