Tere, head klassikaraadio kuulajad. Tänane saade klassikud on pühendatud Itaalia ooperiheliloojale tšakinoressiinile. Kell sünnist möödub 29. veebruaril 220 aastat. Tšakinorrast sinine õnnestus ühe elu jooksul otsekui läbida kaks elu. Oma elu esimesel poolel pühendas ta ennast täiesti ooperimuusikale. Tema ooperid kõlasid erinevates ooperis trites ta tõepoolest kirjutas neid oopereid väga kiiresti ning elu teisel poolel pühendus ta pigem kokanduskunstile ning mõnusate muusikaõhtutele, kuhu ta kutsus heliloojaid kõikjalt üle Euroopa. Rossini oli erakordselt populaarne orne ooperihelilooja, tema muusikat armastati. Tema muusika kõlas mitmel pool Itaalias, ka Londonis, Pariisis ja Hispaanias, samuti Viinis tema tuntumate ooperite season, Sevilla habemeajaja Tuhkatriinu William Tell ning viimasel ajal on lavale tagasitee leidnud ka mitmed Rossini vähem tuntud oopereid. Nende seas näiteks kas või tuli ettekandele Metropolitan Ni ooperis krahv Orii. 1792. aastal seal 29. veebruaril sündis Aadria mere rannikul Itaalia väikelinnas pesaros sele. Linnas on aastatuhandete pikkune ajalugu. Sündis Giuseppe Rossini ja Anna kui tariini perekonda poisslaps, kes sai nimeks tšakino ja kellest kasvas maailmakuulus helilooja tšakinorassini tšakina. Isa Giuseppe Rossini oli metsas mängija ning trompetimängija ning ta tegutses mitmetes linna ansamblites ning teatrites. Ja tema ema oli väga andekas laulja. 1797. aastal, mil Napoleoni väed vallutasid pesara, valis tšakina Isadžep prantslaste poole. Kuid kahjuks õige pea naases ka paavsti valitsus ning perekond pidi Nendes ühiskondlikes tingimustes põgenema. 1798. aastal püüdis Giuseppe saada jalga nii-öelda ukse vahele ja hakata teatri Impressaajaks, püüdes siis leida oma naisele Annale mitmesuguseid laulmisvõimalusi, sest seni oli Anna esinenud ja erapidudel ja oma sõpradele. Niisiis asusid nad Teele mitmetesse teatritesse ning sel perioodil tõepoolest perekond sõitis linnast linna kaasas ka väike tšakino. 1799. aastal arreteeriti tšakino isa do Seppem ja teda siis süüdistati valitsusvastastes tegudes ning saadeti tagasi pesarasse vanglasse. Ja nad olid just tõepoolest siis olnud Polonias. 1800. aastal õnnestus neil naasta Poloniasse ja Väike-tšakinov saadeti Shepääri neti juurde õppima. Spineti. Küllap on teilegi tuttavad šokinosiini, mitme see keelpillikvartetis igal juhul tšakina ise oskas mängida juba aastal 1801 niivõrd hästi Alt viiulit et ta osales ka teatritel fortuuna orkestri koosseisus mitmetes ooperietendustes, samal ajal kui tema ema ooperis laulis. Aasta hiljem siirdus Rossini perekond luugasse ning tšakina saadeti õppima Don Seppermalervi juurde. Ta õppis seal Siuraal, bass ja kompositsiooni. 1804. aastal valmisid tšakinorsiinil esimesed kompositsioonid. Perekond puhkas suvel amatöörkontrabassimängija, aga Stiina triossi juures Ravenna lähistel konventellas ning tšakina kirjutas seal koos keelpillikvartett. Teosed valmisid kolme päeva jooksul ja need on kirjutatud viiulit, Lähed tšellole, kontrapassile ja partituurid. Originaalkäsikirjad asuvad Washingtonis, kuhu nad sattusid teise maailmasõjakeerises. Rossini esimesed kirja pandud kompositsioonid viitavad noore helilooja austusele Haydni ja Mozarti loomingu vastu kuid samas leiab sealt ka operlikke momente. Väga palju selliseid rütmi muudatusi ning domineerivad eriliselt kantserogeensed meloodiad. Kolmeteistaastane tšakina oskas tõenäoliselt küllaltki hästi laulda, nii et talle anti Adolfi roll Fernando päri ooperis Camilla ja see tuli ettekandele sügishooajal Polonia teatra del korsus. Neljateistaastaselt astus šokina ressiini Polonia muusika lütseumi kool oli asutatud 1804. aastal nii et ainult kaks aastat varem ning ta hakkas seal õppima sentsaga vedanya juures tšellot ning Paadrastanis laama Teie juures kontrapunkti. Sellest perioodist on teada padre Stanislav partei oli erakordselt pedantne kontrapunkti õpetaja ja sellele vaatamata arenesid Rossini enda muusikalised vaated hoopis teises suunas ning ta õppis Haydni ja Mozarti kvartetile ning sümfooniat partituuridest. Teda tunti Polonias ka nime all yld Nende Skino ehk siis väike sakslane ja seda siis selle järgi, et ta tõepoolest oli pühendanud Mozarti loomingu uurija. Samal ajal laulis ta matei oratooriumi Stabassioonedy Kristo Maarja-Magdaleena osa ja see teos tuli ettekandele siis samas muusika lütseumis. Samuti astus ta üles juba mitmetel erakontsertidel, tõenäoliselt umbes samasse perioodi jääv ka tema esimese ooperi komponeerimine geomeetria Boliivia, millede alt tellis Mombelli perekond. Kahjuks küll. Teos tuli ettekandele alles 1812. aastal. Samal aastal liitus ta Polonni akadeemia Sermoonikaga ning tegutses seal lauljana ning sealsamas kohtus ta suurepärase laulja ning oma tulevase naise Isabella Kolbraaniga üks tänapäeva samaid Rossini, tõlgendajaid, juristide NATO on salvestanud ka Rossini muusikast albumi, mis on just nimelt pühendatud Rossini naisele ja kannab nime muusa Isabella Kolbraan. Mõne hetke pärast selgitab. Žestid on auto, tegemist on tema teise sooloalbumiga, mis on ilmunud siis Iiemmaial ja, ja ega esmaseks ja ilmselgeks valikuks oli just nimelt Rossini, helilooja, kelle loomingu läbi on tal õnnestunud ennast väga säravast küljest näidata just muusikateatrites. Ja see plaat on ka omamoodi tänulikkus selle helilooja suhtes. Siin kõneleb dirigent Eduardo Müller, kes siis sellel plaadil teeb Churchill ja NATO-ga koostööd. Ta kiidab Churchill, ta isiksust leiab. Ta on suur kunstnik ja tal on loomulikult imekaunis hääl ja väga hea tehnika ning isofraas iga noot tema musitseerimises on tähtis ja väga kaalutletud ja samas suudab ta emotsioone ja ideesid publikuni edasi viia ja edasi anda. Nii et ta on selle salvestuse üle äärmiselt õnnelik. Just tüdonada sõnab siin, et Rossini looming ei sobi mitte igale lauljale ja samas tuleks siin tähele panna ka selliseid itaalia keele omapäraseid, mis selles muusikas kajastuvad. Loomulikult keel ise, fraseerimine siin on ka väga ulatuslikult legaato liinid, mis tekitavad kuulajas sellise tunde, et tahaks nutta. Mõnikord aga panevad mõned fraasid hoopis inimesi hirmust värisema. Charstidenata edastab siin ühe muusiku mõtteid, et Rossini looming on nende orkestrantide DNA-s ja žestide rada jääb muusikaarvamusega nõus, sest et nad ei ole vist väga palju proove teinud. Aga see stiilitunnetus on väga hästi paigas ja kõik kulgeb imekergelt ja tundub, et orkestrantidega meeldib seda muusikat esitada. Seda on tõepoolest kanta plaat, see kõneleb hääle ilust, see annab edasi emotsioone, me leiame siit nii paatost kui triumfi sellist väga laia dünaamilist emotsioonide skaalat ja kindlasti avastatest igaüks veel midagi Rossini puhul, mida ta varem ei ole tähele pannud. Kõneles üks tänapäeva olulisemaid rassini interpeteerijaid, lauljatar tšistidenada. 15 aastane Rossini sai endale uue töökoha nimelt Sansa kevadhooajaks valiti ta klavessiinimängijaks orkestrisse, kus tegutses ka tema isa esimese metsasarvemängijana ja tõenäoliselt need uued töökohustused akadeemia Pharmoonikas või Fanza teatris hõivasid suurema osa tema ajast nii et tal kahjuks ei õnnestunud enam mitme kuu vältel käia tšello, klaver, Bei kontrapunktitundides. Aasta 1808 on noore helilooja jaoks täis intensiivset tööd. Ta kirjutab kaks saava mängu, mida me tunneme nimede all nagu algkonventella või obligata kontrovassa. Muusika lütseumis tuleb esiettekandele tema kantaat Ilbja Antodi armoonias. Sula Mortadjorfeo esiettekanne toimub 11. augustil ja Polonia on tunnistajaks ka kahele järgmisele vaimulikule teosele härra venna ja Milano missadele kuid tinglikke nimesid kannavad need lihtsalt selle järgi, kust need hiljem on siis leitud need partituurid. Väga mitmekülgne tšakinoressiini oli tuntud ka hea klavessiinimängijana ning ta andis kaks kontsert. Eriti akadeemiat ei Concordis Polonias. Need toimusid üheksandal aprillil ning 25. mail. Sama aasta kolmandal novembril tuli esiettekandele tema esimene ühevaatuseline koomiline ooper mida me võiksime nimetada ka farsiks ja see kandis nime Lagambialedimatrjemoonia. Selle aluseks oli katan rassil libreto ning see tuli esiettekandele Veneetsias teatrason maises teos osutus väga edukaks ning see tõi talle kaasa uue lepingu kirjutada uus koomiline ooper Polonia teatradel korsale. 1811. aasta mais juhatab Chuckinosiini Joseph Haydni teost aastaajad ja see toimub siis muusika lütseumis. Sama aasta sügishooajal võetakse ta tööle teatritel kordsosse klavessiinimängija ning koormeistrina on ikka valmistab ette Paweesi ser Marcantonio, mis tuleb ettekandele 21. septembril. Tema enda teost drama. Chocoso, mis kannab nime, lekib okas. Tragante tuli esiettekandele 26. oktoobril, kuid kahjuks ei saatnud seda trammi koosat edu. Samal hooajal dirigeerib ta mitmeid teiste autorite teoseid, näiteks Domenico pohhinik Vinthafaabiat, kuhu ta lisab ka mõned enda aaria, mille ta on kirjutanud Marie Markko liinile. Ja samal ajal toimub üks väga kummaline vahejuhtum koorilauljatega. Nimelt ta satub siis sellise tülisse, kus ta muutub natukene agressiivseks ja ähvardab koorilauljaid taktikepiga ning sel põhjusel saadetakse Rossini vanglasse. Väga viljakaks osutub Rossini elus aasta 1812 ehk siis aasta, mil ta on saanud 20 aastaseks. Selle aasta jooksul kirjutab ta viis ooperit. Kolm ühe vaatuselist koomilist. Ooperit, mis tulevad ettekandele Veneetsia teatras, on moesees. Need on siis kaheksandal jaanuaril linganna Feliczan üheksandail mail skaalat sedda ja 24. novembril lokassioone fail laadro. Veel kirjutab ta oma esimese operasseeria sirain Babüloonia osselle kaduda tibaldas saare, mis tuleb ettekandele Ferrara teater kommunoles ning samuti tuleb esiettekandele ooper Milano La skaalas. Tegemist on kahe vaatuselise koomilise ooperiga, mis kannab nime lapiaatridelbaragoone Libretistiks. Luther romanelli ja selle esiettekanne toimub 26. septembril ning seda ooperit saadab tohutut menu, mis tagab talle pääsemise sõjaväeteenistuses. See konkreetne katkend, mis siin kõlas lapietridel pargoone viitab kindlasti ka sellele, miks Rossini tunti ühe hüüdnime all nagu siin jorecreženda. Tõepoolest suutis ta kirjutada selliseid torme nii-öelda teetassis ja need põhinesid siis sellele, et sellise lovski nato korduvalt figuuril äkki suutis ta luua tohutu paisuva kõlavast siin. 1813. aastal jätkab Rossini oma muusikuteed Põhja-Itaalias ja kui Veneetsias saadetava teos Elzinjorbruskina ostschelsilberalt sarda selline fiasko, siis kuuendal veebruaril tuleb seesama ooper ettekandele Veneetsias teatrallafeenitšes ning seal saadab sama ooperit tohutu edu. Samuti osutub edukaks Veneetsias 22. mail esiettekandele tulnud ja ka tänapäeval küllatuks tuntumaid Rossini oopereid Tatjana hine Alžeeria itaallanna Alžeerias. Üks tänapäeva olulisemaid Rossini interveteerijaid on kindlasti ka Peruu päritolu tenor fon Diego Flores kes muide debüteeris Rossini festivalil Rossini ooperis Mattiljateisobran asendades haigestunud tenoreid prios foori ja teda saatis edu. Ning siinkohal Me kuulamegi katkendit ooperist litel Jareynažeerisin krab Aarib Konshielyamorgiate albumilt, millel Flores esitab Rossini aariad. Aastal 2002 niisiis andis fondi ja kusjuures juba välja ka oma esimese Albumi Rossini Aaretega millele on salvestatud tõenäoliselt ühed kõige keerulisemad nõudlikumad Rossini aariad, mis ta eales tenoriga kirjutanud. Flores tõdeb, et Rossini on tema kõige armastatuim helilooja. Ning aariaid ooperitest Ladonnadel, laagovitsel Miira on tegelikult niivõrd ulatuslikud, et neid võiks võrrelda avamänguga, milles on ka rikkaliku Ortestratsioonisse muusika on elav, selles on suurepäraseid meloodiaid, väga palju kõrgeid noote. Järgnevas intervjuulõigus kõneleb dirigent šaiigele jaoks Rossini muusika. Kas kõlab sama geniaalselt nagu Bachi Vivaldi looming ja, ja me ainult ei ole kursis kõikide suurepäraste meistriteostega ja tunneme vaid osa sellest, mis on siis saanud nii-öelda populaarseks. Rossini repertuaaris. Kõneleb ka Santiago Flores õpetaja, mänedžer Ernesto Palacial, kes tõdeb, et Rossini muusika esitamiseks on vaja ka teatud hääl ja Flora, seal on. Olemas tal on väga õnnelik ja selline kerge hääl. Ja kui tehniliselt on tenorit ja põhiprobleemi põhilistel põhiliselt kõrgete nootide esitamises ja passaažide loomises siis kloore seal neid probleeme pole ta ideaalne siini laulja, tema jaoks laulmine sama loomulik. Dirigent tšai kõneles siin sellest, et Florsa hääl on romantiline ja soe. Seal on ka selliseid Ladjalikust, mis sobib ideaalselt itaalia muusika esitamiseks. Üks see on vale, selles on kergust, sujuv ning tal on õiges kivitunnetustallaga. Virtoostustab tõepoolest suudas basseini loomingut. Ernesto Pallasel ootas juba aastal 2002, et flooras jääb ka edaspidi Rossini loomingut. Flores meenutas siin väga head koostajad, sallastas aega dirigent Tšaiiga ja teisalt püüatasin leida ühiseid jooni heli loerrsiiniga, kellele samuti meeldis nii süüa teha, kui seda sööki ka ise nautida. Ning loomulikult on tema jaoks samuti väljakutse esitada rasseni, nõudlikku muusikat ja Rossini muusika nõuab niivõrd palju kõrgeid noote, kõrgeid teesid ja nõuab loomulikult head koostööd teiste. Kui 20 aastane ressini nautis juba rahvusvahelist edu, siis 21 aastane Rossini oli võlunud täielikult ära itaalia ooperipubliku. Ta kirjutas oma oopereid Veneetsia ja Milano ooperiteatritele ja Naapoli Taarja Domenico barbajja sõlmis temaga lepingu nii teater, siis saan Karla, kuid teatatel fundav muusikadirektori ametiks. Ning tema kohustuseks oli kirjutada üks ooper aastas. Mõlemale teatrile tema sissetulekut, kas kujunes 200 tukatit kuus, lisaks sellele teenistaval 1000 tukatit aastas? See oli siis niinimetatud teatri Ridoto teatud osa, mis laekus ka heliloojale. Tegemist oli erakordselt luksusliku sissetulekuga tolle professionaalselt. Nii mõnigi pisut vanem helilooja nagu näiteks Singarellivabais Ello püüdsid ka tekitada selliseid väikeseid Rosiini vastaseid intriige kuid õnneks ei saatnud nende tegevust eriti suur edu. Nii tuli esiettekandele Elisa Beta Ratšinandinglid terra, kus astus üles ka Rossini tulevane kaasa Isabella Kalbran ning see Oli üks selliseid oopereid, kus Rossini oli kirja pannud ka Lauljate sellised kaunistused nii et jätnud näidena lauljate endi otsustada, milliseid ornament kaunistusi nad artre lisavad. Lisaks sellele kirjutas ta retsitatiivi, kas saateks mängis keelpillikvartett. 20. veebruaril 1816. aastal tuli Roomas teatra Argentiinas esiettekandele Rossini ooper Sevilla habemeajaja ja tegemist oli see saarest rebiinile Bretoga, mille aluseks muidugi Jääragmašee näidend ja ooperi esietendus. Mõnes mõttes langes ka paisi Ello pooldajate ohvriks, ehk siis paisele pooldajad Ooperi alguses tõepoolest vilistasid ja segasid selle etendamist. Muide, hiljem mil Rossini oli juba kolmekümneaastane, kohtus ta helilooja Ludwig van Beethoven iga kes oli tol hetkel 51 aastane, küllaltki kehva tervisega, kaks Suurmest suhtlesid omavahel kirja teel ning Beethoven tunnustas rassiinid kui ooperi Sevilla habemeajaja. Ning õnnitles teda ning talle tundus juba tol hetkel, et seda teost mäletatakse ka siis, kui Itaalia ooper võib-olla enam ei õitse samastu soovitas. Rossini keedetakse ainult opera žanris, sest kõik muu ei oleks talle sugugi loomuomane. Rossini edu ooperimaailmas jätkus ja ajavahemikul 1815 kuni 1823 kirjutas ta 20 ooperit sealjuures hotello, viies lõpule ka oma nägemuse oper seeriast. Muide Rossini ajal Rooma publikule ei sobinud traagilise lõpud niietrasiini, pidin nende jaoks välja olema. Sellise rõõmsa lõpplahenduse edu saatis ka ooperit Laser antolam. Küllaltki kummaline vahejuhtum leidis aset ooperi Moseeennedžito lavaletoomisel. Mil. Lavakonstruktsiooni tekitasid väga segavat müra ning Rossini pidi selle varjamiseks kirjutama lisaks ühe koori talduvastel Laado solia mis pidi varjama Punase merelainete kolinat. 822. aastal jõudis kätte hetk, mil Rossini lõpuks ka abiellus oma naise Isabella Kalbraaniga. Sel aastal reisisid nad Itaaliast Viini, et seal tuua lavale Rossini oopereid. 1823. aastal soostus ta Londoni kuningliku teatrimänedžeri kutsel sõitma Inglismaale ja teda esitati ka kuningas George neljandale. Samuti oli lootus saada ka mõningast hüvitust ning võimalust kirjutada ooperit, kuid kahjuks läks sel hetkel ka ooperimaja pankrotti. 1824.-st aastast tekkisid ka esimesed tõsisemad seos, et Prantsusmaa Pariisiga. Nimelt kutsuti ta teater tee sitale. Nii muusikadirektoriks. Ja Rossini oli ka Pariisis niivõrd populaarne, et kuningas šarla 10. siis talle lepingu, et ta kirjutaks viis uut ooperit aastas ja et lõppude lõpuks pälviks ta prantsuse valitsuselt eluaegse pensioni ja selle eluaegse pensioni saamine mõne aja pärast sattus ohtu, sest pärast juulirevolutsiooni kell 10. enam Prantsusmaalt ei valitsenud. Agar siini kangekaelselt esitas prantsuse valitsuse vastu hagi ning pärast paariaastast võitlust tõepoolest seda siiski selle pensioni pälvis, mis võimaldas tal muretut elu igal juhul Pariisi perioodil ajavahemikul 1824 kuni 1829 kirjutas ta teiste teoste seas ka. Peale kontori on üks neist teostest, mis on siis nüüd nii-öelda taasavastatud ja lavale toodud ja seda oli võimalik näha ka eelmise aastanumbri sees Metropolitan Opera lai sarjas, kus käis kohal ka Diana treening ja tookord osasid selles ooperis ka tunnustatud Rossini, interräägid Santiago, Flores ja žestide NATO ja kuulame täringu mõtteid. Lugu oli, võiks öelda väga humoorikas. Et isegi minu jaoks kohati isegi Jantlik jättis sellise mulje, aga huumor võrreldes rassini tuntuima koomilise ooperiga Sevilla habemeajaja siis see tundub olevat veidi rohkem ohjeldatud ja aristokraat seal kindlasti. Tegu on väga hea teosega Rossini Martin ühe meistriteosega millest üks vaimukamaid, stiilsemaid ja kombe peenemaid, koomilisi oopereid, maailma ooperit literatuuris üldse minu arvates Rossini ooperile komptorii köitis mind eriti oma osavalt struktrueeritud ansamblitega komplitseeritud orkestri ja vokaal partiidega. Teises vaatuses peaosaliste poolt esitatud trio oli oma tundelisuse ja Kertu ohtlikkuse poolest minu arvates kõneluses ooperis üks, üks tipphetk. Rääkimata ei saa jätta ka Rossini väga värvikat administratsiooni, ulatudes juba mainitud teise vaatuse trio sellisest õrnusest käratsevalt lustaka niinimetatud joogilaulu koorini, samuti teises vaatuses või siis krahvinna Itaalia stiilis aariast esimeses vaatuses rämbo siis krahh, ori, sõbra Humoorika loo veinikeldrite rüüstamisest taas kord teises vaatuses. Omarkestratsiooniga suudab Rossini tuua kõige imeväärsemaid pöördeid muusikasse ka näiteks väiksema hulga instrumentide kasutamisega. Samas aga ta oskab orkestrist välja võluda ka maksimumküla. Nii et minu arvates ressini geenius suudab hoida kontrastsed jõude tasakaalus. Aga rääkida lauljatest, siis on minu arvates Metropolitan Opera versioonis Rossini ooperis komptorii lööb eriti Jaama või toobsele ooperi erilisuse esile suurepärane tenor fondi ja kusjuures, kes kõnealuses ooperis astub siis üles ooperi uuni rollis. Üriga mode murdusin. 1828. aastal on arseen tunnistajaks oma uue ooperi Joom tell Wilhelm Tell väga õnnestunud ettekandele kuigi publik võtab selle vastu suhteliselt jahedalt, aga kriitikud ja muusikud on tehasest vaimustuses. Ja teose esiettekanne toimus kolmandal augustil 1829. aastal Academy Royaldumisikis. Kuid läheme nüüd ajas kaks aastat tagasi, 1820. 10. aastal naudib Rossini ühelt poolt küll oma ooperite triumf kuid teiselt poolt lahkub tema ema ja see hetk mõjutab rassiinid sügavalt. 1831. aastal, mil Rossini sõidab Hispaaniasse koosmas sõbra pankur vaadaga saab ta Hispaanias tellimuse kirjutada staabat maator. Pariisi naastes on ta kuidagi jõuetu. Too ja 10-st vajalikust muusikalisest numbrist suudab valmis kirjutada vaid koos tehase lõpetamise, usaldab ta dada liinile ja saavad mater. Vähemalt oma esialgsest versioonist tuleb esiettekandele 1833. aasta suurel reedel Madriidi Sansa litel Realis vältida seda, et rassinistavat Maaterr. Ilmuks trükis koos Tadoliiniversioonidega püüab siiski Rossini valmis kirjutada ka ülejäänud osastavat maatorist. Rossini esimene naine Isabella Kolbre sureb 1845. aastal ta naisest juba mõnda aega olnud, tegelikult lahutatud ja veidi varemgi veel kohtunud oma elu teise põlema. Muusa oli sellišeega kellega ta Lõpuks 16-l augustil 1846. aastal abiellub Olympelis, see aitab tal Pariisis korraldada selliseid muusikalisi õhtuid kuhu leiavad tee ka mitmed tolleaegsed heliloojad. Tõenäoliselt oli Rossini mingisugusel elu hetkel otsustanud, et oma elu teise poole veedapolonias. Kuid kapo lainesse jõuavad poliitilised rahutused ja 1848. aastal satub rahva pahameele ohvriks, solvub sellest ja vaatamata sellele, et kogu linna elanik käen nimel palub helilooja vabandust, Hugo passi siiski Rossini enam Poloniasse elama vähemalt pikaajaliselt ei naase. Ta elab mõnda aega Firenzes, kuid Ta tunneb ennast siiski palju paremini hoopiski Pariisis ja alates 1855.-st aastast seabki ta ennast sisse oma Pariisi kahes kodus. Oma elu teises pooles kirjuta Rossini enam sugugi nii palju. Küll aga kirjutada väikese kingi oma naisele Impile, mis ikk anud. Ja see on üks osa albumist Pešeedeebeeess ehk siis vanaduse patud. Nii nimetab Rossini oma peaaegu viimaseks jäänud partituuri. Võib öelda, et 1859.-ks aastaks on Rossini kahest kodust kujunenud omamoodi muusikaelu keskus šašeedontaanis korraldada, muusikalisi vastu võtta ja passiivvillast saab selline omamoodi rahvusvaheline muusikaühingu kohtumispaik. Teiste seas külastas Rossini koduga, Wagner aga loomulikult kalist. 1863. aastal valmib Rossini pütitmess olennell mis tuleb esiettekandele Krahvinna Luisby jevilli majas ja on esialgu kirjutatud sooloahelale koorile kahele klaverile, harmooniumile ja orkestriversioon valmib 1867. aastal, kui ettekandele tuleb see alles pärast helilooja surma. Rossini elule. Pulm pühendab ka Rossini sünnilin suurele heliloojale tähelepanu. Ja 1864. aasta 21. märtsil avatakse Rosiinele pühendatud skulptuur. 1868. aastal lahkub Rossini 13. novembril surres kopsupõletikku ja see on aeg, mil kogu Pariis valmistub tähistama tema 70 seitsmendat sünnipäeva. Suurem osa Rossini pärandusest pälvibrasiini sünnilinn pesa ära ja seda eesmärgiga panna aluspesu muusika konservatooriumi ning see saab teoks. Edasi on Rossini ühingu eesmärgiks algatada Rossini festival, ka see saab teoks ja nii toimubki igal aastal augustikuus rassini festival ja festivali aegu. Kas seminar, mis on pühendatud Rossini muusika, intervetad? Niisiis täitub 29. veebruaril 220 aastat Rossini sünnist. Tänase saate rassinist toimetas Mirje Mändla.