Kuidas kodulinna kivistel ja tuulistel tänavatel on tšikid mind haneks tõmmanud Aevos huuld, Piliboja, Arnold Chicago poiskel linna pluusi, kuldses ajajärgus, oma panus ja kindel koht, aga paga pluusi, linna pluusi kujunemise oluliseks tõukejõuks käivitaja eks olid ka muusikud lõuna osariikidest ja laiemalt kogu migratsioonilaine sealtkandist. Kui 1926 elas koos 160000 musta siis 1945 oli neid ligi 400000. Niisiis, möödunud sajandi kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel tulid mustad muusikud sügaval lõunaistanduste tolmust ja kuumusest põhja poole kaasas Mississippi pluus ja sihtkoht. Suur linn, Chicago. Ja Chicagos lõuna Michigani avenüül asuv maja number 2120 paik, mis on jätnud jälje maailma muusikalukku, selle kaudu inimestesse ja nende kaudu ajastusse. Ilusat pühapäeva vikerraadio. Helgi Erilaid. Raimo Seljamaa Alanud on taas üks Aja jälg kivis. Ära mängi mulle ooperit ega mingit magusat muusikat, mängime bluusi, pop, Robinson ansist, pop käts 1920.-te 30.-te aastate Chicagost. Tänu nende hääli. Teiselt poolt maakera kaugest Euroopast randus lõppenud sajandi alguses poolel üksteise järel laevu inimestega, kes tulid Ameerikasse paremat elujärge otsima. Kaasas polnud neil tavaliselt midagi peale unistuste. 11 aastane Leonard ja kuueaastane Filipp Cheez jõudsid Elise aelandile koos oma pere ja sadade teiste Poolast pinski lähedasest külast pärit immigrantidega. Aastal 1928. Perekond asus elama Chicagosse ja õige varsti muutus nende perekonnanimi Ameerika pärasemaks. Tšehhist sai Chess vennad löönud ja Filipp pandi kohaliku koolipoisid, harjusid ruttu oma uue eluga ja Chigago rahutute tänavatega. Pärast kooli läks Filipp Chess armeesse, käis parajasti teine maailmasõda ja Leonard, kes oli lastehalvatust põdenud ja lonkas, jäi koju Chicagosse. Ta otsustas äriga tegeleda baaride ja alkoholipoodidega, kuni sai Chicago lõunaosas asuva eduka, kumba ööklubi omanikuks. Macambas esines nimekaid džässi ja bluusistaare, nende seas näiteks Bill Epstein ja Ella Fitzgerald. Lahvičerald sa pidid harjuma meenates Filipp Chess palju aastaid hiljem. Sa pidin harjuma sellega, mis ümberringi toimus ja toimus bluus. Mako hambasse kogunesid kõik lõunast Chicagosse kolinud mustad inimesed, sest siin kõlas uus bluus, kõlas ka raadiotes ja teistes paarides. Ja nähes, kuidas inimesi nädalalõppudel Maku hambasse voolab, leidis Leonard Chess, et kogu see rahvas ostaks innuga mustade bluus muusikute plaate, kui neid ka kusagil ometigi müüdaks. Aga siin Sännilanud Slim, kes ka kindlasti Mac kombas esines. Oli aasta 1947, kui vennad Chessid ost osaluse plaadikompaniis, aristokraati trikood, kus kolmandaks osapooleks Evelin Ääron. Repertuaar koosnes põhiliselt teadsist, Champ pluusist, aga siis Robert naithock taustal kõlav Sännilansse linn, temaga tihti koos esinev Robert Lockwood juunior. Vaid mõned nimed raud pärast, keda vennad usaldasid, kellesse uskusid. Ja siis ühel aprillikuu laupäeval 1948 ilmus äristokraatrikootsi logo all müügile plaat mis näitas vendadele teed, mis suunas edasi tegutseda. Kuspool on helge tulevik. Madega others plaad i kämpis satis vaid ei saa mitte rahul olla, oli juba sama päeva tavakella kaheks läbi müüdud. Mississippi deltabluusi elujõud madivoothersi kehastuses läbi elektrilise võimenduse oli saabunud linna ja levis nüüd kulutulena mööda lõuna Chicago baare ja klubisid. Leonard Chessi poeg marssal Chess meenutab. Minu esimesed päästused, Marist on aastast 1949 50. Olime just kolinud uude kohta, meil oli uus kodu ja Mari tuli isale külla. Säravroheline ülikond, läikiv kõrge soeng, mingid erilised kingad. See pilt on mul siiani silme ees. Tema olekust kiirgas kuningliku aurat. Tajusid, et temas on midagi erilist, nii et ta äratas sinus kohe lugupidamist. Isa ja tema vahel oli midagi lähedast, nad olid sõbrad. Aastaks 1950 oli Chicagosse ka juba teisi väiksemaid plaadistuudioid tekkinud. Need andsid publikule seda, mida suuremate ja tähtsamate kompaniide toodang ei pakkunud ehtsat bluusi ja rütmibluusi. 50.-te alguses tegutses Memphises Tennessees noor muusikaprodutsent Sam Phillips. Tulevikus kuulsaks saavad žanrit koos kompaniid, Phillip seal siis veel ei olnud ja ta andis osa oma tollases Memphis Records Service'i stuudios salvestatud materjalist Chessile üle. Üks selliseid rokkmuusika ajaloo tähtsamaid salvestusi oli Jack'i Brenstoni ja tema delta kätsi rokid, eiti eit. Selle looga oli rock n rolli sünnilugu alanud. Thvilev salvestas Memphises väga suurt ja vägeva häälega musta pluusi meest, kelle nimi oli Chester õnnet. Ka tema originaalmaterjali andis Philips Chessile ja see paik saia jäi pikkadeks aastateks. Chester berneti kodus stuudiaks. Bluusimees ise leidis, et tema lavanimeks sobiks üpris hästi Haulin Wulf. Ulguhunt. Heliinsener Ran mala alustas Chessi kompaniis tööd 1959. Meenutanud, et esimene mees, keda te salvestama Niisiis, aparaadid kõik kenasti valmis, siis oli ju tehnika viimase sõna järgi kogu aparatuur, salvestusstuudio oli paigaldatud suurema ruumi sisse, seinu sai ümber tõsta, kui vaja. Mikrofonid olid uued. Panin kõik valmis ja läksin foonikasse ja kuulasin, kuidas Wulfi. Lase valesti, otsekui oleksid filtreid peal või mikrofon katki. Panin teise mikrofoni ei midagi. Siis tuli Willi Nixon ja laulis natuke, otsekui soojendas loo Wulfi jaoks ära ja äkki oligi kõik korras, kõik kõrged ja madalad toonid olid paigas. Heli oli rikas ja täiuslik. Kogu asi oli Wulfi vapustavat hääles. Nii on meenutanud džässihelimees Ron Malaw. Puunhul lusikatäis vaid lusikatäis su armastust rahuldab mu hingeloo, autoriks Willie Dixon, kelle kinnitusel pluus sai alguse mitte puuvillapõldudel Vaideedeni aias. Mississippi osariigis viks pöögis sündinud Dixon tulid Lagos seitsmeteistkümne aastaselt 1930.-te algul avastas seal enda jaoks poksi võlud ja oli tubli. 1936 võitis kooldun klaus, kuldsed kindad tiitli raskekaalus. Aga siis sai taas võit juba poisikesepõlves tärganud huvi muusika, laulude ja laulutekstide vastu. Peatselt asutas ta koosleybidu Kastoniga priisis nimelise kollektiivi, esitati bluusi, jätsi lööklaule. Teise maailmasõja ajal Dixoni muusikud 10-ks kuuks katkes. Need veetis ta vanglas, sest keeldus armeeteenistusest. Aga seda hoogsamalt pärast jätkas oli kvartett foor Champsof Tšaiv ja Trio Big Free. Suur kolm sellele lisaks tegi produtsendi tööd, organiseeris, nõustas noori laule, kirjutas tublisti üle 500 neist mitmed rätsepatööna kindlat artisti silmas pidades, kas siis Haulin vul või Kauko Taylor või keegi kolmas. Ravilli Dixoni passimängu võib kuulda lugematute Chessi plaatidel, kaasa arvatud pun. Full džässistuudios sai tema põhitöökoht ligi 20-ks aastaks. Aeg läks bluusivendade Chesside salvestusstuudiosse, muudkui tuli lõunast uusi muusikuid ja enamus neist sai bluusi kuulamas ja armastavast maailmas õige peaga tuntuks. Ning vanad stuudio ruumid jäid üha laieneva kompanii jaoks kitsaks. Vennad otsisid ja leidsid kõlavalt öeldes uue temp Bly Chicago bluusi ja rütmibluus heaks. Tegelikult oli see päris tagasihoidlik ehitis lõuna Michigani menüüd number 2120 millele oli määratud saada üheks tuntuimaks aadressiks Ameerika popkultuuri ajaloos. Milline siis oli see hoone, see Aja jälg. Paikus sündis vendade Chesside jälg suures muusikaloos. Paikus Sugar paides Santa endama hingematvasse kleiti rüütas, seda küll laulus. On teada, et Chicagos, Michigani on eelseisva ja numbrit 2120 kandva hoone projekteeris aastal 1911 arhitekt oratsia Wilson. Ja et algselt oli see umbes keskmise suurusega tehasehoone, kus valmistati autoosi. Hoone on piklik, pikal hallil kivisel küljel vaid kolm kitsukesest. Ent kuid tänavapoolne fassaad on kahekorruseline ja liigendatum. Alumise korruse klaassein avaneb otse tänavale, vasakul seisab kitsas klaasuks, mille kohal on suurelt kirjas number 2120. Klaasi taga lihtsa heleda seina ees on näha toole ja laudu lilli. Kõrged fotostendid, mis ilmselt sessi kuldaegu meenutab, lähevad ja seinal tore suur võlli Dixoni portree. Teise korruse tellistest avatud ja tagasihoidlike terrakotakaunistustega seinal püüab pilku suur kolmeosaline aken. Sein on hele, hallikasvalge müntidega ümbritsetud aknaraamid tumedad, kõrgel akna kohal lõpetab kitsavõitu heleda fassaadi hästi lame, tellistest laotud poolkaar. Tumedaks piiratud esimese korruse klaasuste ja heleda teise korruse aknavahelist osa kaunistavad tagasihoidlikud nomentide read. Lihtne, aga omamoodi selline näib siis tänapäeval välja kunagisi Chestuudio kuulsaima hoone fassaad Chicagos maja number 2120 lõuna Michigani avenüül kus hingemuusika ajalugu on tehtud. Suundusin Chicagosse, et kuulata Mariodersi mängu ja laulu ja vaadata, kas ka mina saan hakkama. Madi näitas mulle teed Chuck Berry aasta 1955 kus oleks võimalik plaati teha. Kelle poole pöörduda, küsis peri. Proovime Leonard sessi vastasuottes. Mister Chess, küsis Perilt. Moosid neid muidugi ei olnud. Aga nädala pärast olid Perry koos demolindiga, millel neli lugu tagasi. Üks neist oli vana kantrilaul aida reed, mida Perry oli raadiost kuulnud. Nüüd andis Leonard omadele lenn Perry üle Willie Dixoni hoole alla. Töö käigus muutus aida reed Meybeliiniks ja väidetavalt oli see laulu 144. võte, millega Dixon rahule jäi. Chuck Berry esimene singel ilmus juulis 1955, tõusis rütmend, bluus edetabelite tippu. Jaga popi top 10-sse. Rock n Rolli ikoon. Etalon oli sündinud. Ja samal aastal siis 1955 tuli pilli poja Arnoldi käekõrval Chessi jutule, aga juba valmis demolindiga teinegi muusik, laulja, helilooja, kelle rütmi teedelei biiti ei ole võimalik kellegi teisega segi ajada. Ellast Page McDaniel ehk bow tilli, Mcuumbrist Mississippi osariigist. Kõigi ta hiljem üle ilma kuulsaks saanud muusikute tee Chessi helisalvestusstuudiosse algas ühtmoodi. See algas esimese korruse fuajees, kus vastuvõtusekretär pani kirja muusikut Ta nimed ja saabumise ajal. See oli väike ruum, mille seintel rippusid plaatide kujundused ning muusikud pidid siin teinekord isegi kogu päeva kompanii kontorisse kutsumist ootama. Kas akna taga istuva sekretäri valvsa pilgu all, sest Leonard žessile oli kogu aeg väga palju tegemist mitte ainult oma plaadifirma, raadiojaamade ja kirjastustega, aga kunstirahvale ja seda muusikut kahtlemata on. Ootamine ei meeldi, sest neil on nende looming pidevalt mõtteis ja meeltes lausa legendiks saanud lood kohusetundliku sekretärisoni Bay Williamsoni kokkupõrgetes sest suubili äss nõudis teda otsekohe sisse, lastaks tavaliselt väga temperamentsed Te alati väljendeid valides. Tõeline bluusi. Poeet Sonny-boy oli mitu aastat raadiotööd teinud, enne kui 55. aastal stuudiosse tuli. Ja muidugi oli tal salvestusstuudiosse jõudmisega kiire, kui näiteks selline tore pluus meeles mõlkus. Vastuvõturuumist viis muusikute ootuste ja lootustega täidetud koridor sinna, kus nende saatus otsustati Yaleonochessi kontoritesse. Leonardi kontor oli tagasihoidlik, ohtlik, kui võrrelda kasvõi tollaste suurte idarannikul asuvate plaadifirma bosside kontoritega. See ruum on tänapäeval restaureeritud just sellisena, nagu ta 1900 viiekümnendatel oli. Punasest puust seinad, kiviplaatidest, põrand ja Leonard džässi, suur tema kiirest elust ja paljudest tegemistest aimu andev töölaud. Filtšessi kontor oli väiksem kui Leonardi oma ja ta viibis seal ka tunduvalt vähem sest sõitis põhiliselt sessi toodanguga mööda maad ringi. Pakkus uusi plaate raadiojaamadele ja saatejuhtidele. Hoone tagumisest osast viib kõrge puutrepp teise korruse salvestusstuudiosse. Kui need trepiastmed kõnelda saaksid, oleks neil palju lugusid jutustada, sest enamus Chessi musti muusikuid pidanud hoonesse sisenema tagauksest ja just sellest tagatrepist üles minema. Seal olevat kirjalikult dokumenteeritud ajalooline tõde. 1900 viiekümnendatel võis see tõepoolest niimoodi ollagi. Elu oli tollal selline ja filtšesson meenutanud kohtumisi nii-öelda valgetes raadiojaamades, kus ta koos oma pluusi plaatidega viisakalt minema saadeti. Need on mustad plaadid, meie neid ei mängi trepist üles, teisele korrusele. Siin on paar väikest ruumi. Ühes hoiti originaalsalvestusi, teises mikrofone salvestustehnikat, kuid enne salvestusstuudio pühale pinnale astumist tuli veel harjutusstuudiost läbi minna, sest ilma korraliku ettevalmistuseta muusikuid suurde stuudiosse ei lastudki. See ruum ise ei olnud kuigi suur, kuid väga kõrge laega. Selles oli üheksa seinapaneeli, mida sai vajaduse korral ühest kohast teise tõsta, kasvõi selleks, et pill üksteisest eraldada. Õigetšessi soundi kättesaamiseks paluti muusikutel enne salvestamist suupilli kitarri mängida, et akustikat ja kõla kontrollida. On teada, et Leonatsesse otsinud avatud mikrofoniga hoone tualett teedes korraliku kajaefekti sest salvestusstuudio oli kohandatud elava muusika jaoks. Sageli täitsid muusikud ja pillid selle täielikult. Ja Kaja ei olnud siin just kõige tähtsam asi, kuid teinekord oli seda tarvis niisiis ühistoru stuudiost alla keldrisse suurde tühja kajavasse ruumi, kuhu paigutati võimendi. Ja efekt oligi käes. 1963. aastal tõusis edetabelitesse laul salli nimelisest tüdrukust ja roosidest salli korrounterosis, esitajaks viis neidude Chainets. Selle loo erilist õhulist kaja ei osatud küll kuidagi Chessiga seostada, aga nii see oli, et meeltes heliseva kõlapildini jõuda, lukustati kuuldavasti end terveks nädalaks stuudiosse, aga tulemus oli igal juhul käes. Mida aeg edasi, seda enam kasvas Willie Dixoni rolle lindistamisel. Üha sagedamini oli ta vahemeheks mõnede üsna äkiliste isemeelsete muusikute ja sama ägeda sõna valmis Leonard Chessi vaidlustes. Ega asjata Tai nimetatud Dixonit hea tuju ja huumori kehastuseks pluusis õige sõna õiges kohas. Nii et lõpuks jätsid Chessid pea kogu stuudiotöö muusikutega Dixoni õlule. Tõsi, räägitakse, et mõne artisti puhul Leonard Chess olla meelega asjad tuliseks saanud et parimat esitust kätte saada, seda Sonyboy Williamsoni või siis lill Volteri puhul. Elu täis muret aga tapmiseks ei läinud, vurrid Lif ja bassil Willi Dixon. Madiga tuli Louisianas Chicagosse 1957 ja koos jõudis Rašeeemmersiks Sämmiga sai temast üks uue põlv kogukonna uute saundide loojaid. Aga ka parigay sai tõelise hoo sisse tutvumisel võlli Dixoniga kes kutsus noore mehe endaga kaasa. Ta andis talle võimaluse töötada Chessi stuudiomuusikuna kui ka ise plaadistada. Ning 1960.-te keskpaigas sai alguse pikaaegne sõpruse tihedus koos suupillimängija laulja juunior valsiga kellega koos tehti heliplaat kate. Anti kontserte käidi ringreisidel ja 1970 kutsuste Rolling Stones parigay ja juunior valsi kaasesineja. Eks oma kontsertturneele. Ja nii õppis neid lähemalt tundma ka Euroopa publik. On ju päris kummaline, et oli vaja kaugelt teistpoolt ookeanit. Kollas Vinski lähedasest külast Ameerikasse jõudnud kaht juudi soost poissi kestsid raekojas meesteks, kasvasid et tekiks musti, Mississippi muusikuid, salvestav stuudio, kus pandi alus kuulsele ja ehtsale Chicago bluusile, jäädžikaagozai niimoodi tollase maailma bluusipealinnaks, kui seda kõike poleks teinud venna Chessid. Vahest oleks keegi teine sellega hakkama saanud, aga kes teab? Õnneks tegid seda Leonard ja fil Chess käes number 2120 lõuna Michigani avenüül džässistuudios. Selle bluusimaja õitseaeg oli kümmekond aastat 1957 kuni 67. Selles majas salvestatud muusika jõudis tagasi bluusivendade Chesside kodumandrile Euroopasse, seal õpiti seda tundma. Lugematud noored hakkasid bluus ja rütmibluusi kuulama ja armastama ja ring sai täis, kui tollal veel nii noor Rolling Stones oma pluusiga üle ookeani Ameerikasse saabus, olles otsustanud, et lõpmata tore oleks ise Chicagos seeessi stuudios mõned pluusid salvestada nende sisse Stonside esimesel Ameerika tuuril juhtuski. 1964, kui briti grupp esimeste valgete muusikutena Chesside stuudiosse saabus. Ja mõjust, mida see pluusi meka neile avaldas, võiks jutustada kas või nende instrumentaallugu 2120 sous Mizzigen. Sellest ajast on pärit ka Keys Richardsi mälestustes säilinud hetk kuidas üks teonsid ebajumalaid madivoodes Jessi hoones redeli peal seisis valge maalriülikond seljas seinavärvist. Selle loo juurde on mitmed bluusi, ajaloolased ja asjatundjad küll küsimärk asetanud nende mälestustes olnud madivoother salati äärmiselt tip-top ülikonnas ja siidsärgis härrasmees. Samas jälle on teada, et kiis Richards on alati lõpuni aus muusikamees olnud. Miks pidi ta ühe sellise loo välja mõtlema? Nii et mine võta nüüd tagantjärele kinni, kuidas kõik tegelikult juhtus? Üks mäletab asju nii, samamoodi, aga siin hetk Mašelczessi meenutustest. Kevadel 1964 võttis minuga ühendust Stountside mänedžer Õulhem ja küsis, kas on mingi võimalus, et Rolling Stones saaks mees stuudios lindistada. Sel ajal kasutasid meie stuudiot vaid Chess Recordsi enda artistid Stountsidele selle võimaluse andmine oleks tohutu erand. Pealegi nad on ju valged. Aga ma teadsin, et Nende repertuaari kuulub paljude meie artistide lugusid. Nii et minust sai nende eestkõneleja. Ja ei olnud mul siis aimugi, et mõne aasta pärast kutsuvad poisid mind juba oma kompanii Rolling Stones Recordsi etteotsa. Teatud keelitamise ja meelitamisega sain perekonnalt nõusoleku lubada noorukid meie stuudiosse, aga marssal Chess kahtleb temagi nende valgete värvipritsmete kaetud maadega portersi võimalikkusest, kuid lisab, et asja ilu peitubki inimeste erinevates mälestustes. Kiis Richards aga endale ikkagi kindlaks ja teda toetab Villu, aiman, kes lisab. Laadisime parajasti oma autod tühjaks Chessi õuel, kui keegi küsis, vajate abipoisid. Tõstsin pilgu, minu ees seisis marju others ja aitaski meil asjad tagatrepist üles stuudiosse tassida. Uskumatu see, kelle ainuüksi teretamise eest oleksime posikestena oma parema käe raha andnud. Tuleb ja aitab mu kolad kanda. Täiesti ebareaalne. Tööd tehti stuudios kaks päeva kokku 14 lugu helirežissööriks Ron mälu. See oli kui tõotatud püha maa ütlebki parim paik igati ja neil ei olnud seal mingeid kohustuslikke tee pause. Tööd tehti seni, kuni asi kõlas nii, nagu vaja ja peale selle, et nad olid suured muusikud, olid nad ka tõelised härrasmehed. Seda ei väsi, rõhutamast ei vaadatud. Mis need valged nolgid siin teevad, neid võeti kohe oma hoole alla. Teisel päeval, 11. juunil, jäi Jacques Perry stuudio ukse taga kuulama ja kui laul Thunder Rõud äppis oli linti võetud astus sisse ja ütles. Ma seisin ja kuulasin seda viimast. Lugu kõlas väga hästi. Teil on tõeliselt tore saund, laske edasi, härrased. Jaa, motivaator, kommentaarid kui ma alustasin, nimetati mu muusikat neegri omaks ja seda ei tahetud sugugi oma majja. Asta debiidus alustas, aga Rolling Stones tegi selle tõeliselt aktsepteeritavamaks, avas uksed mustale muusikale. Nad on minu poisid ja ma pean ütlema, kitarrist pole neil ka sugugi paha. Kuid aeg läks edasi. Muusika muutus ja Chess kompanii sulges lõplikult uksed aastal 1975 kuid võlli Dixon suur ja tore, must mees. Muide, kas bluusmuusik otsustas, et jess ei tohi unustusse kaduda ja rajas pluusi, taevafondi pluus Evan andation, et aidata vanemaid, luus muusikuid ja äratada noortes huvi selle hingest tuleva rütmi ja bluusitraditsioonide vastu. Ja toasema Willie Dixoni asutatud fond asub, mis te arvate, kus aga kas lõuna Michigani avenüül majas number 2120 Icache stuudio kuulsaimas asupaigas võlli Dixon lahkus siit ilmast 1992. Praegu juhib pluuside aga fondi tema tütar Shirley Dixon Nelson ja ajalooline Chess kompanii hoone, eriti selle salvestusstuudio on püütud taastada samasugusena, nagu ta Chessi õitseaegadel oli. Kontsertlaval on ootevalmis mitugi ses stuudioga tihedalt seotud muusikut on Chuck Berry on tema oluline taustajõud. Sound'i looja, pianist Jonny Johnson, kitarrist kiis, Richards ja Berry kutsub kohale veel ühe.