Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna Kivisildniku raamatust. Kivisildniku raamatutest olen siinsamas saates ennegi rääkinud ja ilmselt räägin tulevikus veel. Kivisildniku on, võib öelda kahte sorti raamatuid, on need raamatut, kus Kivisildniku autor ja need raamatut, kus Kivisildnik on autor ja kirjastaja ja siis on veel kolmandat sorti raamatut, on need raamatut, kus Kivisildnik on lihtsalt kirjastaja. Seekord ma räägin sellest teise sordi raamatust, et kus Kivisildnik on siis autor ja kirjastaja aga teise sordi all ei pea ma siis mitte halvemust silmas, vaid see oli lihtsalt järjekord praegu. Kivisildnik ongi viimasel ajal võib-olla rohkem tähelepanu saanud kirjastajale, aga peab tunnistama, et ega see ei ole tema kirjaniku jõudu kuidagi kahandanud. Meenutuseks, möödunud aastal ilmus tal ju suurepärane luulekogu liivlased ja saurused, mis oli siis alapealkirjaga valu, raamatu esimene köide, nii et jääb oodata? Teist köidet, seda seni veel ilmunud ei ole ja kuniks seda pole ilmunud, võtame Kivisildniku möödunud aasta lõpus välja antud raamatut raadiopastor. Raadiopastor kätkeb endas tekste, millega ilmselt päris paljud vikerraadio kuulajad on tuttavad. Nimelt nüüd on siis Kivisildniku raadiosaate nii-öelda stenogrammid. See raamat sisaldab siis ligemale 160 lehekülge materjali. Teemad ulatuvad siis võõrtöölistest, televisiooni ja reetmisest äriuudiste niikuinii võib võtta. Et ehk siis teemade vald on tohutult suur, tohutult kirev ja nagu kriitik Tõnu Kaalep Eesti Ekspressis ütles, on siis raamatuga, mis nuhtleb siga meie sees ja meie kõrval meis endise, meie ligimeste. Ja tõepoolest, nii see on, põhimõtteliselt on see raamat, eks katkematu vaimsete piitsahoopide rada. Siin nuheldakse enam-vähem kõike, mida Eesti elus üldse maailmaelus valesti võib leida. Eraldi Te idee, Kivisildnik siis tõesti ei iseendale ei kallile lugejale või kuulajale ega ka nendele inimestele, kes tõenäoliselt oma publiku hulka ei kuulu. Nii et tohutult armutu teos nagu raamatu tagakaanel on öeldud, on see aus, täpne, valus, poeetiline, väga ilus ja lohutab. Kui lohutav ta on, see on nüüd küll maitse küsimus. Ma isiklikult ei soovitaks seda raamatut kohe ühe hingetõmbega kaanest kaaneni läbi lugeda. See elamus on lihtsalt liiga karm. Et kui ikkagi raamat piitsutab tõepoolest kõike kõike ja juhib tähelepanu kõigele, mis Eestis on valesti ja osalt ka asjadele, mis ainult Kivisildniku meelest on valesti siis just mingisugust lohutavat elamust ei paku. Aga see raamat on muidugi väga nauditav siiski kaasast Kivisildnik on juba keelekasutuselt tõeliselt hea raamat sisaldab ka suurepäraseid lauseid, näiteks mulle endale jäi kuidagi elavalt meelde leheküljelt 16 jutlusest Raukkadest selline suurepärane lause. Eesti seadus on karm, aga pangasõbralik. Et selliseid toredaid lauseid või näiteks, aga milleks meile sport ja õiglus kummalgi alal ei saavuta me mitte midagi. Või ajalugu näitab, et kui sa tahad maiseid ja käegakatsutavaid väärtusi nagu kivi, kuhjatised ja klaashelmed, siis tuleb vähemalt mingil osal ühiskonnast tegeleda abstraktse mõtlemisega. Noh, need laused juba ise on lihtsalt lugemist väärt, et mind üldse ei üllataks, kui mõni lugeja lihtsalt neid välja kirjutaks. Sest endale lihtsalt on niivõrd nauditavad. Nii et see kindlasti kahandab selle raamatu sellist masendavat, lohutud üldtooni ja kindlasti see teeb selle raamatuga selles mõttes loetavamaksin mõnusamaks, et kohati Kivisildnik ikka ilmselgelt pingutab üle, noh kohe alates raamatu algusest, kus ta räägib võõrtöölistest, võtab sõna Eesti tööstuse olukorra teemal kenasti öeldagi. Ütleme nii, et selles valdkonnas ei ole ilmselt kirjaniku ja kirjastaja tegev Kivisildnik kõige paremini kodused. Osaliselt on tegu ka selliste väga selgelt ideoloogiliste tekstidega, kus Kivisildnik esitab oma arvamusi vastuvaidlemist mitte salliva tõe pähe, aga teisest küljest see on juba Kivisildniku kirjaniku loomus, võib isegi öelda, et oma selline kirjalik Kuustiil et esitada kõike, mida ta kirjutab ülima tõena ja selles stiilis või selles žanris isegi olnud äärmiselt tugev ja teda võib-olla sellisena tulebki võtta, et see raamat ei ole ilmselt mitte niivõrd päevakajaline, vaid ikkagi ilukirjanduslik. Et juba needsamad laused, mida ma enne tsiteerisin, ilmselt näitavad seda, et tegu on äärmiselt tugeva ilukirjandusega ja seedsime tekstid mõjuvad väga masendava ja Eesti elu suhtes. Tumedatele ei tohiks kuidagi tekitada tõrget selle lugemise osas, lihtsalt mõtlen, et vähegi suurema sotsiaalse närviga inimene ilmselt peaks seda raamatut ainult jupikaupa lehitsema ja mitte püüdma kaanest kaaneni lugeda. Aga mõni teine kest otsibki siit raamatust ainult väga head stiili ja väga sellist mõnusat teravat huumorit. Sellele ilmselt jäävad need napilt 160 156 lehekülge, vist kui täpne olla, tõenäoliselt väheks ja eks see siis kuulab Kivisildniku raadiost juurde ja ja ootab, et ilmuks millalgi ka raadiopastor, kaks, aga senisesse, loeme raadiopastor ühte head lugemist.