Kuudenhowe kallergi totaalne riik, totaalne inimene on raamat, mis ilmus eelmisel kuul Loomingu raamatukogus ja tõenäoliselt on see esseedest huvitujal juba läbi loetud. Ka meie jätkame siit arutamist saates ma olin kirjanduses, stuudios on Ain Kaalep, Linnar Priimägi ja Peeter Tulviste. Enne kui me jõuame üldistuste ja järelduste juurde, alustame sedapuhku raamatust endast, kuna ta ka meie ajas väga oluliselt kõlab. No võrdluseks kasvõi midagi sellist nagu Marx'i ja Engels'i noores eas kirjutatud kommunistliku partei manifestis. Mis minu meelest, kui seda lugeda kunstilise tekstina, on suurejooneline proosapoeem ja julgeksin sedasama öelda kudel huve kallergi teose kohta. Ja siin ma teeksin väikese etteheite koha toimetusele, oleks võinud selle tõlke läbi kammida, ei oleks olnud väga raske töö, põhiliselt on tõlge hästi tehtud, aga, aga no siiski üht-teist ja isegi mõned vead all tõlkes olemas. Ja see oleks eriti raske olnud, aga see näitab lihtsalt seda, kui vähe siiski eesti keel 50 aastaga? Jah, seda küll, ja keeleliselt on ta tänapäeva lugejale Kavastu võetav, aga siiski siiski siiski. Teiseks tahaksin ma märkida seda, et see päev, kus mehe oma vestlust lindistama on tõesti julgesti öeldud ajalooline päev nii hästi ENSV kui ka Nõukogude Liidu isegi maailma ajaloos. See siis toimub 16. novembril pidamise kuupäev Welles esimest korda Nõukogude Liidu ajaloos. Ühe Nõukogude vabariigi parlament kasutab ära neid demokraatia võimalusi mis Nõukogude konstitutsioonis alati on olemas olnud. Ja sellepärast on väga isegi karak, teeme, et me just täna räägime, kuten Howe kallergi teosest totaalne riik, totaalne inimene. Ta on üks nendest, mis oli pikki aastakümneid keelatud ja millest kõik sõjajärgsed põlvkonnad meil on saanud kinnitust kõikidele oma kahtlustele paljudele oma mõtetele. Ja praegu on tõesti kõige õigem aeg seda raamatut, et uuesti trükkida. Ta vabastab ilmselt inimesi paljudest niisugustest, ka uuemal ajal propagandas levinud eelarvamustest. Siit on võimalik leida ilusat seletused niisugustele asjadele, mida muidu on raske põhjus mõistusega põhjendada. Näiteks miks oli vajalik Eesti põllumajanduse lõhkumine, miks oli vajalik talupoegade küüditamine terve hulk selliseid küsimusi, mida oli kuskil mujal, meil ei ole niisugust ilusasti sõnastatud vastust leida. Ja ma mõtlen, et see ilmutamise õigeaegsus vabandab ehk seda Ain Kaalepi poolt õiglaselt märgitud tõlke redigeerimatust, samuti seesama asjaolu vabandab ehk seda, et ei ole antud väikesi tutvustavaid artikleid mehe kohta, kes on raamatu tõlkinud ja vaata, kes on kirjutanud eessõna. Kude hoovega, allergia 23. aastal. Avaldas raamatu on Euroopa ja ühtlasi sellest, kes lõi, on Euroopa Liikumise Ilosta Austrias kuni 38. aastani pärast Austria anšlussi oli sunnitud lahkuma Šveitsi, seal aastal 40 Ameerikasse ja aastast 46 kuni surmani elas uuesti Šveitsis. Põnev oleks teada üksikasjalikumalt seda, kui palju mängisid ema ideed, rolli Euroopa ühisturu ja muude Euroopat ühendavate liikumist ajaloos, et nad seda tegid. Selles kahtlust ei ole. Kui nüüd natukene lähemale tulla jälle selle raamatu või selle essee vormile ja sisule, millega meil siin tegemist on siis võib-olla öelda seda, et jah, see on ta küll, aga talle kuulub ka esseistika arengus kuulub talle üks niisugune kindel koht. Me teame, et, et põhimõtteliselt võiks eristada kulme liiki esseed või kolm niisuguste essee haru. Üks on see geno yin essee, mille algust Euroopas tavatsetakse lugeda Monteni esseede kogu ilmumisest 1580. aastal. See rajatis niisuguse prantsuse tüüpi essee siis sinna kõrvale kohe sajandivahetusel tuli Francis peekoni eestvedamisel inglise ESC. Ja rohkem siis inglise kui prantsuse essee kiiluvees tekkis saksa ESC, mis jõudis oma esimeste, niisuguste täis küpsete viljadeni. Romantismi ajal. Peale selle tekkis Euroopas Esseega ühest teisest allikast nimelt pärast seda, kui kui süstemaatilise filosofeerimise stiil Euroopas ennast just nimelt romantismi ajal ammendas pärast seda me näeme, et enamik filosoofilisi Teid on esitatud niisuguses hajali pool Literatuurses vormis essee vormis Schopenovore elutarkus on seal, sinna kuulub ka juba heegele järgne kerkiv koor kelle, kelle stiil on esse istlik ja sealt ta läheb edasi kuni nyydscheni. Ja kolmas niisugune hoovus on kirjanduse enese ülekasvamine, esseest menetleti. Me rääkisime teiega sellest siis, kui meil oli arutlusel Thomas Manni doktor Favustus. See on romaani romaani vormi, enese ammendumine ja ülekasvamine essi vormi. Nii et kui me nüüd peaksime nendes nendes kolmes suures põhi hoovuses sele kuudenhowe kallergi teose paika panema, siis mina näeksin temal niisuguseid noh, sotsiaalpoliitilisi või filosoofilisi filosoofilisi taotlusi. Ma paigutaksin ta sinna heegeli järgse filosoofia essistlikusse harusse selle essistliku haru eesotsas. Minu meelest seisab väga selgelt Nietzsche. Tähendab, tema oli see, kes esimesena tõstatas niisuguses ulatuses nagu me seda siin selles samas raamatus näeme küsimuse Euroopa kultuuri saatusest. Ja me võiksime kuudenhowe kallergi silmapaistvate eelkäijatest võiksime selle sajandi algul nimetada atenaud, eks ole, kes oli raballo lepingu allakirjutaja hiljem ja, ja atentaadi ohver temal, 1912. aastal ilmus juba teost Surk krediiti Atsaid, kus ta Euroopa kultuuri saatust maailma tehniseerumise taustal vaatas. Või siis Emil hammahhar, Hawthorne Magne demoderan, kultuur 1914. Need on niisugused autoreid, kes ütlevad meile kõigile väga hästi tuntud Oswald Spengleri. 18. 22. aastal ilmus tema siis õhtuma Õhtumaa alla. Kallergi avab palju rõõmsamad perspektiivid kui enamik nendest nimetatud autoritest. Probleemi ring on sama, aga tema niisugune üldine tundetoon ja, ja väljavaade tundub mulle palju. Rõõmsamalt. See on osalt põhjendatav ka sellega, et kui me vaatame, millisesse ühiskondlikesse situatsiooni langes tema, see tema tegevus, kahekümnendad aastad olid Euroopas ikkagi noh, niisugune lootuse Luutse tulevikku vaatamise ajastu seevastu ütleme, ilmasõja ajal on ju kirjutatud Oswald Spengleri Oswald Spengleri teos ja kuna maailma esimeses maailmasõjas see tehniline tsivilisatsioon näitas tõesti kõige hullemaid ja kõige külmemaid külgi, siis, siis osalt ma seletaksin seda sellega. Aga mina ütleksin siia vahele, et tegelikult just kudenowegallergi oli see üks neid mehi, neid oli ju palju, kes just märkas selle optimistliku demokraatia edukäigu nõrkusi ja neid ohte tema teel, selleks et tema teos ongi kirjutatud, totaalne riik, totaalne inimene, äkki hakkas totaalne riik esile kerkima, tuli olemas Stalini riik, Hitleri riik, Mussolini riik ja, ja siis. Demokraatiat see, mis linnarsin, ütles kudenovega allergia optimismi kohta. Siin on minu meelest just see sõnum meie ajale, mis olekski nagu kõige olulisem ja, ja mida on väga kerge nii kujundil sõnastada. See oleks umbes nii, prantsuse revolutsioon oli vabaduse revolutsioon siis sotsialistlik revolutsioon, oktoobrirevolutsioon oli võrdsuse revolutsioon ja nüüd seisab meil ees see kolmas revolutsioon, vendluse revolud, visioon, vabadus, võrdsus, vendlus. Eks ole see ilus prantsuse revolutsiooni loosung ei ole veel teostatud. Ja, ja kogu häda ongi selles olnud, et et vabaduse ja võrdsuse revolutsioonid on sattunud vastuollu nagu juba teose Köödelt võetud moto seda märgib, et vabadust ja võrdsust ei saa korraga anda. Aga ainuke lahendus võiks olla sedasama vendluse revolutsioon, mida kudenove kallergi in rõhutab. See oleks just see, mis ühendaks selle vabaduse ja võrdsuse, vabadus, võrdsus, vendlus. Need kolm printsiipi on mõeldavad ainult kolmekesi korraga. Ühtegi neist ei tohi toi eelistada. Kui me jõuame vendluse revolutsioonini ja ma väga tahaks loota, see, mis meie maal praegu toimub ongi vendluse revolutsioon peatselt ajalooliselt olema. Kui see vabadus, võrdsus, vendlus, on pearõhuga vendlusele teostatud, siis on kõik lahendatud ja see oleks selle teose missioon praegu praegu meie lugejatele. Ja isegi võib nõus olla sellega, kui optimisse mingisugust vormi on siis kahtlemata niisugused üleskutsed ja loosungid on optimismi kõige selgem vorm. Aga kui nüüd kriitilisema mõistusega vaadata seda tekstis, minul läks mitmesuguseid tähelepanekuid, üksikasju selle teksti kohta. Galeb ütlesin küll, et väga palju on teil käega kaduma läinud sellest särast, aga mina näiteks ei kujuta, et kuidas saaks loosungliku lammedust tõlkida niisugusest lausest nagu inimene ei või elada, elada õhuta, nii võid sirge karakter elada, vabaduseta kahtlemata kõlab see kõik hästi, teate, see on mõistuse jaoks võtta, on see liiga liiga lame ja ma ei oleks midagi selle vastu, isegi kui niisuguste loosungitega sisendatakse inimestesse elus. Aga. Kolmekümnendatel aastatel võis värskelt veel kõla võib-olla ioni ajend sõnadel ajale. Rei aima loetlesin terve rea autoreid, kes esindajale märksa kõrgemaid intellektuaalseid nõudmisi. Teine asi niisuguse loosungiga võiks ju, kui vormi veidrustega võiks leppida. Aga see niisugune kahepoolne vastandamine nagu pealkirjas on see ühelt poolt totaalne riik, teiselt poolt totaalne inimene, see niisugune mustvalge tehnika, see minu meelest tekitab paar sisulist probleemi, mis nüüd, eriti seoses ajaloolise arengu edasiminekuga ja meie vahepealse kogemusega tulevad ilmsiks seda selgemini. Näiteks ta teeb siin vahet õiguse riigi ja võimu riigi vahele, õiguse riik tugineb seadusetele ja kohtunikele, võimu, rikk, relvadele ja sõdureile ja toob siis vast, et ühel pool on siis Inglismaa, teisel pool on siis nagu see nõukogude Venemaa stalinistlik Venemaa asi on selles, et ka sõduri riigil tegelikult on oma õigussüsteem olemas. Stalinistliku Venemaa puhul tuleb seda eriti selgesti rõhutada, et selle taga on see bütsanslik tseesar opa Bism, millest ta küll ise hiljem siin räägib selles teoses, aga mida ta selle võimu riigi või selle sõduri tiigi riigiga ei seosta, just nimelt selle oma mustvalge tehnika. Stalini riigis oli muidugi oma õiguse omad normid olemas, aga oluline on see, need isegi nendest ei peetud kinni. Sestap nendest peeti ei peet, kui me teame, et selle taga on pizzanslik tseesar opopism täiesti Pitšanslike reeglite järgi peeti kinni bütsantslikest normidest, sõltumata sellest, mida deklareerida. Ei peetud, mina olen üks aasta kah vangis olnud ja sel ajal noort idealisti, nagu ma olin, olin täitsa nõus sellega, et ma vangis olen, sest ma ei olnud nõukogude korra pooldaja, miks mitte vangis olla ka see, kuidas kogu aeg rikuti olemasolevaid norme, küll see häiris mind ja vot just see on see võimu riigi printsiip Talon normid olemas, aga ta ei pea isegi omaenda normidest kinni. Ainult juhin sinu tähelepanu sellele sellele sõnale olemasolevat normid. Ühed on need, mis on sõnastatud seaduslikes, need on ühes mõttes olemasolevad, teised on need, mis tegelikult reaalses toimivad. Me ei saa öelda seda, et, et sõduririik või üle kohturi liik või võimuri oleks ilma igasuguste normide, sealhulgas ilma juriidiliste normidega. Ma tahtsin sinu tähelepanu juhtida sellele, et tol ajal tegelikkuses kehtinud normid pärinevad Bütsants on selle vene õigussüsteemi bütsantslikud päritolu. Tähendab, on arutatud, mis on meie jaoks ida ja mis on lääs ja kas me oleme piirile, kus me asume. Peab päris selgesti ütlema, et meie idaei ole Hiina, ei ole, Jaapan ei ole india esimeses järjekorras, vaid meie idaon tavaline Bütsants, millega, mille rullimentide ja ütleme kirikuõiguse ülekandmisega tsiviilalale me päevast päeva peale kokku puutuma. Ja vot see niisugune mustvalge tehnika, mida kuudenhowe kallergiasin rakendab sedasorti täpsustusi ei lase, ei lase läbi näha. Kolmas etteheide, mis minul temal, temal oleks, on see, et tema vaateviis on valdavalt psühholoogiseeriv ja seda võib-olla peaks p Peaksin sel teemal edasi minema. Ta ütleb riigi kohta inimese fantaasia võib teda luuletada elusolendiks, tajuda teda inimsarnase olendina, omistada talle hinge. Ometi kuulub ta hingedesse masinate, esemete maailma, seda ta deklareerib ise. Mis aga siis juhtub pärast seda, kui tema aruta arutama hakkab neid asju, siis me leiame siit niisuguse lause. Vähehaaval küpses kodanlikus leeris mõtte proletariaadi diktatuurile vastu saad seada kodanlik diktatuur. Siin on meil see kodanlik leer on meil tehtud subjektiks, kyljes küpseb individuaalne mõte. Kõige ilmsem näide selle kohta tundub mulle olevat see võimuiha on moonutatud, vabaduse tung, võimu, näljased, vaimselt statistid, toidetud alaväärsuskompleksist. Nad on ebaharmoonilised olevused. Edasi imperialism on rahvaste võimu hea Nende moonutatud vabaduse tung. Siin on nüüd selgelt näha see, kuidas üksikinimeste psühholoogilised kvaliteedid kantakse ülekollektiivide kvaliteediks. Seda, et autor ei näe kollektiivi psühholoogia kvalitatiivset erinevust individuaalsest psühholoogiast ja käsitleb kollektiivi psühholoogiseeritult kui indiviidi. Tema jaoks. Kui liidetakse kaks inimest, siis ei teki sellest kahekordset inimest ega üliinimest, vaid ikka ainult kaks üksikindiviidist inimest kaks indiviidi. No seda nüüd positiivses mõttes on just nimelt operatsiooni fenomene uurivad uuemad teooriad seal. Katastroofiteooria ja Snergeetika teooria on näidanud, et just indiviidide ühendamisel tekkivat kvaliteedid, mida ei ole kummalgi eraldi eraldi tõenäoliselt on seda näidanud või postruleerinud. Nad on seda näidanud. Ja peale selle positiivses mõttes on nad seda näidanud, aga negatiivses mõttes on selle tunnetanud ära juba 19. sajandil. Grilpartser meenutaksin siin tema afarismi mitu eeslit in konkreto annavad kokku ühe ees linnabstrakto ja see on üks kole loom. Põhimõtteliselt on siin see, see üle summatsioon on, on juba sees. Niisugusel alusel jõuab ta välja ühe minu jaoks vastuvõetamatu teesini, nimelt kollektiivse mõistuse ehitamiseni. Aga kollektiivne mõistus, see on ühtaegu ka kollektiivne mälu, kuulub sellesse kollektiividesse, mõistusesse ja kollektiivse mäluna on täna pole hakatud käsitlema just nimelt kultuuri. Kollektiivne mälu on täpsemalt öeldes kultuuri definitsioon. Niisamuti eitab ta kollektiivset isikut. Enim maailmas ei ole kollektiivisikuid, ütleb ta. Aga mina julgeksin tsiteerida lõiku Göte viimasest vestlusest tekkermanniga, kus ta ütleb. Põhimõtteliselt aga oleme kõik kollektiivsed isikud. Öelge, mis me tahame. Sest kui vähe on meil ja meis seda, mida me kõige otsesemas mõttes omaks nimetada, ütleme me kõik peame teistelt võtma piima nii hästi nendelt, kes olid enne meid kui nendelt, kes on koos meiega isegi suurim geenius ei jõuaks kaugele, kui ta tahaks kõik võlgneda vaid omaenese sisemusele. Ja lõpetab. Mina ei võlgne oma teoseid sugugi mitte üksnes omaenese suurele tarkusele, vaid tuhandetele asjadele ja isikutele väljaspool mind, kes mulle selleks ainet pakkusid. Mulle tundub, et kriitika on jäänud 50 aastat hiljaks ja, ja oled sa selle kolmekümnendatel aastatel, kui sind veel ei olnud kuten huve kallergile härra sellele härrale selle esitanud, oleks ta sul kätt surunud ja öelnud, et sa ei ole mitte tema oponent, vaid sa oled tema täiend. Õige õige ja ma usun seda ise ka need kriitikapunktid, millest ma praegu rääkisin, need on kahtlemata teksti lähedased. Nüüd nendest järgneb järgnevad kriitikapunktid, mille suhtes meil oleks temaga raske kokku leppida. Ütleksin mõne sõna nende punktide kohta, mis seni on olnud, hakkame lõpust peale, kollektiivne mõistus, mida kuudel allergia eitab. Tänapäeval mõisti mõistetakse kollektiivse mõistuse kultuuri tol ajal. See mõiste tähendaks midagi täiesti muud. Tähendab tol ajal ta oli umbes kuulus niisugusesse konteksti nagu hulkade psühholoogia, masside psühholoogia. Ja selles mõtlesin tõesti midagi rõõmustavat, ei Olesid kasseti jah, või ka prantsuse sotsioloogid nagu Tarv, sedasama lööbon, kelle hulkade psühholoogia on ka eesti keeles ilmunud. Või siis juba piibel, eks ole, siis läksid kõik Iisraeli lapsed välja ja kogudustele kokku, kui üks mees Ja mis puudutab seda vastuolu et kudenhowega allergi eitab ise väga seda metafoori, mis riiki inimeste paga samal ajal ise kasutab metafooriliselt väljendusi, see on õige, et oli SAS-ist, aga kindlasti oli ta peale sellega ideoloog ideoloogilistest ekstile silma metafooride läbi ajada vist kaunis võimatu. Aga tark ideoloogia ei kasuta niisuguseid metafoore, mis tema preambulat ega lahku lähevad. Aga mina näen seda niimoodi, et ta lihtsalt on ühe metafoori vastu, mitte kõikide metafooride vastu, tähendab, talle ei meeldi see kui isiksust, abstraktse riiki, aga tal pole midagi selle vastu, kui sisustatakse muid, ütleme, inimkooslusi, tähendab talle ei meeldi üks metafoor, eks ole, see ei tähenda tingimata, et teised ei peaks meeldima, kui ta niisugust meetodit eitab. Tuleb ütelda, et mõnikord need lihtsatki kategooriate võrgud, mida ta välja pakub, aitavad küllalt hästi asju klassifitseerida, vähemalt nende peajoontes. Näiteks kui ta võrdleb siin omavahel Hitleri, Saksamaa, Stalini, Venemaad ja Mussolini Itaaliat kõiki neid kolmesüsteemi ja kasutab selle juures ainult õieti kolme mõistet majandus, maailmavaade ja kultuur, siis ta õnnetud nende kolme mõiste abil juhtida tõesti tähelepanu väga olulistele, erin ühisjoontele ja erinevustele nendes kolmes totalitaarses riigis. Ja noh, igaüks vist lapsest saati on kuulnud neid vaidlusi ja ise vaielnud, kas on mingisugust vahet Hitleri Stalini ja nende õpetuste ja süsteemide vahel. Ja minu meelest on siin hiilgavalt lihtsalt kolme kategooria abil olulisemad nendest erinevustest ja ühisjoontest kätte juhatatud. Me räägime praegu veidi erinevatest asjadest, sina räägid tähelepanu juhtimisest ja tähelepanu juhtimiseks on tõepoolest igasuguseid vorme. Aga mina räägin sellest alusest või sellest teoreetilisest võrgustikust, mis tal seal tähelepanu juhtimise alla Kas me tohime essiliselt tekstid või ka ideoloogiliselt tekstilt nõuda rangete kategooriat? Kasutada mulle nii et oluline on antud juhul, et me ei pea kudenhowee kallergi ilusat teost mitte võtma õpikuna tegevus juhendina vaid teosena, mis meid paneb mõtlema. Täitsa nõus, aga see tõesti ei olegi teaduslik raamat? Noh, ongi esseistika ongi ideoloogia, pigem on tema väärtus selles, et ta inspireerib, et peale selle inspireerib euroop vaat ühinema ja inspireerib inimesi üldse aru saama, mis tänapäeva Euroopas toimub isegi tänapäeva Euroopas, kuigi raamatut peaaegu viis rohkem kui 50 aastat tagasi kirjutatud peale selle kõige inspireerib ta veel tõesti võib olla sadu või tuhandeid teadlasi teaduslikult uurima neid samu probleeme, millest kudenhocallergisin räägib ja mina mõtlen, et näiteks see linn oli väga ilus arutlusvõimu ja õigusriigi erinevusest. Või õigemini sellest, et nende kahe kategooria abil ei saa neid riike niisama lihtsalt jagada. See võiks olla näide sellest juba analüütilisest arutlusest, mille on inspireerinud segude kallergi arutlus. Ja õige muidugi, aga sellel inspiratsioonil on ka mitmesuguseid tasemeid, mis sõltuvad muidugi lugeja nõudlikkusest, eks ole. Ta võib kasutada metafoore, ta võib-olla ideoloog ja tema ideoloogia võib isegi olla mõjus mingisuguseid auditooriumisse mingisugusel ajahetkel, aga kui ta tõepoolest satub loogilistesse vastuoludesse, kui tema ideoloogia tänapäeval enam kriitilisemalt mõistust on ka muidugi mitte kriitilisemaid mõistusi olemas ei rahulda siis osutub tema ideoloogia ilma jäetuks omaenese on niisuguses taotlustest või taotluste alusest. Ja ma võtaksin selle oma eelmise pikema noh, niisuguse arutelu kokku just nimelt sellesse sellesse lausesse, et juttu tuleb teha isiku mõiste kollektiviseerumisest mitte kollektiivi mõiste, individualiseerub Misest vähemalt seda, et me oleme nüüd vahepealsete aegadega kogenud ja, ja selle võrra targemaks avalen. Kriitik. Ma ei saa märkamata jätta, et niisuguste suurte loosungitega töötamine siis, kui jõutakse konkreetsete faktideni Teeb kahju nendele faktidele, fakt hakatakse nende loosungite järgi kuulutama ja fakti enese mõistet moonutama. Siiski see nõuab teos oleks teadvus, ei, ma ei nõua. Nõuan, et ta oleks loogiline ja kriitiline. Me oleme, kas ma tohin vahele, seega minu meelest see oli väga ilus lause, mis paneb paika praeguse Linnari viimane lause ideoloogiast ja kriitikast. Vot need on kaks asja mis erinevad mitte ainult suhtumise poolest faktidesse, vaid erinevalt oma ülesannete poolest. Ideoloogia ülesanne on hoopis teine kui kriitika ülesanne, ideoloogia peab kriitikat taluma selles, ma olen sinuga nõus. Aga ideoloogia ei saa koosneda ainult kriitikast. Siit tuleb niisuguste liikumiste nõrkus nagu karskusselts mis ei taha õieti midagi, vaid need on asjad, mida nad ei taha. Kui me räägime sellest kui ideoloogiast siis kas me räägime sellest, kui ideoloogid praegu või me räägime sellest, kui kriitilised analüstid, kes me siia kokku oleme tulemas? Loodame siis võimalikud mina arvan, et põhiliselt me ju pooldame tema seisukohti, aga me tahaksime seda, et need seisukohad oleksid laitmatult ja vai vaieldamatult esitatud. See on umbes linna paatos, nagu ma asjast aru saanud. Ja võimalik, et me peaksime jõudma ka niisuguse üldise järeldusi sel juhul, et no ma ei tea, kas ükski ideoloogia või vähemalt see kudenhowe kallergi ideoloogia kriitilisemalt mõistust välja kuigi palju ei kannata, et tegemist on minu meelest niisuguse poolharitlasi lugemisvaraga. Ja täpselt nii nagu sopenhower oli möödunud sajandi lõpu inglise daamide nisugune moelektüür täpselt niisamuti, miks ei võiks meil olla sisse kuudenhowe kallergi sedasama funktsiooni üle võtta? Mulle teeb suurt rõõmu see Linnar Priimäe see viimane ülesastumine ja mul on laadi mure olnud, et martsiste meil enam lihtsalt ei ole. Nad nad noh, teate ise, eks ole, mis sellest rääkida. Ja nüüd ma kohtan mehe, mehe, kelle mõtlemine on tõesti järjekindlalt ja, ja toredasti marksistlik martsiste on meil vaja Farvaned linna ütleks ka, et poliitiline kits, eks ole, nagu ütlesite, aga siin on tegemist sellega, et see vana ortotokslik marksism olgu nii või teisiti on ikkagi oma aja ära elanud. Me oleme jõudnud, kui me Camortsistid olema loova marksismi ajajärku ja see tähendab juba juba midagi muud tähendab juba juba midagi nii avajat, et et me enam ei sõima ka seda nii-öelda kodanliku kitsi autorit, kudenhowe kallergit, vaid võime sellega oma programmi vastu võtta. Niimoodi arvamine. Ma olen muidugi Kaalepile siin tänulik niisuguste komplimentide eest, aga ma ei ole 100 nõus kuidagi olla sellega, et ta mõistuse ala tahab kitsendada siin ainult marksismiga. Ma juhiksin teie tähelepanu heegelmolekulile sellel muidugi siis, kui mina siin tegelesin nende eelduste lahtimõtestamisega, siis lähtusin ma heegel sofistika määratlusest heegel kirjutab oma loogikateaduse esimeses osas, sest sofistika on mõttemõlgutused, mis lähtuvad põhjendamatust, eeldusest, mida kriitikata ja järelemõtlematult aktsepteeritakse. Mina kutsusin kõiki üles vaatama läbi need eeldused, millest kuudenhowe kallergi oma teoses lähtub. Kui sofistika vastane võitlus on marksism, miks siis ehk siis mitte lühemalt ütelda? Mina sinu jutus nüüd seda marksist marksismi eriti ei näe, minu meelest on siin ka tegemist sellega, et sa otsid ideoloogiaalasest tekstist, millel on muud otstarbed, otsid teadusliku paikapidavust, mis niisuguse teksti puhul ei ole esmatähtsusega. Ja ütleme, marksistlik ei ole, see on vähemalt heegel suhtumine asjasse, kas ei ole nii? Aga kui jätkame sellest, et ta nüüd eesti keeles taas ilmunud põlvkonnale kättesaadav põlvkonnale, kes sellise mõtlemise ja selliste vastuoludega siiski igal juhul niisugusel kujul harjunud või ei ole ja koolis teda ka niimoodi mõtlema ei õpetata siis eesti eesti instikas tõlgituna siia meie keelde võiks ta ikkagi midagi tähendada enamat kui see, mida te praegu väitsite. Ei, ta on lausa hädavajalik minu meelest see raamat, sellepärast et seni situatsiooni võib ikka üsna selgelt iseloomustada Hando Runneli luuletusega keldri kakandist ja see on praegu ikka üks keldriaken on selle raamatuga katki löödud ja selles on tema suur väärtus. Minu meelest ma tahaksin veel, kasutan juhust juhtida kuulajate tähelepanu sellele, et vähemalt teine asi on veel kuule kallergilt eesti keeles ilmunud, see on lühikokkuvõte või jeti tsitaatide valik tema raamatust tehnika apoloogia. See sisaldub eessõnana elava teaduse sarjas 33. aastal ilmunud raamatukese tehnika võidukäik ja võib-olla kõige olulisem mõte selles valikus ja seisneb selles, et eksitus on arvata, et ühiskonna arengus mängivad rolli või, või esmast rolli igasugused ideoloogilised liikumised vähemalt sama tähtsal kohal kui mitte tähtsamal kohal on tehnika ja konkreetselt ta vaatab siis, kui palju ja mida suudab teha sotsialism, kui riigisüsteem oma ideoloogiaga inimese heaks ja mida suudab teha tehnika ja minu meelest täitsa niisugused prohvetlikud mõtted, kui nüüd 50 aastat hiljem nende mõtete peale vaadata. Ja peab vist veel eraldi tagasi tulema selle juurde, kuidas mõjub see teos meie tänases marksistliku tänapäevas filosoofia pildis, sellest enam minu meelest väga huvitava rakursi annab selle Ülo Kaevatsi järeldusena. Vaat nüüd me jõuame alles märksismine aine. Ja minu meelest on väga naljakas vaadata seda selles järjes sõnas, kuidas Pan-Euroopa liikumise initsiaatori teose järelsõnas tehakse tühjaks selle liikumise aluste vastu sõna võtnud Lenini revolutsioonile põhitees. Tees, mille Lenin esitas teoses Euroopa Ühendriikide loosungist aastal 1915 ees revolutsiooni võidu võimalikkusest ühelainsal maal ja kõrvalseisjana on seda päris lõbus vaadata kaevadesse kallergi kummutavad Leninit. Kuulan huviga allergi. Raamatu väärtus on ilmselt selles, et ta on ideoloogiline raamat ja ideoloogia põhiline eesmärk on sisendada inimesesse väärtusi. Kuna see on tema peamine eesmärk, siis teised eesmärgid olla nii tähtsad kui näiteks seesama mõttekäik, väga ilus mõttekäik, mille Linnar sind välja arendas selle bütsantsi õiguse kohta. Tema järeldus oli niisugune, järelikult kuna võimuriikides on ka olemas õigus kuigi teistsugune, siis niisugune vastandus õigusriik ja riik ei ole päris adekvaatne teaduslikus tekstis. Ma olen sellega täiesti nõus. Kujutage nüüd ette, kui inimene peab kirjutava ideoloogilisi tekste mõtlema ükskõik missuguse loosungi peale ka meeldivate loosungite peale, mida me tänaval näeme, kui me peaksime nendele juurde tema sinnasamasse loosungi peale. Et pikalt ja laialt mõistet defineerides ja kõiki vastuolusid vältides kõiki erandeid esile tuues selgitusi ja kommentaare teda ei oleks võimatu tassida oleks võimatu tassida, kuna ta oleks liiga raske ja ta kaotaks täielikult oma eesmärgi. Umbes midagi sarnast on siin kasele kuudel allergia patuga. See raamat täidab oma ideoloogilist funktsiooni ja kui ta selle juures veel inspireerib niisugustele täpsematele mõttekäikudele, seda parem see minu meelest on. Teiste sõnadega, raamatu väärtus on selles, et ta sisendab inimesele väärtusi. Linnaril on kindlasti õigus, et seda tuleb ka teha võimalust mööda niimoodi, et see oleks loogiline, et ta oleks ajalooliselt Õige faktiliselt üldse õige ja nii edasi, aga siis niisugust raamatut olemas ei saaks olla, nagu meil praegu käes on. Ja siis oleks meil mitmeköiteline teos kõikide nende probleemide kohta, mis käiku ühel inimesel täiesti ilmselt üle jõu.