Täna on luuleruumil külas Mats traat ja stuudios laual. Meie ees on üks kena raamat mis kannab pealkirja hoidi. Pus läheb Toompeale ja mis ilmus 2010. aastal. Millel on väga olemuslik ja väga kena kujundus selle kujundaja, nii kohe ma leian, siit on Piia ruber. Palun sellest kujundusest alustada. Selle raamatu kaane peal on maakivi maakivi, mis on sammaldunud ja aega näinud. Ja kas ei ole isegi siin üleval mõned lohud, mis viitavad sellele, et ta võib ka ohvrikivi olla lõvist, aga miks ta mulle nii silma hakkas? Mul on tunne, et selles luulekogus on ka vanad kui tahutud maakivid. Mul on siin leidnud vastutusvõimetusest võrsunud vaen. Isaslooma iseloom. Õhtu takerdub traadita internetti. Puder, kapsamodernism, vimma, viin, närusus ennast, toika, söönguum, pööning, aga kuidas need sõnaleiud tulevad? Kui kergelt raskelt? Sellele ei ole, ühest vastust. Iga hetk ja eks nad tasapisi koguneb kõik need maa ja muud kivid. Nii et noh, need kujundid lihtsalt. Need luuletused on ju mitme aasta saake ja siin on andetu, nüüd vormunud selleks tahutud maakiviseinaks. Paljusid aherainet on ülejäänud või kui ränk on see valik? Jah, et sellest kogust. No, ma ei, ütleksin, luuletava nii ränk töö kuidagimoodi teha. Grünkus jah, variant see sõna, ma ei oska öelda, mis see on, lihtsalt on. Ma olen 50 aastat sellega tegelenud. Et ma noh, nagu öeldakse ja selle sees sealgi mu elu sisukaks, põhimise, seisuaineid. Ja niisuguste raamat on nagu see, selleks ma nüüd vaevalt edasi suudan teha. Raamat sulgub iseendasse. Tallama Vorendama seisu seinu, teatavad neljased ühiskonnakriitilised ja protesti koodi noodid sees. Võib-olla mõni teine raamat, mis ma veel kirjutan, suudan teha, ma ei oska öelda, Antöörilisem näiteks. Siin on, siin on kama, tüürilised momendid ka sees, aga aga nagu sa ütled, et need on. Alternatiivsed pildid ja raamatu lugeda siis võib-olla alati ei tulegi välja see nende seos, seosed ei ole alati otseselt ühesed kuidagi assotsiatiivne, kaugemad mõnel pool võib-olla isegi nii kaugele, et raske seda kokku panna üheks pildiks. Juba lugeja mure ja mina sinna midagi paladeks, lugemine, samuti teatavat pingutustega. Luule lugemine, igasuguse luule lugemine nõuab niisugust emotsionaalset valmisolekut midagi saada, midagi haarata, milleski kaasa elada. Ma nagunii teadsin muude sõna tarbimine, mis on väga vastik sõna. On ka koos ja kaasaelamine autoriga ja selle ainega, mida ta pakub nende mõtetega, mis sinna on kätketud, ütleme nii. Jaga kujunditega. Olid kunagi Marsi ministrid ja 100 aastat tagasi Venemaal ja nende plaan oli niisugune, et panin kartulikoti valmis kujundit, proovisin sisse, sead võtsid käega ühel ja püüdis neid kokku panna. Mis sellest välja tuli, ma ei oska öelda, sest see on kõik eksperimenteerimine ja igasugust eksperimenteerimist on vaja ja ega omal ajal muidugi. Aga ma ei kujuta ette, et näiteks Sergei Jessenini või ana matavad sõdima sionistid. Et nad oleksid ainult piirdunud niisuguste uute kotti pillutud kujundite kokkupanekuga. Kaunis kauge, et need mõnigi kord assotsiatsioonid üksteisest. Aga ma arvestan sellega, et eesti lugeja, tänapäeva lugeja on nii palju arenenud ja ja minu arust tõsine luulesõber on üsna hästi arenenud haka nendest aru. Ja suudab elada nende keskel ja, ja isegi võib-olla teatavad luule mõnu tunda. Luuletuskogu kokkupanek on omaette pähkel. Sedamööda kui ma noorpõlves panin kokku, kogusid nad aralised imelikult siit ja sealt ja kui ma loen luuletusi mitmest, nagu öeldakse, vilja mitmest salvest ja kuna ma eksperimenteeris esin mitmesse lõunas ja mitme sees siis luuletus kogudeks, naeralised harali hoidvad, ütleme nende oreli ja luuletus kogude koostamisega on see häda, et alati olnud luuletus on palju rohkem kui ühte kogusse mahub ära. Oleks mul neid noppima tulnud, siis oleks paremini paremini kogu koostada, jah, on oma dramaturgia, luuletuskogus on oma dramaturgia sees. Ja seda alati seda ei taipa ja ei taju ja panete niipidi kokku ja teisipidi kokku ja kolmandad neljandatele istuja põrandad täiendate seda siia-sinna, et saada mingit tervikut. Terviku tunne tuleb koostades tuleb kirjutades vaid see vorm ise hakkab töötama. Ennast kujundama. Aga siin on, näed eespool näiteks kui me hakkame analüüsima Pidev pimedus langeb maale ja see on see liiga palju ülepolitiseeritud pläkutamist ka on meil igal pool ja kõik on ikka jälle jällegi mingi poliitilise punkti alla kistud selle asemel et lihtsalt vaadata elu, nagu ta on ja püüa püüdja sotsiaalseid probleeme lahendada ja iga noorendav sotsiaalne või ei ole pääsu sellest. Luuletaja on ka sotsiaalne olend, teha nägusid, et mõnikord, et ta ei ole ja kõik ta elab hobuse unenäos kuskil laste elab aga. Selle luulekogu puhul on tunne, et, et see on ülisotsiaalne. Mulle mulle sotsiaalne närv olemas, see oli ju niisugune aeg, kui me kasseti see esinesime ja tulime luuleta, ütleme luuletajana siia ilma. Siis heideti ette vihased mehed, aga see etteheidete või selle ajastu märki, vihased mehed ja maxima ristid ja köik. Aga mina isiklikult tunned minul sotsiaalne närv sees, saati palju, teiseks ei ole muutunud, see on kaasa antud ja see on olemuslik, nii et siin ma midagi ei ole püüdnud välja mõelda ega midagi kuidagi seada. Püüno kujutas seda tegelikkust, õelust, mis meie ümber praegu on. Ja selles mõttes ta võib-olla isegi juuli realistlikku mõneski kohas, aga mõtlesin, et mulle meeldivad niisugust elliptilist kujundit. Kas see sõna õige, ma ei tea, mina nimetan kujundajad eliktilisteks. No niisuguseid kujundeid mul enam ei ole, teiste kogude jaoks arvatavasti see kujund, osa võtan, siin vist maksin minu arust minu jaoks segada. Ta elab ka läbi mitmesugused arengujärkperiood. Selles kogus on üsna mitut puhku motiiv Ufadele. Ja ja nüüd ma tahan küll küsida, et see ufo Nautica on, on tähtis. No lugu on see, et ma olen ise ufod näinud. Ega need luuletused on seal hästi kirjutatud ja, ja nii see tõesti oli. Ühel öösel ma nägin sellist Uhottena pool kolm tuba oli täis, sellist vaarikapunast valgust. Ja naabermaja katuse kohal oligi seesama kolme aknaga sead lihtsalt kiire, et see ei ole väljamõeldis, see kõik oli täpselt sellise mingi hobuse unenägu, et tõesti nii ta oli käes ja vaatasin ja rääkisin siis öeldud tualetti ja tuli tagasi, mõtlesin, et kas ta siiski alles ei olnud. Täpselt kolm pikergust akend. Ööd, kiired valgus, Anneli Kustova sealt möödub. See ei ole mingi väljamõeldisi, täiesti täiesti, täiesti kaine, selge peaga. Sirge talle öösel. Aga see sidet kosmosega siin on ka näiteks selles kogus kahjatsetud selle ümber, et eks planeet on alla hinnatud, et Pluuto deklareeritud asteroidi kasse kosmose sinna. See kosmos on mind alati huvitanud ja pealegi kellele see meeldib või ei meeldi, aga mina olen Hamburg. Pur. Vaatab kosmose poole. Saad oma jõu kosmosest, elujõu on öeldut ja ma tunnen ka seda, mul ei ole vaja inimestega kontakte mulle, ma ei tea, mis asja, kõik see sisse süüa, jõudu saada, see vähema jõuga töödelda. Tegevus elust tuleb iseendasse, tuleb ülevalt. Selle kogu puhul tundub küll, et on niukseid tumm, valusaid pilke. Kaasaegsesse. Kaasaegsesse küll jah, see, see ongi kaasaja teemad enne siin paar väikest väikest Vjatka minevikku ja nagu see ongi see vanavanaonust jutt lauritsa vana vanaonust. Ja teine on siis see tee keetmisest, kus kirjandusinstituudis valmistatakse eksamiks. Kuulu järgi. Harala asustus ei ole sugugi kõik väljas olnud. Raamatu ilmumisel veel. See peaks nüüd sügisel ilmuma, mille täpselt ma ei oska öelda ja selle pealkiri vastsed halada. Ei, ma mõtlen, et sellega on lõpp, aga ei olnud, hakkasin tegema ja tuli jälle need inimese ja ja ümberringi kohiseb ju elu, kuuled ja näed üht kui teist ja. Ja ega siis need ained pole vaja välja mõelda, need vajavad ainult korrastada. Elulugu ega muud ainest. Needsamad kivid, mida, mida tahume asume, need on ju kõik maapõues. Maa pealgi tõesti on täis varemeid, olemegi paljude ilusad keskused ja mõisahooned on ju ära, lagunevad neid viimase 20 aasta jooksul, taasiseseisvusajal. Uued varemed tulevad juurde. Rääkimata igas tootmishoonetes ta. Aga niisugust hooned on väga palju. Kui palju karjalautu ja ait-kuivati mida ehitate tões ja väes ja. Ja parema ja ilusama elu nimel. Ta laseb laguneda ja hunnikus kaid koos. Kas Harala kogu, mis nüüd on kolmas Ärela koguks peale selle on veel plaanis praegu mõnda luulekogu kokku panna. See pole võimatu. Luuletusi on, see toodikus, pole viimane koguma. See annab lootust, et luuletused neid on ja neid tuleb veel, et me saame varsti nautida Harala kogu ja, ja siis veel ja veel ja veel. Kõigepealt oleks vaja kokku panna need, mis on nendest aasta kogu veel paar. Aitüma Mats tulemast luuleruumi stuudiosse ja jääme ootama uusi kohtumisi ja uusi luulekogusid. Loodame parimat. Täiuse vaikus. Päikese põsesarnad läbi pilveürdid kiiguvad muistsel mõttes ere urma rohi peab kollaseid kõnelusi kuudele rahuga. Roigasaiad rinnuli maas. Kaevukook murdunud, maltsa erumajad, ehmunud, elutuks. Üle veerenud uus põhjasõda. Rahu ajas nõrka verd, noormees nuusutab tuult. Lillelõhnalist roosakas rohelist, naudib küla varemeid neemel. Mugri vesilinnu, valge ja keeldi müüdi must humisevad merikarbis. Vee joomel. Arengumootorid. Inimesed istuvad kõrvus edu kellade Komiin. Kas noored haiged, vanad või terved? Aga seal nad istuvad, lebavad jutlevad murul. Peavad naerukonverentsi keset linna. Tammsaare vastas. Kotis veepudelid, palavusest ametud, määramatuse jäär, tähtsam kui tervik. Sel talvel suri linnas külma ja nälga üle 200 inimese. Suurimaks süüks saatuslik saamatus sahkab seadusemees. Teie, kes kavatsete hämada pugeda peitu, laiskuse, sallimatuse, hinge kõrkuseda. Lööge pilk maha. Nooo, kas te ei soovi liiga palju maxima? Risk pole moes pluss ja pole kuskil. Minimalistid. Surm on ainult ajastatud sundpuhkus aegutab ametnik. Raadios räägib riigi umbkeelne, viletsad Eestit et nagu noh, rännuväe ihkarneesil kordab oma jääajani, jääb veel aega latikat järves, mehed mõttes. Kõik need karjapiigad jäid lehki, juba haruldane loom, linnud ja kooliõpilased kogunevad parvedesse, siristavad, seadistavad, kutsuvad õhinal kaasa. Kaenla all punane raamat, et peab vanajumala aru. Valge laev tehkib neile õue all kus ometi on ta kuldrannake, kuhu viimased eestlased saata. Hea ja kurja vahel haigutav tühermaa eneseõigustuse Puustus. Sellest ja aitab üle kokakunst sopile peterselli, sellerit sisse. Kaks kama üks eluhernes. Teiseks roaks kausitäis postmodernistliku putru maotud roppuse kastmes. Magustoiduks Ameerika maiuspala, verest nõretav bestseller. Vaimuelu katsed. Täiesti ebatäpsus suutmatuse sahtlis pea otsas hajali kannatava inimese psüühika unistuste jõesängis kuival kihisev koorikloom. Globalistid, puukingade klõbin. Kui sügaval elab vähk teadvuse seisvas vees. Keelud, käsud võrsuvad omasoodu. Paksenenud sigadus, põhiste põhimõtete pangad, kivikõvaks kuivanud kurjus kurjuse pärast. Ära jää nende juures kõnet pidama. Igasugune kontakt kätkeb nakkust. Kolmas aastatuhat. Raagus pargi puudel ja põletuspuude riidale õues sätendab härmatis. DigitaalTiige klaarib arvutise arveid arvatava vaenlasega. Kihisevat kihkude giid. Võrkire varjab üle pakutud üldistusi. Paanilisi järeldusi pisaratega. Kuidas analüüsida aastust? Iseloomustada hirmu? Ehavalguse iidne puri libiseb kiiruga üle pimeneva mere. Tagakiusajate ja märtrite järel sulguvad uksed ühesuguse Kristinaga. Juuretuse apoloogia. Kiiplane kiljub palju algusi, vähe visadust. Orm veab käima, sisu. Vaesus on kuritegu. Keskne sõnad kuluvad kitsaks. Ootamatuste orkaan uhub verevaeseks türkiissinised, ülivõrded. Taas oma heategusid, kiidab võim. Kuula, kuidas enesekiit summutab eksistentsi mure. Ja antiteesid küpsivad mädabaisena. Erakonna bossi õudsem unenägu. Jeesus murrab leiba. Kerjus saab sümboolse suutäie sooja leiba, mõtelge. Ja tasuta. Toa silla pühapäeva õues ja hinges Veli Henn. Perenaine küpsetas porgandipirukat, oli sügise hommik. Tuul keerutas lehti ümber mesipuude. Polnud vaja minna kooli, vaid karja müts peos, peas Isamaa ajalugu, kaasas koer ja raamat. Milline puhas õnnetunne. Ennu Veli sealt läbi aastakümnete mälestussoojust. Mandariini riik seal asub Euroopas. Ametnikkond vohab just nagu sinivetikas sena sisutu verd, värvitu, vastutustundetu olla kerge. Vaatlus tuvastab pidetud pildid. Vaim pooles vinnas, inimese vihkamine inimese poolt. Lisaks isaslooma iseloom. Okas südames kühm seljas küsimusest, kus on paleus? Unetus, urgitseb olemasolu, juuri, äästab karuäkkega öid milleks õlvad veel õhku. Kas äraelamiseks läbielamiseks, juurde elamiseks? Tuimas karjasson kindla kes talub, kui kinnitad orieteist sugune. Tegelikult eluaegne õnnetus. Turjaga Smadcio kiidab laastatud maad karuohaka, maltsa poju, põllumehe põliseid vaenlasi. Lustusin grillida, õlut, juua, sääseteisega seegi ajastud vormid, suhtumised, puder, kapsamodernism väärtuseks tõstetud väärtusetus. Tasakaalustamata nina, püstiajamine. Inimlikult igav nähtus. Parem teisega grillida. Rikas mõnitab vaest ahistuse vangi enne langemist. Mis laule lööbanud ei aimagi hirv ei aima, ei aimagi hirv. Okaspuu ohkab lehtmetsas. Koosmeel suurustamine, tarbimine, nautimine viimse hingetõmbeni. Vastutusvõimetusest võrsunud vaekultuur on viies ratas vankri all. Tühikargajad kärgivad, nõuavad mõistmist, kanad takus. Vareseid räägivad vahele, vaak Oak. Tõrksa jalt põleb mälu, küünal hukka. Mõistlik, vangutab pead. Hämmeldunud paat kõigub. Ühine üks ja ainus. Enda pärast häbi. Teiste pärast häbi. Radid guru revideerib seisukohti, kiil, habe õieli, meel murelik. Kuidas käsitleda väärtegu surnud mõtteskeemi lekkinud viisakeelu? Kuidas kajastada ajatust absurdi ka välja ajada? Absurd? Õhtu takerdub traadita internetti. Rae lihvib hävitusoskusi. Kumbki välista läbirääkimisi kellele jäävad sisustada tulevikku üüratud saalid. Tõsine küsimus. Pluuto deklareeritud Asteroidiks. Kas jätkub kannatust ära oodata järgmisi taandamisi? Ammu on küsimärgi all inimene häbistatud, katkendlik lasmade ja Prismadega. Seal ta venib, väljas dalmaatsia, koer sabas, katkenud vihmariided seljas. Terve aasta 1000 alandatud lollitatud saabumatum muinasmaag. Väljapoole Winsklemine sissepoole sundpõhimõtete põletik. Tagantjärele tarkuse agressiivne rumalus. Mõtted ja tunded sulguvad riiulil reas kihiti surve süsteemis. Hääleta rahasüstide poolt. Kapital märatseb maal ja linnas, meeltesse imbub Maal vabaduse lootusetus. Birgia pillub sädemeid, süda süttib süütevedelikust. Ufo tuleb koidikul kontoreid kontrollima. Noori mehi küülitama. Tehniline teostus. Daam kirjutas tindipliiatsiga taskuraamatusse. Tuglas musta tindiga südaöösi Andro küünist. Täitesulepeaga pastantsiga kirjutasin mitu korda ümber 30 raamatut. Kuni sain kirjutusmasina. Ümber sai see kiiruse aeg. Nüüd arvuti humised laual sees ettearvamatu maailma. Meetsistuvad metafoorid. Kuidas sisustada üksildust? Kes kahestunud lõhestunud, kes kanda ei taha ühtegi risti lõua otsast kõrvuni resoluutselt vaod, hüljatusest, kurt ja tumm. Lahti lõigatud inimkonnast tellib hommikuses bussijaamas paber taldrikul ühe viineri igavese igatsuslik valmisolek. Kohe hakkame sõitma. Aeg on sündmus. Täis tuli täppe. Valge viirutatakse mustaks pokal, poiss pürib postamendile. Lõhkine küna kaenla all. Kahekordne ajamäärus, kurikuulsad komad. Läbirääkimised takerduvad tõlgendamis takistustesse. Õnneks pole tühjas hinges midagi kokku variseda. Kiredalt kiljub diletant poliitika polaaröös. Milleks maitsta magedaid märksõnu? Mogige muutelõppe? Seitsmemagajapäev naeru Sargentaatus hõbekajakas liugleb sujuvalt lennul üle vanaturu kaela. Alkohoolik geenid kängunud genitaalid kärbunud, tänavalauas parandab pead. Vaatab üle veiniklaasi otsa oma elule võõrale inimesele. Dramaatiliselt kuulutab raisatuks valge rassi. Toatoosist suitseb konfidentsiaalne koni. Tumba-meelne turist, pilgus mõõtmatu mõõde, varjab roosakat nägu. Lõunapäike julgestamas seljatagust. Viru värava poolt läheneb erk külm Buaroo. Käeskübar jalutuskepp silmalihased pinges, tuvastama rahvusvahelist kurjategijat. Kas kevade kargus või sügise sügavus koorub pimedusest sõna? Rohkem rõõmu, vaimuerksust, elu hooli. Silm magab mees ega raagu veel sulnis tähepuu. Põhjanael seisab Parisemata värisemata. AEG Luukamas Meetlike Raadu Soonus särab Achilleuse kand. Üha kauemaks jääd sina päike teisele poole maakera laulma taevas eeti Turambe. Dionysose. Tulevikku vari. Lahti kuivanud jalgadega laud, must kardahi, lülitamised, lülitumised. Koolituskavade paks paber valgustab ruumi. Tulevikku vari kargab ühelt pea õienopult teisele. Keskealised mehed ja naised häbenevad vastata, eksida kardavad osatamist. Täiendõpetaja temperamenti asendamas kohatu vaimustus topib kursuslastele pihku õnge konutada veekogu ääres kus pole Noa ajast peale kalapoegagi. Õnneaimus ei, hääbu, avaneb veidraid vaatepunkte. Lektor, näeb kolmveerandliitrist, veinipudelit, toibub juba kujutermas. Pilk koorib alasti pikajuukselise pereema. Lõppude lõpuks, kes asub vähempakkumisel ehitama õhulassi. Fakti tuleb koorida nii kui piima nagu apelsiniotsingupuud, mille koore all pesitsevad üraskid. Või nii nagu inimest, kelle näoore siiratakse nahka ilu nimel. Fakt on varasuvine, rästik jätab maha krõbisema, kesta. Ehk keegi maldamatu teeb sinna pesa. Hirmuhigi 16. ja sealt nägin hirmsat und. Hoian kahe käega kinnisilla äärest. Ripun Emajõe kohal. Jõud on lõppemas. Iga hetk võin variseda voogudesse maksakarva kuupaistel, mis seisab ane mõisa kohal. Neljakümneselt luuletasin sellest ilma kirjavahemärkideta. Siis viskasin luuletuse ära. Seitsmekümneselt taastanud. Tänases luuleruumis oli külas Mats traat, kelle esituses kuulsime luuletusi kogust. Oidipus läheb Toompeale. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Külliki Valdma. Toimetaja Toomas Lõhmuste raadioteater 2011.