Kuidas kõnetab meid tänav 90 aastat pärast sündi, Juhan Smuul ürgandekas Muhu kirjamees, kes ei jõudnudki 50. juubelisünnipäevani Tallinlasel no ehk bussipeatus ja tänav ühes magalarajoonis? Küsisin tuttavalt Saaremaa kirjanduse õpetajalt, kas muul kooliprogrammis ikka püsib. Ja kuulsin ohkamise vastust. Me mainime ära ta näidendid ja mõned luule näited, aga süvendatult käsitleda ei jõua. Nende haaras tunne, et Juhanile on liiga tehtud. Seda muuseas ka puhtfüüsiliselt. Vandaalid käisid nii mitmel korral Kadrioru pargis Tõnu Marandi loodud Smuuli pronkskuju kallal et see tuli varjule viia. Õnneks on ta imposantne kuju leidnud nüüdseks koha koduste kadakate vahel Koguva külas. Rannamäel. Seda enam tegi rõõmu lavakooli magistrantide siiras vaimustus tekstide üle mis olid leitud Juhan Smuuli raamatust jaapani meri detsember. Vaid väga väärt kirjanike proosatekst omandab poeetilise sügavuse. Just seda avastust tahavad täna teiega jagada Elina Reinold Maarja. Hall. Mära, nukrus. Kujud. Ta näotaja silmitu sajanditevanune jäika uuesti sündiv udu piimjas seinast lainetel loksumisest ning hallidest pilvedest pea kohal kõnnib vaimuna mööda piki pehmelt valgustatud laevakoridore. Tõuseb ja laskub järskude treppidest. Ta valib kajutit, kuhu sisse astuda, ja inimest kelles on tema jaoks ajutiselt ruumi. Keegi pole teda näinud ega näe, kuid inimene, kelle suur hall merehaiguse nooreme, kavalam vendama võimusesse sai reedab end alati. Olen näinud selle tõve kümneid avaldumisvorme alati erinevaid ja alati sarnaseid. Üht kihutab suur hall kiirmarsile mööda koridore ja annab inimese sammudele metronoomi löökide teravad täpsed intervallid. On vaid vaja läbi ukse neid samme kuulata ja juba sa tead, mitte küll seda, kes seal käib, küll aga seda, kes nähtamatuna Käia kannul. Teine mõõdab, sadasid kordi oma kajuti neljasammulist pikkust uksest kuni illuminaatori aluse lauakeseni. Isegi tugeval laine korral ei lööda ennast kordagi ära. Järskude pööretega askeldab ta mõtete halli lõnga üks, kaks, kolm, neli ukseni üks, kaks, kolm, neli hiiluminaatorini. Kolmas joonistab paberile näiliselt seosetu kujusid. Kolmnurk rong, kalasaba silm, pikkade ripsmete varbkardinatega ja uuesti kolmnurk ja uuesti rong. Neljas istub mõni minut täiesti liikumatult ja äkki röögatab mingi hääle seadeta midagi lõbusat, rõvedat. Viies on reelingu külge tinutatud ja vahib halli merd nii kaua, kuni ta ise merenägu muutub. Kõik need on merenukruse erinevad vormid ja igal sellisel juhul hakkab inimene talle vastu. Tagas, liigub või joonistab, olgugi mõttetult või murrab end hämarusest välja lõbusam Eirgega. Igapäevases sagedasti korduvas kaardimängus suure halliga sattus pooleks tunniks viimase kätte trumpäss ja paar väikest trumbi klibu. Aga ässa mäe ajasime alla, väikesi trumpe lõime suurematega. Nüüd oleme seisukorra peremehed ja näitame suurele hallile träsa sest ainult masinad ei igatse ega tunne nukrust. Aga laev igatseb oma sadama järele. Noore linnu viib toosama igatsus lapimaalt tundmatutele tema aju ja tiibade jaoks otse kosmiliselt kaugetele talvituspaikadele. Ja kui meil kunagi olidki lõpused ja hiljem kahepaikseks muutudes, selleks on paljud jäänudki kopsud saime siis on mälestus meie sünnikohast ookeanist niivõrd kustunud aastamiljonite kauguse linasse. Et me igatseme tagama head maad. Ja anname vahel suurele hallile trumpas. Siis, kui suur hall käib mööda laevakoridore ja kuulmatute sammudega treppidest tõuseb või laskub siis karda. Lage lagi on tema liitlane, tema süngete filmide kinoekraan. Sinu ajutise kurbuse suurendusklaas. Ennem võid lugeda Dostojevski, et kui koi selili olles Ajutine vahtima jääda? Mälu korralik kasutamiskõlblik mälu meenutab minu arvates saagi. Saehambaid. Saepikkus on kas kogu elu või üks ajaline lõik, sellest. Inimestel pole vaja mäletada ja nad ei mäletagi saehammaste siksak joone kogupikkust. Et olulisi või ebaolulisi pisiasju, mis katavad joone hamba, teravikust, selguni. Mõned hiiglapikad, keskmised või lühikesed romaanid ongi sellepärast nii igavad, et sündmuste elu siksakjoon on seal sirgeks veetud. Joone igale millimeetril on antud võrdne tähtsus ning tähendus. Vahe seal, kui põhja ja hambateraviku vahel on kadunud. Normaalne mälu peab meeles. Mis ma asetan, hambad Äravikule ja raskeid masendavaid, mis ma salgu põhja paigutan? Need erinevad paralleelselt punktiirjooned markeerivad vajaliku täpsusega elatud elu ning inimeste saatusi moodustavad kokkuvõttes iga üksiku elu, romaani ja isegi rahvaste ajaloo. Maailmas räägitakse väga paljudest asjadest väga palju armastusest, lastest, kivististe surmadest, sõdadest, mis on möödunud ja neist mis kullanäljaste maniakkide süü pärast ikka veel ripuvad meie kohal. Inimestel, kes on sisemiselt alatud, on alati au hammaste vahel. Jäigovistid Leyerdavad oma igavest kulunud laulu armastusest inimeste vastu. Kuid vist kõige rohkem räägitakse ilmast ja leivast. Meie vanemad ja esivanemad rõhutute pimeda fatalismiga palusid meie igapäevast leiba, anna meile tänapäev. Siis palusid nad ju eelkõige ilma leiva vaenlast ja leivavenda. Ilma mis inimesele võib halastada või ta hävitada Talle kogu maakera haarava leia ümbritsevale alluvad ning reageerivad ajudeta ainuraksed. Madalamad ja kõrgemad loomad. Selgrootud ja selg, roolised, puud, roosid, rohi. Kalad muudavad ilmaga seoses meres oma kohta. Angerjas kardab äikest. Vaikne ja selge ilm toob säined madalikele. Kajakale muutub enne tormimaa armsaks. Kärbes läheb septembris esimeste külmade vihmade ajal tigedaks ning hammustavaks. Ja vaatama venda inimest erinevate ilmade ajal. See on psühholoogile terve doktoritöö. Juunis-juulis imeilusal Eestimaa augusti kuulan temas veidi laske veidi varssa, ta on õnnelik ja laisk ja heatahtlik ja saab naljast aru. Aga vaata teda siis, kui oktoobri lõpul on kolm päeva järgemööda sadanud. Sulle tulevad tänaval vastu vihmavarjudega leinakased Nad vannuvad tulist kurja sülgavad tuld ning tõrva ülemuse kaubandusvõrgu intrigeeriva töökaaslase läbi ligunenud pea peale. Minia närib ämma ämm miniet. Neil nukratel päevadel, kirjutavad kriitikud. Nood, keda sa veel paar kuud tagasi pidasid inimese sõbraks oma luuni lõikavad, paljastavad rahe, raiusid artiklid. Ilm ja inimloomuse metamorfoosi on kõige tihedamalt seotud. Ainult imik, kes ema rinda imeb, ei tea ilmast midagi. Kaks sooja ja toitvat päikest on alati lohiseva nina lähedal. Ilmast ei tea midagi armunud, kui neil katus pea kohal on. Tsüklonid ja antitsüklonid liiguvad neis mööda ebaloogilisi kõveraid. Neis on segi öö ja päike ning ülepea on nad äärmiselt ebaühiskondlikud. Vangile, kes vaevleb. On ilm teisejärguline suurus. Kusagil maal veavad pimedad hobused vagonett. Ka nemad ei tea ilmast midagi. Võib-olla ei tea temast midagi. Kalad, kes elavad ookeanide mustas sügavuses tuhandetesse atmosfäärides ulatuva surve allilma suhtes, on vist ükskõiksed maagid. Ja magma. Juba sellest ajast, kui ürginimene läks malakaga mammuti kallale on ilm endasse nähkinud inimkonna kaugusse kaduvad põlvkonnad on olnud heade aastate ning rikaste lõikuste aluste alus ja suuri terveid maid, vapustavat uputust ning nälja-aastate peasüüdlane. Kui palju on ta jälgi jätnud kõikide rahvaste keelde ja on tüüpiline, et ühes vanemas eesti sõnastikus võtavad enda alla terve kirbukirjalise, veerub kaks sõna. Ilm ja tõbi. Ilm, jumala ilm tuleb peale seisev ilm, paastu, ilm, heina, ilm, ropud, udused, varesekarva ilmad, kala ilmad ja mitte kalailmad, kus väsinud, tige ning läbiligunenud kalamees ütleb. Persse märgi mitte üks penn. Ilmad vihmad, tuuled, pilved, vaata ainult vana kannelt. Iilid tõusevad idast, teised tõusevad kagust, kolmandad lõhuvad lõunast. Kui need kolmed kokku saavad, siis nad vihma viruta. Sadavad savised pilved ja Tiina karvasid, Gibavad emase karvased valavad ja mustad muidu hirmutavad. Rahvaluule on tihedalt täis rahvameteuroloogiat ja too rahvameteoroloogia kandub üle isegi inimestevahelistele suhetele. Ilm udune, tülidest. Nii kõlab ühe Tartu laulu pealkiri. Nixon ilmuke udune Nixon taevas, tahmane, pilved pikalt roostetanud. Küsib rahvalaulik. Ja vastab sellepärast, et isad poega tappelevad, purelevad puude poole, maadlevad maade peale, nurisevad noa peale. Vennakesed verda valavad isa põlluääre peale, sestap ilmuke udune. Rahvameteoroloogia samuti kui rahvameditsiin on väärt tõsist tähelepanu. Põhiline pole see, et meile kõueilmade puhul öeldi, taevada tapleb. Aga olid ilmad tuulte laevaga taevas, mille järgi kalurid teadsid ning teavad tänaseni. See jäi isegi ülehomse tuule tugevust ja suunda. Kalurite ilmaennustuses on seniajani täpsuse protsent palju suurem kui mett topsi joomas. Selle aluseks on aastakümnete pikkused tähelepanekud, kuhu kuuluvad nii pääsukeste lend, peoleo, laul, vaht, rannaribal kasside ja koerte käitumine, pilvituse iseloom, päikese tõus ja loojang ning paratamatult ka krooniline reuma. Ja kui Tallinna ilmajaama ennustus täppi ei lähe, seda juhtub vahetevahel usuvad kalurid surmkindlalt, et meie pealinna tublil meteoroloogiajaamal puuduvad aknad. Et seal nähakse ainult aparaate, kuid mitte seda, mis Väljase pea kohal on. Ma mõistan, et valesti antud prognoos võib kolhoosniku ja kaluri raevu ajada eriti siis, kui ta südames usk meteoroloogiateenistusse püünised 20 miili kaldast. Vanad Muhu kalurid tuletavad sel juhul meelde minu isa, kes hommikusele küsimusele. Jüri, kas sadama hakkab olevat vastanud külmaõhtul, ütle. Vale ilmaennustusega on seotud üks kõige kurjemaid episoode teaduse ajaloost. Võrdne Jordaano Bruno tuleriidaga ja Galilei lahtiütlemisega oma õpetusest. Oma suurtele vastuvõttudele kutsus Napolion esimene sageli teadlasi. Kord oli nende seas poolpime raukla mark. Kooli on, kes ei osanud käia, vaid jooksis, jõudis keiserliku komeedina ka temani, peatas hetkeks ja lamarki jõudis talle üle anda parima, mis ta elus teinud oli. Zooloogia filosoofia, Napolion, keda olid juba aastate kestel raevu ajanud marki ainult kuusse uskuvala marki meteoroloogiliste bülletääniks möödalaskmised söömas vana teadlase käigu pealt läbi, viskas raamatu oma harjutandile, jooksis edasi. Mark hakkas nutma ja nuttis surmani. Vaevalt on mul sisemist õigust arutleda muusikaliste probleemide nii kergete kui raskete üle. Loodus on mind ilma jätnud suurest õnnest muusikalisest kuulmisest ja muusika sügavast mõistmisest. Vahel on tunne, et ma käin nagu hallvares ümbritsevate laululindude seas ning näen vaevalt. Kuid see saatuse ülekohus või tähelepanematus ei ole tabanud üksi mind. Hiljuti oli mul võimalus ühe öö jooksul kuulata oma koduküla kalurite nii soolo kui Jakob Bella ettekandeid. Kuulsin seda kõike läbi palaviku kumina. Vähemalt 70 protsenti neist ei pidanud viisi ega tunnistanud mitte mingit noodimärkide võimu enda üle. Sirgjooneliselt, nagu nad on, põrutas absoluutne enamus imeilusas üksmeeles muusikalistest kurvidest otse paar nõrka häält, mis meloodiad tabasid ja säilitada püüdsid. Lämmata teos. Hommikul kella nelja ajal tundus, et mu peast läbi tõmmatud mitu musta sirget metallvarrast ja iga varras kumises erineva helikõrgusega. Mul Londonis Allonni Lissabonis lee, mul Amsterdamis anni New Yorgis mull Marii. Laulsid nad Hazardi ning armastusega. Ja vana talumaja aastakümneid näinud seinad kõikusid, kui nende vastu peksid Meirgavataks helideks muudetud elumere lained. Kuskil monotoonsete lainete all helises korraks viisigadke märtsis, kui lilleke nii kustub, kajaka kitsendus sügistormis. Sisemiselt pisaraid neelates, kuulasin oma seltsimeeste ja sõprade tugevaid suurtel olice hääli ja mõistsin, et nemad on minu peegel. Ja mul pole õigust nende üle kohut mõista. Sest paljude meie muusikaline kuulmine pole parem ega halvem kui hülgel. Kõigist, kes meres elavad ja liiguvad on hülged, kõigemusikaalsemad. Tal vapustavalt aasta pikkusel ööl tuletasin meelde neid päevi, kui mul olid veel muusikalised ideaalid ja unistused. Ning ma tahtsin oma jõu ja häälepaelad anda Nõukogude Eesti nii kõrge koorikultuuri uutele Harredele viimiseks. Palusin oma sõpra Gustav Ernesaksa, et ta mind akadeemilise meeskoori võtaks. Ernesaks sagis oma halli lakka ja vastas. Sinu musta kassi ma võtaksin veel. See peab vähemalt viisi. Valusad on hingehaavad, ütleb rahvalaul. Ja siin, Jaapani merel tuletasid nad ennast meelde. Kord udu Laamadest varjatult, kord päikeses, kord madalate lumepilvede all või tuisu jäises piimas saadab meid vasakul elutu rannik. Aga paremal, nii kaugele kui silm ulatub mühiseb oma igavest laulu jaapani meri. Ulgumeri, kuni kuskil 100 silmapiiri taga sulab kokku Vaikse ookeaniga. Ulgumeri. Kuula, mu sõber, kuidas see sõna, mida viimati kasutas meie kirjanduses Jüri Parijõgi, kõlab. See pole sõna-, vaid sümfoonia kantaat orelile ja viiulile. Hõiska märat uriseb unele. Hiilgav. On vaja ainult silmad kinni pigistada ja näen seda sõna mitte kui tähtede kombinatsiooni, vaid kui midagi hiiglaslikku, haaramatut kõigist erinevates värvides, mustast üle vahepealsete toonide ja pooltoonide lihvitud alumiiniumi pimestava Helenduseni, kuhu valus vaadata. Ma võin seda sõna käega katsuda. Tunnen, kuidas ta kord peo all tuksub nagu noore välja õpetamata hobuse kaelalihas, kui hobune sind vihaselt oma Verdunud silmaga vahib ja hammustada tahab. Gordon tal laisa kassi elektriga laetud karv ja pehmus. Kord kerra tõmbunud siili okkalisus. Ja alati on ta üks ja see sama ulgumeri ulguvesi sõna, mis neelab endasse kõik mered ja ookeanid. Selles on merele vahtivate poisikeste ähmane igatsus. Minu lapsepõlvesiniste unenägude, nimetu soojuse, mehe hea, kõige rikkamad ning raskemad päevad. Ookeanil on oma algus ja lõpp oma piirrandadest meridiaan-ist. Meri kajab piiratult ja suletult, kuid ulgumeri ulguvesi võtab nad kõik sülle ja on kõige kohal nagu alla. Ainult kaks sõna. Inimmõistuse kosmos võrduvad meie sõnavaras ulgu merega ning suudavad mahutada niisama palju. Te kuulsite katkendeid Juhan Smuuli raamatust jaapani meri. Detsember. Tekst esitasid Eesti muusika ja teatriakadeemia magistrandid Elina Reinold, Maarja Mitt, Rando Kuustik ja Vello Vaher. Saate helirežissöör tuli Külliki Valdma. Muusikaline kujundaja Olev Erli, režissöör ja toimetaja Toomas Lõhmuste. Raadioteater 2012.