Tere sõjasündmused 1558. ja 1559. aastal Lõuna ja Kagu-Eestis. Tartu Ülikooli dotsent Enn kündja toimetaja Piret Kriivan. Liivimaa sõjas langesid vene vägedega kätte 1558. aasta esimesel poolaastal. Kõigepealt Narva Vasknarva, Vastseliina. Juuli alguses alustasid venelased Tartu pommitamist. Rünnakud ja pinged linnavõimuorganites murdsid linna vastupanu ja nii linn kui ka piiskop koostasid oma allaandmistingimused. Ordu käsitles piiskopi allaandmist reetmisena. Ivan neljanda esindajana võttis pealikvioter Suiski need allaandmistingimused vastu. Ja piiskop Herman kutsuti Moskvasse, kus ta mõne aasta pärast suri. Sealt täna jutt jätkubki. Doktor Enn Küng räägib, kuidas Vene väed Tartus käitusid ja kuidas Ivan neljanda väed Liivimaa aladel edasi liikusid. Kui tulla selle nii-öelda Tartu alistumise juurde tagasi, siis üldiselt on rõhutatud, et Vene väed käitusid Tartu hõivamisel ikkagi respektiga alla ante suhtes. Esiteks siis, kes soovisid, võisid linnast lahkuda kaasa sai siis võtta ka vara, mida siis suudeti ühes võtta ja lahkutud sealt siis nii, noh, Tallinna ja Riia suunas samuti nüüd miks siis ikkagi selline on ikka heatahtlik suhtumine, tavaliselt ju ühe linna üleandmine või ülevõtmine, hõivamine, sellega kaasnes riisumine, röövimine isegi võiks öelda jah, mitmeks tunniks antilinnad sõjavägedele riisuda, röövida, miks seda siis Tartu puhul ei tehtud, reaalselt on siis märgitud, segad, venelased siis soovisid nagu nii-öelda nii Narva kui ka siis Tartu näitel noh, meelitada ka teisi Liivimaa linnu üle tulema, olla alla. Aga üldiselt läks nii-öelda piiskopiala hõivamine venelastel lihtsalt sellepärast, et suhteliselt kergelt saatis siis enda kätte nii Rõnguta, Konguta Kavilda kui ka siis Rannu kindlused või siis linnused ja peamiselt siis sealsete nii-öelda kindluste juhid jätavate kindlused maha ja loobuvad siis vastupanust venelastel. Nüüd mida tartlased ise ette võtsid, nad oma tulevik tuli kindlustada ja praktiliselt siis kohe pärast Tartu alistamist saadeti saatkond Moskvasse Jon neljanda juurde. Kuuendal septembril ongi Saar siis kinnitanud linna varasemate privileegid, aga ta ei aktsepteerinud neid mitte kõiki neid kapitulatsiooniakti punkte. Aga nüüd põhiline, mida ta siis Tartule ja tartlastele lubas. No oluline on muidugi see, et pidi säilima õigus luteri usule samuti siis pidi säilima Riia õigus, ehkki siin siis tehti teatavaid selliseid, noh seda vaadati teatavates punktides siis ümber, näiteks ei saanud enam Riiga apelleerida samuti siis pidi säilima linna senine halduskorraldus isegi müntimis, õigus, ainult et siis jah, et mündi ühel küljel pidi siis olema tsaari kotka kujutis vili, säilima linna omand, kauplemisõigus, õigus siis kaubelda välismaaga ja see siis tartlaste poolt soovitud vahendamisõigus. Et siis tartlased reisid edaspidigi vahendama siis venelaste ja väliskaupmeeste äritehinguid tartlastele endile anti siis õiguse kaubelda kõikjal Venemaal, nii nagu siis Lääne-Euroopas asjalikult, petis silmas Saksamaad. Ja nii nagu juba üldistavalt võib siis öelda, et säilima pidid siis kõik varasemat privileegi. Nüüd kui palju oli võimalik neid punkte tegelikult täita, on jah jälle sellise sõja loogika küsimus. Kõiki punkte ei saanudki ju tegelikult täitma asuda. Herman, teise sellest oli juttu, aga ka tartlased ise saavad juba 1558. aastal sügisel tunda siis seda nii-öelda küüditamise hirmu. Nimelt et siis 58. aasta sügisel saadeti Tartust ära võitlusvõimelised mehed. Nad peaasjalikult saadeti Pihkvasse. Nüüd miks 58.-le, kas tal see asi siis nagu venelaste poolt ette võetud, see ei ole nagu päris selge, aga oletatud, et see oli, see on niisugune ettevaatusabinõu. Kuna sama, siis sügisel 58 tulid Tartusse ordu vōi Tartu piiskopkonda orduväed ja oli siis reaalne oht, et linna hakatakse piirama. Lüües teete oma kroonikas, mainib siis ka veel 1559. aasta sügisel sündmusi, kui siis tartlased olevat raekotta sule. Kuna oktoobris tulid endisse Tartu piiskopkonda, siis taas orduväed olid siis nõval kui ajas tohtida nüüd edasi hüpata, siis tegelikult suur tartlastel küüditamine leiab aset 1565. aastal. Kui siis Ivan neljandal korraldusel saadeti linnast ära pea, siis koguneb saksa elanikkond. On pakutud siis 100 peret või kuni 100 peret umbes 1000 inimest. Ja teada ka, et need nii-öelda sihtpunktid, kuhu inimesi saadeti, oli diskost traumast ja Nižni Novgorod, Uuglitš ja Vladimir. Miks see küüditamine siis nagu ette võeti, et siin on ka siis noh, mitmed asjaolud siiski segased, aga üheks selliseks võimalikuks põhjuseks on siis pakutud tegelikult Ivan, neljanda Tartu toonase vojewoodi Andrei kurbski vahelisi pingeid õieti siis ka tüli ja teatavasti siis Andrei kurbski põgenes, asus siis üldse poolakate poole. Ja sellega seoses siis tsaaril tekkis arusaam, et Kurski on nii-öelda tartlastest taas osa nikud ja neid tuli siis karistada. Ja kui nüüd veel ajas edasi minna, siis 1571. aastal leiab siis aset Tartu kõige mastaapsem tartlaste kõige mastaapsem küüditamine ja see on siis seotud juba Johan laupäev ja meie poolt eelnevalt jutuks olnud siis Ellart Kruuse organiseeritud siis ülestõusu mahasurumiseks. Nüüd omaette küsimus on muidugi jah, kas vene võimutaja alistamiseks seal said kinni pidada kõikidest alistumis tingimustest. Et kui me räägime nendest majanduslinna majandustegevusest, siis selge on see, et sõja ajal käis linnamajandus Allaces olla kaubandus. Et sellisel moel, nagu see oli olnud, siis 16. sajandi esimesel poolel ei olnud ju enam võimalik Lääne-Euroopal Venemaaga Tartul kaudu supelda polnud seda kaubandust, mida siis vahendada. Keerulisem küsimus on raeinstitutsiooni töö jätkamises, teada on siis või teateid, on Tartu raetööst. Aga see ei saanud olla järjepidev, sest et kasvõi juba needsamad küüditamised lõid siis omad augud sisse. Samas kujunes vene võimude jaoks tartust üsnagi oluline valitsemiskeskus. Kus siis ja on ametis olnud siis mitmed vōi vooditel nokka juba see näitab, et kui ühes linnas on aeg-ajalt kuni siis kuuseue voodi näitab ka selle linna siis tähtsust ja teatavasti siis Ivan, neljas on oma, siis tiitlite seas lasknud ennast nimetada ka nii-öelda on maininud siis suurt Tartut, et see on siis tema titulatuuris sees olnud. 1570. aastal sai Tartust vene õigeusu piiskopi residents, on siis ka teada, et Tartusse rajatises mitmeid õigeusu kirikuid on räägitaksegi, koostritest, kloostreid mainib näiteks Ruustavama kroonikas ja Tartus on siis paiknenud ka nii-öelda selle nii-öelda Liivima hõivatud, et ala siis keskvald. Kui nüüd tagasi tulla nende 1558. aasta sõjasündmuste juurde siis oluline võib-olla oleks siinkohal märkida, et ordus toimuvad sel ajal mitmed siis sisemised muudatused, neid võib nimetada ka olulisteks muudatusteks tulevikku suunatud tähtsusega muudatusteks. Nimelt siis, üheksandal juulil valiti senine Viljandi kultuur Gotthard Kettler koidiootoriks mis tähendab siis, et tema tõusis ordumeistriäärel teiseks meheks hierarhiliselt võttes tähtsuse järgi võttes aga Kettleri tulekuga hakkavad siis ordusse domineerima ka mitmete hoopis teised ideed, erinevalt siis fürstenbergist oli Getter kindlasti äärmiselt siis poolameelne. Ja Kettleri puhul tuleb muidugi mainida ka seda, et tal oli siis ametis oleva ordumeistriga mitmeid siis vastuolusid aga sõjategevus jätkub ka sõna otseses mõttes Vene väed siis jätkavad oma vallutustegevust, vallutustegevust siis ka ordu kaladel juuli lõpus, augustis võetakse siis üle Porkuni, saadakse Rakvere, Laiuse, Põltsamaa ja Toolse ja mitmete nende kindluste puul on siis teada, et neid jäeti maha enne veel, kui siis Vene väed enne alla tulid või siis anti üle tahtlikult. Ja üks selline näide on siis seotud Rakverega, kus Rakvere foogt tegi venelastega Holland, mis nii-öelda kokkuleppe leppis siis kokku nii-öelda kahenädalase järelemõtlemise aja rajal, ta vedas siis kogu oma varanduse sisse raha toidumoona Tallinnasse ja seejärel siis aint tiim ka siis Rakvere venelastele üle. Ordu iseenesest seda teguviisi heaks ei kiitnud, mees pandi Tallinnas vangi. Aga nüüd, mis puutub Rakveresse, siis Rakvere loomulikult oli ka üks väga oluline siis sõjaline tugipunkt kindlustatud siis linnus ja venelased on Rakveret, nii nagu tegelikult Tartut hakanud siis edasi kindlustama, seda siis nii-öelda tugevamaks muutma. Edasine venelaste tegevus ei läinud enam nii lepase reega üheksandale augustil jõudsid siis Vene väed Paide alla aga Paidet siis vallutada ei õnnestu. Ja siin siis esimest korda astub nii-öelda areenile ka selle Rakverekaitset juhtinud siis mees, kelleks oli siis Kaspar Holden fookum temast siis tuleb hiljem juba rohkem jutt, et põhimõtteliselt venelastelt Paidet hõivata ei õnnestunud. Aga samas ohustavad Vene väed juba ka Tallinna. Suvel 1558 saatis siis Pjotr Suiski Tallinnale vähemalt siis kaks ettepanekut alla anda. On nendest ettepanekutest viidata selgelt siis selle nii-öelda Narva ja Tartu kogemusele, kus siis jah, sealsed kodanikud said laialdased õigused. Aga tallinlased ei võtnud Pjotr Swiskite kuulda. Nüüd selle Tallinna saamise sooviga paralleelselt toimuvad veel ühed sündmused, mida siis tasuks mainida. Nimelt otsustas Tallinna ordu kultuur, Franspon Seegem Haagen, 25. juulil anda siis Tallinna lossiülem Saare-Lääne piiskopi vennale Läänemaa difti foogt Christoph von Münchauseni. See üleandmine toimus täiesti omavoliliselt. Aga Christoph von Münchausen muidugi võttis Tallinna lossi hea meelega enda valdusse ta siis kuulutas end Taani kuningas Lemmikuks asehalduri ülesannetest ja miks ta seda siis teha sain, tegelikult Münchauseni oligi Taani kuninga läänimees Põhja-Eestis Kolgal andmine isenesest tulenes sellest, et lossimeeskond ei olnud juba mitu kuud saanud töötasu. Võlg oli siis üsnagi suur summa, mainitakse siis kümmet tuhandet marka ja Münchausen oli siis varmalt nõus, seda summat siis välja pakub. Ja samas nüüd see isehakanud asehaldur pakub Tallinnale ka siis Tallinnasse redus olnud Harju-Viru rüütelkonna esindajatele. Et selles mõttes ka siis kogu Põhja-Eestile on maininud siis ka nii-öelda valdusi kuni Paide ja Viljandini välja kaitset, aga seda kaitset pakub seda Taani kuninga nimel. Nüüd hiljem muidugi selgus. Taani kuningas Christian, kolmas ei teadnud nendest sündmustest mitte midagi. Ja omaette probleem oli siis selles, et Christian, kolmas ei soovinud vähemalt sel hetkel veel sekkuda sõjategevusse Liivimaal ei soovinud siis oma suhteid Moskva riigiga rikkuda. On siis vähemalt sel ajal soovinud siis ka vältida konflikti Rootsiga. Ja kui see nii-öelda informatsioon või teade jõudis Kopenhaagenisse soovis ta, et Toompea loss antaks issand ordule tagasi. Aga Toompea loss tuli paratamatult ordule tagasi anda sest ka Christoph Münchausen sattus ise raskustesse nii-öelda palkade väljamaksmisel, samuti siis ordu poolt avaldati talle survet, ähvardati siis loss väevõimuga üle anda. Münchauseni jäänudki siis muud midagi üle, kui siis 11. detsembril andiski ta Tallinna linnuse taas ordu kontrolli all. Aga nüüd seda sündmust iseenesest Tallinna minekut Tallinna lossi linnuse minekut sisse Christoph von Münchauseni kätte kasutas Tallinna raad üsnagi oskuslikult ära Tallinna raad sel hetkel tegutses koos siis Harju-Viru rüütelkonna esindajatega. Jah, nii see andis neile võimaluse teatada siis Pjotr Suiskile. Nii rüütelkond kui ka siis linn, aga ka kõik elanikud, kes siis elavate nii Tallinnas, Harju-Viru-Järvamaal, aga Viljandis ja Pärnus ja siis ka mujal keelduvad allutamast end survestile ja on juba allutanud ennast Taani kuningale oma kunagisele valitsejale, nii et siis need Suiski ettepanekud lükati. Lükati siis tagasi. Vene väed isenesest jõudsid augusti lõpus ka Tallinna alla, aga loomulikult linna piirama ei asutud, on siis olnud väikseid niukseid tulevahetusi ja pärast seda on siis Vene väed lahkunud. Septembris on toimunud mitmeid rüüstajaid, ehkki nii-öelda on siis lõunapoolsel liivimaal, need on siis need alad, mis täna jäävad Lätti Lätti, siis territooriumil. Aga kui me nüüd vene poole pealt vaadates tohiksime seda 1550 kaheksandat aastat siis kokku võtta, siis oli venelaste käes selgelt kirde-ida- ja Kagu-Eesti kokku siis umbes 20 linnust ja linna ja kõik need alad siis liideti muidugi vene riigiga. Ja septembris on ka siis sõjategevus venelaste poolt vaadatus vaibunud, suur osa vägedest on siis toodud-viidud ära tagasi, siis Venemaale. Aga no ajutist rahunemist on otsustanud ordu ära kasutada. Teadaolevalt siis augustis-septembris püüti juba mingisugust vastupanu organiseerima hakata, see ei õnnestunud ja alles nüüd siis oktoobris sai siis Kettler kokku armee, kus teadete kohaselt oli siis umbes 7000 palgasõdurit 200 ratsameest ja oli siis sega kokku aetud hulgaliselt talupoegi märgitakse kümmet tuhanded talupoega ja selle väega otsustas siis Kepler tungida Tartu piiskopkonda, siinses isegi saavutati väikene edu, vallutati Rõngu linnus, anti või suudeti siis venelasi võita, aga Vare lahingus Tõravere lahing jääb siis seitsmendale, toimus seitsmendal novembril, aga Tartut tagasi valutama ei hakatud. Ja veel võib siis ordu puhul öelda seda, et ordu hakkab organiseerima mitmeid siis rüüsteretki, noh nii nagu siis ka venelased seda tegid. Nüüd võtab siis ordu ette rüüsteretki põhja, eestis rüüstatakse klaasid, mis siis on jäänud venelaste kätte, nii Toolse, Rakvere, Porkuni ümbrust ka siis noh, lõunapoolne on tungitutega Venemaa territooriumile on siis seal rüüstamas käidud, aga seal mingit suurt edu. Et 1558. aasta siis lõpu ettevõtmised ordule ei toonud. Siinpuhul me võiksime mainida veel ka 1559. aasta alguse sündmusi. Nimelt otsustas Ivan, neljas tuua aasta algul taas oma väed Liivimaale, kuid seekord võeti ette nii-öelda Riia piiskopkonna rüüstamine asjalikult rüüstataksegi põletatakse ja kindlusi vallutama ei hakata. Tulnuka üks lahing virtsa all seitseteistkümnendal jaanuaril kus siis venelased purustasid piiskopi peapiiskopiväed. Ja edasi oli venelastel põhimõtteliselt võimalik siis liikuda, Riia alla on jõutud Riia lähistele kollegi, esimesel jaanuaril oldi linna nii-öelda lähistel. Linn ise luges olukorda äärmiselt siis kriitiliseks ja sellega seoses on ka Riia eeslinnad maha põletatud. Aga tegelikult venelased sisu jääb piirama ei asunud vaid siis on jätkanud oma rüüstetegevust ja on siis käidud rüüstamas kaugemale kuni kuramaani välja. No nii nagu kaasaegsed kroonikad siis mainivad, et nii varasematel aegadel kui ka nüüd siis vene nii-öelda rüüstesalgad paistsid silma eriliste metsikustega. Veebruari teisel poolel Vene väed lahkusid, minnakse siis tagasi Venemaale kaasa, muidugi võeti hulgaliselt vara aga siis vangi. Ja nüüd me võiksime tõmmata ka väikese piiri kogu sellesse esialgsesse sõjategevusse. Nimelt siis, 11. aprillil 1559 tegi Venemaa Liivimaa ka siis Taani saatkonna vahendusel kuuekuulise vaherahu, mis siis kestis esimesest maist esimese novembrini. Põhimõtteliselt andis võimaluse liivimaalastel ennast organiseerida hakata siis midagi mingit vastupanu korraldama, peamiselt muidugi hakati välisabi otsima. Aga seda rahu vajas eelkõige vajasid neli, viimased kui ka siis venelased, aga Ivan neljas vajas seda seetõttu, et, et ta pani siis vahepeal oma vähed suunama hoopis siis Krimmi, sealsesse Krimmi khaaniriigi vastu samuti siis olite üles tõusnud siis Volga rahvad ja kõik need tuli siis nii-öelda maha suruda, et jätkata juba sõjategevust, siis lääne pool. See hingetõmbeaeg oli, oli üürike. Pool aastat jah, et, aga põhimõtteliselt, kui nüüd jah, ajast edasi edasi minna, siis ordu ise selle aja veidi lühemaks, et alustas uuesti sõjategevust oktoobris 50. 59.-ks aastaks oli Tartu piiskopkond oli likvideeritud, ordule oli veel aasta jagu aega. Põhimõtteliselt isegi veidi rohkem 1561. aasta sügiseni. Lõplikult tõmmatakse siis nii-öelda udurid seljast. 1563. aasta kevad. Need rüüsteretked kuramaale või kuhugi mujale, mismoodi need tegelikult toimusid, et Vene väed tuiskasid või üksikud salgad tuiskasid läbi mingite maa-alade? Nojah, põhimõtteliselt kui me tuleme ka, ütleme siis Liivi sõja nii-öelda alguse juurde või sõjategevuse alguse juurde jaanuar 1558, siis mida tehti, sõideti läbi maa, midagi ju piirama, otseselt ei hakatud ühtegi kindlust, kindluse alla ei mindud, rööviti riisuti, sellest on siis üsna palju kirjeldusi, kasvõi ütleme siis, võtame kõik kroonikut, kes on sellest kirjutanud, kas kaasaegsed või veidi hiljem tagantjärgi räägitakse ikkagi nendest metsikutest, piinamistest, laste piinamisest, naiste piinamisest, kõik, mis siis ette võeti. Samuti siis jah, et noh, eelkõige paistsid neile metsikustega silma siis tatarlased ja nii-öelda teised rahvad. Aga, aga, aga jah, et inimesi võeti ju vangi, naisi vägistati, saadeti edasi Venemaale, müüdi, nii et see oli nagu tatarlaste käekiri ja seda on siis kaasaegsed üsna ja detailselt ka edasi olla. Esimesel sõja-aastal, kas on võimalik öelda mingi umbkaudne number, et kui palju Vene sõjamehi siis Liivimaale tungis ja mind huvitab veel see, et kas olid siis eraldi venelaste väeüksused ja tatarlaste väeüksused? Nad tegutseti ikkagi ühise juhtimise all, aga kui nüüd, kui suured need kaheksas olid, selles mõttes ei oska mina seda öelda ja kui vaadata, kas või ütleme seda nii-öelda varasemat ajal kirjutas hilisemate ajal kirjutas, siis mida ajas edasi tulles on ju pandud ka nende nii-öelda vägede suurusjärgud, et küsimärgi alla ei saanud olla nii suured, vähetasime, tekib logistilisi probleeme, kas siis ka toitlustamisega nii edasi tekib probleeme. Nii et ütleme siin kas või ütleme jah, need sõja esimesed aastad, kui palju sissesiga vägedega tuli mehi üle piiri, et siis seda on ikkagi aja jooksul tublisti siis nagu ühendatud organiseerida. Kolm küüditamise lainet käis siis sel ajal üle Tartu. Kas esimese küüditamisel te nimetasite, et küüditati võitlusvõimelised mehed sellises sõltumata rahvusest? Järgmised küüditamised olid juba sakslaste küüditamised? Küüditati sakslased no põhimõtteliselt seda koosseisu rahvusliku koosseis on väga raske määratleda, ehkki ütleme jah, see Tartu kodanikkond oli selgelt saksakeelne elanik grupp elanikest, aga ütleme, üldlinnarahvas seal oli siis kõiki seal oligi siis eestlasi Tartu Bulane teadega üsna palju ühtlasi nii et kui see ikka küüditamine tabas, noh näiteks ka siis kui mitte tohin tulla veel ühe järgmise küüditamise juurde, see, mis siis toimus 1708. aastal, õieti algas see küüditamine 1000 707708, mis siis tabas nii Tartu vot kui ka Narvat ja seal on siis teada, et küüditati kogu elanikkond sealhulgas siis ka linnaeestlased. Ehkki samas üks huvitav moment on see, et need tühjaks jäänud siis linakrundid hõivasid jälle maalt tulnud eestlased. Et kui küüditati küüditati, siis ikka jah, rahustab, vahetab tegemata. See Rakvere foogti käitumine, miks ordule ei meeldinud, sest tegelikult oli see ju võrdlemisi kaval käik võtta järelemõtlemisaega ja siis viia vaenlase eest varanduse ära. Selle vastu võis olla. Seda küll, aga üsnagi oluline keegi kaitserajatis oli antud ju venelastele üle ja Rakvere siis ikkagi nii-öelda sellel teel mis viis Tallinna noh, samamoodi nagu siis Paide, aga noh, paide nagu ma mainisin, vallutada ei võtnud. Et seal siis oli seal nii-öelda Kaspar pookum, kes seda kaitset organiseerida. Veretähtsus kindlasti oli palju olulisem kui palju suurem, kui see oli siis paidel ja, ja ka ütleme siis foogti tegevust käsitleda on ka puhtalt enda enda huvides. Tegutsemiseni. Tähendab Rakverel oleks nagu arvati, et oleks olnud võimalus vastu seista. No tõenäoliselt jah, nii nagu kõikide kindluste puhul loodeti, et nad suudavad siis vastupanu organiseerida. Vene vägede edasiliikumisest pärast Tartu vallutamist 1558. aastal ja lahingutegevusest ka 1559. aastal, rääkis Tartu Ülikooli dotsent Enn Küng. Kroonik Balthasar Russovi abiga tuleme veel kord Tartu kui olulise Liivimaa linna langemise juurde tagasi. 60 kuuendas peatükis kirjutab kroonik järgmiselt. Sellel samal 1558. aasta suvel, kui Moscoviit nägi, et Liivimaa lossid ja maad õnnega käsikäes talle nii üsna hõlpsasti sülle langesid ja tema mingit vastupanu ei leidnudki siis näitas ta end toll oma suurtükkidega ning kuigi ta ühtki korda tormiks käsku ei andnud ja ühtki inimest ei haavanud, anti talle siiski suurest hirmust ja kergemeelsusest linn sunduseta üle. Nimelt 18. juulil, kui ta nädalat aegagi seda ei olnud piiranud, just nagu oleks neil juba enne kokku lepitud, et tulgu, aga võtku linn vastu. Ka võtsid kõrgemad kodanikud, kes asja teadsid ja taipasid, et seeni tuleb kõik kirikute söökide ja alaealiste laste raha, kust seda ka leidus hulgaviisi kui ja lasksid seda enda majade heaks kirjalikult kindlaks määrata, selleks et nad raha seda hõlpsamini endaga kaasa saaksid võtta, kui tuleb põgeneda. Ja kuigi nad Moskva viidi eest raha takistamatult Tartust välja said viia, siis heeru meister ometigi määras selle peale mõned, kes tartlasi nende suure kergemeelsuse pärast teel kinni pidama ja paljaks röövima pidid. Nõndaviisi röövis Wilhelm wiffering Tallinna kodanik, kõikide tartlaste, keda ta kätte sai, raha ja ehted ja võttis neilt suure varanduse ära hõbedat ja kulda, mis kõik meistri kätte läks. Missugust hulka raha, hõbedat ja kulda ning kõiksuguseid, ehteid ja kallis asju Moscoviitaga selles linnas piiskoppi, toomhärrade, aadlikude ja kodanikud juurest kätte sai, seda ei saagi ära arvata. Sest juba ühelt ainsalt aadlimehelt Fabian tissenhuusenilt sai Moskva viit üle 20000 taal ri sularahas. Kõik kokkuvõttes kogus ja krahmasta tol ajal Tartus niisuguse suure hulga raha ja kõiksugu varaja millega oleks võinud pikka rahu ilma kahjuta jalule seada või vägevat sõda. Moskva viidi vastu pidada nii, et linn ja kogu maa oleksid puutumata jäänud. Aga enne ei tahtnud keegi rahast lahkuda. Ning kuigi iga mees oli lausunud, et ennemini tahtvat 100 Taal rit kulutada sõdimiseks Moskaviidiga, kui ainsatki taanritribuudiks või rahu hinnaks maksta, siis keeldusid nad ometigi, kui häda käes oli karvavõrdki tasumast ei rahuks ega sõjaks. Sel viisil jäid nad ilma mitte ainult oma linnast maadest ja rahvast vaid ka oma rikkusest ja kõigest heaolust. Ja olgugi, et nendest paljud oma kulla ja hõbeda vara olid seintesse müürinud ja kirikutes hauakivide alla maha matnud, ei aidanud kõik see midagi, sest venelased tuhnisin kõik müürid läbi ja sonkisid kõik hauad ja hauakivid ümber ning said kõik ära peidetud varandused, nii tol ajal kui ka pikapeale hiljem kätte. See oli katkenud Balthasar Russovi Liivimaa kroonikast. Eesti lugusid saab kuulata laupäeviti kell 13 null viis esmaspäeviti tund enne südaööd ja kodulehel vikerraadioee kaldkriips, eesti lugu.