Head klassikaraadio kuulajad, 25. veebruari heligaja pakub kõigepealtkuulamiseks kolme kontserdiarvustust. Igor Karsnek kuulas 18. veebruaril Tallinna filharmoonia uuele ja puhkpillimängijate sarjad toopobassioone esimest kontserti. Ardo Västrik käis 16. veebruaril tuua Andreas Lend vaarid Saarmäe kontserdil ja Martti Raido jagab muljeid Kaheksateistkümnendal veebruaril Estonia kontserdisaalis toimunud Tšurli joonise kvarteti ja Irina Sahhaarekova kontserdilt. Kuuleme muljeid Eesti vabariigi üheksaga neljanda aastapäeva kontserdist Helsingis Sibeliuse akadeemia saalis kus esines Tallinna kammerorkester ja pianist Kristjan Randalu Mikk Murdvee juhatusel. Muljeid jagab Estonian business kuuli Helsingi filiaali juhataja Urmas Arumäe seejärelkuulamist nelja e vasta intralli vahendusel muusikauudiseid laiast maailmast. Ning siis saame teada, millist tööd teevad Eesti muusika ja teatriakadeemias pillimeistrid Raivo Hiiemaa, Viljar Kuusk ja Indrek kolt. Ta viimane lõik on järjehoidja, milles muusikateadlane Tiia Järg tutvustab kodu-uurija ja Literaadi August Wilhelm Hupel elu ja tegevust. Mina olen saate toimetaja Tiina kuningast ja soovin teile kena kuulamist selga ja. Kõigepealt kuulame muusikakriitik Igor Karsnek arvamust sarja toopio passioone esimesest. Kontserdist Tallinna filharmoonia tegemistesse oleks nagu uus eluvaim sissetulnu. Alles mõni päev tagasi tiime Mustpeade majas, uus kirjanduslik džässiklubi tahklab. Aga eelmisel laupäeval toimus ja samas Mustpeade maas. Uue kontserdisarja vean topio passioone tõlkes Kahekordne kirg avaõhtu. Ning see algus oli igatahes paljutõotav. Sarja mõte seisneb selles, et igal kontserdil astuvad publiku ette solistina üks puhkpill mängija ja üks löökpillimängija. Kas nad esinevad koos või vaheldumisi kas mõne orkestri või kammeransambliga? Eks see sõltub kontserdikavast ja muudest asjaoludest. Möödunud laupäeval oli kontserdisarja topiopassioone puhkpillisolistiks noor klarnet-ist valm ja löökpillidel soleeris Vambola Krigul kah noormees, aga juba staažikas tegija. Nad esinesid nii koos kui vaheldumisi vaatjaks Tallinna Kammerorkester Toomas Vavilovi dirigeerimisel. Vambola Krigul muuseas mängis ühe huvitava loo solistina ka üksi ilma orkestrite ning omajagu põnevust lisas juba seegi teadmine, et kõnealuse kontserdi kavas oli välja kuulutatud Timo Steineri uhiuue kahe solistika hobuse esiettekanne. Kui nüüd kontserdikavast edasi rääkida, siis toopio passion, avaõhtul kõlaski ainult nüüdismuusika. Siinkohal kasutan ma sõna nüüdismuusika teatud reservatsiooniga sest vitavalt lutas lovskit nimetatakse vanast harjumusest endiselt Poola nüüdisklassikuks. Vaatamata sellele, et järgmisega aastal tähistatakse tema sajandat sünniaastapäeva. Nii et huvitav, huvitav, millal siis pola nüüdisklassikust päris klassiks saab, võib-olla 120. sünniaastapäev, kuid see selleks. Igatahes lutas laske vioza tsükkel. Tants prelüüdi, mida Planetis Tõnu Kalm koos Tallinna kammerorkestriga esitas on omajagu humoorikas. Sest nii mõnigi muusikaline kujund meenutab siin kunagist sotsrealistlikku naiivsust a'la Eugen Kapp. Ja kirjutatud on see lugu muuseas aastal 1955. Kuid vaatamata sellele paneb kõnealune sõitmine mängutehniliselt Igaklarnetisti Vilmused päris tõsiselt proovile. Näiteks süüdi teises osas sai kuulda solisti süvenemist oma pillid tämbraasiasse värviskaalas ja seda väga erinevates dünaamika nüanssides registrites. Ka tsükli neljas osa oli dünaamika mõttes esinduslikud väga paindlik. Millised peenekoelise pianud, kuid ikka ja alati kõlaliselt hästi kandvad. Kui nüüd rääkida solisti ja orkestri ansambli lisest partnerlusest siis Lutuzlovski süüdi finaal oli esituslikult kahtlemata kõige reljeefsemalt. Pean siin silmas eelkõige tekstuurilt selgust, näiteks motiiviliste ahenerg pliitide näol, pida solist ühelt poolt ja orkestri solistid, teisalt pidevalt väljenduslikult vahetasid Vambola Krigul soleeris järgnevalt üksi Ameerika nüüdisDavid Langi virtuaalses lööbilise teoses Änvil Horus. Muuseas sõna ämblil tähendab inglise keeles alasid. Nii et võite ette kujutada, et selle loo esitus läksiga parajaks hammerdamiseks. Mingis mõttes oli kogu see show ka pilkupüüdev ja üsnagi efektne muusikaline teater. Omajagu teatraalse mulje jättis ka Timo Steineri esiettekandele teos pika pealkirjaga tunduvad liikuvana, kuigi igatsen neid paigale, mis on kirjutatud klarneti löökpillidele ja Tammer orkestrile. Kohe algusest peale hakkasid siin hästi väljendusid, kas rolli mängime hästi eredad ja värvikad, Grovaatasid kujundid, need olid omamoodi nurgelised ja pisut hüplikud teemad, mis meenutasin pigem mingit filmimuusikat. Sellest külalisest mosaiigis muutus kogu aeg midagi, olgu siis rütmide, kõlavärvide või orkestraalset aktsentide näol. Nii et ootamatus võiks olla sellele Steineri uuele loole lausa märksõnaks. Tegelikult muusikaline iroonia, ilmselt sammas. Kuid kõnealuse esituse iseloomustuseks nii solistile kui orkestrile sobiks ehk kõige paremini sõna kombinatsioon särtsu täis. Kui nüüd seda teatraalsuse teemat jätkata, siis topivad passioon avaõhtule, panin artistliku punkti. Kontserdi teises pooles kõlanud Rodion rinny Carmen süüdi ettekanne kus tegi kaasa ka Muusikaakadeemia löökpillimängijate ansambel. Sest karmi süüt Ongi otseni tuletis lavamuusikas substraat, temagi see parafraasile loodud balletis karmim. Aga Toomas Vavilovist kui dirigendist polegi me veel jõudnud rääkida ja nüüd on selleks ka paras aeg. Sest Garmin süüdi värvika esitluse puhul tuleb ennekõike tunnustada just Toomas Vavilovi kui orkestri ihu, karakteri kujundamise oskust mis tähendab võimekust mõjuvatest proportsioonidest doseerida kõiki külalisi, kontraste suutlikkus läbi mõelda ja ette valmistada olulisi dünaamilise aktsente ning oskust hoida kogu kõneluse südi muusikalist kulgemist kaasahaaravalt pulseeriva tempos. Ja seda kõike ilma ühegi rütmise lõtkutav. Selliste kiiduavaldustega võiks nüüd ka lõpetada, kui ei peaks kahetsustundega nentima, kuivõrd vähe oli publikut selle uue sarja avakontserdil. Aga eks see ole ehk alguse asi, ega teerajad hea muusika juurde juveel rohtunud pole. Selga ja järgmisena kuulata Ardo Västrik muljeid Andreas lende ja Maarit Saarmäe. Särgist 16. veebruaril esines Mustpeade maja valges saalis interpreetide liidu kammermuusika 10. hooaja raames tšello ja klaveri tuua Andreas Lend ja Maarit Saarmäe. Andreas Lend tegutseb paljudes koosseisudes, sealhulgas Eesti riiklik sümfoonia. Pianist Maarit Saarmäe on samuti aktiivne kammermuusik ning täiendab end muuhulgas samal alal ka Eesti muusika Trekkadeemia doktorantuuris. Tuua lend baarne musitseerib koos aastast 2008 ning on selle aja jooksul päris palju pandud koosseisule kirjutatud lugusid mänginud. Seekordsel kontserdil kõlasid Nikolai njaskovski sonaat number kaks A-moll ning tseesar Franki sonaat viiulile ja klaverile A-duur, mis kõlas küll seades tšellole ja klaverile. Osalt on natuke kahju, et ei saanud kuulata alguses välja kuulutatud helitöid Bulankilt ja stravinskilt sest kindlasti oleks olnud põnev. Kuid kahtlemata Ta ei pidanud tšellomuusika austajad pettuma ka nende lugude puhul. Tegemist oli väga ilusa muusikaga kontserdiga, kui nii võib öelda. Nikolai Moskovski on kirjutanud rohkelt muusikat, kuid seda mängitakse siinmail väga vähe. Teavet, tema kaks tšellosonaati leiavad aeg-ajalt ikkagi tiiga sotsialistide repertuaari kuid võrreldes Brahmsi ja Beethoven ikka kordades vähem. Olgugi et teine tšellosonaat, et on kirjutatud aastatel 1948 kuni 49 ja Reeda selle teose helikeeles küll miski, et tegemist on sünge mate aastatega ajaloos. Muusika on lihtne ja selge ning väga venelik ja natuke melanhoolselt ja teemadega. Andreas lennumängu vaadates ning kuulates tekib alati tahtmine öelda, et kui mõni inimene on sündinud hõbelusikas suus siis on nagu sündinud tšellomängija, nii orgaaniline ning hästi istub. On see mäng? Nauding oli, kuulate tšellistid laulvat ja pinge papa tšello tooni mis sobis selle teosega ideaalselt. Pianist püüdis samuti oma meloodiaid kõlama panna, kuid tänu keskpärasele instrumendi-le oli seal väga-väga raske. Teose viimane kiire osa oli tehniliselt väga nõudlik ning tuua sai sellega suurepäraselt hakkama. Franki sonaat on vaieldamatult üks rohkem esitatavaid nigga kaunikolalisemaid teoseid, romantismiajastust. Seetõttu on ka mõistetav mitmete transkriptsiooni olemasolu. On olemas versioonid, kus soolo hääleksandidioola lööd, Alceksofon tuuba ja nii edasi. Teose tšello redaktsiooni autoriks on prantsuse tšellist del Saar ning see on autori poolt heaks kiidetud. Spekuleeritakse ka, et algselt oligi teos kirjutatud tšellole ja klaverile ning alles sobival momendil pühendatud oma kaasmaalasest viiuldaja jõušiin ida igile Niibeltsis Isay pulmakingina. Aga see on puhas spekulatsioon, sest teose viimases osas võid tõesti kuulda ka pulmakelladelaadset helistamist. Kui jaskovskis oligi tunda mõningast dünaamilist tagasihoitust, siis Frank esitus oli vägagi pingele ning võimas. Ei olnud ka seda probleemi, et klaver kipuks aeg-ajalt dünaamiliselt sillutab varjutama. Samas ei olnud saali akustikast selles suhtes väga tänuväärne, sest olgugi, et vaikse muusika puhul sai kuulda hõrku kõlanüansse Yellolt kui klaverilt, siis paljude puhul läks kõik kokku tänuga haavale, akustikale. Üldmulje kontserdist oli siiski väga-väga hea, sest teosed olid tõeliselt ilusat ja koosmäng oli väga hea, kui see valge saali akustika ainult nõnda kõlab ja kajab, ei oleks olnud. Möödunud laupäeval, 18. veebruaril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert, kus esinesid Tšurioonise nimeline keelpillikvartett Leedust ja eesti pianist Irina Sahhaarekova. Kontserti käis kuulamas Smarti Raide. See oli võib-olla mõnes mõttes eriline kontsert selles suhtes, et sellisele koosseisule kirjutatud muusikat väga tihti ei kuule, ma mõtlen siin siis klaverikvintetti keelpillikvartett pluss klaver. Niisugusi kooslusi kostab päris harva ja teiseks, mis oli nagu teistmoodi ja minule ka esimene kogemus sellise saali paigutuse osas, et nimelt esinejad olid toodud endale, aga kui see kammersaali variant on tavaliselt üles ehitatud sinna pigem saali teise poolde, nii et ta moodustab niukse rõdukaare all sellise väiksema ruumi, siis seekord nad olid lihtsalt nagu lavalt alla tõstetud ja võib olla klaver oli kaks meetrit, nüüd sellest lavajoonest siis tagapool ja nii et hinged on ikkagi suhteliselt, olid seal eesotsas ja kuulatajaks, toolid oli pandud ka sinna ettepoole lahtised toolid põrandani taha jäi päris tühi plats seal ja et see ei mõjunud kõige soodsamalt sellele kõlale see akustika, mis hakkas mängima ja natukene nii-öelda isepäiselt ja tulemus oli nagu see, et minu jaoks eriti keelpilli kõla kippus hajuma, see heli kostis nagu kuulajani ainult peegeldusega. Ja sellega seoses võib-olla olid ka mõned niisugused probleemid, isegi ma ütleksin ka balansi kohapeal teinekord nagu klaver võib-olla liigselt kumisema ja kuna keelpillidel ist selline kõla fookus ei ole seetõttu kõige parem, et siis siis oli nagu sellist vahekorra küsimust tahaks seal paaril korral nagu tekkis küll. Kontserdi esimeses pooles oli kaks teost, oli Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontsert autori enda seades Pintetile seatuna ja ka ühe Leedu helilooja Faustas lateerina see kvartett number kaks in loving kõlari. Kõigepealt siis Mozartist paar sõna, et selles loos on muidugi klaveril juhtiv positsioon ja roll ja, ja teame Irina Sahharenkovad kui väga kõrge pianistliku kultuuriga mängijat ja väga nihukest siirast musitseerijat kes nagu on ühes hetkes väga loovamad tegevuses ja need omadused selle esituse juures tulid ilusasti välja. See oli tema poolt selline väga sisukas mäng, kuigi ka mõnes mõttes võib-olla omanäoline mingites teatud traditsiooniks kujunenud sugustest interpretatsiooni. Kas neid saab võteteks nimetada ikkagi välja kujunenud, võib-olla mingitest tavadest ka erinev? Et see võib-olla puudutas mingisuguseid rõhkemisse, tundusid esmapilgul ka natuke liiga julged, võib-olla selles habras ja kammerlikus kontekstis, mis nüüd selle keelpillikvartetiga? Ta tegi, et üldse mul jäi nagu selline mulje, et klaver mängis nagu väga jõuliselt kvarteti orkestri positsioonis, nagu ei suutnud sama kandvalt võib-olla teda alati toetada või ka nendes orkestri vahemängudes oli ta päris haprakene, seal ma kannaksin selle selle asetuse kraesse küsimus ei olnud mitte ainult heli hajuvus eska, vaid seda, et tagantpoolt lihtsalt ei olnud ka mänginud, nagu näha, et võib-olla klaverimängija, kes oli rohkem tsentris ja teda Saisalt piiluda, sealt vahelt käigustki, siis keelpillimängijad jäid nagu esimeste tooliridade taha ja ju väga meeldiv on siiski näha interpreetide mängu vahel. Rääkige sellest teisest loost, siis see oli niisuguses omanäolisus võtmes, tegemist on heliloojaga, kes on kogu eluaeg olnud seotud teatriga väga palju ja ka olnud nii-öelda kultuuriametnik kõrgetel positsioonidel ja kes on väga palju teatrimuusikat kirjutanud ja see lugu, üheosaline keelpillikvartett meenutas natukene, võib-olla sellist filmilikust oli selles seisundis kujunites ja niisugust teatud, et meeleolu loomise soovi nagu seal, kes nagu otsis niisugust väga sügavat ja tõsist, võib-olla filosoofilist või sügavate inimtunnete reflektsiooni seal siis pidi nagu pettuma ja minagi mõtlesin, et Leedu kvartett ja ja võtab ühe oma helilooja siia kavasse, miks siis selle helilooja, et kas see on nagu nende nii-öelda parim, mida mida kaasa tuua. Aga kui vaadata kava tervikuna ja kui vaadata muidugi teise poole lugu tramsi, kvintetti f-moll, siis, siis see saab nagu mõistetavaks, et seal on ikkagi väga kopsakas ja väga tõsine ja väga sügav teosed, siis see mõjus nagu niisuguse võib-olla tõesti pisut kergema vahepalana autor ise on talle pannud, pealegi käin loving memory sisse ja on öelnud selle kohta, et see on tatud armastuses kõigile Leedust emigreerunud headele sõpradele ka kõigi nende mälestuseks, kes on olnud lähedased ja kes on siit ilmast lahkunud, nii et niisugusi meeleolusid sealt võis kahtlemata ka leida. Et ansambel nagu kõlas üldse see koosseis, nagu need võimalused ja värvid tulid hästi seal välja. Ma arvan, et kontserdiraskuspunkt oli kindlasti teises pooles Ramsi peal, nii et tõesti väga raske teos suurepäraselt tehtud. Ja just eriti tahaks esile tõsta sele kvintetti finaali, mis seal ikkagi tõeliselt haarav, et ennem mind jätkuvalt häiris pisut selline keelpilliintensiivsuse vähesus ja mingi sellise tooni fookuse pääsus, mis kuidagi tundus, et see nagu hajus ära või läks kuskile ära ja tuli ringiga siis tagasi, kuula juurde, aga finaalis oli võib-olla see toonus ikkagi täiesti piisav ja see oli väga mõjuv. Tervikuna sai lahkutud kontserdilt väga heade muljete ja mälestustega selle osas ja ka väga tänutundes selles küsimuses, et, et sellist muusikasse kuulda. Tavaliselt mängitakse Mozarti hilisemad kontserte reeglina ja mängitakse orkestriga, et miks mitte niisugune kammerlik, tubane variant Mozartist ja saada tuttavaks selle leedu autoriga ja kuulata hiiglaslikku Brahmsi Clintonit. Eesti vabariigi aastapäeva tähistas Helsingis ka Eestis saatkond. Kontsert toimus Sibeliuse akadeemia saalis, kus esines Tallinna Kammerorkester. Pianist Kristjan Randalu. Kontserdil viibis Estonian Business kooli Helsingi filiaali juhataja Urmas Arumäe. Öelge palun, mis mulje teile see kontsert jättis ja kuidas publik üldse Tallinna kammerorkestri esinemise vastu võttis? No mina olen selles mõttes küll selline klassikalist muusikat õppinud inimene, et ma saan anda sellise isikliku arvamuse, mida ma nägin ja kuulsin, aga ei, kontsert oli selles mõttes väga professionaalne, suurepärane, nagu Tallinna kammerorkestri puhul ikka. Inimesi oli saal täis ja minule jättis see väga-väga hea mulje. Jaa jaa. Aplausi järgi oli ka kogu publik väga rahul. Ja kõlasid sealses Heino Elleri viis pala keelpilliorkestrile väga tuntud teos ja Ester Mägi Vesper orkestriseades ja Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile. Need olid jah kontserdi esimeses osas, et peale seda tuli siis Kristjan Randalu ja see oligi meeldiv üllatus. Ma ei olnud ennem seda noort pianisti kahjuks kuulnud. Ja mis teile, eriti nendest teostest siis meeldis? Võib-olla ma hakkan Ellerist peale, sest kuna kontsert toimus Sibeliuse akadeemias ja siis ma ei tea millegipärast mul tekkis mitmeid seoseid, tsiteeris filiandjaga ehkki tegemist ju Heino Elleri tööga, aga midagi tollest ajastust kulla nagu kuidagi meenus. Kui tuli Kristjan Randalu lavale, siis tema esitas meile ju tuntud Entel-Denteli lugude töötlusi ja tegi seda sellises džässivõtmes. Ja mis oligi hästi uus ja huvitav kogemus, et džässi mängida. Kammerorkestri vot sellist asja mina ei olnud varem kuulnud ja see oli, see oli väga nauditav. Minule isiklikult väga meeldis Kristjan Randalu esitus, tegemist oli ju ka väga ja klaveriga nimelt Steinway Anssonzi klaver oli laval ja, ja ka suurepärane interpreet, nii et, et see oli minu jaoks küll väga meeldiv elamus. Aga suur aitäh teile selle kommentaari eest ja head päeva jätku. Eesti vabariigi aastapäeva tähistatakse laupäeval ka Londonis, kus Westminsteri katedraal hoolis toimuval kontsertaktusel esineb ETV tütarlastekoor Aarne Saluveer juhatusel, kes viib Londonisse armastatud palu eesti koorimuusikast. Esinevad ka Eesti Seltsi segakoor, rahvatantsurühm, eesti koolilapsed ja Londonis õpivad eesti muusikud. Ameerikas aga esineb aastapäeva kontsertidel pianist Hando Nahkur. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Londoni sümfooniaorkester andis teada, et kavatseb hakata andma Trafalgari väljakul vabaõhukontserte kontsertide seeria kannab nime Openi klassiks ja publiku jaoks tasuta. Kontserdid on esialgu planeeritud kolmeks järgnevaks aastaks Londonisse. Calgary väljak peaks mahutama umbes 8000 kontserti kuulajat. Erinevalt teistest maailmas levinud vabaõhukontsertidest, mis leiavad tavaliselt aset parkides või pisut linnast väljas toimuksid Londonis toonia, orkestri vabaõhuesinemised otse Londoni südames ja turistide ühes lemmikpiirkonnas. Kontserte hakkab juhatama orkestri peadirigent Valeri kerge ja esimene kontsert peaks aset leidma juba 12. mail. Kawasoni, Igor Stravinski tulilind ja kevadpühitsus. Balleri karda seda, et muusika tuuakse liiklusrohkesse inimestest tulvil tänavapilti. Ta sõnab, et näiteks Paabikani keskus ja muud kontserdisaalid on küll imelised, ent vahel tuleb klassikaline muusika ja selle esitajad ka nelja seina vahelt välja. Kerge usub, et sellised kontserdid meelitavad üha enam noori inimesi klassikalise muusika juurde nagu näitab kerge või kümneaastane kogemus. Peterburi festivalil valgete ööde tähed. Hongkongi päikesekiire ooperiteater, mis teatas möödunud nädalal, et annab oma viimased sulgemiseelsed etendused otsustati siiski lahti jätta tuhandekohaline päikesekiire. Teater on olnud Lõuna-Hiina muret rääkivale inimestele ooperipärandi sünonüümiks kogu oma 40 tegutsemisaasta jooksul. Õnneks suutis teater veel sulgemiseelsel viimasel minutil Hongkongi rahale ja kasumile suunatud diviiside kiuste püsima jääda nimelt sõlmist tunnustatud feng shui meister. Liig kui ming teatriomanikuga nelja-aastase rendilepingu makstes teatri püsima jäämiseks, sest igakuiselt 130000 dollarit renti kuid varem kurdeti kõrge rendihinna üle, mis oli 90000 dollarit kuus siis liigun, tähendab uus rendihind 40000 dollari võrra suuremat väljaminekut järgneva nelja aasta jooksul edasi saab, näitab aeg ning vähemalt lähema nelja aasta jooksul teatrimaja asemele kaubanduskeskust ilmselt ehitatav, nagu oli esialgu plaanis. Rõõmsaid uudiseid tuleb ka Barcelonast, kus sealne lisse ooperiteater pidi majanduslikel põhjustel käesoleval hooajal olema kaks kuud suletud. Nüüd aga anti teada puuduolev, raha on leitud ja Barcelona lisse ooperiteater võib hooaega ilma pausideta jätkata. Ooperimaailm leinab Elizabeth Connelly, kes lahkus 18. veebruaril 65 aastaselt pärast lühikest rasket haigust. Lõuna-Aafrikas sündinud ja 1970. aastal Londonisse kolinud lauljanna oli tunnustatud Distmi Londoni kuninglikus ooperimajas kui Milano La Scala ooperimajas. Elizabeth kannele repertuaari kuulusid eelkõige rollid Giuseppe Verdi ja Richard Wagneri ooperites. Esialgu laulis Connell metso prani partiisid ja aastast 1983 valdavalt soprani rolle. Elizabeth Kannel oli oodatud artist Metropolitan i, Bayruti Salzburgi ja Verona ooperimajades. Elizabeth Conneli viimane esinemine toimus läinud aasta. Osgwaldokollioff on tekitanud muusikute ringkonnas pahameelt, sest teda süüdistatakse plageerimises ja seda teoses nimega siiderus. Teose esiettekanne toimus 2010. aastal Memphises, selle esitas Ameerikas tegutsemine sümfooniaorkestriga dirigent Christoph SN Bachi juhatusel. Ka teatasid muusikakriitik Tammanov ja trombekist Mäkvaator, et koliofi teos sisaldab suures osas materjali Mike Lockwood Bergemani teosest, mida nad tunnevad väga hästi, sest olid just Woodbergemanni teose salvestamisega tegelenud Osfaldokolliofaga kommentaare jaganud. Küll aga väidab maika poolt Bergemann, et nad on Oswald, aga head sõbrad ja kolleegid ja olid omavahel eelnevalt kokku leppinud, et Kovaljov oma uues teoses fragmente. Võrk Bergelmanni teosest fosfaldokolliofon sarnaselt praegusele kasutanud teiste heliloojate muusikalist materjali oma teostes varem mõistagi. Hello olete nõusolekul. Veebruari keskpaigas toimus Dresdenis leer auer Bachi reekviemi esiettekanne. Kokku toimus kolm kontserti, mis olid ajastatud 1945. aastal toimunud Dresdeni pommitamise mälestus taevaga. Reekviemi esindajateks olid Dresdeni Riigikapell, Dresdeni riigiooperikoori mees, New Yorgi Sand Toomase poistega, Londoni Saint Pauli katedraal, koor ja solistid Marten Engelt Jes ja Marx Tõun. Ettekannet juhatas dirigent Vladimir Diorovski. Leer auer, Bachi reekviem, Valmis Dresdeni riigi kapellija Frouelgi tellimusena ja helilooja auer. Bach on käesoleval hooajal Dresdeni riigiooperi resideeruv helilooja. Nüüd aga lühiuudiseid, briti muusikute ühing pöördus valitsuse poole, et lennufirmad töötaksid muusikute jaoks välja ühtsed tingimused muusikariistade lennuki salongis transportimiseks. Ameerikas leidis selline asi hiljuti aset ja muusikainstrumentide võimalikud suurused standardiseeritud, et neid oleks võimalik käsipagasiga lennuki salongi mugavalt kaasa võtta. Ostetud Mehhiko tenor Rolando villasoon tähistas 22. veebruaril oma neljakümnendat sünnipäeva ja mõni päev enne seda andis Deutsche grammofoniplaadifirma välja plaadi, millel kõlas sülmas neurooper Merter Rolando villasooniga nimiosas prantsuse sopran Natalides. See teatas, et plaanib aastal 2015 võtta vaba aasta tegeleda jooga ja vene keele õpingutega. Sony plaadifirma andis teada, et tänavuse Viini Filharmoonikute uus aasta kontserti plaat maris Jansons juhatusel on purustanud senised müügirekordid ja praeguseks on müüdud juba 150000 Coop. Järgmisel aastal peaks Viini uusaasta kontserti juhatama aga Fransvelzermest. 24. veebruaril andsid Viini Filharmoonikute kontsert jaga Helsingi sügisel avatud musidki talas piletid, titt sai ta ka otsa juba väga varakult, sest kuuldavasti planeeris suurema osa pääsetest Helsingin Sanomat toimetus ja vabamüüki läks vaid neli piletit, et mis tekitas muusikahuvilistest mõistagi tõsist meelehärmi. Mis puudutab aga soome muusikuid veel, siis Londoni BBC sümfooniat kestri järgmiseks dirigendiks Chirsi Belov äkki järel saab, soomlane, kes täpselt dirigendiks saab, ei ole veel avalikustatud. Hirsi Belloslawek lõpetab peadirigendi ameti Londoni BBC sümfooniaorkestri juures seepärast, et pöördub tagasi Tšhehhi Filharmoonikute juurde. Lõpetuseks Eestiga seotud uudiseid. Paavo Järvi pälvis taas kord ühe rahvusvahelise auhinna. Nimelt sai ta internetist Classic Music Woods nimelise preemia ja seda paari maa kooriteose kategoorias Gabriel Foree reekviemi eest Jesem plaadistatud firmale pöörtšenklaseks. Plaadil tseerivad rohkestadepa Riia solistid, Matias karne ja lipsarovski. Rahvusvahelise klassikalise muusikapreemia said Paavo Järvi kõrval veel prantsuse pianist Shanneflambavus ja inglise dirigent ja vokaalansamblites siks Džiin looja Harri Kristafovitš. Auhindade tseremoonia toimub Nantis 15. mail. 20-ni. Neljandal veebruaril tuli Prantsusmaal aga taas ettekandele Tõnu Kõrvitsa muusika Taani režissööri Theodor Treieri 1928. aastal Prantsusmaal valminud tummfilmile. Labasse on sellon Jon tark. 2009. aastal Ansambli debas normantii poolt esmakordselt ette kantud muusika kõlab seekord orkestri alli Rectersianna Win Jon Ravanssi esituses Avin joonis. Ettekannet juhatab Sebastian Piaar. Labasse. No seal on tark, oli oma aja üheks suurimaks filmi režissööriks peetud Karl Theodor Treieri esimene klassikaline film. Ehkki režissöör ise nägi oma filmi vaatamist ette täielikus vaikuses, on hiljem sellele filmile komponeerinud muusikat mitmed erinevad heliloojad, nende seas ka Tõnu Kõrvits. Iga pilli omanik vajab aeg-ajalt oma pilli parandamiseks või korrastamiseks professionaalse meistri abi. Üks selline koht, kus sellist abi saab, on Eesti muusika ja teatriakadeemia pilliremonditöökoda mille juhataja Raivo Hiiemaaga siin on ka meistrid. Ja need meistrid on. Ja minu nimi on Viljar Kuusk. Tere, mina olen Indrek kolt. Millega te tegelete, millist abi siin üldse saada? Väga mitmesugust abi saab alates poogna, jõhvide vahetamisest, pillide parandamisest, restaureerimise eest, samuti ka võib siit leida uusi pille ja kõiki tarvikuid. Ja tehakse ka uusi pille. Nii keelpille, viiuli, taldi, tšellot, kontrabassid, narrid, aga siis on meil ka tegelikult veel üks meister, kes teeb puupuhkpille flöödid põhiliselt. Ja kes siia tulla võivad oma mure või probleemiga? Tegelikult on uksed avatud, et kõik võivad tulla. Tegelikult eks, Muusikaakadeemia on loomulikult eelisolukorras, kuna see on selles majas, aga tegelikult võivad kõik tulla ja mitte ainult Eestist ei käi meil, inimesed olid, käivad ka väljaspool Eestist. Aga kuidas saadakse üldse pillimeistriks, mis omadused selleks peaks olema ja miks näiteks teist sai pillimeister? Keeruline küsimus, mul on vanemalt mõlemad muusikud, et kuidagi ringiga jõudis asi selleni et ma tegelikult ise muusikat õppinud sai nagu puuded õpitud ja siis kuidagi lõpuks ikka jõudis asja ringitud Viilütja Kell pillideni. Minul on asi võib-olla mõneti keerulisem, et ma olen olnud ise muusik pikka aega mänginud, mängin veel ja olen töötanud igal pool, näiteks ka klassikaraadios teinud saateid. Ja nüüd ma olen otsaga jõudnud pillimeisterdamise ja kuvalt, õpetan ka vioolat. Mis selle töö juures põnevat ja huvitavat on, et seda niimoodi igapäevaselt otsustasite tegema hakata? Seda on nagu raske öelda, mis siin põnevat ei ole, siin on kõik põnev. Ta nagu täiesti omaette maailm. Selleks peab asjaga tegelema, et sellest aru saada, kui põnev ta tegelikult on. Millises seisus need instrumendid on, mis teile satuvad? Kas on ka näiteks mingi väga haruldane pill siia teile juhtunud mõni Stradivaarius või mõni väga vana pill näiteks? On käinud läbi ka väga häid pil aga inimesed alati ei tea, et kas neil on originaal või mitte ja ka meie ei suuda seda ka alati tõestada. On tehtud läbi ajaloo väga erinevaid pille, on vanal ajal tehtud halbu pille ja tehakse ka tänapäeval nii häid kui halbu pilv, nii et ütleme, kui see pill algselt on juba tehtud kehvast materjalist ja mitte oskuslikult, siis ega temast on väga raske nüüd tagantjärgi midagi head välja võluda, olgugi et Nad on väga vana ja päevinäinud pill. Aga põhimõtteliselt, kui on hästi tehtud pill, siis on ikkagi võimalik teha temast pilli ja tõenäoliselt ka head pilli. Ja üks selline oluline kontingent, ma mitte oluline, aga ütleme, vähemalt lõbus on need inimesed, kes tulevad pillidega, kuhu on sisse kirjutatud Stradivaarius. Ja siis nii tore või samas ka kurb on vaadata seda lootuses, et mis nende silmis on, kui nad tulevad kontrollima, et kas nad on leidnud aarde. Ja meie peame muidugi ütlema, et, et kahjuks mitte. Kuidas sa selle kindlaks teete, et ei ole Stradivariuse, kuidas sellised märgid või embleemid üldse viiuli sisse satuvad? No need reeglina on saksa manufaktuuri pillid siis kas üle-eelmise sajandi lõpust või eelmise sajandi algusest ja nad tunneb juba väga kaugelt ära ja ega nad ei kõlaga, mõned üksikud kõlavad päris ilusti, aga suurt väärtust. Null igal juhul ei ole. Nii et me peame alati klientidele pettumuse valmistama. Aga päris sellist radivaariust või Ammatiivist on ka üks kuulus meister Itaaliast, selliseid pille siia teie kätte sattunud ei ole. On ikka selliseid kodaniini siis siin on käidud näitamas, kes on mõni muusika on saanud näiteks laenuks muneja, pillisin, Korneri oli üks Garnieri tooteid näidata ja, ja väga huvitav on nendega kohtuda muidugi. Aga noh, need ei ole mitte igapäevased. Sest maailma muusikapraktikas on vist nii, et nad on peaaegu hindamatu väärtusega ja need kuuluvad mõnele pangale või mõnele väga rikkale inimesele, kes siis annab mingile silmapaistvale muusikule mingi konkursi võidu puhul annab kasutada lihtsalt et need on nii hinnalised, need pillid tegelikult ju. Aga mis tööriistu te kasutate ja kust need pärit kõik on? Üldiselt keelpillide ehitamise parandamise juures on enamus väga spetsiifilisi erialaseid tööriistu, mida nagu saab osta ainult spetskataloogidest või siis lausa ise valmistada neid et neid ikka kuskilt koobast ei leia. Et see nõuab ikka päris erisuguseid tööristusede. Meistriks saadakse ju pikalt seda tööd tehes. Kaua teie olete seda tööd teinud, Indrekul? No mina olen tegelenud nüüdseks 15 aastat Ja tunnete, et see töö on teil selge. Ütleme, et hakkab selgeks saama, et sinna on veel aega, kui nii saab ette. Aga tegemist on, nagu ma aru saan siiski väga loomingulise tööga. Et te saate mingisuguse instrumendi enda valdusesse ja te peate selle saama siis töökorda uuesti kõlama panema selle pilli, et kas on ka selliseid lootusetud juhtumeid kohe ära öelda, et sellest pillist saab asja ja sellest ei saa mitte. No tegelikult esiteks tekivad aja jooksul teatud tüüpolukorrad, tüüpvead, mis sa nagu analoogsed nendega tegelemiseks tekivad mingisugused sellised tüüpvõtted, kuigi tegelikult on kõik pillid väga erilised ja, ja kõik olukorrad on erilised. Nüüd see, et kas kõikidest pillidest saab asja? Ma vist julgeksin ja öelda, et peaaegu kõikidest pillidest saab asja praktiliselt kõikidest ja teine küsimus on see, et kas neid tasub remontida. Kui näha ära suur vaev klient maksab suure raha ja tulemus on kõhna, et siis lihtsalt ei ole sellel mõtet. Aga muidu saab kõik ära tehtud. Aga mis nendest pillidest siis saab, millega enam mitte midagi peale hakata, kas nad tõesti lähevad ahju? Võib kasutada oma fantaasiat, mis nendega kõike teha? Ahju ei ole mõtet visata, aga miks ka mitte? Seinakella võib teha näiteks. Ja igasugu muid variante. Lihtsalt seina peale riputada üks väikene element toas ja kas maal või viiul või konserveerida ega muuseumis on ju ka, ega neid muuseumi pillid tavaliselt ei pea kõlama, nad on lihtsalt vaatamiseks välja pandud mõnest ei saa, ütleme kui on pill väga koitanud või tema puu on juba noh, niivõrd vana, et eelis enam on ka selliseid variante. Aga siis nad tehakse väliselt konserveeritakse, antakse talle selline nägu, nagu ta on kunagi olnud ja siis ta lihtsalt vaatamiseks ja, ja teadmiste hankimiseks nagu väga hea materjal. Ja eriti uhke veel siis, kui sinna Stradivaarius sisse kirjutada. Kirjutamine ei aita ja seal peab olema, kas siis tõestatud ikka, kas ta on tõesti ja karta on, et neid tõestatud Stradivaariseid on maailmas ikka kordi rohkem kui tegelikult Stradivaari neid eluajal tegin, et see veel ei ole päris hea garantii ka, et, et sul on sertifikaat selle kohta. Aga te teete siin ka päris uusi pille ja millest valmistatakse üks korralik viiul, võitšello, mis puust ja kui kaua sellise pilli tegemine üldse aega võtab? Korraliku pilli saab teha korralikust matta realist, korraliku riistadega korralike teadmistega ja kõik nii edasi. Ütleme niimoodi, et riiuli puhul on kõigepealt on tähtis veel, et see materjal oleks piisavalt vana juba seisnud. Puu ei ole enam elav, ütleme niimoodi, on kuusk ja Vaheram põhiliselt kuuskan kõlalauamaterjal ja vaher on siis küljed ja põhikael. Lisaks on siis moodsas puust on Grif ja siis kas mustast puust või veel mõnest materjalist on siis muu karnettur, pulgad, kelt hoidja ja nii edasi ja päevategemine aega võtta, see on erinev, see oleneb, kuidas keegi teeb. Ja kas see, kuidas see pill kõlama hakkab, millest see sõltub? Kõikidest asjadest, kuidas nad kokku sobivad ja kõik pillid kõlavad erinevalt. Nii ta on nagu iga inimene on eri iseloomuga, nii on ka pillid. Mitu pilli teie olete teinud? Viimasel ajal on palju selleks aega jäänud, aga, aga hetkel on kuskil 13 14 küll. Ja need on läinud siia Eesti mängijatele. Mõni on vist välismaal ka, et kõik ei ole veel Eestis. Aga mis töö teil praegu käsil näiteks? Tööd on nii palju, et korraga on siin mitu asja käsil, kapremondid ja hooldusremondid, siis üritan vahepeal uut pilli teha ja et jah, siin tööd jagub. Peab vist mainima, et meie kolmekesi kaks meist on viiulimeistrid, siis selle alla kuulub ka tšello vioola ja kontrabass ja minu selline suunitlus on kitarr. Ma teen kitarrid ja parandan kitarristid ka. Et see on natukene teistsugune töö. Et siis mitte öelda palju teistsugune ja materjalid kõlalaud on kagusest või siis Seedrist riiuli puhul seeriaid kasutatakse vist väga harva, kui üldse. Võib-olla mõni katsetab ainult ja siis põhjal ja küljed on mingisugusest roosipuust, neid roosipuusorte on hästi palju ja kõik nad on veidi erineva kõlaga. Kas korraliku pilli saabki ainult sellises töökojas valmistatuna mitte kauplusest ostetud? Üks selline hea pillimees. Kas on reegel, et ta tellib omale meistrilt pilli? No see on ka erinev loomulikult ütleme, professionaalil kasutavad rohkem ikkagi meistripill on ka erandeid või siis on, ütleme, vanemad väga hästi valmistatud mingit manufaktuuri pillid või siis pillide koopiat, mis alati ei saa öelda, et on ühe meistripill, siis ta ei ole nagu meistripill, et, et võib-olla ütleme manufaktuuris valmistatud käsitööna, pillid on ka tehtud üsna hoolikad, paljud. Ja siis sealt võib leida selliseid pille, mis kõlavad ka päris hästi. Ma tahaks lisada siin seda, et ütleme, meistritöö ja vabrikutöö vahel seal tegemise filosoofia vahel on see asi, et nad on omavahel põhimõtteliselt riius. Et kui korralik meister tema eesmärk on eelkõige teha väga head pilli ükstaspuha, mis vahenditega areneda ise ja lüüa nagu siis oma konkurente kvaliteediga siis vabriku eesmärk võrk on teha võimalikult odavalt. Ja muidugi siis, et kvaliteedi ja hinna suhe ikka oleks konkurentsivõimeline ja seal keskel on nagu üks kokkupuuteala, aga tegelikult ikkagi vabriku toodang reeglina ei võistle ikkagi meistritoodangu. Kas on teil informatsiooni selle kohta, et kui palju näiteks meie sümfooniaorkestris on kasutusel selliseid meistripille, kuidas see praktika tavaliselt pillimeestel on? Te puutute nendega ilmselt iga päevi kokku? Seda küll, ega täpset statistikat ei ole tehtud, aga suurel osal on küll korralikud pillid, aga on ka mõned erandid, kus on sellised manufaktuuri pillid ja ega alati kõlaga meistripilvega, sest see on ju ka ebaõnnestunud pille, nii et see ei ole ka alati reegel, et nüüd meistri pilpa paneme alati väga hea. Ja tänapäeval kasvõi näiteks Hiina toodang, kui võtta siin tihtipeale tehakse käsitööna pillid ja üsna hea kvaliteediga ja nad pahatihti võistlevad üsna edukalt Euroopas valmistatud pillidega ja löövad just oma madala hinnaga. Nii et see on üks selline probleem praegu, et Euroopa meistrid võivad olla õigustatult tigedad selle peale, sest sest tuleb suhteliselt palju häid pille ja madala hinnaga. Lihtsalt nad uputavad turule. No selge, see on juba selline ärivaldkonda kuuluv küsimus. Aga kui tihti siia muusikute poole sisse astuvad, kas ka sellist hooldustööd on teie töökojas võimalik siis teha? Mitte ainult renoveerimist ja uute pillide valmistamist. Mis abi need pillid kõige sagedamini vajavad? Tegelikult hooldustöö ongi see põhiline töö, mida siin tuleb teha, meil ütleme, suuremad remondid ja uute pillide tegemised on nagu selline tavaline, mis, mis nagu aeg üle jääb sellest hoolduse tegemisest, sest siis saab konid teha. Noh, ütleme lihtsamat tööd seal, et vahetus, võib-olla puhastamine seal keelpillidel kipuvad liimist lahti minema seal liimida midagi vaja materjali sisse tekkinud praod nende kokku liimis, et, et neid erinevaid töid on väga palju, mida praegu jõuete lugeda. Pahatihti on mingi häda, kas pill enam ei kõla või on midagi muutunud. Kõige lihtsam on, et pilli sättida. Et pill ei tee enam endist häält või on tundub, et tahetakse, et oleks parem, mugavam ja siis tullakse siia abi otsima. Üks asi, mis hoolduse juurde kuulub, kindlasti on, meil on ju kütteperiood ja siis suveperiood ja eriti tšellod ja kontrabassid mängivad niiskusega ja kontrabassidel ja tšellodel tihti on suveroop ja talveroop. Ja siis see puudutab ka kõlapulka, mida tuleb siis sättida vastavalt sellele, kas on kütteperiood või suveperiood. No selge, nii et siit sellest töökojast Eesti muusikaakadeemiast käib siis läbi kui palju pille, ütleme siis päevas nädalas või aastas oskate öelda? Ega vist ei oska öelda, küll see on erinevalt käib, aga aga meil on kogu aeg tööd, jääb ülegi. Kas te olete Eestis üksainuke, vist ilmselt mitte, kes sellist tööd teeb, aga üks selliseid suuremaid. Kas võib nii öelda? Ma arvan, et suuremaid on ta küll jah, et on teised tegijaid küll ja meistreid õppinud mehi on vähe. Aga selliseid väikeseid tegijaid, kes häda sunnil on on võtnud selle ala, et siis neid on küll mõnel pool. Kus üldse pillimeistriks õppida saab? On pillimeistrite koolid, aga need meie maal ei ole siin, siis peab kas traditsiooniliselt minema õpipoisiks kuskil töökotta ametit õppima või siis kuskile välismaale pilli kooli minema, seda ametit õppima. Tegelikult on tegemist siis ühe sellise väga vana ja väga väärika käsitööliigiga pillimeistrite võib nii öelda. Võib küll öelda ja pillimeistritöö on selles mõttes sarnane pillimängija tööle. Et pillimängija reeglina, kui ta isegi on koolis kuskil õppeasutuses, ta õpib ikkagi kellelgilt teiselt. Et toimivaid individuaaltunnid samamoodi pillimeistritööd ikka reeglina õpitakse kellelgilt teiselt meistrilt. Nii et nii nagu vanasti tsunftis oli, et oli õpipoiss, sell ja meister lõpuks ma tänan teid ja jõudude selle keerulise ja tänuväärse töö tegemisel, et pillid hästi ja veel paremini kõlaksid. Tänu teile oma tööst kõnelesid pillimeistrid Raivo Hiiemaa, Viljar Kuusk ja Hindrek. Kolt. Järjehoidja. Kalender näitab, et 25. veebruaril 1737 see on siis 275 aasta eest sündis Saksi-Weimari hertsogiriigi vaimulikud Perekonnas August Wilhelm Hupel. Eestlastel oleks viisakas seda meest vähemalt nime poolest teada mitte ainult sellepärast, et ta töötas 1860.-st aastast alates Eestis kolm aastat Täksis ja siis üle 40 aasta Põltsamaal pastorina ja viimased 15 eluaastat paides, kus Hupel ka siit ilmast lahkus. Kuuendal jaanuaril 1819. Hupel maeti Paide lähedale reopalu kalmistule. Huupelit publitsistlik kodu-uurijat ja keelemeest mälestatakse peaasjalikult tema kõige olulisema teose järgi topograafilised teated Liivi ja Eestimaalt mille kolm köidet 1774 kuni 81 koos hilisema täiendusköitega sisaldavad rikkalikku materjali Baltimaade geograafia, ajaloomajanduse, halduse ja rahva eluolu kohta. Lisaks 1781. aastal asutatud üldteaduslik ajakiri. Mis ilmus 18 aasta jooksul, see niinimetatud territoriaalajakirjade alla kuuluv väljaanne tegeles regionaalse kultuurilise ja poliitilise probleemistlikuga pupilli mäletamise peamine põhjus meie vaatenurgast väärib teemana hoopis põhjalikumat mõttearendust inspee tulevikus aga selle toime meie areneva ja kasvava rahvuskultuurilise mõtteviisi väljakujunemisele. 19. sajandi alguses on väljaspool kahtlust. 1777. aastal sai Hupel Johann Gottfried von Herderi palve koguda Läti ja Eesti rahvalaule et need avaldada 1779. aasta suure kaheköitelise rahvalaulude kogumikus. Herder sai huupelilt kaheksa eesti rahvalaulu. Kuidas Herderi kogumik hilisema nimega rahvaste hääled lauludes mõjutas neid noori eestlasi, kes gümnaasiumihariduseni jõudsid? Võib üritada vaimus ette kujutada, aga teada on, et saksakeelse gümnaasiumi kirjandusõpetajad nii Liivi kui Eestimaal Herderist mööda ei vaadanud. Head laulud elavad loojast kauem. Tänane pilk muusika minevikku on meile huupeliste Hirderist ajas hoopis lähemal. Ma loen katkendeid raamatust, mis on pühendatud Eino Tambergile ja ilmunud 2005. aastal. Tundeline teekond on selle raamatu pealkiri ja siin on ka juttu Tambergi ühest laulu tsüklist, mis on tema laulud tsüklitest vast kõige kauem kuulajate kõrvus olnud ja ehk ka üks meeldejäävamaid. Tamberg ise ütleb selle kohta nii. Need laulud on mulle armsad ja ma usun, et neid võidakse laulda ka siis, kui muid asju enam ei mängita. Kui minu muud asjad on unustatud. Täpselt nagu Artur Kapi laul metsateel. Viis pättusi laulu on kantud oopusesse neli aastanumbriga 1955. Üks neist lauludest tulvil põimelt lehe ära on 1950. aasta lugu. See on neist võib-olla kõige ilusam ja võib-olla ka kõige rohkem esitatud. Mind tegi tookord väga õnnelikuks, kui Tiit Kuusik tookord ikka väga suurmeister võttis minu poisikeselaulud ja laulis nad kõik ära ja esitas neid pärast hiljemgi üsna tihti. Pärast laulis neid ka Georg Ots. Nii et see on teos, mis mullal rõõmul teinud. Aga ta vist ei ole loominguliselt väga tähtis. Ilusad laulud, nad on mulle lihtsalt väga armsad. Küsimusele, mis ajendas Tambergi kasutama päteffi luulet, kõneleb helilooja alljärgnevat. Mul olid kopsud haiged ja ma sõitsin Otepääle Pühajärve sanatooriumi, läksin Tartust läbi ja kohtasin seal Ellen Niit, keda ma juba varem ka tundsin. Tema parajasti tõlkis neid pättusi, luuletusi. Tal oli osa tõlkeid valmis osa veel tõlkimisel ja ta andis mulle pühajärvele kaasa viis, kuus luuletust, nende hulgas oli tuulvi põimelt lehe ära ja see laul valmis järve ääres kõndides ilma klaverita. Ja jäigi sellisel kujul lõplikuks Tambergi käest kunagi küsides, millist ettekannet Gaddafi lauludest peab ta parimaks, ütles ta naeratades. Loomulikult Georg Otsa ja Eugen Kelder-i ettekannet. Ei oska? Veel oma. Eksi. RV. Järjehoidjat toetab Eesti kultuurkapital. Kaja tänasele heligaja saatele tegid kaastööd Igor Karsnek, Ardo Västrik, Marty Raide nelejevastentfeldi ja Tiia Järg. Saate toimetas Tiina kuningas. Operaatorid olid Helle baasia, Katrin maadik. Aitäh kuulamast ja ilusat nädalavahetust.