Tere hommikust, vabariigi aastapäev on nüüd kenasti peetud, jääb juba selja taha. Oscarite gala seisab veel ees, nii et kui sündmuste järgi orienteeruda, siis me olemegi kusagil vahepeal. Aga eile õhtul selgusid Eesti laulu teise poolfinaali võitjad ja finaali lõplik järjestus on nüüd selge, nii et ütleme, see on mind inspireerinud ka tänahommikuse külalise valikul, mina olen Margit Kilumets ja tere hommikust, Olav Osolin. Tere hommikust. Vaatasime need, kes vaatasid muidugi eile õhtul Eesti televisiooniülekannet ja, ja sina koos oma kolleegidega kuulusid žüriilt ridadesse. Minu kõige esimene küsimus on see, et kas see on huvitav seda tööd teha? No ma ei pea seda žüriis olekut nüüd küll mingiks tööks. Et see on pigem see, et Eurovisiooni lauluvõistlusel on olemas mingisugune statuut ja sinna on vaja teatud inimesi, kes natukene rohkem oleks muusikaga kokku puutunud. Siis žüriis ja mind on mõnikord sinna kutsutud. Nii naljakas kui see ka ei ole, et ma ei ole ise küll mingisugune eriline Eurovisiooni fänn ja kui minult küsida Et missugustes riikides praegu võiks kuskilt mingisuguseid Eurovisiooni mingeid lugusid tulla, siis ma ei tea sellest ööd ega mütsi. Aga kui on kutsutud, siis ma arvan ikka läinud ja ja seda võistlust vaadanud seal, et et iseenesest on see tore üritus. Teades, et me täna hommikul siin saates kohtume, vaatasime huviga ja ootasin, millal siis ka sinu pool žüriis sõna saab, aga tegelikult seda ei juhtunudki, et mis siis viltu läks või läks üldse midagi viltu? Ei, seal ei läinud midagi viltu nagu ikka otsesaates. Aeg on piiratud ja ju siis tekkis seal lihtsalt režissööril. Kella vaadates, kuna kuna hääletamine sai läbi, siis selgus, et žüriiliikmete miniintervjuud ei lähe eetrisse. Ma küll pärast suhtlusvõrgustikus küpsetasin sellest väikse nalja mida võib-olla keegi võttis ka tõsiselt öeldes, et ma olen nii pettunud, et ma sõna ei saanud ja, ja sellepärast tulen ma hommikul Eesti Raadio vikervikerraadio saates ja räägin kõik südamelt ära. Aga tegelikult tegelikult oli see muidugi väike nali. Aga tegelikult on nüüd tõesti 47 minutit aega meil südamelt ära rääkida. Kui sa oleksid sõna saanud eile õhtul, mida sa oleksid öelnud? Mul tegelikult oli teada ka väikest viisi, mis, mis teemal mul see küsimus oleks tulnud ja ja see oleks tulnud tõenäoliselt naissolistide ja poistebändide vahekorrast, et minu minu arvamus selle kohta, et ma oleksin tõenäoliselt vastanud, et see vahekord minu jaoks oli selline fifty-fifty. Et seal oli üks hea naislaulja ja seal oli üks hea vahend. Siis oli seal üks ja tuua ka, kus oli üks poiss ja üks tüdruk, nii et selles mõttes see viiki minu jaoks. Aga kui need žürii viis lemmikut ja sinu isiklikud lemmikud kõrvuti panna, siis kui palju seal kokkulangevusi on? Kui eilsest kontserdist rääkida, siis kindlasti see tulemus oli minu jaoks hoopis üllatavam kui esimesel kontserdil, sellepärast et see teise kontserdi koosseis oli hoopis tugevam, et need, kes esimesse poolfinaali sattusid, olid ikka õnnega koos Nimit mitmedki, kes tänu sellele finaali said, sest et lihtsalt koosseis oli nõrgem. Aga minu jaoks esimeses poolfinaalis üllatusi ei olnud, küll aga teises poolfinaalis. Ma olin täiesti üllatunud et publik tõstis finaali näiteks. Teele Viira mida ma ei oleks osanud ja selles mõttes nüüd ongi tore lugu, et teele viirastel saanud tegelikult selle finaalkontserdi kõige suurem staar, kuna ta osaleb kahes loos. Et see oli minu jaoks küll üllatus. Kas ei ole selline karisma küsimus, et, et see selline energia või vot ei saa muidugi seda öelda selles mõttes, et mina olin teispool helesinist ekraani ja sain selle laksu nagu kodus. Aga, aga tõesti ta, ta, ta on võimas, ta tulebki nagu läbi selle, selle kaamera tuleb sinu juurde tuppa ja laulab nii et higi pritsib ja ja sa peaaegu, et oled sunnitud tema poolt hääletama. Ma arvan, et siin on võib-olla lisaks veel üks asi, et et sellel teisel pool finaalil Oli paar lugu, sellist, mis ilmselgelt ei ole moodsad lood mis on niimoodi varasematest aegadest mõjutusi saanud. Üks oli see Teele Viira lugu ja teine oli Birgit Õigemeele poolt lauldud laul. Ja ma usun, et terve rida inimesi, kes, Kes sellisest muusikast nagu teen fold, Räbit või, või Nimicry ei oska lugu pidada, siis noh, see, see on just muusika neile. Ja ma usun, et, et nad saavad sealt ka ka oma oma hääle mõtetele nagu tuge. Meil on nüüd võimalus mängida kas ühte või ka kahte lugu sinu valikul ja mis oleks siis raadio, ilma selleta muusikat ei mängiks, et, et mida me nendest eesti laululugudest võiksime kuulata ja miks? No ma arvan, et, et kui vaadata minu ma vabandan, mul on täna natuke hääl, äranit, kuma, köhatan, siis andke mulle andeks. Ma arvan, et minu puhul No see valik oli selline kahekihiline, et üks kiht oli sellised, mis mulle kohe väga meeldisid. Ja mille puhul oli lihtne öelda, et need on sellised lood, mis mulle meeldivad ja nende poolt on mul lihtne häält anda. Ja siis oli selliseid, et täitsa palju selliseid keskmike siis mõned sellised, kus lauldi ilmselgelt mööda ja ja millest pole ka kahtlust. Ja ma usun, et et kui tegelikult finaalis võib-olla oodatakse just sellise kahe ballaadi sellist suurt vastuseisu, et Lenna ja siis Ott Leplandi lugu siis mina ise kujutan ette, et et seal võiks olla jah üks nendest lugudest, et see Lenna lugu, aga ta võiks heidelda seal võib-olla mulle isegi kõige rohkem meeldinud. Liis Lemsalu looga näidata ma ei maininud. Ja mispärast olgugi, et, et Lenna iseenesest on suurepärase teksti kirjutanud ja Mihkel raud väga hea loo ja see on väga hästi lauldud ja ja seal on veel terve rida Aid plusse siis võib-olla Liis Lemsalu üllatas mind rohkem. Üllatas selle poolest mitte ainult et ta on ise kirjutanud koosnema Klavka mehega väga hea loo. Ta laulab seda hästi, võib-olla see stiil mulle meeldib ka rohkem kui selline ballaad. Aga mis oli minu jaoks oli üllatav see, et et seesama bänd on tema, noh nagu selline nagu igapäevane töökaaslane või sealt, see on tema, tema bänd. Ja et see bänd suutis laval olla nii vahetu, lahe ja, ja et kui ma sellist kontserdilaval näeksin, et siis ma ma, ma kujutan ette, et kui nad no vot sellises stiilis midagi edasi läheksid ja ennast seal lifiksid, siis kogu see, see seltskond oleks täiesti korralik rahvusvaheline. Omas žanris. Hala, brann, juhe, viis või mis iganes, mul on alati meeldinud, mulle selline muusika meeldib, nii et ma, kui mul oleks üks lugu valida, siis ma valiksin Liis Lemsalu selle väidab Seda nüüd kuulamegi ja lennujätame ootelehele. Me kuulasime Eesti laulu finalisti Liis Lemsalu, et stuudios täna hommikul Margit Kilumets, Olav Osolin. Ega me nüüd tervet saadet ka sellest lauluvõistlusest ei räägi, aga floto ja, aga kui nüüd otsad kokku tõmmata kuidagi, siis sellest eilsest telesaatest jäi mulle täiesti. Et mitte öelda väga hea mulje, siis hea mulje, see oli professionaalne, see oli huvitav, see oli hästi tehtud, seal mul praktiliselt etteheited puuduvad. Aga, aga ennustusvõistlus ikka ka omal kohal, et sa juba ütlesid, et Ott ja Lenna sinu arvates võib-olla lähevad siis esikoha pärast nagu vastakuti, kas on veel kolmandaid võimalusi? No ma ei oska seda öelda, sellepärast see on nüüd selline spekulatsioon, ma arvan, mis enamikes kodudes on, sellepärast et lihtsalt teatakse, et ott on väga populaarne. Kui ma isiklikult ütlen, siis mulle mulle see lugu ei kuulunud minu lemmikute hulka, selline ballaad aga, aga kindlasti otil on väga palju fänne ja ta laulis seda lugu hästi ja see oli niisugune klassikaline ballaad, väga head sõnad olid sellel ka millele Aapo Ilves kirjutanud. Teiselt poolt on Leena lugu, mis mulle meeldib nagu tükk maad rohkem, mis on ka väga hästi nagu komponeeritud ka miksitud väga hästi Rootsis tehtud vististi, nagu ma kuulsin kuskilt sahinat. Et, et, et ma usun, et inimesed kujutavad ette, et need on nagu kaks lugu, mis, mis mis kerkivad üles, sest nad on sellised kenad ballaadid, sellised lemmsalud. Ja muud sellised lood nagu Nissi omad, rohkem kellelegi meeldib rohkem selline džäss, keegi sellisega ei tee mitte midagi ja. Aga, aga ma ise arvan, et seal võib ka. Seal võib ka juhtuda. Hoopis naljakas asi, et võib juhtuda midagi sellist, nagu omal ajal tus. Malcolm Lincolniga, et kui tuleb finaal ja ja hakatakse seal kuidagipidi hääle, vaata, ma jään, ütleme, ballaadi hääled lähevad pooleks, eks ju. Et ühed nagu toetavad ühte ballaad ja teised, siis võib tulla. Kui seal on kolmas, on näiteks nagu nende ülejäänute lemmik, siis võib tulla, et see kolmas lugu võiks saada Ta ka finaali ja siis ma kujutaksin ette, et see võiks olla, teen fold Räbit. Et see on just selline, mis teatud seltskonna noored poisid koolist tulnud. Noh, toredad, hästi hästi kihvt laul. Hingega teevad. Noh, see sõltub ka sellest muidugi, kuidas nad seal finaalis hakkama saavad, eks ju, et aga, aga see võib olla niukene, must hobune. Et selles mõttes on huvitav, et ma ei ole noh, mitte nüüd 101 protsenti kindel, et üks nendest ballaadides tingimata peaks võitma. Ehkki noh, tõenäosus, miskisugune on. Aga kõik see selgub juba järgmisel laupäeval, kolmandal märtsil ja sellele Eesti laulu jutul on nüüd lõpp peal. Millist rolli sinu igapäevases elus mängib muusika, kui palju sa kuulad, kust sa kuulad ja mida sa muulad? Ka niimoodi mängib, et et ma üldiselt olen natukene kursis sellega, mis, mis, mis selles maailmas toimib, ma ei ole muusikakriitik, see tähendab, ma ei tea Iga päev, missugused uued plaadid tulevad või, või, või mis uued esinejad ja mis, mis videoga keegi kuskil maha on saanud, et selles mõttes kindlasti ma ei ole mingi proff. Aga ma nii laias laastus ütleme ikka tean, et et mis, mis nagu pop on ja, ja mis, missuguseid esinejad on parasjagu. Midagi kuskil tegema, siis ma käin kontserditel suhteliselt nii palju noh siin kui, kui on enam-vähem kõik sellised korralikumad kontsert just sellist muusikat, mis mulle meeldib kuulata ja neid õnneks on Eestisse väga palju tulnud. Mõned on lihtsalt hästi ime, sellised esinejad on siia sattunud nii väiksest väiksesse riikiani väiksesse saali, nagu näiteks rock Café. S. Ma hiljaaegu vestlesin ühe inglasega ja tuli jutuks muusikast ja nõnda ja ma ütlesin, et jahedoojat, inglise bänd siin hiljaaegu Caesar Charles oli siin, et. Rock Cafe ees, et meil on niisugune 1000 kohaline saal, et noh, päris täis ei olnud, eks ju. Ta ütles, et ei saa midagi segamini, ei saa olla, et staadionibänd, eks ju, et ma ei ole saanud sinna tikitud. Ja mõtlesin, et ma tean küll, et ma käisin tablinis vaatama suu kahte, siis oli Kaisassiivseli nende soojendaja seal suurel Kook paagil. Aga siia ta tuleb, eks ju. Ta laulis must mingisugune 20 sentimeetri kaugusel, eks ju. Või siis suurepärane bänd Pifi kliro, kes kelle laul samal ajal jõulude ajal tuli või Inglismaa hitiks number üks. Siin on teisi esinejaid olnud, selliseid Ariel pink näiteks tegi suurepärase show, kes oli väga palju auhindu võitnud, igasugustes tabelites. Et selles mõttes on sihuksed muusika, promotorit toovad siia erinevat, väga head muusikat. Kahju on muidugi see, et see natukene nagu selline nišivärk, et et see tuleb siia, teda reklaamitakse aga aga suur hulk inimesi ei teadnud tegelikult nii head esinejad. Et need, kes teavad, need tulevad jälle kohale, käivad ära, räägivad, et tuli kihv tagant. Aga suur hulk inimesi ikka räägib, et käis kunagi Metallica või madonna või et, et eks see nii juba see muusika on sätitud. Kas seal midagi on silmapiiril ka, kas sa tead, et sel kevadel näiteks või suvel tuleb midagi, mida sa ilmtingimata tahad vaatama minna? No vot mõne asja puhul on niimoodi, et sa oled natuke nagu hiljaks jäänud. Et aga aga jah, ütleme päris varsti tuleb siia, ma täpset kuupäeva ei mäleta, aga mul on pilet juba olemas. Tuleb siia seesama juba, keda ma mainisin siin Liis Lemsaluga seoses nagu brändi Ühevis. Tõsi, see pole enam see bränni ühe viis, mis aastaid tagasi, kus nende solistan muutunud praegu. Aga, aga see oli, no üksvahe minu selline üks lemmikuid Ja noh, ma kuulase neid ikka päris palju ja niisugune hea niukene Fangeelik meelelahutus, niisugune muusika. Ja kui nad nüüd ma isegi ükskord pidasin plaani et ma tahaksin selle bränio Hewise ära näha. Ja minu teine lemmik, keda ma olen mitu korda näinud, on Chamirquey ja siis ma avastasin, tähendab, et nad kumbki ei tuurin tuuritanud väga palju viimastel aastatel. Ja siis ma avastasin, et kuskil eelmisel suvel oli neil siis plaanis üks kontsert kuskil Saksamaa mingis väikelinnas mingis lossis, kus Sist jäämineku jäi, oli peaesineja, brändi häiris, oli, oli siis soojenda. Ja siis ma mõtlesin, et sinna tuleks küll kohale minna, aga see oli logistiliselt nii keeruline, sinna tuli muide sõita mingilt lennukite, busside rongide ja kuidas ja, ja kõik need piletid ja värgid ja elamised ja ja siis nüüd ma olin tõsiselt üllatunud, et see planio hävis, tuleb siia uue solistiga küll, aga ma usun, et see saab olema tore kontsert. Eile õhtul, kui sind rahvale tutvustati, siis kasutati umbes sellist väljendit, et seal mees, kes reklaamipauside ajal kunagi ei lähe võileiba tegema ja me saame loomulikult aru, et see on nali, aga tegelikult sinu nimekaardil on kirjutatudki siis mis reklaamiekspert? Minu nimekaardil ei ole midagi kirjutatud, sellepärast et mul ei ole nimekaardi. Tänapäeval ei ole ju kellelegi enam nimekaarti, võid saata oma oma telefoninumbri ühest telefonist teise, lihtsalt vaieldes. No see oli piltlikult ma väljendusin, eks ole. Aga sa loed tudengitele Ja, ja ma õpetan reklaami Tallinna Ülikoolis reklaami siis imagoloogia kommunikatsiooni Instituudis ja ja mul homme hommikul ongi loeng, kui, siis homme lõuna paiku, et ma just mõtlengi, et kuidas, kuidas mu mäele korda saanud. Aga, aga mis kaks tundi järjest tavaliselt. Ja mis puudutab reklaami pausidesse, siis siin ma pean küll ütlema, et see sissejuhatus ei olnud päris täpne nimelt ma peaaegu mitte kunagi ei vaata reklaamipause lihtsalt sellepärast, et ma kuulun juba mõnda aega nende inimeste hulka, kes kõik telesaated, mida ta tahab vaadata, Ta salvestab kõvakettale. Ja ma tavaliselt, kui need on kommertskanalitest olevat saated, siis ma hakkan vaatama hiljem. Nii et ma olen nende reklaamipauside jagu kogu aeg nagu noh, ajas nihkunud, nii et kui tuleb reklaamipaus, siis ma spetsiaalse nupuga viskan ennast sealt üle. See nüüd on suur tendents tegelikult kogu maailmas, eriti Ameerikas ja see on tekitanud reklaamimaailmaga tohutult suuri probleeme. Mis tähendab seda, et kommertskanaleid ei ole enam nii lihtne reklaamirahaga rahastada kui inimesed jätavad lihtsalt reklaamid vaatamata. Et siin on küll aja jooksul need igasuguseid trikke tehtud. Näiteks ka Eestis juba, kui sa tellid firmana näiteks reklaami saate vahele, siis kui see on esimene reklaam reklaamiplokis siis sa maksad selle eest juba rohkem raha. Teine reklaam on kindla paigutusega, sellepärast et siis eeldatakse, et inimene ei jaksa, ei jõua nii kaua veel haarata pulti ja vaadata vahepeal, mis teiselt kanalilt tuleb. Ja samuti viimased paar reklaame on kallimad. Jällegi selles mõttes, et inimene ootab, saade läheb edasi ja siis ta niimoodi vaatab, et kas juba keskmistest saab juba odavamalt. Et see toob tegelikult kaasa ka uued tendentsid. Ja nendele tendentsidele omakorda on Euroopas ka juba seadusandjat tulnud vastu mis tähendab seda, et reklaam hakkab liikuma, saadeti sisse. Ja see toob, et endaga kaasa ka rohkem selliseid tootepaigutusi hakkab rohkem nägema seda, kuidas a'la Chainzbon näitab oma käekella ja me hakkame tähele panema, ta helistab mõnes saates telefoniga liiga mitu korda. Ja me aeg-ajalt märkame, mis marki telefon see on ja nõnda edasi. Nii et see on üks tendents kindlasti see on väga ohtlik ja no vot, seal ongi teatud piirangud, et noh, kindlasti seal uudistesaadetes ei saa seda seal teha võib-olla ja nõnda edasi, et, et me ei hakka vaatama, Margus Saare kella mitte. Nojah, meil tuleb seal tõenäoliselt mingisugune reeglistik kujuneb välja lõpuks hea tava ja nii ja, ja kindlasti ei hakka see häirima ka ka filme ja telesaateid, eks. Olgugi et kindlasti noh, kui me vaatame juba kasvõi mingeid lauluvõistlusi kuskilt välismaalt siis me näeme, et seal mingisugused taga foonid võivad mingite tuttavate kaubamärkidega olla kaetud ja nõnda edasi. See on paratamatu. Nii et, et see on üks maailm. Millega millega me peame kuidagi jällegi leppima, teine võimalus on see, et me ütleme, et okei, et me ei rahasta reklaamiga saateid ja laseme maksumaksjal siis see, need kõik need telesaated kinni maksta mis ei ole ka hea lahendus, sellepärast et, et üldiselt noh, televisioon ja raadio võiksid olla sellised asjad, millega nagu inimesed saavad ise hakkama. Et noh, mida ei pea tingimata nagu sõjaväge või politseid rahastama noh ilmtingimata suurest maksu maksu ka maksumaksu rahastaks. Aga, aga jah, niimoodi, nii et ütleme, et et kui ma vaatan reklaami, siis ma vaatan spetsiaalselt reklaami ja siis ma ütlesin, et mul on salvestatud käikes mingit reklaami vajan, siis siis ma vaatan seda, kas veebist või siis teine asi, ma vaatan sealtsamast otsin need reklaamikohad üles spetsiaalselt missis reklaamiblokis oli. Nii et selles osas reklaami vaatamine on ka tänapäeval ikka väga väga omamoodi, võib-olla see on nagu töö mõnes mõttes noh, Sa kahtlemata oled ju mingite asjadega kursis, et olgugi, et aastate jooksul võib ju näha et, et ega seal mõnes osas nagu väga suuri muutusi ei ole. Et kui ma siia täna sõitsin ja nägin siin ühte automaat, ehkki suurt reklaami seina peal siis oli selle automargi nimi oli kirjutatud, et auto, see ja see on siin on kohal. Ja ma ütlen, et kui ma alustasin reklaami teed ja tõlkisin esimesi välismaised reklaame siis me seal oli täpselt sama teeks. Midagi ei ole muutunud vahepeal, aga muidugi on olemas terve rida asju, mis on väga palju muutunud. Kui sa peaksite eelmisest aastast või ütleme siis lähiminevikust valima välja ühe reklaami, mis sinu meelest Eestis, noh, mida me kõik teame, mis ei ole midagi sellist, sinu oma sellisest salakohvrist vaadatud, mida me kõik oleme näinud. Aga mis, mis sinu meelest on tõeliselt hästi ja professionaalselt tehtud, minul täpselt üks ainult tulebki meelde ka ütlen pärast sind. Vot nii on väga raske öelda, sellepärast et kui sa vaatad reklaami, siis. Nonii reklaamitegijana või niimoodi selle pilguga, siis sa vaatad natuke teisest maast, esimene asi on see, et kas sa saad aru, mida klient on öelda tahtnud. Kas sul mõnikord seal reklaami ülesanne on päris keeruline, mis tuleb ära lahendada eriti Eestis, kus mõned kliendid teevadki paar reklaamikampaaniat aastas ainult sest raha nii väikse turu jaoks ei ole rohkem. Ja see tähendab seda, et seal tahetakse hirmus palju ära öelda korraga see seabele reklaamitegijad suhteliselt keerukas olukorda, sest noh, kui sa tahad palju pead ütlema ühes ühes reklaamis, siis selge on see, et mingit erilist sihukest selget sõnumit, mille najal ega väga niuke loominguliselt tihti tulemust teha, on keeruline. Nii et esimene asi, ma vaatan selles, et kas ma saan aru, mida klient on aga ülesandeks teinud ja siis ma vaatan kuidasmoodi, reklaamitegijad on seda lahendanud. Ja siis kolmas asi on see, et ma mõtlen, et kas see lahendus toimib ka, eks mõjuks jah, kas, kas see müüb ja nõnda jäänud banaalsus selle asja juures on see teinekord ju müüvad väga-väga banaalselt lahendused. Et sa tood. Kuskil suure portsu kala, näiteks lõhet nüüd seda kolme euroga kaks, 99-ga. Ja poes käib hirmus lahing, sest paned kuhugi kliendilehte, eks ju, ja pool linna lendab kohale ja, ja ja prouad kõnnivad, kolm lõhe korvis, eks ju, ja pensionärid söövad lõhet, mul just oli, külas olin siis pensionär muidu elab tagasihoidlikult, siis oli, võttis lõhe puri kapist välja, sellepärast et kolme euroga oli Antodeks soolanud, seda veidi. Nii et selles mõttes ega seal, kui seal teha, nüüd seda kuskil kallis Filmsele, ei, see tulemus ei ole parem. Aga aga noh, kui me räägime Reklaamides siis jällegi tuleb tähele panna, et kas seal on tegemist ühe mingisuguse noh, näiteks reklaamfilmiga, mida on inimesed võib-olla kõige rohkem nagu meeles peavad või on tegemist seal mingite nutikate selliste kampaaniate süsteemidega, kus on väga erinevaid elemente sees nii film, kui seal võib olla digilahendus, mingisugune seal. Sätitud seda seal. Nii et, et selles mõttes ühte öelda on, on keeruline filmidest, mul on. Meeldinud. Tegelikult päris mitmed, et ühest küljest mulle päris hästi meeldib viimane Saku kampaania, kus Ott Sepp möllab tuleliinil. Mikspärast sellepärast, et ma täpselt ei tea, ma ei ole sakuga sellel teemal vestelnud, aga kui ma mõtlen nagu seda olukorda mis tuleks nagu lahendada siis on see suhteliselt keeruline, sest sa oled noh, kõik teavad, et see aku ja Swedbank on olnud Eesti suusatamise suured sponsorid. Ja nad on teinud oma talvekampaaniat ka tihti just nimelt Nende spordikangelaste ja selle koondise ja küll me oleme näinud seal mingeid lennukeid, pannakse seal lukku ja, või noh, nüüd nagu ja ja nüüd, kus, äkki siis kangelane on? On mingisuguse tõenäosusega endale kuskile mingisugust ainet omistanud, eks ju. Või ainet sissevõtt, mis pole päris legaalne. Ja samal ajal kogu see muu suusatamine on alla käinud, eks ju, tekib muidugi küsimus, et kuidasmoodi sa sellises olus enda olukorda lahendada, ma kujutan ette, et see on päris keeruline. Kui sa teataksid, et ma loobun kõigest sellest toetamisest, siis inimesed võivad väga pahaseks olla. Kommuun. Toetame Andrus Veerpalult. Ta on, võib erastada, pahaseks saada, öeldakse reeturid, eks ju, midagi ei ole veel kindel. Mis ka nii on. Teiselt jällegi ei ole ka mingisugust. Ühtegi suusatajat, kellele najal kuidagi midagi teha, eks ju. Seejärel on päris nutikas see, kui sa tuled. Et jah, sa räägidki suusatamisest. Sa räägi päris tavalisest suusatamisest, lahendanud selle kuidagi teisiti, tood sinna mingisuguse ja räägid samal ajal, et sul on võita ja see oli minu jaoks päris tore üllatus, et seal suhteliselt nutikas ja see võimaldab samal ajal suusatamist edasi toetada noori ja nõnda edasi. Aga see ei sunni sind võib-olla nagu, nagu väga klassikaliselt sellele kuidagi lähenema, et sa saad seda teha rohkem pulliga ja ja ma arvasin, et see oli suhteliselt nutikalt tehtud. Ma oleksin ka muide rääkinud õllereklaamist, aga vaata, minu puhul on jälle sees, ma õlut ei joo, et ma isegi ei mäleta, mis õlu see oli. Aga minule meeldis see, kus lumesadu oli pööratud õllevahuks, see on väga vana Glax kõik, aga see lihtsalt tuli mulle meelde, et kui ma tahtsin sulle küsimust esitada, siis, siis mulle tuli meelde reklaam, eks ole, mis rääkis õllest ja see mõjus mulle, mitte õlle joojale, et vaata, kui tagurpidi võivad kõik asjad reklaamimaailmas olla. Nojah, see on nüüd hästi vana film, mida ikka näidatakse, no see on nii nagu Coca-Cola jääkarud ja mulle ei mõju Coca-Cola jõulu jõulukaravan, mis on läbi aegade olnud selline, et see on ka omal ajal allfilmis tehtud vist minu mäletamist mööda ja seda on ikka ja jõulude ajal näidatud, et see sobib sinna hästi. Aga kui me nüüd jätame ka selle reklaamimaailma ja ja räägime hoopis muust kui presidendi kõnet, kuulasid. Pean piinlikkustundega ütlema, et et mitte eriti, et ma olin ühe kõrvaga, kuna ma parasjagu keetsin kanasuppi. Olin päeval teinud puljongi väga hea sellise klassikalise korraliku puljongi. Ja siis õhtul, kui hakkasse kleidiparaad, et siis mõtlesin, et selleks ajaks siis teen korralikult supi valmis natukene hiljaks selle supi tegemiseks ja selle tõttu kuulasime presidendi kõnet ühe kõrvaga. Presidendi kõne on ka selline asi, mis mida sa võid ka pärast hiljem lugeda ja teiseks noh, nagu me teame, president ja oma kõnega ka ju eriti midagi ei muuda Eesti vabariigis, tema positsioon on selline. Et see on rohkem selline ikkagi massidele räägitud, selline niukene isalik meeldetuletus, et tehke nii, ärge tehke naa, et et ma üksikuid niisuguseid asju nagu kuulsin ja manitsus isal, et aga ma ma ei kuulanud algusest lõpuni kaks, aga ma arvan, et kui lehes nüüd ma vaatan kindlasti üle kaht Aga sa oled niisugune mees, kes noh, ma ei tea, kas nii on õige öelda, aga et üsna palju arvad ühiskonna asjadest sa, sa säutsud Twitteris ja sa suhtled tõesti Facebookis ja, ja võib-olla see nii palju ei kirjuta, aga ma olen aru saanud, et sellised ühiskonnas ja Eestis toimuvad nähtused ja, ja tendentsid, need lähevad sulle korda. Kui sina oleksid pidanud selle kõne kirjutama siis millest oleksid tahtnud rääkida? Vot see on väga huvitav küsimus mikspärast, sellepärast et et enne seda presidendi kõnet hakkas Meedias üsna palju, kirjutas meedias, tõi aga samuti ka veebis, et noh, mida sina räägiksid presidendi kõnes ja mida sina, millest sina tahaksid president räägiks siis ma tõesti hakkasin mõtlema, et kas mingi tuleb mingisugune moodne soovikontserditüübi kõne, sa saad saata sinna, et pange sisse ka ka sellest ja pange kas siis sellest, eks. Et ma usun, et et presidendi kõne noh, millele meil muidugi Lennart Meri on pannud nagu sellisele nagu baasi sellisele tõeliselt sellisele mõtisklusele, meie olevikust ja tulevikust. Meie president on intelligentne inimene. Tõsiselt tark mees. Et ma ei tea, kas tal üldse on vaja kõnet kirjutada. Et ma usun, et ta saaks selle kõnega hakkama ja kui kus öeldakse, et kirjuta presidendile kõne, siis ma ma ei ole väga kindel. Aga kirjuta endale kõne, Olav, millest sina tahaksid rääkida, kas on sellised asjad ringi vaadates, kui sa käid mööda linna või kui sa hommikul tõused või ka õhtul telekat vaatad, et assa pagan, ma tõesti tahaksin seda öelda inimestele. No eks ma seda ütlen ka teinekord, et vaadake või et kui vaadata presidendi kõnet, siis see on tegelikult üks väga harv. Koht Eestis tänapäevases kiires kommunikatsioonis, kus inimesed on valmis nii pikka teksti järjest kuulama sest üldiselt ja kui me teame, kuidas modi meediat loetakse, siis üle mingisuguse 10 rea juba juba inimesed ei viitsi viitsi lugeda ju tänapäeval siis peab juba mingit pilti vaatama või, või millegi muuga tegelema. Nii et selles mõttes presidendil on. Väga hea võimalus tegelikult nagu pikalt mõtiskleda asja üle, sest ta on ikkagi figuur, keda kuulatakse ja kellest paljud inimesed tõenäoliselt leiavad ka mingit tuge oma oma mõtetele mis tundub mulle vähemalt presidendi puhul see, et nüüd teisel ametiajal on ta muutunud ka Tigmad aktiivsemaks Noh, eks oma omamoodi võib alati ju küsida, et kui väike peab see mingi sündmus olema, millele siis president reageerib, eks ju, et kas ta peaks iga päev kuskil andma mingisuguse intervjuu, öeldes, et eile ma kuulsin seda ja minu arvamus on see või siis ta peaks ikkagi nagu väga suurte selliste oluliste ajal üks ta küsimusi nagu kokku võtma ja andma mingisuguseid oma oma mõtteid, aga eks see ole nagu igaühe enda, aga ta kindlasti aktiivsem ja, ja ja selles osas ma usun, et iga inimene Noh, mingil hetkel tahab nagu mingisuguse oma seisukoha välja öelda, nüüd on küsimus, et kuidas on seda võimalik teha. Üks võimalus on ajakirjanikuna töötada, on võimalik kirjutada arvamusartikleid ajakirjandusse, eks ju, mida ka paljud, et teevad, on võimalik blogi pidada ja nüüd on tegelikult päris head võimalused lihtsalt oma mõtteid lühidalt edasi anda, kas Facebookis, Twitteris või mis iganes, noh, see võib olla selline ka omamoodi meelelahutus, seal tuleb midagi pähe, selle asemel, et seda lihtsalt rääkida kellelegi tuttavale, eks ju, või selle kirja panna ja lihtsalt oma sõpradele saata. Et ma olen seda teinud, isegi on küsitud, miks ma seda olen teinud, mõtlen just, et inglased fänn, et lihtsalt mõnikord nalja, nalja pähe, mõnikord natuke tõsisemalt, kuidas parasjagu tuju on, aga no väga tõsiselt neid alati ei tohi ka võtta. Ja, ja mis huvitav on tegelikult see, et kui ma seda. Ma ei ole kunagi väga kirjutanud. Ma olen alati töötanud häälega. Ja ma ei ole ka tunnistan üles, ma ei ole kunagi teksti pähe pind, et mul isegi laulutekstid ja sellised asjad ei seisa peas. Et ma olen alati improviseering kuidagi võtnud kuskilt mikrofoni eest jutuotsa üles, siis kuskilt, kui öeldud, et aeg on täis, siis läinud, pannud suu kinni, ära läinud. Et et kirjuta olema suhteliselt nigelad olnud, aga nüüd pärast seda, kui ma olen neid niisuguseid mõtteid siin ja seal avaldanud. Ja oleme saanud päris palju ettepanekuid hakata Ta kirjutama igasuguseid pikemaid asju või kolumne mitmetelt ajalehtedelt ka ettepanekuid, et hakata seal oma mingit regulaarset kolumni pidama ja ja ja noh, kuni sinnamaani, et mälestusteraamatuid mitmelt kirjastuselt saanud ettepaneku hooga sul ei olegi veel elu ära. Ei ole jah. Et mul arst ütles, et aega veel on jah, et mul on tervis, on suhteliselt hea, et selle tõttu tuleb suhteliselt kaua vastu pidada ja oleks nagu päris piinlik, nagu kuskil poole tee peal juba nagu punkt panna. Lepland näiteks seitse kuud superstaarina tuli raamat juba ära ju mõni aasta tagasi. Vot ei ole lugenud, ei oska ütelda, ma ei, ma ei ole eluloo raamatut. Suur lugeja. Pean piinlikkusega tunnistama, et isegi Kersna raamatut ei olema läbi lugenud ja isegi pean ütlema, et ei ole ka Peeter Oja raamatut jõudnud läbi lugeda. Tema mehin sellise suhteliselt õhukene. Aga tehke sulle ettepanek hakata kirjutama ja sa oled nüüd praegu tagasi lükanud, siis. Noh, ma ei ütleks, et ma olen niimoodi tagasi lükanud, vaid ma olen võtnud endale mõttefaasi, sest minu jaoks kui ma midagi tegema hakkan, siis esimene asi on see, et ma pean mõtlema, et miks ma seda teen. Kes ju midagi teeb, et tal on ju tavaliselt mingi motiiv, et noh, kas tal on mingi edevus või ahnus või? Noh, võib ka olla mingisugune selline kodanikupositsioon, eks ju, mis ei ei ole üks ega teine noh, võib ju veel mingi motiiv olla, keegi tahab naisi saada näiteks. Et mis iganes, eks. Et selles mõttes tuleb, tuleb sellisel juhul mõelda, et milleks ma seda teen, et kas ma kas ma teen seda selleks, et mul on lihtsalt lõbus. Kas ma tahan teistele midagi pakkuda? Noh, edevuse pärast ma vist seda isegi ei teeks, sellepärast et ma olen seal edevus saanud oma elus juba üsna palju rahuldada erinevates rollides ja töös. Noh, ütleme nüüd väga palju raha sellega ka tõenäoliselt ei teeni, eks ju, nii et selle, selles osas ka siis oleks targem juba mingi muu muu äriga tegeleda. Nii et eks ma pean endale välja mõtlema selle asja ette, et et mida ma siis mida ma siis nagu edasi tahaksin anda. Ja kui ma seal enam välja mõtelnud, siis ma võib-olla isegi teen praegu praegu täna ei oska veel seda ütelda, aga võib-olla mingi aja pärast olen ma targem. No on üks teine küsimus, mida nüüd just vabariigi sünnipäevaga seoses on palju küsitud avaliku elu tegelastelt ja ilmselt ka sõpruskondadesse tõesti õhtuti koos istudes. Et miks on Eestis hea elada? See ei ole ka ära läinud. Ei, mul ei ole mitte kordagi tekkinud mingisugust mõtet ka Eestist ära minna, sest ma leian, et Eestis on hea elada. Ja kui president esitas selle küsimuse omaga Facebooki lehel, eks ju, et miks on hea elada siis noh, mina muidugi vaatasin seda natuke teistmoodi, siis ma vaatasin, et tema, PR-tiim, ma tean, et maako, saue seal tegeles sellega ja väga head kujundajad olidki seda tegid reklaamiagentuuri taevas. Et see oli päris kena PR-projekt. Noh, muidugi mõned ja kujutavad ette, et president istubki ise seal ja kõike seda seal ise tegi, aga aga nii nagu presidendi puhul ikka, eks ju, et noh, et et sellised asjad tehakse selleks, et inimeste mõtteid kuhugi viia. See oli iseenesest väga kena kampaania. Mida omal ajal korra küll ei lasta tahetud lasta välismaale, sellepärast et kuskilt oli tulnud jutt, et ma kohe hüppan ära. Mul on elu, sa ise ka olnud, üks väga huvitav, nagu juhtum, kui töötasin tol ajal filmi alal ja siis Vene ajal oli kinokomitee ülem, oli Raimond Penu, kes enne oli töötanud siinsamas raadio ülemusena ja mind teadis. Kuna ma olin kaina raadios töötanud ja siis siis ma tahtsin minna Soome filmifestivalile kolmeks päevaks. Ja sedasama. Raimond Penu kutsus mind välja siis oma kabinetti ja ütles, et ma kuulsin, et teil need dokumendid ja värgid on kõik siin nagu tehtud, aga et et mulle öeldi organitest, et hüpata ära. Mõtlesin, et ma ei tea, et mul ei ole küll mingit plaani olnud ära hüpata. Kohe ütlen päris siis ta ütles, kas te ütlete ausõna, et ei, hüppa ära? Noh, ta rääkis minuga, sina ütled sa mulle ausõna, et sa juba ära ja ma ütlesin, et mina rääkisin temaga, teie luban teile. Et te ei hüppa. Ja siis siis ta võttis sedasamast toru pihku, helistas kuhugi, ütles, niiet ei hüppade kuhugi. Ja ma saingi sõita siis sinna sinna festivalile. Aga mul ei tekkinud kordagi mõtet, seda. Ma arvan, et Eestis on sellepärast elada hea, et. Et esiteks Sa tead siin kõiki, sul on oma ümbrust siin. See on omamoodi väga naljakas Koht sellel lihtsal põhjusel, et et on nii väike, et, et kui sa kuskile mujale maailma lähed, siis siis alles hakkad tajuma seda teinekord prantslastel olen selgitanud, et saad aru, et Eesti on midagi sellist nagu sa lähed mööda šanseliseed, eks ju. Seal on nii palju elanikke, umbes need lähete mööda saanud, sellised, aga ei lähe mitte päris lõppu, aga jääd sinna kuhugi poole peale rega peatuma. Et, et noh, siis see ongi enam-vähem see, eks ju. Et kõik imestavad seda, et noh, et kuidas see võib ikka olla niimoodi. Aga siin on. Tore tore selline kodune olek ja hästi palju tuttavaid ja noh, oma keel ja, ja kõik, sellised väiksed luksused mida mujal mujal maailmas ei ole, siin on ka loodust ja ja siukest natuke linna ja, ja, ja kõik siin on muidugi oma muresid ja, ja siukseid asju ka. Aga mis on Eesti juures, mis mulle meeldib, on see, et siin on nagu sellist tegutsemisjulgust. Et noh, ma toon kasvõi sellise näite, mida ma olen ikka alati imestanud, et kui kuskil mingisuguses inglise või prantsuse linnakeses tuleks keegi lagedale ideega, et me hakkame oma autosid parkima mobiiltelefoniga siis kuluks enne 10 aastat, eks ju, kui kui see idee kuskilt ka juba hakatakse seda arutama siis hakatakse seal mingisuguseid hääli koguma, siis mingeid helisid poliitilised parteid võtavad erilise seisukoha, siis hakatakse arutama seal, ma ei tea, kui palju see seal maksab ja see ja teine, kolmas aga Eestis tehakse kuidagi naksti ära. Ja nüüd võib öelda, et ühest küljest on nagu halb, et ei ole nagu seda lõputut demokraatliku protsessi. Et igal mingil hetkel noh, kõik kodanikud saaksid oma arvamus öelda. Et mul ei ole küll autot ja ma kunagi kavatsen seda parkida, aga mulle selline kuradi asi küll ei meeldi, eks ju. Ja ma olen resoluutselt selle vastu. Et, et selles mõttes on jälle jällegi tore, et kuidagi inimesed on hoidnud mingitel hetkedel nagu noh, nagu mõistusega kokku et nad on mingites rasketest aegadest läbi tulnud ja nad on harjunud usaldama mingisuguseid oma juhte ja, ja et et, et nad teevad mõistlikke otsuseid ja midagi nagu otsustada, siis üldiselt on nagu nagu noh, nagu mõistlik noh, üldiselt ju võib-olla ka rahul sellega, et kui me mõtleme missugusest ajast, me oleme tulnud, eks ju, mis, mis seal. Mis, mida me oleme näinud, eks, ja, ja mis on nagu väga huvitav see, et meie inimesi, kes on elanud nii huvitava elu et kui sa mõtled, et tiksuksik kuskil mingisuguses, ma ei tea, mis riigi väikelinnas, eks ju, kus kõige suurem sündmus võib olla sinu elu jooksul, ongi see tuletõrjeauto on sõitnud läbi linna ja sellepärast, et, et kuskil on maja põlema läinud. Et see, mis, mis siin ikka nagu üle elatud ja on inimesi, kes on elanud kodanlase eesti ajal ja siis kõike seda jama näinud ja ja põgenenud, ma tean mürskude eest ja siis. Ja kogu selle vene aja ja siis kõik see vaimustus koos ja kõike, kõike, kõike edasi, noh siis. Ma ei tea, ma arvan, et siin juhtub veel igasuguseid toredaid asju, niikaua kui mõistus just nimelt on, on valitsemas Aga nüüd on nii, et, et Lenna jääbki meil kuulamata, sellepärast et saade on täiesti ootamatult läbi saanud. Ja me võime Olav nentida, et Eesti on kõikide võimaluste maa, kus juhtub palju ja kus on hea elada. Ja üks lause lõpetuseks inimestele pühapäevaks, mida sina pühapäeviti teed. Lause no täna ma arvan, et ma valmistan natukene üliõpilastele ette homset homset loengut ja vaatan jalgpalli televiisorist jood kõvasti meiega meiega teed ja üritan hääle korda saada. Aitäh Olav Osolin tulemast jutusaatesse, Margit Kilumets ja Liiviga rakk Aia tänavat kuulamast. Ilusat pühapäeva teile kõigile.