Meie stuudiolaual on täna Iipos, ma ei tea, kas olete jõudnud juba tutvuda Wolfram von Eežen Bachi Partsifal ja saates ma olin kirjanduses siis räägivatena taas Ain Kaalep, Linnar Priimägi ja Peeter Tõlliste sellest, mida nad arvavad selle vana eepose tõlkimisest ja eesti kirjandusest ja tänapäeva lugejast. Kuidas need asjad kokku viia. Kas sellist vana ja väärikat asja tuleb peljata, tuleb olla aukartlik või tuua ta kuidagimoodi tänapäeva ja ja kuidas seda teha, et oleks mõistetav. Saate nimi on maailm kirjanduses siis see maailm, millest täna juttu tuleb on ehk tõesti kaunis kauge ja iseäralik. Ja kui püüda vastata küsimusele, kas sellesse maailma millestki selles raamatus juttu on võimalik üksi selle raamatu läbi sisse elada siis arvata võib, et parem võimalus oleks lugeda seda ühe raamatuna teiste hulgas ei võta sinna kõrvale näiteks keskaja antoloogias, eks see läksid sellesse maailma sisse elada. Sellest tekstist üksi jääb ehk küll väheseks, et ta täie eest läheks. Aga eks võib-olla kõikide vanade aegade kirjanduslike mälestistega on tegelikult ikka umbes samuti. Et päris täielikult, kui nii suhteliselt täielikult kätte saada selle aja sõnumit, peame ikka sellest ajast midagi teadma ja mida rohkem, seda parem. Teisest küljest arvan ma, et näiteks see keskaeg ja eriti veel saksa keskaeg on meile suhteliselt lähedane. See on mõjunud näiteks kas või meie traditsioonilise muinasjutuvara peale. Juba meie lapsed teavad, mis asi on kuningas, mis asi on kuninganna, mis asi on printsess? Noh, see on ju umbes niisugune mall. Aga antud juhul on tegemist küll ühe nähtusega, mis meile Meie rahvale ja tema traditsioonidele võrdlemisi võõras. Jon rüütlikultuur. Meie rahval ju ei ole omakeelset aadliseisust kunagi olnud, meie aadel oli sakslased ja kui naisega algusaegadel mõningaid eestlasi, siis sulas siis nad kaotasid muidugi kontakti omakeelse arenguga. Midagi sealt väga olulist ajaloolist on vahepeal puudu jäävat. Sedasama volfram Foundation Bachi täie mõnuga lugeda, peame midagi sellest teadma. Aga ma arvan siiski, et et kui me ka midagi teha, siis me sellest raamatust saame midagi teada, mis asi oli keskajal rüütel? Milleski muus tema partsi, Faley esindaja, seda päris niisugust traditsioonilist puhtakujulist rüütlit Partsi Fallon lugu õieti sellest, kuidas rüütliseisusest üle kasvatakse välja kasvatakse, kuidas kivinenud ettekujutus rüütellik kusest ja rüütli olemusest modifitseerunud kuidas ta jõuab mingisuguste sügavamate, psühholoogiliste ja üldinimlikumaks kvaliteetideni. Aga mis puudutab nüüd raamatusse, siis paistab see raamat olevat küll välja antud ja tehtud ja tõlgitudki niisuguse taotlusega, et ta tänapäeva lugejale oleks küllalt lähedane. Ma pean siin silmas eriti kaasajastavaid illustratsioone, aga ka tõlke enesestiili kohta võib öelda seda. Igasugune tõlge on muidugi kaasajastab. Igasugune tõlkimise protsess on teataval määral kaasajastamise protsess ja väga huvitav on vaadata, mis teed on Rein Sepp siin läinud tõlkijana. Tema tõlge on tõepoolest niisugune psühholoogiseerib või lähendab, järelsõnas ütleb ta seda väga selgesti, et, et see, millele ta on keskendunud, on kogu olemises looduses määratus maailmas olev miski, mis on psühholoogiliselt õige, mis on toiminud ja toimib. Nii et selles mõttes on taotlus tuua kogu see omaaegne seikluslik tänapäeva niisugusele vaimumaailmale või psühholoogiale lähemale. Ja noh, võikski öelda, et omal ajal teda rõhutab Rein Sepp järelsõnas oli tegemist võrdlemisi populaarse teosega. Sellele osutab kasvõi väga paljude ümberkirjutuste ja hilisemate väljaannete arv. Ka siin on püütud mingil määral seal minna seda populariseerimisega teed ja üks väga selge märk sellest on ju ka eepose lühendatud variandi väljaandmine. Lühendamine on selgelt populariseerimise võtte. Tõepoolest on ju hüpromi teose näol tegemist ühe kõige tumedama teosega kõrgkeskajakirjanduspärandist. Teos on kaunis arusaamatu ja oma salapärasusega lootust sisendav. Nii et seda salapära hajutada peaks ju olema iga kirjanduse vahendaja üks ülesandeid ja Rein Sepp on sellega väga hästi toime tulnud. Teos on tõepoolest inimlikult üsna soe, ei sugugi kauge ja väga pelutav. Tõlkija Rein Sepp on vahendanud ka nii pearongide laulu nooremaida vanemaida peo Wulfi, nüüd siis Partsipholi ja võtame tema hääle samuti oma tänasesse saatesse ning laseme Rein sepal rääkida, kuidas tema oma tõlkimistöös neid tolle aja sisemisi seoseid on näinud. Sai mainitud, et nii põlongide laulu puhul on tegemist ühe üsna suure vaateviisiga ja tunnetus füüsikaga isikuga keppima. Haare on üllatavalt suur olnud, aga mitte sugugi vähem pole sega olnud instrument. Sest Errnbachi volfram sel ajal, kui nii palungi autor oma kokkuvõtte tegi OPA kaheks jaotatavast suurest minevikust ja avatud väravaga mingisugusesse tulevikku, millest laulus muidugi ettekujutust ei saa. Volfram pidas oma sisemiseks hääleks ja eesmärgi Madis nõnda et võimalikult palju sellest oma kaasajast südamelt maha rääkida ja, ja ära öelda. Seondama ause kindel veendumus on, et see, kui tema partsi val otsast lõpuni läbi lugeda, üsna põhjalikult läbi lugeda siis hakkavad elama kõik need tunded ja kartused, aga ka ühtlasi kõikide nende märkustega, mis puudutavad võimaliku edaspidise paremad ja helgemad kulgu. Tegevustik, mis siin toimub, jaga lossides tõesti ja tegevustik tundub mulle ikkagi olevat niisugune maainimeste eluaeg. Teos kajastab juba põhimõtteliselt ka seda aega, kus linnad olid alles kujunemisjärgus või hakanud alles 12. sajandil väga intensiivselt kujunema. Ja see arhailisem kiht siin on just nimelt see looduslik loodus-filosoofiline. Selles teoses nõnda mulle tundub. Jah, see on muidugi oluline, et ma tean nii hästi maa, Rein Sepa julgen tunda, et tema niisugune tundeline impulss, milles ta oma suurtest tõlgete tegemisel on lähtunud, see on tema, see Lõuna-Pärnumaa ja Põhja-Läti maa loodus, see annab talle selle impulsi ja minu meelest on see väga viljakas impulss tema tõlkeloomingus olla. Kui me vaatame seda Euroopat, Papa kultuuri satsiooni, protsessi, Euroopa kirjanduse kujunemist, siis me näeme, et ta on mõnevõrra noh, niisugune diagonaalne protsess olnud ühest küljest on lähtunud väga tugevad impulsid kagust Kreekast ja hiljem siis ka Roomast ja teisest küljest on siis vastupidine suund lähtunud luudest kelti Skandinaavia aladel ja need kaks niisugust suurt hoovust said siis kokku ja andsid oma kirjanduslikult niisugused suured resultaadid just sellel kõrgkeskajal 12. 13. sajandivahetusel. Kolmas impulss veel, no see idamaade, mis ühesõnaga juutluse ja kristluse kaudu tuleb jah ja liitub sellel Loode-Euroopa germaanlaste keltide folklooriga ja samal ajal haarab kaasa ka antiigi, nii et siin on tegemist suurel suvesüntees. Jah, see, mis tuli, see edelasuunaline sesse kreeka kristlikule tuur jõudis sealt suunast Euroopasse ju, eks ole, süürlaste ja araablaste lahendatuna, aga ta juured või mingisugune punktiir ulatub tagasi Kreekasse, nii et see on nagu kreeka sisenemine Euroopa tagauksest. Ja teine siin muidugi, kui me juba läksime, niisuguste suurte kultuuriliikumiste peale tuleb arvestada seda, et Loode-Euroopa Kristianiseerisid ju ka peamiselt süürlased. Süürlased olid need, kes Kristianiseerisid Iirimaa ja kelle mõju luud Euroopa kristlikus kultuuris on väga oluline. Ja selles mõttes on Partsifol eriti põnev, et me võime öelda, et seal nüüd keltide eepiliste lugude prantsuse vahel isolatsioonist tehtud saksa variatsioon, Rometi on ta sealjuures ikkagi hämmastavalt originaalne ja võime ka vist öelda, et vägagi Saksalik teos Jah, ja vägagi universaalne, eks ole, rüütliseisus oli öise kaunis universaalne. Kui sügavale ta siis läheksite nende mõjude ja allikate otsimisega? Kui me kaugemalt peale nüüd rääkida mitte Jaan kultuuri mõjus raamatule raamatu raamat pole õige sõna siin aga selle teose mõjust kultuurile siis ta on kirjutatud umbes sel ajal, kui toimus eesti Kristianiseerimine. Ja põhimõtteliselt on ju võimalik, et need mehed, kes eesti Kristianiseerisid olid osad mingis mõttes samasugused nagu selle raamatu tegelased ja teisest küljest on üsna tõenäoline, et vähemalt osa neist tuli neid lugusid kuulnud. Siin sellega, et ta on suhteliselt originaalne, sõltumatu olnud oma teost koostades, et ta ei ole olnud erudiitega toiminud nii nagu Veldeke näiteks oma niidi puhul, kus need allikad on väga selgesti jälgitavad Selver Kiiliuse prantsuskeelse värsseepose töötlus. Dema rõhutab seda, et ta on suhteliselt originaalne ja võtnud üsna palju sellest elust enesest, see, mida Reinseksin ka rääkis, et ta loendab palju oma kaasaega ja võib-olla vähem seda niisugust vahendatud pärimust Viimsi väitele. Vaidleb kohe, Rein Sepp teile vastu ja te saate seda taas kommenteerida. Aga mis kõige olulisem on see, et volfram on täiesti nagu oma missiooniks ja oma kindlaks ülesandeks võtnud öelda südamelt maha see kõik me siis Albanemise sead. Nüüd tulid koos keldritega küll kraalil legend. Aga mis asi Maal on missugusena kujutas Wolfram seda, et millisena ta on säilinud nüüd tema teose kaudu nagu tänase päevani niisuguse ütleme, elusama ja haalsema sümbol, nagu seda ükskõik missuguses muus teoses, kus temast juttu tehtud on või teda käsitletud on välja võiks paista. See on nimelt see, et volfram tõepoolest, näinud selles Krahlis kõige edasiviiva kõige arengut soodustav kui ainukese väljapääsu tollest ajastust ainukese väljapääsu tagatise sümbolit. Ja sellisena tema esitab ka kraalia omas Partsivalis. Rein Sepp on tõesti ennast sellesse Ajastus nendesse tekstidesse ja sellesse sümboolikasse sellesse kultuuri nii sügavalt sisse lugenud, et tema võib juba ükskõik millisel üldistusastmel selle Krahli meile mõtestada. Tähtis on just nimelt see, et see keskne sümbol siin kannab kraali nime ja sellel kraalid on muidugi kui sümboli landal oma päritolu. Siin raamatus on seda vist ka seletatud järelsõnas kus ekraan tuli, et ta on algselt Lutsiferi kroonist kukkunud kivi, essa pärandus, harimatu Joosepile, kes tegi sellest karika, kus Kristus pakkus oma verd pühal õhtusöömaajal ja kuhu pärast siis risti löödud Kristuse veri koguti, nii et ta on noh, niisuguse kristluse sümbol ja seal on mitmeid variante olnud, kelle kätte see karikas jäi, rahale oli ühtlasi ka eluandev või elu alalhoidev. Inimene, kes oli tund aega kraalia vaadanud, võis nädala aja peale kindel olla, et ta ei sure ja kes kogu aeg kraali silmitses. See elas nii kaua, kuni ta seda Graali vaatas. Nii et see kraali pärandamise lugu on üks variant, siis sellest pärimusest. Teine variant on see, et inimsugu ei peetudki üldse vääriliseks kraali hoidma oma käes, et teda hoidsid inglid õhus ja siis jõudis ta sedakaudu kuningas artuse juurde. Aga mingisugune nuia sümboolne järjepidevus, kristliku lunastus ideega on sellel kraadil kahtlemata kahtlemata olemas ja ilma selle kristliku taga põhjatavusele kristlikku Runastusete Krahli sümbolit õieti ei ole ka. Nii et ta on küll arengut käivitav ja võib-olla elu alalhoidev ja edasiliikumist tagavtegur või sümbol. Aga ta on kahtlemata kristlikku päritolu. Aga ta on igal juhul asi, tähendab ta ei saa olla sümbol või märk puhtal kujul ei. Ta vaat nagu sümbolitega on sümbol, on, on vastavus, ta on vastavus mingisuguse konkreetse asja mingisuguse üle konkreetse või vaimse või ütleme siis trantsendentsevi, transentaalse olemuse vahel. Sümbol koosneb alati kahest poolest. Jah, aga mingi no asi on olemas, igal asjal on tagavarad reaalsus. Kas kivina või karikana või. Aga kas selle taga ikka tõenäoliselt ka midagi väga-väga, üldiselt kõik järelrahvastel on midagi kuskilt noh, nyyd Tottemmismi fetišism ajastust pärit. Ja see meie läänemeresoome rahvaste Sampo ka puudub täiesti üldtunnustatud seletus, mis ta õieti on püha kivi ka temast saadeks sümbol sellest Kalevala sambast. Või Kaaba kivi. Jah, jah. Peeter. Nii et mingisugune väga ürgne alge on olemas, aga siis huvitav on just mida iga ajastu või ka iga kirjanik või mõtleja sellest vanast sümbolist. Kuidas teil tõlgiti, mis tähenduse ta sellele annab ja see volframi tõlgitsus vist on keskajakirjanduses kõige huvitavam kõige salapärasem, veidi huvitav. Nojah, niimoodi ongi, tähendab, volfram tegi ju ära selle asja, et tema ühendas kuningas artuse legendid Jaan Krahli legendi kuningas artuse rüütlitest, nad on kõik ükshaaval läbi kirjutatud. Vestlustes enam-vähem ei olegi niisugust rüütlit, kellest ei oleks pikemat või lühemat lugulaul olemas kuningas artuse seltskonnast. Aga Wolfram tõi sisse sele Graali kui arenguidee. Ja sellega ta andis tõepoolest sellele suhteliselt seisvale seltskonnale kuningas artuse maailmale andis niisuguse dünaamilise dimensiooni juurde ka teised rüütlid, seal iive in ja atristan jaa, jaa, kavain käivad seiklemas. Aga nad oma seikluste käigus täidavad pigem mingisugust rituaali, mis kuulub nende kohustuste hulka ka ka mitte ei vii neid oma piiridest üle või oma piiridest välja, ei pane neid arenema. Krahli sissetoomisega. Sellesse Partsifally luusse paneb volfram Partsifally, kui inimese paneb arenema, näitab tema arenemist. Tõsi küll, siis selle kristliku malli järgi alguses paradiislik süütuse seisund seal ema juures metsas elades siis hiljem pattulangemine ja sisse lunastuse lugu. Aga see arengulisus tuleb sinna Rüütli maailma sisse just nimelt tänu sellele kraalile. Ja selles mõttes on see õige, et Graal on kogu lugu käivitav, ideeline kese. Et siin on väga huvitav, Peeter Tulviste kommentaar, kuidas see niisugune? Maailma ajalooline ja maailmakirjanduse perspektiiv on väga põnev, aga hirmsasti võlub see siniperspektiiv ka. Tähendab, mis on Eestiga seotud lähtudes lihtsalt sellest ajalisest kokkulangemisest, et umbes samal ajal jõudsid Rutika meie maal, eks ole noh, näiteks nii võtta kõlbuti ette sama Partsikaalse Läti Henriku kroonika, kui neid kahte teksti võrreldakse, midagigi võimalik leida, mis oleksid omavahel või mis oleks ühist nendele kahele raamatule. Aga millised oletused teie nendes teostes teete? Ei oletusi ei oska mingi teha, aga minu meelest see on väga põnev alati vaadata, kui me ei jõua juba sellesse aega välja maailma ajaloos, kus juba Eestist ka midagi teada, siis kujutad ette, et mis toimus sel ajal siin ja mis toimus sel ajal maailmas ja kuidas need asjad seotud olite? Siinses juhus paistab tõesti, kui nad mis tundub täitsa võimalik ette kujutada, et pärast seda, kui mõni Eesti linnus oli vallutatud, üks nendest meestest rääkis teistele neid lugusid on seda võimalik. Ja vot siin no see mõte viib nüüd küll asjast natuke eemale, aga võib-olla see kurss on isegi ajakohane. No ikka on levinud niisugune seisukoht etega katolid, siis me ajal kus jumalateenistused olid, ladinakeelseid ega kristlus õieti rahvani ei jõudnud, aga kogu meie rahvakalender, onju, katoliiklik, pidi jõudma kuidagipidi ta jõudma. Ja kui ta kuidagi teisiti jõudnud, siis kasvõi rändmunkade ja kerjusmunkade kaudu, kes sagedasti võisid olla ka kohalikust rahvusest. Ja kogu see uut tüüpi, see kristlik mõtlemine kas või niuksed varasemale inimesele kahtlemata väga kummalised käsud ära tappa, ära riku abielu. Kõik see kuidagipidi jõudis ja kahtlemata ka kogu see maailmapilt, mis, ütleme, mille selleaegne tipp ulatas selle Krahli elamusliku kujutamise välja kogu see Mõima pilt tuli tasapisi ka meie esivanematele, ma olen selles täiesti veendunud. Ja et mitte luterlased vennastekogudused ei toonud meile kristlikku Euroopat koju kätte, vaid see pidi algama juba tasapisi, 13. sajandil. Selleks oleks natuke hea, kui teaks midagi tolleaegsest. Need sanktsioonid, kuidas see asi toimus, tähendab, millal räägiti, kes rääkis kuus, räägi sedalaadi lugusid. No tänapäeva araabia oma ilman näitab seda linnaväljakul istub jutustada, jutustab miks ei võinud see ka keskajal niimoodi olla. Linnaväljakul külaväljakul jutustati lugusid. Tegemist on siiski nii keerulise looga. Tähendab, kui me nüüd räägime päris konkreetselt Partsikale tekstist seda vaevalt et linna ludinal välja. Seda vesteti ja, ja võib-olla ka lauldi muidugi rüütli elugune ja see on nüüd selleaegne kõrgkultuur kahtlema. Kusjuures ega kõrgkultuuri ja madalamate kihtide vahe ei ole nii terav, nagu ta hiljem on olnud, seal on igasuguseid üleminekuastmeid kahtlemata olemas. Aga neid raamatuid ja raamatukultuuri tänapäeva mõttes muidugi veel ei olnud ja oli muukkadel hüütitel ka veel ei olnud, kõnelemata siis edasi linnakodanluse eest ja, ja talupoeg konnast ja muidugi oli seisus ja talupoeg on, tulid omavahel palju lähedasemad kui see kultuur, mis linnades hakkas olema, aga seda ei tule unustada. Vaat, see on ka üks väga põnev mõte juba alguses meil oli ka lähedastest tassidest juttu, kui oli juttu sellest, et maainimese või noh, juttu on inimestest, kes elavad looduses, kes elavad maal, eks ole, ja see oleks üsna tõenäoline mõtteliselt, muidu me oleme harjunud rohkem selle vastandusega, eks ole. Et Rüütel ja talupoeg aga mõlemad elasid maal ja põnev oleks katsuda neid koos vastandada linnamehele, siis tulevad nende ühisjooned ka. Nimed ja ühised jooned välja 13. sajandil, muuseas ei olnud aadliseisus veel nii tugevasti suletud kui hilisematel aegadel. Meil on 13.-st sajandist veel see Mayeri Helm rehti lugu, talupoeg võtab nõuks rüütliks hakata ja kogu koledasti läbi ja manitseb, mis tal oli ka talupoeg on olla, mängi rüütlid, need tegelikult oli võimalik poisid sõjas silmasinud, löödi rüütliks. Ei olnud veel seda sugupuud ja aadlimatriklisse võtmist hoopiski mitte. Vajase tekkis hoopis hiljem. Alles Friedrich esimene andis välja kiilu, et talupojad ei tohi mõõgavööd kanda enne seda oli tõepoolest niisugune, nagu aine ütleb, siin aadliseisus ei olnud suletud, vaid oli suhteliselt avatud. Rüütliks võis saada igaüks, kes hobuse ja relvastusega välja tuli. Silma paistis. Tore, kui oleksid asja natukene konkreetsemalt ette kujutada, kuna tegemist on kõrgkultuuritekstiga, siis on selge, et iga mees niisugust lugu ei rääkinud väga missugused olid need mehed, kes lugunesid, rääkisid ja kui palju on tõenäoline. Et mõni nendest võis oma lugudega ka näiteks 13. sajandil Eestisse jõuda. Rüütli looliku professioon tol ajal tõesti hakkas kujunema, tol ajal hakkas kujunema ja volfram oli just nimelt üks niisugustest me teame näiteks, et ta teenis laulikune, mitte tema üksi, teenis laulikuna pikemat aega Tüüringi Landgraphi Hermanni juures Olyward purgis, sel ajal, kui korraldati seal kuulus laulikute võistlus millest võttis osa muuseas ka saksa kõrgkeskaja suurim lüürika Walter Panther, Puubel Vaide ja ongi selle Vardburgi seltskonna kohta isegi olnud omaaegseid kriitilisi märkusi, et Herman on sinna kokku kogunud igasuguseid, ütleme, sõna kõlksutajaid ja tühi kargajaid, kes mitte ei õigusta seda hoolt, mida Land krahv nende vastu üles näitab, nii et seal oli tõepoolest kujunenud välja niisugune väike, kuidas ma ütlen siis salong või kirjanduslik seltskond ka don Oissar katan Iisraeli seal. No muidugi, see on Vartvurgi laululaulikute sõda või see lauluvõistlus, mis peeti 1207. aastal, nagu need on kindlaks tehtud, see on niisugune keskne sündmus ja tõepoolest hilisemad mõjud, kirjanduslikud mõjud on võidab hilisemates kirjanduslikes tekstides kunstiteostes on üldse seda sündmust käsitletud. Ja muide, kui seal Vardburgis olla, aga sinna ma olen sattunud, siis tunnedelt nendes müürides on praegugi veel selle lauluvõistluse kõlad alles. Nad ei ole sugugi veel kadunud säält kogu see maastik ümberringi ja see on täitsa võimas. Ja tähelepanu väärne sellesama teema jätkuks on ka see, et volfram lahkus vart purgist pärast seda, kui Herman suri. Kui Lankrow Herman oli surnud, siis tema poeedi pidanud luulestega kirjanduses suurt midagi ja laskis selle loolikute õukonna laiali. Aga nüüd jah, meie alal siin olid, eks ole, piiskopiriigid ja siis orduriik. Kas oli selliseid suuri Metseemne, noh nagu need hertsogi vürstid Saksamaad. Aga see küsitav, igatahes kui me fantaseeriksime, mõni neist laulikutest siia sattus, ma ei leiaks sugugi, et fantaasia põhjendamatult, see on võimalik, minu meelest. Me jõuamegi siin praegu väga tähtsa asja juurde, nimelt et meie varasema agraarajaloo kõrval ja varasema poliitilise ajaloo kõrval on terve rida küsimusi, mis tuleks lahendada ka meie varasemas kultuuriajaloos. Jutt oli praegu enne meil sellest keskaja kultuuris ja, ja muuhulgas sellesamas kartsin koolis saavad kokku ühest küljest ida kaudu tunud kreeka traditsioon ja teisest küljest keldritraditsioon. Ja kui me nüüd kujutame Ettinud seal kohtusid ja siis koos jõudsid meilis on tõesti põnev niimoodi mõtelda, et niimodi jõudsid meile. Me ei saa muidugi välistada seda, et ei käinud üksikuid mehi mujalt siin või mõni keegi meid ei käinud, kes tõi neid lugusid ka varem, siis aga täitsa võimalik on ette kujutada, et nii Kreeka kui ka kelti mõjud jõudsid just niimoodi Eestisse ja umbes samal ajal Aga kas võisid olla partifaliga ja SM pahisele partikaliga kursis või tuttavad näiteks Faehlmann ja Kreutzwald? Ei ole võimatu muidugi sellepärast, et saksa romantism pidas väga lugu keskajakirjanduspärandist, õieti võib öelda, tavastaski selle uuele maailmale. Aga kas nad nüüd konkreetselt seda teost lugesid, see muidugi on vahest kahtlane? See oli just nagu omamoodi ülemineku aeg, et antiikkultuur oli väga lugupeetud, aga selle kõrvale juba ka see rumalus, müüt pimedast keskajast hakkas nagu taanduma leiti, et keskaeg ei ole sugugi pimedaga. See kultuuripärand on väga väärtuslik ja ei ole sugugi võimatu, et et mingil määral vähemalt Faehlmann ja Kreutzwald tundsid ka keskaja saksa epusi. Aga minu teada registreeritud konkreetselt seda küll ei ole. Me peame nüüd juba nende järelmõjude peale oleme läinud ja konkreetselt Partsifali mõjude peale siis oleks võib-olla kolm teost sellest selle teose mõju loost oleks võib-olla esiletoomist väärt siin välja kirjutatud 1336 Claus visse ja Phillip Colin tegid laiendatud töötluse sellest samast eeposest. Siis tuleks kindlasti nimetada 1877. aastal valminud 82. aastal ette kantud ooperit Parcifal Richard Wagneri muusika draama, siis millel oli selge mõju Thomas mannile ja see mõju jõuab otsapidi välja doktorfaustusesse demotiivistikus. Ja üks huvitav näide sellest järelmõjust. Veel aastal 1922 kirjutas Albrecht šašer eepose Parcifal. Nii et see on 20. sajandil valminud eepos. Vaata sellega ei ole lugenud, kahjuks. Võtke siis lugu, palun kokku, väga huvitav, tõesti. Twitteri, üldse oma sügavamat mõtet. Kuidagi tekkis dominant sedasama selle Eesti peale ja väga kena ette kujutada niimoodi seda asja, eks ole. Ei, see on võim, tulin kujutlust avardas. Noh, aga mis mina võiksin võib-olla midagi ütelda? Tähendab Euroopa kultuuriloos on rida niisuguseid nimesid, kellesse mina võib-olla oma isiklikust rumalusest olen harjunud suhtuma suure ja sügava aukartusega. Noh, niisugused nimed on näiteks Dante ja Erasmus ja hilisemast ajast hiigelkahtlemata. Need on niisugused salapärased ja sügavad esimesel hetkel või esimeses lähenduses tõesti täiesti haaramatuna käsitamatuna tunduvad loovisik, üksused ja volfram, fonežnbach on just nimelt üks niisuguseid suuri ja, ja võimsaid ja, ja soliidsed ja vägevaid nimesid Euroopa kultuuriloos. Ja sellepärast oleme me tõesti nüüd omaenesekultuurilises arengus selle Reinsepatelt kega oleme teinud suure-suure sammu Euroopa põhiliste põliste Aluslike kultuuriväärtuste omandamisele.