Et noored Ja teie eesti lugu. Tere. Härgmäe lahing oli Liivimaa sõjas saksa ordu viimane välilahing langes hulk ordu sõjaväest, sealhulgas palju tähtsamaid käsknikke härgmäe lahingust ja 1560. aasta sõjasündmustest, räägib Tartu Ülikooli dotsent Enn Küng. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Viimati oli meil juttu sellest, et 11. aprillil 1559.-le aastal sõlmis Venemaa taanlaste vahendusel Liivimaaga kuuekuulise vaherahu. Ajaliselt kestis see siis põhimõtteliselt esimesest maist kuni esimese novembrini. Meil oli juttu siis ka sellest, et seda vaherahu ajasid siis mõlemad nii moskvariik Jon neljandaga eesotsas. Kui ka siis liivimaalased. Ja nüüd oli ka juttu, siis sellest 1558. aasta siis sõjasündmused olid selgelt näidanud, et Vene väed on siis sõjaliselt üle Liivimaa on maa jäänud, siinsetel võimukandjatel puudub siis kohati ka tahe seda kaitsta küsimusele mitte sellesse kaitsevõimes võttis tahtes ja võib isegi öelda, et napis vaprusest. Ja siinkohal siis tahaks taas meenutada Russovi sõnu, kes nende sõjasündmuste kaasaegsena oli siis sunnitud tõdema, et mitmed liivimaalased jooksid kui mitte ainult siis venelaste eest vaid ka kuuskede ja põõsaste eest, mida nad kaugelt nähes venelasteks pidasid. Kuid saadud vaherahu muidugi kasutati ära ja üheks suureks teemaks selle, selle nii-öelda kuue kuulisi rahuajal oli siis see välisabi otsimine. See poolteist Ta on seda aastat oli siis teinud selgeks, et üksinda venelaste vastu astuda ei suudeta. Aga võib-olla siinkohal siis sellel teemal pikemalt ei peatuks, vaid see oleks siis omaette suurem teemade ring. Aga mainiks siis ainult ära seda et esialgu ei saa rääkida otsesest allutamisest mõnele välisriigile, vaid esmajoones oli tegu finants- ja sõjalise toetuse otsimisega. Ja samuti on siis selge, et mitmed riigid, aga eelkõige naabrid Rootsi, Taani, Poola-Leedu jälgisid kasvava huviga nende sõjasündmuste arengut siin Liivimaal. Aga Läänemere ruumis soovis oma sõna kaasa rääkida ka Saksa-Rooma keiser ja loomulikult siis selle piirkonna majandusjõud hansaliit. Lisaks sellele välisabi otsimisele püüti muidugi koondada ka neid sisemisi ressursse. Juulis 1559 oli Riias koos maapäev, kus otsustati võtta siis sellel nii-öelda alles jäänud territooriumilt erakorralist maksu. Konstitutsiooni ja olevalt läks selle raha kogumine nüüd juba üpriski edukalt ja selle kogutud rahaga hangiti uusi palgasõdureid. Aga huvitav on jah, see, et sellel samal maapäeval võeti siis vastu otsus, sõtta tuleb võtta või seto tuleb kaasata ka kohalikke talupoegi siis Eesti-Läti talupoegi. Aga, ja lisaks kõigele sellele nüüd seda roherahu kasutati siis ära ka nüüd edasise sõja kavandamisel, et mida siis kuidas siis ikkagi vaenlasele vastu hakata? No tegelikult 59. aasta suvel lepivad nii ordumeisterklubi siis peapiiskop kokku, et kohe vaherahu lõppedes tungitakse Tartu piiskopkonda ja eesmärgiks taas tagasi vallutada Tartu linn ühisvägede etteotsa loomulikult pidi saama ordumeister ise. Ja siinkohal võttis kohe öelda, et õieti seda vaherahu lõppu rõhutama ei jäetudki. Tegelikult mindi siis üle piiri juba enne, nii et siis oktoobri keskpaigas tuuri lõpus ordu väetamine tegelikult ordu piiskopi peapiiskopi väete liikus. Esimene kokkupõrge liivimaalaste ja siis venelaste vahel leidis aset oktoobri lõpus koos ja Liivimaal saatis edu ka järgmine sõjaline kokkupõrge mis on dateeritud siis 11. novembriga ikka 59. aastal saavad siis liivimaalased ja Vene väed kokku, Nool ja taas saadab liivimaalasi edu, et väiksed Vene eelväesalk siis taganema. Ja sisuliselt oli sellega siis liivimaalastel vaba juurdepääs Tartule 19. novembril jõutaksegi Tartu olla aga sisuliselt mitte midagi sellest välja piiramist välja, nagu kujuneb linna pommitamiseks pole siis Liivimaal seal kaasas piisaval arvul suurtükke. Lisaks sellele on venelased linna kindlustanud, on siis tugevdanud, juurde ehitanud kaitserajatisi on omaette probleem, on see, Tallinna ümbruse maad on kõikjal rüüstatud, õige pea hakkab siis piirajatel nappima, toidust kuskilt juurde midagi tuua ei ole. Teadaolevalt toimub siis üks suurem kokkupõrge linnast välja tunginud venelastega, aga see löödi siis tagasi ja Tartu vald liigutakse edu saavutamata. Ta minema otsustatakse veel siis ringi liikuda, nendele nii-öelda venelaste poolt hõivatud maadel minnakse Kärkna alla samuti siis orduväed jõuavad laiusele, laius oli endine Sis ordulinnus, mida siis samuti püütakse tagasi vallutada, aga edutult. Sisuliselt võib siis öelda, kui see kampaania, kus läbi, et neid nii-öelda planeeritud tulemusi ei saavutatud ja siis ka öeldud, et et see siis tegelikult suurendas seda nii-öelda meeleolu langust Liivimaal. Aga nüüd, miks siis nagu Vene väed niivõrd tagasihoidlikult tegutsesid liivimaalaste vastu, siis võib öelda veel seda, et tegelikult peaväed olid jätkuvalt siis Venemaal seotud nii-öelda idapoolsete alade rahustamise küsimusega siis sõditi veel ja seal nii-öelda Krimmi khaaniriigi vastu. Aga seda sõjakäiku venelased niisama nüüd ei jätnud sisuliselt aastavahetusest veebruari nii välja, võetakse siis ette omalt poolt karistusretk, tungitakse siis Tartu piiskopkonnas läände ja lõunasse jäävatele aladele. Niisiis tänastel Eesti aladel kulges Läti aladele aladel peamiselt rüüstatakse ja röövitakse siis Ruhja, Karksi, Tarvastu, aga siis Viljandi ümbrust ja mis on siis jaotan allikatesse maha jäänud. Ärge on siis see, et selle nii-öelda sõjakäigu ajal olevat siis talupoegi aetud, sest nad suurte gruppidena nagu siis kariloomi Venemaale müügiks aga ega siis ka ordumehed ise vapramalt käitunud. Põhiprobleem oli siis selles, et palgad olid mitmel pool saamata ja nüüd siis enne nii-öelda venelaste rüüsteretke nagu saabumist õel püütakse röövida omalt poolt, mida siis saada on ja tavaliselt jäetakse oma ala maha. Selle retke on ka minu meelest on tegelikult üks suur ja oluline. Nimelt üheksandal veebruaril, nüüd juba siis 1560. aastal suudetakse vallutada siis Aluksne linnus ja Aluksne ehk siis eestipäraselt alu linn oli tegelikult taas üks vägagi oluline Sis ordu sõjaline tugipunkt idapiiril. Praktiliselt võib öelda ka siis viimane tugev kindlus vastu Venemaad. Ja seejärel lahkuvad venelased tagasi Pihkvasse. Mis on ilmne, ilmne on siis seemnetel taas liivimaalased? Ei, suudan mingisugust vastupanu osutada, ilmneb ka see, et ei ole siis neid nii-öelda sisemisi ressursse sõjapidamiseks ja kõik need nii-öelda palgata jäänud siis palgasõdurid on isagi mässumeelsed. Aga jah, nii-öelda siis Liivimaa ja moskva riigi omavaheline sõjaline konflikt, see on siis üks suur küsimus, aga tegelikult siinsamas Liivimaal on siis jätkuvalt ka mitmesugused sisemised vastuolud. Ja nimelt siis 1560. aasta kevadel-suvel tekivad ordumeister Kettleril üsnagi teravad siis vastuolud Saaremaale jõudnud hertsog magusega. Magnus, kes isa soovis oma nii-öelda võimualast territooriumi Liivimaal laiendada rüüstaka ordu valdusi ja Ordul ordumeistriga eesotsas läheb siis tegelikult üsna palju energiat nii-öelda siis Magnuse väeüksuste ohjeldamiseks. Ja alles augusti alguses suudavate Kettleria Magnussen Uus-Pärnusse omavahel siis kokku leppida ja suhteid mingilgi määral reguleerida. Aga samal ajal tegutsevad venelased edasi. Nüüd pärast jah, siis Aluksne langemist tuleb siis paarikuune nii-öelda küll rahu, likum periood, aga mais-juunis tulevad taas Vene väed üle piiri. Sel korral on nende etteotsa Ivan, neljas määranud Andrei, Kurski ja Daniil Adoševi. Ja esialgu piirdutakse peamiselt siis rüüstamisega, nii nagu sellega oli ennemgi tegeldud jõutakse nende rüüsteretkedel ka siis Harju ja Järvamaale. Isegi Tallinna ümbrusse on aga selliseks peamiseks eesmärgiks saab Viljandi alla jõudmine või siis viljandi hõivamine. Ja see nii-öelda sõjakäik Viljandi alla võetakse ette juulis kus otsustatakse siis mõlemalt poolt Võrtsjärve Viljandi olla minna ja teadaolevalt siis lõuna poolt Võrtsjärve liikus siis kuskil umbes 12000 meheline Vene vägi Viljandi suunas. Kas nüüd jõuamegi härgmäe lahing kuni lõpuks, aga härgmäe on küll päris eesti nimi, aga kus härgmäe nimeline koht oli, kus see lahing peetud? Aitäh selle lahingu hooliga, täpsem asukoht on nüüd jah saanud küll, noh, see ei ole täpselt teada. Aga see nimi on jah lahingule antud härgmäe järgi, et aga neid neid konkreetseid välju, kus siis need omavahel nii-öelda rinnad kokku panid, meil ei ole teada. Sündmus ise leidis, et teisel augustil härgme all, mida nimetatakse siis ka oomuli või siis läti keeles siis ergeime. Ja seda lahingut on hakatud tegelikult ju tagantjärgi nimetama siis ka Liivi ordu viimaseks välilahinguks. Päris palju nüüd selgust lahinguosas ei ole, teada on, et, et lahingu eelolevat siis orduväed, mida juhtis maamarssal Flip Salfon Bell kohtunutel hobuseid söötnud, et väikese vene väeüksusega ja nüüd, kui need venelased ordumehi nägi, nägid, nad põgenesid ja flip Shalfonbellil ja siis tema kaaslastel tekkis arusaam, et venelasi ei ole palju ja ta otsustas neid siis rünnata. Ta olevat siis arvanud, et tegemist on siis paarisaja mehega. Ja nüüd kesk Amal tungibki siis flip Shalfon veel nüüd nii-öelda siis puhkama asunud venelastele kallale. Flip Shalkkondelli enda käsutuses oli siis 500 ratsameest. Nagu ma ütlesin jah, et Vene väeüksused olid tegelikult suuremad nad piiravad ise ründajad ümber ja tegelikult purustatakse orduvägi siis täielikult. Filipp Shalfon pillil õnnestus ellu jääda, aga seal on terve rida teisi kõrgemaid ordu kästnike kes ellu jäid, vangi langesid. Ja nüüd ongi üks huvitav seik, milles siis Andrei kurbski räägib oma Moskva suurvürstiriigi ajaloos. Et vene voe voodid, kelle sekka muidugi siis Andrei Kurski ka ise kuulus, soovisite Maardus olid siis lähemalt tundma õppida olevat valuda ühisele söömaajale ja selle kohtumise nagu tulemusel või selle kohtumise alusel, kirjeldab kurbski maamarssalid sellise targa vägagi siis austus vääriva Liivimaa patrioodina nimetavad olevat Shelton Bell jutustanud venelastele mille sisse kurbski üksikasjalikult kirja pani Liivimaa ordu saatusest tema sissekuulsusrikaste kodanikust jumala kartlike vendade tegudest, aga siis ka ordu kohutavast kaasajast. Ja nüüd jutustas olevat siis kutsunud venelastest kuulajates esile pisarad ja otsustati siis solfon Bell, siis ka teised Liivimaa nii-öelda väejuhid, kes vangi olid langenud Moskvasse tsaari juurde saata. Ja viimast siis paluti, et ta liivimaalasi ei hukaks. Ma arvan siiski seda palvet kuulda ei võtnud, vaid lasi siis vangid hukata. Ja nimelt olevat tsaari Sis ärritanud maamarssali nagu kartmatu väljendus. Philippe Shalfon Belliga on seotud veel mõningaid selliseid legende, et noh nimelt ka see, et ka teda olevat siis soovitud mingil hetkel Liivimaal, et siis tagasi saata neid siis juba vene riigiteenistuses, aga jah, see siiski ei õnnestunud, kui palju see jutt üldse tõele vastab? Ja nüüd pärast härgmäed, venelastel venelased jätkavad oma sõjakäiku sisse Viljandi suunas ja neljandal augustil astutaksegi Viljandit piirama. Kui üks osa vägedest Sis Viljandit piirab, on teine osa vägesid mööda Viljandi maade laiali valgunud mitmel pool siis röövitakse, Liisutakse aga see nii-öelda see põhisündmused leiavad siis aset muidugi Viljandi all viinadki linnuses. Ja siinkohal, kus kohe öelda Viljandil kaitset organiseeris endine ordumeister Wilhelm Firstenberg kes nüüd erinevalt siis paljudest oma kaasaegsetest otsustas siis mitte alla anda. Ta oli veendunud, et tema käsutuses olev nii umbes kolmesajameheline üksus pluss siis relvad, aga ka tegelikult üsnagi heade tagavarad tagavad siis ordu Viljandi ordukindluse. Neljanda kaitse, ainus probleemi, mis tal Viljandis oli, oli see, et ta ei olnud saanutel sõduritel välja maksta, palka sularaha ei olnud ja teadaolevalt siis ka need nii-öelda Kersten, Bergi palved oma järglasele ordumeistri kohal siis kohal Gotthard ketterile, jahite kõike tulemusteta. Ja tegelikult nüüd siis see nii-öelda saamata palk saabki saatuslikuks. Esialgu arenes siis see nii-öelda Viljandi hõivamine, mil moel, et venelased põletasid Viljandi linna territooriumi asusid pärast seda linna juba üpris linnuste suurtükkidest tulistama. Mitmed siis lossi kaitserajatised tegelikult ka suudeti purustada, õnnestus purustada ka Pika Hermanni nimeline kaitsetorn. Aga nüüd asusidki siis mängule Christian Bergi palgasõdurid, kes siis alustasid venelastega läbirääkimisi. Ja 21. augustil 1560 Viljandi linnus alistus. Ja sellega oli siis venelased enda kätte saanud üsnagi olulise sellise kindlustatud tugipunkti maa keskel. Väga palju saadi ka varustust, näiteks juttu on 450-st suurtükist ja vastavalt siis läbirääkimistele enamustele oli nendel palgasõduritel õigus siis lahkuda ja nemad läksid teadaolevalt Pärnusse. Aga viis füüstenbergist endast sai, rüüstan, võeti vangi, täpselt sama saatus tabas teda, nagu siis Tartu piiskop Hermann, teist kah just nendele saadetakse Moskvasse. Ja nüüd festenbergi saatusest on ka üht-teist teada, nimelt siis kroonika teete, räägib sellest. Tsaar olevat Christian Bergi Moskvas vastu võtnud olevat temaga vestelnud, oli siis pakkunud talle, et kui Hülkenberg loobub keisrile antud vandest ja tunnistab suur püsti ja tema järeltulijaid kõigi Liivimaa seisuste nimel päris härraks saadab saar Christian Bergi tagasi Liivimaale juba siis mõnes tema poolt pakutud ametis. Aga jah, selle pakkumise lükkas ikka tagasi. Ja nüüd siis nii nagu Herman, teine tegelikult ka vürst Semper ehk jääb Venemaale ja sureb 1568. aastal siis Liivimaad nägemata. Aga Vene väed tegutsevad edasi. Pärast Viljandi langemist otsustatakse liikuda siis kolmes suunas. Esimene, võib-olla ka siis suurem suund koos piiramissuurtükkidega saadetakse siis Tallinna poole, kuid enne Tallinnat tuleb Vene vägedel hõivata paid. Teine suurem üksus liigub siis Volmeri ja Võnnu suunas ja kolmas väekontingent on saadetud siis Läänemaale, nüüd juba siis Hertsog Magnuse valdustesse. Ja võib-olla tasukski siin peatuda natukene lähemalt hoopis nendel paide sündmustel. Nimelt siis teel Tallinna tulnuks venelastel Biden linnus ära võtta. Paidet asutakse septembri alguses ega piirama, aga kaugemale sellest ei jõuta. Nimelt siis Biden linnuste kaitses taas kord Spartan Holden pookum ja teist korda õnnestub tal siis visa vastupanu osutada. Venelastel õnnestub küll suurem osa linnuse müüridest purustada, aga edu see ei too. Ja pärast siis kolmenädalast piiramist lahkusite venelased oktoobri siis teisel poolel Paide alt. Ma võiks isegi öelda, et see Paide kangelaslik kaitsmine oli suureks erandiks kogu sellesse Vene-Liivimaa sõjas. Ja teatavasti on Holden vaakumit hakatud ju hiljem nimetama siis lausa viimaseks Liivima rüütliks. Aga saan Vene vägesid siiski Tallinna olla, jõudis teatavasti siia, Novembris elas Tallinna üle Ühe sellise kangelaslikku episoodi, aga siin sellest siis pikemalt ei räägiks siis omaette saate teemaks seal samal septembris see üks osa Vene vägedest, mis siis siirdus nii-öelda Pärnu suunas, rüüstab Vana-Pärnu, sealt liigutakse edasi juba Läänemaale, põletatakse maha mitmeid mõisaid, mainida tasub siin võib-olla siis Audru, Sauga, Vigala, aga neid oli teisigi ja jõutakse ka siis haapsalu alla. Haapsalu piiskopilossi vallutada ei proovitagi, aga linn kui selline põletati ja ja noh, on siis jäänud maha ka selline teade, et säilivad olevat ainult siis kolm maja. Aga nüüd pärast neid sündmusi lahkuvate vene väed selleks aastaks Liivimaalt ja need nii-öelda sügisesed sündmused sügis 1560 on tegelikult ju sõjaajalukku läinud hoopis siis Harju ja Läänemaa talurahva mässule mis haaras siis Märjamaa, Hageri ja kullamaa kihelkondi. Aga ma ei hakka siin ka sellel pikemalt peatuma, kuna ka see on omaette saate teemaks ja võtaks võib-olla hoopis need 1560. aasta sõjasündmused kokku. Võiks siis öelda, et ka see aasta oli Liivimaale taas siis katastroofiline olid langenud, et kaks väga olulist kindlustatud tugipunkti Aluksne ja Viljandi ka seda ei saa ju vähem tähtsaks pidada, et siis vürst enbergoli vangi võetud. Aga oli toimunud siis kasehärgmäe lahing ja muidugi olid jätkunud kõik need rüüsteretked nii ordu kui siis piiskopi alandada. Aga etteruttavalt võime siis öelda jah, et tegelikult ka 1561. aasta ei toosis liivimaalastele leevendust vaid võiks siis öelda, et see aasta saab siis hoopis nii-öelda uueks pöördeks. Kogu selle sõja käigus. Härgmäe lahing oli, oli märgilise tähtsusega lahing selles mõttes, et ta tähistab Liivi ordu otsasaamist tegelikult. Ei kaugel sellest ordu ikkagi veel otsa ei saa sinna ordu nii-öelda lõpu me võime tuua 1560 esimesse või siis kes tahab ka siis 62. aasta kevadesse. Aga jah, viimaseks välilahinguks seda ju nimetatakse ja pigem võib-olla on see sündmus just tänu sellele oma tähtsuse omandanud, et see oli viimane, selline suurem välilahing, kus siis see initsiatiiv seda nii-öelda venelaste vastu astuda võis vaenuväe vastu astuda tuleb siis nagu puhtalt ordu poolelt, et et kõik need eelnevad ja järgnevad sündmused ju väga seda ei näidanud. Kaspar von Holden Pokum, ta võiks olla ju meie kangelane. Kas temast on rohkem midagi ka teada peale nende episoodide paides? Põhimõtteliselt on, nüüd tahaks nagu ajast ette joosta, aga tegelikult siis kasvab, on, olgem Pokumil tuleb täita selle sõja pluss veel paaril korral üsna kinnisi olulisi rolle. Et kasvõi siis Tallinnas, kus ta temast saab. Nii, kui me ütleme, Toompea toope kindluse ülem ja ka siis järgnevates järgnevatel siis sõjasündmustest Te rääkisite saate alguses sellest, et talupoegi aeti suurte gruppidena nagu kariloomi Venemaale müügiks. Kas on umbkaudugi teada, kui suur hulk eestlasi siis Venemaal ei aeti ja kas see on sama mis küüditamine? Siin on väga raske öelda, kui palju neid arvuliselt võis olla, et. Ma otseselt ei ole selle perioodi ajal uurija, aga kirjandusest olen kuskil kohanud, et on juttu olnud ka 10-st 1000-st talupojast. Niisiis Eesti kui Läti päritolu. Kui palju see, kui suur see arv tegelikult olime, ju tegelikult ei saa tagantjärgi hinnata. Aga et talupoegi Venemaale aeti, see on siis üsna selge, on juttu olnud siis ka naiste ja lastesaatmisest esimene samuti müüdi sinna. Talupoegi rakendati mitmetes mitmetel töödel. Aga Liivimaal see oli teisigi, kes sattusid, et Venemaale ja näitleme teateid liivimaalastest Moskvas teateid siis Liivimastest mujal on tegelikult meieni üsna palju jõudnud ja võib-olla laht siin tasuks veel ühte episoodi meelde tuletada. Et kui nüüd sõja lõpus toimusid venelaste ja poolakate vahel siis nii-öelda vaherahuläbirääkimised jamsapovskis siis tegelikult oli jutuks ka see, et Venemaale aetud liivimaalased võiksid tagasi tulla. Aga toonane siis Poola delegatsiooni üks juhtidest või siis delegatsiooni üsna paljuski siis mõjutanute mees Antonia possewino ju keelasse liivimaalasi Liivimaale tagasi saata. Kuna ta siis leidis, luterlased, on meil niigi palju sinakas viina esindas isa katoliku kiriku huve. Aga noh, see näitab seda, et tegelikult et neid inimesi üsna palju, kellest oli võimalik nagu rääkida kuidas me neid hindame, kas oli siis küüditamine või mitte, noh kindlasti läheme vabatahtlikult nad ju Venemaale ei läinud ikkagi sunniviisil kisti oma kodudest välja ja milline oli nende saatus Venemaal? Noh, seda me kahjuks ei tea. Andrei kurbski ja tema teos Moskva suurvürstiajalugu, mis kaaluga teosson? See on üsna-üsna oluline teos seal muidugi nüüd ei ole siis ainult et Liivimaa asjadest inimasjad on seal kindlasti sekundaarsed. Et põhiline probleem oli ju tegelikult siis Andrei Kurski ja Ivan neljanda omavahelised suhted. Mida siis Kurski, kui ta põgenes Vene riigiteenistusest, siis Poola kirja pani, kus ta siis lahkas Ivan neljandat, et kui isiksust otsis, siis neil põhjendusi noh, juba neljanda miks ta niimoodi käitub, otsis motiive Ivan neljandal, aga loomulikult siis ka õigustas enda tegevust. Aga jah, raamatu raamesse ta puudutab ka nii-öelda Liivimaa küsimusi. Liivi ordu viimasest välilahingust härgmäel Lätimaal ja teistest sõjasündmustest 1560. aastal rääkis Tartu Ülikooli dotsent Enn Küng nüüd sõjategevusest härgmäe all Järva foogti sekretäri kroonik Johan Reneri abiga ka nendest sündmustest, mis eelnesid ordu suurele lüüasaamisele. Johan Rener kirjutab. Härgmäe lähedal paiknes ka umbes 100 venelast ühes külas ent sakslastele märgmäel oli teada antud, et neid 40 ümber olla võiks. Rääkisid 20 sakslast liikvele ja jõudsid vaenlasele järele, sest need sinatsed olid peale inimeste umbes 500 pealise karja ära võtnud ja talus, kus nad paiknesid, õuel üheskoos väravad ringi kindlustanud ja oma vallahhid ümberringi tara külge sidunud, arvates, et nad siin söömaaega hakkavad pidama. Kui nad aga ratsanike tulemas, nägid kahmas igaüks kätte, mis talle kõigepealt ette sattus. Labidanuia aiateiba. Sakslased tungisid peale, said ühe värava lahti ja tulistasid venelaste sekka. See sündis teist ja kolmandat korda, sest et nad kõik laadisid uuesti. Seejärel hüppasid venelased üle tarade ja jooksid võssa. Sakslased jälitasid neid ja tapsid maha kuus. Kui nad võssa jõudsid ja kaht venelaste trummi kuulsid ja et rohkem venelasi kohal on, tõmbusid nad jälle tagasi tallu. Seal paiknes 27 venelast, kelle nad mahalassid, võtsid ära parimad vallahhid ja läksid härgmäele tagasi. Päästsid ära kogu rahva ja loomad, mis seal vangis olid. Kaotasid ühe Palpri ja lisaks veel ühe, kes hobuselt maha tulla ja saaki saada tahtsid. Mis juures nad siis vaenlase poolt maha tapetud? Ja ordu suurest lüüasaamisest härgmäe lähedal, kirjutab kroonik Grenner järgmist. Sellele laeval asusid isandad trikaatas teele ja liikusid vaenlasele lähemale. Siis jäid nad üheskoos laagrisse kahe miili kaugusel härg mäest. Teisel augustil läksid 30 ratsameest hobuseid söötma oma kahe ja poole miili kaugusele laagrist ja silmasid viit sadat venelast. Ühe oja teisel kaldal tulid nii lähedale, et üksteise pihta lasi ja üks venelane langes. Sedamaid pöörasid teised põgenema, ühele heinamaale omade juurde. Siis keerasid 18 sakslast tagasi ja jätsid 12 vaenlast jälitama. Kui need vaenlase varitsust märkasid, tõmbusid nad tagasi laagrisse, kaotasid siiski mitmed teised jutustasid, mis oli juhtunud. Siis läksid liikvele maamarssal Philips, Salvan Bell koos oma venna kuldiga komptuuri Werner Shalvan telliga kandava foogt, isand Siiborf ja Ruhja kom tuur Heinrich von ka olen 300 ratsamehega ja tahtsid viit sadat venelast lüüa, sest neile oli teada antud, et neid rohkem ei ole, kuigi neid oli 40000. Kõigepealt ründasid nad vaenlaste vahtkonda, need taganesid oma varitsuse juurde. Sakslased läksid kohe järele ja piirati vaenlase poolt ümberringi sisse, nii et nad põgeneda ei saanud. Seal läks lahtilaskmine ja löömine, aga enamus sai väikesest salgast jagu nõnda et kandava foogt, Christopher Siibor kandava pakimbrifon, suilen kuldiga, teine Kumpan, Johan von Eltsen, trykata pealik Franz lipperhaide kapten Johan poolsvik, Herman Hesse ja paljud teised maha tapeti. Seal võeti kinni maamarssal kuldiga komtuur, Ruhja, komtuur, Reinold sasse ja taas palju teisi. Teised, kes laagrisse olid jäänud ja lahingust osa ei võtnud, pöörasid põgenema rabadesse ja laantesse, kuhu keegi minna sai. See lüüasaamine leidis aset Volter von Pletteni Bergi mõisa lähedal kahe miili kaugusel härg mäest. Venelasi sai nii palju surma, kui nad 14 vankriga suuru mõisa ühekorraga suutsid vedada. Seal põletati nad ära. Sakslasi langes kokku ja võeti vangi 261. Seejärel hulkusid venelased, igal pool laastasid kõik härgmäe Helme Karksi ümbruses said õige kõvasti täiendust ja liikusid kolmeväega. Viljandi peale, kus vana isand viibis, olid 150 tuhandekesi kaasas üle 100 suurde, ehkki sealhulgas 15, tule müüdrit, 24 raskesuurtüki, kartauni ja hädamadu. Ülejäänu olid välikahurid. Teine väesalk tuli Põltsamaalt, kolmas Tartust. Nad jõudsid neljandal augustil Viljandi alla. Need olid katkendid Johan Reneri kroonikast. Saate toimetaja on Piret Kriivan Kuulmiseni nädala pärast.