Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna vahelduseks näitekirjandusest. Näitekirjandus on selline saar, mida võib-olla paljud inimesed ei loe. Paljude meelest on see võib-olla kuidagi poolik nagu mingisuguse veel tegemistootava kunstiteose algvorm. Umbes nii nagu tainas ei ole mitte iseväärtusega, vaid tainas on miski, millest leiba või pirukat või piparkooki tehakse. Aga ma soovitaksin, et eelarvamused, juhul kui ma neid muidugi tõesti ainult ette ei kujuta, võib-olla Sonny, võib-olla inimestele väga meeldib näitekirjandust lugeda. Aga kui kellelgi on need eelarvamused on, siis ma soovitaks need nurka visata. Näitekirjandust on ikka vahel tore lugeda. Mina julgen väita, et see annab lugejale palju suurema vabaduse, ta ei ole kinni näitlejate ja lavastaja ja teatrikunstniku ja, ja teatriarhitekti ja sisekujundaja ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi kõigi loodud kammitsates, mis lõpuks selle ühe võimaliku etenduse sinna lavale toovad. Vaid näitekirjandust lugedes saab iga lugeja iseenda peas ette kujutada täpselt nii, nagu tema seda soovib. Panna oma tegelastele selga säärased kostüümid ja panna nad kõnelema just sellise kõnemaneeriga, nagu temale meeldib. See näidend, mida ma nüüd ette loen, kuulub kirjanikule, kellest võib-olla ei olegi põhjust rääkida, kellest mina siin saates rääkinud ei ole. Ja mitte sellepärast, et ta seda väärt ei ole, vaid sellepärast, et mul on alati olnud selline tunne, et tema tutvustamist küll ei vaja. Aga kuna tegu on sellise pisikese teosega ja näidendi tekstiga ka, mida võib-olla tõesti igaüks ei märka ja ilmunud on see Loomingu raamatukogus mis võib-olla ka iga raamatupoekülastaja silme ette esimeses järjekorras ei jää, siis ma mõtlesin, et Andrus Kiviräha Kevadine Luts on ikkagi siin saates tutvustamist väärt küll. Tegu on siis 2012. aasta Loomingu Raamatukogu esimese numbriga. Ja see on selline pisikene, 67 leheküljeline väike näidend mille siis Oskar Lutsu suur austaja ja Lutsu preemia laureaat Kivirähk on kirjutanud oma suure eeskuju 125.-ks sünniaastapäevaks. Näidet koosneb kahest vaatusest. Selline klassikalise pikkusega võib öelda, siin on kuskil paarkümmend tegelast. Millest see siis on? No kõigepealt on seal muidugi Oskar Lutsust ja Oskar Lutsu kevadest. Võib öelda, et see on üks selline väike fantaasia Lutsu kevades saamisloost. Aga see ei ole mitte selline, kuidas öelda, klassikaline igav kirjaniku lugu sellest, kuidas ta kirjutab ja kuidas tal on raske kirjutada ja kuidas ta tahaks, et parem oleks ja kuidas ta otsib oma teed ja oma keelt, oma häält ja nii edasi? Ei, ei, see on pigem selline pisikene mõtisklus, kuidas asjad võinuks olla ja mis võiks justkui selle Lutsu kevade taust olla. Ja see on ka Andrus Kivirähu rännak oma lemmikkirjaniku hingemaailma ja oma lemmikkirjaniku kirjanduslikku pulsside otsing või isegi nende üle mõtisklemine. Ma tean, et see kõik kõlased kohutavalt igavalt, mis ma rääkisin väga teoreetiliselt ja ma kujutan ette, et kivirahale endale ka ei meeldiks, kui tema teosest nii teoreetiliselt räägitakse. Nii et siis võib-olla veidi konkreetsemalt, et siin raamatus võetakse läbi Oskar Lutsu elu noorusaastad lapsepõlv ja räägitakse väga südamlikult ja armsalt sellest, kuidas Oskar Luts oma elu ise näeb, kuidas ta koges. Ja kõik see on esitatud väga toredas dialoogi vormis, kus saab kõvasti nalja aga mitte ainult nalja. Siin räägitakse ka Lutsu Väikevenna Arno surmast ja see on üks südamlikumad ja südantlõhestava maid. Kohtisin näidendis. Siin räägitakse ka armastusest ja enam-vähem kõigest, mis inimese ellu kuulub. Loomulikult ei puudusid ka lutsu kui teada-tuntud topsi venna lemmikharjumuse kirjeldused. Tervikuna võttes on see üks selline pisike ja hästi ilus etüüd kus Andrus Kivirähk näitab, et ega ta ei pea alati olema selline küünik, nagu ta võib olla teinekord oma ajalehe kolummides, on Vaideta oskab olla äärmiselt armastusväärne, äärmiselt südamlik, äärmiselt lüüriline ja luua väga minimalistlike vahenditega väga suuri ja veenvaid karaktereid, sest nagu öeldud, on siin raamatus ikkagi paarkümmend tegelast. Luts seob nad kõik üheks, aga siin on lisaks lutsu, Bru perekonnakaaslasi sõjaväekaaslasi täiesti väljamõeldud tegelasi nagu siiki keskkehastub koogoliks. Ja siin. On väga kauneid situatsioone, mis, nagu öeldud, luuakse väga väheste vahenditega. Kusjuures huvitav on ka selle teose ülesehitus selles mõttes, et Kivirähki ilmselgelt teab, kuidas on ühte näidendit kerge lavastada ja kuidas mitte. Siin on ülesehitus selles mõttes ääretult lihtne, et kogu aeg tegelased tulevad, luts on see, kes jääb. Iga pilt algab sellega, et üks või teine ja lõpeb sellega, et üks või teine läheb. Ja luts on see, kes ilmselgelt siis kogu aeg laval istub ja muudkui jutustab oma lugu ja veeretab seda edasi ja edasi. Ja inimesed astuvad sellest loost läbi, luts on see, kes seal keskel istub, ühel hetkel ongi tal siis kevade valmis. Ei tea, kas need asjad on nüüd nii kergelt ka käisid, aga teisest küljest umbes nii need asjad käivad ja nagu luts ise siin ühe koha peal ütleb, et ei juhtu inimese elus tegelikult mingeid imesid. Inimese elus ei juhtu üldse muud midagi, kui et inimene elab ja lõpuks sureb. Äraelamine ise ongi ainuke juhtumus. Ega muud polegi tarvis, aitab sellestki. Ja see ongi siin raamatus kuidagi nii kaunilt öeldud, et ei mõju sugugi lohutult. Ja mulle tundub, et see võib-olla ongi selle raamatu selline väikene moto, et raamatu lõpu poole Kivirähkil veel õiendab arveid baltisakslastega ja ilmselt selles on tal ka väike sõnum tänapäevale. Mis oleks siis see, et tuleb ikka iseendaks jääda ja see ongi kõige õigem. Aga see teine sõnum ongi, et et ehk see elamine ise ongi midagi väärt ja aitab ehk sellestki. Ja ma arvan, et see sõnum ei ole sugugi väike, eriti sellise lühikese ja napisõnalise näidendi kohta. Nii et üks väga tore, kaunis ja ka selles mõttes meeldiv lugemine, et aitab meilgi ilmselt oodata seda, et kevad kiiremini lähemale jõuaks ja senikaua, kuni ootame, loeme siis kevadist Lutsu head lugemist.