Briti ajakiri tähendab, major on teadupärast juba alates 80.-te algusest kajastanud peavoolust eemal seisvaid muusika nähtusi. Ajakirja kuu numbri vahelt leiavad nüüd 8500 muusikahuvilist üle kogu maailma. Ühe huvitava kogumikplaadi, mis kannab nime Estonian Music nõu 2011. Otsast otsani täis tuubitud CD peal on 15 lugu väga erinevatelt Eesti esindajatelt. Heliloojatelt, kelle nimesid ühe helikandja kaanel lugeda tundub esmapilgul ehk isegi võõrastav. Kogumik algab mõtlikeldoonidel ja põhjamaiselt mõjuva Galina Grigorjeva loominguga ning jätkub soliidsel süvamuusikalainel Peeter Vähi heliteosega, mis tõsi küll, kustub juba märksa kirju maalt ja dünaamilisemalt. Siis aga kuuleme Taavo Remmeli improvisatsioonilist Merje soolot kontrabassil ansambli Uma küllandasidki atmosfäär ning Taavi Tulevi projekti vaktseega jõuame juba hüpnootilise klubimuusika piirimaile. Järgnevalt jääb plaadis domineerima elektrooniline kõlapilt, kuid füüsiline klubi atmosfäär taandub, kui kõlama hakkavad lokaalraadio Lauri Sommeri kagu ning Erkki Lucia Raul Kelleri ühisprojekt. Juba veidi ootuspärasem on seejärel kostuv tuulekannu ja Jaak Sooäärepala. Rainer Jantsise kitarri improvisatsiooni tiivad kuulaja jälle eksperimentaalse muusikaradadele mida mööda kulgeb ka Mart Soo, Taavi Kerikmäe ja Andres Noormetsaprojekt Aask. Siis aga juhtub midagi täiesti ootamatut noor tantsumuusika artist iial viib meid hoobilt alternatiivse klubi maailma keskpõrandale ning selle rütmienergia korjab omakorda üles Weekend Guitar Trio. Samuti üks rütmiline palav, kuigi nüüd juba rahvamuusikalainel kõlape Tseelia Roose tuulekannu Robert Jürjendali ja Arvo Urbi esituses ning kogumiku lõpetab kreatiin mootri. Humoorikalt jaurab lugu irratsionaalne ansambli Loufay perioodist, mis mingil veidral viisil isegi seondub eelnenud rahvamuusika töötlusega. See huvitav ja kummaline kogumik on valminud õigupoolest mitme organisatsiooni koostöö tulemusena. Näiteks Eesti poolelt aitas ka materjali ette valmistada immo Mihkelson. Briti poolelt aga oli siin mängus Londoni Eesti saatkonna kultuuriesinduse käsi. Seetõttu oleme palunud klassikaraadio stuudiosse telefoniliini vahendusel Londoni Eesti saatkonna kultuuriatašee reedeeemmeli tervist. Tere vaest. Alustaks algusest nagu heaks tavaks, et kust üldse tuli see initsiatiiv sellise kogumikplaadi jaoks? No raske öelda, kas see initsiatiiv ise tuli, aga mõte selle peale, kuidas Eesti muusikat tutvustada, maailmas neid teid, et ma arvan, on Eestis hästi palju otsitud nii muusikaakadeemias, Tallinn Music riigis väga paljude Eesti rahvusvaheliste festivalide programmides ja päris kindlasti ka meie kultuuri esindajad kõikides välisriikides, kuus neid on, on otsinud neid teid, kuidas oleks võimalik eesti muusikat tutvustada selles tohutu kirevast maailmas ja London on kahtlemata üks koht, kus pilt on erakordselt kirev. Mulle tundub, et see on selline paskus. Mäe jalamil on mitte kümneid ega sadu ega isegi tuhandeid tunglejaid. See number läheb veel suuremaks. Sest pääs nii-öelda maailma mõnedest tippudest on võib-olla et lühem tee kui kuskilt jalami kandist. Ja kultuurivaldkonnas kahtlemata mõned linnad on pika traditsiooniga ja pikkade kogemustega usaldusväärsete institutsioonidega ja heade linkidega üle maailma. Nonii see sissejuhatuseks aga see, et püüda eesti kultuuri tutvustada nii nagu sirpi hiljaaegu kirjutas, vitriinüritustega kahtlemata püüame ka niisugust asja teha. Aga kuidas õieti jõuda sihtgrupini, see on üks, 24 tundi ööpäevas. Peavalu tekitab ja nüüd küsimus minu jaoks küll isiklikult aastaid. Ja ma arvan, et see paeplaadi tegemine on lõks. Lihtsalt katse eesti muusikat viia kõige lähemale ja kõige kergemat teed pidi õige sihtgrupini, sest et tõepoolest, et novembrinumbri vahel olev plaat jõuaks koju kodusesse postkasti nendele inimestele, kellele sedasorti muusika võib meeldida peale minna kõikidele raadiojaamadele kellele kontsertklubi üritusi korraldavatele, inimestele kõikide produtsentidele siis sellist teed on väga keeruline üldiselt leida, sest et kontserdiga festivalil esinemisega niisuguse sihtgrupini lihtsalt ei jõua kuidagi. Ja nii ta siis tuli üks kolm aastat tagasi läbi siinse varasema koos. Ja õieti põhiline koostöö oli siis Londoni agentuuriga reedorints aarseitsentsi ja Michal Santos, kes seda agentuuri juhib. Nii et sealt see mõte tuli, aga lisan veel ühe nüansi, et see, kui sa lugesid seal ette, et muusikat on tõesti seinast seina ja kui nii-öelda detailselt läheneda sellele, et missuguste sõnadega võiks neid valdkondi iseloomustada, siis tegelikult Mihkel Santose plaan, kuidas seda plaati kokku panna, oli hoopis teistel kriteeriumidele põhinev ja see oli minu jaoks ausalt öelda päris põnev. Kuidas eesti maasika paistab väljapoole ja millisel on Eesti muusika huvitavad küljed. Et me ei peaks võidu jooksma nendega, kes on vanad tegijad tuntud valdkondades, kus tõesti on tegijaid, palju, on väljaandeid palju, Tseetretsetena aga Santose mõte oli see plaat panna kokku niimoodi, et seda saaksid mängida näiteks raadiojaamad, pühe, pikaloona ja sealsamas ka näiteks Eesti muusikat, Eesti kaasaegset muusikat väga erinevatest külgedest. Ja kui me seda plaati hakkasime siin kokku panema, immo Mihkelson nii abil saadud ja veel mõned muudki liinid siin. Muusikat oli ju üle 100 tunni, nii et sellest nagu kokkupanek oli üsna keeruline töö. Aga kui kellelgi on jõudu mahti ja tahtmist seda plaati kuulata otsast lõpuni, siis ma arvan, et see avab hoopis uue pildi eesti muusikast ja mulle hästi meeldib endale see, et selle plaadi peal on esitatud tõeliselt professionaalne suund. Üldse ei saa mainivad ka vaiki olla sellest et on, kelle najal seda professionaalset suunda arendada. Arvo Pärt, Veljo Tormis. Ja minu meelest tegelikult see plaat suures osas kannab ka neid ideid ja mõtteid, mida need kaks meest näiteks on meie kaasaegsele muusikale andnud, aga sealsamas hästi palju nagu kurdetakse selle üle, et kui eestlased tulevad lavale, et see on kuidagi morbiidne, on kõik see värk. Nii et see, kuhu see plaat pöörab oma lõpulugudega see seal Tere pean tunnistama, et mind ennastki tabas üllatus, kui ma seda esimest korda otsast lõpuni oli läbi kuulanud ja sain aru, et tõepoolest need lood nagu haagivad kui mingisugusesse üsnagi hoomatavas nagu narratiivi ja et võib-olla see ongi see huvitav, et kuidas inimene, kes üldse mitte midagi ei tea nendest artistidest neid lugusid omavahel niimoodi eelarvamuste vabalt nagu kokku komplekteerib ja samas jällegi jah, väga erinevatest külgedest. See Eesti muusika paistab. Samas mulle siiski tundub, et seda plaati nagu kannab väga selline konkreetne autori visioon noh, näiteks, et kui vaadata sellel albumil ei ole üldsegi teatud selliseid nähtusi nagu rock või selline peavoolu popmuusika ja ka mitte näiteks traditsioonilist džässmuusikat ning samuti tundub, et väga paljud lood kaasavad selliseid elektroonilisi modulatsiooni manipulatsiooni, et tundub, et see ikkagi nagu mahub selle vaieri profiili sisse ka kuidagi ära. Tahaks loota küll, et see vaeprofiili hästi järgib see plaat, sest et meie saatus on tegelikult tõrvajalega varem plaate teinud. Aga noh, nii-öelda rahvuslikul pinnal see on üks esimesi plaate, mis tehakse üldse ühe nii-öelda riigi nimega tituleeritud kombinatsioon heliplaadina. Aga mis puudutab veel selle plaadi nagu nüüd sisulist profiili, siis vaeajakirja nii-öelda alapealkiri on treintšetzeenud Maren Music. Nii et ma küll loodan, et seiklust saavad kõik kuulajad selle plaadi pealt kuulda tõesti, mida nad ootavad selle ajakirja vahel olevalt plaadilt. Aga kahtlemata on hästi palju ajakirju veel, kes plaate lisavad oma väljaannetele. Ma ei pea üldse võimatuks, et see võiks olla üks võimalusi ka edasi vaadata, ilma on kirju, kelle vahele ei pääse ja sinna vahele pääsemine on üldse üks päris keeruline asi. Aga võib-olla on veel võimalusi. Ja selle albumi esitlus toimub siis 31. oktoobril muusikafestivali raames, nagu ma aru saan, mis seal täpsemalt toimuma hakkab. Jah, plaadiesitlus tuleb Londoni, kas see ratas, mis ongi sedasorti muusika hästi tiheda programmiga lava ja kui kellelgi mahti vaadata siisoto lava on igal õhtul täis kahe kuni kolme sessiooni esinejatega? 31, oktoober on sellel laval siis Free Tallinn Trio, Jaak Sooäär, Antobet, Anne-Liis, Poll on Taavo Remmel ja Taavi Kerikmäe, Mart Soo ja täidavad siis kolm selle õhtu sessiooni. Nii et ma arvan, et see, et elusalt näha lisaks plaadile on ka hästi oluline neid esinejaid kõik. Ja loodan, see annab veel lisanüansi nii plaadi kui ka muusik, aga kui ka tegelikult esinejate promoks praegu on teada, et resonants SM laseb seda eetrisse ja no loodame, et veel siin mõned lingid tekivad. Kas seoses käesoleva kultuuripealinna aastaga on ka aimata mingisugust huvi kasvu Eesti muusika ja kultuuri vastu Londonis mäletan, et kunagi 2008. aastal, kui rääkisime, siis mainisid, et tihtilugu tuleb London lastele selgitada näiteks Baltimaade ja Balkanimaade erinevusi. Et kas viimase kolme aasta jooksul, siis on ta mingisugust teadlikkuse kasvu ja näiteks kas või kultuuripealinna aasta on kuidagi seda tõstnud. Ma arvan, et päris kindlasti on näiteks selle kultuuripealinna nimi on kõlanud vastu hästi mitmete kõige tähelepanuväärsemat päevalehtede ja ajakirjade ka turismilehekülgedel, hiljaaegu oli väga suur kappaaniasin isegi American Express pressilt, kus Tallinn olid toodud ära kuu maailma kõige kuumema sihtpunkti hulgas. Ja Tallinna tutvustamisel oli esimeses lauses mainitud ära kultuuripealinn. Nii et ma arvan, et kahtlemata seda mõju on olnud. Kui nüüd nii-öelda oma nahal tunda mise järgi rehkendada, siis ma ütleks küll, kui siia mõned aastad tagasi sai tuldud, et siis tõsi, tõsi, Londonis ei pääsenud üldse löögile. See oli nii keeruline. See aasta on meil olnud King's Playstation, Londoni üks põhikeskuse lavasid Suurnädalane festival, mille pealkiri oli Eestis, sest just nimelt Eesti, sest sest et produtsent seonoloogington BBC-st tahtis just nimelt rõhutada, et see on Eesti, sest ja seal olid isegi topeltkontserdid ühel õhtul mitmes saalis ja meil oli uskumatult palju publikut. Workshop id olid lisaks kontsertidele ja Sten Tamkivi näiteks käis rääkimas selle festivali raames veel Skypeist. Nii et ma arvan, et kõik niisugused asjad kultuuripealinn Eesti Skype kõik see sünergia tekitab huvi Eesti vastu. Aga siiski, ma tahan ütelda, et partneritest olulisemat asja ei ole. On väga oluline, et valida seda, kellega sa koos siin töötajaid lihtsalt ei ole nii palju aega igal laval ja igal nii-öelda nurga peal katsuda midagi korraldada, tuleb leida lihtsalt need kanalid, kellest saavad asjad edasi areneda ja see, et muusikale kunstile, filmile leida just nimelt neid projekte ja neid partnereid, kellelt midagi edasi areneb. Ma arvan, et see on ülim kohustus. Vahest räägiks ka veidi sellest kultuurivahetusele kultuuri ekspordilugemist laiemalt, mis nüüd peale selle Treieri vahel ilmuvad eesti muusika kogumikku Londonis toimub Eesti muusika- ja kultuuri tutvustamiseks. Tahaks öelda, et see sama kontsert, kus vaeplaati tutvustavad Meie muusikud, kahveotus, see sama kontsert on laisemi festivali raames. Ja selle festivali lõpetab tegelikult teist korda Eestist juba Londonisse kutsutud Hortus Musicus, kes aasta tagasi oli nii-öelda rea esineja laisemi festivalil. Aga see kontsert, mille Andres Mustoneniga siin tegi, see oli erakordselt jaa jaa, see avas ka jällegi mõnedki jooksed, nii et kuuendal novembril sellel aastal tuleb Hortus festivali lõpetama. Festivali korraldaja, läinud aastast on vahepeal jõudnud Hurtusega käia juba rikkus minu teada oli seal kolm kontserti, sealt väikest arengut on tõesti olnud, aga järgmisel aastal on tõesti tulemas ka toredaid ja põnevaid asju. Eriti huvitav on see, et teatrivallas ei ole olnud ja ongi väga keeruline pääseda üks Londonisse ja üldse välja. Teater teatavasti ju ei ole nii rahvusvaheline keel nagu seda muusika, aga järgmisel, sest tal vabariigi aastapäeval peaks olema Londonis Sofi Oksase puhastuse esietendus ja Londoni trupiga. Ei ole mitte ainult kultuurile, vaid ka Eesti poliitikale, Eesti riiklusele, Eesti ajaloole, eesti tähendusele üldse on see üks hästi oluline asi. Maikuus tuleb no tead juba praegu Tallinnas jooksva rahvusvahelise koostööga, milles osalevad siis ka saksa teater Münchenist ja Londoni hämmers. Tee lööriku teater, friik Kingdom, nemad tulevad samuti maikuus. Nii puhastuse kui ka kolme kuningriigi etendusi tuleb ligemale 20. Hästi tahaks loota, tuleb lavale ka kahe eesti lavastaja, lisas missi ja Elina Männi lavastused. Elina kavandab järgmise aasta juunis luulud Liisas, mis siin on tegelikult praegu juba jooksmas. Siin eksperiment õhupumbaga, mis praegu jookseb just Rakvere teatris. Nii et ehk on arengut veel muudeski valdkondades. Nii et toimub nii mõndagi, aitäh kommentaari eest. Klassikaraadiotelefonitoru otsas oli Londoni Eesti saatkonna kultuuriatašee Reet Remmel. Kuldne valgus. Ksenoon. Kuldne loor mis paneb helendama, vaikivad pilve. Nagu täiskasvanud ämblikku. Kurtmised kummitused serval. Hirmuäratavad raatori täis maas.