Tere, head klassikaraadio kuulajad. Algamas on 16. veebruari saada kino, kino ja täna on meil juttu siis järgmistel teemadel. Üheksandal veebruaril esilinastus kinos Artis Eeva janti dokumentaalfilm erand, mis kõneleb Sillamäe suletud linnast ja stuudios, kõneleb sellest filmist ja ka allfilmi tegemistest. Produtsent Pille Rünk. Tõnu Karjatse kommenteerib jaapani režissööri Shinchi imaga sõpruses linastuvad erootilist muusikali veealune armastusfilmi. Režissöör Vahur Laiapea sai valmis uue dokumentaalfilmi, mis portreteerib eesti lavastaja Elmo Nüganeni. See kannab nime nimelt on ka äikeseks ja laia peaga vestles nelevastentselt Tõnu Karjatse kõne George bluuni filmist märtsi iidid, mis edastab teravmeelse dialoogiga pingelist draamat Ta poliitika ja võimu maailmas ning Tartu kunsti muuseum tähistab Eesti film 100. Aastapäeva. Eesti Kunstnike finiprogrammiga. Lähemalt räägib ürituse kuraator Reeli Kõiv, keda küsitles Heli Klett ning Tõnu Karjatse, kommenteerib pädikondseedeeni 2010. aastal valminud filmid türannosaurus. Saate lõpus tuleb juttu ka esimene vastavast filmist Vasaku jala reede millest kõnelevad tegijad Andres Kõpper. Arun Tammneid küsitleb Johanna Mängel. Üheksandal veebruaril tuli esilinastusele dokumentaalfilm pärand ja režissöör on siis Eeva jant ja siin stuudios on selline produtsent Pille Rünk. Tere. Tere. Ma vaatasin seal allfilmi, kes on nüüd seal režissöörid, et et tundub, et allfilmis on väga palju kaasatud ka näiteks noori eesti režissööre Martin Helme ja Tanel Toome. Sellised nimed hakkasid seal silma ja tundub, et üks osa sellisest tegevusest on seotud ka selliste koostöö projektidega, et kasvõi Rat King oli ju üks hiljutine näide ja tundub, et ka see dokumentaalfilm pärand esindab just seda poolt allfilmi tegemistest. Kuidas see kontakt Soome režissöör Eeva jantiga tekkis ja miks just selline koostasin? Tõsi on see, et meie maja Salfi, mis tehakse tõesti üsna palju koostööd ka väljastpoolt režissööridega Eeva jantiga Actekkis läbi teise Soome režissööri, kes on küll Eesti päritolu Imbi Paju ja õige mitu aastat tagasi, kes tuli lihtsalt astus meie uksest sisse ja soovis oma ideed teostada ja sealt kuidagi alguses sai nagu enamus filme Majas tõesti, jookseb läbi ka palju mujalt inimesi, et mul järgmine film, mis esilinastub märtsis, on Kaplinski süsteem, mille režissöör on suisa Prantsusmaalt. Jah, mille esilinastus oli ju PÖFFi raames, see oli ka üks teemadest, mis mind nagu hakkas just huvitama, et, et sellised koosta filmid, et nagu inimesed väljaspool Eestit tegelevad selliste teemadega, mis on nagu eestipõhiselt Minu arust on see igati tervitatav, et tehakse filme Eesti teemadel ja kindlasti on see midagi viltu, ei lähenemine veidi teistsugune, kui võib-olla siin koha pealt vaadates. Jah, seda küll, sest et Eesti kontekstis, kui ma ise mõtlen, et siis võib-olla mulle esmajoones ei tuleks meelde Sillamäe keegi väljastpoolt tunneb huvi selle vastu ja saame isegi natuke põhjalikumalt midagi teada. Aga millest see film siis nagu räägib? Sillamäe film ütleme, et võib-olla eestlased teeks sellest veidi teistsugune filmi, sest et mingi taustteadmine on ju enamusel meist olemas sellest linnast, kohaste probleemidest ajaloost, aga Eeva nagu lähtepunkt oli siiski keskkonnateemaline. Aga kuna see ei olnud lõpuks noh, selle perioodi jooksul, mis me filmisime, ei, ei saanud nagu esmatähtsaks, siis on ta pigem sellest, mis seal sinnas tänasel päeval toimub ja mis on see pärand, mis sinna on jäänud nagu kogu sellest nõukogude ajast ja, ja sellest uraani rikastamist tehasest ja, ja inimestest, kes seal tänasel päeval elavad. Seal on, võiks öelda peategelaseks, kelle pilgu läbi seda linna nagu vaadeldakse, et eestlased nagu vanemast generatsioonist, nooremast generatsioonist, milline see pilt on, et nad näitavad seda linna erineva külje pealt? Kas seal on üks põliselanik eestlane, kes on elanud küll, elab natukene linna piirist väljaspool paratamatult juba ajalooliselt on nii kujunenud ega seal väga eesti keelt ei kuule, kui seal ringi liikuda tänasel päeval ja siis noorem mees, kes taastab oma vanaisa talu seal lähikonnas, kes on sinna tagasi kolinud ja missioonitundest põhimõtteliselt, et see pilk on veidi erinev ikka kõlama jääb mõte, et elu on võimalik igal pool ja ei saa nagu heituda igasugustest nendest, mis elu ette veeretab ja paratamatustest. Minul jäi sellest imest kõlama veel üks mõte, et ühtepidi on nagu ajaloos juba mingid muudatused toimunud ja ühiskonnas, aga et kui inimesed, kes seal linnas elavad, elavad mingis mälestustes, et siis läbi nende mälestustes minevik elab nagu hetkel edasi. Aga see on tühi, eks see aeg on seal veidi rohkem peatunud ja see progress on võib-olla aeglasem olnud, et et kuidagi on see ajalooliselt nii juhtunud, et need inimesed, kes sinna omal ajal sattusid või toodi, et nad on nüüd vananenud ja linna elanikkond on suhteliselt vana isenesest ja kas võib-olla see need muutsid, mis mujal ühiskonnas on toimunud ei ole nii väga teravalt seda linnajaost puudutanud, kuigi eks seal on ka nüüd muutused toimunud viimaste aastate jooksul, aga mingil moel on seal veel kuidagi see õhkkond ikka veidi teistmoodi kui mujal Eestis. Huvitav on see, et ka, et sellel sinijooksul oli võimalik seal silla pealtnäha siis nii-öelda vaadatuna nagu maa-alusest perspektiivist ja siis seda sellist omapärast nii-öelda kiriku käsitlast ja, ja siis muidugi see mägi, mis sisaldab endas väga palju, et tervisele ohtlikku materjali. Et sellised erinevad perspektiivid, et kas see oli nüüd nagu operaatoripoolne soov ka näidata, streing ootab loomulikult, eks tegutseb Eesti üks hinnatumaid operaatoreid või oli see nagu režissööri poolt? Kuidas selline külas see film on nüüd küll suhteliselt nagu Eywa pilgu läbi ja tema tema isiklik suhe asjadesse, et otsis neid mingeid moment ja pilte, mis Pisuliseeriks võib-olla tema nägemist konkreetselt, et et linn elab mitmel tasapinnal, et on olemas nii-öelda see maa-alune või kuidagi ajalooline ja siis tänapäev ja siis nüüdseks kaetud uraanijärv. Seda ma pean küll ütlema, et see on suhteliselt eeva film. Tema nägemus. Huvitav oli ka see, et sellest kivist tuli välja, et ka inimesed, kes seal hetkel elavad, on ka kindlad, et tegelikult rikastatud uraanijäätmed ei, ei ole nagu väga ohtlikud või et nad on väga kindlalt juba ära paigutatud, samas nagu see ei olegi nii kindel ja kõik kontrollitakse. See on tõsi, noh, ütleme, et see ju on, tehti suurte rahadega korda, suleti ja kaeti, aga noh, mis tegelikkuses toimub või 1000 aasta pärast seda tõepoolest keegi ei suuda tänasel päeval öelda, et et kas need radioaktiivsed jäätmed kunagi lekivad ja kuidas need asjad juhtuvad, sest need asjad on siiski uued siin maailmas ja eks seda mujalgi püütud teha neid igast jäätmeid kuidagi turvaliselt, et maapõue peita, aga garantiid ilmselt nüüd lõplikult keegi anda ei saa, sest võib-olla on natukene Eeva ja anti taustast, et kust ta on õppinud ja millised on tema varasemad filmid. Ega ta ei olegi elukutselt režissöör, ta on pigem sellist tegelenud keskkonda puudutavate asjadega, ta on teinud Kanadas ühe filmi käsitleb umbes sarnast teemat Maryann spiiksoutsem kunagi mänginud ka sind Mark Soosaare festivalil Pärnus ja tema huvi on käsitleda just selliseid keskkonda kuidagi puudutavaid ja uraani radioaktiivsust, selliseid teemasid ta oli kunagi plaanis teha triloogia suisa, et üks teema oli ka Soomes, aga see vist on nüüdseks maha mõeldud, et seda mingit tehase ehitamist seal vist ei toimu. Pigem tegeleb, ta kirjutab ja tegeleb selliste asjadega, et filmi tegemine ei ole tema selline primaarne tegevus, aga nagu me siin jutuks oli, et film iseenesest eeldab seda, et seda võiks pigem vaadata teleekraanilt, et siis ilmselt ei hakka sa kinos jooksma, vaid tuleb otsida võib-olla Eesti televisiooni kavast. Jahe ETV on tänaseks päevaks ära ostnud. Ma ei asfalt küll kuupäeva täpselt öelda, millal ta eetrisse tuleb ja üle ka Soome telekanalile dokumentaalprojektiprogramm on sellesama oli meil kaastootja ühtlasi kes näitab see ka ilmselt sel kevadel. Kuidas. Jõudlus üldse on allfilmis niimoodi produtsendina töötades, et ma vaatasin, et, et umbes üks film aastas valmib, et kas või see viimane film, et kui kaua see võtteperiood ja kõik see rahastamise otsimine ja. Kuu lõpuks monteerimine, kui kaua see kõik kestab? See võib-olla need projektid väga erinev, et vahest juhtub, et film saab valmis väga kiiresti, eks oleneb ka, mida käsitletakse, mis on filmiteema ja, ja kindlasti on suur osa rahastusel ja rahastuse olemasolul või mitte ja selle juurde leidmisel, et Sillamäe film valmis üsna pika perioodi jooksul, sest et meil muutus Soome produtsent, nii et me olime vahepeal sihukeses pikemas seisakus paratamatult ja siin nii mõnigi on veninud just tänu sellele, et kord ühed kord teised põhjused, et iga filmi tegemine ei ole nüüd selline kerge tegevus. Varsti on välja tulemas üks uus film, mille keskpunktis Villu Veskit, kas, kas need juba nagu midagi on üles võetud või saab sellest midagi rääkida, hetkel Villu Veski. Film on praegu heli järeltöödes. Pilt on koos lõike sellest nägi tema juubelikontserdil siin Estonias jaanuarikuus. Välja peaksite tulema Jazzkaare festivali raames sel kevadel lubas Allfilmi produtsent Pille Rünk. Keegi mäletab, millal jooksis kinoteatrites mani jaapani täispikk mängufilm. Võin eksida, aga ilmselt oli see tagasi kitano nukud, mis jõudis linale aastal 2002 seega eesti filmilevitajad pole 10 aasta jooksul leidnud ühtegi jaapani uut mängufilmi, mida kinolevisse tuua. Anime de koha pealt on levitajad võtnud asja veidi tõsisemalt. Levis on jooksnud pea kõik Hayomiast saki filmid välja arvatud vanemad kui tootor. Mõned jaapani uued filmid on jõudnud PÖFFile ja tänu üksikutele entusiastidele jõudis mullu Tallinna ka jaapani moodsat kino, näitab minifestival tunnustatud asjatundja Jasper Sharp'i kureerimisel. Nüüd on kinos Pole võimalik vaid selle nädala jooksul tutvuda ühe stiilinäitega tõusva päikese maa kinokunsti arengusuundadest erootilise muusikaliga nimega veealune armastus. Žanrilt liigitub film pingu eiga ehk erootilise alla, kus tähelepanu pööratakse peamiselt armastuse füüsilisele küljele. Jaapani erootilise kinohaare on aga veidi avaram kui läänemaailmas. Eesmärk pole ainult suguakti näitamine, süžeed on seal keerulisemad ja võivad sisaldada draama või komöödiaelemente. Ning tulemuseks on tihti erinevate filmistiilide väljendusviiside segu. Lihtne põhjus selles, et erootikaturg on Jaapanis sedavõrd lai kultuurilise mentaalne lähenemine erootikale vabam kui läänemaailmas. Seega võivadki neid filme vältavad režissöörid lubada endale ekskursse kõige erinevatesse valdkondadesse. Vee alus, armastus, režissöör, siinse IMO ka kuulub aastatuhande alguses ilma teinud noorte režissööride kilda, keda nimetatakse provokatsioonikalt seitse õnnelik pingu kuningat. Tema lähenemine seksist Tseenidele pole aga sedavõrd intensiivne kui ta kolleegidel ja seetõttu on teda rohkem hinnatud just kriitikute, mitte niivõrdpingu, sõprade hulgas. Aga üx sondi teenäitajaid on nii maa ka kindlasti mullu linastunud. Armastus valmis pea olematu eelarvega, kuid sellele vaatamata koostöös legendaarse operaatori Christopher toiliga, kes on oma peamised filmid teinud koos Hongkongi režissööri Wong Kar-Wai ka väga oluline osa veealuses armastuses on ka muusikal miljon filmile kirjutanud õhtumaine sünt-poptrupp. Stereo total. Filmi süžee on lihtne. Kalavabrikus töötav keskealine naine avastab juhuslikult töökoha lähedalt veekogust ühe jaapani mütoloogias olulisi olendid kappa konna ja inimese kummaline ristand. Ja filmis pole ta muudkui naise endine koolivend, kes kunagi sohu uppus. Kapat ajas inimese juurde tulema, aga ei miski muu kui surematu armastus. Ja see ongi filmi sõnum. Elu on täis kõnesid ja armastas võidab surmapingu. Filmile kohaselt läbivad filmis seksistseenid, mis erinevad oma otsekoheselt läänemaisest soft pornost. Nagu võib arvata, on film tugevalt nihkes komöödia poole ehkki teemadeks armastus, seks ja surm. Tegelased käituvad totakalt isegi lapsikult. Mütoloogiliste olendite linale toomisel pole kasutatud mingisuguseid eriefekte ega isegi mitte arvutitrikke künkalt silmapaistvalt odav, aga sealjuures töötav Cinzi maaga näitab, kuidas saab hea tahtmise ja meeskonnaga valmis teha südamliku ja laiale vaatajaskonnale kordamineva armastusfilmi. Veealune armastus on tahtlikult anti popp ja Ann kuul kui kasutada võõrkeelseid määratlusi. Siin pole mingeid peeni vihjeid friikidele, mille äratundmisega hiilata, egopoos ehibsteritele pida järele aimata. Näitlejad pole piltilusat staarid, vaid täitsa tavalised näod, kes tegelikult kaasa teinud ka teistest täiskasvanute filmides. Veealune armastus pole mitte ainult lihtsuse ja elurõõmu demonstratsioon, mis näitab Traasa näiteks üle rahastatud vampiiri saagadele. Aita mõjub just oma pretentsioonituses. Imago ei püüdlegi kuhugi mujale kui selle hea tunde edasiandmisele. Mida tähendab armumine ja armastuse leidmine. See on uus elu, mis sümboolselt lülitub ka budistliku taassünnitsüklisse. Külaliseks on filmirežissöör Vahur laiapea ja juttu tuleb filmist, mis räägib meie lavastajast Elmo Nüganen Neist tahaksin siinkohal natuke puudutada teie varasemate filmide temaatikat. Te olete teinud filme puuetega inimestest, olete loonud filmi oma emast liivlaste temaatikaga, tegelenud Krimmi eestlastega, Petseri kloostriga seonduvast teemast samuti igasuguseid põnevaid teemasse veel nagu näiteks üks peotantsuga tegelev härrasmees, kes tegi oma siit ilmast lahkunud abikaasast endale elusuuruses nuku või koopia, kellega ta siis nii-öelda tantsuteekonda. Kas, kui nii võib öelda, et kuidas te ise kirjeldaksite, millised teemad või inimesed või sündmused siis teie filmidega juurde jõuavad ja ja kuidas teie jõuate nende inimesteni? Vaata ega ei olegi mingit reeglit, et kogu aeg peavad olema nagu kõik need antennid nii-öelda väljas ja. Teil endal oli lapsepõlves unistus saada teatrilavastajaks, aga teist sai esialgu filoloog, siis sai hoopis filmirežissöör, tõsi küll, mitukümmend aastat hiljem sellest noorpõlve unistusest miks teiste saanud teatrilavastajad? See unistus oli tõesti, see unistus tekkis mul kuskil keskkooli kümnendas klassis panin 15 iga-aastane ja sattusin lugema Witherpruuki raamatut, tühi ruum, mis minu, sellist 15 aastase nagu maailma täiesti nagu vapustas tollal ja siis olid veel, olid, olid head ajad teatris, ma elasin Tartus, ma nägin Jaan Toominga kuulsaid lavastusi. Ja ma nägin Lembit Petersoni lavastust Kodood oodates, kui ma olin umbes 16 aastane ja need lavastused nagu tõstsid selle teatrimõistmise või teatrile ootused vananemise lati nii kõrgele. Ja tegid mulle selle teatri nii oluliseks, et tõepoolest, kui ma keskkooli lõpus vaatasin, siis ma minu unistus oli, et äkki ma saan astuda lavakunstikateedrisse ja, ja õppida lavastajaks. Aga no ei saanud, elu läks teisiti, ei läinudki ma sinna seda proovima, sai minust hoopis? Jah, hariduselt filoloog ja samal ajal tegin igasuguseid põnevaid ja erinevaid töid. Aga elus on vist niimoodi, et kui mingi asi on sulle oluline, siis sa jõuad ringiga kuidagi selleni ikka tagasi ja ma olen tegelikult noh, kui küsisite nende filmide teemade kohta, siis nii mõnigi film ju tegelikult on inimestest, kes kes püüavad midagi luua, ehk siis ilmselt läbi nende inimestega, siis püüavad midagi lavale tuua. On see siis mees, kes ehitab endale surnud naise asemele nuku ja paneb sellele nukule naise riided selga ja läheb temaga esinema, see on ka ju, tead et ju ma olen siis sellele teatriunistusele ka oma filmide läbi natukene nagu lähenenud ja ja võib-olla nüüd see Elmo Nüganen ist noh, valmib film on siis nagu kõige suurem nii-öelda lähenemiskatseteatrile. Mida tähendab teie jaoks Elmo Nüganeni teater? Ma just mõtlesin selle peale, kui ma hakkasin seda tegema, et Elmo kaaneni alal hoitud hea psühholoogiline teater on, läheb ju otsapidi tagasi kuskile väga-väga kaugetesse traditsioonidesse otsapidi ju ju Venemaale ja Vene kunstiteatrisse, et kui mõtleme selle peale, et Elmo Nüganeni õpetaja oli Kaljo Komissarov Well, kelle õpetaja oli Stanislavski, siis ei olegi ju väga palju aega sellest mööda läinud ja küllap on siis ka see vene kunstiteater otsapidi jõudnud ka siia Tallinna linnateatrisse läbi läbi nende põlvkondade ja see on nagu põnev, nagu näha seda, kuidas tegelikult see vene kult suur on noh, niivõrd tugevalt mõjutanud ikkagi ja vene teatri kuld tuua ka meie meie teatrit ja kui ma nüüd seda filmi tegin, siis nii väga, väga mitmed asjad on otsapidi seotud ka vene klassikaga, mida Elmo Nüganen on lavastanud. Et nüüd viimane, mida ma siin alles ka eelmisel nädalal käisin filmimas, et oma filmile lõpus vaata on Tšehhov noore Tšehhovi jutustuste ainetel sündiv lavastus. Me käisime emis linnateatriga, kus siis Linnateater esitas teatrifestivalil lavastust Ma armastasin sakslast. Ma käisin Mosk vas filmimas Elmo Nüganeni, kus ta esines etset ära teatris, oli peaosas Adolf Shapiro lavastuses 451 kraadi. Fahrenheiti mõne vene teatriteema on kuidagi, mulle tundub hästi-hästi oluline, et ta on võib-olla ka läbi Elmo Nüganeni isiku kuidagi kuidagi siia meie teatrit mõjutama pääsenud väga-väga-väga tugevasti. Aga milline on see Elmo oma nägu teie meelest, mis lisandub sellele traditsioonile? Ta on ju selline päikesepoiss on peetud päikesepoisiks, selline temas on seda energiat ka ja, aga küllap tal on kõiki inimlikke külgi, mida, mida meis kõigis ja noh, ega kuigi nüüd ilm on ju nüüd valmimas nii-öelda selliseks tähtsaks tähtpäevaks, kui, kui Elmo Nüganen saab 50, aga ega ta siis mingisugune selline autahvli portree sellepärast ole, et ju ma olen ikka püüdnud teda näha seal inimesena kõigis kvaliteetidest, et ma arvan, et ta on inimene nagu noh, nagu iga teine, et ei ole, ei ole põhjust vaadata temale teisiti kui ükskõik millisele teisele filmitegelasele. Nagu ma aru saan, siis oma filme luues olete te sageli nii stsenaristi, režissööri kui produtsendi rollis, kas on nii, ka sel korral? Ja, ja olen tõesti kuidagi see filmitegemine on nii kujunenud, et ma neid rolle olen endale järjest võtnud ja sellel on omad plussid ja omad miinused, aga, aga kuna siiamaani need plussid on miinused üles kaalunud, siis ma olen selle juurde jäänud, aga see ei pruugi muidugi alati ja igavesti. Ja, ja alati ei ole see ka kõigi filmide juures nii olnud, noh ma olen ka filme teinud koos teiste autoritega, Peeter Simmiga ja Peter trampatiga ja nii edasi, aga, aga kuidagi vist tundub nii, et mingil hetkel sa, sa tunned, et sa tahad ikka teha neid väga oma filme ja, ja siis kui on võimalik, siis sa teedki neid. Mida olete avastanud Elmo Nüganeni filmides, tema tegemisi läbi filmikaamera jälgides olete uut avastanud fail, mis kogemuses on teile andnud. Noh, eks ta on minu jaoks olnud ka selles mõttes huvitav, et ma olen, ma olen saanud seda, seda lavastaja ja näitlejad telgitagust või lavatagust elu hästi lähedalt näha ja eks ta ikka on, et kuna teater iseenesest on mul olnud väga oluline, siis, siis seda, seda suuremat määrusega ma siis ise olen püüdnud siseneda sellesse teatri siseellu, näha seda lavastaja ja näitlejate tööprotsessi ja lisaks sellele, et seda filmida ka seda omalt poolt analüüsida enda jaoks, et kuidas see toimub ja ja kuidas töötab takse tekstidega. Elmo Nüganeni lähenemine ju teatrile on, on hästi tekstipõhine kõige paremas mõttes, ütles, et ta töötab väga-väga põhjalikult näitlejatega, läbinad, alustekstid, kirjanduslikud tekstid ja iga asja juures on oluline aru saada, et miks on autor nii kirjutanud ja kuidas näitlejad ja kuidas nii-öelda seda, seda kirjanduslikku teksti teatrikeelde tõlkida. Et võib-olla on mul olnud ka selline päikeseline omakasupüüdlik pool seda filmi tehes näha teatrit nii lähedalt nagu võib-olla elu muidu ei võimaldaks seda näha, sest kui sa lähed, istud oma tooli, etendus algab, kõik on valmis ja nagu asja üks pool, aga vot, mis seal köögis peidus on, see on ka põnev. Me ei ole veel kordagi rääkinud selle filmi pealkirjast, nagu ma aru saan, siis kannab see film Elmo Nüganeni pealkirja, mul annetan ka äikeseks. Millest just selline luuleline ja tormiline Pealkiri. See läheb ka otsapidi tagasi sinna permi teatrifestivali läheb, kus me käisime oktoobris ja seal juhtus selline põnev lugu, no eks ma nüüd natukene võib-olla räägin ka filmi ära, aga no mis teha, et kui umbes minutit oli, oli jäänud aega esimese etenduse alguseni, etendusi andis Linnateater seal kaks tükki, siis selgus, et näitlejate kõne ei jõua tõlkideni meie tõlgini iga kraamavini, kes istus tõlkida kabiinis ühenduse mingi tehniline probleem ja olukord oli suhteliselt pingeline, sellepärast et noh, oli aeg juba, inimesed tegelikult oli ammu aeg juba inimesed lahti lasta, aga etendus ei saanud käima minna. Ja siis Elmo Nüganen hakkas, hakkas katsetama erinevate tekstidega, et mis siis jõuab tõlgini, mis ei jõua ja luges seal ette ka ühe Schilleri luuletuse, kus kõlasid siis ka need need read, mis andis lõpuks siis ka minu minu filmile pealkirja. Ja eks see olukord ise oli ka suhteliselt äikeseline, võib-olla siis ongi see õigustus sellisele pealkirja valikule. Kuidas te oma filmi võib-olla nagu filmi žanriliselt veel kirjeldaksite, et kas on nagu selle uuriv film või on seal rolliga näiteks dialoogil intervjuul? Intervjuusid ma ei tee, olen neid elus palju teinud kunagi, kui sai rohkem telesaateid tehtud. Aga mingil hetkel ma sain aru, et, et üldse siin ilmas tehakse liiga palju intervjuusid, et tehakse, palju, tehakse hästi, mina ei pruugi olla see parim intervjuu seeria ja ma olen endale võtnud pigem sellise jälgija rolli oma filmides. Ma olen teinud tõesti ka filme, mille tegemise käigus mitme aasta jooksul ma ei olegi vist praktiliselt oma oma filmi peategelasele midagi küsinud. Enamasti mingil hetkel need tegelased ja inimesed hakkavad ise rääkima, mis neile oluline on ja räägivad selle asja ära palju paremini kui siis, kui mina hakkaksin neilt seda uurima. Ja samamoodi läks, läks, ma arvan, Elmo Nüganeni filmi ka, et ega ma ei ma ei öelnud. Istume nüüd ja hakkame rääkima, kuidas need lavastused on sündinud või tekkinud, et ma ikkagi olin juures sellel, kuidas lavastaja töötab, näitleja, et aga kuidas ta jälgib nendele rumal olemist ja see kõik tundub mulle nagu nagu palju põnevam kui lihtsalt pinnida küsimustega, mis on tegelikult ka oluline ja õigustatud, aga, aga mitte minu filmi seisukohalt. Kas mõnd filmi tehes keskendute te jäägitult sellele töös olevale filmile või on teoksil ka mingid teised asjad, samal ajal, kuidas praegu? No elu nõuab seda töös peab olema ikka kogu aeg, mitu filmi, alati on mõni film lõpetamisel, mõni on sellises poole peal tegemise faasis ja mõni on alustamises, mõni on mõttes, et samamoodi on praegu, et noh, just just jah, oli siin jutt, tuju valmis, film inimestest Petseri kloostri lähistel. Nüüd on see silm Elmo Nüganenilt, mis sai valmis, aga, aga püüame siin koos. Hea hea tavakolleegi, Peeter Sauter iga näiteks töösse saada ühte filmi, ühest natukene unustusse vajunud, kuid väga heast eesti kirjanikust Lembit kõrvitsast kes juba neli aastat veedab oma oma elupäevi või isiku hooldekodus. Ja näitus jääb, et äkki ühel ühel päeval ka sellest kirjanikust, keda väga palju on muide võrreldud Juhan Liiviga sünnib üks film. Aga noh, see on nüüd selline selline teema, et seda iial ei tea, kas film tuleb või mitte, et neid mõtteid ju on, aga, aga kuidas, kuidas nad töösse lähevad, on juba keerulisem teema. Ja millal õnnestub Elmo Nüganen ennist valmivat filmi vaadata? Loodetavasti ta ikka Eesti televisiooni eetrisse vast jõuab, nagu nagu enamus minu filme, mis ma olen teinud viimaste aastate jooksul, nii et ma usun, et ta on ikka eelkõige jõuab inimesteni läbi televisiooni, aitäh. Kirjandusklassiku Thornton Wilderi märtsi iidid räägib loo Rooma keisri juuli juht Seederi viimastest päevadest ja sealse impeeriumi allakäigust. Ühendriikide tänapäeva filmitööstuse üks ikoone, George bluuni tõi ekraanile samanimelise filmi presidendi valimiskampaaniast ja selle räpasest telgitagusest. Klouni näitab moodsa demokraatia vaata illusoorsust. Seda, et riigipeaks saadakse tänu kõlavatele aga sisutühjadele, loosungitena, mis valmivad kampaaniameeskonna nutikates peades. Presidendiks pürgiv poliitika on sealjuures pigem kaanepiltilus ja esinduslik silmale vaadata. Tegelikult siis on ta samasugune inimene nagu kõik teised omade plusside ja miinustega ning sealjuures tuleb arvestada ka sellega, et mida kõrgemal ühiskondlikul vastutuspositsioonil on isik, seda tugevama luubi alla pannakse kadateod. Märtsi iidid ei räägi aga mitte niivõrd ühest moraalselt mädast presidendikandidaadist vaid just neist hallidest kaardi hordidest, kes teda toetavad, kui toetavad. Hollywoodi tõusev täht ja südametemurdja Ryan Gosling kehastab filmis pressiesindajat Stefanit kes töötab kogenud kampaaniajuhi pooli abina kuberner Mike Morrise valimiskampaanias. Kampaaniaga laulutatud pressijuhi kõrvale hüppaja nägusa praktigandiga purustada ka veendunud töömesilase illusioonid ja paneb ta seniseid positsioone ümber hindama. Stephen nõustub ka kokku saama vastaskandidaadi kampaaniajuhiga, kes teda üle kutsub. Hargnebki telgitagune võimuvõitlus, kus vahendeid ei valita ja eesmärk on ainult üks läbilöök iga hinnaga, välistamata sealjuures inimelusid ja väärikust. Klouni ise mängib filmis kuberner Mike Morris, tema kampaaniajuhti pooli Philip Seymour Hoffman ja rivaali kampaaniajuhti pool jamati. Tegemist on ülihea näitlejate ansambliga ja selle nõrgemaks lüliks osutabki Ryan Gosling. Arvestades neid rolle, mille Gosling on suureks mänginud nägu õpetaja half Snelzanis või rüütellik autojuht ohtlikus sõidus või siis kas või sinisilmne armastaja gurmas valentini päevas siis märtsi iidide pressiesindaja osa teda ilmselt ei kujune. Tänud või siis ei sobi see roll romantilise ja nooruslikku tüpaaži. Ja presidendi pressiesindaja peaks seal olema selline riukalik. Aga igatahes ei kõnetanud Gosling mäng sedavõrd kui näiteks Philip Seymour Hoffmani kampaaniajuhi roll. Philip Seymour Hoffman mängis selle veenvaks, kogenud usaldusväärseks ja lojaalseks niiditõmbaja kaks kelle sarnast igatseks oma meeskonda vist ka iga poliitik. Sama nauditav oli vaadata poolshammati mängu teise halli kardinali poolina. Pealegi kui arvestada seda, et klouni pakku Stefani rolli esmalt Leonardo DiCaprio pole siis Rakoslingule nüüd ette heita teatud toorust ja pinnapealsest karakteri lahendusel. Veenev ja sobivoali George klouni enda mäng presidendikandidaadina. Kindlalt võib väita, et on rolle, kus klouni et asendamatu, need on osad, kus ta kehastab sisimas üksikute kurba kuid sellest hoolimata väga šarmantsed meest näiteks võib siia kõrvale tuua, seisan Ratmanni filmi õhus. Muidugi tuntakse klounid kar romantiliste komöödiate põnevik staarina kuid selles vallas paistab alla jäävat uutele tegijatele nagu seesama Ryan Gosling Philip Seymour, Hoffmani ja poodžemmati näitleja kaliiber on vaatamata nende füüsilisele. Või nende näitlejate füüsisele isegi laiem, sest nii Hoffman kui Chamati suudavad veenvalt maha mängida nii kaabakaid kui kangelasi. Huvitav on muidugi mõelda, milliseks kujuneb koslingi edasine näitlejakarjäär. Kas suudate vastu panna suure raha kiusatusele ja vältida Kariibi mere piraatide laadseid seeria mulle, milles on lahustunud näiteks teise Hollywoodi sinisilmad Johnny Deppi näitlejanna. Aga see selleks klouni on kokku pannud igatahes väga hea näitlejateansamblit lüües näiteks Toomas Alfred soni, spioonifilmi plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk? Muidugi on huvitav, kuidas hindab filmi peatselt kuldmehikesi jagav Ameerika filmiakadeemia Oscarile kandideerib märtsi iidid kahjuks vaid parima kohandatud näitemängu kategoorias. Filmi aluseks on puu Willimanni näidend Farage noort, mis põhineb 2004. avasta demokraatide presidendikandidaadi Auartiini kampaanial. Otsest seost tegelike sündmustega ei maksa muidugi otsida, kuid märtsiidid väljendab selgelt seda, mida me ei tahaks uskuda. See on poliitika taguste alatu küüniline maailma, seega on see ka omamoodi inimese varjulist külge portreteerib hoiatusfilm auahnusest. Nagu filmis näeme, ei välista see oma eesmärkide teostamisel poliitikas santaaži ega ka mitte lehmakauplemist. Kõike seda, millest ihkab rääkida ja kirjutada ajakirjandus. Märtsi iidid on ka film tühjadest, poliitilistest loosungitest, sisuta valimislubadustest riigitüüri juures olevate poliitikute, nende abiliste põhimõttelagedusest ning moraalitusest. Igatahes kainestab tervistav ja põnev vaatamine. Ta kunstimuuseum hakkab igal nädalal näitama eesti kunstnikest tehtud filme lähemalt räägib Reeli Kõiv. No eks idee on seotud ikkagi selle aastaga, mis praegu käimas on, nimelt Eesti film 100 sündmustega ja kui nüüd tutvustada meie sarja kõige esimest filmi, mis läheb eetrisse siin meie majas ja meil on olemas päris hea filmikogu, kus on siis eesti kunstnikest tehtud filmid, mida me oleme rahvale näidanud ka varem, aga see varem on olnud juba üsna ammu, nii et me arvasime, et on taas tulnud juurde uusi filme ja näidata ka mõningaid varasemaid ja siin on tegemist nii Tallinnfilmi filmidega kui ka siis Eesti Televisioonis eetris olnud saadetega kui ka siis autorifilmidega, nii et see valik, mis dokfilmid, need on seal üsna mitmekesine. See valiku tegemine seekord oli lihtne seetõttu, et me otsustasime filmi programmis siduda oma näitusega meile nimetada, et viltuse maja teisel ja kolmandal korrusel praegu suur ülevaatenäitus eesti kunstist, viimasest poolsajandist, mille pealkiri või nimi on inimene poolsajandist ja seetõttu me otsustasime valida seekordsesse sarja just need kunstnikud, kelle tööd on näitusel eksponeeritud, mis tähendab siis seda, et inimene, kes saab vaata kunstiteoseid originaalis saab filmi kaudu tuttavaks ka kunstniku Vilooja endaga ja ma usun, et see on eriti huvitav. Mitmeid kuulsaid tegijaid ei ole enam meie seas ja nad ei ole ka avaliku elu areenil seetõttu ja näiteks portreefilmid Elmar kitsest, Ilmar Malinist, ma arvan, pakuvad seetõttu eriti huvi või Ülo õunast ja, ja muidugi ka siis need kunstnikud, kes on pidevalt praeguses kunstielus tegevad, et ka neid on huvitav vaadata, ma arvan, oma loomingu keskel ja neile omases keskkonnas läbimas oma ringi inimestega ja, ja loomas. Ma arvan küll, et siin valikus on need autorid, kes peaks olema kunstitundvale inimesele üldtuntud, et kui nimetada mõningaid lisaks näiteks Pääsuke näitame paarikümne aasta tagust filmi Tiina purgilt või Jüri Arrak, kes hiljuti tähistas oma sünnipäeva ja keda on aastakümnete jooksul võtnud üles režissöör Tõnu Aru või siis Malle Leis või ka Enn Põldroos. Ent Põldroosist on kavas kaks filmi, nii Rein raamatult kui kaliina kulleselt ja on, on veelgi kunstnikke, keda siis on mitu autorit pidanud oluliseks teadvustada näiteks Peeter Mudisti, sest me näitame nii Liina kullase kui ka siis Mark Soosaare filmi ja siia lisaks veel Laurentsiuse Lauri sillaku väga huvitava kunstnikuisiksuse, kelle filmi on teinud Jaanus Nõgisto, Marina Mälk samas väga huvitav näha kunstnikku, kes ju tegelikult suhtleb avalikkusega teise meediumi vahendusel näha kunstnikku tekkimas ja oma loomingule mõtteid vahetamas ja peab ütlema, et kõik need autorid, kellest filmid on tehtud, on olnud ka selles mõttes tegijate jaoks huvitavad, et nad on oma loomingut ka avanud sõna kaudu, kuigi kahtlemata kunstniku jaoks see sõna ei ole ju peamine töövahend. Need filmid on tehtud erinevatel aegadel. Kas režissöör, kes portreteerib kunstniku, kas on igal aastal erinev lähenemine? Ma usun, et kindlasti on ühelt poolt nii ajastuomane lähenemine kui teisalt ka autoriomane lähenemine, siis režissöör, stsenarist, kes on pannud paika, kuidas seda filmi teha ja ma usun, et seda on ka eriti huvitav jälgida, võib-olla just noorema põlvkonna inimestel vaadata neid mitukümmend aastat tagasi tehtud filme osalt siis ETV-le loodud, kui kuidas siis kunsti vahendati, et see on omamoodi fenomen ina. Huvitav, et võib-olla nad ei ole nii dokfilmilikud, aga oma aja nagu nähtusena ja see sari kestab siis 16.-st veebruarist kuni 31. mainin ja näitamisele tuleb 14 filmi, aga osa siis liitprogrammid, kus me oleme liitnud mitu filmi, nii et kogu näeb siis vaataja tsirka, kaheksateistkümmet kunstnikul linal sai siin nimetatud juba Enn Põldroosi, Ülo Õuna, Peeter Mudisti, Tiit pääsukest, Jürjo rakud, aga lisada võiks näiteks veel Olev Subbi või Olga Terri või ka siis marem Ecofin. Nii et võib-olla kõik ei hakka üles lugema, et see kava tuleb ka Tartu kunstimuuseumi kodulehele ja linnaruumi plakatitele. Et kes huvi tunneb, siis ootame ja sedasi siga igal nädalal igal neljapäeval kell pool kuus õhtul Tartu kunstimuuseumi viltuses majas, välja arvatud riigipühade-eelsed neljapäevad, aitäh, Reeli Kõiv selle intervjuu eest. Vägivalla kasutamist filmikunstis võib vaadelda üldjoontes kahest küljest, on see siis eesmärk või vahend pole ju näiteks võõras vägivalla kasutamine nii-öelda meelelahutuseks ja seda on harrastanud juba Ameerika animafilmi suurmeest. Tere, Walt Disney oma esimestes Miki hiire filmides, rääkimata Splätter filmidest tõlkide jõuvõtete ületoomisest, tänapäeva peavoolu kinno. Peamiselt teismelistele suunatud põnevikes. Vahendiks muutub vägivald siis, kui seda kasutatakse mingi sõnumi edasiandmiseks. Ehk siis näiteks Coppola ristiisast tuntud stseen, kus rikkur leiab voodist oma hobusepea, kuna keeldub koostööst oma õiglust taga ajava maffiabossiga. Siin on sõnumi saatja ise ka vägivaldne tema maailm, õiglus seisneb toores jõus ning seetõttu on välistatud ka mingite muude vahendite leidmine. Kinno Sõprus jõudnud pädiconcedaini türannosauruse on samuti üpris jõhker film. Ja filmiaines ongi vägivald, seesama toores enese maksmapanek, mis leiab aset kogu aeg ja igal pool sõltumata inimeste sotsiaalsest või materiaalsest positsioonist. Konsultant küsib, kas sellest ringist on võimalik väljuda ja kas on selleks üldse mingit lootust. Türannosauruse ees on vägivald vahend, et rääkida siis vägivallast endast vägivallaspiraali algusesse jõuda on võimatu, näitab konsid ain sest see on juurdunud sedavõrd sügavale ühiskondlikus korralduses, eelkõige inimeses endas. Ta annab mõista, et võita saab vägivalda ainult sellest välja astudes võttes omaks hoopis teistest väärtustest lähtuvad põhimõtted ja andes sealjuures endale ka aru, et need väärtused on peidus ka kõige alatumas kaabakas. Konsultandi, filmi kangelased vanadestamentlike nimedega. Joseph Johanna on kaks üksildast viiekümnendates aastates katsumustest räsitud inimest, kelle eluteed ühel heal päeval ristuvad. Mõlemal oma eluga ummikusse jooksnud tegelasel avaneb võimalus teist aidata ja see tähendabki pääseteed ka iseendale. Joseph Hanno lugu on õigupoolest argipäevane ime, mida ei oska oodata ja millesse uskumine on paljudesse jäänud vaid lapsepõlves loetud muinasjuturaamatute maailma peategelaste nimed ja filmi pealkirigi viitavad inimkonna ajaloos olulistele tegelastele teatud arhetüüp idele mis kannavad ka filmi seisukohalt olulist tähendusvälja. IZ kolletisliku lihasööjad. Türannosaurused võib tõlgendada kui vägivalla algust jõhkrat tegurit looduses, kes nõrgematele halastamatult alla kugistada. See armutus on säilinud sellest hoolimata, et saurused ammu välja surnud ja elab edasi igast türainis. Filmis on türannosauruse nimetuse pannud Josofile ta endine abikaasa. Nimetatud Joseph Hannah on aga viide veel ühele tasandile filmis ning see on religioon ja selles sisalduvad ning väljenduvad kartused. Uues testamendis on Joosepi anna Püha Maarja vanemad. Pädi konsi Daini filmis on Pieter mallani kehastatud Joseph ehk siis Joosep TÖÖ liis agulis elav joodik, kes vaatanud naise peksab vihahoos surnuks oma koera ja näebki ainukest lahendust kõigile probleemidele ainult vägivallas. Boliivia kolmani poolt samuti väga meeldejäävaks karakter. Eks mängitud. Hanna on heategevusega tegelev, aga mehe poolt varaliselt kindlustatud proua kes elab juba paremas rajoonis meie mõistes näiteks Viimsis Hanna mehe filmis Edimaasseni mängitud Jamesi alatu jõhkrus kodus panevad Hanno veendumused ja usu tõeliselt proovile ning võib kindel olla, et sündmused mine tunnistajateks konsid ainult meid kutsub, on aastatepikkuse koduvägivalla tulemus. Anna abistab tema kaltsukast varju otsivat Joosepit, aimamata, et jõujooned võivad pöörata ka vastupidi ning see, millesse ta seni uskunud, võib puruneda ja tal endal võib abi vaja minna. Seni väga tugeva näitlejana end näidanud padi konseid ainult tõestab türannosauruse kombel lavastaja võimekust. Filmi eesmärk on äärmiselt selgelt välja toodud ja näitlejad täidavad ülesande lihtsalt suurepäraselt. Põhiloo juurde lisab konsi tonn veel väiksemaid lugusid ja tegevusliine, mis täiendavad, rõhutavad pealiini. Olgu see siis lugu põmmpeade peres, kasvavast naabripoisist või haruldaste loomade loomaaiast unistavast joodikust. Vaatamata oma süngele teemale on türannosauruse ülimalt optimistlik film. See kinnitab, et väljapääs on olemas ka kõige mustema stsenaariumi korral eriti ja isegi siis, kui see tundub võimatuna. Võib öelda, et see polegi film niivõrd vägivallast, kuivõrd lootusest, lootusest, et ka vägivalda on võimalik ületada. Me peame leidma mingi lahenduse. Aedusega, leiab. Seitsmeteistkümnendal veebruaril jõuab kinoekraanidele uus eestimainefilm Vasaku jala reede. Klassikaraadio stuudios on külas filmirežissöörid Andres Kõpper ja Tamm. Te olete praegusel hetkel tõenäoliselt eesti noorimad režissöörid ja see on teie esimene film. Kuidas see kõik alguse sai, et filmi üldse tegema hakkasite? Film sai alguse sellest, kui see kaks aastat tagasi sain mina telefonikõne, kus siis mulle helistas Šveitsis elav eestlane ja tema olevat näinud siis Youtube'is meie lühifilmi nimega päästreutz ja temal oli selline Ameerikaanlik, et stsenaarium ja vaatas, et meie pildikeel väga hästi sobib tema nii-öelda algse stsenaariumi ka. Ja seega paks meil sellist võimalust siis hiljem ma rääkisin sellest ideest Andresele, vaatasime stsenaariumi läbi, tegime omad kohandused, et algselt oli stsenaarium selline kriminaalne põnevusfilm aga nüüdseks on ta siis puhas põnevuskomöödia, rääkige lähemalt millestki filmil. Film nagu Aron ütles, ongi sihuke põnevuskomöödia räägib siis sellest, kuidas mitme erineva seltskonna elud Tallinna piires põimuvad. On palju erinevaid seltskondi, nagu mainisin, kolm sõpra jõuavad Tallinnasse. Et suurlinna ööelu nautida. Meil on veel kaks endist vangi, üks neist, näiteks Priit Võigemast, kes on sihuke nyydschet tsiteeriv kurikael ning tema ustav kaaslane Taavi Teplenkov. Niisugune väga humoorikas narkogäng siis eesotsas on näiteks Lauri pedaja Karpov. Siis meil on veel mitmeid naiskaraktereid, mitte siis nii tuntud näitlejate näol. Raivo Trass, Raivo Trass, kes mängib sõjaveterani. Oma filmidebüüdi teie filmis tegi ka Ott Lepland, kes on üldse lauljana tuntud, et kuidas tema sinna näitlejate nimekirja sattus. Algselt ott ei olnudki üldse plaanis, aga kuna meil ootamatult kukkus ära üks näitleja, siis mul tuli meelde, et kunagi nägin oti ühes kokasaates, kus tal oli väga hea miimika ja siis ma mõtlesin, et miks, miks neid kutsusin ta kästingule ja ott oli väga andekas ja filmidele veel andekam. Toit tegi lihtsalt suurepärased. Tegelikult arun ka sind võib selles filmis näha, mis roll sul seal on? Juhtus nii, jah, kuna näitlemine on ka üks asi, mis mulle väga meeldib, siis otsustasingi seal ühe väikse osa kaasa teha. Algselt oli ta mõeldud selliseks kõrvalosana, aga midagi kujunes välja niimoodi, et see karakter hakkas ka arenema ja arenema ja lõpuks kujunes välja selline pidigi meespeaosatäitja, et see tuli päris naljakalt, aga kaamera ees ma veetsin kuskil neli päeva, et siis Võtame kokku oli veel 26. Kuidas te selle pingele vastu pidasite? Tegelikult meil oli algselt plaanitud vist 26, aga lõpuks. Kaheksa 10 nüüd natuke näitajatest juba rääkisime siis üleüldse kuidas need näitlejad eriti mõtlen, nimekamad üldse suhtusid teie filmi tegemisse, te olete väga noored ja algajad, et kas nad kippusid midagi dikteerima või pigem jagasid soovitusi või kuidas? Uskumatult hästi suhtusid, et vist kordagi öelnud seda, et keegi oleks meid alahinnanud meie nii-öelda vanuse pärast, et Sten Karpov tegelikult teeb oma esimese filmidebüüdi, tema on meil Pärnus, on näitleja, kes tegi väga suurepärased ja teda polnud ka väga palju vaja suunata, lihtsalt asjad läbi rääkida ja ta kuidagi tunnetas väga hästi stseene, lihtsalt tegi oma asja ja näitas ka väga kogenud Priit Võigemastiga oli väga tore koos töötada, sest et Sa vaatad taga seal stsenaariumi läbi täpselt teatud punktid, mida sa nagu tahad ja siis mingi hetk on hea, et lihtsalt astuda. Proovisime kaks sammu eemale, lasime Priidul teha nii-öelda oma asja ja see tuli vapustavalt hästi välja, et see läheks väga nagu visiooni kokku, mis meil peas oli. Nüüd igal juhul, kus film on tehtud, kas on midagi, mida te näiteks teeksite teisiti? Kindlasti on asju alati, mis teistkordsel tegemisel muutuksid, aga üleüldises pildis olen tulemusega ikka päris päris rahul ja see periood praegusest hetkest kuni esilinastuseni saab olema väga põnev. Ega me väga veel meelde ei kujutagi ette, kuidas me seal istume. Kui saalis on veel 400 inimest, kellel kõigil on oma arvamus, oma kogemuste pagas, see film läheb peale just meiesugustele Fremeelsed. Noormehele eks filmi motoks isegi sai tehtud noorte inimeste poolt noortele inimestele. Kukkus nii välja. Kas tulenebki sellest, et suurem osa sellest tiimist on ka tegelikult nooremad? Ja noh, eelkõige sellepärast ütles, et stsenaarium on selline, mitte võib-olla nii tüüpiline tavalisele teada-tuntud võib-olla eesti filmile, et mida me nii-öelda tunneme sellise eesti kunstifilm, et me oleme mingis mõttes läinud ühest äärmusest teise, et majandusega, mõtlesime, et kui ma peaks tegema ühe Eesti filmi valmis, siis ta võiks olla rohkem Ameerikaanlik ülesehitusega ja stsenaariumile pakkuse, mis me tahtsime teha, on tuua võib-olla need kontrastid veel rohkem välja minnagi, siis nii-öelda täitsa äärmusesse selle filmiga ja sellega Kui sa oled terve võttetiim oli ülinoor kõige vanem inimene, meil platsil oli vist 24 või 25. Teadupärast tähistab Eesti film tänavu aastal oma sajandat sünnipäeva. Kuivõrd teie film võiks olla Eesti, nagu ei ole, ma arvan, meie filmi ei ole väga hästi nagu väga äärmusesse läinud selle filmiga. See tähendab seda, et eestlane ennast selles filmis ära ei tunneks. Aitäh, Andres Kõpper. Arvendam siia. Klassikaraadio stuudiosse tulemast. Film Vasaku jala reede jõuab kinoekraanidele juba seitsmeteistkümnendal veebruaril. Selline oli tänane saade kino, kino ja saatele tegid kaastaid Tõnu Karjatse Melevastenfelt selget ja Johanna Mängel ja siin stuudios oli täna Mirje Mändla.