Kes olid alla ja Tere päevast, head klassikaraadio kuulajad ja head kultuurisõbrad. Eetris on veebruarikuu sallid alla ja just natukene enne vabariigi aastapäeva ja täna on meil saatekülaliseks Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru. Tere. Tere. Ja lubage kohe õnne soovida Tatu rahvakultuurikandja aunimetuse omistamise puhul. Mida see tähendab sulle ehmile ja Tartule? Suur aitäh, see oli mulle tõsine üllatus, sest rahvakultuuri kandjaks pole ma ennast küll kunagi nagu isegi julgenud oma kõige olen muidu julge inimene, aga ma pole julgenud ennast kunagi pidada, sest teetades Hermis näen ma ju väga palju neid inimesi, kes on rahvakultuuri kandjad alates ERMi enda töötajatest Reet Piiri, kes on ju meil üle Eesti tuntud selline rahvarõivaste tundjad ja diakelle, kelle juhatustest ja ja sõnadest juhinduvad väga paljud need, kes teevad rahvarõivaid, kes kannavad rahvarõivaid ja nii edasi, või Vaike Reemann, kes tunneb sellist rahvusliku vaibapärandit suurepäraselt. Mina olen ju ikkagi ainult administraator. Päris kurb on mul seda endale ka tunnistada. Et ma olengi viimastel aastatel muudkui administreerida hommikust peale või mida ma ise ütlen, selle kohta sekendan. Et see on selline raske nimetus ja pealegi kui ma, kui ma sellega lepin, siis ma lepin sellega lihtsalt selle tõdemusega, et läbi minu saavad tänatud kõik need inimesed sest tõesti seal Oskar Kallasest ja Jaan Tõnissonist ja kõikidest eesti kultuuritegelastest, kes juba sajand ja rohkemgi tagasi mõtlesid sellele, et Eesti kultuuripärand on väärtus, mida peab hoidla koguma, mida päev järeltulevatele põlvedele säilitada oma. Nii et see on nagu pigem läbi minu tänukummardus Tartu poolt kõikidele neile, kes seda tööd on teinud. Sa oled olnud puhku nende kultuurikandja aunimetuste žüriis. Mis tähendust sa neil laiemalt Tartu kultuuriinimestele tajud, kas ta on selline ühekordne meelespidamine või pigem ta annab inimesele mingi, ütleme usalduskrediidiasutusele? Ma arvan, et see on üldse väga oluline, et Tartu linn seda teeb, sest Tartu peaks veelgi julgemalt minu meelest eristuma teistest linnadest kaasa arvatud Tallinnast sellega, et ta on eesti kultuuri häll sellises igas tähenduses, ükskõik kui me mõtleme Eesti koorilaulu, kui me mõtleme näitemängu, kui me mõtleme muuseumi liikumist, siis see on tark, too suur pluss Tartu privileeg, mida mitte keegi ei saa enam kuidagi muuta. Ja täpselt samamoodi see aunimetuste andmine väga erinevates kategooriates me teame ju, et seal on produtsent ja seal on noor kultuurikandja ja neid on väga erinevaid. See on ikkagi alati kõikide inimeste puhul ma ju tõesti olen näinud ja tean neid inimesi, seal on ikkagi usalduskrediit ja samas on ka selge see, et kõik need inimesed töötavad seda paremini. Sest kultuuriinimesel on kuidagi selline suhtumine, et kui teda tunnustatakse, kui teda peetakse meeles, kui, kui märgatakse tema teed, siis ta ju püüab aina paremini. Ja ma ma hindan ja pean ikka väga oluliseks tõesti sellist, üldse sellist, et seal on nagu mitmed kategooriad ja see on seotud alati nagu vabariigi aastapäevaga, millal me kõik, võib-olla mõtleme üldse rohkem oma kultuurile, oma ringile, oma kohustustele, nii et see on ilus, kohustab ja kindlasti ka On heaks tunnustuseks inimestele. Sel aastal otsustas Tartu Kultuurkapital jätta aastapreemia eelmise aasta eest välja andmata ilmsesti rahalistel põhjustel, nagu nad väidavad. Kuidas te sellesse suhtute? Mul on väga kahju, ma arvan, et selle kindlasti oleks pidanud tegema, et kõik need preemiad, mis on kord loodud neil peab olema oma kindel korrapära, neid ei saa teha nii, et me ühel aastal ütleme, et me ei vali või ei anna välja või meil on rahalised põhjused. Rahalised põhjused on alati peaaegu alati olemas olnud, nii palju, kui me oleme siin elus tegutsenud, on raha alati ju vähe. Nii et see ei tohiks olla mitte kunagi ikkagi põhjuseks, et me juba olemasolevat või loodud preemiat välja ei anna. Inimestele annab see sõnumi, et keegi ei olnud seda väärt. Pigem seda tõlgendatakse just nimelt sellist teises kontekstis, et see raha küsimus muutub siin ebatähtsaks, et pigem mõeldakse, et kas meil siis tõesti ei olnud sellist sündmust, inimest, tegevust, mille eest oleks saanud selle preemia välja anda. Läheme taas Eesti Rahva muuseumi juurde nende praeguste sündmuste keerises. Kas sa tunned, et Tartu linn nii linnavõimu kui kogukonna osas mõistab ja väärtustab Eesti Rahva Muuseumi piisavalt või mida annaks selles osas veel kindlasti teha? Ma arvan, et Tartu, nagu ma juba enne ütlesin, Tartule on selline eriline positsioon ja tartu hääl praegu peaks kostma hoopis tugevamalt. Tartu linnapea toetab, ma olen kindel, et tegelikult paljud inimesed ja enamus eriti kultuuriga seotud inimesi toetab Eesti Rahva Muuseumi jäämist kõigepealt siia tusse ja teiseks selle selle maja ehitamist ka raadile. Ainult mis on meie häda ja seda, nagu öeldakse, natuke liiga vähe välja. Et kui me vaatame netikommentaare, ma ikkagi loen neid, ega ma ei saa kuidagi, ma olen öelnud küll, et ära loe jätmise ennast ärritad. Siis ma läbi nende võiks ju ka see tartu hääl kustuda, et me ei saa öelda, mina toetan igasugust sellist vabadust, mille internet meile on andnud ka varva arvamuste osas. Ja seal ma nagu üldse ei kuule sellist posid tiivsete häält. Ja, ja mul on muidugi väga tore, kui ma sõidan hommikuti bussis number kolm või number 20 ja inimesed ütlevad, et ja me oleme Eesti Rahva Muuseumi tahame väga, et tuleks tusse, aga sellel pole nagu seda jõudu ja, ja seda tuge, seda selget sõnumit, seda ma nagu ei tunne. Et see on nagu tänaval liigub kusagil ringi ja me kohtame seda ja paljud inimesed tulevad juurde, helistavad ainult, et ta peaks ühiskonnas palju jõulisemalt kostma. Aga sa panid ka kindlasti tähele, et kui üks äri hüvit hiid nüüd Ülo Pärnits kuidagi väga ülbelt puhtsaset naguniiseerum kaotatakse Tartust ära, siis need kommentaarid olid Esmi suhtes üllatavalt toetavad. Et võib-olla see selline eestlase loomu pähane viis olla mingisugusele suuremale jõule vastu kohe mõtlema, et mida see tähendab. Ja mind Ülo Pärnitsa seisukoht, et 20 aasta pärast paneme nagunii ERMi kinni, siis ta nagu tõmbaski peale ju kriipsu sellele, et kas siis eestlasi enam ei ole või on nad kõik läinud Hispaaniasse, Soome, kuhu iganes, et mida see siis tähendab, mida mõtleb üks ärimees, kui ta niimoodi ütleb? Sest see on nagu sa tõesti ei eita seda, mis on olnud, ja sa, sa ise ütled lahti, et ma tõesti kohe ei saanud sellest aru, et miks, miks niimoodi suhtutakse. Ja ma olen kuidagi kindel ka selles, et tegelikult iga inimene, kui ta mõtleb endas järel, siis, siis ta saab ka aru, et me oleme väike kultuuri ja me oleme väike rahvas ja ja me peame ju ise need suured asjad ära keegi tule meie eest seda tegema, nüüd on seda veel eriti ja nüüd on seda eriti näha ja, ja, ja teised ei mõistagi meid ja me ei saa ju seda neile pahaks panna, sest neid väärtusskaalat, ajalugu, kõik see on erinev. Aga mul oli tõesti ka neid kommentaare vaadates väga hea meel, et islami siis mobiliseerib, vennaste tunneb, et ikkagi see puudutab ikkagi iga inimest. Ja mulle tegelikult väga meeldib just see tervist räägitakse, peabki rääkima, see ei ole ju ei minu, ei sinu hoone, see on terve rahvahoone, sinna pannakse see meil ja küll meie kultuuris pole suuri selliseid kullast esemeid, aga et meie need ilusad õllekannud või ka see tänapäev, mida me oleme sinna kogunud, see jutustab täpselt sama palju. Ja see, see on selle Eesti inimese elu, kes siin on elanud, kes siin on töötanud, kesin, on arvastanud, selles on see väärtus olemas ja kui me seda väärt Dust ise ei rõhuta, seda ei hoia, siis kes seda veel hakkaks tegema? Nii et see, mulle isegi hea meel, et Ülo Pärnits tuli sellise radikaalse arvamusega välja, sest see sunnib inimesi just nimelt ka avalikkuses tugevamini oma kindlat toetavat sõna ütlema. Jah, me oleme mitut puhku viimasel ajal näinud ka seoses ACTA ja kõige taolisega, et kuidas on vaja sellist võimu tasandil. Ma ütlen praegu jutumärkides kujundina kasulikku idiooti avaliku sõna nõukogu mulle selle peale kallale ei tule. Aga kedagi, kes ütleks midagi sellist, mis läheb üle inimeste sündsustunde piiri, et nad siis teaksid oma poolt valida, hoiakuid kujundada. Ja praegu on nähtavasti see jälle juhtunud. Ja, ja tõesti, me ei karda ja, ja kuidagi noh, ei taha seda öelda, et et Eesti Rahva muuseumist ei peaks kriitiliselt rääkima, tulebki ümber mõtestada, tulebki ju küsida endalt, kas me tahame, kas seda on vaja? Aeg on nii palju muutunud, et kui me räägime ainult selles mõistes, nagu see kunagi loodi aastal 1909, kui tõesti need, need eesti mehed uskusid selles, et seda on vaja, et kas me täna nüüd ka ikkagi usume ja kas me tahame seda, kõik on nii muuta tulnud, et meil on kõik ju nagu väga kättesaadav, et kas me ise vajame, kas keegi teine, ükski Jaapani turist ka jutumärkides ju tegelikult ei tunne Ta päris hästi ja ei hakkagi tunnetama, tuleb külalisena, jalutab läbi, vaatab, kas on midagi efektset ja ma olen täiesti kindel, et tema jaoks on väga kõnekad need meie mustreid, mida on ju lõputult palju. Ja eks sajand on juba tubli tosina aasta jagu kestnud, et hakkab juba tekkima see küsimus, et mida siis sellest ajast mäletada on? Kui võrrelda, ütleme esimese 12 aastaga eelmises sajandis siis on käärid, mulle tundub ikkagi üsna suured. Ja käärid on väga suured ja ja no meie muuseumites üldse praegu ju mõtiskleme väga tõsiselt ja vaidleme omavahel selle üle, mida me siis nüüd kogume meie tänapäevast, kui me kanname kõik enamasti ju mingit tehase toodangut, noh enamasti on see tehtud ka Hiinas, olgem ausad, et mida, Me kogume tänasest päevast, me peame ikkagi väga selgelt ju endale aru andma, et meil pole mingit võimalustki. Fondi ruumid ei saa iialgi nii suured olla, et me kogume sinna kokku kõik selle, mis on nagu kõigil olemas. Mis jääb meid iseloomustama, mis jäävad meile nüüd tunnusesemed aastast 2010 2011. Ja kõik muuseumid praegu just püüavad omavahel aru saada, et kuidas seda jaotada, kuidas seda kaasaega nüüd dokumenteerida. Ja üks on selge, et me ei võta mitte ühtegi sellist eset, mille puhul me ei tea, et sellel esemel on mingi väga kindel legend või lugu, et see lugu, mis räägib ja mis võib ühest tavalisest esemest tehagi kullatükki. Nii et selline esemete jutustamise esemest, et elu on nagu üks kindel väärtuspunkt, mille järgi me tegelikult seda tänapäeva hakkame koguma. Me läheme väikesele muusikalise pausile, kuuleme ühe setu laulu lätsi, Dillo lätsi, mahia mäele, selles võib kaldeksti näha. Kes olid alla ja Peetis on sallid alla ja mina olen Berk Vaher ja saatekülaliseks on täna Krista Aru. Ma tuleksin tagasi veel korra selle juurde, kuidas laiem linnakeskkond ja heitlik keskkond toetab oluline aru saada sellest, et nende viimaste euro otsustega aga ei lööda noh jällegi õnneks jutumärkides hingekella mitte ainult EM-ile vaid tegelikult tervele piirkonnale või mingis mõttes antakse hinnang Eestile ja ega see ei ole ju selles mõttes esimene kord et ma mäletan hästi seda aega, kui Tartu taotles kultuuripealinna tiitlit. Sisuliselt jällegi öeldi, et teie plaanid on väga head. Aga kus on teie infrastruktuur, kus on teie transport, kussandil, lennukid, rongid ja selles osas me peame endiselt käsi laiutama ja tegelikult on samamoodi nõiaring, et kui ei ole tõmbekeskusi, ei ole turismi, kui ei ole turismi, ei ole lennukeid, ronge, lennukeid, ja ongi, siis ei ole Euroopal motivatsiooni toetada neid tõmbekeskusi siin, kuidas seda nõiaringi murda? Ja see on väga tõsine, tõsine küsimus, sest meil ju ka korduskogu aeg kõikides nendes voorudes, mis ju kestsid läbi mitme aasta ühe tõsiseid teitena. Teil puudub vajalik infrastruktuur, teil pole korralikku rongiühendust siia, noh isegi see lennuk lennujaama me ju küll näitasime, aga et seda ei peetud üldse märkimisväärseks lennujaamaks. Tee tundus suisa kohutav tee Tallinnast Tartusse. Nii et kui me seda ringi murra, siis me saame ka järgmisele, eriti sellisele kultuuriturismiobjektile võime saada eitava vastuse. Minu meelest on ikkagi esimene asi, peame suutma riiklikul tasandil korraldada oma rongiliikluse Euroopa tasemele vastavaks ja teiseks ikkagi tegema kasvõi selle Tartu-Tallinn maantee, nii et seal oleksid need möödasõidukohad, et kui me tõesti ei jõua kohe seda neljarealist teha, siis katsugem see lahendada nii, et seal oleksid vähemalt turvalist möödasõidukohad. Nii et sellise infrastuur, tuurilised just juurdepääsuteed, transpordiküsimused on Tartu ja Lõuna-Eesti jaoks ikkagi esmatähtsad. Muidu meil võime rääkida ilusaid sõnu sellest regionaalpoliitikast, me ju teame väga hästi, kui raske on tegelikult nendes maades maapiirkondades elu, kuidas seal üks ja teinekord jälle üks ja teine riigiasutus tõmbab oma tegevuse kokku, aga Eesti tasandil ei tohiks ikkagi me alla anda. Me peaksime, et mitte soodustama seda, et koondatakse kogu aeg tegevust sellistesse Tallinna ja põhjapiirkondadesse vaid katsuma lahendada neid sõlmküsimused. Ma ei usu, et see lihtsalt muidu teisiti läheb. No siin on ilmsesti ka sellise kohaliku doteeringu vajadus, et praegu ma vaatan kas või nende viimast volikogu arengute valguses, et kui palju aega ja energiat kulutatakse asjade remontimisel, mis ilmtingimata nii katki ei olegi nagu see koolivõrk, selle asemel, et keskenduda sellele, mis tõesti on kehvas seisus. Ja minu meelest tõesti on see transpordi küsimus, on, on siin Tartu ja Tartuga Corus läheks ju kogu Lõuna-Eesti, sest et see, kui juba jõutakse Tartusse, siis siit edasi kõik need vahemaad on väikesed. Et see, see taotlus ka Euroopa poole saab olla ikkagi meie transpordiküsimuste lahendamine. Ja kõik teised, kaasa arvatud ERM-il, ei ole praegu isegi lootuselt Euroopast raha saada. Kõik teised asjad tegelikult ju toetavad seda. Eesti Päevalehes toodi eramõningad katkendid ühe ühe ametniku vastustest ja mind väga hämmastas seal selline repliik, et et kultuurse kultuuri uurimine ei puutu nende jaoks regionaalarengusse, et see on midagi, millega ma ei saaks kuidagi nõus olla. Minu jaoks oli selle ka mitmetes vastustes ja mitmetes kommentaarides ka varasemast ajast nagu väga suur vastuolu, et ühest küljest ka Euroopa tasandil räägime me ju sellises eripära säilitamise tähtsusest ja et Euroopa rikkus ongi ju rahvuslik eripära ja ja tuleb toetada selle säilitamist ja teisest küljest siis nagu tõmmatakse kriips peale, öeldakse, et te pole küllaldaselt tegelenud veel sellise kultuuri uurimisega ja tee nagu täpselt ei tea, mida te tahate. Minu meelest me teame väga täpselt, mida me tahame ja, ja see usk, et ka Eesti kultuuril on oma eripära see usk oli meile meile ju sinna sisse kirjutatud. Nii et selliseid vastuolusid ja selliseid erinevaid seisukohti nagu kultuur ei olekski päris turismi, et kultuur nagu te teete liiga palju teaduste uurite, liiga palju kultuuri, sellest ma lõpuni aru ei saanudki, mida see siis tähendab, sest eelda seda, et kultuur püsib ilma selleta, et seda uurida, Öeldakse, et seda tuntaks. Noh, see on nonsens, see ei ole lihtsalt võimalik ja see ei ole jätkusuutlik. Jätkusuutlik ei ole asi, mis tegeleb pealist pinnaga ja mis libiseb sellisele tarbimisühiskonnale iseloomulikult kergelt üle, see ei ole jätkusuutlik. Ja meie šanss minu meelest ongi just see, et me oleme ise tublid, me oleme, meil on palju asju väga hästi, mida me oleme halvasti teinud Euroopa mõistes. Me oleme vähe tellinud selliseid küsitlusuuringuid, et sa helistad telefoniga, küsinud, mida sa arvad. Me püüdsime ju suvel teha ka seda, et kui palju inimesi tulevad, tuleksid uude, Eesti Rahva muuseumihoonesse. Tead, kui me selle küsimused, tulemused, mis näitasid meile, et meil oleks üle miljoni külastaja aastas, oleksime pannud niimoodi üks-üheselt uuring sinna Euroopa vastustesse, siis nad oleksid võinud öelda, et te olete päris lolliks läinud. Isegi selt tõmbasime nagu tagasi, aga need vastused nagu mõjusid ka selles valguses, et, et kultuuri uurimine ei olegi oluline, mõjusid ka veel omakorda sellises vastuolulisena. Et. Ma saan aru kõigest, et hinnati teise mudeli järgi ja vaadatakse, eks ole, teise pilguga ja ja ei ole majanduslikult nii otstarbekas ja nii tasuv. Ainult et ärge siis siia kõrvale öeldi, et selles asutuses on liiga palju kultuuriuurimiste liiga palju kultuuri hoidmist. Need vastuolusid oli seal meie jaoks kindlasti palju. Sa oled hiljutises intervjuus välja toonud selle, et sinna uude Esmi hoonesse või nimetame ta keskkonnaks ja see hoone tekitab liiga palju segadust ja vääritimõistmist, nimetame teda ikkagi uueks keskkonnaks. Et sinna tekivad võimalused ka loomemajanduse ettevõtetele, kes siis selle varasema pärandi baasil saaksid midagi uut luua. Räägi sellest natuke lähemalt. Mis on tänase ERMi üks väga tõsiseid probleeme, nii tõsiseid, et me esimesest märtsist oleme sulg otsustanud ja oleme sunnitud tegelikult uurijate ruuni külastamise aega veelgi vähendama, on see, et meil puudub võimalus võtta vastu neid inimesi, kes tahavad uurida pärandit väga mitmesuguses mõttes nii käsitöömustrite maha joonistamise, õigete värvide Od otsimise, tehnikate avastamisena kaasa arvatud, eks ole, kogu selline puidu puidutöötlemine või puidust nõud või puit, puidust toolid ja uus keskkond, mida me tahame Ermiga arendada, selle uue uue hoone näol peakski looma just nimelt selle võimaluse, et kõik inimesed oled sa suur vale, et sa väike oled sa algaja oled sa oskaja saaksid võimaluse selle pärandiga tõesti seal kohapeal tutvuda. Ja igast tutvumisest võib-olla ei sünni kohe seda, et ta ise teeb ja hakkab ka sellest elatuma. Aga ma olen kindel, et, et see võimalus väga suurel määral Peaks olema ja sinna tuleks siis juurde see loomemajandus. Sest see on üks Eesti võimalusi minu meelest tõesti inimestel endale ka käsitöö ja, ja isenda tegevusega toetudes adekvaatsele, originaalmaterjalile, aga teratus teenime, me peame ju tegelikult ikkagi minu meelest võtkem ka sellele. Ja see unustatakse ära, et see ei ole ainult mitte hoone, kus hoiti takse Eesti Rahva muuseumile täna kuuluvaid kogusid või tehakse näitust vaid see on tõesti keskkond, keskkond, kus tulla, võid uurida seda pärandit, võid seda sellega rahulikult aega veeta, võid selle põhjal ise ka, meil on käsitöötoad ka ju sinna planeeritud võid kohe ka midagi teha, seal on õpisaalid, seal on filmifestivaliruumid, et sa saad ka sellist audiovisuaalset materjali vaadata, tähendab selles hoones tekki nii palju erinevaid võimalusi ja need võimalused on ju tänases ERMis olematud. Meil on nagu see pärand olemas, mis on ära hästi ära pakitud, hästi ära peidetud selt on peaaegu võimatu seda välja tuua. Ja pärandmis seisab lagunemas hoones halbades tingimustes on selles mõttes ikkagi tee kõnekas pärand, et ta ei räägi meiega täna ja me ei kasuta võõrandumine üha rohkem sellest, eriti noored. Meie peaksime esimese ülesandena selle pärandi tegema kõigile kättesaadavaks ja seda just võimaldaksid. Selleni tundub, et läheb veel mõnevõrra aega, aga järgmine aasta on kultuuripärandiaasta, mis võimalused, mis kohustused seemile seab? Seesama küsimus, et kuidas siis me peaksime seda pärandit nüüd noortele päris lasteaialastest kuni gümnaasiumi õpi ja edasi, kuidas me peaksime neile seda siis ikkagi täna arusaadavaks ja kõnekaks tegema? Me teame ju väga hästi kõik, et see virtuaalmaailm on nii haarav ja, ja eemaldab inimeste last eriti kergesti sellest reaalsest elust. Minu meelest muuseumite esimene ülesanne ongi mõelda, et see muuseumiõpe ei oleks mitte see 45 minutit, mida õpetajal on väga raske korraldada, tulla terve klassiga 45-ks minutiks muuseumisse siis jälle minna kooli tagasi, et see muuseumiõpe hakkaks toimuma nii, nagu koolides on spordipäev. See ongi muuseumipäev, tulevad kõik ja on terve päeva muuseumis ja, ja näevad seal läbi erinevate ainete läbi originaalmaterjalid, on see siis ajalugu, on see siis emakeel, on see siis kodulugu, käsitööõpetus, joonistusõpetus ja, ja õpetajal võiks tekkida tegelikult sellel ajal minu meelest väga hästi selline enesetäiendamise aeg, et ta võiks ollagi raamatukogus ja muuseum peaks suutma õpilastega teda just muuseumi spetsiificole tuginedes, nii et sellest oleks kasu noorel ja õpetaks noortelt sotsiaalset suhtlema. Sest muuseumi võimalus ei ole ju mitte see, et me korraldame muuseumis koolitunni, istume jälle, eks ole, pingis ja ja laua taga ja vaatame mingit asja vaid muuseumivõimalus on see, et muuseum on, õpetab sotsiaalset suhtlema, arutama, vaidlema. Ma vaatama teise pilguga omavahel rääkima ja see võiks olla see muuseum päev. Nii et mina näen ikkagi, et esimene ülesanne järgmisel aastal kultuuripärandi aastal. Kõikide muude suurte ürituste ja ettevõtmiste kõrval võiks olla muuseumi ja kooli põhjal või baasil sisulise muuseumipäeva ja muuseumiõppe ümberkorraldamine. See on nagu väga suur väljakutse. See nõuab igalt muuseumilt hoopis ka laiemat tegevust, terve muuseumi kaasamist sellesse, aga me oleme juba esimese katse teinud eelmisel aastal Forseliuse Gümnaasiumi ka ja, ja mõlemad pooled jäid väga rahule, nii et see on meie jaoks kultuuripärandi aastas kõige suurem väljund. Esmalt üldse silma paistnud sellega, et ta teiste valdkondadega kõigiga suhestub väga aktiivselt nii Tartus kui Eestis üldse. Ja käesolev aasta on filmiaasta, mis ehmi roll siin. Mul on nii hea meel mõelda sellele filmiaastale ERM'ile sest kui mõelda aastasse 1912, siis just nimelt aprillis sealt raadiväljadelt, kuhu me nüüd tahame ERMi hoonet ehitada toimus ju tollase Odessa katselendur Sergei Utoskini esimene õhkutõusmine, mida filmis Johannes Pääsuke. Sellest sündis, Eesti film. Need katsed olid, eriti hea, on ajalehest Postimees seda lugeda, eks ole, et Postimehes kirjutatakse, et see lennuk oli nüüd vilets, et ei olnud teine nagu eriti midagi, kui vaadata aga see, mis lindile jäi, et see oli väge sellesse endise tegelikult eesti film. Ja ERMi tollane juhatus eesotsas Oskar Kallasega see oli noh, minu meelest tõesti pealaest jalatallani selline eesti kultuuri tundev ja, ja armastav inimene, neil oli nii palju julgust ja nii palju, julgen öelda isegi innovaatilisust, et aastal 1912 kuulutati välja, tead, mis, kuulutati välja esimene kodumaa päevapiltide kogumise võistlus. Nii et kui me mõtleme selle tegemist oli vene tsaaririigi osaga äärealaga tegemist oli asutusega, mida, nagu ei oleks tohtinudgi veel olla, ta oli ikkagi ka selgelt ju rahvusveel, kus polnud, ei oma maja, kus ei olnud, ei raha sentigi ja siis juleti vaadata nii kaugele tulevikku, et kuulutati välja, et me kogume tänapäeva. Nüüd aastal 1912 ja vähe sellest, see esimene päevapiltide kogumise võistlus oli ju väga edukas, tekitas nii palju elevust ühiskonnas ja meie majja ERMi jõudis eelmisel aastal läbi läbi järeltulijate siis ühe selle kodumaa päevapiltide kogumise võistluse võitja päevik tollest ajast. Nii et selle aasta lõpul anname välja Uhke fotoalbumi siis koos selle päeviku kommentaaridega, mida ta nägi Eestimaal, tema käis põhiliselt Läänemaal ja aastal 1913 saadeti juba Johannes pääsu. Ja mida see näitab, see näitabki tegelikult seda, et Eesti filmi taga oli meie esimene läbinisti rahvuslik ettevõtmine, meie rahvuslik kasutus, Eesti Rahva muuseum. Et filmiaasta on Eesti Rahva muuseumile väga oluline ja väga tunnustatud. Ka seda suurepärane. Me teeme veel ühe muusikalise pausi, kuulame mari kalkunit ja tema pala loomine. Me jätkame Sally Talle saatega. Krista Aru. Paar päeva tagasi avati ehmis uus näitus, mees keskendub meie lähiminevikule või lausa olevikule ja selle pealkiri on ostupalavik. Millise pildi see meist annab, on see mõista püüdev, on see kriitiline? No kõigepealt ma arvan, et muuseumite ülesanne ongi oma näitustega puudutada lootsite küsimusele vastuseid ja puudutada just neid teemasid mida me võib-olla ise iga päev kohtame, aga ei sõnasta seda niimoodi. Ja meie küsimus ja meie meie selline kaugem eesmärk oli ka muidugi see, et hakata nüüd katsetama. Me oleme veendunud, et ERMi maja ehitatakse ja sinna tuleb suur Eesti püsinäitus Eesti kultuurist. Ja see eesti kultuurist püsinäitus algab nagu tänasest päevast ja lõpeb sinna kaugesse-kaugesse pimedasse aega. Ja vot, kui me nüüd tegime seda nagu kontseptsiooni tasandil ja juba ka esemete tasandil seda tänast päeva ja seda ka nõukogude aega, siis me nägimegi seda, et noh, meil on nii palju asju, millele me otsime, alles vastuseid, siis me jõudsime selleni, et hästi. Me hakkame katsetama. Me hakkame katsetama, hakkame uurima ja, ja kõige põletavam teema, mis tõesti puudutab meist igaühte. Me joosta me kõik mingil määral kas piima või leiba vahel sussi, hambapastat oli see, et mis siis inimesega on juhtunud, kuidas eestlase tarbimiskultuur on muutunud mida osteti siis ühel siin nõukogude ajal, 90.-te alguses, mida ostetakse täna, kas jõuludeks, kas kingituseks, mida veel seostame neid asju, et see on nagu esimene katse meil ühest küljest proovida nii. Neid vahendeid, mida me tahaksime suures mahus võib-olla natuke teises kallutuses hakata käsitlema tõsine uuel püsinäitusel, teisest küljest ka kõik need teemad, mille me toome praegu on tarbimiskultuur sellel aastal, siis tuleb näituse laborisse järgmine teema, ma ei ütle veel välja, aga see on sama põnev ja kaasata sellesse tegelikult ka lapsi, sest praegu see või välja kuulutatud joonistusvõistlus minu kingitus, mis tõi meile ju üle 3100 teel aastast tead, need vapustavad joonistused koos koos legendidega koos jutustuse see maailm, kus lapsed on nii erinevalt võimalusega peavad oma elu juba sellest väikesest peast peale elama. See püstitabki meile nagu järgmised küsimused. Ja kui sellel näituse kaudu nüüd öelda seda, et kuidas meie tarbimine on muutunud, siis ma ütleks, et pigem see pilt ei ole meie poolt veel hinnanguline. Me ei ütle, et me oleme halvemaks läinud või me oleme paremaks läinud. Me pigem alles konstanteerisime ja selle näituse käigus tahame me koos külastajate abideka jõuda selle tõlgenduseni sest selge on see, et me elame tarbimisühiskonnas, me mõtleme vahel ju väga vähe sellele, et kas meil nüüd nii, eriti siis, kui need ostu palavikud on või osturallid on nende, nii et et noh, kas meil neid asju on ikka väga vaja, me ostame, võib-olla igaks juhuks tahaksime tegelikult üles kutsuda kõige sügavamas mõttes pelgurd inimesi mõtlema, et tegelikult inimene oma eluks ei vaja nii palju asju. Inimene vajab oma eluks hoopis rohkem seda, et, et tal oleks hea inimene kõrval, et oleks hea sõna. Et oleks need, need igavesed väärtused kuidagi vastandina sellele tarbimisrallile ja ostupalavikule meeles jäätmeneid hakkaksime läbi selle esemete ostmise uuesti üles otsima. Et me veel ei hinda, aga külastajate abiga me loodame, et me tegelikult anname selle hinnangu iseendale ka. Mõnevõrra ta sattus küll sellisesse konteksti, et ütleks justkui kõikidele nendele maksumaksjate eestkõnelejatele, et vaata, kuhu sa ise oma raha pannud oled, teha erandeid, kui ta seal ei ole muuseumi jaoks raha, kui, kui vaata, mida sa selle eest kõik kokku oled ajanud. Ja see, ma ütlen, mind on nagu kõige rohkem isegi vapustanud praegu tõesti nüüd laste joonistused. Et see pilt, mida lastele on kingitud, no ma ei tea, ma ei ole küll nüüd hinda ja selles mõttes ütles, et et iga vanem kingib oma lastele loomulikult neid asju, mida ta tahab, aga see maailm on ikka ühest äärest teiseni. Ja kui siiralt olla lapsed ikkagi kirjutanud ja joonistanud, tead, kui on kõrvuti üks laps räägib, et tema kõige ilusam kingitus on olnud lehm ja see leht tõi veel vasika ja siis seal kõrval, kusjuures on ka pildis kõik lehm ja vasikas ja seal kõrval on siis mingid hästi peened tehnoloogilised vidinad, et ta tahaks neid veel saada. Noh, võib-olla me peaksime ikkagi ja seda me oma kaugemas soovis ka, tahame, et me peaksime ikka oma elus ja tegevuses mõtlevad asjad ei ole kõik ja me oleme liialt kiiresti võib-olla ka meie endi jaoks liialt kiiresti sisenenudki sinna tarbimisühiskonda võtnud kõik selle kiiresti üle katsunud saada kõige paremad, kõige uhkemad autod, kõige kõige läikiva maad esemed, aga kas meil seda ikkagi eluks vaja? Muuseumi jaoks huvitav dilemma, et ühelt poolt on kohutavalt palju asju, mis ei kanna ehk piisavalt tähendust, mille tähendus ei ole selge või mille tähendus ei ole nende omandajatelegi selge, kas ta nende tegijatelegi selga. Ja teiselt poolt on jällegi olukord, kus seda esemelist, kultuuri teisest otsast saab üldse vähemaks. On Facebooki profiilid on failide jagamine, aga mis siis sellest ajast lõpuks järele jääb? Ja see on meie jaoks ikkagi tõesti väga-väga raske ka sisuline küsimus sest me näeme ju seda, kui palju tuleb nüüd ka läbi sellise digitaalse virtuaalse maailma kõikvõimalikku fotomaat Reali, neid ei ole enam paberfotod, eks need käsikirjad, mis tulevad, on ju ka enamasti, meil ei ole seda inimese käekirja. Meil ei ole sellist virtuaalne, maailm tungib ka muuseumisse, kuid samas on ju ka mingid reaalsed esemed. Ja läbi selle tarbimisnäib läbi selle näituse labori. Katsume mee just inimeste abiga selgitada neid symbol esemeid leinud sümbolesemeid, mis tõesti võiksid seda aastat 2010 2011 2012 jääda siis nagu iseloomustama kõigile neile, kes pärast meid tulevad, mida nemad siis meie ajast peavad, tead, vaata pilte, väga tore vaatavad neid elektronläbi elektrooniliste kanalite, mis oli väga tore, ainult kus on see ese, mis on seise? Me räägime siin mõned oma eesti kroonist, nüüd me korjame ja püüame kokku saada seda Eesti krooni oluliste täieliku kogu. Aga puhtalt milline kapp. Me teame väga hästi, kui, kui palju meile on toole näiteks Eesti Rahva Muuseumi kogudes varasematest aegadest neil toolidel oma luu kuunele oma meister teada, millisest peres on tulnud, kuidas, kes selle peale istus, kuidas toiti hakkas neil tänasest päevast, nüüd on toolia vä? Millel istub eesti inimene veermass toodetud ja mingi ja, ja masstooteid sellisel kujul me ju eks ole koguda ei saagi, sest neid pole siis kusagile panna. Need me olemegi ka ise ikkagi väga suurte sisuliste küsimuste ees ja mitte ainult term, vaid ma arvan, et see on nüüd see aeg, kõik muuseumid hindavad ümber oma kogumispoliitikuid, püüavad neid ühtlustada, Etti oleks kattuvusi, on muuseumitele kõikidele ette heidetud seda, et kõik koguvad neid õllekannu sile, eks ju. Et noh, miks te, miks te kõik need yhte moodi kogute? No ma ütlen selle kohta, et kui seal Läänemaa muuseumis on tema kohaliku inimesega väga hästi seotud just seal tehtud meistri poolt õllega on, siis see võib seal olla, sest see räägib kohalikule inimesele ainult et seda tõesti pole siis mõtet, eks ole, sellisel kujul err, pidu seal, selle inimese kohalik lugu. Ja see peab rääkima teistele kohalikele inimestele. Et terve see aasta ma kardan, et me arutame kõikide muuseumitega just nimelt, kuidas koguda tänapäeva ja üks etapp sellel teel on see meie näituselabor, mis, mis tõesti reedel nüüd avad nii ja mis hakkab teelega selles mõttes teistmoodi, et see on kogu aeg, muutub näitus. Et me ootame väga palju sinna inimesi, küsime inimeste käest, teeme töötubasid, muudame seda näitust näituse enda aegu, mitte ei tee ainult külastaja programme, et sa tuled ja käide lähed ära vaid me katsetame, me otsime lahendusi. Me proovime ka uusi vitriine. Bar, ilusad vitrend ju seal. Ja need on Baltiklaasi tehtud, need ei ole mingid hiiglama kallid välismaised vitriinide vitreconi mehed tulid Tallinnast, panid kokku. Me näeme, kas Eilongi Eestis võimalik näiteks ERMi uude majja teha Eesti vitreinud täpselt sama need maastik, mis on meie püsinäitusekujundajate arhitektuuribüroo kolm pluss üks poolt välja mõeldud seni Saaremaalt toodud Saaremaal tehtud. Ei ja nii, et ta on nagu sisuliselt kasvav meie küsimusi otsiv inimesi kaasav näitus. Ja teisest küljest on, ta katsetab puhtalt tehnoloogilisemad ja joome läbi nende küsimuste otsimiste vaidlemist, arutamist. Kaasates inimesi, jõuame ka nende vastusteni, mis me siis tänasest päevast ikkagi peame koguma ja, ja kas see võiks olla aga kõnekas ja väärtuslik? Aastakümneid? Sellepärast, et kui, kui see netikommentaatoreid küsib, et miks ta peaks muuseumi tulema või mis temaga juhtub, siis üks vastus võibki olla see, et see tekitab temas küsimus, et mis siis temast järele jääb ja mis, mis siis temast tema lastele jääb või siia muuseumi, et kas see on see netikommentaar või mis mingisugune Facebooki profiil noh või mingisugune plastmassist jublakas, mis on kuskil miljonites toodetud või jääb midagi enamat teha. Jah, ma arvan, et see küsimus varem või hiljem iga inimene puutub selle küsimusega oma elus kokku. See, see, me võime sellest möödakäija sellele mitte mõelda ja ja seda isegi ignoreerida ja halvustada, aga see, kes me oleme, kust me tuleme kelleks, kuidas me edasi kesta, see on üks inimlik küsimus. Ja ma usun küll, et ka selline kõige halvustava netikommentaator kunagi mingil päeval oma elus peab sellele küsimusele vastama ja muuseum võiks aidata ja olla see koht, kus ta hakkab sellele mõtlema ja kus ta ta ei, ei tahagi ju vastatega ei oskagi ju kõikidele küsimustele vastata. Meie kõige suurem soov on just mõelda ja, ja anda inimestele võimalus, et need küsimused temast tekiksid. See võiks olla ikka muuseum peakski olema. Nüüd 21. sajandil, selline keskkond, mis tekitab küsimusi, paneb mõtlema, annab võimaluse teisiti ka rääkida, teisiti arutada ja, ja arutada ka siis oma kas lähedases ringis või ka suuremas ringis. Et kui muuseum suudab olla selline, mis tekitab inimestes küsimusi, paneb mõtted liikuma, siis ma arvan, et see on muuseumi üks ilus ja hea ülesanne, kui ta seda suudab, on väga hea muusik. Ma olen neil päevil palju kuulnud seda inimestelt, et kuidas nemad saaksid muuseumi aidata, kuhu nad peavad allkirja andma. Kas nad saaksid annetada muuseumile midagi rahaliselt, kas see võimalus tekib? Oi, see on väga-väga ilus soov ja, ja mul on sellest siiralt hea meel, sest tundes Eesti kultuurilugu, siis ma julgen küll öelda, et paljud asjad Eestimaal on sündinud ju tänu sellele, et inimesed on uskunud, inimesed on toetanud, inimesed on tahtnud. Ja ka Eesti Rahva muuseum on nüüd eriti selle Euroopa otsuse valguses palju mõelnud, et kuidas, kuidas nyyd oma rahvast kaasata, kuidas anda oma rahvale see võimalus oma muuseumi toetada? Kindlasti hiljemalt Eesti Rahva Muuseumi 103. sünnipäeva, mis on 14 aprill, aga kui hästi läheb, siis ka kuu aega varem emakeelepäeval avame ja pöördume inimeste poole selliste küsimistega ja palumistega ja pakkumistega, et kui rahvas tahab annetada Eesti Rahva Muuseumi ehitamiseks siis me avame eraldi pangakontod ja mõtleme ka väga täpselt need sümbol, esemed, mis selles majas saaksid tänu selle rahva toetuse tänu selle rahvaannetusele olemas on. Ja praegu ma julgen küll öelda, meil muuseumis jutuks olnud ja ma arvan, et see nii ka läheb, et me palume ja ootame rahva abi selliseid kolme või nelja või isegi viie suure sümboleseme paigutamiseks Eesti Rahva muuseumi uude hoonesse, üks nendest võiks olla siis selline väga kallis sisekliimaga erivalgustusega tolmukindel vitriin, kuhu tuleks siis see esimene Eesti lipp? E S-iga, kes on Eesti lipu omanik, on meil juttu olnud siin juba iga aastaid. Et tõesti oleks ju kena, kui see esimene eesti lipp, mis on praegu Eesti Rahva Muuseumi kogudes alles hästi hoitud, mida ei saa, ta on nii vana ja ta nii õrn, ei saa kogu aeg välja tuua, aga see võiks olemas olla. Vot sellel lipule võiks rahvas annetada sellise ilusa vitriini väga kalli vitriini ostmise. Veel tahaks, et oleksid väljas ja näha ja vaadata esimesed kõiki esimesed eestikeelsed trükised. Eesti rahvas on ju alati oma jumaluseks pidanud haridust ja vot see, kui need esimesed eesti raamatud oleksid ka näha, mitte ei oleks ainult fondis pimedas, kus nad muidu pingutavad, selleks on ka vaja eritingimustega vitriini ja kolmas suur sümbole ese, on see meie keeles nimetatud eesti esiema ehk Kukruse memm, mis on see 13. sajandi matus väga uhkematuse, mis näitab inimeste väärikust juba 13. sajandil eestlase väärikust? Pluss meie rahvarõivad, mis on ikkagi ka ju tänasel päeval nii nii hinnas tuntud ja kasutatavad tänu sellele, et nad on Eesti Rahva Muuseumis olnud olemas, teid on kogutud, neid on hoitud, neid on väga armastatud. Nii et need on neli asja, mille, mille nägemiseks, mille pidevaks olemasoluks, et me ei peaks need vahepeal viima fondi ja siis jälle välja tooma võiks hakata rahvas annetama oma raha, me kindlasti teeme need pangakontod, et oleks täpselt teada, kuhu, millal, kuidas ja me oleme väga tänulikud selle eest, et rahvas oma maja ikkagi muuseumile tahab. Suur tänu, kest aeru, jõudu ja jaksu sulle ja ERM'ile, aitäh. Ja ta harjaa haava.